X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.05.2023 otsuse nr 12211070092-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja AK
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.10.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 04.10.2023 määruse resolutsiooni p 2 peale menetlusse. Rahuldada X määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 04.10.2023 määruse resolutsiooni p 2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega keelata X Eestist väljasaatmine kuni haldusasjas nr 3-23-1231 tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik saabus viisa alusel ja töötamise eesmärgil Eestisse 14.08.2021. Isikule antud viimane viisa kehtis kuni 07.12.2022.
Isik esitas 07.11.2022 taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Ta vajab kaitset, kuna kardab sattuda poliitiliste vaadete tõttu Venemaal vangi. Isik väidab, et Venemaal elades nimetas ta Krimmi Urkaina alaks, ta on Putini vastane ja avaldanud sotsiaalmeedias toetust
3-23-1231 Ukrainale ning ta on osalenud Eestis olles Vene saatkonna juues Ukraina toetuseks toimunud meeleavaldusel.
3.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 04.05.2023 otsusega nr 12211070092-1 isiku taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg-te 1 ja 2 kohaselt põhjendamatuks ning kohustas isikut kümne päeva jooksul Eestist lahkuma. PPA kohaldas isikule sissesõidukeeldu 2-aastaks. PPA esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) taotlejat ei ole alust pidada pagulaseks, kuna ta ei vasta VRKS § 4 lg 1 pagulase mõistele; 2) isik ei vaja täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mille tõttu võiks kaebaja elu seal ohus olla. Puudub teave, et tagasipöördunud Venemaa kodanikke võiks ohustada tagakius või tõsine oht; 3) põhjendatud on teha vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus, kuna taotleja tegi rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ega takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Samuti nõustus taotleja vabatahtlikult Eestist lahkuma. Taotleja suhtes ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada isikule lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel. Taotleja on viibinud Eestis töötamise eesmärgil ning siin elavad taotleja kolmanda astme sugulased. Vara taotlejal Eestis ei ole; 4) taotlejale on põhjendatud kehtestada 2-aastane sissesõidukeeld, kuna tal puuduvad Eestis majanduslikud huvid, mis võiks saada sissesõidukeelu kohaldamisel riivatud. Samuti puuduvad taotlejal lähemad sidemed Eestis ja Schengeni viisaruumiga ehkki Eestis elavad tema kolmanda astme nõod ema poolt.
4.Isik esitas 06.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 04.05.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.
5.Isik esitas 07.09.2023 kohtuistungil esialgse õiguskaitse taotluse koos menetlusabi taotlusega.
6.Tallinna Halduskohus jättis 04.10.2023 otsusega kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) isikut ei ole alust tunnustada pagulasena. Kaebaja ei lahkunud Venemaalt tagakiusu tõttu, vaid soovist teha Eestis tööd. Ebatõenäoline on, et kaebaja langeks Venemaale naastes võimuorganite tagakiusu ohvriks seetõttu, et ta on olnud Noor Karjala organisatsiooni liige ja viljelenud seal karjala kultuuri edendavaid tegevusi. Kaebaja tegevus Venemaal (nt 2021. a-l Navalnõi meeleavaldusel osalemine) ja Eestis oma meelsuse väljendamisel ei ole olnud kuidagi sihipärane, vaid tegemist oli juhuslike olukordadega. Kaebajale ei saa enne Eestisse lahkumist osaks saanud arreteerimisi ja määratud trahve pidada sellisteks, et need ületaksid raskuselt ja korduvuselt lävendi, mida saab käsitada poliitilistest veendumustest tingitud tagakiusuna VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Mõne üksiku postituse või Eestis 24.02.2022 meeleavaldusel osalemise tõttu on tõenäosus, et kaebajat võidaks karistada, hüpoteetiline. Pärast PPA otsuse tegemist vastustajale esitatud 13.05.2023 WhatsApp vestluse väljavõte ning Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumi Tveri linna osakonna kutsed kaebajale on madala usaldusväärsusega. Lisaks ei saa kutsetest enestest järeldada tagakiusu VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Kaebaja poliitiline meelsus, mida ta pole võimudele nähtavalt väljendanud ning mida pole alust pidada tema jaoks fundamentaalselt oluliseks, ei tekita praegusel juhul reaalset ohtu tagakiusuks; 2) kaebajat ei ole alust tunnustada täiendava kaitse saajana ning kohus ei pea selles osas vajalikuks 04.05.2023 otsuse põhjendusi korrata. Ehkki täna Venemaal aset leidev võib olla riigi kodanikele hirmutav, siis ei nähtu kohtule, et kaebaja naasmine kodumaale võiks talle kaasa tuua tõsise ohu VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk 2(6)
3-23-1231 tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Seega ei ole täiendava kaitse andmine alternatiiv sellele, et kui isik pagulaseks ei kvalifitseeru, siis tuleks isikut tunnustada täiendava kaitse saajana. Täiendava kaitse instituut on iseseisvaks rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ning selle eelduseks on tõsine oht päritoluriigis. Kohtule ei nähtu, et praegusel juhul esineks kaebaja suhtes tõsise ohu alused; 3) õiguspärased on ka lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeelu kohaldamine.
7.Tallinna Halduskohus jättis 04.10.2023 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebajal on soov kohtuotsus edasi kaevata ning vältida seda, et ta juba kohtumenetluse ajal saadetaks tagasi riiki, kus ta kardab tagakiusu. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, kuna halduskohtu otsuse järgselt, millega tema kaebus jäeti rahuldamata, lõppes kaebaja varjupaigataotleja staatus; 2) õiguskaitsevajadusele vaatamata ei pea kohus esialgse õiguskaitse kohaldamist kaebaja suhtes põhjendatuks, kuna kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset ning arvestades halduskohtule esitatud kaebust ning haldusmenetluses kaebaja avaldatud seisukohti, siis ei ole põhjust pidada võimalikku apellatsioonkaebust halduskohtule esitatavast kaebusest perspektiivikamaks. Kohus on 04.10.2023 otsuses põhjendanud, miks oli kaebaja esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus põhjendamatu ning kohus ei pea vajalikuks neid seisukohti siinkohal korrata. Pärast kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse materjalidega tutvumist ning halduskohtu menetlust on kohus veendunud, et kaebaja esitas taotluse üksnes sel põhjusel, et tema seaduslik viibimisõigus Eestis oli lõppemas ning arvestades Vabariigi Valitsuse kehtestatud sanktsioonipoliitikat, siis ei oleks kaebajale uue viisa andmine või olemasoleva viisa pikendamine olnud tõenäoline. Seega eelistas kaebaja esitada taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks, selmet minna kodumaale tagasi; 3) kohus ei välista, et kaebaja lahkumine Venemaale võib tähendada seda, et tema suhtes viiakse piiril läbi täiendav kontroll, ent erinevates menetlustes kogutud päritoluriigi info ei kinnita, et kõik Venemaa kodanikud allutatakse tavapärasest piirikontrollist oluliselt põhjalikumale kontrollile. Pelgalt küsitlemine piiril, isegi kui see protseduur kestab mitu tundi, pole iseenesest käsitletav tagakiusuna. Lisaks ei ole kohtule teada päritoluriigi infot, et Venemaale tagasipöördujad (sh edutud varjupaigataotlejad) saaksid tagakiusu osaliseks või satuksid tõsisesse ohtu. Õigus oma päritoluriiki naasta on Venemaa kodaniku põhiõigus. Konfidentsiaalsuse põhimõttest (VRKS § 13 lg 1) lähtuvalt ei avalda Eesti Venemaale andmeid, et kaebaja on varjupaika taotlenud. Seega ei pea kohus usutavaks, et pelgalt viisarežiimi rikkumine tooks kaebajale kaasa põhjaliku kontrolli piiril ja tekitaks põhjendatud tagakiusu ohu. Kuna rahvusvahelise kaitse asjades tuleb taotlejale tagada viibimisõigus kuni lõpliku otsuse tegemiseni, siis ei ole kaebajale viibimisõiguse andmata jätmine vastuolus Euroopa Liidu õigusega; 4) kaebaja õiguste kaitseks peab kohus põhjendatuks teha erandi seadusest sätestatud esialgse õiguskaitse määruse jõustumise korras. Määrus jõustub edasikaebamise tähtaja (15 päeva määruse kaebaja poolt kättesaamisest) möödumisel, kui seda määruskaebusega ei vaidlustata. Kui määrus vaidlustatakse jõustub see ringkonnakohtu määruse tegemisest, juhul kui ringkonnakohus ei otsusta määrust tühistada. Kohus peab jõustumise edasilükkamist põhjendatuks ka sel põhjusel, et kaebaja saaks teha ettevalmistused lahkumiseks Venemaale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist ja uue määrusega PPA 04.05.2023 otsuse täitmise peatamist kuni kohtuotsuse jõustumiseni kokkuvõtvalt alljärgnevatel põhjendustel: 3(6)
3-23-1231 1) kohus üksnes oletab, et puudub info, et Venemaale tagasi pöördujad (sh edutud varjupaigataotlejad) saaksid tagakiusu osaliseks või satuksid tõsisesse ohtu; 2) kohtu hinnang, et kaebaja kaebus on perspektiivitu, ei ole aluseks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmiseks. Kohus ei ole oma seisukohta piisavalt põhjendanud; 3) kaebaja on vastustaja otsuse vaidlustanud ning kaebaja ohtlikkust ei ole põhjendatud ja selleks puudub ka igasugune alus. Kaebaja väljasaatmise keelamine kohtumenetluse ajaks ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi; 4) praegusel juhtumil piisab lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise peatamisest; 5) kaebajal on õigus vahetult osaleda ja viibida oma asja arutamise juures. Halduskohus pole viidanud põhiseaduse sättele, mis lubaks kohtul piirata isiku viibimist oma asja arutamise juures, kui temal on esindaja; 6) kaebaja esitas ringkonnakohtule ka esialgse õiguskaitse taotluse. Kui ringkonnakohus lahendab määruskaebuse enne esialgse õiguskaitse taotlust, siis palub kaebaja jätta esialgse õiguskaitse taotlus tähelepanuta.
9.Vastustaja palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata kokkuvõtlikult alljärgnevatel põhjendustel: 1) halduskohus on põhjendatult leidnud, miks kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus oli põhjendamatu. Materjalidest nähtub ilmselgelt, et kaebaja esitas varjupaigataotluse lahkumiskohustuse vältimiseks; 2) arvestades kaebaja ajutist viibimist Eestis ning Eestiga lähemate sidemete puudumist, ei saa pidada kaebaja õiguste riivet suureks. PPA nõustub, et kuigi kaebaja puhul ohtu avalikule korrale ei ole tuvastatud, ei saa üksnes avalikule korrale ohu puudumist lugeda piisavaks määruskaebuse rahuldamiseks. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et Eestist lahkumine tooks kaebajale kaasa Venemaa riigivõimude kõrgendatud tähelepanu või tagakiusuna käsitletava kohtlemise; 3) rahvusvahelise kaitse asjades tuleb varjupaigataotlejale tagada viibimisõigus kuni lõpliku otsuse tegemiseni ning seega ei ole kaebajale viibimisõiguse andmata jätmine vastuolus EL-i õigusega. Riigi huvides on, et Eestis viibivatel välismaalastel oleks Eestis viibimiseks seaduslik alus ning selle puudumisel tuleb välismaalasel Eesti Vabariigi territooriumilt lahkuda; 4) Riigikohus on otsuses nr 5-20-10 (p-d 56-57) leidnud, et oma asja arutamise juures osalemise õigus ei ole piiramatu ning ka välismaalasest kaebajale on tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal alaliselt Eestis kohal viibida. Kaebaja Eestis viibimine kohtumenetluse ajal ei ole vajalik; 5) kohus on võtnud arvesse kõiki asjaolusid kogumis. Arvestades Tallinna Halduskohtu 04.10.2023 otsuse p-des 13 ja 17 märgitut on kaebaja usaldusväärsus madal ning selgelt viitab reaalse varjupaigavajaduse puudumisele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
11.Esialgset õiguskaitset kohaldatakse, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda seejuures kaebusel väga heade eduväljavaadete olemasolu, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks iseseisvalt välistada üksnes kaebusel 4(6)
3-23-1231 igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-185-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8; Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-119-17, p 15).
12.VRKS § 251 lg 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel taotlejal kaebetähtajal ja kohtumenetluse ajal VRKS-s nimetatud õigused ja kohustused, sh õigus viibida Eesti territooriumil kuni lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt on lõplik otsus sama seaduse tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata (vt Riigikohtu 02.03.2017 määrus asjas nr 3-3-1-54-16, p 16). Pärast halduskohtu otsuse tegemist kaotas kaebaja seega rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse. See ei välista siiski kaebaja õigust taotleda kohtult esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kohus saab rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel esialgse õiguskaitse kohaldamise teel säilitada isikule õiguse viibida Eestis (Riigikohtu 11.11.2019 määrus nr 3-19681, p 11 ja 02.03.2017 määrus nr 3-3-1-54-16, p-d 17–18).
13.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta esialgse õiguskaitse vajadus osas. Kaebaja väidetavalt kardab poliitilise tagakiusamise tõttu päritoluriiki tagasisaatmist ja soovib osaleda isiklikult asja arutamisel. Kui kaebaja saadetakse praeguse asja menetluse kestel Eestis välja, võib tema õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks arvestades kaebaja isiklike selgituste olulisust asja lahendamisel. Isiku väljasaatmise tagajärgi ei pruugi olla võimalik kõrvaldada ka apellatsioonkaebuse võimaliku rahuldamise korral.
14.Kohtuasjas, kus väidetakse, et isiku riigist väljasaatmisel võib tema elu sattuda päritoluriigis ohtu, saab lubada kohtumenetluse ajal isikut välja saata, kui kohtul ei jää kahtlust, et kaebusel pole edulootust, eelkõige juhul, kui taotlus on asjaoludest nähtuvalt ilmselgelt esitatud varjupaigasüsteemi kuritarvitamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2023 määrus asjas nr 323-1683, p 12; 23.02.2022 määrus nr 3-21-2397, p 22; 05.10.2021 määrus nr 3-21-992, p 20; 14.04.2021 määrus asjas nr 3-21-174, p 12). Ettevaatlikku lähenemist on põhjendatud kohaldada kõigil sellistel juhtudel, kui kohus ei saa olla veendunud, et kaebajat ei ähvardaks päritoluriiki väljasaatmise korral piisavalt tõsised ja rasked tagajärjed, mille eest on ta rahvusvahelist kaitset taotlenud ja mis annaksid alust tunnustada teda pagulasena või täiendava kaitse saajana (Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.2022 määrus asjas nr 3-22-494, p 10).
15.Praeguses menetlusstaadiumis, kus apellatsioonkaebust ei ole veel esitatud, ei saa kaebuse eduväljavaateid pidada küll suurteks, kuid neid ei ole alust hinnata ka ilmselgelt olematuteks, mis välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise. Nimetatud küsimuses saabub suurem selgus alles pärast apellatsioonkaebuse esitamist. Praeguse kohtuasja tulemus sõltub eeskätt tõendite ja nende usaldusväärsuse hindamisest. Seda, kas kaebaja tegevus Venemaal ja Eestis oma meelsuse väljendamisel oli juhuslik või sihipärane ning kas see täidab rahvusvahelise või täiendava kaitse saamise eeldused, hinnatakse asja sisulise arutamise käigus. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks ei anna alust üksnes see, et esimese astme kohus on jätnud kaebuse rahuldamata. Kõrgema astme kohus võib asjaoludele anda teistsuguse õigusliku hinnangu kui madalama astme kohus (vt nt Riigikohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-990 ja 09.09.2020 määrus nr 3-19-990; Tallinna Ringkonnakohtu 11.05.2022 määrus asjas nr 3-22494, p 11). Apellatsioonimenetluse eesmärgiks ongi kontrollida esimese astme kohtu menetluse korrektsust ja otsuse põhjenduste õigsust. Oluline on seejuures, et praegusel juhul lahendatakse sisulist vaidlust esimese, s.o mitte korduva varjupaigataotluse kohta tehtud otsuse üle.
5(6)
3-23-1231
16.Avalikes huvides on küll välistada rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamine, kuid praegusel juhul ei nähtu ringkonnakohtule, et isiku Eestis viibimine ohustaks avalikku korda või isikust lähtuks mõni muu oht, mis õigustas tema kohest tagasisaatmist päritoluriiki (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2023 määrus asjas nr 3-23-1683, p 12). Seejuures lahendab kohus rahvusvahelist kaitset puudutavad asjad eelisjärjekorras.
17.Eeltoodu tõttu rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse ja tühistab halduskohtu 04.10.2023 määruse resolutsiooni p 2 ning teeb asjas uue määruse, millega rahuldab esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja õiguste kaitseks ja tema kohtumenetluse ajal Eestist väljasaatmise vältimiseks on kohane keelata esialgse õiguskaitse korras 04.05.2023 otsuse nr 12211070092-1 resolutsiooni p-i 2 (s.t lahkumisettekirjutuse) sunniviisiline täitmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni praeguses haldusasjas.
18.Kuna ringkonnakohus lahendab määruskaebuse enne kaebaja poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotlust ära, siis jätab ringkonnakohus esialgse õiguskaitse taotluse ja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks tähelepanuta.
19.VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.