OÜ X kaebus mõista Eesti Vabariigilt (Rahandusministeeriumi kaudu) välja OÜ X kahjuna saamata jäänud tulu 49 479 eurot; ning Y.Yi kaebus kohustada Rahandusministeeriumi maksma ja deklareerima Maksu- ja Tolliametis Y.Yile arvestatud sotsiaalmaks 6037,02 eurot ja arvestatud töötuskindlustusmakse 146,35 eurot (kokku 6183,37 eurot).
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja I – OÜ X Kaebaja II – Y.Y Kaebajate ühine esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus Vastustaja I – Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) Vastustaja II – Rahandusministeerium Vastustajate ühine esindaja Heili Jaamu
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ X kaebus hüvitamisnõudes osaliselt ning mõista OÜ-le Audiitorbüroo Y.Y täiendavalt saamata jäänud tuluna välja 493,02 eurot.
2.Y.Yi kaebus jääb rahuldamata.
3.Mõista Eesti Vabariigilt OÜ X kasuks välja menetluskulud summas 24,90 eurot.
4.Muus osas jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 15.05.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul
apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Audiitortegevuse Järelevalve Nõukogu (edaspidi AJN) luges 23.04.2019 otsusega nr 524 (edaspidi otsus nr 524) OÜ X (edaspidi audiitorbüroo) kvaliteedikontrolli läbituks ja lõpetas selle tulemusega „punane“ – audiitorteenuse kvaliteet ei vasta nõuetele, oluline täiustamine nõutav (punkt 1). Lisaks tunnistas AJN audiitorbüroo tegevusloa kehtetuks (punkt 2) ning võttis vandeaudiitor Y.Yilt (edaspidi ka vandeaudiitor) ära vandeaudiitori kutse (punkt 3). Riigikohus tühistas 07.06.2022 otsusega nr 3-19-897 AJN otsuse nr 524.
2.Vandeaudiitor esitas 24.08.2022 audiitorbüroo nimel Rahandusministeeriumile taotluse AJN õigusvastase tegevusega tekitatud kahju (96 741 eurot) hüvitamiseks. Pärast esialgse kahju hüvitamise käskkirja projektiga tutvumist täiendas vandeaudiitor 24.10.2022 esitatud taotlust ja palus hüvitada nii vandeaudiitorile kui ka audiitorbüroole tekitatud kahju. Vandeaudiitor taotles talle kutse puudumise tõttu saamata jäänud tulu (14 635 eurot) hüvitamist ning audiitorbüroo taotles tegevusloa puudumise tõttu saamata jäänud tulu (70 269 eurot) hüvitamist.
3.Rahandusministeeriumi 03.01.2023 käskkirjaga nr 6 (edaspidi käskkiri) otsustati hüvitada audiitorbüroole varaline kahju summas 20 790 eurot ning vandeaudiitorile kutse puudumise tõttu saamata jäänud tulu 18 294 eurot, millest kuulus kinnipidamisele tulumaks 3658,80 eurot. Audiitorbüroo pangakontole laekus 20 790 euro suurune hüvitis 20.01.2023. Vandeaudiitori pangakontole laekus hüvitis summas 14 635,20 eurot 12.01.2023.
4.OÜ X (edaspidi ka kaebaja I) ja Y.Y (edaspidi ka kaebaja II)1 esitasid 06.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palutakse mõista Rahandusministeeriumilt välja OÜ-le Audiitorbüroo Y.Y täiendavalt saamata jäänud tulu 49 479 eurot ning kohustada Rahandusministeeriumi maksma ja deklareerima Maksu- ja Tolliametis Y.Yile arvestatud sotsiaalmaks 6037,02 eurot ja arvestatud töötuskindlustusmakse 146,35 eurot (kokku 6183,37 eurot).
5.Halduskohus võttis kaebuse 08.05.2023 määrusega menetlusse, selgitades, et kaebus on esitatud kaebetähtaja rikkumisega. Seejärel esitasid kaebajad kohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse, mille halduskohus jättis 28.06.2023 määrusega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.09.2023 määrusega halduskohtu 28.06.2023 määruse ning saatis asja eelmenetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule tagasi. Tallinna Ringkonnakohtu määruse järgselt selgitas halduskohus, et kaebus on menetluses nõuetes mõista Eesti Vabariigilt (Rahandusministeeriumi kaudu) välja OÜ X kahjuna saamata jäänud tulu 49 479 eurot (hüvitamisnõue, mille esitajaks on audiitorbüroo) ning kohustada Rahandusministeeriumi maksma ja deklareerima Maksu- ja Tolliametis Y.Yile arvestatud sotsiaalmaks 6037,02 eurot ja arvestatud töötuskindlustusmakse 146,35 eurot (kokku 6183,37 eurot) (kohustamisnõue, mille esitajaks on Y.Y).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebajate seisukoht
6.1.Käskkiri on õigusvastane, kuna sellega ei hüvitatud kogu kahju ega asetatud kaebajaid olukorda, milles nad oleks olnud kahju tekkimiseta. Kohtupraktikast tulenevalt on kahju
Kaebaja I ja kaebaja II edaspidi ühiselt kaebajad
2 (8)
hüvitamise põhimõtted üldiselt järgnevad: a) kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu (varaline diferents); b) kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (võlaõigusseadus (VÕS) § 127 lg 1; ka riigivastutuse seadus (RVastS) § 8 lg 1); b) kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5); c) kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (Riigikohtu praktika tsiviilasjades). Vastustaja ei töötanud kaebajate esitatud materjale läbi ja mõistetud hüvitise kohta ei ole esitatud põhjalikku analüüsi.
6.2.AJN tegevusega tekitatud kahju audiitorbüroole oli pärast tööjõukulude ja muude kulude mahaarvamist 70 269 eurot. Kahjunõude aluseks olnud algandmed kajastuvad audiitorbüroo majandusaasta aruannetes, raamatupidamise programmi kasumiaruande väljavõttes ning taotluse aluseks olnud arvutustes. Need on kõik omavahel vastavuses, verifitseeritavad ja kontrollitavad. Vaatamata sellele asus Rahandusministeerium seisukohale, et neile ei ole esitatud ja avalikest allikatest ei ole kättesaadav usaldusväärne teave emma-kumma teenuse nõuetekohaseks teostamiseks vajalike kulude täpse jaotuse osas.
6.3.Käskkirja andmisel ei arvestatud kaebajate väidetega, vaid jäädi enda arvutuse juurde. Seejuures ei küsitud kaebajatelt ka lisainformatsiooni tulude-kulude arvestuse või selle täpsema jagunemise kohta. Käskkirjas viidatakse kohtupraktikale, et saamata jäänud tulu arvutamiseks arvestatakse maha tulu saamiseks kandmata jäänud kulud, ent kui Rahandusministeerium leidis, et eksisteerivad täiendavad maha arvatavad kulud, siis oleks need tulnud identifitseerida.
6.4.Vastustaja käsitus kahest paralleelselt tegutsevast valdkonnast on eksitav. Audiitorbürool on kaks koosmõjus tegutsevat tegevusala: audiitorteenuste osutamine ja raamatupidamisteenuste ja -konsultatsioonide osutamine. Neil tegevusvaldkondadel aga pole kahte eraldi eelarvet või asukohta. Mõlemad valdkonnad tegutsevad ühisel aadressil ning katavad audiitorbüroo tegevuskulusid. Kui audiitorbüroo kaotas AJT tegevuse tulemusel ühe oma tegevusala ja selle tulem kadus, pidi teine (raamatupidamisteenuse osutamine) tegevusvaldkond üksi katma firma kulud. Kui varasemalt oli kokku kahe tegevusvaldkonna keskmine kasumlikusse määr umbes 22%, siis aastatel 2019–2021 ettevõtte tegutses kahjumlikult – vaid raamatupidamispoole teenitust ei piisanud ettevõtte kulude katteks. Kuna Rahandusministeerium lähtus kasumlikkuse määra arvestamisel valedest eeldusest, tegemist ei ole eraldiseisvalt kas raamatupidamise või auditeerimisala kasumlikkuse määraga, siis on Rahandusministeeriumi arvestuskäik ettevõtte hüvitise arvutamiseks ehitatud põhimõtteliselt valedele alustele. Seejuures Rahandusministeeriumi arvutuskäigus oleks aastate 2019–2021 keskmine kasumlikkus 5,10% ning 2022. aasta I poolaastal -0,44%. Kui arvestada, et tavapärane (2015-2018.a) kasumlikkus oli 22%, siis Rahandusministeeriumi käskkirjaga määratud hüvitisest ei piisa tavapärase ettevõtte tegevuse/kasumlikkuse/seisundi taastamiseks.
6.5.Vandeaudiitorile tehtud väljamakselt ei deklareeritud sotsiaalmaksu (6037,02 eurot) ja töötuskindlustusmakset (146,35 eurot). Makstud isikustatud sotsiaalmaks läheb Y.Yi riikliku pensioni ümberarvutamisel arvesse ning saamata jäänud töötasult sotsiaalmaksu maksmata jätmine vähendab saadavat riiklikku pensioni. Vastustaja väide, et kaebaja II esitatud taotlusest ei nähtu, et kahju sotsiaalmaksu mittemaksmisest oleks tekkinud ning riikliku pensioni puhul tekkida võiva kahju suurus selgub tulevikus ja tänasel päeval ei ole selle suurust võimalik hinnata, näitab, et Rahandusministeerium ei analüüsinud kaebajate taotlust sisuliselt. Kaebaja II saab alates 2019. aasta aprillist pensioni. Töötavatel pensionäridel arvutatakse igal aastal 1.aprilli seisuga kindlustusosak ümber sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete alusel. Seega 3 (8)
füüsilise isiku kahju on juba realiseerunud ning kahju suurust on võimalik välja arvestada riikliku pensioniarvestuse süsteemi kaudu. Seega Kaebaja II hüvitiselt sotsiaalmaksu maksmata jätmine omab otsest mõju pensioni määrale. Hüvitise arvestuses oli sotsiaalmaksu määr arvestuses selgelt näidatud ning ettevõtte hüvitise arvestusest on see välja võetud (ei ole topelt arvestatud).
7.Vastustaja seisukoht
7.1.Audiitorbüroo saamata jäänud tulu kindlakstegemisel oli õiglane ja põhjendatud lähtuda ettevõtte avalikest finantsnäitajatest (majandusaasta aruannete raamatupidamise aastaaruanded) ja ettevõtte varasemate aastate näitajate põhjal arvutatud ettevõtte üldisest kasumlikkusest. Nimetatud meetod on neutraalne ning ei põhine andmetel, mille kontrollimiseks avalikest andmetest või kolmandatelt osapooltelt puudub mõistlik võimalus. Audiitorbüroo esitatud kulude andmed ja arvutused ei ole usaldusväärsed. Rahandusministeeriumi hinnangul on usaldusväärne teave avalik või kolmandalt osapoolelt saadud. Rahandusministeeriumil ei ole kahtlust kaebaja poolt esitatud kulu algandmete õigsuse osas. Samas andmed kulude jaotumisest ettevõtte poolt osutavate teenuste vahel, on vaid Kaebaja I koostatud teavet. Audiitorbüroole väljamakstud hüvitis taastab olukorra, milles kaebaja I oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olnud asjaolu ei oleks esinenud. St saamata jäänud tulu hõlmab vaid audiitortegevuse valdkonna tegevust. Rahandusministeeriumi hinnangul ei saa lähtuda kaebaja I metoodikast, kuna tegemata jäänud kulud peaks hõlmama ka üldkulusid - rent, IT teenused, kontorikulud ja muud kulud, mis on vajalikud audiitorteenuse pakkumiseks ning puuduvad erapooletud algandmed. Audiitorbüroole hüvitati saamata jäänud kasum, mis arvutati ettevõtte varasemate aastate avalike finantsnäitajate põhjal.
7.2.Audiitorbüroo osutab nii raamatupidamis- kui audiitorteenuseid. Kaebaja I esitatud saamata jäänud tulu arvestuste kohaselt oli ajavahemikul 2019–2022 on audiitortegevuse valdkonna kasumlikkus 73 %. Arvestus ei sisalda üldkulusid (näiteks ruumide rent, kommunaalkulud, infoteenus jm), vaid ainult kaebajale II hüvitatud tööjõukulusid ning väiksemahulisi koolitus ja kindlustuskulusid. Väidetavalt kannab kõik ülejäänud kulud audiitorbüroo raamatupidamise valdkond, mis tegutseb kahjumiga ja muudab audiitortegevuse valdkonna erakordselt kasumlikuks. Selline kulude jaotus ei ole eluliselt usutav, mistõttu ei saa lähtuda kaebajate esitatud saamata jäänud tulu arvestusest.
7.3.Raamatupidamise teenus ja audiitorkontrolli teenus on oma olemuselt sarnased tegevusvaldkonnad teenussektoris, millega kaasnevad samaväärsed kulud. Lubamatu oleks võtta aluseks saamata jäänud tulu arvestus, kus kahe paralleelselt tegutseva valdkonna kulusid peaks katma vaid ühe valdkonna tuludest. See oleks vastuolus ka tulude ja kulude vastavuse printsiibiga, kus tuludest arvatakse maha nendesamade tulude tekkega seotud kulud. Ajavahemikul mil audiitorbüroo osutas mõlemat teenust oli keskmine müügitulu 70 000 eurot aastas ning kumbki teenus panustas ligilähedaselt poole sellest. Ehkki audiitorbüroo majandusaasta aruannetes ei ole teenuste vahelist kulude jaotust välja toodud, ent raamatupidamise ja audiitorkontrolli puhul on tegemist sarnase teenusega, siis on ka ootuspärane, et kulud ja kasum jaotuvad samas proportsioonis (vastavalt ligikaudu 27 tuhat eurot ja 7,5 tuhat eurot).
7.4.Audiitorbüroo esitatud analüüsides välja toodud põhjendused ei muuda asjaolu, et audiitorbüroo raamatupidamise teenus eraldi ei ole kasumlik ning kaebajate ootus on, et kahjuhüvitis kataks ka kahjumi. Ettevõttele ei hüvitata kahju, mis tuleneb äriprotsesside juhtimisotsustest, kus üks valdkond on kahjumlik ning iseseisvana ei saaks olla tegutsev ettevõte. 4 (8)
7.5.Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt oli Eesti audiitorettevõtjate, kelle audiitorteenuse müügitulu oli 2021. aastal vahemikus 50-100 tuhat eurot, keskmine kasumlikkus 26%. See on ligilähedane avalike finantsnäitajate põhjal tehtud arvutustele kaebaja I kasumlikkusele.
7.6.Kaebaja II kohustamisnõue ei ole põhjendatud, kuna hüvitis maksti kahjuhüvitisena. Rahandusministeerium ei ole tööandjaks. Sotsiaalmaksu seadus ja Töötuskindlustuse seadus ei näe ette maksu tasumist kahjuhüvitiselt. RVastS § 8 lg 1 järgi hüvitatakse varaline kahju rahas ja kahju hüvitamisel tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Sätte eesmärk on hüvitada kahju rahas, mitte luua õiguslikke suhteid (sh töösuhe) selleks, et kahju hüvitada. Kahjuhüvitise maksmise hetkel sotsiaalmaksu tasumisega ei ole võimalik luua olukorda, milles kaebaja II oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Füüsiliste isikute jaoks võib sotsiaalmaksu mittemaksmisest tekkida kahju sotsiaalmaksust sõltuvate hüvede puudumise tõttu. Kaebaja II esitatud taotlusest ei nähtu, et kahju sotsiaalmaksu mittemaksmisest oleks tekkinud. Isegi kui hüvitist deklareerida ühekordse palgatulu maksena (ja sellelt siis tasutaks töötuskindlustusmakset) ei oleks ka töötuskindlustuse tagatiste arvestamise osas tagatud sama olukord kui aastate pikkuse töötamisel, kuna töötuskindlustus hüvitis sõltub staažist. Riikliku pensioni puhul tekkida võiva kahju suurus selgub tulevikus ja tänasel päeval ei ole selle suurust võimalik hinnata. Kaebaja II ei ole Rahandusministeeriumile ega kohtule esitanud kunagi taotlust, milles oleks taotlenud sellise kahju hüvitamist, mis väidetavalt võis tekkida asjaolu tõttu, et talle makstavalt hüvitiselt ei ole kohustust sotsiaalmaksu maksta. Seetõttu ei ole ka Rahandusministeerium kindlaks teinud, kas selline kahju võis tekkida ega hinnanud nimetatud nõude põhjendatust.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Menetlusosaliste vahelise vaidluse võttis hästi kokku Tallinna Ringkonnakohus 14.09.2023 määruses. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et otsusega nr 524, mille õigusvastasus leidis kohtumenetluses kinnitust ning mis tühistati, tekitati kaebajatele ajavahemikul 01.07.2019– 07.06.2022 kahju. Vaidlus taandub saamata jäänud tulu kahju hüvitise suurusele ja selle arvutamisele ning sellele, kas vastustaja II oleks pidanud deklareerima ja maksma riigile kaebajale II välja makstud hüvitiselt isikustatud sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakse. Kaebaja I hüvitamisnõude lahendamine
9.Kohus leiab, et käskkirja2 aluseks olnud metoodika, millega arvutati välja audiitorbüroo saamata jäänud tulu suurus, oli õiguspärane. Küll aga oleks Rahandusministeerium pidanud arvutuse aluseks võtma kaebaja I esitatud andmed eeldatava müügitulu kohta3.
10.Isik saab RVastS alusel nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist (RVastS § 7 lg 3), ent võrreldes otsese varalise kahju hüvitamisega on saamata jäänud tulu hüvitamine piiratum. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 4 kergendab kahjustatud isikul lisaks kahju tekkimisele ka selle ulatuse tõendamist, arvestades, et tegemist on tulevikus tekkiva kahjuga (oletusliku tuluga). Avalik-õiguslikus suhtes kahju tekitamise üle vaidlemisel peab kahju kannatanud isik saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, kahju tekitanud isiku käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga
Digitoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 209–214. Vt kaebaja haldusmenetluses esitatud eeldatava müügitulu arvutused – nt dtl 44–51, 71, 81 jne
5 (8)
ning ta on tulust ilma jäänud just avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu (vt Riigikohtu 30.03.2016 otsus nr 3-2-1-157-15, punkt 13). Kahju tekitanud isik omakorda peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel poleks kaebaja seda tõenäolist tulu sellises suuruses saanud, näiteks oma tegevuse katkemise, halvenenud majandusliku seisundi või üldise ärikeskkonna muutumise tõttu (Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2019 otsus nr 3-18531, punkt 36). Tulevikus tekkival kahjul peab olema piisav otsene seos kahju tekitanud tegevusega (RVastS § 8 lg 1 koos VÕS § 128 lg-ga 3; Riigikohtu 26.03.2015 määrus nr 3-3-186-14, punkt 25). Saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi (RVastS § 13 lg 2).
11.Praegusel juhul ei vaidle vastustaja I ja kaebaja I selle üle, kas RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Samuti ei ole vaidlust selles, et hüvitamisele kuulub saamata jäänud tulu (RVastS § 7 lg 3). Vaidlus on selles, kui suur on kaebaja I saamata jäänud tulu. Selles osas lähevad kaebaja I ja vastustaja I seisukohad diametraalselt lahku, kuna kaebaja I hinnangul on müügitulust põhjendatud arvata maha üksnes vandeaudiitori palgakulu ning audiitorkogu jt auditeerimisalased koolitused ja audiitortegevuse kindlustus4, kuid vastustaja I hinnangul tuli kaebaja I audiitorteenuse osutamise kuludesse arvestada ka osa audiitorbüroo tegevuskulusid. Selle tulemusel on poolte vahel vaidlus, kas audiitortegevuse kasumlikkus oli 73%, nagu kaebaja väidab, või 22%, nagu väidab vastustaja I. Võimaliku müügitulu suuruses põhimõttelist vaidlust ei ole. Käskkirjas võttis vastustaja aluseks 95 000 eurot, kaebaja sõnul oleks eeldatav müügitulu olnud 96 741 eurot. Ka kohtumenetluses möönis vastustaja I, et Rahandusministeeriumil ei ole kahtlust kaebaja poolt esitatud kulu algandmete õigsuse osas.
12.Kohus ei nõustu kaebajaga I, et käskkirjas kasutati saamata jäänud tulu arvutamisel ebaõiget metoodikat. Kaebaja I ning vastustaja I metoodikate erinevus seisneb eeskätt selles, et kaebaja hinnangul ei saanud vastustaja I audiitorbüroo tegevuskulusid (ruumide üür ja majandamine, mitmesugused bürookulud, koolituskulud, transport, kindlustus, kirjandus ja juhendmaterjalid ning muud) arvutuses kajastada, kuna need kannab audiitorbüroo raamatupidamisega tegelev pool. Kaebaja I leiab, et ainsaks audiitorbüroo kuluks audiitorteenuse osutamisel oleks 3-aasta jooksul olnud tööjõukulud summas 24 479 eurot ning muud kulud summas 1996 (koolitus ja kindlustuskulud) eurot. Audiitorbüroo tegevuskulud (ruumide üür ja majandamine, mitmesugused bürookulud, koolituskulud, transport, kindlustus, kirjandus ja juhendmaterjalid ning muud) on kaetud raamatupidamisteenuste osutamise poolt teenituga5. Vastustaja hinnangul tuli aga audiitorteenuse osutamise kulude juurdes proportsionaalselt võtta arvesse ka audiitorbüroo tegevuskulusid, mida kaebaja I sõnul maksti raamatupidamisteenuse osutamise kaudu. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustajaga, et isegi kui kaebaja I on sisemiselt otsustanud, et audiitorbüroo tegevuskulud audiitortegevuse valdkonnas kaetakse kahjumliku raamatupidamisteenuse osutamise arvelt, siis ei tähenda see seda, et audiitortegevuse kulusid ei tulnud saamata jäänud tulu arvestamisel aluseks võtta. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et vastustaja lisas põhjendamatult audiitortegevusele lisakulusid, vähendades seeläbi kasumlikkuse määra.
13.Kaebaja I käsituse, mille kohaselt ei tulnud audiitorteenuse osutamisel tegevuskulusid saamata jäänud tulu arvestuses kajastada, kuna neid kannab kaebaja I väidetavalt raamatupidamisteenuse osutamise arvelt, välistab mh raamatupidamisele omane tulude ja kulude vastavuse printsiip (raamatupidamise seaduse § 16 punkt 6). Kohtu hinnangul tuleb sellest printsiibist lähtuda ka saamata jäänud tulu arvestamisel ehk tuludest arvestatakse maha kõik nendesamade tulude tekkega seotud kulud. Seega tuli kahju suuruse arvutamiseks lisaks võimalikele tööjõukuludele arvestada tulust maha kõik proportsionaalselt audiitorteenuse
osutamiseks vajalik (sh ruumide üür ja majandamine, mitmesugused bürookulud, koolituskulud, transport, kindlustus, kirjandus ja juhendmaterjalid ning muu6).
14.Kohtu hinnangul on vastustaja piisavalt ümber lükanud kaebaja I väited, et tema saamata jäänud tulu oleks olnud ca 73% võimalikust müügitulust. Vastustaja asus põhjendatult seisukohale, et kõiki kulusid arvestades oleks tulnud kaebaja I audiitorteenuse keskmiseks kasumlikkuseks lugeda 22% müügitulust. Ka kaebuses kinnitab kaebaja, et enne aastaid 2019– 2021 oli kahe tegevusvaldkonna keskmine kasumlikusse määr umbes 22%. Seega ei ole mingit alust asuda seisukohale, et aastatel 2019–2021 oleks audiitortegevuse valdkonnas pidanud kasumlikkuse määr olema 22% asemel 73%. Kohus nõustub selles osas käskkirjas toodud vastustaja põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja seisukoht on loogiline ja järgitav ning kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis selle ümber lükkaks.
15.Ehkki kohus nõustub käskkirja aluseks olnud audiitorbüroo saamata jäänud tulu arvutamise metoodikaga, siis jättis vastustaja põhjendamatult kõrvale kaebaja I haldus- ja kohtumenetluses esitatud arvutuskäigu, mille kohaselt oleks audiitorteenuse müügitulu olnud 96 741 eurot 7. Käskkirja andmisel sellest numbrist ei lähtutud. Käskkirja andmisel võeti aluseks vastustaja enda arvestuslikud numbrid.
15.1.Vastustaja leidis, et audiitorteenuse müügitulu numbrid olid 2019. aastal 12 000 eurot, 2020. aastal 33 000 eurot, 2021. aastal 33 000 eurot ning 2022. aastal 17 000 eurot.
15.2.Kaebaja esitatud tabelist nähtuvad numbrid 2019. aasta II poolaasta 9046 eurot, 01.01.2020–31.12.2020 31 954 eurot, 01.01.2021–30.06.2021 12 263 eurot ning 01.07.2021– 30.06.2022 43 478 eurot.
16.Seega on käskkirja ja kaebaja esitatud arvutuste vahe 1741 eurot8.
17.Kohtule jääb arusaamatuks, miks ei võtnud vastustaja käskkirja andmisel aluseks kaebaja I esitatud audiitortegevuse müügitulu numbreid aastatel 2019–2022. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja esitatud numbreid pidanud ebausaldusväärseks või põhjendamatuks. Vastustaja põhjendab oma tabelit käskkirjas üldsõnaliselt, et: „Toodud arvutuses on arvestatud juba sõlmitud lepingute jätkumist senistel tingimustel. Mitmete taotluses toodud lepingute puhul on kliendisuhe olnud pikaajaline, mistõttu võib eeldada, et audiitorbüroo on üldiselt kursis auditeeritavate äriühingute tegevuse iseloomu ja iseärasustega. Kuna ei ole teada, millises ulatuses peaks kulubaas võrreldes varasemaga konkreetselt tõusma, siis on asjakohane aluseks võtta just äriühingu enda varasem kasumlikkus.“. Seega ei ole vastustaja piisavalt põhjendanud, miks ta pidas täiendava 1741 euro teenimist kaebajal ebatõenäoliseks.
18.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et 20 790 euro asemel oleks tulnud kaebajale I saamata jäänud tuluna hüvitada 493,02 eurot rohkem ehk 21 283,02 eurot. Kaebaja II kohustamisnõude lahendamine
19.Kohustamisnõude positiivse lahendamise eelduseks on asjaolu, et vastustajal II oli kohustus deklareerida ja tasuda sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse kaebajale II määratud saamata
Nt on taotluses märgitud auditi töövõttude juurde ka assistendi töötunnid, mida aga kuludest maha arvatud ei ole Dtl 23–35, 44–51, 77–87
jäänud tulu kahjuhüvitiselt. Kohus leiab, et vastustajal II ei olnud kohustust deklareerida ja tasuda kahjuhüvitise summalt sotsiaal- ja töötuskindlustusmaksu.
20.Sotsiaalmaksu makstakse sisuliselt töötasult, kuid kaebajale II välja mõistetud hüvitis ei olnud töötasu. Seega ei pidanud vastustaja II sellelt ka sotsiaalmaksu deklareerima ja tasuma. Sama kehtib ka töötuskindlustusmaksega. Seejuures märgib kohus, et isegi kui tegemist oleks olnud töötasuga, siis ei oleks vastustaja II samuti pidanud töötuskindlustusmakset deklareerima ja tasuma, kuna töötuskindlustusseaduse mõistes ei ole kindlustatu isik, kes on jõudnud vanaduspensioni ikka või kellele on määratud ennetähtaegne või paindlik vanaduspension (vt töötuskindlustuse seadus § 3 lg 2 punkt 5 ja § 42 lg 1 punkt 1). Kaebaja tõi täiendavates seisukohtades välja, et ta on alates 2019. aasta aprillist pensionil9.
21.Seega jääb kaebaja II kohustamisnõude osas kaebus rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
22.Kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja I osas on kaebuse rahuldamise ulatus 1%. Kohtu hinnangul võib esitatud kaebuse väiteid arvestades lugeda, et kaebusest 2/3 oli seotud kaebaja I väidetega ning 1/3 kaebaja II väidetega. Kaebaja I tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 1050 eurot, millest tuleb hüvitada 10,50 eurot. Õigusabikulud moodustasid pärast riigilõivude mahaarvamist 2160 eurot, millest 2/3 on 1440 eurot. Seega tuleb õigusabikuludest kaebajale I hüvitada 14,40 eurot. Kokku tuleb kaebajale I seega hüvitada 24,90 eurot. Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Dtl 387, punkt 2.20.
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.