Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. aprill 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1836
Haldusasi
Hotel Lembitu OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 2. juuni 2021. a otsuse nr 1.1.-5.1/21/975 ja 15. juuli 2021. a vaideotsuse nr 1.1.-5.1/21/1561 ning
10.septembri 2021. a otsuse nr 1.1-5.1/21/1561 ja
6.detsembri 2021. a vaideotsuse nr 1.1.-5.1./21/2055 tühistamiseks ning tema taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. juuni 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – Hotel Lembitu OÜ, esindaja TL Vastustaja – Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, esindaja AR
Menetluse alus ringkonnakohtus
Hotel Lembitu OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Hotel Lembitu OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29. juuni 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-1836 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 6. mail 2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-21-1836 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hotel Lembitu OÜ esitas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) 18.05.2021 taotluse toetuse saamiseks ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21.04.2021 määruse nr 16 „Ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate piirangutega“ (määrus nr 16) alusel.
2.EAS jättis 02.06.2021 otsusega nr 1.1-5.1/21/975 taotluse rahuldamata, sest Hotel Lembitu OÜ ei vasta määruse nr 16 § 7 lg-s 1 sätestatud nõudele. Määruse nr 16 § 7 lg 1 p 1 järgi võib toetust taotleda käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja, kelle 2021. a märtsi käibe langus oli võrreldes 01.01.2019–31.12.2019 aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega vähemalt 30%. Taotleja käive oli Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmetel 2021. a märtsis 65 107,85 eurot ja 2019. a aritmeetiline keskmine ühe kuu käive 8496,62 eurot. Seega ei ole taotleja käive 2021. a märtsis langenud, vaid hoopis tõusnud. Otsus põhineb taotleja enda poolt EAS-le ja MTA esitatud andmetel, mistõttu ei ole haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2 kohaselt ärakuulamine nõutav.
3.EAS jättis 15.07.2021 vaideotsusega nr 1.1-5.1/21/1561 rahuldamata Hotel Lembitu OÜ 14.06.2021 vaide EAS-i 02.06.2021 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Määruse nr 16 § 7 lg-te 1 ja 2 puhul on määruse nr 16 § 4 p-st 11 tulenevalt olulised ettevõtja esmaregistreeringu aeg (29.03.2016) ning kogu deklareeritud käive, mitte ettevõtja valdkondlik (majutuse tegevusalast tulenev) käive ega ka majutusasutusena tegutsemise algusest (01.10.2020) arvestatud käive. Ebavõrdset kohtlemist ei kujuta see, et teistsuguste ärijuhtimise alaste otsuste korral võinuks taotleja toetust saada (nt kui hotelli opereerimiseks oleks asutatud uus äriühing). Ettevõtja majanduslikku olukorda ja jätkusuutlikkust pole võimalik üheselt ja objektiivselt tuvastada muul viisil kui ettevõtja kui terviku majandusnäitajate alusel.
4.Hotel Lembitu OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 10.08.2021 kaebuse tühistada EAS-i 02.06.2021 otsus ja 15.07.2021 vaideotsus ning kohustada EAS-i vaatama kaebaja 18.05.2021 taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-21-1836).
5.Hotel Lembitu OÜ esitas EAS-ile 24.08.2021 taotluse toetuse saamiseks 26.07.2021 jõustunud määruse nr 16 § 131 alusel.
6.EAS jättis 10.09.2021 otsusega nr 1.1-5.1/21/1768 taotluse rahuldamata, sest Hotel Lembitu OÜ ei vasta määruse nr 16 § 131 lg-s 1 sätestatud nõudele. Määruse nr 16 § 131 lg 1 kohaselt võib toetust taotleda käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja, kes on esmakordselt MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel deklareerinud käivet kuu eest, mis jääb ajavahemikku 2020. a jaanuar – 2021. a veebruar, kui ta on nende kuude eest, mil ta on MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel käivet deklareerinud, teinud tööjõumaksude väljamakse nimetatud kuude aritmeetilise keskmisena vähemalt 800 eurot kuus. Taotleja on MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel esmakordselt käivet deklareerinud 2016. a aprillis ehk
2(8)
3-21-1836 enne 2020. a jaanuari. Seega ei vasta taotleja määruse nõudele ja toetust ei maksta. HMS § 40 lg 3 p 2 kohaselt ei ole taotleja ärakuulamine nõutav, sest otsus põhineb tema esitatud andmetel.
7.EAS jättis 06.12.2021 vaideotsusega nr 1.1-5.1/21/2055 rahuldamata Hotel Lembitu OÜ 07.10.2021 vaide EAS-i 10.09.2021 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Määrust nr 16 muudeti 26.07.2021 n-ö uute ettevõtjate toetamiseks, kelle käive tekkis esmakordselt alates 01.01.2020. Hotel Lembitu OÜ (kuni 14.07.2020 ärinimega Lembitu 12 OÜ) käive oli äriregistri kohaselt: 2016. a-l 184 849 eurot; 2017. a-l 348 110 eurot; 2018. a-l 212 687 eurot; 2019. a-l 102 777 eurot; 2020. a majandusaasta aruannet pole seni esitatud. Kuna taotleja on käivet deklareerinud juba 2016. a aprillis, siis ei vasta ta määruse nr 16 § 131 lg 1 nõudele. Määruse nr 16 § 4 p 11 ja § 131 lg 1 ei välista sellise ettevõtja toetamist, kes on pärast COVID-19 kriisi puhkemist või selle ajal vahetanud oma tegevusvaldkonda, kui see ettevõtja deklareerib esmakordselt käivet kuu eest, mis jääb vahemikku 2020. jaanuar kuni 2021. a veebruar. Ettevõtjaid ei ole koheldud ebavõrdselt (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 10.09.2021 otsus nr 3-20-1315, p-d 12–13).
8.Hotel Lembitu OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 06.01.2022 kaebuse tühistada EAS-i 10.09.2021 otsus ja 06.12.2021 vaideotsus ning kohustada EAS-i vaatama kaebaja 24.08.2021 taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-22-46).
9.Tallinna Halduskohus liitis 17.01.2022 määrusega haldusasjad nr 3-21-1836 ja nr 3-2246 ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-21-1836).
10.Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EIS, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse üldõigusjärglane alates 04.01.2022) palus vastustes jätta kaebused rahuldamata.
11.Tallinna Halduskohus jättis 29.06.2022 otsusega kaebused rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda, nõustudes EAS-i vaideotsuste põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2). EAS-i 02.06.2021 otsuse ja 15.07.2021 vaideotsuse osas leiab kaebaja, et vastustaja on ekslikult kohaldanud määruse nr 16 § 7 lg-t 1 ning jätnud ebaõigesti kohaldamata määruse nr 16 § 7 lg 2 ja § 4 p 11. Vaidlust ei ole, et kaebaja on majutusettevõtja määruse nr 16 § 4 p 1 tähenduses. Vaidluse keskne küsimus on, millist kuupäeva lugeda majutusettevõtja tegutsemise alguseks. Määruse nr 16 § 4 p 11 kohaselt on tegutsemise alguse aeg ettevõtja esmakande aeg äriregistris. Kaebaja on äriregistris registreeritud 29.03.2016 ega vasta seega määruse nr 16 § 7 lg 2 nõudele. Kaebaja hinnangul tuleb tegutsemise alguse ajaks lugeda hotelli majutusteenuse osutamiseks avamise aega (01.10.2020). Sellega ei saa nõustuda. Määruse nr 16 § 4 p 11 ja § 7 lg 2 on selge sõnastusega. Kui määrusandja oleks soovinud piiritleda kitsalt ettevõtja erinevaid tegevusi ja toetada kindlaid tegevusalasid, oleks see määruses nii ka sätestatud (nt Riigikohtu 23.02.2009 otsus nr 3-4-1-18-08, p 14). Määruse nr 16 eesmärgist lähtudes mõõdetakse kahju ettevõtja kui terviku majandusnäitajate kaudu. Määruse aluseks oleva Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ (COVID-19 raamistik) p-dest 9 ja 10 nähtub samuti, et kriisitoetuste eelduseks on ettevõtja kui terviku raskused ning põhjendatud ei ole kitsalt piiritleda ettevõtja tegevusvaldkondi. Majutusteenust osutava ettevõtjana kandis kaebaja COVID-19 piirangute kehtestamise tõttu kahtlemata olulist kahju sarnaselt teistele sama sektori ettevõtjatele. Ainuüksi see ei anna siiski alust maksta toetust ettevõtjale, kelle puhul ei ole täidetud toetusele kvalifitseerumiseks seatud tingimused. Piiratud ressursside tingimustes ei ole vaidlusalusest meetmest peetud võimalikuks toetada kõiki abivajajaid, vaid üksnes neid, kes vastavad kindlatele nõuetele. See, et tingimused osutusid kaebajale ebasoodsateks, ei tähenda veel, et need on õigusvastased. Kriisimeetmete loomisel on riigil avar otsustusruum (vt ka Riigikohtu 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 19). Ühelgi 3(8)
3-21-1836 ettevõtjal ei ole subjektiivset õigust nõuda endale riigiabi andmist ja erandeid tuleb tõlgendada kitsalt (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2022 otsus nr 3-20-1701, p 20). Määruse nr 16 § 4 p 11 ei piira ettevõtja vabadust valida oma tegevusala ega tegutseda enda valitud tegevusalal. Asjaolu, et kaebaja otsustas enne majutusteenuse pakkuma asumist tegeleda sama ettevõtte alt muu tegevusega ja sellega ka käivet tekitada, ei tähenda, et teda koheldakse ebavõrdselt nende majutusettevõtjatega, kes on algusest peale tegelenud üksnes majutusteenuse osutamisega. Ei saa välistada, et ettevõtja muu tegevus võis olla kasumlikum kui majutusteenuse pakkumine. Vastustaja lähtus õiguspäraselt määruse nr 16 § 7 lg-st 1 ning jättis kohaldamata määruse nr 16 § 7 lg 2, kuna on ilmne, et kaebaja ei vasta selles sätestatud tingimustele. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata, sest ei ilmnenud tema käibe langust võrreldes 2019. a-ga. Käibe väljaselgitamisel lähtus vastustaja õigesti määruse nr 16 § 4 p-st 9 ehk MTA andmetest kaebaja kogu käibe kohta, mitte kitsalt majutusteenuse osutamisel tekkinud käibest. Ettevõtja kogukäibe arvesse võtmist toetab ka määruse seletuskiri, mille kohaselt ei olnud eesmärk toetada lihtsalt kahju kannatanud ettevõtjaid, vaid ainult neid ettevõtjaid, kelle jätkusuutlikkus oli sattunud ohtu. Riigiabi taotluse läbivaatamisel ei olnud vastustajal kaalutlusruumi otsustada, milliseid tingimusi kohaldada ja milliseid mitte. Kuna kaebaja ei vastanud määruses nr 16 sätestatud tingimustele, siis ei saanud temale toetust määrata, sõltumata võimalikest vastuväidetest. HMS § 40 lg 3 p-st 2 tulenevalt ei saa vastustajale heita ette ärakuulamisõiguse rikkumist. EAS-i 10.09.2021 otsuse ja 06.12.2021 vaideotsuse osas möönab kaebaja, et ta on esmakordselt deklareerinud MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel käivet 2016. a-l, kuid leiab, et määruse nr 16 § 131 lg 1 kohaldamisel tuleks lähtuda üksnes käibest, mille kaebaja on deklareerinud majutusteenuse pakkumise eest ja alates majutusteenuse osutamisega alustamisest. Samas oli meetme eesmärgiks toetada raskustesse sattunud ettevõtjaid, mitte kindlaid tegevusvaldkondi. Vastustaja on õigesti leidnud, et määrust ei saa tõlgendada viisil, et ettevõtja käibega seotud kriteeriumid on kehtestatud tegevusvaldkonna põhiselt, vaid lähtuda tuleb siiski kogukäibest. Seda järeldust kinnitab ka määruse muutmist kajastav seletuskiri. Määruse nr 16 § 131 lg 1 nii grammatilisest kui ka teleoloogilisest tõlgendamisest järeldub, et see võimaldab toetada neid ettevõtjaid, kes deklareerisid esmakordselt käivet alates 01.01.2020 ning tähtsust ei oma, millise konkreetse tegevusvaldkonna raames see käive tekkis. Seletuskirjas on antud juhis, et arvesse saab võtta mh sellise käibe, mis majutusettevõtjal tekkis enne hotelli reaalse käitamise algust. Määruse nr 16 § 131 lg 1 ei too kaasa ka ebavõrdset kohtlemist, sest enne 2020. a-t tegutsenud ettevõtjatele oli toetuse saamise tingimused nähtud ette juba määruse varasemas redaktsioonis. Määruse eesmärgiga ei ole kooskõlas hinnata ettevõtja majanduslikku olukorda ühe tegevusala raames, vaid seda tuleb hinnata tervikuna.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.Hotel Lembitu OÜ palub 19.07.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebused. Vastustaja ja halduskohus hindasid kaebaja taotlust ja kaebaja kui äriühingu olemust üksnes formaalselt, kuid mitte sisuliselt. Vaidluse all ei ole, et kaebaja alustas majutusteenuse pakkujana tegevust 01.10.2020 ning tal ei olnud võimalik seda alustada varem, sest hotelli hoonele väljastati kasutusluba 30.09.2020. Äriregistri esmakandest (29.03.2016) ja esmakordsest käibe deklareerimisest (2016. a aprill) lähtumine on vastuolus määruse eesmärgiga, milleks on aidata majutusettevõtjatel ületada kriisi ja suurendada nende võimekust jätkata tegevust ka COVID-19 kriisi ajal ning pärast seda. Vastustaja oleks pidanud arvestama kaebaja tegevuse algust majutusettevõtjana (01.10.2020). Kui määruse eesmärk on toetada majutusteenuse pakkujaid, tuleks ettevõtjate käibe võrdlemisel omavahel võrrelda ikka võrreldavaid asjaolusid. Vastustaja ja halduskohtu tõlgendus annab põhjendamatu eelise neile ettevõtjatele, kes alustasid majutusteenuse pakkujana tegevust uue äriühingu kaudu, võrreldes 4(8)
3-21-1836 ettevõtjatega, kes ilma uut äriühingut asutamata muutsid üksnes oma senist tegevusvaldkonda. Majutusteenuse osutamine on alates 01.10.2020 olnud kaebaja ainus tegevusvaldkond, mitte ei ole tegemist ühega paljudest tegevusaladest. Seega kuulub kaebaja määruse nr 16 sihtgruppi ja sama kinnitab määruse seletuskiri. Olukord, kus ettevõtja teeb ettevalmistusi, et alustada tegevust majutusettevõtjana ja hoone valmimise järgselt alustabki tegevust hotellina, ei erine sisuliselt olukorrast, kus valminud hoones majutusteenuse osutamiseks asutatakse uus äriühing. Vaidlust ei ole, et kui kaebaja asutanuks uue äriühingu, siis oleks ta õigustatud toetust saama. Selline erinev kohtlemine ei saanud olla määrusandja eesmärgiks ja halduskohus on ekslikult leidnud, et ettevõtjaid ei ole koheldud ebavõrdselt. Määruse nr 16 § 4 p 1 seob majutusettevõtja mõiste otseselt tema põhitegevusalaga ning tegutsemise alguse aega määruse nr 16 § 4 p 11 tähenduses tuleb tõlgendada sellega koosmõjus (arvestades ka määruse eesmärki). Seega tuleks ettevõtja tegutsemise alguseks lugeda hetke, kui ettevõtja muudab äriregistris põhitegevusala ja uus põhitegevusala vastab määruse nr 16 § 4 p-s 1 toodud loetelule. Halduskohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kaebaja korraldas sama äriühingu kaudu Tallinnas Lembitu tn 10 // 12 kinnistul hotelli ehitustöid ning on selge, et sellise tegevuse käigus tekibki käivet. Uue hotelli puhul kulub enne põhitegevuse alustamist täiendav aeg hotelli ehitamiseks ja majutusteenuse osutamise ettevalmistamisega seotud tegevusteks. Ettevõtja käive ajal, kui toimuvad hotelli ehitustööd, ei saa sisuliselt olla aluseks ettevõtja seisundi hindamisel alates hotelli tegutsemise ajahetkest. Kuna määruse eesmärk on toetada turismisektoris tegutsevaid ettevõtjaid (sh majutusteenuse pakkujaid), siis tulebki hinnata ja võrrelda majutusettevõtjana tegutsemise aega ja sellel ajal tekkinud käivet, mitte äriühingu varasemat võimalikku tegevust. Määruse nr 16 § 131 lg 1 tõlgendus, et varem muus tegevusvaldkonnas tegutsenud ettevõtja võib toetust saada vaid tingimusel, et ta ei ole enne 01.01.2020 tekkinud maksustatavat käivet ka ühelgi muul alusel, on vastuolus määruse eesmärgiga ja kohtleb ettevõtjaid ebavõrdselt.
13.EIS palub 29.08.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Kuna kaebaja on esmakordselt deklareerinud käivet 2016. a aprillis ehk tunduvalt enne 01.01.2020, siis ei ole määruse nr 16 § 131 lg 1 asjassepuutuv, sest varem tegutsemist alustanud ettevõtjate toetamise tingimused olid sätestatud määruse nr 16 §-s 7. Kaebaja ei vastanud ka nendele tingimustele. Riigil ei olnud võimalik toetada kõiki kriisi tõttu kannatanud ettevõtjaid, kuid oli võimalik toetada kõige enam kannatanuid. Määruse järgi oli võimalus toetust saada nii ammu tegutsemist alustanud kui ka uutel ettevõtjatel. Määrus nr 16 ei näe ette, et ettevõtja tegevust tuleks eristada tema erinevate tegevusalade kaupa, vaid selles on selgelt soovitud seada kõigile ettevõtjatele ühtne kriteerium ehk ettevõtja terviklik majanduslik olukord. Sõltumata asjaolust, et toetusmeetme sihtgrupid ja toetuste suurused on määratud sektoripõhiselt, on võrdselt kõigile kehtestatud ühtne tingimus, et käibe langust ehk kriisi mõju tuvastatakse ettevõtja kui terviku käibedeklaratsioonide põhjal, mitte tegevusvaldkondade või nende perioodide lõikes, nagu seda on soovinud kaebaja (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 15.10.2021 otsus nr 3-20-1643, p-d 12–15, 21).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et Hotel Lembitu OÜ apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
15.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust faktiliste asjaolude üle. Hotel Lembitu OÜ (kuni 14.07.2020 ärinimega Lembitu 12 OÜ) on kantud äriregistrisse 29.03.2016 ja oli registreeritud käibemaksukohustuslasena 29.03.2016–12.12.2023 ning deklareeris esmakordselt käivet juba 2016. a aprilli kohta esitatud käibedeklaratsioonil. Kaebaja 2021. a märtsi käive ei olnud tema 5(8)
3-21-1836 01.01.2019–31.12.2019 aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega võrreldes mitte langenud, vaid hoopis tõusnud. Äriregistri teabesüsteemist avalikult kättesaadavad majandusaasta aruanded kinnitavad väidet, et äriühingu tegevus on alates 2016. a-st olnud suunatud sellele, et ehitada Tallinnas Lembitu tn 10 // 12 paiknevad hooned ümber hotelliks ning asuda seejärel pakkuma majutusteenust. Kuni projekteerimistööde lõpuni otsustati anda hooned rendile, millest tekkiski äriühingul aastatel 2016–2018 müügitulu (põhirentnik Eesti Kunstiakadeemia vabastas ruumid 2018. a augusti lõpus). Kaebaja 2019. a majandusaasta aruande tegevusaruandest nähtuvalt koosnes 2019. a müügitulu (kokku 102 777 eurot) peamiselt hotelli ehitava Tallinna Ehitustrust OÜ poolt kasutatud kommunaalteenuste eest tasutust. Hotelli hoonele väljastati 29.09.2020 kasutusluba ja hotell alustas majutusteenuse osutamist 01.10.2020.
16.EAS-i 02.06.2021 otsuses ja 15.07.2021 vaideotsuses leiti, et kaebajal ei ole õigust toetust saada, sest ta ei vasta määruse nr 16 § 7 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Sellega seonduvalt vajab analüüsimist, kas kaebajat tuleks käsitada määruse nr 16 § 4 p 1 tähenduses majutusettevõtjana juba alates 29.03.2016 või alles alates 01.10.2020. Määruse nr 16 § 4 p 1 kohaselt mõistetakse määruses majutusettevõtjana mh äriregistris registreeritud juriidilist isikut, kelle põhitegevusala on EMTAK koodiga jagu I 55 („Majutus“). Hotel Lembitu OÜ põhitegevusalaks on äriregistris alates 12.02.2021 märgitud „Hotellid“ (EMTAK kood 55101) ning 04.07.2017–12.02.2021 oli põhitegevusalana märgitud „Enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus“ (EMTAK kood 68201) ja enne seda 29.03.2016–04.07.2017 samuti „Hotellid“ (EMTAK kood 55101). Tegutsemise alguse aeg on määruse nr 16 § 4 p 11 kohaselt ettevõtja esmakande aeg äriregistris. Ringkonnakohus jääb haldusasjas nr 3-21-2022 väljendatud seisukoha juurde, et määruse nr 16 § 4 p-st 11 tulenevalt ei saa § 7 lg-d 1 ja 2 tõlgendada viisil, et tegutsemise alguse ajaks tuleks lugeda kitsalt majutusteenuse osutamise alustamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2022 otsuse p-d 14.3–15). Praegusel juhul on kaebaja kogu tegevus alates 2016. a-st seejuures olnud suunatud sellele, et ehitada hotell valmis ja asuda selles pakkuma majutusteenust.
17.Määruse nr 16 § 4 p 9 järgi on käive taotleja poolt MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe suurus. Sättest ei saa järeldada, et arvesse tuleks võtta ainuüksi seda käivet, mis seondub määruse nr 16 § 4 p-s 1 nimetatud põhitegevusalaga (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2022 otsus nr 3-21-1402, p-d 9–11). Kuivõrd majutusettevõtja toetust saab taotleda vaid ettevõtja, kelle jaoks majutusteenuse osutamine on põhitegevusala, siis võib eeldada, et taotleja deklareeritud käive seondubki põhiosas nimelt majutusteenuse osutamisega. Erinevalt kaebaja hinnangust ei toeta määruse nr 16 seletuskiri1 (sh meetme eesmärk) ringkonnakohtu arvates teistsugust tõlgendust. Toetusmeetmete eesmärk oli aidata elujõulistel ettevõtjatel tervisekriis üle elada (st tagada turismisektori taastumine pärast COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks seatud piirangute lõppemist), mitte ühetaoliselt hüvitada kõigile majutusteenust pakkuvatele ettevõtjatele Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangute tagajärjel tekkinud kahju. Seejuures nähtub Hotel Lembitu OÜ 2019. a majandusaasta aruandest (esitatud 12.02.2021), et kaebaja on kogu 2019. a müügitulu 102 777 eurot seostanud just tegevusalaga „Hotellid“ (EMTAK kood 55101). Lisaks puuduvad andmed, et kaebajal ei oleks 2019. a mõnel kuul käivet üldse tekkinud. Kuivõrd kaebaja oli 01.01.2019–31.01.2019 käibemaksukohustuslane ning tema 2021. a märtsikuu käive (65 107,85 eurot) ei olnud langenud, võrreldes 2019. a aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega (8496,62 eurot), siis ei vastanud ta määruse nr 16 § 7 lg-s 1 sätestatud nn käibe languse toetuse saamise tingimustele. Seetõttu eeldaks kaebuse rahuldamine nimetatud sätte põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist. Ringkonnakohus võtab siiski esmalt seisukoha, kas kaebaja suhtes võiksid olla kohaldatavad määruse nr 16 § 7 lg 2 või § 131 lg 1.
1 https://adr.rik.ee/mkm/dokument/12515848
6(8)
3-21-1836
18.Määruse nr 16 § 7 lg 2 sätestab, et kui käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja tegutsemise alguse aeg on 01.01.2020 või hiljem või kui isik ei olnud kogu 2019. a käibemaksukohustuslane, võib ta toetust taotleda, kui ta on tegutsemise alguse ajast kuni 28.02.2021 eest tasunud tööjõumakse igas kalendrikuus keskmiselt vähemalt 800 eurot. Täiendavalt tuleb silmas pidada seda, et Riigikohus tunnistas 09.06.2023 otsusega nr 5-22-13 määruse nr 16 § 7 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistas määruse nr 16 § 7 lg-s 2 nimetatud toetuse taotlemise võimaluse sellise juriidilisest isikust majutusettevõtja puhul, kes oli küll olnud terve 2019. a vältel käibemaksukohustuslane, kuid kellel vähemalt ühel 2019. a kuul tegelikkuses käive siiski puudus. Kuivõrd Hotel Lembitu OÜ tegutsemise alguse ajaks tuleb määruse nr 16 § 4 p 11 järgi lugeda 29.03.2016 ehk kaebaja alustas tegutsemist enne 01.01.2020 ning samuti oli kaebaja kogu ajavahemiku 01.01.2019– 31.12.2019 vältel käibemaksukohustuslane ja puuduvad andmed, et tal ei oleks 2019. a mõnel kuul käivet tekkinud, siis ei ole määruse nr 16 § 7 lg 2 kaebaja suhtes kohaldatav.
19.EAS-i 10.09.2021 otsuses ja 06.12.2021 vaideotsuses on leitud, et kaebaja ei ole määruse nr 16 § 131 lg 1 tähenduses uus majutusettevõtja, sest ta on deklareerinud esmakordselt käivet enne 01.01.2020. Määruse nr 16 § 131 lg 1 näeb ette, et käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja, kes on MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel esmakordselt käivet deklareerinud mõne kuu eest, mis jääb ajavahemikku 01.01.2020–28.02.2021, võib toetust taotleda, kui ta on nende kuude eest, mil ta on MTA-le esitatud käibedeklaratsioonidel käivet deklareerinud, teinud tööjõumaksude väljamakse nimetatud kuude aritmeetilise keskmisena vähemalt 800 eurot kuus. Kuna vaidlust ei ole selles, et kaebaja deklareeris esmakordselt käivet juba 2016. a aprilli kohta MTA-le esitatud käibedeklaratsioonil, siis ei ole määruse nr 16 § 131 lg 1 kaebaja suhtes samuti kohaldatav. Määruse nr 16 muutmist kajastavas seletuskirjas2 on selgelt välja toodud, et uue § 131 lisamise eesmärgiks oli toetada uusi ettevõtjaid, kellel tekkis esmakordselt käive pärast 01.01.2020. Seejuures on näitena (lk 3) viidatud n-ö käivitusfaasis olevatele hotellidele ja restoranidele, millest nähtub üheselt, et hotelli puhul ei saa arvestada ainult majutusteenuse osutamisega seotud käivet, vaid lähtuda tuleb ettevõtja kogu käibest.
20.Kaudselt kinnitavad ka varasemad samalaadseid toetusmeetmeid puudutavad määrused järeldust, et kui määruse nr 16 andmisel oleks soovitud lähtuda ainult majutusteenuse osutamise alustamise ajast või majutusteenuse osutamisega seotud käibest (s.o käibemaksumääraga 9% maksustatavast käibest – vt käibemaksuseaduse § 15 lg 2 p 4), siis oleks see määruses nr 16 sel viisil ka sätestatud (vrd väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 29.04.2020 määruse nr 12 „Turismisektori ettevõtjate COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kahjude osalise hüvitamise toetus“ § 7 lg 1; 05.11.2020 määruse nr 68 „Turismiga otseselt seotud majandusharude ettevõtjate COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kahjude osalise hüvitamise täiendav toetus“ § 4 p 10 ja § 7 lg 1; 20.01.2021 määruse nr 2 „Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga“ § 4 p-d 7 ja 11 ning § 7). Erinevalt varasemaid meetmeid reguleerivatest määrustest on määruses nr 16 seatud toetust taotlevatele majutusettevõtjatele üksnes nõue, et majutus peab olema nende põhitegevusalaks.
21.Iseenesest võib möönda, et kui kaebaja oleks korraldanud oma majandustegevuse viisil, et pärast hotelli valmimist asub selles majutusteenust osutama uus äriühing, siis oleks see uus äriühing ilmselt kvalifitseerunud toetusele määruse nr 16 § 7 lg 2 või § 131 lg 1 alusel. Samas puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et abimeetmete normistik peaks tagama, et ka tema kvalifitseeruks riigiabile (nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2022 otsus nr 3-21-1022, p 16). Võrdsuspõhiõiguse riive on põhiseadusega vastuolus, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub 2 https://adr.rik.ee/mkm/dokument/12395968
7(8)
3-21-1836 mõistlik ja asjakohane põhjus. Riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust. Ebavõrdse kohtlemise põhjused peavad olema kaalukamad siis, kui ebavõrdne kohtlemine on seotud asjaoludega, mis ei sõltu isiku tahtest (nt Riigikohtu 09.06.2023 otsus nr 5-22-13, p-d 54 ja 59). Ettenägematutel sotsiaalmajanduslikel põhjustel ulatuslikku käibelangust kannatanud majandusharu ettevõtjate toetamise meetmete valikul ja piiritlemisel on seadusandjal avar otsustusruum (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2022 otsus nr 3-21-1402, p-d 13–18; 06.10.2022 otsus nr 3-21-1022, pd 15–16).
22.Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu järeldust, et kaebajat ei ole koheldud meelevaldselt erinevalt nendest majutusettevõtjatest, kes olid kantud äriregistrisse või kellel tekkis käive alles pärast 01.01.2020. Pikemat aega tegutsenud ja jätkusuutlike ettevõtjate puhul võis eeldada, et nende kriisieelne majandustegevus on olnud kasumlik (st müügitulu ületas tegevuskulusid) ning neil on kogunenud teatud reserve, mis võimaldab paremini kriisile vastu panna ja sellest taastuda. Kui tuvastada ei saa, et ettevõtja käive oleks kriisieelse ajaga võrreldes oluliselt langenud, siis ei ole alust eeldada, et ettevõtja säilimine oleks kriisi tõttu samaväärselt ohustatud nagu selliste ettevõtjate puhul, kelle käive on varasemast oluliselt väiksem. Toetuse saamise tingimuste sätestamisel võis arvestada mh taotluste administreerimise lihtsusega (vt ka Riigikohtu 09.06.2023 otsus nr 5-22-13, p 55). Kui toetustaotluste menetlemise käigus tulnuks vastustajal hakata koguma ja põhjalikumalt analüüsima andmeid ettevõtjate majandustegevuse olemuse kohta, siis võinuks toetuse eesmärgid jääda üldse saavutamata. Meetme eesmärgiks oli pakkuda ettevõtjatele kohest leevendust (st algselt oli eesmärk toetada osaliselt 2021. a märtsi ja aprilli tegevuskulusid, mida laiendati hiljem ka 2021. a maile), kuid n-ö sisulisema hindamise korral oleks kõigi taotluste menetlemiseks kulunud oluliselt kauem aega ja ilmselt kaasnenuks ka märkimisväärselt rohkem vaidlusi, mis võinuks takistada toetuseks eraldatud raha õigeaegset kasutamist.
23.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Hotel Lembitu OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.06.2022 otsus muutmata.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Hotel Lembitu OÜ on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 60 eurot ja kandnud ringkonnakohtu menetluses esindajakulu 476,30 eurot (ilma käibemaksuta). Esindajakulu kandmise kohustus seoses praeguse asja menetlemisega ringkonnakohtus on õigusbüroo arvega HKMS § 109 lg 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. EIS ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.