Hotel Lembitu OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 02.06.2021 otsuse nr 1.1.-5.1/21/975 ja 15.07.2021 vaideotsuse nr 1.1.-5.1/21/1561 tühistamiseks ning 10.09.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/1561 ja 06.12.2021 vaideotsuse nr 1.1.-5.1./21/2055 tühistamiseks koos kohustamisnõudega
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Hotel Lembitu OÜ, lepinguline esindaja Tuulikki Laesson Vastustaja – Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse õigusjärglane), volitatud esindaja Age Rebane
Asja läbivaatamise vorm
01.06.2022 suulisel kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Lugeda haldusasjas nr 3-21-1836 vastustajaks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (registrikood 90006006) üldõigusjärglane Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (registrikood 90006012).
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 29.07.2022. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Hotel Lembitu OÜ esitas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) 18.05.2021 taotluse toetuse saamiseks väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 21.04.2021 määruse nr 16 „Ettevõtjate
3-21-1836 toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate piirangutega” (määrus nr 16) alusel.
2.EAS tegi 02.06.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/975, millega jättis Hotel Lembitu OÜ taotluse rahuldamata. Rahuldamata jätmise põhjusena märkis EAS, et Hotel Lembitu OÜ ei vasta määruse nr 16 § 7 lg-s 1 sätestatud nõudele.
3.Hotel Lembitu OÜ esitas EAS-le 14.06.2021 vaide, mille EAS jättis 15.07.2021 otsusega nr 1.15.1/21/1561 rahuldamata.
4.Hotel Lembitu OÜ esitas 10.08.2021 Tallinna Halduskohtusse kaebuse EAS-i 02.06.2021 otsuse ja 15.07.2021 vaideotsuse tühistamiseks.
5.Tallinna Halduskohus võttis 17.08.2021 määrusega kaebuse menetlusse EAS-i 02.06.2021 otsuse ja 15.07.2021 vaideotsuse tühistamiseks ning EAS-i kohustamiseks kaebaja 18.05.2021 taotlust uuesti läbi vaatama.
6.Hotel Lembitu OÜ esitas EAS-ile 24.08.2021 taotluse toetuse saamiseks määruse nr 16 § 131 alusel.
7.EAS tegi 10.09.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/1768, millega jättis Hotel Lembitu OÜ taotluse rahuldamata. Rahuldamata jätmise põhjusena märkis EAS, et Hotel Lembitu OÜ ei vasta määruse nr 16 § 131 lg-s1 sätestatud nõudele.
8.Hotel Lembitu OÜ esitas EAS-le 07.10.2021 vaide, mille EAS jättis 06.12.2021 vaideotsusega nr 1.1-5.1/21/2055 rahuldamata.
9.Tallinna Halduskohtusse saabus 06.01.2022 Hotel Lembitu OÜ kaebus (haldusasi nr 3-22-46) EAS-i 10.09.2021 otsuse ja 06.12.2021 vaideotsuse tühistamiseks.
10.Tallinna Halduskohus võttis 17.01.2022 määrusega kaebuse menetlusse EAS-i 10.09.2021 otsuse ja 06.12.2021 vaideotsuse tühistamiseks ning EAS-i kohustamiseks kaebaja 24.08.2021 taotlust uuesti läbi vaatama. Sama määrusega liitis kohus haldusasjad 3-21-1836 ja 3-22-46 ühte menetlusse ja luges liidetud haldusasja numbriks 3-21-1836
11.EAS esitas kaebustele vastused 24.09.2021 ja 16.02.2022.
12.Kohus vaatas asja läbi 01.06.2022 toimunud kohtuistungil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja nõuded ja seisukohad
13.Kaebaja on seisukohal, et EAS-i 02.06.2021 otsus ja 15.07.2021 vaideotsus on õigusvastased ning taotleb nende tühistamist ja vastustaja kohustamist kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
13.1.EAS on kaebaja tegevuse algusajaks lugenud ekslikult 29.03.2016.a ehk aja, mil on asutatud kaebaja äriühing (varasema nimega Lembitu 12 OÜ). Majutusettevõtjana (hotellina) alustas kaebaja tegevust aga 01.10.2020.a. EAS on ekslikult kohaldanud määruse § 7 lg-t 1 ning jätnud ebaõigesti kohaldamata määruse nr 16 § 7 lg 2 ja § 4 punkti 11. Puuduvad faktilised ja õiguslikud põhjendused, miks tuleks kaebaja tegevuse alguseks lugeda varasemat aega kui 01.10.2020. Kaebaja põhitegevuseks oli enne hotelli avamist (mis toimus 01.10.2020.a) hoone rentimine kolmandatele isikutele ehk EMTAK-i koodile 68201 vastav tegevus („enda või renditud kinnisvara üürile andmine ja käitus“). Kasutusluba Lembitu tn 12 asuvale hotellile on väljastatud Tallinna linna poolt 29.09.2020.a.
13.2.Kaebaja on määruse § 4 punktile 1 vastav isik, kelle põhitegevusala oli alates 01.10.2020.a EMTAK-i koodile 55101 (Hotell) vastav. Õiguskantsler selgitas 01.03.2021 märgukirjas, et EMTAK-ga seotud toetuse andmise tingimuste jäikus ei taga alati EMTAK koodi määratlemise 2(13)
3-21-1836 nõudest tulenevalt toetuste eesmärgipärast jagamist, mistõttu ei ole põhiseaduspärasus igas olukorras tagatud. Toetuste jagamine üksnes EMTAK tegevusalade alusel tekitab õiguskantsleri hinnangul küsimuse, kas toetuse tingimused on põhiseaduspärasused, kui samal alal tegutsevaid isikuid koheldakse ebavõrdselt selle tõttu, et nende EMTAK kood ei ole kooskõlas määruse nõudega. Toetustingimused peaksid õiguskantsleri hinnangul sisaldama võimalust taotlejale tõendada oma tegevusala lisaks EMTAK koodile ka mõne muu samaväärse tõendiga.
13.3.Ebamõistlik on arvestada ettevõtte tegutsemise alguse ajaks ettevõtja esmakande aega äriregistris, mitte aga ettevõtja tegelikku tegutsemise aega vastavas valdkonnas EMTAK koodi alusel. Arvestades asjaolu, et määruse eesmärgiks on toetada turismisektorit, milles tegutsevad ettevõtjad kannavad seoses COVID-19 kriisiga enim kahjusid, siis on äärmiselt ebaloogiline võtta ettevõtja tegevuse alguseks tema esmane kanne äriregistris. Selline lähenemine lähtub eeldusest, et ettevõtja ei või oma tegutsemise ajal vahetada oma tegevusvaldkonda. Kuna toetuse eesmärgiks on konkreetselt toetada turismivaldkonna ettevõtjaid, siis tuleb määruses sätestatud nõuete sisustamisel samuti võtta arvesse ettevõtja tegelik tegevuse alguse aeg vastavas valdkonnas, mitte ei ole õige arvestada ettevõtja tegevust teisest valdkonnast.
13.4.Uue hotelli puhul (nagu antud juhul on kaebaja puhul tegemist) on oluline, et enne põhitegevuse (majutusteenuse) osutamist kulub täiendav aeg hotelli ehitamisele ja majutusteenuseks ettevalmistamisega seonduvale tegevusele. On ilmselge, et ettevõtja käive ajal, kui toimuvad hotelliga seonduvad ehitustööd, ei saa olla aluseks ettevõtja seisundi hindamisel hotelli tegutsemise ajahetkest alates. Hinnata ja võrrelda tuleb majutusettevõtjana tegutsemise aega ning sellel ajal tekkinud käivet, mitte äriühingu varasemat tegevust muus valdkonnas.
13.5.Kaebaja tegevuse algust hotellina tõendab täiendavalt asjaolu, et kaebaja osa käibest on alates oktoobrist käibemaksudeklaratsioonidel maksustatud 9% käibemaksumääraga. Kaebaja tegevusala muutmist tõendab täiendavalt veel ka asjaolu, et kaebaja on juba ennetavalt ehk 16.06.2020.a esitanud Krediidiinfole andmeid põhitegevusala muudatuse kohta.
13.6.Vastupidistele seisukohtadele asumiseks ei anna alust ka määruse § 4 punkt 11, mille kohaselt on tegutsemise alguse aeg ettevõtja esmakande aeg äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris. Ettevõtja tegutsemise alguse aeg on miski, mida tuleb hinnata igal konkreetsel juhul eraldi ning seda ei ole võimalik määruse tasandil kindlaks määrata. Eesti Vabariigi põhiseaduse §§-de 29 ja 31 koosmõjus on igal isikul õigus vabalt valida oma tegevusala ning tegutseda ettevõtjana enda poolt valitud tegevusalal. Ettevõtlusvabadus hõlmab ka õigust vahetada oma tegevusvaldkonda. Kuni ajani, kui kaebaja alustas tegevust hotellina, tegutses kaebaja talle kuuluva kinnisvara väljarentimisega, alates 01.10.2020.a tegutseb kaebaja aga hotellina. Tegutsemise alguse aega tuleb hinnata sisuliselt ja iga isiku põhiselt, mitte ei saa seda kindlaks määrata registreerimisega äriregistris. Juhul kui tõlgendada määruse § 4 punkti 11 selliselt, et see välistab määruse § 7 lg 2 kohaldamise neile ettevõtetele, kes on pärast COVID-i kriisi puhkemist või selle ajal vahetanud oma tegevusvaldkonda, siis tuleb määruse § 4 p 11 tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.
13.7.Lisaks oleks tõlgendus, et toetust ei saa taotleda isikud, kes on vahetanud oma tegevusvaldkonda, vastuolus ka põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise printsiibiga. Sellisel juhul on eelisseisus alusetult need ettevõtjad ja isikud, kes muutsid samuti tegevusvaldkonda, kuid registreerisid enda tegevuse muutumise tõttu uue äriühingu äriregistris, selle asemel, et ümber kujundada varasemat äriühingut. Igal isikul on õigus muuta oma tegevusvaldkonda ning ühestki õigusaktist ei tule kohustust, et tegevusvaldkonna muutmise korral tuleks luua uus äriühing.
13.8.Vastustaja on rikkunud HMS § 40 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, jättes kaebajale võimaldamata esitada täiendavaid tõendeid ja seisukohti, sh jättes kaebaja ära kuulamata. EAS-i vaideotsuses toodud seisukoht, et rikkumine ei saanud mõjutada otsuse sisu on paljasõnaline ja tõendamata.
3(13)
3-21-1836
14.Samuti leiab kaebaja, et õigusvastased on EAS-i 10.09.2021 otsus ja 06.12.2021 vaideotsus ning taotleb nende tühistamist ja vastustaja kohustamist kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja põhjendused on järgmised.
14.1.Vastustaja on otsuse tegemisel tuginenud määruse § 131 lg-le 1 ning leidnud, et kuna taotleja on esmakordselt Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonidel deklareerinud käivet aprillis 2016.a, siis ei vasta taotleja määruse nõudele ja toetust ei maksta. Vastustaja on hinnanud kaebaja taotlust ning kaebaja kui äriühingu olemust üksnes formaalselt ning mitte sisuliselt.
14.2.Vastab tõele, et kaebaja deklareeris esimest korda käibedeklaratsioonidel käivet 2016.a aprillis, kuid alustas majutusettevõtjana (hotellina) tegevust alles 01.10.2020.a. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kuna kaebaja on deklareerinud käivet varem kui 01.01.2020, siis ei vasta kaebaja meetme määruse § 131 lg 1 nõudele. Vastustaja on määruse § 131 lg-t 1 tõlgendanud kitsendavalt ning vastuolus määruse ning toetusmeetme mõtte ja eesmärgiga. Kaebaja on seisukohal, et määruse § 13 1 lg 1 mõttes on esmakordse deklareeritud käibe all peetud silmas esmakordset käivet konkreetselt majutusettevõtjana, mitte aga üleüldist varasemat käivet. Määruse seletuskirjas ei ole täpsustatud, kas esmaseks käibeks loetakse ettevõtja ükskõik millist käivet või käivet määruse § 131 lg-s 1 nimetatud ettevõtjana (kaebaja puhul majutusettevõtjana).
14.3.Vastustaja on nõustunud vaideotsuses, et määruse § 131 lg-s 1 ei ole esitatud nõuet, et ettevõtja peab olema asutatud enne 2020.a esimest jaanuarit, kuid on seisukohal, et ettevõtjal ei tohi olla enne seda tekkinud käivet. Selline lähenemine on õigusvastane, kuna võimaldab toetuse määramisel eelistada neid ettevõtjaid, kes alustasid tegevust uue äriühingu kaudu (millel ei olnud varasemalt käivet) nendele ettevõtjatele, kes kujundasid ümber varasema ettevõtte (kellel võis olla käive, kuid ei olnud seotud ettevõtja põhitegevusalaga) ja muutsid oma tegevusala nii, et ettevõtja näol oli pärast tegevusala muutmist tegemist määruse § 131 lõikes 1 nimetatud ettevõtjaga. Kuna kaebaja korraldas sama äriühingu kaudu Lembitu 10 // 12 kinnistul hotelli ehitustöid, siis on ilmne, et kaebajal võib selle tegevuse käigus tekkida ka käivet. Uue hotelli puhul kulub enne põhitegevuse (majutusteenuse) osutamist täiendav aeg hotelli ehitamisele ja majutusteenuseks ettevalmistamisega seonduvale tegevusele. Kuivõrd määruse eesmärgiks on just turismisektoris tegutsevate ettevõtjate toetamine, sealhulgas majutusteenust osutavate ettevõtjate toetamine, siis tuleb hinnata ja võrrelda majutusettevõtjana tegutsemise aega ning sellel ajal tekkinud käivet, mitte äriühingu varasemat võimalikku tegevust ja selle käigus tekkida võivat käivet. Seega on vastustaja ebaõigesti sisustanud määruse ja toetusmeetme eesmärki ning on määruse § 131 lg-t 1 tõlgendanud selliselt, et varem muus tegevusvaldkonnas tegutsenud ettevõtja (s.o enne 01.01.2020.a asutatud ettevõtja) võib toetust küll saada, aga seda üksnes tingimusel, et ettevõtjal ei ole enne 01.01.2020.a tekkinud mitte ühelgi alusel maksustatavat käivet.
14.4.Nõuet, nagu peaks toetust taotlev ettevõtja olema asutatud pärast 01.01.2020.a, määrus ei sisalda. Juhul kui ka selline nõue määruses sisalduks või oleks võimalik määrust selliselt tõlgendada, oleks nõue selges vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise printsiibiga. Nimelt oleks sellisel juhul alusetult eelisseisus need ettevõtjad, kes muutsid samuti tegevusvaldkonda (nagu kaebaja), kuid registreerisid enda tegevuse muutumise tõttu uue äriühingu äriregistris selle asemel, et ümber kujundada varasemat äriühingut. Igal isikul on põhiseaduse §-dest 29 ja 31 tulenevalt õigus muuta oma tegevusvaldkonda ning igal isikul on õigus vabalt valida oma tegevusala ning tegutseda ettevõtjana enda poolt valitud tegevusalal. Samuti oleks eelisseisus ka need ettevõtjad, kes registreerisid oma tegevusega alustamiseks lihtsalt uue ettevõtte. Vastustaja tõlgendus, et määruse § 131 lg 1 järgi peab õigustatud isiku näol olema uue ettevõtjaga, toob kaasa selgelt ebavõrdse kohtlemise nende isikute suhtes, kes varem tegutsesid muul tegevusalal, kuid kes COVID-i kriisi ajal või pärast seda on oma tegevusvaldkonda muutnud, kuna need isikud ei kvalifitseeruks määruse § 131 lg 1 tingimustele.
14.5.Täiesti põhjendamatu ning alusetu on vastustaja vaideotsuse punktis 4.11 väljendatud seisukoht, nagu ei oleks kaebaja samas olukorras, kui äsja alustanud ettevõtja. Olukord, kus ettevõte on teinud 4(13)
3-21-1836 ettevalmistusi (ehk korraldanud hoone ehitamist, et võtta see kasutusele hotellina) selleks, et alustada tegevust majutusettevõtjana ning hoone valmimise järgselt alustab tegevust hotellina (samas hoones, mille ehitustöid korraldas) on samastatav olukorraga, kus isik loob uue ettevõtte selleks, et pakkuda valminud hoones majutusteenust. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja oleks toetuse saamiseks õigustatud isik olukorras, kus kaebaja oleks 01.10.2020.a asutanud uue ettevõtte majutusteenuse pakkumiseks. Selline ebavõrdne kohtlemine ei saanud olla määruseandja eesmärgiks.
14.6.Isegi kui nõustuda, et isikul ei ole subjektiivset õigust endale toetust nõuda, on isikul põhiseadusest tulenevalt õigus nõuda, et kõiki isikuid, kelle suhtes võidakse toetust ehk riigiabi anda, koheldakse omavahel võrdselt ning et toetuse saamisel rakendatakse ja tõlgendatakse õiguspäraselt toetuse andmise aluseks olevaid õigusakte. Antud juhul on kaebaja seisukohal, et (i) vastustaja on ebaõigesti sisustanud määruse § 131 lg-t 1, kui on asunud seisukohale, et toetuse taotleja näol peab olema tegemist uue ettevõtjaga, kellel ei ole enne 01.01.2020.a tekkinud käivet ning (ii) vastustaja tõlgenduse ja otsuste tulemusena on ettevõtjaid koheldud ebavõrdselt, eelistades neid ettevõtjaid, kes muutsid sarnaselt kaebajaga oma tegevusvaldkonda, kuid registreerisid enda tegevuse muutumise tõttu uue äriühingu ja neid ettevõtjaid, kes asustasid tegevuse alustamiseks konkreetses valdkonnas lihtsalt uue ettevõtte. Vastustaja seisukohad 02.06.2021 otsusele ja 15.07.2021 vaideotsusele esitatud kaebuse osas
15.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et EAS-i 02.06.2021 otsus on õiguspärane ja kooskõlas määruse nr 16 tingimustega.
15.1.Vaidlus on selles, kas kaebaja kvalifitseerub määruse nr 16 § 7 sätestatud toetuse tingimuste alusel toetuse saajaks, mitte selles, kas kaebaja kuulub meetme sihtgruppi majatusettevõtjana meetme määruse § 4 p 1 mõttes. Tegemist on kahe eraldiseisva kriteeriumiga. Määruse §-dega 4 p 9, 11 ja § 7 lg 2 ega ka lg 1 ei reguleerita valdkondliku käivet, vaid juriidilise isiku kogu käivet.
15.2.Kuivõrd tegemist on majutusettevõtjaga määruse § 4 p 1 tähenduses ja äriregistri kohaselt on Hotel Lembitu OÜ esmakande aeg 29.03.2016 ja samast päevast alates on ta ka käibemaksukohustuslane, tuleb tema suhtes toetuse suuruse arvutamisel kohaldada määruse § 7 lg-s 1 seatud tingimust läbi määruse nr 16 § 4 punktides 9 ja 11 sätestatu. Seega on vastustaja õigesti kohaldanud toetuse suurese arvutmiseks määruse nr 16 § 7 lg-t 1.
15.3.Määruse nr 16 § 4 punktis 11 on sätestatud, et määruses kasutatakse mõistet tegutsemise alguse aeg tähenduses, et see on ettevõtja esmakande aega äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris. Vastustaja ei saa nõustuda kaebaja seiskohaga, et tegutsemise alguse aega tuleb hinnata sisuliselt ja iga isiku põhiselt ja seda ei saa kindlaks määrata registreerimisega äriregistris, sidudes selle tegevusvaldkonna vahetamise lubatavusega ja tegutsemisvabadusega vabalt valitud ajal vabalt valitud tegevusealal, mistõttu on kaebaja arvates määruse § 4 p 11 põhiseadusega vastuolus. Vastustaja on seisukohal, et tegemist ei ole PS §-s 29 ja 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse riivega, kuna ettevõtlusvabadus ei kohusta riiki andma ettevõtjale vahendeid, kuid riik peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Ettevõtjal ei ole subjektiivset õigust nõuda riigilt toetust, kui ta ei vasta määruses sätestatud tingimustele. Ettevõtja majanduslikku olukorda ja jätkusuutlikkust pole võimalik üheselt ja objektiivselt tuvastada muul viisil kui ettevõtja kui terviku majandusnäitajate alusel. Antud kaasuses ei ole toetuse mittesaamise põhjuseks tegevusala valik või ühe tegevusalaga tegutsemise alguse aeg, vaid kriisi mõju hindamine ettevõtte kui terviku põhjal. Toetuse mittesaamise põhjuseks on fakt, et ettevõtte kui terviku käive ei kahanenud kriisi mõjul, vaid hoopiski tõusis.
15.4.Asjakohane ei ole kaebaja viide õiguskantsleri 01.03.2021 märgukirjale, kuivõrd toetuse ja selle suuruse arvutamise aluseks ei ole EMTAK koodi põhisus ja EMTAK ei ole antud juhul toetuse taotluse mitterahuldamise alus. Samuti ei ole asjakohane samast märgukirjast välja toodud seisukoht, et toetustingimused peaksid õiguskantsleri hinnangul sisaldama võimalust taotlejale tõendada oma tegevusala lisaks EMTAK koodile ka mõne muu samaväärse tõendiga. EAS viitab, et antud juhul ei ole EAS-i otsuse aluseks EMTAK koodi põhised tegevused, ega tegevusvaldkonnad. 5(13)
3-21-1836
15.5.Kaebaja poolt välja toodud argumendid EMTAK koodi alusel hindamisse on lisaks ka vastuolulised. Kaebaja selgitab, et ebamõistlik on arvestada ettevõtte tegutsemise alguse ajaks ettevõtja esmakande aega äriregistris, mitte aga ettevõtja tegelikku tegutsemise aega vastavas valdkonnas EMTAK koodi alusel. Seega ühes punktis soovitakse EMTAK koodi põhist lähenemist pigem, kuid samas esitatakse viitena õiguskantsleri 01.03.2021 märgukirjast esil toodud seiskohti, milledes leitakse, et ettevõtete majandustegevust tuleb toetuste jagamisel hinnata sisuliselt, mitte vaid formaalselt EMTAK deklaratiivsete koodide alusel, sh olukorras, kus neid andmeid ajakohastada ei ole võimalik.
15.6.Antud toetuse suuruse mõõtmise alusandmeteks on sõnaselgelt sätestatud Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibele tuginemise ja sõnaselgelt on sätestatud ka käibe andmete saamise alusdokument. Tegemist on kriisimeetmega ning selle eesmärk on toetada kriisikahju kannatajaid, kes vastavad sihtgrupi tingimustele. Antud määruse puhul on tegemist määruse andja sooviga kohaldada meedet igal juhul täpselt sätestatud tingimustel sihtrühmale, juhul kui normi kohaldamise õiguslikud eeldused on täidetud. Antud juhul on tegemist tõlgendamisruumi mittevõimaldavate määruse sätetega ja haldusorgan peab sellest ka juhinduma. Vaidlustatud otsuse näol ei ole tegemist kaalutlusotsusega, vaid toetuse saamise õigus sõltus määruses nr 16 sätestatud tingimuste täidetusest.
15.7.Toetada saab neid taotlejaid, kes täidavad kõik taotlejale ja taotlusele esitatud nõuded. Toetust ei anta ükskõik millisele turismiga seotud majandusharu ettevõtjale, vaid sellisele, kes täidab toetuse saamiseks ettenähtud tingimused. See, milliseid isikute kategooriaid milliste meetmetega ja millises mahus toetada, on riigi poliitiline valik, mille tegemisel tuleb paratamatult arvestada ka riigi võimekusega erasektorile appi tulla.
15.8.Määruse nr 16 alusel maksti toetust riigieelarve vahenditest ja kaebuse esitajal ei ole õigust nõuda oma ettevõtluse toetamiseks riigi eelarvelistest vahenditest toetuse andmist. Koroonaviirusest tingitud mõjude leevendamiseks toetuse maksmise kohustust ei tule riigile ühestki õigusaktist, sh ühestki Euroopa Liidu õigusaktist. Tegemist on riigi poliitilise vaba valikuga. Toetusraha määramise küsimus on poliitiline otsustus ning selle üle otsustamine kriisimeetmete raames on Vabariigi Valitsuse ja ministrite ülesanne, kellel on selles osas avar otsustusruum, missuguseid toetusi, millistes summades ja missugustele sihtgruppidele jagada. Sarnast seisukohta on väljendanud ka Riigikohus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.12.2020. a otsus asjas nr 5-20-6, punkt 19). Seega on riik vaba kujundamaks toetuse saamise tingimusi ja eelduseid, sh millistele sihtgruppidele ja millises summas toetust antakse.
15.9.Seega, määruse alusel antakse toetust läbipaistvalt ja koheldakse kõiki taotlejaid võrdselt läbi selle, et taotlejale ja taotlusele on kehtestatud kindlad nõuded. EAS selgitab, et igal toetusmeetmel on oma eesmärk, kohaldamisala, tingimused, millele peab taotleja ja taotlus vastama, et toetust saada. See, missuguseid sihtrühmi ja mil viisil toetada, on igal juhul poliitiline otsus.
15.10.27.10.Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik tõlgendada sätteid toetuse taotlejale soodsamalt. Eelnevast tulenevalt ei ole ka õige kaebaja nõue, et talle peaks olema tagatud seadusest tulenev õigus toetuste saamiseks. Toetuse taotlus on võimalik rahuldada juhul, kui taotleja vastab seatud tingimustele. Taotlejal puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks.
15.11.EAS ei nõustu, et on rikkunud HMS § 40 lõigetes 1 ja 2 sätestatut, jättes vaide esitajal võimaldamata esitada täiendavaid tõendeid ja seisukohti. HMS § 40 lg 3 p 2 kohaselt võib menetlusosalise jätta ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt esitatud taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmete saamiseks. HMS seletuskirja kohaselt peab seadus siin silmas seda, et isik on juba kavandatava meetmega seoses kõik vajalikud andmeid esitanud. Kuivõrd negatiivne otsus ei tehtud mitte tulenevalt tegevusalast ja antud juhul ei ole seega kriteeriumiks mitte majutuse tegevusalast tulenev käive ega majutustegevuse algusest arvestatud käive, ei oma määruse § 7 mõttes tähtsust hotellina tegutsemise alguse aeg ega valdkondlik käive ega EMTAK, vaid oluline on äriettevõtja kui terviku esmaregistreeringu aeg ja kogu käive, siis on EAS 6(13)
3-21-1836 õigesti kohaldanud toetuse suurese arvutmiseks § 7 lg 1. Kaebaja argumendid ei too kaasa toetuse taotleja jaoks positiivset otsus, esitatud andmed ei ole asjakohased ja EAS-il puudus vajadus lisaandmete saamiseks.
15.12.Kuna toetuse andmise alused on määruses täpselt määratletud, ei ole EAS-il võimalik otsuse tegemisel aluseks võtta muid andmeid. Vastustaja kohaldas taotluste menetlemisel menetlusökonoomia ja uurimispõhimõtte reservatsiooni, s.t et taotleja ja taotluse määruse kõikidele tingimustele vastavust ei ole kontrollitud. Seetõttu leiab vastustaja, et kaebuse eeldused muu sisuga haldusakti andmiseks ei ole täidetud. EAS saab taotluse rahuldada vaid siis, kui taotleja ja taotlus vastavad määruse tingimustele. Vastustaja seisukohad 10.09.2021 otsusele ja 06.12.2021 vaideotsusele esitatud kaebuse osas
16.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja on hinnanud kaebaja taotlust ning kaebaja kui äriühingu olemust üksnes formaalselt ning mitte sisuliselt. Kaebaja leiab ekslikult, et kuna uue ettevõtja toetuse eesmärk seletuskirja kohaselt on toetada ettevõtjaid, kes asusid tegutsema COVID19 kriisi ajal või vahetult enne seda ja kaebaja on majutusettevõtjana asunud tegutsema määruse nr 16 § 131 lg-s 1 perioodil, vastab ta sisuliselt seatud tingimustele. Vastustaja leiab, et selline tõlgendamine läheb vastuollu sätte grammatilise, aga ka süstemaatilise ja eesmärgipärase tõlgendusega.
16.1.Määrusesse nr 16 lisati 26.07.2021 §-ga 131 uus toetuse liik uue ettevõtja toetuseks ja loetletud olid ka sihtrühmad, kellele toetus oli suuanutud (majutusettevõtja, spaa ja veekeskuse, toitlustusettevõtja, jne), kuid sätte lg 1 kohaselt võis toetust taotleda käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust ettevõtja, kes on esmakordselt Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonidel deklareerinud käivet perioodi jaanuar 2020. a kuni veebruar 2021. a jääva kuu eest. Kaebaja jaatab olukorda, et esimest korda on käibedeklaratsioonidel kaebaja käivet deklareeritud 2016. a aprillis ja majutusettevõtjana (hotellina) alustati tegevust alles 01.10.2020. Vaidlust ei ole seega selles, et esmakordselt on ettevõtja deklareerinud käivet juba 2016. aastal. Eelnevast tulenevalt ei kuulu kaebaja määruse § 131 lg 1 uue ettevõtja sihtrühma.
16.2.Taotlejaks on määruses läbivalt juriidilisest isikust ettevõtja. Määruse seletuskirja kohaselt luuakse määrusega mehhanism ettevõtjate tõendatud kriisikahjude osaliseks kompenseerimiseks. Täpsemad tingimused on välja töötatud sõltuvalt ettevõtjate spetsiifikast ja kahjude esialgselt prognoositud ulatusest. Ettevõtjaks loetakse majandustegevust teostavat juriidilist isikut (majandustegevuse seadustiku üldosa seadus § 5 lg 1) ja ettevõtteks loetakse majandusüksust (sh käitist), mille kaudu isik tegutseb (tsiviilseadustiku üldosa seadus § 661, võlaõigusseadus § 185). Kuna määruse kohaselt on taotlejaks ettevõtja ja mitte ettevõte, tuleb määruse kohaselt võtta taotleja kui juriidilise isiku puhul kriisikahjude nõutud mahus tuvastamiseks arvesse juriidilise isiku andmed, mitte pelgalt ühe majandusüksuse andmed.
16.3.Kuna ettevõtja käive on läbi tegutsemisaja igal aastal kogu ettevõtja käibe põhine, siis ei ole võimalik tegevuse ega perioodide põhiselt käibeid eraldi käsitleda ja seega ei saa ka määrust tõlgendada nii, et toetuse saamise kriteeriumid oleksid tegevusvaldkonna põhised. Käibe mõiste ja sisu tuleneb käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg-st 1 ja sama seaduse § 4 lg 2 sätestab, mis ei ole käive. Kuivõrd määruses ei ole käibe mõistet defineeritud erinevalt käibemaksuseadusest, tuleb määruse tõlgendamisel arvesse võtta käibemaksuseaduses sätestatud käibe definitsioon. Maksu- ja Tolliametile esitatakse käibedeklaratsioonidega seega kogu ettevõtja käive. Käibemaksuseadusest ei tulene, et käibedeklaratsioone võib esitada erinevate käitiste või tegevuste kohta eraldi. Seega ei tulene ka viidatud vormist, et käibemaksudeklaratsiooni saab esitada vaid mõne tegevusala kohta. Seega tuleneb määrusest nr 16 ja selle seletuskirjast üheselt, et Maksu- ja Tolliametile käibedeklaratsioonidel esitatavate andmete osas on üheselt mõistetavalt peetud silmas ettevõtja kogu käivet ja see ei võimalda mõista ega tõlgendada sätet § 131 lõige 1 selliselt, et selle all võiks mõista majutusettevõtte käivet eraldi.
7(13)
3-21-1836
16.4.Seega ei ole õige ka kaebaja väide, et määruses ei ole täpsustatud, kas esmaseks käibeks loetakse ettevõtja ükskõik millist käivet või käivet määruse § 131 lõikes 1 nimetatud ettevõtjana (kaebaja puhul majutusettevõtjana). Nii määruse 26.07.2021 jõustunud redaktsioonis, kui ka selle seletuskirjas on selgitatud, et toetust võib taotleda ettevõtja (kelleks peetakse juriidilist isikut), kes on esmakordselt Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonidel deklareerinud käivet ja määrust ei saa tõlgendada üksiku tegevuse põhiselt. Määruse § 131 lg 1 sõnastusest tulenevalt ei saa seega sätet tõlgendada selliselt, et see võimaldaks arvesse võtta vaid ettevõtja ühe tegevusala tegevusi ja võtta seetõttu arvesse mitte ettevõtjat kui tervikut, vaid kaebajale sobivat tegevuse osa. Eelnevast tulenevalt ei ole õige kaebaja seisukoht, et määruse § 131 lõike 1 mõttes on esmakordse deklareeritud käibe all peetud silmas esmakordset käivet konkreetselt majutusettevõtjana, mitte aga üleüldist varasemat käivet.
16.5.Lisaks nähtub määruse seletuskirjast, et määruse muudatusega soovitakse toetada ettevõtjaid, kes on alles alustanud, kuid puudusid tööjõumaksud nimetatud suuruses. Määruse § 131 lõikes 1 ongi seetõttu sätestatud üheks tingimuseks nõue läbi esmakordse Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonide esitamise perioodi jaanuar 2020. a kuni veebruar 2021. a. Ettevõtjatele, kes tegutsesid juba ka enne 2020. aastat, olid loodud toetuse tingimused juba määruse esimese redaktsiooniga (määruse § 7), kuid kahjuks ei vastanud taotleja majutusettevõtjana neile kriteeriumidele. Seega on määruse ja selle 26.07.2021 muudatusega antud võimalus toetust taotleda kõikidel ettevõtjatel, nii neil, kelle tegutsemise alguse aeg algas enne kriisi, kui ka neil, kes alustasid tegutsemisega kriisi ajal.
16.6.Vastustaja leiab, et kuivõrd uued ettevõtjad ja ettevõtjad, kes on oma tegevuse ümber kujundanud, ei ole oma olemuselt võrdsed, siis on nende erinev kohtlemine õigustatud. Äriseadustiku § 478 lg 1 kohaselt võib äriühingu ümber kujundada teist liiki äriühinguks. Kuivõrd antud juhul ei ole muudetud äriühingu liiki ja ka põhitegevus on olnud valdavalt sama, siis ei ole antud juhul tegemist ebavõrdse olukorra tekkimisega. Määrusega koheldakse omavahel võrreldavaid võrdselt ning toetuse saamisel rakendatakse ja tõlgendatakse õiguspäraselt toetuse andmise aluseks olevaid õigusakte. Seega on ebaõiged kaebaja järeldused võimalikust ebavõrdsest kohtlemisest.
16.7.Kuigi konkreetse tegevusvaldkonna käive võib olla halvenenud, ei ole määruse nr 16 eesmärgiga kooskõlas selline tõlgendus, mis võimaldab maksta toetust ka ettevõtjatele, kelle majanduslik olukord on ettevõtja uue tegevuse tõttu muutunud, kuid majanduslikku olukorda pole COVID-19 pandeemia sedavõrd negatiivselt mõjutanud. Toetada saab neid taotlejaid, kes täidavad kõik taotlejale ja taotlusele esitatud nõuded. Määruse nr 16 alusel maksti toetust riigieelarve vahenditest ja kaebuse esitajatel ei ole õigust nõuda oma ettevõtluse toetamiseks riigi eelarvelistest vahenditest toetuse andmist.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
17.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 29 lg 1 kohaselt lubab kohus mh juriidilisest isikust menetlusosalise lõppemise korral menetlusse astuda menetlusosalise üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis. HKMS § 29 lg 2 näeb ette, et üldõigusjärglase suhtes kehtivad kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need kehtiksid tema õiguseelneja suhtes. Sama kohaldatakse mh vastustaja ühinemise korral (HKMS § 29 lg 3). E-äriregistri andmetel on EAS registrist 04.01.2022 kustutatud seoses ühinemisega endise SA-ga KredEx ja pärast ühinemist on sihtasutuse nimeks Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EIS). Kuna ühinemisega loetakse ühendatav sihtasutus lõppenuks (vt sihtasutuste seaduse § 61 lg 1, § 68 lg 2), siis tuleb EAS-i üldõigusjärglasena lugeda praeguses haldusasjas vastustajaks EIS. Kõik varasemalt tehtud menetlustoimingud kehtivad ka uue vastustaja suhtes.
18.Leian, et esitatud kaebused on põhjendamatud ja tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
19.Asjassepuutuva määruse nr 16 ja selle redaktsiooni ning seletuskirjade analüüsimise ning poolte seisukohtadega tutvumise ja nende hindamise järel olen seisukohal, et vaidlustatud otsused ja 8(13)
3-21-1836 vaideotsused on õiguspärased ja kaebaja vastuväited ei anna alust nende tühistamiseks. HKMS § 165 lg-st 2 tuleneb, et kohus ei pea kordama vaidlustatud haldusakti põhjendusi, milles on juba piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetele ja millega kohus nõustub (vt nt Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, p 21; 02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, p 12). Kuna kaebuses esitatud vastuväited ühtivad suuresti vaietes esitatutega ning vastustaja on vaideotsustes neile põhjalikult vastanud, siis vastustaja haldusaktides ning kaebusele esitatud kirjalikes vastustes toodud seisukohtadega nõustudes ei korda ma kohtuotsuses kõiki kaebajale juba senises haldus- ja kohtumenetluses vastuseks antud põhjendusi. Vastuseks kaebustele märgin järgmist. EAS-i 02.06.2021 otsuse ja 15.07.2021 vaideotsusega seoses
20.Vastustaja tugines 02.06.2021 otsuse tegemisel määruse nr 16 § 7 lg-le 1 ning leidis taotleja nõuetele vastavuse kontrolli käigus, et kaebajal puudub õigus toetust taotleda, sest kaebaja 2021.a märtsi käive ei ole võrreldes perioodi 01.01.2019–31.12.2019.a aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega langenud. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on ekslikult kohaldanud määruse nr 16 § 7 lg-t 1 ning jätnud ebaõigesti kohaldamata määruse nr 16 § 7 lg 2 ja § 4 punkti 11.
21.Määruse nr 16 § 7 lg 2 sätestab, et kui käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja või spaa ja veekeskus tegutsemise alguse aeg on 1. jaanuaril 2020. a või hiljem või kui isik ei olnud käibemaksukohustuslane kogu lõike 1 punktis 2 nimetatud perioodi, võib ta toetust taotleda, kui ta on perioodi tegutsemise alguse ajast kuni 28. veebruarini 2021. a eest tasunud tööjõumakse igas kalendrikuus keskmiselt vähemalt 800 eurot. Esmalt puudub poolte vahel vaidlus, et kaebaja puhul on tegemist majutusettevõtjaga määruse § 4 p 1 tähenduses. Määruse nr 16 § 7 lg 2 alusel toetuse taotlemise eelduseks on lisaks ka see, et käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja tegutsemise alguse aeg on 01.01.2020.a või hiljem. Praegusel juhul ongi poolte vahelise vaidluse keskseks küsimuseks, millist kuupäeva lugeda määruse nr 16 mõttes majutusettevõtja tegutsemise alguseks.
22.Tegutsemise algusaja määruse nr 16 mõttes määratleb sama määruse § 4 punkt 11, mille kohaselt tegutsemise alguse aeg on ettevõtja esmakande aeg äriregistris. Kaebaja on äriregistris registreeritud 29.03.2016.a, mis tähendab, et lähtudes äriregistri esmakande kuupäevast ei vasta kaebaja määruse nr 16 § 7 lg-s 2 sätestatud nõudele. Kaebaja seevastu on seisukohal, et selline vastustaja tõlgendus on väär ning vastustajal tuleb toetusele vastamise tingimuste hindamisel arvestada kitsalt kaebaja tegutsemise ajaks perioodi, mil kaebaja pakub majutusteenust ehk kaebaja on seisukohal, et tema tegutsemise alguse ajaks tuleb lugeda 01.10.2020, mil ta hotelli majutusteenuse osutamiseks avas.
23.Määruse nr 16 § 7 lg-st 2 tuleneb, et meetme eesmärk on selgelt olnud toetada just selliseid ettevõtjaid, kelle esmane äriregistri kanne on tehtud 01.01.2020 või hiljem. Seetõttu ei saa nõustuda kaebajaga, et ettevõtja tegutsemise alguse aeg on miski, mida tuleb hinnata igal konkreetsel juhul eraldi ning seda ei ole võimalik määruse tasandil kindlaks määrata. Seadusandja on pidanud käesoleval juhul vajalikuks määruses eraldi ja selgelt määratleda, mida tuleb lugeda ettevõtja tegutsemise alguse ajaks. Kui määrusandja sooviks oleks olnud kitsalt piiritleda ettevõtja erinevaid tegevusi ning anda toetust vastavalt kindlale tegevusalale, siis oleks see määruses vastavalt sätestatud. Kuna õigusakti ei tohiks tõlgendada viisil, mis muudaks akti või selle sätte mõttetuks (nt Riigikohtu 23.02.2009 otsus nr 3-4-1-18-08, p 14), siis ei saa nõustuda kaebajaga, et määruse kohaldamisel tulnuks vastustajal lähtuda sellest, millal kaebaja alustas majutusteenuse pakkumisega.
24.Kaebaja vastuväited ei anna põhjust asuda seisukohale, et vastustaja oleks pidanud kaebajale toetuse määramisel lähtuma sellest, millal kaebaja reaalselt majutusteenust pakkuma asus. Määruses nr 16 sätestatuga ei saa kooskõlas olevaks lugeda kaebaja arusaama, et vastustaja oleks pidanud talle toetuse määramisel lähtuma erinevalt määruses nr 16 sätestatust mitte sellest, millal ettevõtja esmakanne äriregistris tehti, vaid sellest, millal kaebaja asus ettevõtjana osutama majutusteenust. Sellist erisust ei tulene § 7 lg 2 ja § 4 punkti 11 sõnastusest, mis ütlevad selgelt ja üheselt, et taotluse saamise tingimusele vastamiseks peab taotleja olema käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust 9(13)
3-21-1836 ettevõtja, kelle tegutsemise aeg on 1. jaanuaril 2020.a. või hiljem ning tegutsemise algust loetakse äriregistri esmakandest alates. Määrus ei näe ette, et ettevõtja tegevust tuleks eristada tema tegevusalade kaupa, vaid määrusandja on selgelt väljendanud soovi seada ühtne kriteerium kõikidele ettevõtjatele. Antud juhul mõõdetakse määruse eesmärgist lähtudes kahju ettevõtja kui terviku majandusnäitajate kaudu. Seetõttu on toetuse andmise aluseks ettevõtja terviklik majanduslik olukord, mitte ühe tegevusala käsitlemine eraldiseisvalt.
25.Määrus nr 16 tugineb seejuures Euroopa Komisjoni 19. märtsi 2020. a teatisele „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis” (ELT C 91 I, 20.3.2020, lk 1–9, edaspidi COVID-19 raamistik), mille punktide 9 ja 10 kohaselt: „ELi riigiabi eeskirjad võimaldavad liikmesriikidel võtta kiireid ja tulemuslikke meetmeid, et toetada kodanikke ja ettevõtjaid, eelkõige väikse- ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kes on COVID-19 puhangu tõttu majandusraskustes. ELi riigiabi kontrollimeetmete suunatud ja proportsionaalse kohaldamisega tagatakse, et riiklikud toetusmeetmed on tulemuslikud ja aitavad raskustesse sattunud ettevõtjatel COVID-19 puhangu ajal toime tulla ning võimaldavad neil praegusest olukorrast ka taastuda.“ Seega on kriisitoetuste eelduseks, et ettevõtja kui tervik on COVID-19 tõttu raskustes ning ei ole põhjendatud kitsalt piiritleda ettevõtja tegevusvaldkondi.
26.Ekslik on kaebaja arusaam, et määrusandja tahe on olnud see, et kõik kriisist puudutatud ettevõtjad saaksid toetust, mis leevendaks Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangutest tulenevaid kahjusid. Kahtlemata kandis kaebaja piirangute kehtestamise tõttu majutusteenust osutava ettevõtjana COVID-19 kriisi tõttu olulist kahju sarnaselt teistele samas sektoris tegutsevatele ettevõtjatele. Samas ei anna üksnes toetuse eesmärgist lähtumine alust maksta toetust ettevõtjale, kelle puhul ei ole täidetud toetusele kvalifitseerumiseks määruses ettenähtud tingimused. Silmas tuleb pidada, et riigi piiratud ressursside tingimustes ei ole vaidlusalusest meetmest peetud võimalikuks toetada kõiki abivajajaid, vaid üksnes neid, kes vastavad kindlatele nõuetele. Kaebaja soovib praegusel juhul määrust tõlgendada temale kasulikumal viisil. Sellest, et kaebaja äriliste otsuste tõttu osutusid määrusega nr 16 sätestatud toetusele kvalifitseerumise tingimused kaebaja jaoks ebasoodsateks, ei saa veel järeldada, et seatud tingimused olid õigusvastased. Riigiabi saama õigustatud isikute ringi piiritlemine on riigi majanduspoliitiline otsus, mille tegemisel kaalutakse Eesti ettevõtluskeskkonna huve ja riigi majanduslikke võimalusi. Kriisimeetmete loomine on Vabariigi Valitsuse ja ministrite ülesanne, kellel on lai otsustusruum toetuse määramise tingimuste seadmisel (vt ka Riigikohtu 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 19). Vastustaja ega halduskohus ei saa kontrollida sellise valiku otstarbekust. Ühelgi ettevõtjal ei ole subjektiivset õigust nõuda endale riigiabi andmist ja üldreeglist (st igasugune riigiabi on ELTL § 107 lg 1 järgi eelduslikult siseturuga kokkusobimatu ning järelikult keelatud) tehtud erandeid tuleb tõlgendada kitsalt (nt Euroopa Kohtu 28.10.2020 otsus nr C-608/19, INAIL, p 27; 05.03.2019 otsus nr C-349/17, Eesti Pagar, p 60). Kokkuvõttes ei saa õigusaktis sätestatud nõuetest kõrvale kaldumist õigustada ka meetme üldise eesmärgiga (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2022 otsus nr 3-20-1701).
27.Kaebaja leiab, et kui vastustaja otsus on kohtu hinnangul kooskõlas määruse nr 16 § 4 punktiga 11, siis tuleb tuvastada selle vastuolu Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). PS §-de 29 ja 31 koosmõjus on igal isikul õigus vabalt valida oma tegevusala ning tegutseda ettevõtjana enda poolt valitud tegevusalal. PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus hõlmab ettevõtjate vabadust ise otsustada oma ettevõtluses kasutatava äriplaani ja sellega kaasnevate äririskide üle. Kaebaja märgib õigesti, et ettevõtlusvabadus hõlmab ka õigust vahetada oma tegevusvaldkonda. See aga ei tähenda, et olukord, kus määrusega on sätestatud, et ettevõtja tegevuse aja alguseks loetakse tema äriregistrisse kandmise kuupäev, oleks vastuolus põhiseadusest tuleneva ettevõtlusvabadusega. Ettevõtjal on vaba voli otsustada, kuidas ta oma ettevõtlust korraldab. Ettevõtjal on endal õigus otsustada, kas ta muudab oma tegevusvaldkonda või viib erinevaid tegevusi ellu erinevate ettevõtete alt. Määruse nr 16 § 4 punktis 11 antud määratlus ei sea piirangut juriidilisele isikule valida vabalt oma tegevusala ega tegutseda enda valitud tegevusalal. Asjaolu, et kaebaja otsustas enne majutusteenuse pakkuma asumist sama ettevõtte alt tegeleda muu tegevusega ning sellega ka käivet tekitada, ei tähenda, et teda 10(13)
3-21-1836 koheldakse ebavõrdselt nende majutusettevõtjatega, kes on algusest peale tegelenud üksnes majutusteenuse osutamisega. Märgin, et praegusel juhul ei saa ka välistada, et ettevõtja muu tegevus võis olla kasumlikum kui majutusteenuse pakkumine.
28.Eelnevast tulenevalt olen seisukohal, et vastustaja on õiguspäraselt lähtunud määruses nr 16 sätestatud nõuetest ning jätnud seega õigesti kohaldamata määruse nr 16 § 7 lg 2, kuna on ilmne, et kaebaja selles sätestatud tingimustele ei vasta.
29.Kaebaja taotlus toetuse saamiseks jäeti rahuldamata põhjusel, et kaebajal ei esinenud käibe langust võrreldes perioodiga 01.01.2019–31.12.2019. Vastustaja otsus põhineb sellel, et kaebaja oli käibemaksukohustuslane alates 29.03.2016, st et ka 2019. aastal tervikuna, ning kaebaja märtsi 2021.a käive ei olnud langenud võrreldes perioodi 01.01.2019–31.12.2019 aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega. Käibe välja selgitamisel lähtus vastustaja määruse nr 16 § 4 punktist 9, mille kohaselt on käive taotleja poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe suurus. Seega kriteeriumiks on mitte majutuse tegevusalast tulenev käive ega majutustegevuse algusest arvestatud käive ja seega ei oma määruse § 7 mõttes tähtsust üksnes hotellina tegutsemise alguse aeg ega valdkondlik käive, vaid oluline on äriettevõtja kui terviku esmaregistreeringu aeg ja kogu käive. Seega lähtus vastustaja õiguspäraselt kaebaja käibe arvestamisel tema kogukäibest, mitte kitsalt majutusteenuse osutamisel tekkinud käibest.
30.Ettevõtja kogukäibe arvestamist toetab ka määruse nr 16 seletuskirjas 1 viidatu, mille kohaselt määrusega kohaldatava meetme eesmärk on toetada raskustesse sattunud ettevõtjaid kriisist kiiremaks väljumiseks piirangute leevenemisel ja majanduse taastumisel. Samuti on eesmärgiks toetada osaliselt ettevõtjate tegevusega kaasnevaid tegevuskulusid ajal, mil Eestis on kehtinud ettevõtjate tegevusele täiendavad piirangud. Toetuse andmise oodatav tulemus on ettevõtjate jätkusuutlikkus toodete ja teenuste pakkumisel pärast COVID-19 pandeemia raugemist ja piirangute leevenemist (määruse nr 16 seletuskiri, §-i 2 seletus). Toetuste andmise eesmärk ei olnud seega lihtsalt ettevõtjatele COVID-19 puhanguga tekkinud kahjude hüvitamine, vaid eesmärgiks oli toetada ettevõtjaid, kes olid COVID-19 puhanguga tekkinud kahjude tõttu sattunud raskustesse ning kelle jätkusuutlikkus oli seetõttu sattunud ohtu.
31.Maksu- ja Tolliameti andmetele tuginedes tuvastas vastustaja, et kaebaja käive märtsis 2021.a oli 65 107,85 eurot ning 2019. a aritmeetiline keskmine ühe kuu käive oli 8 496,62 eurot. Neile andmetele tuginedes leidis vastustaja, et kaebajal esines võrreldava perioodiga käibe tõus, mistõttu asus vastustaja seisukohale, et kaebaja ei vasta määruse nr 16 § 7 lg-s 1 seatud tingimustele.
32.Riigiabi taotluse läbivaatamisel tuleb vastustajal tuvastada, kas taotleja vastab õigusaktis toetuse saamise tingimustele ning vastustajal ei ole seega kaalutlusruumi otsustada, milliseid tingimusi kohaldada ja milliseid mitte. Kui kaebaja määruses nr 16 sätestatud tingimustele ei vastanud, ei saanud vastustaja nendest nõuetest kõrvale kalduda. Ka täiendavate andmete kogumine või kaebaja ära kuulamine ning täpsustuste küsimine ei oleks võimaldanud määruse nr 16 nõuetest kõrvale kalduda. Seega ei saa vastustajale HMS § 40 lg 3 punktist 2 tulenevalt ette heita ärakuulamisõiguse rikkumist.
33.Eelneva põhjal olen seisukohal, et vastustaja on piisavalt täitnud põhjendamiskohustust ning õigesti lähtunud asjakohastest õigusnormidest, jõudes lõppkokkuvõttes seadusliku ja põhjendatud otsustuseni. EAS-i 10.09.2021 otsuse ja 06.12.2021 vaideotsusega seoses
34.Kaebaja ei eita, et ta on esmakordselt Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonidel deklareerinud käivet 2016. aastal. Vastustaja 10.09.2021 otsuse tegemise ajal kehtinud määruse nr 16 redaktsiooni § 131 lg 1 sätestas, et käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust majutusettevõtja, kes
Määruse nr 16 seletuskiri 20.04.2021. Kättesaadav: https://www.eas.ee/wpcontent/uploads/2021/04/SK_Ettevotjate-toetamine-seoses-COVID-19-haigusega_20.04.2021.pdf (29.06.2022).
11(13)
3-21-1836 on esmakordselt Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonidel deklareerinud käivet perioodi jaanuar 2020. a kuni veebruar 2021. a jääva kuu eest, võib toetust taotleda, kui ta on nende kuude eest, mil ta on Maksu- ja Tolliametile esitatud käibedeklaratsioonidel deklareerinud käivet, teinud tööjõumaksude väljamakse nimetatud kuude aritmeetilise keskmisena vähemalt 800 eurot kuus.
35.Kuna eelnevalt olen selgitanud, et määruse kohaldatava meetme eesmärk oli toetada raskustesse sattunud ettevõtjaid kriisist kiiremaks väljumiseks piirangute leevenemisel ja majanduse taastumisel, mitte ettevõtjate üht tegevusvaldkonda (kaebaja puhul majutusteenuse pakkumist), siis ei ole põhjendatud ka kaebaja arvamus, et määruse nr 16 § 131 lg 1 kohaldamisel tuleks lähtuda üksnes käibest, mille kaebaja on deklareerinud majutusteenuse pakkumise eest ja alates majutusteenuse osutamisega alustamisest. Vastustaja on õigesti leidnud, et kuna ettevõtja käive on läbi tegutsemisaja igal aastal kogu ettevõtja käibe põhine, siis ei ole võimalik tegevuse ega perioodide põhiselt käibeid eraldi käsitleda ja seega ei saa ka määrust tõlgendada nii, et toetuse saamise kriteeriumid oleksid tegevusvaldkonna põhised.
36.Eelnevat järeldust kinnitab ka määruse muutmise seletuskiri. Määruse 26.07.2021 muudatuse seletuskirjas on selgitatud, et „Määrus nr 16 nägi siiani käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust ettevõtjatele, kelle tegutsemise alguse aeg (esmakande aeg äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris) on 1. jaanuaril 2020. a või hiljem, võimaluse toetust taotleda, kui isik on perioodi tegutsemise alguse ajast (esmakande aeg äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris) kuni 28. veebruarini 2021. a eest tasunud tööjõumakse igas kalendrikuus keskmiselt vähemalt 800 eurot. Seetõttu polnud uutel ettevõtjatel, kellel tegutsemise algusajal oli küll olemas teatud tegevuse käivitamisega seotud käive, kuid puudusid tööjõumaksud nimetatud suuruses, võimalus toetust taotleda. Siin võib näitena tuua uued hotellid ja restoranid, kellel on seadmete ja sisustuse muretsemisest, ruumide rentimisest jne tekkinud käive, kuid tegevuse alustamise perioodil pole veel palgatud tööjõudu, kellele teostataks regulaarseid tööjõukulude väljamakseid. Sellistele ettevõtjatele luuakse täiendav toetuse liik ja arvesse võetakse tegelik esmakordne käibe Maksu- ja Tolliametile deklareerimise aeg ning tööjõumaksude suurus nende kuude eest, mille eest on isik deklareerinud käivet.”2
37.Seega saab nii määruse nr 16 § 131 lg 1 grammatilisel kui teleoloogilisel tõlgendamisel järeldada, et selle eesmärk on võimaldada toetada ettevõtjaid, kes esmakordselt deklareerisid käivet alates 01.01.2020 ning tähtsust ei oma see, millise konkreetse ettevõtja tegevusvaldkonna raames selline käive tekkis. Nii on määrusandja seletuskirjas andnud ka juhise, et arvesse saab võtta ka sellise käibe, mis majutusettevõtjal tekkis enne hotelli reaalse käitamise algust ja majutusteenuse osutamise alustamist. Kokkuvõttes jagan vastustaja seisukohta, et määrusandja ei ole pidanud silmas käivet konkreetsel tegevusalal, vaid ettevõtja käivet tervikuna.
38.Põhjendatud ei ole ka kaebaja seisukoht, et määruse nr 16 § 131 lg-s 1 tingimuse seadmine, et ettevõtjal ei tohi toetuse saamisele kvalifitseerumiseks, olla enne 01.01.2020 tekkinud käivet, kohtleb taotlejaid ebavõrdselt. Enne 2020. aastat tegutsenud ettevõtjatele nägi määrus nr 16 juba varasemas redaktsioonis ette tingimused toetuse saamiseks. Samuti tuleb nõustuda vastustajaga, et ebavõrdne ei ole kohelda erinevalt ka ettevõtteid, kes deklareerisid käivet esmakordselt alles 2020. aastal neist, kes deklareerisid käivet juba varem, kuid otsustasid muuta oma tegevusvaldkonda. Nagu korduvalt märgitud, ei ole määruse eesmärgiga kooskõlas hinnata ettevõtja majanduslikku olukorda ühe tegevusala raames, vaid ettevõtja majanduslikku olukorda tervikuna.
39.Kokkuvõttes olen seisukohal, et vastustaja jõudis põhjendatult järeldusele, et kaebaja ei vasta toetuse saamise tingimusele ning kaebaja taotlus tuli seetõttu jätta rahuldamata.
Määruse nr 16 muutmise seletuskiri 19.07.2021. Kättesaadav: https://www.eas.ee/wpcontent/uploads/2021/07/seletuskiri.pdf (29.06.2022).
12(13)
3-21-1836 Menetluskulud
40.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.