Xi kaebus Toila valla kohustamiseks järelevalvemenetluse algatamiseks ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Toila vald
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde kinnistusraamatu väljavõtted kinnistute kohta aadressidel Savi tn , Kohtla-Uueküla, Toila vald, Ida-Viru maakond ja Savi tn , KohtlaUueküla, Toila vald, Ida-Viru maakond.
2.Rahuldada Xi kaebus osaliselt.
3.Kohustada Toila valda otsustama uuesti järelevalvemenetluse algatamise üle seoses aadressil Savi tn , Kohtla-Uueküla, Toila vald, Ida-Viru maakond asuval kinnistul akustiliste loomapeletite kasutamisega.
4.Jätta Xi kaebus kahju hüvitamise nõuete osas rahuldamata.
5.Mõista Toila vallalt Xi kasuks tema menetluskulude katteks välja 40 eurot.
6.Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.
7.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.05.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-22-595 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Xile (edaspidi ka kaebaja) kuulub Ida-Viru maakonnas Toila vallas Kohtla-Uuekülas (kuni 31.03.2023 Kohtla-Nõmme) aadressil Savi tn asuv elamumaa.
2.X esitas 02.09.2021 Toila vallale pöördumise (digitaalse toimiku lehed (dtl) 58–59), milles tõi välja, et alates kevadest kostab tema naaberkinnistult (Savi tn ) häirivaid pinisevaid hääli, mida tekitavad rottide/muttide peletajad. Ta palus vallavalitsusel leida müraprobleemile lahendus. Sarnase sisuga pöördumise esitas kaebaja vallale ka 23.01.2022 (dtl 35–36). Kuigi kaebaja märkis viimati nimetatud pöördumises, et hetkel müraprobleemi polnud ja naabritega pole vaja midagi teha, viitas ta ka sellele, et kardab ööpäevaringse müraprobleemi uuesti tekkimist kevadel, ning soovis seoses müraprobleemiga valla ametlikku seisukohta.
3.Toila Vallavalitsus selgitas 22.02.2022 vastuses nr 6.4-5.2/200-1 (dtl 66) kaebajale, et kaebaja kinnistu näol ei ole tegemist avaliku kohaga korrakaitseseaduse (KorS) § 54 tähenduses (vastuses ekslikult märgitud „karistusseaduse“). Vallavalitsus viitas naabrusõigusi käsitlevale asjaõigusseaduse §-le 143 ja tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korrale. Veel märkis vallavalitsus, et talle teadaolevalt ei ole vastuse koostamise hetkel müraprobleemi ning seetõttu puudub vajadus midagi ette võtta.
4.X esitas 10.03.2022 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles selgitas, et 2021. a kevadest kuni 2021. a detsembri lõpuni ning uuesti alates 2022. a aprillist kostus Savi tn kinnistult tema kinnistule katkematu ja häiriv müra, mida tekitasid mitmed ööpäevaringselt katkematult töötavad akustilised mutipeletajad. Toila vald keeldus tegelemast ööpäevaringse katkematu ja häiriva müraprobleemiga tiheasustusalal elamumaal. Kaebaja on pidanud mürast tingituna külastama psühhiaatrit ja kliinilist psühholoogi ning tarbima ravimeid. Müra on põhjustanud kaebajale ka täiendavat kulu (ravimid, arsti külastused). Kaebaja soovib, et mürahäiringu uuesti tekkimisel vaataks Toila vald kaebuse viivitamatult uuesti üle ega ignoreeriks müraprobleemi.
5.Tartu Halduskohus tagastas 24.05.2022. a määrusega kaebuse, leides, et kaebajal puudub Toila valla kohustamise nõudes ilmselgelt kaebeõigus ning eraõigusliku isiku tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Sama määrusega jättis kohus läbi vaatamata kaebaja 17.04.2022 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse Toila valla kohustamiseks eemaldama Savi tn kinnistult ööpäevaringselt häirivad mutipeletajate seadmed (u 6 seadet).
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 06.10.2022. a määrusega Tartu Halduskohtu 24.05.2022. a määruse ning saatis asja halduskohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.Alusetu on halduskohtu seisukoht, nagu ei tuleks Toila vallale ühestki õigusaktist kohustust viia läbi järelevalvemenetlust kaebaja naaberkinnistult tuleva müra osas. Isegi kui arvestada, et kaebaja naaberkinnistu (Savi tn ) ei ole avalik koht, on sellel KorS § 56 lg-st 2 tulenevalt ikkagi keelatud müra tekitamine öösel. Järelikult on kaebajal õigus KorS § 571 järgi öisel ajal müra tekitamise üle järelevalve teostamist nõuda nii politseilt kui ka Toila Vallavalitsuselt. Võimalus kasutada eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid ei välista isiku õigust nõuda järelevalvetoimingute tegemist haldusorganilt, kui selline järelevalveülesanne on haldusorganile seadusega antud ning see otsustus puudutab isiku õigusi (riigivastutuse seaduse
3-22-595 (RVastS) § 6 lg 1). Lisaks märkis ringkonnakohus, et riikliku järelevalve teostamise nõudmine võib sarnases olukorras olla isiku jaoks märksa kiirem ja odavam lahendus kui kuluka ja keerulise tsiviilkohtumenetluse algatamine teise eraisiku vastu. See, et vaidluse algpõhjus on teise eraisiku käitumises, ei tähenda vältimatult seda, et niisugune vaidlus tuleb igal juhul viia tsiviilkohtusse. Selline arusaam muudaks KorS-s ettenähtud järelevalvemenetluse niisuguste olukordade üle paljuski sisutuks. Seonduvalt esitatud kahjunõudega märkis ringkonnakohus, et RVastS § 12 lg-st 4 järeldub, et esineda võib olukord, kus isikule on põhjustanud kahju üheaegselt nii eraõiguslik isik eraõiguslikus suhtes kui ka avaliku võimu kandja avalikõiguslikus suhtes. Käesoleval juhul võib see tähendada seda, et kaebajale võis osaliselt kahju tekitada naaberkinnisasjaga seotud isik müra tekitamisega, ent osaliselt võis kahju tekkida ka sellest, et kohalik omavalitsus ei reageerinud kaebaja taotlustele järelevalvemenetluse algatamiseks õigeaegselt ja koheselt ning võimaldas sellega kaebajale kahju tekitamist jätkata.
7.Tartu Halduskohus võttis pärast kaebuse täpsustamist 23.03.2023. a määrusega menetlusse Xi kaebuse Toila valla kohustamiseks järelevalvemenetluse algatamiseks ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot. Sama määrusega kohustas kohus Toila valda esitama kohtule kirjalik vastus kaebusele.
8.Tartu Halduskohus jättis 04.04.2023. a määrusega rahuldamata kaebaja 24.03.2023. a esialgse õiguskaitse taotluse.
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 14.04.2023. a määrusega rahuldamata kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.04.2023. a määrusele.
10.Toila vald leidis 24.04.2023. a kirjas, et kaebusel ei ole alust.
11.Tartu Halduskohus otsustas 04.03.2024. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtaja kuni 15.03.2024 täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks ning tähtaja kuni 22.03.2024 teise menetlusosalise esitatule vastuväidete esitamiseks.
12.Kaebaja esitas kohtule täiendavad selgitused 04.03.2024 ja 19.03.2024.
13.Toila vald esitas kohtu palutud selgitused 18.03.2024.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
14.Kaebaja palub kaebuse järgmistel põhjustel rahuldada.
14.1.Vald on kohustatud võtma meetmeid kaebaja naaberkinnistult kostuva müra probleemi lahendamiseks. Pikaajaline intensiivne mürahäiring on ööpäevaringne, ei lase igapäevaelu elada ja seab takistusi kinnistu kasutamiseks (vastumeelsus). Linnu- ja loomapeletajate kasutamise näol on tegemist kohaliku elu küsimusega, mis pole müra ega häirivuse osas reguleeritud õigusaktidega ega antud seadusega kellegi teise otsustada. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada ja korraldada, kas ja kuidas linnu- ja loomapeletajate kasutust piirata. Toila vallast ei ole keegi käinud kaebaja kinnistul müra häirivust hindamas.
14.2.Kaebajale on seoses mutipeletitest lähtuva häiriva müraga tekkinud nii varalist kui ka mittevaralist kahju. Varaline kahju seisneb kaebajale välja kirjutatud ja tarvitatud ravimitele ning müraprobleemi lahendamiseks või leevendamiseks võetud erinevatele meetmetele tehtud kulutustes. Mittevaraline kahju aga seisneb kaebajale müraprobleemist tingitud stressis ja muudes tervisehäiringutes. Kaebajal on õigus nõuda, et müra ei tekitataks või kahju hüvitataks (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg 1, § 1045).
15.Vastustaja leiab, et kaebusel ei ole alust, ning on esitanud järgmised põhjendused.
15.1.Toila vald ei oma pädevust teostamaks riiklikku järelevalvet kaebuses toodud mürahäiringu osas. Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 218 kohaselt teostab riiklikku järelevalvet
3-22-595 välisõhus leviva müra üle Terviseamet. Rahvatervise seaduse § 15 lg 1 kohaselt teostab tervisekaitse riiklikku järelevalvet Terviseamet. Omavalitsust ei ole võimalik kohustada teostama toiminguid teise isiku omandis oleval kinnistul. Kohustus toimingu sooritamiseks peab tulenema seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust. Ajavahemikul 18.–20.10.2021 käis abivallavanem muude töökohustuste täitmisega seoses ka Savi tänaval olukorraga tutvumas ning ei tuvastanud mürahäiringuid Savi tn naaberkinnistute poolt.
15.2.Tegemist on naabrite omavahelise läbisaamise küsimusega. Samuti andis kaebaja 24.04.2023 kohtumisel teada, et müraprobleem oli kadunud.
KOHTU SEISUKOHT
16.Kohus lahendab esmalt menetluslikud küsimused (I), võtab seejärel seisukoha kaebuses esitatud kohustamisnõude osas (II), lahendab kaebaja kahju hüvitamise nõuded (III) ning esitab viimasena lõppjäreldused ja jaotab menetluskulud (IV). I
17.Kaebaja on enda 18.03.2024. a seisukohas juhtinud kohtu tähelepanu, et vastustaja on kohtu poolt nõutud selgituse esitamisel ületanud selleks antud tähtaega. Kaebaja palub kohtul vastustaja hilinenud seisukohtadega mitte arvestada või arvestada neid üksnes juhul, kui see on hädavajalik menetluse õiglase ja tõhusa kulgemise tagamiseks.
18.HKMS § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Vastustaja ei ole välja toonud, et kohtu 04.03.2024. a määruses palutud selgituste esitamiseks antud tähtaja (15.03.2024) ületamine oleks olnud tingitud mõjuvast põhjusest. Sellele vaatamata ei ole vastustaja poolt menetlustähtaja ületamine põhjustanud menetluse viibimist. Vastustaja täiendavad selgitused on esitatud lühidalt ning kaebaja on saanud esitada neile oma vastuväited kohtu poolt selleks määratud tähtaja kestel. Seetõttu on võimalik vastustaja 18.03.2024 antud selgitustega asja lahendamisel arvestada. II
19.Kohus on tõlgendanud kaebaja kaebust selliselt, et kaebaja palub kohustada Toila valda alustama järelevalvemenetlust tema naaberkinnistult kostuva müra osas.
20.RVastS § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingut sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks (RVastS § 6 lg 4).
21.Kaebaja on esitanud 02.09.2021 Toila vallale pöördumise (dtl 58–59), milles soovis, et Toila vallas aadressil Savi tn asuvalt kinnistult eemaldataks seal olevad pinisevad seadmed ja kaalutaks teisi näriliste tõrjeks mõeldud vahendeid. Kaebaja palus Toila Vallavalitsusel proovida leida pinisemisprobleemile lahendus ning selgitada Savi tn kinnistu elanikele, et on olemas efektiivsemaid tõrjevahendid kui pinisejad ning neid ei tohiks paigaldada kinnistu piirile nii lähedale. Sisuliselt on kaebaja palunud Toila vallal algatada riikliku järelevalve menetlus (KorS § 2 lg 4).
3-22-595
22.KorS § 56 lg 1 sätestab, et avalikus kohas on keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Vastavalt KorS §-le 54 on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. KorS § 56 lg-st 2 tuleneb, et mujal kui avalikus kohas on ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni, keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. KorS § 571 järgi teostavad avalikus kohas käitumise üldnõuete järgimise üle riiklikku järelevalvet politsei ning valla- või linnavalitsus.
23.Kohus on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja on pidanud enda 02.09.2021. a ja 23.01.2022. a pöördumistes silmas mitteavalikus kohas esinevat mürahäiringut. Kaebaja viited sellele, et Savi tn kinnistul tegutseb lastekodu, ei anna alust teistsugusele seisukohale asumiseks. Kohus võtab praeguse asja juurde E-kinnistusraamatu väljavõtted kaebajale kuuluva Savi tn ja tema naaberkinnistu Savi tn andmetega. Savi tn kinnistu andmetest nähtub, et selle omanikuks on eraisik. Ajakirjanduses kajastatu kohaselt on tegemist isikuga, kes on vähemalt varasemalt võtnud enda perre elama vanemliku hooleta jäänud lapsed ja töötanud pereemana1. Tegemist on seega elamumaal paikneva eraomandis ja piiratud isikute ringi kasutuses oleva kinnistuga. Kuigi kaebaja on enda 28.05.2022. a määruskaebuses (dtl 90) põgusalt märkinud, et aeg-ajalt levib kõnealune müra ka tänavale, on vallale esitatud pöördumistest selgelt arusaadav see, et kaebajat häirib just naaberkinnistult tema kinnistule kostuv müra. Seetõttu ei ole praeguses asjas vaidluse all ka naaberkinnistult mürahäiringu levimine avalikku kohta.
24.Tartu Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud 06.10.2022. a määruses leidnud, et arvestades seda, et KorS §-d 56 ja 57 paiknevad KorS 4. peatüki „Avalikus kohas käitumise nõuded“ esimeses jaos pealkirjaga „Avalikus kohas käitumise üldnõuded“, on ilmne, et § 571 järgi on § 56 lg-tes 1–2 sätestatud käitumisnõuete järgimise suhtes järelevalvepädevus nii politseil kui ka valla- või linnavalitsusel. Nimetatud määruses jõudis Tartu Ringkonnakohus järeldusele, et kaebajal on õigus KorS § 571 järgi öisel ajal müra tekitamise üle järelevalve teostamist nõuda nii politseilt kui ka Toila Vallavalitsuselt. Täiendavalt viitas Tartu Ringkonnakohus 06.10.2022. a määruses sellele, et hindamist võib vajada see, kas päevasel ajal eraomandis oleval kinnistul müra tekitamise riiklikule järelevalvele mitteallumise puhul on tegemist seadusandja tahtega või lüngaga õiguses. Kui tegemist on seadusandja tahtega, võib ringkonnakohtu hinnangul vajada hindamist sellise lahenduse põhiseaduspärasus. Kohus leiab seega, et tulenevalt KorS § 56 lg-st 2 ja §-st 57 on kaebajal õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt järelevalve teostamist tema naaberkinnistul öisel ajal (s.o tööpäevadele eelneval õhtul ja ööl alates kell 22.00 kuni kell 06.00 ning puhkepäevadele eelneval ööl alates kell 00.00 kuni kell 07.00) tekitatava müra osas.
25.Korrakaitseseaduse eelnõu seletuskirjast2 tuleneb selgelt, et seadusandja sooviks on olnud loobuda päevasel ajal mitteavalikus kohas tekitatud müra ja valgusefektide korral (kui need kanduvad nende tekitamise kohast väljapoole) korrakaitsevahenditega sekkumise võimalusest ning kaitsta ainult öörahu. Veel on selgitatud, et sellises regulatsioonis leiab modifitseeritult väljenduse eelnõu üldosas väljendatud põhimõte, et riikliku järelevalve vahenditega kaitstakse seda osa isiku õigustest ja vabadustest, mida pole võimalik kohtumenetluse kaudu kaitsta (vt seletuskirja lk 87). Vastavalt KorS § 4 lg-le 2 on eraõiguse normide järgimine ja isiku subjektiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus avaliku korra osa niivõrd, kuivõrd kohtulikku
3-22-595 õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma korrakaitseorgani sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud ning kui ohu tõrjumine on avalikes huvides. Tegemist on avaliku korra mõiste ulatust piirava sättega, millest tuleneb isiku erasfääri kaitsmisel korrakaitse teisesuse põhimõte (M. Laaring jt. Korrakaitseseadus. Kommenteeritud väljaanne. Sisekaitseakadeemia, 2017, lk 19). Tegemist ei ole aga absoluutse välistusega, vaid pädev korrakaitseorgan peab konkreetse normi, õiguse või hüve kuuluvuse avaliku korra mõiste alla välja selgitama igal konkreetsel juhul eraldi, lähtudes konkreetsest olukorrast oma kaalutlusõiguse alusel (samas, lk 19). Küll on otstarbekuse põhimõttest tulenevalt korrakaitseorganil sekkumise üle otsustamisel lai kaalutlusruum (samas, lk 20). Eeltoodu tõttu ei teki praeguses asjas kohtu hinnangul ka vajadust hinnata seda, kas KorS § 56 lg-s 2 sõnaselgelt mitteavalikus kohas päevasel ajal järelevalve teostamise võimalikkuse sätestamata jätmine on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Vastustaja sai otsustada järelevalvemenetluse algatamise vajaduse ning selle menetluse raames abinõude võtmise vajaduse ja valiku üle KorS § 56 lg-s 2 sätestatust hoolimata.
26.Kohus leiab, et arvestades praeguses asjas kõne all oleva mürahäiringu olemust, sh selle ühest küljest ööpäevaringsust, teisest küljest aga katkendlikkust (ennekõike lähtuvalt ilmaoludest), tuli Toila vallal lähtuvalt KorS § 4 lg-st 2 ja § 56 lg-st 2 nende koosmõjus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas esinesid alused järelevalvemenetluse alustamiseks või mitte. Seejuures tuli hinnata, kas probleemi olemus võis muuta kaebajal kohtuliku õiguskaitse saamise keerulisemaks ja kas probleemi ulatumine ka öisesse aega õigustab kohaliku omavalitsuse sekkumist avaliku korra kaitse huvides.
27.Riigikohus on selgitanud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Küll aga võib puudutatud isik, s.o isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda, nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (vt Riigikohtu 13.10.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15; 23.03.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-85-15, p 13).
28.Vastustaja 22.02.2022 koostatud vastusest (dtl 66) kaebaja pöördumistele on selgelt järeldatav seisukoht, et vald ei ole pädev pöördumiste asjaoludel meetmeid kohaldama. Sellest ei nähtu järelevalvemenetluse algatamise üle otsustamist ja vastavalt kaalutlusõiguse teostamist. Sisuliselt on tehtud otsus järelevalvemenetluse algatamata jätmise kohta ning täiendavalt on seda põhjendatud asjaoluga, et vallale teadaolevalt polnud vastuse koostamise hetkel kaebaja kinnistul müraprobleemi. Tõepoolest on kaebaja pärast seda, kui vald tema 02.09.2021. a pöördumisele mitme kuu jooksul ei vastanud, esitanud vallale 23.01.2022 uue selgitustaotlusena pealkirjastatud pöördumise (dtl 35–36), milles märkis, et hetkel müraprobleemi pole ja naabritega pole vaja midagi teha. Samas märkis ta selles pöördumises ka selgelt, et kardab müraprobleemi uuesti tekkimist kevadel ning soovib valla ametlikku seisukohta. Kohus leiab, et hoolimata kaebaja väidetest, et tol hetkel müraprobleemi ei olnud ja seetõttu polnud vaja naabritega midagi teha, oli ka 23.01.2022. a pöördumisest jätkuvalt järeldatav kaebaja soov, et vald müraprobleemi uuesti aktuaalseks muutumisel probleemi lahendamisse sekkuks. Seetõttu ei saanud vald sellest järeldada, et kaebaja oli loobunud enda 02.09.2021. a pöördumises esitatud taotlusest, millest sisuliselt nähtus soov valla poolt kaebaja naaberkinnistult kostuva mürahäiringu osas riikliku järelevalve menetluse alustamiseks. Küll oli näiteks kaebaja 23.01.2022. a pöördumisest võimalik välja lugeda kaebaja tahet haldusmenetlus mõneks ajaks peatada (vrd nt Riigikohtu 14.01.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-6208, p 9). Kui vallale jäi kaebaja tegelik tahe arusaamatuks, oli tal ka võimalus paluda kaebajal seda täpsustada (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6, § 15 lg 2). Eeltoodust tulenevalt ei
3-22-595 saanud vald põhjendada järelevalvemenetluse algatamisest keeldumist viitega sellele, et vastuse koostamise hetkel müraprobleemi ei olnud ning seetõttu puudus vajadus midagi ette võtta.
29.Vallal oleks tulnud muu hulgas kindlaks teha, kas kaebaja taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, ning pärast asjaolude väljaselgitamist ja menetlusosaliste ärakuulamist langetada kaalutlusotsus, kas esineb alus järelevalvemenetluse algatamiseks ja milliste vahendite abil on võimalik õigusrikkumist kõrvaldada (vrd Riigikohtu 09.03.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-94-08, p 16). Kohtul ei ole alust arvata, et vastustaja oleks praegusel juhul tal lasuvat uurimiskohustust (HMS § 6) täitnud, ning seda ei kinnita ka vastustaja paljasõnalised väited, et abivallavanem käis 2021. a oktoobris olukorraga Savi tn kinnistul tutvumas.
30.Eelnevat kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja tegevusetus kaebaja välja toodud müraprobleemi lahendamisel on olnud õigusvastane. Millestki ei nähtu, et vastustaja oleks teostanud kaalutlusõigust järelevalvemenetluse alustamise vajalikkuse üle otsustamiseks ning selline otsustus ei ole seetõttu ka kohtulikult kontrollitav. Kuivõrd kaebaja on ka enne käesoleva otsuse tegemist kohtule selgelt väljendanud, et jätkuvalt esinevad faktilised alused vastustaja poolt järelevalvemenetluse teostamiseks, rahuldab kohus kohustamiskaebuse.
31.HKMS § 41 lg 3 järgi võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kohtul on üldjuhul üksnes võimalik kohustada vastustajat uuesti otsustama järelevalve teostamise vajalikkuse üle (vt Riigikohtu 28.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p-d 40, 41). Ka praeguse vaidluse asjaoludel ei ole võimalik teha vastustajale definitiivset ettekirjutust. Vastustaja peab kaebaja taotluse uuesti lahendamisel kohaldama kaalutlusõigust ja kohus ei saa seda teha haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3; vt ka Riigikohtu 10.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-952, p 24). Seega kohustab kohus Toila valda järelevalvemenetluse algatamise üle uuesti otsustama.
32.Kohus selgitab täiendavalt, et riikliku järelevalve menetluse alustamise korral ei pea vastustaja võetavad abinõud tingimata tooma kaasa ettekirjutuse tegemist (KorS § 28), vaid sõltuvalt asjaoludest ja asjasse puutuvate isikute koostöövalmidusest võib vastustaja piirduda ka selgituse, ettepaneku vms abinõuga (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.04.2021. a otsus asjas nr 3-19-2002, p 23; samuti Riigikohtu 20.04.2018. a otsus nr 3-15-443, p 15). III
33.Kaebaja on palunud mõista vastustajalt välja hüvitise talle tekkinud varalise ja mittevaralise kahju katteks. Varaline kahju seisneb kaebaja poolt tehtud kulutustes, mida ta on teinud väidetavalt müraprobleemist tingitult ravimite ostmisel ning müraprobleemi leevendamiseks erinevate meetmete kasutusele võtmisel. Mittevaralise kahjuna käsitab kaebaja talle müraprobleemist tingitud stressi ja muid tervisehäireid.
34.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS-s. Praegusel juhul on kaebaja väitel tekkinud talle kahju naaberkinnistule paigaldatud loomapeletitest lähtuva müra tõttu. See tähendab, et otseseks kahju tekitajaks võib pidada isikut, kes on need loomapeletid paigaldanud ja sellega kõnealust müra tekitab (VÕS § 1043). Ainuüksi see aga ei vabasta võimalikust vastutusest avaliku võimu kandjat. Kui on tuvastatav, et vastustaja oleks talle seadusest tulenevate kohustuste õigeaegse järgimisega saanud samuti isikule kahju tekkimist ära hoida, rakendub koostoimes RVastS § 7 lg-ga 4 VÕS § 137 lg 1. VÕS § 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. RVastS § 12 lg 4 teisest lausest tulenevat ei saa avaliku võimu kandja osa solidaarvastutuse korral nõuda eraisikult. Küll aga saab eraisiku osa solidaarvastutuse korral nõuda avaliku võimu kandjalt. Seejuures tekib avaliku võimu kandjal VÕS § 69 lg-st 2
3-22-595 tulenevalt tagasinõue kahju tekitamisel osalenud eraisiku vastu (vt Tartu Ringkonnakohtu 21.10.2010. a otsus asjas nr 3-09-2606, p 10).
35.Ka solidaarse vastutuse (RVastS § 12 lg 4) puhul peavad kahjuhüvitise väljamõistmiseks olema täidetud RVastS-s sätestatud kahju hüvitamise eeldused. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud sätetest tulenevalt kuulub varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on õigusvastase teo või tegevusetega, rikutud on isiku subjektiivseid õigusi, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab täiendavalt olema avaliku võimu kandja käitunud süüliselt ning isiku õiguste rikkumine peab seisnema mõne RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve rikkumises.
36.Eelnevast lähtuvalt peab ka solidaarse vastutuse korral olema avaliku võimu kandja õigusvastane toiming muu hulgas isikule tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2008. a otsus nr 3-04-215, p 13). Kohus leiab, et sellist põhjuslikku seost vastustaja õigusvastase tegevusetuse (antud juhul järelevalvemenetluse alustamise üle korrektse kaalutlusotsuse tegemata jätmise) ja kaebajale tekkinud kahju vahel ei ole praegusel juhul võimalik tuvastada. Nagu kohus eespool viitas, ei ole isikul subjektiivset õigust nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Kohtu hinnangul ei esine praeguses asjas ka olukorda, kus kohus saaks teha haldusorganile definitiivse ettekirjutuse järelevalvemenetluse alustamiseks ilma haldusorgani poolt kaalumise teostamiseta või veel enam – ettekirjutuse vastustaja poolt konkreetse järelevalvemeetme rakendamiseks. Kohus saaks praegusel juhul tuvastada põhjusliku seose kaebajale tekkinud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel üksnes siis, kui haldusorgani kaalutlusõigus oleks olnud vähenenud sellisel määral, et tal ei olnud võimalik anda teistsuguse sisuga õiguspärast haldusakti kui kohustada müra tekitamise eest vastutavat isikut müra tekitamine lõpetada (vrd nt Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 12; 23.08.2023. a otsus asjas nr 3-20-1055, p 27). Sellist olukorda aga ei esine. Seega ei ole võimalik ka väita, et Toila vald oleks jätnud õigusvastaselt õigeaegselt sooritamata mõne toimingu või jätnud andmata mõne haldusakti RVastS § 7 lg 2 tähenduses ning selle tegevusetusega oleks põhjuslikus seoses kaebajale seoses kõnealuse müraprobleemiga tekkinud varaline ja mittevaraline kahju. Seetõttu on täitmata vähemalt üks eeldustest nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. IV
3-22-595
37.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse kohustamisnõude osas, kuid jätab selle rahuldamata hüvitamisnõuete osas. Arvestades vaidluse sisu, leiab kohus, et selliselt on kaebus rahuldatud ligikaudu pooles ulatuses.
38.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
39.Kaebaja on tasunud käesolevas asjas kokku riigilõivu 100 eurot. Kaebuse ja kohtu poolt läbi vaadatud 24.03.2023. a esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel kuulus kokku tasumisele riigilõivu 80 eurot. Kaebajale on selgitatud, et kohus tagastab enam tasutud riigilõivu isiku taotlusel (vt 23.03.2023. a määruse p 11). Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks tema menetluskulude katteks välja mõista 40 eurot.
40.Kaebaja ega vastustaja ei ole kohtule muude menetluskulude kohta kuludokumente ja menetluskulude nimekirju esitanud. Seega jäävad poolte muud võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
41.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.