Korrakaitse › Vanglad

3-23-2834

3-23-2834 tekitatud kahju hüvitamise nõuetega vangla vastu. Nendest materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks füüsilise tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus, ühtlasi ei nähtu kaebusest ka soovi taotleda tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist, mistõttu võib saada kaebusest aru nii, et kaebaja on praegusel juhul soovinud vaid väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kohtueelses menetluses on kaebaja vangla tegevusega seoses viidanud ka psüühilise tervise kahjustamisele, kuid see ei ole käsitatav tervise kahjustamise väitena, vaid ühe inimväärikuse alandamist kinnitava asjaoluna. Seega seonduvad vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märgitud ning kaebuses esitatuga kattuvad kahjulikud tagajärjed väärikuse alandamisega (RVastS § 9 lg 1 esimene alternatiiv). Kaebuse väidetest nähtub, et kaebajale tekitati (kaebuse esitamise ajaks veel teadmata suuruses) kahju, kuna ei lubatud kasutada digitaalseid pangateenuseid. Kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluses on kaebaja sidunud nimetatud vangla tegevuse kaebajale rahalise kahju tekkimisega, mille kohta märkis kaebaja, et kahju suurus ei ole teada. Praeguses kohtumenetluses esitatud kahju hüvitamise nõude esemena märkis kaebaja mittevaralise kahju. Kohtumenetluse kestel ei ole kaebaja esitanud kohtule avaldust täiendava nõude (varalise kahju hüvitamiseks) kaebusele lisamiseks. Kohus ei saa lahendada nõudeid, mida pole haldusasjas esitatud (HKMS § 2 lg 3). Kaebajal on õigus esitada vastustajale taotlus varalise kahju hüvitamiseks ning selle rahuldamata jätmise korral uus kaebus kohtule. Seega on kokkuvõttes praeguse vaidluse esemeks kaebaja kahjunõue, milles ta soovib Tallinna Vanglalt 50 000 euro suurust hüvitist seonduvalt enda diskrimineerimise ning väärikuse alandamisega järgmistel põhjustel: kaebajale ei väljastatud ravimeid, mis on vajalikud sapipõie ja küüneseene ravimiseks, kaebajale ei väljastatud vanglasse saabudes kaasas olnud käekella ja kaabut; WC-pottidel puudub prill-laud, pesemisel puudub võimalus reguleerida dušivee temperatuuri; e-teenuste keelamine, s.o kaebajale ei antud luba interneti vahendusel ID-kaardi abil pangateenuseid kasutada; kaebajale ei antud õigusabi, s.o vanglas puudub võlanõustaja, kes nõustaks vara säilitamise osas; vabanemisel ei ole kaebajat informeeritud võimalustest saada toetusi üldise sotsiaalhoolekande raames; kaebajale ei pakuta tööd, madal tunnitasu. Praegusel juhul on kaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks 1050 eurot (riigilõivuseaduse § 60 lg 2). Võttes aluseks kaebaja vabakasutuskonto väljavõtte ning vangla edastatud Harju Maakohtu 05.09.2023 määruse tsiviilasjas 2-23-7924, millega kuulutati välja kaebaja pankrot, ei oleks kaebajale menetlusabi andmine välistatud. Küll aga on kaebus sedavõrd väheste eduväljavaadetega, et kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole põhjendatud. Ehkki kaebuse esitamisel tasutav riigilõiv on suur, ei takista see kohtusse pöördumist, kuivõrd kaebajal on võimalik vähendada kahjunõude suurust realistlikule tasemele. Lisaks ei pea riik andma menetlusabi selleks, et kohus menetleks kaebusi, mille menetluslik perspektiiv on olematu. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt tuleb kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks muu hulgas välja selgitada, kas kaebuses toodud vangla tegevus oli õigusvastane ning kas kaebaja oli kasutanud esmaseid õiguskaitsevandeid. Mittevaralise kahju all mõistetakse kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumite asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et sellised juhtumid põhjustasid kaebaja väidetud kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Iga väidetavalt õigusvastane toiming ei ole iseenesest veel aluseks kahjunõude esitamisele või rahuldamisele. Mittevaralise kahju hüvitamine saab kõne alla tulla üksnes siis, kui vastustaja tegevus oli õigusvastane ja süüline ning sellise tegevuse tagajärjel on rikutud kaebaja õigusi, konkreetsel juhul alandatud väärikust. Kaebuse ja vangla edastatud materjalide alusel ei saa pidada tõenäoliseks, et kaebajale on 3(10)

3-23-2834 põhjustatud selliseid kannatusi, mida võiks lugeda mittevaraliseks kahjuks RVastS § 9 lg 1 tähenduses või, veelgi enam, mis annaks aluse rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Samuti ei ole tõenäoline, et kohtuvaidluse tulemusena võiks kohus tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasuse. Vangla ei ole tavapärane majutusasutus ja vangla julgeoleku tagamiseks on vanglal laiaulatuslik kaalutlusõigus otsustamaks kinnipeetavatele lubatud ja keelatud esemete üle vanglas. Vangla võib siiski kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud julgeoleku kaalutlustel, sealjuures peavad piirangud vastama inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust (VangS § 41 lg 2). Tallinna Vangla edastatud 07.06.2023 otsusest nr 5-15/23/174-2 nähtuvalt jäeti kaebaja taotlus vanglasse saabumisel läbiotsimisel ära võetud käekella, kaabu ja ravimite kambrisse väljastamiseks rahuldamata vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-dele 7.1.3, 7.1.37 ja 7.1.9. Kaebuse põhjendustest ei nähtu, et ebameeldivused, mida kaebaja võis või pidi keelatud esemete isiklike asjade laost väljastamata jätmise tagajärjel taluma, oleksid ületanud piiri, mis eristab vangistusega kaasnevaid tavapäraseid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest. Muu hulgas on kinnipeetavale keelatud esemed, mis võivad ohustada vangla julgeolekut või korda (VangS § 15 lg 2 p 3). VangS § 15 lg 4 sätestab, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi: kodukord) p 7 sätestab täiendava loetelu kinnipeetavale keelatud esemetest ning mh on kinnipeetavale keelatud keraamiline, klaasist või metallist ese või ese, mis neid elemente sisaldab, v.a vangla vahendusel soetatud käekell (p 7.1.3), ravimid (p 7.1.9) ja nokamüts (p 7.1.37). Vangla ei ole kodukorra p-s 7.1.3 nimetatud esemete keelustamisega ning kaebajale käekella väljastamisest keeldumisega ületanud oma volitusi ega ole sekkunud kaebaja õigustesse ülemääraselt. Kodukorra p-i 7.1.3 ei saa pidada ilmselgelt õigusvastaseks, kuivõrd see on kehtestatud eeskätt vangla julgeoleku tagamise eesmärkidel. Vangla on asjakohaselt märkinud, et kellasid (sh vangla vahenduseta soetatud käekellasid) on vaja keelata, kuna selle tuvastamiseks, kas kella sisse on peidetud keelatud aineid või esemeid, on vaja kell lahti võtta. See on keerukas protsess, mille tulemusel võivad kella mehhanismid saada kahjustusi ning käekell võib lakata töötamast. Seega ei ole vanglal võimalik kontrollida kinnipeetava isiklikku käekella ning veenduda, et seal ei oleks keelatud esemeid. Vastustaja põhjendused kaebajale kella väljastamisest keeldumiseks on asjakohased ning kaebaja ei ole esitanud väiteid vastustaja põhjenduste kummutamiseks. Isikliku käekella puudumine võib kaebajale põhjustada üksnes väheseid ebamugavusi, mida ei saa pidada kaebaja väärikust alandavaks VangS § 41 lg 1 mõttes. Kaebajal on võimalik kellaajaga olla kursis muul viisil, nt küsides kellaaega vanglaametnikelt. Lisaks on vangla elukorraldus seatud kindla päevakava järgi, sh teavitatakse päevakavas ettenähtud toimingutest kinnipeetavaid valjuhääldi kaudu, ning kaebajal on võimalik ka selle alusel aega arvestada. Samuti on kaebajal võimalik kellaajaga olla kursis raadiokanalite kaudu. Soovi korral on kinnipeetavale tagatud võimalus soetada vangla vahendusel käekell, mis on kinnipeetavale lubatud. Asja materjalidest nähtuvalt võeti Carsili tabletid (ravimite infolehe kohaselt on see ravim, mida kasutatakse maksakahjustuse toetusravis) kaebajalt ära arestimajast vanglasse saabumisel 26.04.2023 isiklike asjade läbiotsimisel (dtl 77). Küünelakk Exotafin (seenevastane ravim, mida kasutatakse küünte seeninfektsioonide raviks) saadeti vanglale kaebaja isiklike asjade juurde lisamiseks 25.05.2023 (dtl 77). Kodukorra p 7.1.9 kohaselt on Tallinna Vanglas kinnipeetavale keelatud ravimid, välja arvatud vangla arsti ettekirjutusel ja vanglateenistuse väljastatud. Vaidlust ei ole, et eelnimetatud ravimid ei olnud vangla arsti ettekirjutusel ja vanglateenistuse väljastatud ravimid, vaid kaebaja isiklikud ravimid ja seega keelatud esemed kodukorra p 7.1.9 mõistes. Saab nõustuda vanglaga, et vanglateenistuse üks ülesannetest on tõkestada keelatud esemete ja ainete levikut vanglas. Kinni peetavate isikute enda poolt 4(10)

3-23-2834 hangitud, sh neile väljastpoolt vanglat saadetud ravimid võivad olla segatud narkootiliste või psühhotroopsete ainetega. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et p-s 7.1.9 toodud ainete piiranguteta omamise lubamine ohustaks vangla julgeolekut. Tallinna Vangla ei ole kodukorra p 7.1.9 puhul sisuliselt läinud vastuollu VangS § 15 lg-te 2 ja 4 nõuetega. Ravimite väljastamisest nimetatud sätte alusel keeldumisel ei jäeta kinnipeetavat ravist ilma, sest vajaduse korral on tal võimalik vangla meditsiiniosakonnalt uusi ravimeid küsida. Kaebuse kohaselt on kaebaja vanglas vastava sooviga arsti poole pöördunud, kuna kaebaja hinnangul on vangla väljastatud ravimid tema tervist halvendanud. Ent vanglas tervishoiutöötaja tegevusega seotud kaebaja väited ei ole asjassepuutuvad, sest praeguse kaebuse esemeks ei ole vangla meditsiiniosakonna osutatud raviteenuse kvaliteet või meditsiiniosakonna tegevusega tekitatud kahju. Eeltoodust tulenevalt puudub seega vangla õigusvastane tegevus kaebaja isiklike ravimite laost väljastamisest keeldumisel. Samuti ei ole kaebajal mittevaralise kahju tekkimine tõenäoline, sest kaebaja ei ole konkreetsel juhul osutanud asjaoludele, mille esinemise korral võiks eeldada selliste hingeliste üleelamiste tekkimist, mis tooks kaasa kaebaja inimväärikuse alandamise. Tallinna Vangla otsusest nr 5-15/23/174-2 (dtl 50) nähtuvalt keelduti kaebajale kaabu väljastamisest kodukorra p-st 7.1.37 lähtudes, kuna selle kandmine seab ohtu vangla julgeoleku. Kui kinnipeetavad kannaksid äärisega kaabut, ei oleks vangla hinnangul võimalik neid (eriti kaamerate kaudu) operatiivselt tuvastada. Saab nõustuda vanglaga, et kinnipeetavale nägu varjava nokaga või äärisega peakatte kandmise keelamine teenib julgeoleku tagamise eesmärki, võimaldades kinni peetavaid isikuid hõlpsamini tuvastada. Kuigi tuleb möönda, et vangla viidatud kodukorra säte määratleb keelatud esemena selgesõnaliselt vaid nokamütsi, ei tähenda see, et isiklike asjade laost kaabu väljastamata jätmine oleks olnud õigusvastane ning et sellega oleks kaebajale tekitatud mittevaralist kahju. Kaebajale kaabu väljastamisest keeldumine ei saa kaebaja õigusi intensiivselt riivata ning talle ülemääraseid ebamugavusi põhjustada. Sellele viitab kaudselt ka asjaolu, et kaebaja ei pidanud vajalikuks otsust nr 5-15/23/174-2 kaebajale kaabu väljastamisest keeldumise osas vaide korras vaidlustada. Vangla on kinnitanud, et kuna jalutusboksides ja -hoovides on katusealused, siis saavad kinni peetavad isikud minna varju päikese eest ning külmal ajal väljastab vangla villased talvemütsid. Asja materjalidest ei nähtu, et kaabu puudumine oleks kaebajale põhjustanud ebamugavusi, asja materjalidest ei nähtu ka meditsiinilisi näidustusi. Kehtivas õiguses (sh vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 7) ega kohtupraktikas ei ole peetud kambrisisustuse kohustuslikuks elemendiks prill-lauaga tualettpotti. Kuna vangla kohustus on tagada seal viibiva isiku tervise kaitse (VangS § 52 lg 2) ja tervislikud kinnipidamistingimused, ei saa täielikult välistada kinnipeetaval nt sellise terviseseisundi olemasolu, mille puhul näeb arst ette prill-laua kasutamise tualettpotil ja vanglal tekiks ka vastav kohustus RVastS § 6 lg 1 tähenduses. Asja materjalidest ei nähtu, et selline avaliku võimu kohustus oleks kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal tekkinud. Kaebusest ei tulene, et tualettpotid ei oleks Tallinna Vanglas projekteeritud kõikidele ühetaolised (vt Tallinna Vangla 19.06.2023 vastus nr 518/23/10717-2; dtl 61). Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei olnud tervislikel või muudel põhjustel võimalik prill-lauata tualetti kasutada või et tualett ei olnud ülejäänud kambrist eraldatud ning selle kasutamisel ei olnud tagatud kaebaja privaatsus. Prill-lauata WC-poti kasutamine võib olla ebamugav, eriti kui inimene on harjunud prill-lauaga, kuid kindlasti ei ole tegemist inimväärikuse alandamisega. Lisaks pole usutav, et niisugune olukord saaks kaasa tuua selliseid kannatusi või tervise kahjustusi, mille hüvitamist on võimalik nõuda RVastS alusel. Vee temperatuuri kõikumine ja sellises olukorras vee temperatuuri reguleerimise võimaluse puudumine võis tekitada kaebajale ebamugavusi, kuid sellist ebamugavust tunnevad ka kortermajade elanikud hommikuti samaaegselt duši all käies. Ei saa pidada tõenäoliseks, et vee temperatuuri reguleerimise võimaluse puudumine oleks kaebaja inimväärikusse sekkutud 5(10)

3-23-2834 sellise intensiivsusega, mis võinuks tekitada mittevaralist kahju RVastS § 9 tähenduses või veelgi enam, annaks aluse rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Vangla selgitas 19.06.2023 vastuses nr 5-18/23/10717-2 ja 14.11.2023 vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/23/732 (dtl 95 jj), et kambrite dušiveesüsteem on teadlikult projekteeritud ja ehitatud selliselt, et veesüsteemil kinnipeetava kambris lüliteid veetemperatuuri ja surve reguleerimiseks eraldi ei ole. Vangla reguleerib vee jagamist kesksest veejaotussüsteemist, mis tagab optimaalse veetemperatuuri ja veesurve ning vangla sõnul on selline veesüsteem keskkonnahoidlikum. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et vangla oleks jätnud kaebajale tagamata võimaluse hoolitseda enda hügieeni eest (vt VangS § 50 lg 2). Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi ei ole vanglal kohustust tagada ulatuslikumalt duši kasutamist (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 32) ega ka pidevat sooja vee olemasolu kambris (Riigikohtu 15.12.2011 määrus nr 3-3-1-57-11, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2016 otsus nr 3-14-50980, p 19). Kaebusest ei nähtu, et vanglas oleks esinenud tõrkeid sooja veega varustamisel, mis oleksid võinud tingida selle, et kaebaja ei saanud ennast sooja veega pesta talle sobival hetkel. Kuna võib aru saada, et kaebaja viibis dušinurgaga kambris, ei olnud ta eeldatavasti seotud ka graafikujärgsete pesemiskordadega. Tallinna Vangla 04.07.2023 vastuses nr 5-18/23/11797-2 (dtl 53) selgitas vangla VangS §-le 311 ja kodukorra p-le 7.1.31 tuginedes, et pangaülekannete teostamine vanglas interneti teel ei ole kinnipeetavatel endal lubatud; pangaülekanne on võimalik teha kinnipeetava kulul teostataval lühiajalisel väljaviimisel kinnipeetava panka kohapeale viimisel. Samadele alustele tuginedes jättis vangla 16.06.2023 otsusega nr 5-18/23/10526-2 rahuldamata kaebaja 19.05.2023 taotluse pääseda arvutisse pangaülekande teostamiseks. Tallinna Vangla otsused on põhjendatud ja õiguspärased. VangS § 311 alusel ei ole kinnipeetaval lubatud kasutada internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele, kohtulahendite registrile, Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele. Kaebajal puudub seega VangS §-st 311 tulenevalt õigus nõuda interneti kaudu juurdepääsu digitaalsetele pangateenustele. Ei nähtu asjaolusid, mis tingiksid kaebaja kohtlemise erandlikkuse veebilehtedele ligipääsu keelamisel. Kaebaja ei saa eeldada, et vangla peab talle rahaasjade korraldamiseks võimaldama sarnased tingimused, nagu need on vabaduses viibijatel. Kaebaja saab vajadusel enda rahaasjadega seonduvat korraldada ka internetti kasutamata. Nii on kaebajale korduvalt selgitatud, et pangaülekanne on võimalik teha kaebaja kulul toimuval lühiajalisel väljaviimisel panka kohapeale. Tallinna Vangla 05.11.2023 vaideotsuse nr 5-15/23/176-2 (dtl 121 jj) kohaselt on kaebaja sellest keeldunud. Ülekannete tegemiseks on kaebajal võimalik kasutada ka vanglaväliste isikute abi ning muu hulgas teha vabaduses viibivatele isikutele ka volikirja. Eeltoodust tulenevalt ei saa järeldada, et digitaalsete pangateenuste kasutamist võimaldavate veebilehtede keelamine on riivanud intensiivselt kaebaja õigusi. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud, et vangistus tähendab paratamatult mitmeid piiranguid kinnipeetavate suhtlusele välismaailmaga, sealhulgas teabe saamisele (EIK 19.01.2016 otsus nr 17429/10 Kalda vs. Eesti). Ka EIK praktikast ei saa teha järeldust, et kinnipeetavatel peaks olema piiranguteta juurdepääs mistahes veebilehtedele (EIK 17.01.2017 otsus nr 21575/08 Jankovskis vs. Leedu ja Riigikohtu 30.06.2017 otsus nr 3-3-2-116, p 22). Kaebaja leiab, et VangS §-st 59 alusel lasub vanglal kohustus anda sotsiaalse turvalisuse ja varade säilitamise osas õigusabi. Kaebusest ei selgu, millist vangla haldusakti või toimingut ta sellega seoses vaidlustada soovib, ent kahju hüvitamise 11.09.2023 taotluses viitab kaebaja Tallinna Vangla 04.05.2023 vastusele nr 5-8/23/9408-2 (dtl 179). Nimetatud vastusest nähtub, et kaebaja esitas 03.05.2023 Tallinna Vanglale taotluse (dtl 178), milles soovis kohtuda vangla juristiga. Tallinna Vangla vastuses nr 5-8/23/9408-2 selgitati, et Tallinna Vangla juristid kinnipeetavatele õigusalast nõu ei osuta ning selgitati ka erinevaid võimalusi kinnipeetavatel 6(10)

3-23-2834 juriidilise abi saamiseks. Vangla jättis taotluse juristi vastuvõtule saamiseks rahuldamata. VangS § 59 kohaselt nõustatakse kinnipeetavat tema lähedaste sotsiaalse turvalisuse tagamise ja vara säilitamise osas üksnes vanglasse vastuvõtmisel. Säte kohustab vanglat andma vanglasse saabunud kinnipeetavale nõu lähedaste sotsiaalse turvalisuse ja vara säilitamise osas ning juriidilistes küsimustes, mis on seotud vangistuse kandmise ja sotsiaalhoolekandega (P. Pikamäe. VangS § 59/2. – Vangistusseadus. Komm vlj. 2. vlj. Tallinn: Juura 2014). Tallinna Vanglale 03.05.2023 esitatud taotlusest ei selgu, milliste teemade käsitlemist soovib kaebaja õigusnõustamise raames. Küll aga selgub vangla 14.11.2023 vastusest nr 5- 37/23/73-2 kaebaja kahju hüvitamise 11.09.2023 taotlusele, et vangiregistri andmetest nähtuvalt on taotleja 22.05.2023 sotsiaaltöötajaga kohtunud ning talle on antud täitise väljatrükk, nõude aegumise avaldus ja info nõuete aegumise taotlemiseks (dtl 100). Kohtule ei ole esitatud andmeid, et kaebajal oleks pärast 22.05.2023 kohtumist olnud jätkuv vajadus eelviidatud sättes nimetatud sotsiaalhoolekande järele või et kaebaja oleks pöördunud taotlusega vangla poole sättes nimetatud küsimustes täiendava nõustamise saamiseks ning sellest oleks keeldutud. Seetõttu ei ole kaebajal võimalik väita mingisuguse hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist eelnevalt kohaseid õiguskaitsevahendeid ära kasutamata (s.t kohane õiguskaitsevahend VangS § 59 nimetatud sotsiaalhoolekande saamiseks oleks olnud kohustamisnõue vastavalt RVastS § 6 lgle 1). Kohustamisnõude esitamata jätmise tõttu ei ole tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 täidetud üks kahjunõude rahuldamise eeldustest – nõue ammendada esmased õiguskaitsevahendid. Seega oleks sellise kahju hüvitamise nõude rahuldamine välistatud. Täiendavalt tuleb märkida, et vangla juristid ei osuta kinnipeetavatele tasuta õigusabi, kuna riigi õigusabi määramise pädevus on kohtul tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 4 lg-st 2. VangS §-s 59 nimetatud nõustamine vanglas toimub eelkõige sotsiaaltöötaja või muu sotsiaalhoolekandega tegeleva isiku ja kinnipeetava kohtumistel. On ilmne, et nimetatud sättest tuleneb vanglale piiratud ulatuses kohustus selgitada eeskätt vangistust reguleerivate õigusaktide sisu ning kinni peetava isiku võimalusi tema suhtes antavaid haldusakte või toiminguid vaidlustada, samuti pakkuda talle piiratud ulatuses nõustamist selle kohta, mida tal on võimalik teha, kui ta enne vanglasse saabumist ei ole saanud teha vajalikke ettevalmistusi. Nimetatud sättest ei tulene vanglale kohustust omal algatusel ja mistahes õigusküsimustes kinni peetavale isikule konsultatsioone anda ega tema eest tema vara eest hoolitsema asuda. Kaebuse kohaselt ei informeeritud kaebajat vabanemisel võimalustest saada toetust üldise sotsiaalhoolekande raames (VangS § 60 lg 1), vangla ei paku tugiinfot sotsiaalelamispinna ja rahaliste toetuste kohta, mis on endise kinnipeetava elamispinna soetamisel ette nähtud. Kaebaja viitab ka haldusasjale nr 3-23-260. Tallinna Vangla 14.11.2023 vastusest nr 537/23/73-2 selgub, et vangiregistri 08.06.2023 sotsiaaltöötaja kandest nähtuvalt esitas taotleja kaebuse, milles väitis, et ei saanud infot toetuste kohta. Vangla leiab, et kaebaja väide ei vasta tõele, vangla sõnul selgitati kaebajale enne vabanemist sotsiaaltoetuste saamise korda ning anti Rae vallavalitsuse sotsiaalosakonna telefoninumber. Puudub alus kahelda, et vastuses kirjeldatud vabanemiseelne nõustamine toimus ja et selle käigus tegeleti ka toetuste ja eluasemeküsimuse lahendamisega. Seda enam, et haldusasjast nr 3-23-260 (X kaebus Rae Vallavalitsuse tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 50 000 eurot) nähtub järgnev: kaebaja sõnul tegi ta juba vanglas viibides Rae vallale avalduse, et vajab peale vabanemist 17.06.2022 elamispinda (turvakodu teenust); kaebaja sõnul suundus ta vanglast vabanemisel 17.06.2022 Rae valda koos olemas olnud dokumentidega; kaebaja on taotlenud Rae vallalt ja talle on makstud 18.07.2022 kinnipidamisasutusest vabanenud isiku toetust 50 eurot ning toimetulekutoetust 200 eurot seitsmel korral (22.07.2022, 31.08.2022, 15.09.2022, 10.10.2022, 11.11.2022, 27.12.2022, 10.01.2023); seejuures ei olnud kaebaja hinnangul toetuste saamiseks vajalik info vastustaja kodulehel hõlpsasti leitav. Asjas nr 3-23-260 toodud kaebaja väidetest ilmneb, et kaebaja on enne vabanemist näidanud initsiatiivi eluasemeprobleemi ja seotud toetuste küsimuse lahendamiseks ning on enne vabanemist 7(10)

3-23-2834 eelduslikult pöördunud ka vangla poole abi saamiseks. Kuna pärast vabanemist taotles kaebaja vallalt toetusi, sealjuures ei olnud kaebaja sõnul toetuste saamiseks vajalik info vastustaja kodulehel hõlpsasti leitav, saab järeldada, et asjakohase info toetuste taotlemisega seonduvalt sai kaebaja vanglast. Kaebaja ei ole väitnud ning esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja oli proovinud aegsasti eluasemeprobleemi ja seotud toetuste küsimusi vangla kaasabil lahendada, ent ta jäeti abita. Seega ei saa järeldada, et vangla on tegutsenud õigusvastaselt. Kaebaja oli Tallinna Vangla 14.07.2023 käskkirjaga nr 5-3/23/672 (dtl 177) määratud vangla majandustöödele abitööliseks 17.07.2023–30.10.2023 ning pärast eelnimetatud käskkirja kehtivuse lõppu kaebajat uuesti tööle ei määratud. Kaebajat ei ole töölt kõrvaldatud, vaid tema töötamise lõpu tingis majandustööle määramise käskkirja kehtivuse lõppemine. Enne käskkirja kehtivuse lõppu pöördus kaebaja korduvalt (dtl 91, 93, 102, 128) vangla poole sooviga kaebaja tööga kindlustamiseks, kuid vastustaja keeldus kaebajale tööd pakkumast. Käskkirja kohaselt oli tehtud töö eest ette nähtud tasu 0,74 eurot tunnis, kuid kaebaja arvates oli see ebamõistlikult madal. Kaebaja ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul kinnipeetav, vaid vahistatu. VangS § 93 lg 7 kohaselt ei ole vahistatu kohustatud töötama. Kui vahistatu soovib töötada ja vanglateenistus saab talle seda võimaldada, kohaldatakse tema suhtes VangS §-e 39, 40 ja 43. See, et vangla rakendab vahistatu tööle võimaluse korral, tähendab, et kaebajal ei olnud õigust nõuda tema tööle rakendamist. Seega tagatakse kaebajale töö üksnes juhul, kui vanglal on vastav võimalus. Eelnevast sättest ei tulenenud vanglale kohustust tagada vanglas vahistatuna viibinud kaebajale tööd. Ka põhiseadus ei garanteeri kõigile absoluutset õigust tööle ning töötul ei ole näiteks samuti õigust nõuda, et riik tagaks talle töö. VangS § 38 lg 1 kohane vangla majandustööle rakendamine teenib eelkõige vangistuse täideviimise eesmärke, mitte ei ole vahend ja võimalus kaebajale toimetulekuks raha teenimiseks. Seega puudub kinni peetavatel isikutel VangS-st või muudest õigusaktidest tulenevalt subjektiivne õigus nõuda enda tööle rakendamist või nõuda majanduslikult tulutoovat tööd. Ühtlasi ei sätesta käskkiri nr 5-3/23/672, kui palju töötunde vangla kaebajale tagama pidi ning õigusaktidest ei tulene vanglale ka kohustust seda käskkirjas reguleerida (vt ka VangS § 39 lg 3, mille kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel). Seega ei pidanud vangla tagama kaebajale töötamist meelepärase sagedusega. Vastustaja keeldus kaebajale tööd pakkumast, kuna kaebaja pöördumiste lahendamise hetkel vabu töökohti ei olnud. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja väide oleks ilmselgelt ekslik. Kuivõrd kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda enda tööle rakendamist, ei saa vangla tegevust pidada kaebaja õigustesse intensiivselt sekkuvaks. Igakuise sissetuleku vähenemine võib küll põhjustada kaebajale ebamugavusi, kuid arvestades et kaebaja on riigi ülalpidamisel, ei saa need ebamugavused olla ülemäärased. Kaebajale vanglas majandustööde abitöölisena töötamise eest määratud 0,74 euro suurune tunnitasu oli 2023. aastal kooskõlas VangS § 43 lg-s 2 sätestatuga (s.t vähemalt 10% töölepinguseaduse (TLS) § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast, mis Vabariigi Valitsuse 09.12.2022 määruse nr 124 § 1 kohaselt oli 2023. aastal 4,30 eurot). See tunnitasu on küll madalam kui vabaduses viibivate isikute minimaalne tunnitasu, kuid seda ei saa pidada kaebaja inimväärikust alandavaks ega kaebajat diskrimineerivaks. Kinnipeetava ja vabaduses viibiva isiku töötamise eesmärgid on erinevad. Vabaduses viibiva isiku töötamise üks peamisi eesmärke on teenida elatist vähemalt sellises ulatuses, et katta enda põhivajadused (eluase, riided, toit jne). Kinni peetavale isikule tagab mh eluruumi, toidu, riided ja arstiabi vangla. Isiku vanglas töötamise eesmärgiks on tööharjumuse säilimine ja uute oskuste omandamine, et vanglast vabanedes oleks isik võimeline ise endale tööd leidma. Eeldatavalt on vangla majandustööde abitöölise ülesanded lihtsad ega nõua spetsiifilist väljaõpet ega oskusi. Seda arvestades on põhjendatud maksta kinni peetavale isikule riiklikust alammäärast väiksemat töötasu. Vangla käskkirjast nr 5-3/23/672 nähtuvalt töötas kaebaja vangla majandustöödel abitöölisena. Seega ei kohaldu talle töö tasustamist puudutavas osas TLS, vaid VangS. VangS § 43 lg 2 teise lause kohaselt lähtutakse töö tasustamisel töö eripärast ja töötatud 8(10)

3-23-2834 ajast. Ka käskkirjas on märgitud, et kaebaja saab töötasu vastavalt töötatud tundidele. Eeltoodust nähtuvalt oli kaebajal õigus saada töötasu üksnes selle aja eest, mil ta reaalselt tööd tegi, ja summas, mis oli tööle määramise käskkirjas välja toodud. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et ta ei ole saanud töötasu vastavalt töötatud tundidele ning vastavalt tööle määramise käskkirjas toodud tunnitasule, puudub seega vangla õigusvastane tegevus. Kuna menetlusabi taotlus jääb riigilõivust vabastamise osas rahuldamata ja riigilõivu ei ole tasutud, tuleb kaebus jätta riigilõivu tasumiseks käiguta (HKMS § 120 lg 3). Kui kaebaja jääb kaebuses taotletud kahju 50 000 eurot juurde, siis tuleb riigilõiv 1050 eurot tasuda 10 päeva jooksul alates menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise jõustumisest vastavalt määrusele lisatud makseinfo lehele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-2834 vangla õigusvastased tegevused ja piirangud (vt halduskohtu määruse p-d 5 ja 13). Asjaolu, et kaebaja on soovinud mittevaralise kahju hüvitamist just seoses väidetava diskrimineerimise ja väärikuse alandamisega, nähtub ka määruskaebuse väidetest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellise kaebuse rahuldamine ei ole tõenäoline. Ringkonnakohus järgib siinkohal halduskohtu määruse põhjendusi neid üle kordamata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Tuleb arvestada, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13; nt ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2022 määrus nr 3-22-1470, p 10). Ka ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebuses väidetud tegevuste ja piirangutega oleks vangla kaebaja põhiõiguseid sellisel määral riivanud.

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.