Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 27.03.2024, Tartu 3-21-2031 X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 05.05.2023. a otsus X apellatsioonkaebus ja Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisadena esitatud väljavõtted kaebaja 20. ja 26.12.2020. a haigusjuhtudest.
2.Võtta haldusasja materjalide juurde vastustaja 18.03.2024. a menetlusdokument koos lisadega.
3.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 05.05.2023. a otsuse resolutsiooni p 3 muutmata, muutes ja täiendades otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
4.Rahuldada vastustaja apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 05.05.2023. a otsuse resolutsiooni p 4 ning asendada selle kaks esimest lauset järgnevaga: „Jätta kaebaja menetluskulu (riigilõiv 30 eurot) Eesti Vabariigi kanda.“
5.Jätta muus osas (ekspertiisitasu väljamõistmine) vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata, muutes vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendusi.
Jätta kaebaja menetluskulu ringkonnakohtus (riigilõiv 30 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
7.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja ja otsuses märgitud kolmandate isikute nimed tähemärgiga.
8.Jätta otsus avaldamata haigusjuhtude tsitaate puudutavas osas.
9.Tunnistada haldusasja menetlus kaebaja haigusjuhtude väljavõtteid ja tervisetõendeid puudutavas osas kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 26.04.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 28.12.2020 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse summas 600 eurot, milles ta heidab vanglale ette, et tema suhtes on kohaldatud kaitsevisolatsiooni ja ta kuulub riskirühma ilma diagnoosi ja haigusseisundi olemasoluta, mistõttu ta ei saa osa võtta taasühiskonnastavatest tegevustest ega individuaalses täitmiskavas (ITK) määratud tööhõivest; ei saa vastuvõtule ega vestlusele vangla kaplaniga; ei saa osa võtta jumalateenistustest vangla kirikus. X pidas sellist kohtlemist väärikust alandavaks.
2.Tartu Vangla jättis 01.03.2021. a otsusega nr 1-13/340-2 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla märkis, et meditsiiniosakonna juhataja Yi kinnitusel on Xle korduvalt selgitatud, et tal on diagnoositud astma, mistõttu saab ta ka ravi. Astma tõttu on ta enam ohustatud COVID-19 viiruse suhtes ja seetõttu kuulub riskirühma. X ise avaldas 2009. a, et ta põeb astmat ja kasutab Ventolini inhalaatorit. X on saanud vanglas ka vastavat ravi (inhalaator Ventolin ja Atrovent). Seega arvati X põhjendatult riskirühma kuuluvaks ja õiguspäraselt kohaldati tema suhtes kaitsevisolatsiooni. Vangla märkis, et Xle ei ole kaitsevisolatsioonis viibimise perioodiks ette nähtud taasühiskonnastavaid tegevusi sotsiaalprogrammide näol ja töötamine oli ette nähtud alles 2021. a III kvartalis. Huvitegevustes osalemine oli piiratud kõikidel kinnipeetavatel. Üksuse juhi kinnitusel ei välista kaitsevisolatsiooni kohaldamine vestlusi inspektor-kontaktisikuga või kaplaniga. Kaitsevisolatsioonis viibivatel kinnipeetavatel ei ole võimalik osaleda jumalateenistustel vangla kirikus, mistõttu ei ole saanud seal viibida ka kaebaja.
3.X esitas 28.01.2021 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, milles ta palus tühistada ja lõpetada talle määratud ja kohaldatud riskirühm ja kaitsevisolatsioon ning mõista välja hüvitisena 1000 eurot. X väitel määras meditsiiniosakonna juhataja talle ilma tõenduspõhise haigusseisundita diagnoosiks astma, mistõttu määrati ta riskirühma kuuluvaks kinnipeetavaks ja kohaldati alates 09.12.2020 kaitsevisolatsiooni.
4.Tartu Vangla jättis 26.03.2021. a otsusega nr 1-13/18-2 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et X 16.08.2017. a sissekandest nr 87 nähtub, et meditsiiniosakonna juhataja on kinnipeetavale diagnoosiks määranud astma. Arvestades X korduvaid avaldusi astma põdemise kohta ja inhalaatorite regulaarset tarvitamist ning tema kui patsiendi võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 764 tulenevat kohustust, ei ole alust järeldada, et astma diagnoosi määramine oli diagnoosiviga. Kuna meditsiiniosakonna juhataja selgituste kohaselt on astma diagnoosimine perearsti pädevuses, siis ei muuda sellist diagnoosi ebaõigeks see, et selle on määranud perearsti kvalifikatsiooni omav meditsiiniosakonna juhataja. Ka konsulteeris vangla 2021. a märtsis pulmonoloogiga. Ei saa järeldada, et vangla oleks Xle tervishoiuteenuse osutamisel teinud ravi- või diagnoosiviga.
5.X esitas 05.09.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, 28.09.2021 kaebetähtaja ennistamise taotluse ning 22.02.2022 ja 06.02.2023 täiendavad seisukohad. Kaebaja taotles diagnoosi J45
astma tühistamist, riskirühma kuulumise lõpetamist ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot. Kaebaja põhjendused: Kaebajale omistati ilma haigusloo, haigusseisundi ja vastuvõtuta astma diagnoos ning sellest tulenevalt määrati ta riskirühma kinnipeetavaks ning kohaldati 09.12.2020-03.05.2021 kaitsevisolatsiooni ja täiendavaid piiranguid. Rikuti kaebaja vabaduse võtmise õigushüve. Kaebajal puudus võrdsetel alustel teistega õigus viibida värskes õhus, talle määrati jalutamiseks kinnine boks mõõtmetega 2×4 m. Rikuti õigushüve eraelu puutumatusele sellega, et nii vanglale kui ka kohtule esitatud tervisetõend nr 1076 astmadiagnoosi puudumisest ei tähendanud midagi, see ei toonud muutust riskirühma, kehtestatud isolatsiooni ega omistatud astmadiagnoosi maha võtmiseks. Kõik kogumina tekitasid kaebajale füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Patsienti ei saa teha vastutavaks selle eest, mida ta tundis või arvas endal olevat.
6.Tartu Halduskohus kuulutas 23.09.2021. a määrusega menetluse kinniseks.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 01.10.2021. a määrusega kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.
8.Tartu Vangla palus 01.11.2021. a vastuses jätta kaebaja kaebus rahuldamata.
9.Tartu Vangla palus 11.04.2022. a seisukohas viia läbi kohtumeditsiiniline ekspertiis ja määrata ekspertiisi läbiviijaks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) poolt nimetatud ekspert.
10.Tartu Halduskohus otsustas 10.11.2022. a määrusega viia kaebaja suhtes läbi isiku kohtuarstliku ekspertiisi.
11.EKEI esitas 05.01.2023 ekspertiisiakti nr 22E-AOK0018 ja õiendi ekspertiisi maksumuse kohta.
12.Tartu Vangla teatas 23.01.2023. a seisukohas, et vangla meditsiiniosakond võtab ekspertiisiarvamuse teadmiseks ja käsitleb patsienti sellisena, et tal ei ole astmat diagnoositud. Vangla palus menetluse lõpetada kaebaja riskirühma kuulumise lõpetamise nõudes. Vangla vaidles jätkuvalt vastu mittevaralise kahju nõudele.
13.Tartu Vangla nõustus 30.01.2023. a seisukohas, et kaebaja puhul on tuvastatud diagnoosi J45 puudumine ning märkis, et vangla võtab selles osas kaebuse õigeks.
14.Tartu Halduskohus lõpetas 13.02.2023. a määrusega menetluse osas, milles kaebaja on esitanud nõude vangla kohustamiseks lõpetada kaebaja kuulumine riskirühma ning jättis menetlusosaliste kulud, mis seonduvad kohustamiskaebuse esitamisega, nende endi kanda.
15.Tartu Halduskohus rahuldas 05.05.2023. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1); tuvastas kaebajal astma diagnoosi (RHK-10 kood J45) puudumise (resolutsiooni p 2); jättis rahuldamata kaebaja kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks (resolutsiooni p 3); mõistis Tartu Vanglalt riigituludesse 15 eurot ja ülejäänud kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 15 eurot jättis Eesti Vabariigi kanda; jättis ekspertiisitasu vastustaja kanda (resolutsiooni p 4). Otsuse põhjendused: 1) Kaitsevisolatsiooni ei määra ega kehtesta piiranguid vangla meditsiiniosakond. Meditsiiniosakond on koostanud nimekirja isikutest, kes kaasuvate haigustega kuuluvad SARS-COV-2 viiruse riskirühma (dtl 52). Riskirühma kuuluvatel kinnipeetavatel ei olnud võimalik osaleda taasühiskonnastavates tegevustes ja tööhõives.
2) Kaebaja tegi 17.12.2020 pöördumised nr 6-43/2341-1 ja 6-43/2342-1, milles juhtis vangla tähelepanu, et talle määratud kaitsevisolatsiooni tõttu ei saa ta täita ITK-s püstitatud ülesandeid (dtl 13, 27). Kuigi kaebaja peab isolatsiooni kohaldamist arusaamatuks, ei ole selles kohtu hinnangul midagi arusaamatut. 3) Viru Vangla 05.02.2009. a anamneesist järeldub, et kaebaja on vanglasse jõudes selgitanud, et ta põeb astmat ja kasutab Ventolini inhalaatorit. Kaebaja on tarvitanud aastaid Ventolini. Kaebaja ei selgitanud, miks ta juba 2009. aastast on astmarohtu soovinud. Kaebaja vaid märkis, et ta võib patsiendina endale arvata ükskõik millise haiguse ja võtta vastu kõik küsitud ja pakutud ravimid (dtl 177). Kohus sellega ei nõustunud. Vastavalt VÕS §-le 764 peab patsient tervishoiuteenuse osutajale avaldama oma parima arusaama järgi kõik tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud asjaolud ja osutama kaasabi, mida tervishoiuteenuse osutaja lepingu täitmiseks vajab. Kahtlemata on kaebajal määrav roll, et ta kuulus riskirühma ja tema suhtes kohaldati kaitsevisolatsiooni. Ka ei saa väita, et vangla on teotanud kaebaja au, kui pidas teda astmadiagnoosi tõttu riskigruppi kuuluvaks. Lisaks astmale on kaebaja endal väitnud olevat diabeedi. 4) Ei nõustu, et kaebajale kohaldati kaitsevisolatsiooni 09.12.2020-03.05.2021 põhjuseta. Kuna vanglal oli info, et kaebajal on astma, oli kaebajal risk koroonahaigust raskemini põdeda, kuna astmahaige organism ja immuunsus võivad olla nõrgemad (dtl 47). Huvitegevustes osalemist piirati kõigil kinnipeetavatel, mitte ainult kaebajal. Olukorras, kus riigile on teada, et võimalik oht tervisele ja teatud juhtudel koguni elule on reaalne, rakendub riigile kaitsekohustus võtta kasutusele tarvilikud meetmed kõikide isikute kaitseks. 5) Kaebajale ei olnud kaitsevisolatsioonis viibimise perioodiks 09.12.2020-03.05.2021 ette nähtud taasühiskonnastavaid tegevusi sotsiaalprogrammide näol ning töötamine oli ette nähtud alles 2021. a III kvartalis. Kaitsevisolatsioonis viibimine ei saanud takistada kaebajal osalemast taasühiskonnastavates tegevustes ega tööhõives. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks kaitsevisolatsiooni perioodil jäetud ilma võimalusest suhelda kaplaniga. Kaitsevisolatsioonis viibivatel kinnipeetavatel ei olnud võimalik osaleda jumalateenistusel vangla kirikus. Seega ei saanud kaebaja osaleda jumalateenistustel. See ei põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. 6) Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 5 esimene lause täpsustab, et kui vastustaja võtab kaebuse õigeks, ei kanna ta pärast õigeksvõttu tekkinud menetluskulusid. Seega jäävad menetluskulud, mis tekkisid enne kaebuse õigeks võtmist, vastustaja kanda, kuna otsus on tehtud vastustaja kahjuks. Vaidlust ei ole, et ekspertiisiga seotud menetluskulud tekkisid enne vastustaja poolt kaebuse osalist õigeksvõtmist. Seega on põhjendatud nende kulude vastustaja kanda jätmine. 7) Kaebust tuleb pidada rahuldatuks 50% ulatuses. Kuna menetlusabi saaja oli vabastatud 30 euro ulatuses riigilõivu tasumisest, tuleb vanglalt riigituludesse välja mõista 15 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
16.X esitas 01.06.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 05.05.2023. a otsus ja mõista talle Tartu Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 1000 eurot. Kaebaja esitas 2 lisa – 20. ja 26.11.2020. a väljavõtted haigusjuhtudest nr A14556 ja A14760. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) 09.12.2020-03.05.2021 kaitsevisolatsiooni kohaldamisel puudus kaebajal võrdsetel alustel teistega õigus viibida värskes õhus. Kui ta sai taas viibida värskes õhus, määrati talle kinnine boks mõõtmetega 2×4 m. Rikuti kaebaja õigushüve eraelu puutumatusele sellega, et perearsti A 02.03.2021. a tervisetõend nr 1076 astmadiagnoosi puudumisest ei tähendanud midagi, ei toonud muutust riskirühma, isolatsiooni ega kaebajale omistatud astmadiagnoosi maha võtmiseks. Vangla valetas, et kaebaja ei ole ühtegi kaebust ega vaiet riskirühma, isolatsiooni ega diagnoosi kohta esitanud ning et kaebaja 2009. a ütles, et tal on astma. Kaitsevisolatsiooni
kohaldamisega piirati oluliselt liikumisvabadust ja ei võimaldatud osa võtta taasühiskonnastavatest tegevustest. 2) Kaebaja vaid arvas, et tal on astma. Ta ei ole kunagi seda tõsikindlalt väitnud, mida tõendavad apellatsioonkaebusele lisatud väljavõtted haigusjuhtudest. Patsienti ei saa teha vastutavaks selle eest, mida viimane tundis või arvas endal olevat. 3) Ainetu on kohtuotsuse p 33, et kaitsevisolatsioon ei välista vestlusi kaplaniga. Kaebaja ei ole avaldanud soovi kaplaniga suhelda.
17.Tartu Vangla esitas 05.06.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 05.05.2023. a otsus resolutsiooni p 4 osas, millega mõisteti vanglalt riigituludesse 15 eurot ja jäeti ekspertiisitasu vangla kanda. Vangla palus teha uus otsus, millega jätta kaebaja menetluskulu (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda ja jätta ekspertiisitasu kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kuna riigilõiv (15 eurot) tekkis Eesti Vabariigi haldusorgani osalemisest kohtumenetluses, siis saab jätta riigilõivu, mille tasumisest kaebaja oli vabastatud, tervikuna Eesti Vabariigi kanda. 2) Minimaalselt oleks tulnud jagada ekspertiisitasu vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 pooleks, mõistes kaebajalt vangla kasuks välja poole tasutud riigilõivust, s.t 135,50 eurot. Kulude jagamisel ei ole oluline, kes ettemaksu tasus. Tõendamiskoormise tervishoiuvaidluses (mida diagnoosi vaidlus on) jaotab VÕS § 770 lg 3, seega oli ekspertiisiotsus nö kaebaja tõend. Eirata ei saa, et kaebajal J45 diagnoosi olemasolu vaidlus tulenes sellest, et kaebaja sellele varasemalt rõhus. Kaebaja kui patsiendi käitumine ei olnud heausklik ja seetõttu on ebaõige jätta ekspertiisitasu vangla kanda.
18.X leiab 21.06.2023. a vastuses, et vangla taotlus jätta ekspertiisitasu kaebaja kanda, on ainetu. Enne kulude tekkimist ja tõendamiskoormise realiseerimist olid vangla valduses vangla meditsiiniosakonna väljavõtted haigusjuhtudest nr A14556 ja A14760.
19.Tartu Vangla palub 27.06.2023. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vangla väitel kaebaja riskitaseme arvestamisel võeti aluseks vanglale teadaolev kaebaja terviseinfo. Kaebaja kinnitab ka apellatsioonkaebuses, et õhupuudus tal esines. Arvestades COVID-19 leviku algusaegadel haigusest teada olnud info piiratust, tuleb kaebaja hingamisprobleeme jaatada.
20.X viitab 01.03.2024. a seisukohas haigusjuhule nr A14760 ja 05.01.2023 ekspertiisiaktile nr 22E-AOK0018, jäädes apellatsioonkaebuses väidetu juurde.
21.X märgib 02.03.2024. a seisukohas, et tema kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendamatu. Vangla tegevus oli õigusvastane ja süüline ning kaebajale tuleb hüvitada tekkinud kahju. Hüvitis summas 1000 eurot on igati proportsionaalne. Kaebaja märkis arveldusarve numbri, kuhu soovib kahjuhüvitise kandmist.
22.Ringkonnakohus uuendas 14.03.2024. a määrusega haldusasja menetluse ning nõudis vastustajalt kaebaja tervisekaardi väljavõtte esitamist perioodi 02.03.2018 kuni 20.12.2020 kohta.
23.Tartu Vangla märkis 22.03.2024. a seisukohas, et vaidlus sai võimalikuks ainuüksi kaebaja vastuolulise käitumise tõttu. Kaebaja ei vaidle vastu, et ta ise väitis endal astmadiagnoosi olevat. Vangla leiab, et COVID-19 aktiivse leviku ajal ei olnud riskirühmade täiendavad piirangud ülemäära koormavad. Tegemist ei olnud inimväärikust alandavate või tervist kahjustavate piirangutega. Kaebaja seisukohad on üledramatiseeritud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
24.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta ning vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus selgitab esmalt kaebajal tekkinud mittevaralist kahju (I), kontrollib seejärel menetluskulude jaotuse põhjendatust halduskohtus (II) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud ringkonnakohtus (III). I
25.Kaebaja taotles kaebuses halduskohtult diagnoosi J45 (astma) tühistamist, riskirühma kuulumise lõpetamist ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot. Halduskohus lõpetas 13.02.2023. a määrusega menetluse vangla kohustamiseks lõpetada kaebaja kuulumine riskirühma (I kd, tl 150-150p). Halduskohus jätkas menetlust kaebuses diagnoosi J45 puudumise tuvastamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot (I kd, tl 152). Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt, kaebajal astma diagnoosi puudumise tuvastamise nõudes. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue jäi täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohtus on poolte vahel jätkuvalt vaidlus mittevaralise kahju nõude põhjendatuse üle.
26.Apellatsiooniastmes leiab kaebaja, et talle tulnuks ka mittevaraline kahju summas 1000 eurot välja mõista. Kaebajale omistatud astmadiagnoos, eraldi jälgimisrežiimi kohaldamine, isoleerimine ja paigutamine eraldatud lukustatud kambrisse oli kaebaja vabadust piirav. Vangla kaebaja suhtes piirangute rakendamist ei eita, kuid leiab, et kaebaja riskitaseme arvestamisel võeti aluseks vanglale teadaolev kaebaja terviseinfo ning kaebaja on kinnitanud, et tal õhupuudust esines. Seega võib järeldada, et vangla hinnangul oli tema käsutuses olnud informatsiooni pinnalt alus kaebaja 08.12.2020 riskirühma arvata ning tema suhtes alates 09.12.2020 kuni 03.05.2021 kaitsevisolatsiooni rakendada. Sellega nõustus ka halduskohus (otsuse p 30).
27.Haldusasja toimikust nähtub, et 08.12.2020 lisas Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Y kaebaja riskirühma kuuluvate kinnipeetavate nimekirja (I kd, tl 58). Seega tuleks selgitada, kas vanglal oli kaebaja riskirühma kuuluvate kinnipeetavate nimekirja lisamiseks piisaval määral asjakohast informatsiooni.
28.Halduskohus märgib otsuses õigesti, et kaebaja erinevate haigusjuhtude anamneesist nähtub, et kaebaja väitis end põdevat astmat ja tarvitas aastaid vanglas Ventolini (kohtuotsuse p 27) ning seda ka kaebaja soovil väljastati. Nii on Viru Vangla koostatud tervisetõendil 05.02.2009 kanne: xxx“ (I kd, tl 83). 2010. aastal jätkati kaebajale Tartu Vanglas Ventolini manustamist (vt 28.06.2010 kanded: „xxx““ ning „xxx““ (I kd tl 82p). Teisalt on kõik kaebaja kopsudest tehtud röntgenuuringud leiuta (I kd, tl 79-82) ning ei nähtu, et vangla meditsiiniosakond oleks teostanud uuringuid selgitamaks, kas kaebajal esines ravimi saamiseks ka reaalne näidustus. Seega võib järeldada, et vangla usaldas kaebaja kinnitust astma diagnoosimise ja põdemise kohta, samuti Viru Vangla meditsiiniosakonna 05.02.2009. a kannet.
29.Ventolini manustamine jätkus kaebaja puhul Tartu vanglas vähemalt kuni 02.06.2018. See nähtub kaebaja haigusjuhtudest nr A14556 20 ning A14760 20. Ringkonnakohus tagastab kaebajale haigusjuhtude väljavõtted, kuna need on juba toimiku materjalide juures (I kd, tl 186, 187). Haigusjuhus nr A14556 20 toodud arsti 20.11.2020. a kokkuvõttest selgub: „xxx.“ Haigusjuhu nr A14760 20 kokkuvõttes on arst 26.11.2020 selgitanud: „xxx“
30.Halduskohtumenetluses esitas vastustaja kohtule kaebaja tervisekaardi väljavõtte vaid perioodi 18.01.2007 kuni 02.03.2018 kohta ehk ajaperioodi kohta, mis lõpeb vahetult enne seda, kui kaebajale enam Ventolini väljastamist eelviidatud haigusjuhtudest nähtuvalt ei jätkatud (I kd, tl 79-83). Ringkonnakohus uuendas haldusasjas menetluse ning nõudis vastustajalt kaebaja tervisekaardi väljavõtte esitamist ka perioodi 02.06.2018 kuni 20.11.2020 kohta, et selgitada, kas astmaravimite väljastamist viidatud perioodil jätkati. Vastustaja esitas ringkonnakohtule nõutud tõendid 18.03.2024. Ringkonnakohus võtab vastustaja menetlusdokumendi koos lisadega haldusasja materjalide juurde.
31.Eeltoodud tõenditest võib järeldada, et kaebajale ei väljastatud alates 02.06.2018 enam astmaravimeid ning puudus ka astma diagnoos, mille alusel kaebajale astmaravimeid väljastada. 02.12.2020 siiski väljastati kaebajale inhalaatorid Ventolin 100 mcg ja Atrovent 20 mcg, kuna leiti, et „xxx“ (I kd, tl 185). Seega kuigi 20.11.2020 ja 26.11.2020 jäeti kaebajale Ventolin väljastamata, väljastati seda siiski 02.12.2020 uuesti. Arvestades kaebajale vahetult enne riskirühma arvamist Ventolini väljastamist ning asjaolu, et oli teada, et kaebajale on Ventolini ka varem korduvalt väljastatud, ei saa vanglale ette heita, et kaebaja ettevaatusprintiibist lähtuvalt 08.12.2020 riskirühma kuuluvate kinnipeetavate hulka arvati.
32.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja oli riskirühmas ning tema suhtes rakendati kaitsevisolatsiooni kuni 03.05.2021. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas esines alus kaebaja riskirühmast väljaarvamiseks enne 03.05.2021. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja püüdis seda pärast riskirühma arvamist korduvalt saavutada, muutes oma seniseid väiteid enda astma kohta, kuid kaebaja pöördumised lõppesid tulutult. Tartu Vangla 29.12.2020 vastuses kaebaja 16.12.2020. a pöördumisele, milles kaebaja kurdab, et ei saa talle määratud kaitsevisolatsiooni tõttu täita individuaalses täitmiskavas püsistatud ülesandeid, samuti vangla 02.02.2021 vastuses kaebaja 28.12.2020. a pöördumisele, lõpetada kaitsevisolatsiooni kohaldamine, kuna selleks puudub meditsiiniline alus, selgitas vangla, et kuna vangla meditsiiniosakonnast saadud informatsiooni põhjal on kaebaja puhul tegu isikuga, kes kuulub riskirühma, siis kohaldatakse kaebaja suhtes jätkuvalt ka kaitsevisolatsiooni (I kd, tl 28, 32). Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja 01.02.2021. a vastuses kaebaja arvukatele pöördumistele selgitatakse vaid seda, et kaebaja kuulub riskirühma J45 (krooniline kopsuhaigus) tõttu, et teda suuliselt teavitati, millal toimub juhataja vastuvõtt, eraldi perearsti aega ei ole määratud ning kaebajale väljastatakse soovitud väljavõte haigusloost (I kd, tl 41).
33.Vastuseks kaebaja 22.02.2021. a pöördumisele, milles kaebaja leiab, et talle ei vastatud 01.02.2021 küsimusele astma diagnoosi kohta, vastab Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja, et „antud teemal on korduvalt kirjalikult vastatud, midagi lisada ei ole“ (I kd, tl 50). Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja 19.02.2021. a vastuses kaebaja taotlusele saada osakonna juhataja vastuvõtule; selgust, miks on kaebajal diagnoositud astma ning suunamist pulmonoloogi vastuvõtule, selgitatakse, et kaebajale on juba korduvalt suuliselt ja kirjalikult selgitusi antud, talle on väljastatud haigusloo väljavõte, kus kajastub astma diagnoos, korduv kohtumine antud teemal pole vajalik ning astma diagnoosi ja ravi määramiseks ei ole vajalik pulmonoloogi konsultatsioon, kuna see kuulub esmatasandi tervishoiu pädevusse (I kd, tl 47). Samasisulise selgituse esitab Tartu vangla meditsiiniosakonna juhataja kaebajale ka 19.02.2021 vastuses (I kd, tl 56).
34.Tartu Vangla 01.03.2021 vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta selgitatakse: xxx). Tartu Vangla 26.03.2021. a vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele selgitatakse: „xxx“ (I kd tl 19). Ringkonnakohus märgib, et kaebaja tervisekaardi sissekanne nr 87 on järgmine: „xxxx“ ning sissekanne nr 88: „xxx“. Ringkonnakohus leiab, et
kaebaja suhtes tehtud kannetest ei nähtu, et kaebajat oleks vahetult läbi vaadatud ning diagnoositud astma, vaid meditsiiniosakond täitis lihtsalt kaebaja soovi, saada ravimit Atrovent.
35.Haldusasja materjalide hulgas on ka perearst A 02.03.2021 väljastatud tõend nr 1076, millel selgitatakse, et kaebajal ei olnud lapsena ja noorukina astmale viitavaid sümptome, ka mitte 04.09.2008, kui ta pöördus perearsti poole rindkere valuga hingamisel ning diagnoositi roietevaheline neuralgia. Kuigi autojuhi tervisetõendi tervisekontrollil 19.05.2011 kopsu ei kuulatud, kaebajal mingeid nähtavaid hingamisprobleeme (hingeldus, tsüanoos, vilistav hingamine) ei esinenud (I kd tl 61). Ilmselt eelviidatud tõendi tõttu, 09.03.2021, suunas meditsiiniosakonna juhataja Y kaebaja saatekirjaga e-konsultatsioonile SA Tartu Ülikooli Kliinikum pulmonoloogi juurde, kes piirdus selgitusega: „xxx“ (I kd, tl 84), kuid täiendavaid uuringuid diagnoosi selgitamiseks ei teostatud.
36.Ringkonnakohus on seisukohal, et kuivõrd pulmonoloog kaebaja suhtes ühtegi uuringut ei teostanud ning piirdus vaid kaebaja selgituste kordamisega, ei saa pulmonoloogi hinnangut pidada tõendiks, mis kinnitaks kaebaja astma diagnoosi. Liiatigi selgitas meditsiiniosakonna juhataja Y ise korduvalt kaebajale, et astma diagnoosi ja ravi määramiseks ei ole pulmonoloogi konsultatsioon vajalik (vt nt 19.02.2021. a kiri kaebajale, I kd, tl 56). Küll aga pidanuks vanglas kahtlusi tekitama kaebaja perearsti A 02.03.2021. a tõend kaebajal astma puudumise kohta. Kahtlusi pidanuks tekitama ka asjaolu, et 01.02.2012 Tartu Vanglasse saabudes väitis kaebaja ka seda, et tal on diagnoositud diabeet (vt ka halduskohtu otsuse p 29), mida perearst A ega ükski muu tõend samas ei kinnitanud. Vastavast diagnoosist lähtuvaid ravimeid vastustaja kaebajale siiski ei väljastanud. Seega pidanuks nimetatud asjaolu tekitama vanglas kahtlust ka kaebaja poolt väidetud astma-diagnoosi kohta. Kahtlusi pidanuks tekitama ka asjaolu, et nii kaebaja tervisekaardi kannete järgi kaebajale vähemalt perioodil 02.06.2018 kuni 20.11.2020, seega ligi 2,5 aasta jooksul Ventolini ei väljastatud. Seega uusi vanglale teada olevaid asjaolusid arvestades tulnuks vanglal kontrollida kahtlust, et kaebaja on sarnaselt diabeedi diagnoosile vanglat ka astma diagnoosi osas teadlikult eksitanud.
37.VÕS § 758 lg 1 järgi on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 sätestab, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. VÕS § 764 järgi peab patsient avaldama tervishoiuteenuse osutajale oma parima arusaama järgi kõik tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud asjaolud ja osutama kaasabi, mida tervishoiuteenuse osutaja lepingu täitmiseks vajab. Kuigi eelviidatud sättest järeldub, et patsiendil on samuti vastutus asjaoludest õige ettekujutuse loomises ning kaasabi osutamises, ei tähenda see seda, et patsient võtaks tervishoiuteenuse osutajalt üle vastutuse tervishoiuteenuse osutamise eest. Patsiendi arvamus ja väited enda tervise kohta ei ole tervishoiuteenuse osutajale ravi määramisel siduvad. Kui patsiendi selgitused on ajas vasturääkivad või muud asjaolud annavad aluse kahtluseks, et varasemad selgitused pole olnud tõesed, on täpsustavate uuringute teostamine tervishoiutöötaja kohustus, eriti arvestades, et diagnoosist sõltub nii patsiendi ravi kui tema suhtes rakendatavad meetmed (antud juhul kaitsevisolatsiooni rakendamine).
38.VÕS § 770 lg 1 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (lg 3). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (lg 4). VÕS § 770 lg 3 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks
olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata.
39.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul pidi nii kaebaja tervisekaart kui ka vanglaarsti K. Kaili 20.11.2020 ja 26.11.2020 kanded, kaebaja muutunud selgitused, perearst A 02.03.2021 tõend ning dokumenteeritud uuringute puudumine astma diagnoosi kohta tekitama vangla tervishoiutöötajas põhjendatud kahtluse kaebaja poolt varem väidetud astma-diagnoosi õigsuses. Kuigi 08.12.2020 kaebaja riskirühma kandmist saab pidada ettevaatusprintsiibist lähtudes kaebaja tervise huvides põhjendatuks, puudus vanglal alus ka pärast seda jätkuvalt korduvalt keelduda teemaga tegelemisest ning kaebaja võimaliku astma-diagnoosi üle kontrollimisest, eriti arvestades asjaolu, et kaebajale astmarohtude väljastamise aluseks olid aastaid olnud kaebaja paljasõnalised väited kunagi diagnoositud haiguse kohta. Kahtlust pidi eriti süvendama asjaolu, et 02.03.2021 kaebaja lapsepõlve perearst A kaebaja astma diagnoosi ei kinnitanud. Kuigi nähtub, et vangla tellis kaebajale pulmonoloogi e-konsultatsiooni, ei nähtu, et see olnuks tulemuslikum kui mistahes muu arsti kanne kaebaja tervisekaardil, kuna mingeid täiendavaid uuringuid kaebaja astma-diagnoosi kinnitamiseks või ümberlükkamiseks ei teostatud. Seega ei saanud vangla piirduda pulmonoloogi 09.03.2021. a e-konsultatsiooni vastusega, vaid pidanuks suunama kaebaja täiendavatele uuringutele. Alles halduskohtu poolt 10.11.2022 tellitud ekspertiisiakt nr 22E-AOK0018 kinnitas üheselt, et kaebaja terviseandmed ja objektiivselt tuvastatud terviseseisund ei kinnita astma diagnoosi (I kd, tl 127-129). Seega oli vangla tegevus kaebajal astma diagnoosimisel vähemalt alates 09.03.2021 kuni 03.05.2021 õigusvastane ning süüline, raske hooletuse vormis, kuna vangla jättis täitmata oma kohustuse kaebaja haigust diagnoosida, vajadusel kaebaja eriarsti juurde suunata ning eeltoodust tulenevalt kaitsevisolatsioon lõpetada.
40.Kaebaja väitel kohaldati talle kaitsevisolatsioonis täiendavaid piiranguid. Kaebajal puudus teistega võrdsetel alustel õigus viibida värskes õhus, talle määrati jalutamiseks kinnine boks mõõtmetega 2x4 m, ka piirati oluliselt kaebaja liikumisvabadust ning tal ei võimaldatud osa võtta taasühiskonnastavatest tegevustest. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et huvitegevustes osalemist piirati kõigil kinnipeetavatel, mitte ainult kaebajal (otsuse p 31). Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Tartu Vangla direktori 10.11.2020. a käskkirjaga nr 1-1/139 kehtestati vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangud, mida jätkati 07.01.2021 käskkirjaga nr 1-1/2 (I kd, tl 162-164), 05.02.2021. a käskkirjaga nr 1-1/15 (I kd tl 165-167), 09.03.2021. a käskkirjaga nr 1-1/126 (I kd, tl 168-170), 09.04.2021. a käskkirjaga nr 1-1/47 (I kd, tl 174-176) kuni 03.05.2021 ning ka pärast seda, 04.05.2021. a käskkirjaga nr 1-1/58 (I kd, tl 177-179). Käskkirjade alusel lukustati kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetati kinnipeetavate saatmised, sh osakonnasisesed saatmised, mis ei ole vangla igapäevaseks toimimiseks hädavajalikud või terviseteenuse osutamiseks, välja arvatud saatmised taasühiskonnastavatesse tegevustesse kinnipeetavatele, kes ei viibi isolatsiooni osakonnas; peatati kehakultuuriga tegelemine, sh spordisaali ja spordiväljakute ning osakonna siseste trenažööride kasutamine; helistamist võimaldati taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. Tartu Vangla direktori 04.05.2021. a käskkirja nr 1-1/58 motiveerivas osas selgitatakse, et vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks on alates 07.12.2020 võimaldatud direktori käskkirja nr 1-1/148 alusel jätkata väljaspool elukambrit taasühiskonnastavates tegevustes osalemist kinnipeetavatel, kes oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu ei kuulunud riskigruppi. Alates 03.05.2021 on lubatud väljaspool elukambrit taasühiskonnastavates tegevustes osalemine ka riskigruppi kuuluvatel kinnipeetavatel (I kd, tl 177p-178). Seega kehtisid kaebajale kui riskigruppi arvatud kinnipeetavale piirangud osaleda taasühiskonnastavates tegevustes kuni 03.05.2021.
41.Samas nähtub kaebaja individuaalsest täitmiskavast, et kaebajal puhul ei olnud vaidlusalusel perioodil planeeritud taasühiskonnastavaid tegevusi, sest töötamine oli planeeritud 2021. a III kvartalisse ning vestlused sotsiaalsete oskuste programmi raames omandatud põhimõtete kordamiseks 2021. a IV kvartalisse (I kd, tl 184). Samuti nähtub, et kinnipeetavate saatmised, sh osakonnasisesed saatmised, lõpetati ka teistele kinnipeetavatele. Asjaolule, et kaebajale määrati jalutamiseks kinnine boks mõõtmetega 2x4 m ning tal ei olnud õigust viibida värskes õhus, ei ole vastustaja kohtumenetluses vastu vaielnud. Ka tuvastas halduskohus, et kaitsevisolatsioonis viibivatel kinnipeetavatel ei olnud võimalik osaleda jumalateenistustel vangla kirikus.
42.Halduskohus asus siiski seisukohale, et kaebajale ei põhjustatud sellist mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada rahas ning jättis kaebaja nõude vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Halduskohtu seisukohaga võib kokkuvõtlikult nõustuda. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (esmased õiguskaitsevahendid). RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
43.Kaebaja on haldusasja materjalidest nähtuvalt korduvalt proovinud saavutada enda riskirühmast väljaarvamist, astma-diagnoosi muutmist ning kaitsevisolatsiooni lõpetamist, kuid tulutult. Seega ei saa asuda seisukohale, et kaebaja oleks jätnud esmased õiguskaitsevahendid kahju vältimiseks kasutamata. Samas ei saa asuda seisukohale, et vastustaja oleks kaebaja väärikust süüliselt alandanud ning tema tervist kahjustanud. Kuigi tuleb jaatada kaebaja vabaduse mõningast piiramist, ei ole piirangut veidi vähem kui 2 kuu jooksul alust pidada sedavõrd intensiivseks, et see õigustaks kaebajale mittevaralise kahju väljamõistmist. Riigikohus ei ole pidanud värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmist ligi 1,5 kuuks kinnipeetava inimväärikust alandavaks ega koroonapandeemia tingimustes ebaproportsionaalseks, mis õigustaks kahjuhüvitise väljamõistmist (RKHKo 12.09.2023, 3-21-884, p-d 26-29). Viidatud kohtulahend on ringkonnakohtu hinnangul ka käesolevas vaidluses asjakohane. Lisaks tuleb arvesse võtta eraõigusest tulenevaid kahjuhüvitise väljamõistmist piiravaid asjaolusid.
44.RVastS § 13 lg 1 p-st 4 tulenevalt võib kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada ka eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lg 2 järgi kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.
45.Ei saa jätta tähelepanuta, et kaebajal oli VÕS § 764 järgi kohustus avaldada tervishoiuteenuse osutajale oma parima arusaama järgi kõik tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud asjaolud ja osutada kaasabi, mida tervishoiuteenuse osutaja lepingu täitmiseks vajab. Eeltoodule tuginedes ei ole välistatud ka kahjuhüvitise välja mõistmata jätmine. Kaebaja käitumine Tartu Vanglas, sh veel 02.12.2020 Ventolini ja Atroventi nõudmine ja selle väljakirjutamine aitas vaieldamatult kaasa sellele, et ka 08.12.2020 peeti kaebajat astmahaigeks ja seeläbi riskirühma kuuluvaks, mis soodustas kaebaja osas astmahaige kuvandi kinnistumist.
Kaebaja käitumine kujutas endast aga aastate jooksul läbivalt VÕS §-s 764 sätestatud kohustuse rikkumist. Kui kaebaja oleks andnud vastustajale vanglasse tulekust peale oma tervise kohta õiget informatsiooni ega oleks nõudnud astmaravimite väljastamist, ei oleks võimalikku kahju tekkinud. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et puudub alus kaebajale veidi alla 2 kuu (09.03.2021-03.05.2021) jooksul toimunud vabaduste õigusvastase piiramise eest mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Ka jumalateenistustelt puudumine ei saanud tekitada kaebajale rahas mõõdetavat mittevaralist kahju. Halduskohus on eeltoodust tulenevalt jätnud kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude õigesti rahuldamata. II
46.Halduskohus mõistis otsuse resolutsiooni p-s 4 vanglalt riigituludesse 15 eurot, jättis ülejäänud kaebaja riigilõivu 15 eurot Eesti Vabariigi kanda ning jättis ekspertiisitasu vastustaja kanda. Vastustaja palub apellatsioonkaebuses teha uus otsus, millega jätta kaebaja menetluskulu (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda ja jätta ekspertiisitasu kaebaja kanda.
47.Haldusasja materjalidest nähtub, et haldusasjas oli menetluskuluks riigilõiv 30 eurot, mida kaebaja pidanuks kaebuse esitamisel RLS § 60 lg 2 alusel kahjuhüvitise nõudelt summas 1000 tasuma, kuid mille tasumisest ta halduskohtu 01.10.2021. a määrusega vabastati, samuti vangla poolt kohtumenetluse käigus kantud ekspertiisitasu summas 271 eurot.
48.Halduskohtu menetluses oli kolm kaebaja nõuet vangla vastu. Kaebaja nõude Tartu Vangla kohustamiseks lõpetada kaebaja kuulumine riskirühma võttis vangla omaks ning halduskohus lõpetas vastavas osas menetluse, jättes menetlusosaliste kulud, mis seonduvad kohustamiskaebuse esitamisega, nende endi kanda. Määrus on jõustunud. Kuigi halduskohus määruses poolte kanda jäetud menetluskulude suurust ei märkinud, sai ringkonnakohtu hinnangul kohustamisnõudega seotud menetluskuluks pidada vähemalt 1/3 ulatuses vastustaja poolt tasutud ekspertiisitasu 90,33 (271:3) eurot. Seega tuleb lugeda, et vastavat kulu ei saanud halduskohus enam otsuse tegemisel jaotada.
49.Kaebaja nõude, tuvastada tal astma diagnoosi (RHK-10 kood J45) puudumine, rahuldas halduskohus kohtuotsusega. Kaebaja nõue Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks jäi tervikuna rahuldamata. Seega leidis halduskohus otsuses õigesti, et kaebuse rahuldatud osa oli otsuse tegemisel 50%, kuna üks kaebaja nõuetest rahuldati ja teine jäi rahuldamata. HKMS § 108 lõikest 2 tuleneb, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Seega tulnuks üldreeglina riigilõivu kulu (30 eurot) ja järelejäänud ekspertiisitasu (180,66 eurot) jagada menetlusosaliste vahel pooleks. Samas tuleb arvesse võtta menetluskulude kandmise erisust olukorras, kus kaebajale anti riigilõivu tasumiseks menetlusabi.
50.HKMS § 118 lg 2 sätestab: „Kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta.“ HKMS § 118 lg 3 ls 1 sätestab: „Kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.“ Eeltoodud sätetest lähtudes tulnuks halduskohtul jätta kogu riigilõiv (30 eurot) Eesti Vabariigi kanda. Vastavas osas tuleb halduskohtu otsust muuta.
51.Halduskohus jättis ekspertiisitasu summas 271 eurot kohtuotsusega tervikuna vastustaja kanda, tuginedes HKMS § 108 lõikele 5, mis näeb ette, et kui vastustaja võtab kaebuse õigeks, ei kanna ta pärast õigeksvõttu tekkinud menetluskulusid. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kuna ekspertiisikulud tekkisid enne kaebuse õigeksvõttu, on põhjendatud need vastustaja kanda jätta (otsuse p 39). Ringkonnakohus halduskohtu käsitlusega ei nõustu. HKMS § 108 lg 5 eesmärgiks on soodustada vastustaja poolset kaebuse õigeksvõttu sellega, et vastustaja ei kanna pärast õigeksvõttu tekkinud menetluskulusid. Kui menetluskulud on tekkinud enne õigeksvõttu, tuleb lähtuda menetluskulude jaotuse üldisest printsiibist, kaebuse osalisel rahuldamisel HKMS § 108 lõikest 2. Menetluskulude jaotuse määramisel ei ole oluline, kellel on tõendamiskoormis tervishoiuvaidlustes. Tõendamiskoormis määrab ära vaid selle, kes menetlusosalistest peab millist asjaolu tõendama. Ekspertiisitasu on seega menetluskulu, mille väljamõistmine ei sõltu menetlusosaliste tõendamiskoormisest, vaid kaebuse rahuldamise proportsioonist.
52.Arvestades kaebuse kui terviku rahuldatud ja rahuldamata osa, tuleks 1⁄2 jaotamata jäänud ekspertiisitasust ehk 90,33 eurot (180,66:2) jätta vastustaja ja 1⁄2 kaebaja kanda. Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks kaebaja ekspertiisitasu maksmisest menetlusabi korras vabastanud. Siiski, kuivõrd kaebaja sai halduskohtult menetlusabi riigilõivu, 30 euro, tasumiseks, on ilmne, et kaebajal esines alus menetlusabi saamiseks ka ekspertiisitasu maksmisel. Seega oleks ekspertiisitasu kui menetluskulu kaebajalt väljamõistmine vaid põhjusel, et kaebajale vastavas osas menetlusabi ei antud, ringkonnakohtu hinnangul ebaõiglane.
53.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et tervishoiuvaidlustes peab VÕS § 770 lõikest 3 tulenevalt tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient. Samas puudub patsiendil arvestatav võimalus tõendada negatiivset asjaolu, st talle omistatud diagnoosi puudumist. Ringkonnakohtu hinnangul puudusid käesolevas haldusasjas uuringud, mis oleksid tõendanud kaebaja diagnoosi. Seega olenemata kohtuasjas teostatud ekspertiisist pidanuks halduskohus kaebuse diagnoosi puudumise osas tõendite puudumise tõttu rahuldama. Eeltoodud asjaolusid arvestades puudub ringkonnakohtul alus muuta halduskohtu menetluskulude jaotust ekspertiisitasu osas. HKMS § 108 lg 11 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Eeltoodud sättest lähtudes jääb vastustaja poolt halduskohtumenetluses kantud ekspertiisitasu tema enda kanda. III
54.Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 3 muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi.
55.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 3 ls 1). Kuna kaebaja oli ringkonnakohtus apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastatud, jäävad kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.
56.Ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab osaliselt halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 4 ning teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab kaebaja riigilõivu halduskohtus (30 eurot) tervikuna Eesti Vabariigi kanda. Muus osas jääb
vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi.
57.HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna vastustaja oli riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud (HKMS § 104 lg 10), puuduvad vastustajal menetluskulud, mida osaliselt välja mõista.
58.HKMS § 77 lõikest 1 tuleneb, et halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 järgi kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Eeltoodust juhindudes kuulutab ringkonnakohus menetluse osaliselt, kaebaja haigusjuhtude väljavõtteid ja tervisetõendeid puudutavas osas kinniseks.
59.HKMS § 175 lõikest 3 lähtudes tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja otsuses märgitud kolmandate isikute nimed tähemärgiga. HKMS § 175 lg 4 sätestab, et kui otsus sisaldab delikaatseid isikuandmeid või muid andmeid, mille avaldamine võib oluliselt kahjustada isiku eraelu puutumatust, ning eraelu puutumatuse kahjustamist ei ole võimalik vältida ka lõikes 3 sätestatut järgides, avaldab kohus omal algatusel otsuse ilma eraelu puutumatust kahjustavate andmeteta, avaldab üksnes otsuse resolutsiooni või ei avalda otsust. Ringkonnakohus leiab, et käesolev otsus tuleb jätta avaldamata haigusjuhtude tsitaate puudutavas osas.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.