Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 20.03.2024, Tartu 3-21-1939 Xi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses kaebajal oma lapsega pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus ning Xi vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
2.Võtta haldusasja materjalide juurde Tartu Vangla poolt 16.02.2024 esitatud pikaajaliste kokkusaamiste graafik oktoober 2021. a kohta.
3.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta Xi vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Tühistada Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsus resolutsiooni punkti 2 osas, millega halduskohus mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja 1000 eurot lapsega ajavahemikul 31.05.2021-20.07.2022 pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega või takistamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt välja kaebaja kasuks 200 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks. Jätta Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsuse resolutsiooni punktid 1, 3 ja 5 muutmata.
6.Muuta Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsuse resolutsiooni punkti 4 sõnastust arveldusarve omaniku ja numbri osas ning sõnastada see arveldusarve omaniku ja numbri osas järgmiselt: „Ba arveldusarvele nr xxx.“.
7.Jätta Xi menetluskulud (riigilõiv 350 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
8.Asendada avaldatavas kohtuotsuses Xi, Yu, Au ja Ba nimed ning Ba arveldusarve number tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 19.04.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Rahvastikuregistri andmetel on X isaks Ale ning lapse ainuhooldusõigus on Yl.
2.X esitas 10.03.2021 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus võimaldada pikaajaline kokkusaamine lapsega 2021. a aprillis. X esitas 30.03.2021 taotluse, milles ta palus võimaldada pikaajaline kokkusaamine lapsega 2021. a mais. Vangla jättis 06.04.2021. a vastusega nr 623/157-3 taotlused rahuldamata. Vangla selgitas, et pikaajaliste kokkusaamiste piirang on vajalik, et ennetada koroonaviiruse levikut vanglas. X esitas vaide vangla 06.04.2021. a vastuse peale, kuid võttis vaide 12.05.2021 tagasi. X esitas 05.05.2021 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus võimaldada pikaajaline kokkusaamine lapsega 2021. a mais. Xile võimaldati pikaajaline kokkusaamine lapsega 29.-30.05.2021. X esitas 30.06.2021 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus võimaldada pikaajaline kokkusaamine lapsega 2021. a augustis. X teatas 26.07.2021. a täienduses, et lapse toob pikaajalisele kokkusaamisele tema ema. Vangla rahuldas taotluse. Kokkusaamine pidi toimuma 21.-22.08.2021. X esitas 25.08.2021 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus võimaldada pikaajaline kokkusaamine lapsega 2021. a septembris või oktoobris. Vangla jättis 07.09.2021. a vastusega nr 6-24/3740-2 taotluse rahuldamata, kuna taotlus ei olnud esitatud vangla kodukorra (kodukord) p-s 13.2.2 sätestatud korda järgides. X esitas 15.09.2021 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus võimaldada pikaajaline kokkusaamine lapsega 2021. a oktoobris. Vangla jättis 12.10.2021. a vastusega nr 6-23/1273-2 taotluse rahuldamata. Vangla selgitas, et lähtudes pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamise kuupäevast vaadati taotlus läbi selliselt, et vabade kohtade olemasolul oleks saanud vangla pakkuda kokkusaamiseks oktoobrikuu 16., 23. ja 30. kuupäeva. Peale taotluse esitamist ja selle registreerimist olid soovitud nädalapäevad juba broneeritud. X esitas 06.10.2021 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus võimaldada pikaajaline kokkusaamine 2021. a novembris. Vangla jättis 12.10.2021. a vastusega nr 6-23/1361-2 taotluse rahuldamata. Vangla keeldus kokkusaamise võimaldamisest, sest ei saa võimaldada kokkusaamist, kui laps tuleb kokkusaamisele üksi. Alaealise isiku läbiotsimise juures peab viibima lapse seaduslik esindaja või lähisugulane. X esitas vaide vangla 12.10.2021. a vastuse peale, kuid võttis vaide 04.11.2021 tagasi. X esitas 02.03.2022 Tartu Vanglale taotluse nr 6-23/445-1, milles ta palus võimaldada lapsega pikaajaline kokkusaamine 2022. a aprillis. Vangla rahuldas taotluse. Kokkusaamine pidi toimuma 30.04. - 01.05.2022.
3.X esitas 09.06.2021 Tartu Vanglale taotluse, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot. Taotluse kohaselt ei võimaldatud pikaajalist kokkusaamist 2021. a aprillis, mis on Xi ja lapse suhtes intensiivne riive, tekitab hingelisi kannatusi ja lapse võõrdumist vanemast. Lapsest lahus hoidmine tekitas ahastust ja alaväärsustunnet. Õigusi on rikutud 20192021 ja tegemist on jätkuva rikkumisega. Tartu Vangla jättis 10.08.2021. a otsusega nr 1-13/163-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla märkis, et 27.08.2020-03.05.2021 oli pikaajalised kokkusaamised piiratud COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks ning vastavaid käskkirju ei ole alust pidada õigusvastaseks. X ei ole vangla käskkirju vaidlustanud. Kuna pikaajaliste kokkusaamiste toimumine oli kehtiva haldusaktiga peatatud, ei ole alust pidada sellele tuginevat keelduvat otsust õigusvastaseks ja seeläbi on üks kahju hüvitamise eeldustest täitmata. Xil olid pikaajalised kokkusaamised lapsega 29.09.2020 ja 29.05.2021.
4.X esitas 30.08.2021 Tartu Vanglale taotluse, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 000 eurot. Taotluse kohaselt on tegemist 10 aastat kestnud Xi ja tema lapse õiguste süstemaatilise rikkumisega, mil ei ole pikaajalisi kokkusaamisi võimaldatud. Vanglal ei ole õigust sekkuda Xi ja lapse perekonna- ja eraellu ning keelata lapsel üksi tulla kokkusaamisele ja jätta augustis 2021 kokkusaamine realiseerimata. Vangla praktika on väär, kui kokkusaamisele tulnud laps otsitakse alasti läbi. Tartu Vangla jättis 04.11.2021. a otsusega nr 1-13/260-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla hinnangul ei saa vangla tegevust pidada jätkuvaks tegevuseks, sest pikaajalised kokkusaamised lapsega toimusid 29.-30.09.2020 ja 29.-30.05.2021. Kuna alates 16.08.2021 hakkasid vanglat külastavatele isikutele kehtima täiendavad tingimused vanglasse sisenemiseks ja lapsega koos pidi vanglasse sisenema lapse ema, siis teavitati teda 17.08.2021 muudatustest. Vangla ei keeldunud pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest, vaid selgitas Yule, millistel tingimustel on võimalik vanglasse siseneda. Arvestades, et Yu roll piirdus ainult lapse üleandmisega, siis otsustati Y lubada vanglasse 72 h varem tehtud negatiivse testitulemuse alusel 19.08.2021 ei õnnestunud Yuga ühendust saada, et teda teavitada leebematest tingimustest. Y helistas 21.08.2021 ja teatas, et ta ei too last kokkusaamisele, kuna tal tõendid vanglasse sisenemiseks puuduvad. Vangla astus õigeaegselt samme, et Xi pikaajaline kokkusaamine saaks toimuda. Kuna puudub vangla süüline tegevus, ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud.
5.X esitas 05.05.2022 Tartu Vanglale taotluse, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 2500 eurot ning iga järgneva päeva eest kuni rikkumise lõpetamiseni hüvitisena 10 eurot päevas. Taotluse kohaselt 30.04.-01.05.2022 kokkusaamise mittetoimumisega vangla takistas Xil juba 11 aastat lapsega kohtuda. Pikaajalise ja süstemaatilise pere- ja põhiõiguste intensiivse riive tagajärjel on kannatanud lapse ja Xi psüühika. Tartu Vangla jättis 04.07.2022. a otsusega nr 1-13/138-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla märkis, et lapse emale edastati ekslikult ebaõige info läbiotsimise koha kohta. Lapse emaga püüti uuesti ühendust võtta, kuid viimane ei vastanud telefonile ega helistanud tagasi. Pikaajalise kokkusaamise toimumine oli võimalik sõltumata lapse emale ekslikult esitatud infost. Emale oli vangla poolt koostatud luba, samuti oli läbiotsimine võimalik läbi viia eelisjärjekorras. Xi ja tema lapse pikaajaline kokkusaamine 30.04.2022 ei jäänud vangla tegevuse tõttu toimumata. Kahju hüvitamise üks eeldustest on täitmata.
6.X esitas 23.08.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse (registreeritud haldusasjana nr 3-21-1939) ja 04.02.2022 täiendava seisukoha. Kaebaja taotles Tartu Vanglalt
mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot. X täpsustas 26.10.2021. a seisukohas, et tegemist on tema ja ta lapse ühise kaebusega. Kaebaja põhjendused: 10 aastat kestnud järjepidev pere- ja eraelu puutumatuse rikkumine on tekitanud hingelisi kannatusi ja lapse võõrdumist vanemast. Varasemad pöördumised näitavad, et kaebaja on kogu aeg soovinud lapsega kohtuda. Määratud hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) analoogsetes asjades määratud hüvitisega põhjendamatult madal. Hüvitise määramisel tuleb arvestada kohtlemise kestust. Tegemist on jätkuva riivega. Kaebajale ei meenu, et piirangute ajal 27.08.2020-03.05.2021 oleks talle tutvustatud või kätte toimetatud vangla vastavad käskkirjad. X esitas 01.11.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse (registreeritud haldusasjana nr 3-21-2505) ning 13.01. ja 08.02.2022 täiendavad seisukohad. Kaebaja taotles Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 000 eurot. Kaebaja põhjendused: Kahjunõue seisneb 2011-19.06.2019, 10.03.2021. a taotluse rahuldamata jätmises, 30.06.2021. a kokkusaamise takistamises ning 25.08., 13.09. ja 06.10.2021. a taotluste rahuldamata jätmises. 10 aastat on kestnud süstemaatiline ja järjepidev sekkumine kaebaja ja tema lapse pere- ja eraellu. Kahjunõude osas tuleb välja jätta 19.06.2019-29.09.2020, sest selle eest on kahju hüvitatud Riigikohtu 20.10.2021. a otsusega nr 3-19-2061. Pikaajaline sunniviisiline lahushoidmine on tekitanud emotsionaalseid ja hingelisi kannatusi kaebajale ja tema lapsele, samuti lapse võõrdumist vanemast. X teatas 24.07.2022. a kirjas, et talle võimaldati lapsega pikaajaline kokkusaamine 21.07.2022. Kaebaja soovis täiendada kaebust, esitades kohtule Tartu Vangla 04.07.2022. a otsuse nr 113/138-2. Kaebaja palus kanda hüvitise B arveldusarvele.
7.Pärast Tartu Halduskohtu poolt Au osas kaebuste tagastamist, haldusasjade liitmist, Xi kaebuse tagastamist mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 2011. a kuni 19.06.2019 osas ning kaebaja taotluse rahuldamist kaebuse täiendamiseks, menetles Tartu Halduskohus kaebuse nõudena mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, mis tekkis 10.03.2021. a taotluse rahuldamata jätmisest ja 30.06.2021. a taotluse rahuldamata jätmisest kuni lapsega kokkusaamise võimaldamiseni, s.o kuni 21.07.2022.
8.Tartu Vangla esitas 27.01. ja 31.01.2022 vastused ning 11.04., 06.05. ja 12.12.2022 täiendavad seisukohad. Vastustaja palus jätta kaebused rahuldamata. Vangla põhjendused: 1) 27.08.2020-03.05.2021 oli pikaajaliste kokkusaamiste toimumine piiratud vangla direktori käskkirja alusel ning selle tingis vajadus ennetada koroonaviiruse uut puhangut. Kaebaja ei vaidlustanud käskkirju. Õigust perekonnaelu puutumatusele saab piirata tervise kaitse huvides. Tegemist ei ole jätkuva rikkumisega. 2) Augustis 2021. a ei keeldutud kokkusaamise võimaldamisest, vaid selgitati lapse emale, millistel tingimustel on võimalik vanglasse siseneda. Kui lapse ema ei nõustu vanglasse sisenemiseks COVID-19 testi tegema, ei saa see olla vanglale etteheidetav ega muuta vangla tegevust õigusvastaseks. Kuna 25.08.2021. a taotluse esitamisel ei järginud kaebaja kodukorra p 13.2.2 regulatsiooni, ei olnud taotluse menetlemine lubatav, mistõttu ei saa vangla keeldumist pidada õigusvastaseks. Kuna oktoobris 2021 soovitud päevadel ei olnud vanglal vaba ruumi, siis on tegemist objektiivse põhjusega, mistõttu ei saa vangla keeldumist pidada õigusvastaseks. 2021. a novembri kokkusaamisest keeldumist ei saa pidada õigusvastaseks. Aprillis 2022 kokkusaamist ei toimunud, kuna lapse ema keeldus vanglasse sisenemast ning see ei saa olla etteheidetav vanglale.
9.Tartu Halduskohus rahuldas 31.03.2023. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1); mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja 1000 eurot lapsega ajavahemikul
31.05.2021-20.07.2022 pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega või takistamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks (resolutsiooni p 2); ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3); kandis väljamõistetud hüvitise Au arveldusarvele (resolutsiooni p 4); jättis kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 5). Otsuse põhjendused: 1) Kaebus aprillis ja septembris 2021. a pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmise osas tuleb jätta rahuldamata. 2) 30.06.2021. a taotluse alusel soovitud kokkusaamine kooskõlastati 02.07.2021. Seega oli vanglal enam kui kuu, et augusti kokkusaamist korraldada. Vangla ei arvestanud, et kaebaja laps viibib kokkusaamisel üksinda, lapse ema pidi üksnes saatma lapse kokkusaamisele, laps on alla 12-aastane ning 13.08.2021. a käskkirjaga ei kehtestatud täiendavaid nõudeid alla 12-aastase lapse saatjale. Eeldades, et Y sai 20.08.2021 kaebajaga toimunud telefonikõnest teada temale tehtud erandist vanglasse sisenemiseks, nõudis vangla lapse emalt 1-päevase etteteatamisega oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Vangla saanuks korraldada lapse ema testimise vanglas kohapeal. Lapse kokkusaamist isaga ei oleks tohtinud vangla takistada lapse emalt ootamatult märkimisväärsete täiendavate rahaliste kulutuste tegemise nõudmisega. Vangla sekkus hooletusest kaebaja perekonnaellu ja tegi põhjendamatuid takistusi 2021. a augustis toimuma pidanud pikaajalisele kokkusaamisele lapsega. 3) Vangla ei võinud kodukorra p-le 13.2.2 tuginedes keelduda 25.08.2021. a taotluse alusel oktoobris pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest, kui kaebaja varasemate taotluste lahendamisel kodukorra vastavale punktile kaebaja tähelepanu ei juhitud. Vangla tegevus oktoobris 2021 pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisel oli õigusvastane. Kaebaja 15.09.2021. a taotlust võiks tõlgendada 25.08.2021. a taotluse oktoobri kokkusaamise osas puuduste kõrvaldamise taotlusena. Seega ei viivitanud kaebaja nõuetekohase avalduse esitamisega. Vanglale saab ette heita hooletust ning vangla jättis õigusvastaselt kaebajale oktoobris 2021 lapsega pikaajalise kokkusaamise võimaldamata põhjusel, et 12.10.2021 seisuga ei olnud enam pakkuda kaebajale kokkusaamise ruumi. 4) 01.04.2023 jõustus kodukorra muudatus, mis külastaja täieliku lahti riietumisega läbi otsimist ette ei näe. Pikaajalisele kokkusaamisele tulevaid isikuid, eriti alaealisi, ei ole üldjuhul karistatud õigusrikkumise eest. Neist lähtuv oht ei saa olla võrreldav pikaajalisel kokkusaamisel viibivast kinnipeetavast lähtuva ohuga. Seetõttu ei saa alaealiste külastajate poolt õigusrikkumiste toimepanemise – vanglasse keelatud esemete toimetamise – tõenäosust pidada sedavõrd suureks, et õigustada nende läbiotsimist sõltumata konkreetsest juhtumist eriti intensiivsel viisil (TlnRKo 28.02.2022, 3-21-161, p-d 11-12). Vastustaja lähtus 06.10.2021. a taotluse lahendamisel (kokkusaamine novembris 2021) ebaõigest praktikast, et pikaajalisele kokkusaamisele tuleva lapse peab vanglaametnik alati täieliku lahti riietumisega läbi otsima. Vangla jättis kaalumata, kas kaebaja ja lapse pikaajaline kokkusaamine oleks võimalik korraldada, võttes arvesse kaebaja peresuhteid, lapse huve ja kaebajast lähtuvaid asjaolusid (nt kas varasemalt toimunud kokkusaamiste järgselt on kaebaja juurest leitud keelatud esemeid või tuvastatud keelatud ainete tarvitamine). Vangla ei kaalunud, kas üksinda kokkusaamisele tulev laps oleks võimalik läbi otsida tema õigusi vähem riivaval moel. 5) Ei ole arusaadav, kuidas oleks saanud muuta läbiotsimise lapse huvidele vastavaks ema, kes pidi ilmuma vanglasse koos vastsündinuga. Vangla ei lähtunud 30.04.-01.05.2022 toimuma pidanud kokkusaamise korraldamisel lapse huvidest. Sammud, mida lapse emalt nõuti, olid ebamõistlikud ja takistasid ülemääraselt kokkusaamise realiseerumist. Lapse huvidega kooskõlas ei olnuks läbiotsimine üldkasutatavas WC-s. Kohane ei olnud ettepanek lapse emale tulla vanglasse vastsündinuga, siseneda temaga vangla territooriumile ja viibida läbiotsimise protseduuri juures. Vangla ei arvestanud ettepaneku tegemisel vastsündinud lapse huvidega. Asjakohane ei olnud hinnata lapse ema võimalikku nördimust. 6) Vastustaja rikkus süüliselt kaebaja õigusi avalik-õiguslikus suhtes, vastustaja tegevus oli õigusvastane augustis, oktoobris ja novembris 2021. a ning aprillis 2022. a pikaajaliste
kokkusaamiste takistamisel ja osaliselt võimaldamata jätmisel, kaebajal tekkis mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Arvestades, et kaebajal ei toimunud lapsega pikaajalisi kokkusaamisi ajavahemikul 31.05.2021-20.07.2022 ja kaebajale ei võimaldatud lapsega pikaajalisi kokkusaamisi üldse kuni 29.09.2020, siis oli vangla tegevus mitmete aastate vältel õigusvastane ja intensiivselt eraelu, s.h perekonnaelu puutumatust rikkuv. Tõendamist ei ole leidnud vastustaja tahtlus tekitada kaebajale mittevaralist kahju. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja varasemalt välja mõistetud hüvitist sarnase rikkumise eest, on põhjendatud määrata hüvitise suuruseks 1000 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Tartu Vangla esitas 02.05.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsus osas, millega kaebus rahuldati ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Täiendavad tingimused vanglat külastavatele isikutele seati 7 päeva enne 21.-22.08.2021 planeeritud kokkusaamist. Vangla püüdis Yuga telefonitsi ühendust saada, et teavitada tema suhtes kehtivatest leebematest tingimustest, kuid see ei õnnestunud. Teate kättesaamisel oleks jäänud isikule võimalus täita vanglasse sisenemiseks seatud tingimused (teha tervishoiutöötaja juures COVID-19 test). Kui lapse ema ei nõustu vanglasse sisenemiseks testi tegema, ei saa see olla vanglale etteheidetav ega muuta vangla tegevust õigusvastaseks. Nimetatud ajaperioodil oli ka väljaspool vanglat aktsepteeritud PCR-test, mitte kiirtest. 2) Kuna 25.08.2021. a taotlus on esitatud kodukorra p 13.2.2 regulatsiooni eirates, ei saa kokkusaamisest keeldumist 2021. a oktoobris pidada õigusvastaseks. Isegi kui vangla on varasemalt kaebajale lubanud taotluse esitamist kodukorra p-s 13.2.2 sätestatust erinevalt, ei ole vangla kohustatud ebaõiget halduspraktikat jätkama. Kuna 15.09.2021. a taotluse esitamise hetkeks oli kaebaja 25.08.2021. a taotlus lahendatud, ei olnud pooleliolevat haldusmenetlust, mille raames oleks kaebaja saanud täiendavaid avaldusi esitada. Vangla käsitles õigesti kaebaja 15.09.2021. a taotlust kui uut taotlust kokkusaamise võimaldamiseks 2021. a oktoobris. Taotlus jäeti rahuldamata, sest soovitud päevadel ei olnud vanglal enam vaba ruumi. Tegemist on objektiivse põhjusega, mistõttu ei saa vangla keeldumist pidada õigusvastaseks. 3) Vangla kaalus kokkusaajate suhtes läbiotsimise vajalikkust praktika kujundamisel. Laste läbiotsimist puudutavas osas on praktika muutunud. Sõltumata läbiotsimise ulatusest on alaealise lapse puhul esindaja kohalolek vajalik, mistõttu ei saa pidada õigusvastaseks vangla tegevust novembris 2021 pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisel. 4) 2022. a aprillis kokkusaamise mittetoimumine ei saa olla etteheidetav vanglale, ka vaatamata sellele, et Yule anti ekslikult ebaõiget infot läbiotsimise koha kohta. Vangla ei saa turvakontrollist loobuda. Vangla astus samme, et lapse emal oleks võimalik vanglasse siseneda ja last kokkusaamisele saata koos kaasasolnud imikuga. Vangla püüdis leida lahendust olukorrale, et kokkusaamine kaebaja ja tema lapse vahel saaks toimuda.
11.X esitas 08.05.2023 vastuapellatsioonkaebuse, milles ta palub kohustada vastustajat kaebajale välja maksma oluliselt suurem hüvitis. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused: Arvesse ei ole võetud kaebaja ja tema lapse õiguste rikkumise perioodi terviklikkust, selle intensiivsust ja mõju. Vangla hoidis kaebajat 11 aastat lapsest lahus süstemaatiliselt õigusvastase tegevusega. Määratud hüvitise suurus riivab õigustunnet ega väärtusta perekonnaja eraelu puutumatust, lapse ja vanema sideme olulisust ja õigusi. Kohtul jäi tähelepanuta, et kaebaja palus kanda hüvitise B arveldusarvele.
12.X teatas 08.05.2023. a vastuses, et ta ei nõustu Tartu Vangla apellatsioonkaebusega.
13.X kinnitas 15.05.2023. a vastuses, et ta vaidlustab halduskohtu otsust üksnes väljamõistetud hüvitise suuruse osas ega vaidlusta kohtuotsust osas, milles kaebus jäeti rahuldamata.
14.Tartu Vangla teatas 06.06.2023. a vastuses, et ta ei nõustu Xi vastuapellatsioonkaebusega. Kaebaja hüvitamisnõue ei kuulu rahuldamisele.
15.Tartu Vangla esitas 16.02.2024 ringkonnakohtule oktoober 2021. a kohta pikaajaliste kokkusaamiste graafiku, kuna halduskohtule on ekslikult esitatud graafik 2021. a novembri kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja kaebaja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.Tartu Halduskohus jättis 31.03.2023. a otsusega kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamata aprillis ja septembris 2021 pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmise osas ning luges vastustaja tegevuse õigusvastaseks augustis, oktoobris ja novembris 2021 ning aprillis 2022 pikaajaliste kokkusaamiste takistamisel või osaliselt võimaldamata jätmisel. Halduskohus tõdes, et asjas ei ole tõendamist leidnud vastustaja tahtlus tekitada kaebajale mittevaralist kahju, kuid vanglale saab ette heita hooletust. Halduskohus sedastas, et vangla tegevus oli mitmete aastate vältel õigusvastane ja intensiivselt eraelu, s.h perekonnaelu puutumatust riivav. Halduskohus mõistis kaebajale välja lapsega ajavahemikul 31.05.2021-20.07.2022 pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega või takistamisega tekitatud mittevaralise kahju tekitamise eest rahalise hüvitise summas 1000 eurot. Kaebaja kinnitusel (15.05.2023. a vastus, III kd, tl 36) vaidlustab ta halduskohtu otsust üksnes väljamõistetud hüvitise suuruse osas ega vaidlusta kohtuotsust osas, milles kaebus jäeti rahuldamata. Vastustaja vaidlustab halduskohtu otsust osas, milles kaebaja kaebus rahuldati, s.o augustis, oktoobris ja novembris 2021. a ning aprillis 2022. a pikaajaliste kokkusaamistega seonduvalt.
18.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha vastustaja apellatsioonkaebuse osas (I) ja seejärel kaebaja vastuapellatsioonkaebuse osas (II) ning viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (III). I
19.Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsuse põhjendustega vastustaja tegevuse õigusvastasuse kohta novembris 2021. a pikaajalise kokkusaamise takistamise osas ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Halduskohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt hindas kohus nii kaebaja kui ka vastustaja seisukohti, ka muid asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ning nende kogumis ja vastastikuses seoses. Vastustaja esitab apellatsioonkaebuses sisuliselt samad väited, mida halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult hinnanud. Halduskohus sedastas kohtuotsuses (p-d 98-100), et vastustaja on kaebaja 06.10.2021. a taotluse (I kd, tl 158) lahendamisel (vangla 12.10.2021. a otsusega, I kd, tl 159) lähtunud ebaõigest praktikast, et pikaajalisele kokkusaamisele tuleva lapse peab vanglaametnik alati täielikult lahti riietumisega läbi otsima, viidates ka asjakohasele kohtupraktikale. Vangla jättis kaalumata, kas kaebaja ja lapse pikaajalist kokkusaamist oleks võimalik siiski korraldada, võttes arvesse kaebaja peresuhteid, lapse huve ja kaebajast lähtuvaid asjaolusid (nt kas varasemalt toimunud kokkusaamiste järgselt on kaebaja juurest leitud keelatud esemeid või tuvastatud keelatud
ainete tarvitamist). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus oma järeldustes eksinud. Ringkonnakohtule ei nähtu vastustaja apellatsioonkaebusest asjaolusid, mis annaksid aluse asuda eeltoodud osas halduskohtust erinevale seisukohale.
20.Ringkonnakohus ei nõustu Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsuse põhjendustega osas, milles halduskohus luges õigusvastaseks vastustaja tegevuse augusti ja oktoobri 2021. a ning aprilli 2022. a pikaajaliste kokkusaamistega seonduvalt.
21.Halduskohtu hinnangul oli vanglal enam kui kuu, et 2021. a augusti kokkusaamist korraldada. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja 30.06.2021. a taotluse (II kd, tl 67) alusel soovitud pikaajaline kokkusaamine kooskõlastati 02.07.2021. Samas kehtestas vangla 13.08.2021. a käskkirjaga nr 1-1/104 (II kd, tl 69-70p) alates 16.08.2021 piirangud lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele tulijatele ning seda COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks. Silmas pidades, et kaebaja ja tema lapse pikaajaline kokkusaamine oli planeeritud toimuma 21.-22.08.2021, siis ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et täiendavad tingimused vanglat külastavatele isikutele seati 7 päeva enne planeeritud kokkusaamist. Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus vangla juba 30.06.2021. a taotluse kooskõlastamisel saanuks augustis 2021 toimuma pidanud kokkusaamise korraldamisel arvestada 13.08.2021. a käskkirja järgselt tekkinud olukorraga. Ebaõige on halduskohtu arusaam, et 13.08.2021. a käskkirjaga ei kehtestatud täiendavaid nõudeid alla 12-aastase lapse saatjale. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et augustis 2021. a toimuma pidanud kokkusaamisele pidi kaebaja lapse kohale tooma lapse ema (kaebaja 26.07.2021. a kiri, II kd, tl 68). Kaebaja lapse ema on täiskasvanud isik ning sõltumata asjaolust, et lapse ema ise ei pidanud kokkusaamisele jääma, pidi ta siiski vanglasse sisenema, seega on ta vangla seisukohalt vanem kui 12-aastane külastaja. 13.08.2021. a käskkirja p-s 1.1 kehtestati vanematele kui 12-aastastele külastajatele vanglasse sisenemise tingimused. Seega kehtisid kaebaja lapse ema suhtes vanglasse sisenemisel eelnimetatud käskkirjaga kehtestatud nõuded. Vangla on eeltooduga asjakohaselt arvestanud. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et vangla võttis Yuga ühendust telefoni teel 17.08.2021, et teda teavitada 13.08.2021. a käskkirjaga kehtestatud uutest nõuetest (vangla 10.09.2021. a kiri, I kd, tl 141). 19.08.2021 püüdsid nii vangla kui ka kaebaja Yule helistada, kuid telefonikõnedele ei vastatud. Kaebajal õnnestus Yuga telefoni teel ühendust saada alles 20.08.2021. Silmas pidades, et Yut informeeriti uutest nõuetest 17.08.2021, siis oli kokkusaamiseni aega veel 4 päeva, millises olukorras saab pidada tema teavitamist piisavaks ja õigeaegseks. Hilisemalt otsustatud erandi (leebemad tingimused vanglasse sisenemiseks) tegemine Yu suhtes ei muuda eeltoodut. Ringkonnakohtu hinnangul näitab vangla tegevus, et püüti leida lahendust tagamaks kokkulepitud kokkusaamise toimumine 21.-22.08.2021. Haldusasjas ei ole poolte vahel vaidlust ka selle üle, et kaebaja lapse ema helistas 21.08.2021 kokkusaamisi korraldavale ametnikule ning teatas, et ta ei too last pikaajalisele kokkusaamisele, kuna tal puuduvad vajalikud tõendid vanglasse sisenemiseks. Eeltoodust ei ilmne, et kaebaja lapse ema oleks lapse mittetoomist kokkusaamisele põhjendanud halduskohtu poolt välja toodud rahalise kulutuse tegemise võimatusega. Eeltoodut arvestades ei oma asjas tähtsust, kas vangla võinuks nõustuda kiirtestiga, mitte aga pidada aktsepteeritavaks just PCR-testi. Eelnevat arvestades ringkonnakohus leiab, et augustis 2021. a toimuma pidanud pikaajalise kokkusaamise mittetoimumisega seonduvalt ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks.
22.Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 25.08.2021 vanglale taotluse (I kd, tl 143) lapsega pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks septembris või oktoobris 2021. a. Vangla jättis kaebaja taotluse 07.09.2021. a otsusega (I kd, tl 144) rahuldamata oktoobri osas põhjusel, et oktoobriks oli taotlus esitatud kodukorra p-s 13.2.2 sätestatut mitte järgides, mis nägi ette, et pikaajalise kokkusaamise taotluse saab kinnipeetav inspektor-kontaktisikule esitada kokkusaamisele eelneva kuu 1. kuupäevast kuni 20. kuupäevani. Kaebaja vangla 07.09.2021. a otsust ei vaidlustanud. Arvestades, et vangla oli 07.09.2021 seisuga eelnimetatud kaebaja taotluse lahendanud, nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et ei olnud pooleliolevat haldusmenetlust, mille raames oleks kaebaja saanud täiendavaid avaldusi esitada. Ka on kaebaja selgelt esitanud 15.09.2021 uue taotluse (I kd, tl 155), mitte ei ole esitanud 25.08.2021. a taotluse täiendust. Seega ei ole põhjendatud halduskohtu poolt tõlgendada kaebaja 15.09.2021. a taotlust 25.08.2021. a taotluse puuduste kõrvaldamise taotlusena. Halduskohtu hinnangul ei võinud vangla kodukorra p-le 13.2.2 tuginedes keelduda 25.08.2021. a taotluse alusel oktoobris pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest, kui kaebaja varasemate taotluste lahendamisel kodukorra vastavale punktile kaebaja tähelepanu ei juhitud. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Kohtupraktikas on selgitanud, et kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat. Varasema praktika ekslikkuse ilmnemisel lasub haldusorganil kohustus viia oma tegevus vastavusse õigusaktidega. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele (RKHKo 27.11.2006, 3-3-1-59-06, p 12 ja seal viidatud kohtulahendid). Seega ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et haldusorgan ei pea ebaõiget halduspraktikat jätkama. Kui vastustaja rakendas varasemalt kodukorra p-s 13.2.2 sätestatut valesti, ei saa vale halduspraktika tekitada kaebajale õiguspärast ootust, et vastustaja sellega jätkab. Seega ei saa pidada õigusvastaseks vangla poolt kaebaja 25.08.2021. a taotluse rahuldamata jätmist, sest taotlus ei olnud esitatud kodukorra p-s 13.2.2 sätestatud korda järgides. Haldusasja materjalidest nähtuvalt jättis vangla kaebaja 15.09.2021. a taotluse rahuldamata 12.10.2021. a otsusega (I kd, tl 156), sest kaebaja soovitud ajal oktoobris (s.o 16., 23. ja
30.kuupäevadel) olid ruumid juba broneeritud. Vangla esitas 16.02.2024 ringkonnakohtule 2021. a oktoobri pikaajaliste kokkusaamiste graafiku, mille kohus võtab haldusasja materjalide juurde (HKMS § 62 lg 2). Graafikust nähtuvad andmed kinnitavad vastustaja väidet, et kõik toad oli 2021. a oktoobri 16., 23. ja 30. kuupäevadel hõivatud. Arvestades, et kaebaja soovitud päevadel ei olnud vanglal enam vaba ruumi, siis nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et tegemist on objektiivse põhjusega, mistõttu ei saa vangla keeldumist pidada õigusvastaseks. Eelnevat arvestades ringkonnakohus leiab, et oktoobris 2021. a pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega seonduvalt ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks.
23.Haldusasja materjalidest nähtuvalt rahuldas vangla kaebaja 02.03.2022. a taotluse (I kd, tl 164) võimaldada talle lapsega pikaajaline kokkusaamine aprillis 2021. Kokkusaamine pidi toimuma 30.04.-01.05.2022, kuid siiski aset ei leidnud. Vangla ei vaidle vastu asjaolule, et Yule anti 29.04.2022 telefoni teel inspektor-kontaktisiku poolt ebaõiget infot kokkusaamisele tuleva lapse läbiotsimise koha (vangla pääsla ooteruumi WC) kohta. Kokkusaamisele tulnud last tegelikkuses WC-s läbi ei otsitud. Samas tõi vangla välja, et läbiotsimist võimaldatakse eelisjärjekorras ja ema võib kaasa võtta ka beebi. Kui inspektor-kontaktisikule selgus, et läbiotsimist WC-s ei teostata, mistõttu tuleb lapse emal liikuda vangla territooriumile, prooviti Yuga uuesti ühendust saada, kuid see ei õnnestunud. Sellest hoolimata saatis inspektor-kontaktisik kokkusaamiste korraldamisega tegelevale
ametnikule Yu ja tema beebi andmed, et saada neile luba liikuda vangla territooriumil. Ringkonnakohtul ei ole alust vangla väidetu (04.07.2022. a otsus, I kd, tl 170-171) õigsuses kahelda. Ka ei ole kaebaja eeltoodu osas mingeid vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole saanud kokkusaamise realiseerumist takistada asjaolu, et ametnik andis algselt Yule ebatäpset infot läbiotsimise koha osas. Vastustaja märgib asjakohaselt, et vanglas külastustega kaasnevad kindlaksmääratud protseduurid, millega tuli arvestada ka Yul. Vangla oli Yule koostanud loa, et ta saaks siseneda vanglasse. Vangla selgituse kohaselt oleks vanglas viibimise kestus pikenenud vaid läbiotsimise ruumi mineku ja sealt naasmise teekonna võrra. Silmas pidades, et Y on Aut ka varasemalt vanglasse toonud ja läbiotsimise protseduuri juures viibinud, siis saab pidada eluliselt usutavaks, et Yule oli tegelikkuses teada, kui kaua selline protseduur võib aega võtta. Seejuures oli vangla lubanud viia läbiotsimise läbi eelisjärjekorras. Eeltoodut arvestades oli Yul soovi korral võimalik koheselt vanglasse siseneda, et A saaks minna pikaajalisele kokkusaamisele isaga. Ka oli Yule teada ja olemas võimalus siseneda vanglasse koos beebiga. Yu teavitamist sellekohasest võimalusest ei saa pidada tema panemist valiku ette, mida saaks vanglale ette heita, nagu seda on sedastanud halduskohus. Ringkonnakohtu hinnangul näitab eeltoodu vangla poolset püüdu leida lahendus, et tagada kaebaja ja tema lapse kokkusaamine aprillis 2022. a. Ringkonnakohtu hinnangul nähtuvalt asja materjalidest ei ole kaebaja lapse emalt nõutud vangla poolt taolisi samme, mida saaks pidada ebamõistlikuks või mis oleksid takistanud ülemääraselt kokkusaamise realiseerumist. Seega aprillis 2022. a planeeritud kokkusaamise ärajäämist selle tõttu, et kaebaja lapse ema keeldus vanglasse sisenemast, ei saa ette heita vanglale. Eelnevat arvestades ringkonnakohus leiab, et aprillis 2022. a toimuma pidanud pikaajalise kokkusaamise mittetoimumisega seonduvalt ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. II
24.Kaebaja vaidlustab apellatsiooniastmes halduskohtu otsust väljamõistetud hüvitise suuruse osas, leides, et tema kasuks tuleb välja mõista suurem hüvitis, kui 1000 eurot.
25.Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu asjaolule, et Tartu Halduskohus tagastas 22.04.2022. a määrusega (I kd, tl 124-126) kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 2011. a kuni 19.06.2019 kohta. Kaebaja halduskohtu määrust ei vaidlustanud. Seega on asjakohatu kaebaja vastuapellatsioonkaebuses tuginemine väitele, et vangla hoidis teda 11 aastat lapsest lahus.
26.Käesoleva kohtuotsuse alajaotuses I märgitut arvestades loeb ringkonnakohus vastustaja tegevuse õigusvastaseks üksnes novembris 2021. a pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisel. Selles osas rikkus vastustaja süüliselt (hooletus) kaebaja õigusi avalik-õiguslikus suhtes, kaebajal tekkis mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Riigikohus on pidanud põhjendatuks mõista vanglas kokkusaamiste korralduses esinenud rikkumiste korral välja rahaline hüvitis (RKHKo 17.06.2021, 3-19-1416). Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja on eeltoodud osas oma tegevusega rikkunud kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes määral, mille hüvitamine on kohane rahalise hüvitise väljamõistmise teel.
27.RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, sest kannatanule tekitatud mittevaralise kahju suurus ei ole
objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse olulisust, välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele. Samuti on asjakohane arvestada EIK lahenditega sarnastes asjades. EIK aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole EIK enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis ei ole EIK määratud hüvitistest võrreldamatult madalam (RKHKo 20.10.2021, 3-19-2061, p 24).
28.Ringkonnakohus arvestab, et kaebajal toimusid lapsega pikaajalised kokkusaamised 29.-30.05.2021 ja 21-22.07.2022. Lisaks võimaldati kaebajale lapsega pikaajalised kokkusaamised 21.-22.08.2021, 04.-05.12.2021 ja 30.04-01.05.2022, kuid need jäid erinevatel põhjustel ära. Veel lubati kaebajale lapsega klaasist vaheseinata lühiajaline kokkusaamine 20.11.2022. Sama võimaldati kaebajale 12.03.2022 ja 14.06.2022, kuid need kokkusaamised jäid toimumata (vangla 12.12.2022. a vastuse lk 1, I kd, tl 182-184). Ühtlasi tuleb arvestada, et kaebajal oli võimalik suhelda lapsega ka kirja ja telefoni teel. Ringkonnakohtu hinnangul eeltoodu mõneti vähendab kaebaja perekonnaelu riive intensiivsust ja vastustaja tegevusest tulenenud negatiivsete tagajärgede mõju. Eelnevat kogumis arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale tema perekonnaelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja 200 euro suurune hüvitis. III
29.Kõike eeltoodut arvestades ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse osaliselt ja jätab kaebaja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsuse resolutsiooni p-i 2 osas, millega halduskohus mõistis vanglalt kaebaja kasuks välja 1000 eurot lapsega ajavahemikul 31.05.2021-20.07.2022 pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega või takistamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab vanglalt välja kaebaja kasuks 200 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks. Ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 3 muutmata.
30.Kaebaja märgib õigesti, et ta palus 24.07.2022. a pöördumises (I kd, tl 168) kanda hüvitis B arveldusarvele. Eeltoodust tingituna ringkonnakohus muudab Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsuse resolutsiooni p-i 4 sõnastust arveldusarve omaniku ja numbri osas ning sõnastab selle arveldusarve omaniku ja numbri osas järgmiselt: „Ba arveldusarvele nr xxx.“.
31.HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 23.12.2021. a määrustega (I kd, tl 42-44 ja II kd, tl 42-44) kaebaja kaebuste esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest. Halduskohus jättis otsuses põhjendatult HKMS § 118 lg 2 alusel kaebajale osutatud menetlusabi kulud riigi kanda. Sellest tingituna ringkonnakohus jätab Tartu Halduskohtu 31.03.2023. a otsuse resolutsiooni p-i 5 osas muutmata.
32.Tartu Ringkonnakohus jätkas 16.05.2023. a määrusega (III kd, tl 38-39) kaebajale antud menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 350 eurot) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
33.Tartu Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
34.HKMS § 77 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kohus kuulutab menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Halduskohtule on esitatud väljavõte kaebaja haigusjuhtudest (II kd, tl 26). Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja eraelu kaitseks vajalik kuulutada menetlus terviseandmete osas kinniseks. Huvi asja avaliku arutelu vastu puudub. Eelnevat arvestades kuulutab ringkonnakohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel eelmärgitud osas kinniseks.
35.Ringkonnakohus peab eraelu kaitseks vajalikuks kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja, kaebaja lapse, lapse ema ja B nimed ning B arveldusarve numbri tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.