Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 20. märts 2024, Tartu 3-23-1233
Haldusasi
Aivo Tarmiku kaebus Tartu Vangla 14. aprilli 2023. a käskkirja nr 2-23/1-3/8 ja 11. mai 2023. a vaideotsuse nr 1‐11/101-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsus Aivo Tarmiku apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aivo Tarmik Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19. aprill 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla 14. aprilli 2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-3/8 tunnistati kaebaja süüdi Tartu Vangla
26.jaanuari 2023. a käskkirja nr 6-1/71 p 6 ja sellest tulenevalt Tartu Vangla avavangla kodukorra p 17.5.4.6 nõuete rikkumises ning määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus. Täpsemalt seisnes rikkumine selles, et kaebaja omandas 15. märtsil 2023 bussipeatusest mittelubatud viisil sigareti ja tikutoosi (dtl-d 14-16). Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse 14. aprilli 2023. a käskkirja nr 2-23/1-3/8 ja 11. mai 2023. a vaideotsuse nr 1‐11/101-1 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt leidis kaebaja avavangla osakonnast kooli minnes bussipeatuse pingilt sinna jäetud, kaotatud või unustatud sigaretid ja tikud. Kuna kedagi läheduses ei olnud ja leitud vallasvara oli väheväärtuslik, siis otsustas kaebaja leiu omastada politseisse pöördumata ning suitsetas sigaretid ära. Kaotatud, hüljatud või ära visatud ese on vallasasi ehk omanikuta asi ja seda ei saa enam omistada kolmanda isiku varaks. Sellise eseme leidmise järel kuulub see täieõiguslikult leidjale. Kaebajale
teadaolevalt ei keela Tartu Vangla avavangla kodukord ega muu õigusakt kaebajal väljaspool vanglat esemete või ainete leidmisel nende endale võtmist.
2.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et avavanglast väljudes ei väljastatud kaebajale suitsetamistarbeid. Seega omandas kaebaja kellelegi teisele kuuluvad asjad ning pani seeläbi toime kodukorra punkti 17.5.4.6 rikkumise. Kodukorra punkti 17.5.4.6 alusel on keelatud kolmandatelt isikutelt mis tahes esemete omandamine vaatamata nende väärtusele. Vangla julgeoleku seisukohalt on äärmiselt oluline, et vangla omaks ülevaadet asjadest, mis kinnipeetaval on, milliste asjadega kinnipeetav avavanglast lahkub ja millistega ta vanglasse naaseb. Kinnipeetavad puutuvad nii koolis kui ka tööl olles kokku erinevate esemete ja ainetega, mis võivad vanglakeskkonda sattudes kujutada endast ohtu nii teistele kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele. Kui kinnipeetav omandab väljaspool vanglat viibides esemeid või asju, mis tegelikult temale ei kuulu, ja naaseb nendega vanglasse selliselt, et ametnikud neid ei avasta, kujutab see endast selget ohtu vangla julgeolekule.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3.Tartu Halduskohus 29. septembri 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
4.Halduskohus sedastas, et distsiplinaarmenetluses on kaebajale nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus ning menetluse käigus ei ole tehtud selliseid menetlusvigu, mis saanuksid mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu.
5.Tartu Vangla 26. jaanuari 2023. a käskkirja nr 6-1/71 p-ga 6 kohustati kaebajat Tartu Vangla avavangla kodukorra punkidest 17.4 ja 17.5 tulenevaid erinõudeid väljaspool vanglat õppivatele kinnipeetavatele (dtl-d 38-40). Tartu Vangla avavangla kodukorra p 17.5.4.6 kohaselt on kinnipeetaval keelatud omada/omandada kolmandatelt isikutelt mistahes esemeid/aineid.
6.Avavangla kodukord ega ka asjaõigusseadus (AÕS), mis reguleerib leiuga seonduvalt, ei näe ette, et olukorras, kus isik leiab väheväärtsusliku eseme, ning selle omanik ei ole isikule teada, on leidjal õigus leitud asi koheselt omandada. Avavangla kodukorra p 17.5.4.6 ei näe ette, et teokoosseisu täitmiseks peab kolmas isik vahetult asja üle andma kinnipeetavale ja/või olema peab kokkulepe omandi üleandmise kohta. Seega ka praegusel juhul on kaebaja omandanud kolmandalt isikult asja ning rikkunud Tartu Vangla avavangla kodukorra p-s 17.5.4.6 sätestatut. Kaebajale oli
15.märtsil 2023 teada Tartu Vangla 26. jaanuari 2023. a käskkirja nr 6‐1/71 p-st 6 ja Tartu Vangla avavangla kodukorra p-st 17.5.4.6 tulenev kohustus teada. Seega pani ta etteheidetava teo toime vähemalt hooletusest.
7.Asjas ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt oleks noomitus ebaproportsionaalne karistus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas hiljem korduvalt täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et ta ei omandanud sigarette ja tikke kolmandalt isikult, vaid omandas peremehetu vara, seega ei rikkunud ta avavangla kodukorra p-st 17.5.4.6 tulenevat keeldu. Nõustuda ei saa halduskohtuga, nagu oleks kaebaja käitumine süüline sõltumata sellest, et ta ei pruukinud kodukorra sättest aru saada. Seejuures avavangla kodukorra seletuskiri ei anna selgitusi vaidlusaluse punkti kohta. Normile antav tähendus peab olema sätte sõnastusega kooskõlas. Vastasel juhul ei oleks enam tegemist tõlgendamise, vaid uue normi loomisega. Avavangla kodukorra rikkumisega kaasnevad oluliselt karmimad tagajärjed kui kinnises vanglas. Lisaks distsiplinaarkaristusele suure tõenäosusega kaob võimalus avavanglas karistust kanda ja
seoses sellega ka töö- ja/või õppekoht, korralik rahaline sissetulek, võimalus koduseid külastada, ennetähtaegselt vabaneda jms.
9.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et suitsud ja tikutoosi tops said bussipeatusesse jääda või sattuda üksnes kolmanda inimese tegevuse tulemusena, sest kaebajale suitsetamistarbeid avavanglast väljudes ei väljastatud. Ei ole võimalik tuvastada, kas asjade omanik lõpetas valduse omandist loobumise tahtega. AÕS § 90 lõikest 1 tuleneb vallasasja valdaja omandi eeldus, mille kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kaebaja omastas leitud esemed, suitsetades leitud sigaretid ära. Seega omandas kaebaja kolmanda isiku vara ilma kolmanda isiku juuresolekuta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
11.Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et talle etteheidetav tegu ei kvalifitseeru avavangla kodukorra p-i 17.5.4.6 rikkumisena. Kui kaebaja käitumist pidada siiski rikkumiseks, siis ei ole kaebaja tegevus olnud süüline, sest avavangla kodukorra sättest ei olnud kaebajal mõistlikult võimalik aru saada teo keelatusest. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
12.Tartu Vangla direktori 13. aprilli 2015. a käskkirjaga nr 1-1/62 kinnitatud Tartu avavangla kodukorra p-s 17.5 „Erinõuded väljaspool vanglat õppivale/töötavale kinnipeetavale“ paiknev p 17.5.4.6 sätestab: „Kinnipeetaval on keelatud omada/omandada kolmandatelt isikutelt mistahes esemeid/aineid (va tööandja poolt töötamiseks antud riided ja töövahendid). Ringkonnakohus on seisukohal, et sellises sõnastuses kehtestatud normi toimeks ei ole keelata ainuüksi esemete/ainete omandisse saamine, vaid ka nende valdamine. Asjaõigusseaduses kasutatakse omandi mõistet tõepoolest kitsalt omandiõiguse tähenduses. Tartu Vangla avavangla kodukord ei reguleeri aga asja omaniku õigusi ja kohustusi, vaid sellega on kehtestatud vangistuse täideviimise täpsemad tingimused avavanglas. Seetõttu tuleb kodukorras kasutatud mõisteid sisustada arvestades reguleeritavate õiguste ja kohustuste olemust. Vaidlust ei ole selles, et kinnipeetavate võimalusi saada asju on piiratud eelkõige vangla ohutuse tagamiseks. Sellisel eesmärgil seatud piirangu otstarbeks on eelkõige vältida esemete ja asjade jõudmist kinnipeetavate kätte (valdusesse ja kasutusse), mitte aga tingimata kinnipeetavate poolt omandiõiguse saamist. Eesti keele seletav sõnaraamat1 märgib omandamise tähenduste hulgas ka valdusse võtmist. Seega tavatähenduses on omandamise mõiste laiem kui asjaõigusseaduses ja mõistega märgitakse eelkõige asja oma füüsilisse mõjusfääri saamist. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud selliselt mõista ka vaidlusaluses avavangla kodukorra punktis kasutatud mõisteid omada/omandada.
13.Vastustaja selgitas vastuses kaebusele (dtl 49), et vangla julgeoleku seisukohalt on oluline, et vangla omaks ülevaadet asjadest, mis kinnipeetaval on, milliste asjadega kinnipeetav avavanglast lahkub ja millistega ta vanglasse naaseb. Kinnipeetavad puutuvad nii koolis kui ka tööl olles kokku erinevate esemete ja ainetega, mis võivad vanglakeskkonda sattudes kujutada endast ohtu nii teistele kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele. Kui kinnipeetav omandab väljaspool vanglat viibides esemeid või asju, mis tegelikult temale ei kuulu ja naaseb nendega vanglasse selliselt, et ametnikud neid ei avasta, kujutab see endast selget ohtu vangla julgeolekule.
Ringkonnakohus nõustub, et vanglale teadmata viisil või kohast esemete (ainete) hankimine ohustab vangla julgeolekut, kuna selliselt saadud esemed ja ained võivad lisaks neist tingitud otsesele ohtlikkusele olla kasutatavad ka näiteks vahetuskaubana. Väljaspool vanglat töötavatel või õppivatel kinnipeetaval kaasas olevate asjade ohtlikkuse igapäevane kontrollimine oleks töömahukas. Lisaks ei pruugi eseme või aine ohtlikkusele hinnangu andmine koheselt võimalik olla. Mööda ei saa vaadata sellestki, et vanglale teadmata viisil eseme või aine hankimise kaudu võib kinnipeetav viia end joobeseisundisse või teha muid vangistuse täideviimise ajal keelatud tegevusi. Tartu avavangla kodukorra p-ga 17.5.4.6 taotletavat eesmärki silmas pidades on ilmne, et keelatava teo ohtlikkus ei sõltu sellest, kas kinnipeetav saab teadmata allikast soetatud eseme või aine omandiõiguse või saab eseme või aine üksnes oma valdusse ja kasutusse. Seetõttu on sätte otstarbega kooskõlas selles kasutatud omandamise mõiste tõlgendamine laiemalt kui ainult omandiõiguse saamise tähenduses. Siinkohal on vastustaja põhjendatult viidanud sellele, et tal on keeruline, kui mitte võimatu, tuvastada, kas kinnipeetav sai eseme või aine omanikuks. AÕS § 92 lg 1 järgi on vallasomandi tekkimiseks nõutav nii asja üleandmine kui ka kokkulepe omandiõiguse üleandmise kohta. Viimast võib tõesti olla keerukas kindlaks teha, kuna selleks võib olla vajalik selgitada välja kinnipeetava samuti kolmanda isiku tahteavalduste sisu ja ka tegelik tahe tahteavalduse tegemisel. Liiati saaks omandamise kitsa tõlgenduse korral vältida asjade omandamise keeldu ja ka distsiplinaarvastutust, sõlmides eseme või aine üleandjaga kokkuleppe, et omandiõigus ei lähe kinnipeetavale üle. Juhtudel, kui kinnipeetav saab asja mitte selle omanikult sõltub omandiõiguse tekkimine muu kõrval sellestki, kas asi on läinud omaniku valdusest välja teha tahte kohaselt või mitte (AÕS § 95 lg 3). Ka selle asjaolu väljaselgitamine võib olla keerukas.
14.Apellatsioonimenetluses märgib kaebaja põhjendatult, et sätte tõlgendamisel on oluline seegi, kellele on säte suunatud, s.t kuidas mõistavad sätet kinnipeetavad, kellel on kohustus järgida sättest tulenevat keeldu. Ringkonnakohtu hinnangul räägib sätte adressaatide ring samuti selle kasuks, et sisustada sättes kasutatud omandamise mõiste tavakeelse, mitte kitsalt asjaõigusliku tähendusega. Kaebaja on veenvalt selgitanud, et sättest ei ilmne, et sellega seonduks vajadus teha endale selgeks ja arvestada vallasomandi tekkimise õigusliku regulatsiooniga. Raske on näha, miks pidanuks kaebaja mõistma sätet selliselt, et keelatud on eseme või aine omandiõiguse saamine, kuid mitte eseme või aine valdamine ja kasutamine omandiõigust saamata. Tavapärase vaatega asjade käibele on enam kooskõlas arusaam, et sättega on keelatud esemete ja ainete igasugune saamine, s.t nende oma valdusesse võtmine.
15.Kokkuvõttes viib Tartu avavangla kodukorra p 17.5.4.6 tõlgendamine järelduseni, et vastustaja sätet kehtestades ja ka kaebaja sätet järgides pidid mõistma seda üldise keeluna saada esemeid ja aineid oma valdusse väljaspool vanglat viibides.
16.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga selles, et sättes kasutatud mõistet „kolmandalt isikult“ ei tule mõista selliselt, et keelatud on üksnes selline eseme või aine saamine, milles aktiivselt osaleb mõni kolmas isik. Asjast lähtuva ohu aspektist ei ole erinevust, kas ese või aine saadakse vahetult kolmandalt isikult või on kolmas isik näiteks omandist loobunud juba enne kinnipeetava poolt asja saamist. Keeruline oleks põhjendada, miks keelatud on bussipeatuses teiselt reisijalt sigarettide ostmine, kuid mitte teise reisija poolt „hüljatud“ sigarettide enda kasuks pööramine. Ei ole alust arvata, et ka kaebaja sätet sellisel viisil mõistnuks. Hoopis tõenäolisem on, et kaebaja jõudis kaebuses esitatud tõlgenduseni ja väidab sigarettide ja tikutopsi peremehetust seetõttu, et see näis pakkuvat väljapääsu teda ähvardanud distsiplinaarkaristusest. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista keeldu saada esemeid või aineid kohustusena piirduda esemete ja asjade saamisel nende isikutega, kellelt omandamine on kinnipeetavale kehtiva õiguse kohaselt lubatud.
17.Vaidlust ei ole, et kaebaja valdas ja kasutas väljaspool vanglat viibides sigarette ja tikutoosi, mida tal ei olnud avavanglast lahkudes. Eespool toodu alusel nõustub ringkonnakohus, et sellega pani kaebaja toime Tartu avavangla kodukorras p-ga 17.5.4.6 keelatud teo vähemalt hooletusest. Kui kaebaja tegelikult ei mõistnud oma teo keelatust, oleks ta mõistliku hoolsuse rakendamise
korral pidanud aru saama, et keelatud on asjade saamine mistahes viisil. Vastavalt oli õigustatud kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine. Teo iseloomu ja kaebaja suhtumist sellesse arvestades ei ole distsiplinaarkaristusena määratud noomitus ebaproportsionaalne.
18.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
19.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulu (riigilõiv) jääb tema enda kanda.
20.Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.