Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks antud loa tähtaega Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KB Puudutatud isik X, esindaja riigi õigusabi korras adv Kristina Ivanova
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.02.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kinnine menetlus)
RESOLUTSIOON
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.02.2024 määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 21.12.2023 Võrumaal Setomaa vallas Masluva külas kinni kaheksa inimest, kellel puudus seaduslik alus Eestisse saabuda ning Eestis viibida. Isikutel puudusid reisidokumendid, endi sõnul räägivad hindi keelt. Isikud olid 21.12.2023 koos ületanud Setomaa vallas Triginä külas ebaseaduslikult Eesti ning Venemaa vahelise ajutise kontrolljoone. Nad liikusid Obinitsa suunas. Üks isik ütles, et tema nimi on X, sündinud XX.XX.XXXX Indias, omab India kodakondsust, kuid isikut või kodakondsust tõendavad dokumendid puuduvad (dokumendid ja koti jättis oma sõnutsi Venemaale metsa), enne Eestisse saabumist oli ta viibinud Araabia Ühendemiraatides (AÜE), Armeenias ja Venemaal. Ütles, et teistega kohtus teel olles metsas.
2.PPA pidas X 21.12.2023 kl 08.59 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kinni 48 tunniks. Samal päeval kl 13.09 esitas ta soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. Isiku sõnul soovis ta Indiast kiiresti lahkuda, kuna tema elu ohustasid sugulased, kes tahtsid
3-23-2957 tema perelt talu käest võtta. PPA pidas X välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel kuni 48 tunniks kinni.
3.Tartu Halduskohus andis 23.12.2023 määrusega PPA-le loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse (KPK) paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 21.02.2024.
4.Politsei- ja Piirivalveamet esitas 13.02.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada X KPK-s kinnipidamiseks antud luba VRKS § 361 lg 2 p 4 ning § 362 lg 5 alusel kuni neljaks kuuks. Puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik, kuna tema suhtes on käimas menetlus, et välja selgitada isikuga seotud asjaolud ning vajadus saada rahvusvahelist kaitset. Vabaduses viibides võib puudutatud isik lahkuda talle sobivasse liikmesriiki või asuda end Eestis varjama. Rahvusvahelise kaitse menetluse käigus on 18.01.2024 tehtud intervjuu, kus isiku ütlused olid üldised ja vastuolulised ning rahvusvahelise kaitse vajadust sealt välja ei tulnud. Vaja on teha uus intervjuu, kus isik saaks selgitada rahvusvahelise kaitse vajadust. PPA peab koguma päritolumaa infot ja võrdlema seda isiku ütlustega. Isik ei tee rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole andnud luba vaadata läbi tema mobiiltelefoni, et sealt infot koguda. Enne Eestisse tulekut on isik viibinud turvalistes riikides AÜE-s, Armeenias ja Venemaal, käies vahepeal korduvalt ka Indias. Arvestades isikuga seotud asjaolusid (ebaseaduslik piiriületus, Eesti pole sihtriik, valikuline koostöö PPA-ga) on tema põgenemise oht jätkuvalt aktuaalne ning seetõttu ei ole võimalik kohaldada muid järelevalvemeetmeid.
5.Tallinna Halduskohus andis 15.02.2024 määrusega loa pikendada puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 15.06.2024. VRKS § 361 lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Kuna ainuüksi vajadus teha menetlustoiminguid ei tingi taotleja KPKsse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et isik võib Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama. Kinnipidamise proportsionaalsuse tagamiseks tuleb arvestada rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid. Puudutatud isik ületas ebaseaduslikult piiri, selgitades seda 18.01.2024 intervjuul PPA-le sellega, et kaotas oma passi Venemaal. Puudutatud isikul on Euroopas sõbrad ja sugulased. PPA toob välja, et puudutatud isik ei aita igakülgselt kaasa oma rahvusvahelise kaitse taotluse menetlusele, keeldudes PPA-le andmekandjate ja materjalide tutvustamisest. Puudutatud isiku eesmärk ei ole viibida Eestis, vaid üldiselt Euroopas. Ta ei ole üritanud leida seaduslikku viisi Eestisse tulla. Isik ei täida kaasaaitamiskohustust ning seetõttu ei saa usaldada tema väiteid, et ta kavatseb olla PPA-le kättesaadav rahvusvahelise kaitse menetluses. Kuna tal pole reisidokumenti, ei saa seda võtta järelevalvemeetmena hoiule. Isiku senisest käitumisest võib järeldada, et ta ei pruugi vabaduses viibides järgida järelevalvemeetmeid ning ta võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda Eestist mujale Euroopasse. Leebemad meetmed poleks tõhusad, kuna isikul puudub koht, kus ta võiks elada ja kust ta võiks ennast registreerimas käia. Puudutatud isik on praeguseks viibinud KPK-s alla 2 kuu. Menetluse pikkust ei saa pidada põhjendamatult pikaks. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et isiku kinnipidamine KPK-s oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu 15.02.2024 määrus tühistada ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. 2(5)
3-23-2957 PPA taotlusest ei nähtu, milliseid konkreetseid menetlustoiminguid peab PPA veel tegema ja millist informatsiooni kontrollima. Vabaduse võtmist õigustav vajadus peab olema konkreetne ja pakiline. PPA taotluses pole tuginetud ühelegi uuele asjaolule. Rahvusvahelise kaitse taotlust puudutavaid menetlustoiminguid tuleb teha kiiremini, kuivõrd puudutatud isik viibib KPK-s, mis riivab intensiivselt tema õigust vabadusele. Isiku põgenemise ohtu ei ole nõuetekohaselt analüüsitud. Kohatu on põgenemisohu hindamisel ette heita, et puudutatud isik ei ole Eestisse saabunud seaduslikult. Rahvusvahelise kaitse taotlejad põgenevad kodumaalt varjupaiga saamise eesmärgil. Isik taotles politseiga kokku puutudes kohe rahvusvahelist kaitset. Ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et kaitset saab taotleda ka teistes riikides. Venemaa ja Armeenia ei ole puudutatud isiku jaoks turvalised ja õigusi kaitsvad riigid, AÜE-s puudub rahvusvahelise kaitse süsteem sootuks. Isik on PPA-le selgitanud, kuidas oleks võimalik hankida tema isikut tõendavate dokumentide koopiaid, telefonis neid ei ole. Telefoni sisu on isikliku iseloomuga ja seda ei pea isik PPA-le näitama. Ebaõige on tuletada rahvusvahelise kaitse taotleja põgenemise ohtu sellest, et tal ei ole kindlat elukohta, sest selleks ongi olemas nendele isikutele mõeldud majutuskeskus. Olukorras, kus puudutatud isik on PPA-s tehtud intervjuul väljendanud mõtteid enesetapu kohta ja viidanud psüühilistele probleemidele, tulnuks halduskohtul käsitleda kinni peetava isiku tervise kaitse küsimusi.
Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta määruskaebus rahuldamata.
PPA on oma taotluses välja toonud isikuga seotud asjaolud ja põhjalikult neid analüüsinud ning sama on teinud halduskohus. VSS § 68 p 8 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui ta on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Isik on ise kinnitanud, et ületas piiri teadlikult ebaseaduslikult. Isik ei üritanud tulla Eestisse seaduslikult, et taotleda rahvusvahelist kaitset. Ta tegi seda alles siis, kui PPA oli ta kinni pidanud ja isikule sai selgeks, et teda ootab ees väljasaatmine. Venemaa piirivalve nõustus ebaseaduslikud piiriületajad tagasi võtma ning võttiski vastu 2 isikut. Ülejäänud isikud, sh kaebaja, esitasid rahvusvahelise kaitse taotluse, et takistada enda üleandmist Venemaale. PPA on tuvastanud, et isik annab rahvusvahelise kaitse menetluses valeütlusi ja reisi eesmärk oli tegelikkuses lihtsalt Euroopasse tulla. Isik on 2023. a-l korduvalt lennanud Dubai ja India vahet. Eluliselt pole usutav, et isik, kes kardab oma elu pärast, lendaks korduvalt riiki, kus teda väidetavalt ähvardab surmaoht. Nüüdseks teostatud telefoni vaatlusest ilmneb, et isik on varjanud oma majanduslikku olukorda ja tunneb varasemast ühte isikut, kellega koos üle piiri tuldi. Seega on tema ütlused reisi teekonna ja kaaslaste kohta valeks osutunud. Ilmselgelt isik kuritarvitab rahvusvahelise kaitse süsteemi, et parandada enda majanduslikku heaolu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses toodud põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
9.VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selle normi peamine eesmärk on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (intervjuudeks). Väljaselgitamist vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimisega (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud), mis eeldavad isiku isiklikku osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Samas aitab selle normi kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. 3(5)
3-23-2957
10.Puudutatud isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ja menetlus on veel algusjärgus. Taotluse aluseks olevad asjaolud on oma olemuselt sellised, mille kohta saab ütlusi anda eeskätt isik ise, andmeid perekonna talu äravõtmise ning puudutatud isiku elu ja tervise vastu tehtud ähvarduste kohta ei ole võimalik kontrollida avalikult kättesaadavast teabest. PPA-l tuleb rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamiseks puudutatud isikuga uuesti põhjalikumalt vestelda ja kõrvutada tema ütlusi muude tõenditega, sh päritoluriigi teabega. Neid toiminguid ei saa teha puudutatud isiku osaluseta. Eelneva tõttu pole alust väita, et ei esine konkreetset ja pakilist vajadust puudutatud isikut kinni pidada.
11.Kuna ainuüksi vajadus teha eespool nimetatud menetlustoiminguid ei tingi taotleja KPKsse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et kinnipidamiseta võiks isik Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5 ja seal viidatud kohtupraktika; Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määrus nr 3-22-1649, p 11). VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). KPK-sse ei saa paigutada rahvusvahelise kaitse taotlejat, kelle põgenemise tõenäosus on väike. Loa andmine on kinnipidamise võimaliku kestuse ja isikust lähtuvate ohtude osas prognoosotsus, st ohu jaatamiseks ei pea see olema realiseerunud.
12.PPA väitis õigesti, et puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu VSS § 68 p 8 kohaselt – välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ja ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Seda põgenemisohu kriteeriumi on PPA ja kohus põhjendatult seostanud konkreetse juhtumi individuaalsete asjaoludega ja teinud põgenemise ohu kohta nõuetekohase prognoosi. Puudutatud isiku Eestisse saabumise asjaolud ning tegelik eesmärk oli taotluse lahendamise ajal teada vaid tema enda ütluste põhjal ning neid asjaolusid tuli põhjalikumalt kontrollida. Esmapilgul näib tema rahvusvahelise kaitse taotlus pigem põhjendamatu, arvestades mh India suurust ja võimalust mujale riigi ossa elama kolida, samuti arvestades isiku mobiiltelefonist ja sotsiaalmeedia kontolt nähtuvaid fotosid, mis viitavad isiku pigem heale elujärjele ja võimalusele reisida. PPA toob vastuses määruskaebusele välja, et esimesel intervjuul puudutatud isik möönis, et reisis pärast Indiast lahkumist Indiasse tagasi, mis annab tunnustust sellest, et isik tegelikult ei pea ennast Indias ohus olevaks. Isiku senised selgitused tekitavad põhjendatud kahtluse, et ta soovis reisida edasi mujale Euroopasse, kus tal on sugulasi ja tuttavaid. Vabaduses viibides on oht, et puudutatud isik jätkab liikumist tegelikku sihtkohta või asub ennast PPA eest muul viisil varjama. Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pärast VSS-i alusel kinnipidamist siis, kui ilmnes, et ta võidakse kohe Venemaa piirivalvele tagasi anda, nagu juhtus teiste samas grupis olnud indialastega, kes ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust. Isik vabanes oma dokumentidest enne piiriületust tõenäoliselt teadlikult, järgides ebaseadusliku piiriületaja tavalist käitumismustrit, kes soovib raskendada oma isiku tuvastamist ja võimalikku väljasaatmist. Isik keeldus pikalt kaasaaitamiskohustuse täitmisest ega avaldanud PPA-le oma mobiiltelefoni sisu. Nendest asjaoludest kogumis võib järeldada, et puudutatud isik on soovinud riigi eest varjata tegelikke asjaolusid. Need viitavad oskusele ja valmisolekule vajaduse korral riigiga manipuleerida, et realiseerida esialgse hinnangu kohaselt tõenäolist eesmärki tulla Euroopasse mitte tagakiusamise eest varjupaika saama, vaid majanduslikku elujärge parandama. Eeltoodud asjaoludel kogumis saab puudutatud isiku puhul jaatada piisavalt suurt põgenemisohtu, et õigustada tema kinnipidamist veel neljaks kuuks, tagamaks kättesaadavust rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks.
4(5)
3-23-2957
13.Ringkonnakohtu arvates ei nähtu siinse asja materjalidest, et rahvusvaheline kaitse menetlus oleks põhjendamatult soikunud ning selle tagamiseks kinnipidamine oleks muutunud ebaproportsionaalseks menetluse kestuse tõttu. Seaduses ettenähtud 6-kuulist tähtaega kohtu luba ei ületa.
14.Põgenemisohu tuvastamisel võib eeldada, et muud järelevalvemeetmed ei ole põgenemise ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku etteheide, et kohus ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist sisuliselt põhjendanud. Halduskohus on õigesti esile toonud, et isikut tõendava dokumendi puudumise tõttu pole seda võimalik järelevalvemeetmena hoiule võtta. Ehkki Eestis elukoha puudumine ei ole aluseks jätta leebemad järelevalvemeetmed kohaldamata, sest isik võib elada ka varjupaigataotlejate majutuskeskuses, ei ole sellele asjaolule ekslikult tuginemine viinud halduskohut kokkuvõttes ebaõige lõppjärelduseni.
15.Samuti ei ole määruskaebusele lisatud tõendeid, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist. Riigist väljasaatmise korral enesetapuga ähvardamine intervjuu käigus ei pea alati viitama terviseprobleemile, vaid võib olla osa isiku manipuleerivast käitumisviisist. Kinnises asutuses kinnipidamisega võivad kahtlemata kaasneda vaimse rusutusega seotud probleemid, kuid need kaasnevad üldjuhul vabaduse võtmisega paratamatult. Olukorras, kus nii Euroopa Liidu kui ka Eesti seadusandja on pidanud rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabaduse võtmist rangelt piiritletud juhtumitel võimalikuks ning siinses asjas on selle eeldused tuvastatud, ei välista kinnipidamist pelk väide, et kinnipidamine ei mõju hästi isiku vaimsele tervisele. Vaimse tervise tõsiseid häireid, mis saaksid takistada edasist kinnipidamist, on kompetentne hindama ja diagnoosima arst, kuid asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isik oleks KPK-s soovinud sellekohast arstiabi.
16.Ka muud määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Seega jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.