3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.04.2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Halduskohtu menetluses oli P.E kaebus Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 22.06.2023 ettekirjutuse nr 4.1-16/24151-3 tühistamiseks.
30.08.2023 edastas kaebuse esitaja kohtule SKA 29.08.2023 ettekirjutuse nr 4.1-16/24151- 5, millega SKA otsustas: 1) Tunnistada kehtetuks Sotsiaalkindlustusameti 22.06.2023 ettekirjutus nr 4.1- 16/24151-3; 2) teeb ettekirjutuse maksta tagasi väljateenitud aastate pension (VAP) summas 6112,13 eurot; 3) P.E kannab summa 6112,13 hiljemalt ühe kuu jooksul ettekirjutuse kättesaamisest Sotsiaalkindlustusameti arvelduskontole. Swedbank: EE322200221065647038 Viitenumber: 20230151 Maksekorralduse selgitusse märkige palun: nimi, isikukood, pension. Ühtlasi teatab kaebaja kohtule, et soovib ka nimetatud ettekirjutuse halduskohtus vaidlustada. Kohus selgitas oma 01.09.2023 kohtunõudes esmalt kaebajale, et kuivõrd SKA on oma 29.08.2023 ettekirjutuse nr 4.1- 16/24151-5 resolutsiooni p 1 otsustanud tunnistada kehtetuks SKA 22.06.2023 ettekirjutuse nr 4.1-16/24151-3, siis selles osas (so SKA 22.06.2023 ettekirjutuse nr 4.1- 16/24151-3 tühistamise nõudes) saaks kaebuse menetluse lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna vaidlustatud ettekirjutus on oma kehtivuse kaotanud. Kohus selgitas veel, et kuivõrd kaebaja teatas kohtule, et soovib kohtus vaidlustada ka SKA 29.08.2023 ettekirjutuse nr 4.1-16/24151-5, siis seda tuleb käsitleda kui kaebuse nõude muutmise taotlust. 08.09.2023 teatas kaebuse esitaja kohtule, et nõustub kaebuse menetluse lõpetamisega SKA 22.06.2023 ettekirjutuse nr 4.1- 16/24151-3 tühistamise nõudes, kuna SKA on selle ise kehtetuks tunnistanud. Kaebajal ei ole tekkinud menetluskulusid. Ühtlasi palub kaebaja muuta kaebuse nõuet ja tühistada SKA 29.08.2023 ettekirjutuse nr 4.1- 16/24151-5 resolutsiooni punktid 2 ja 3.
2.Kohus otsustas oma 12.09.2023 määrusega lõpetada haldusasja nr 3-23-1515 menetluse kaebuse nõudes SKA 22.06.2023 ettekirjutuse nr 4.1-16/24151-3 tühistamiseks ja jätta poolte menetluskulud selles osas nende enda kanda. Samuti rahuldas kohus kaebaja kaebuse nõude muutmise taotluse ja jätkas kaebuse menetlust nõudes tühistada SKA 29.08.2023 ettekirjutuse nr 4.1-16/24151-5 resolutsiooni p 2 ja p 3. Ühtlasi kohaldas kohus kohtu algatusel oma 12.09.2023 määrusega HKMS § 252 lg 4 alusel esialgset õiguskaitset ja peatas SKA 29.08.2023 ettekirjutuse nr 4.1-16/24151-5 resolutsiooni p 2 ja p 3 kehtivus kolmekümneks (30) päevaks ehk kuni 11.10.2023. Kuivõrd menetlusosalised määrust ei vaidlustanud, siis kehtib esialgse õiguskaitse määrus kuni lõpplahendi jõustumiseni käesolevas asjas.
3.29.01.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
4.1.Kaebajale VAP-i määramise ajal kehtis politseiametnikele erisus, mis võimaldas politseiametnikel saada VAP-i politseiteenistuses töötamisega samal ajal. Teiste kutsealade töötajad (näiteks kaevurid, lendurid, baleriinid, kuid välja arvatud päästeteenistujad ja vanglaametnikud) pidid VAP-i vormistamisel oma kutsealal töötamise lõpetama. 01.01.2020 jõustus väljateenitud aastate pensionide seaduse (VAPS) muudatus, mis kaotas eelnimetatud erisuse. Muudatust selgitatakse eelnõu seletuskirjas1. Kaebaja leiab, et muudatus tähendas, et 01.01.2020 vähemalt 20-aastase teenistusstaažiga politseiametnikul on 25-aastase staaži täitumisel õigus saada VAP-i ja töötada samal ajal politseiametnikuna edasi. Kõigil, kellel oli selleks päevaks kasvõi üks päev vähem staaži kui 1 Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6da7de9ce362-4f18-b9c089b434ed5a93/kaitsevaeteenistuse-seaduse-ja-teiste-seadustemuutmise-seadus
20 aastat, võeti see õigus ära. Neil küll säilis õigus VAP-i saada, kuid nad pidid 25-aastase staaži täitumisel teenistusest lahkuma. Lisatingimusena kehtestati, et VAP-i saamist samal ajal töötamisega võimaldatakse neile politseiametnikele, kes on katkematult politseiteenistuses või teenistuse katkemisel tuleb naasta teenistusse hiljemalt 90 kalendripäeva jooksul. SKA on seisukohal, et katkematu teenistuse tingimus kehtib ka neile politseiametnikele, kellel seadusmuudatuse ajaks oli aastaid enne seda täitnud VAP-i staaž ja VAP oli ka juba määratud. Nii oli kaebajal seadusmuudatuse ajaks täitunud politseiteenistuse staaži 28 aastat 3 kuud 1 päev ning VAP-i oli ta saanud juba pea 3 aastat. Vastupidiselt SKA-le leiab kaebaja, et katkematu teenistuse tingimus kehtib neile, kellel seadusmuudatuse jõustumise ajaks ei olnud veel VAP-i määratud. Seadusandja on seletuskirjas katkematu teenistuse põhjendustena toonud muu hulgas sarnasuse avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) soodustingimuste säilimisega, viidates ATS-i § 110 lõikele 3 ja § 111 lõikele 3. Tegemist ei ole aga päris sarnaste olukordadega. Viidatud sätete kohaselt säilis ametnikul, kelle ametikoht muutus alates 01.04.2013 töökohaks, õigus staažiarvestuse jätkumisele vanaduspensioni suurendamiseks, samuti õigus 35-päevasele puhkusele. Seda aga tingimusel, et avalikust teenistusest lahkumise ja sinna naasmise vahe ei või olla üle 90 päeva. Vanaduspensioni suurendamine on seotud vanaduspensioni määramisega, sest pensioni ei saa suurendada, kui seda ei ole määratud. Soodustingimuste säilimine staažiarvestuse osas tähendas seda, et see säilis ametnikel, kellele veel pensioni ei olnud määratud. Seadusandja mõte ei olnud, et nendelt ametnikelt, kes seadusmuudatuse jõustumise ajal olid küll teenistuses, kuid juba vanaduspensionil ja said pensionisuurendust, võeti suurendus ära, kui nad avalikust teenistusest lahkusid ning naasmisel olid olnud eemal üle 90 päeva. Teadaolevalt ei ole soodustingimuste regulatsiooni selliselt tõlgendatud ega ka praktikas rakendatud.
4.2.Kaebaja leiab, et rikutud on õiguspärase ootuse põhimõtet (Eesti Vabariigi põhiseaduse
(PS) § 10).
Kaebaja suhtes on VAPS-i rakendussätet rakendatud tagasiulatuvalt. See on olnud kaebajale üllatuslik ning rikkunud tema õiguspärast ootust. Kui inimesele on juba pension määratud eluaegselt ja ta ei ole ise teinud ühtegi tegu, mille tulemusel peaks temalt pensioni ära võtma, siis on lubamatu rakendada kohustavat seadust tagasiulatuvalt. Kaebaja VAP-i määramise otsus tehti 03.10.2016. Seega asus kaebaja oma pensioniõigust realiseerima enam kui kolm aastat enne 01.01.2020 jõustunud VAPS-i muudatusi, millest kaebaja teadlik ei olnud ja mida ta ka oodata ei osanud. Ei ole ka mõistlik eeldada, et iga Eesti inimene peab teadma kõiki seadusmuudatusi, eriti neid, mis ei leia ühiskonnas laia kõlapinda, mida ei arutata enne nende vastuvõtmist, vaid need lisatakse juba Riigikogu menetluses olevasse eelnõusse. Eriti juhul, kui inimene on juba asunud realiseerima talle seadusega antud õigust. Antud juhul ei saanud ka tööandja kaebajat teenistusse naasmisel teavitada, et vahepeal on õigusaktid muutunud. Tööandjal puudub teave, kes ja millist pensionit tema töötajatest saavad. Arvestades SKA tõlgendust ja seda, kui oluliselt taoline muudatus isikute õigusi mõjutab, oleks SKA pidanud puudutatud isikuid õigeaegselt teavitama ja selgitama muudatuse sisu ja tähendust. Kõik vajalikud kontaktid on SKA-l olemas. Jättes selle tegemata, on vastustaja
oluliselt rikkunud hea halduse põhimõtet, mille kohaselt on isikul alust uskuda, et tema suhtes tehtud positiivset otsust ei muudeta ilma teda sellest õigeaegselt teavitamata.
4.3.Seadusandja jättis loomata rakendussätte neile politseiametnikele, kellele VAP oli määratud juba enne (sh palju aastaid enne) erisuse kaotamist. Politseiametnike erisuse kaotamine võib puudutada veel mitmeid politseiametnikke, kellele on aastaid tagasi VAP määratud, kes on politseiteenistusest lahkunud, kuid nüüd otsustanud tagasi pöörduda. Isegi juhul, kui kaebaja sellisest muudatusest teadis, ei olnud ta teadlik SKA tõlgendusest, mis puudutab neid, kellel oli VAP määratud enne seadusmuudatust. Arvestades kaebajale tehtud ettekirjutust ja SKA tõlgendust, võib eeldada, et ka teised samas olukorras olevad VAP-i saajad ei tea SKA tõlgendusest juba VAP-i saavate isikute kohta, kes sooviksid politseiteenistusse naasta. Arusaamatuks jääb, kuidas peaksid isikud, kellele riik on otsustanud juba 1992. aastast alates kehtinud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse alusel maksta VAP-i samaaegselt vastaval kutsealal töötamisega ja kellele vastav pension on ka määratud, saama teadlikuks uute reeglite jõustumisest või veel enam – nende tõlgendamisest. Käesoleval juhul on seadusandja alates 01.01.2020 uue regulatsiooni kehtestamisega, kuid selleks rakendussätet loomata nende isikute tarbeks, kellele on enne uue regulatsiooni jõustumist vastav pension juba määratud, loonud olukorra, kus ametiasutus ja inimene saavad seadusmuudatusest täiesti erinevalt aru. See ei ole kooskõlas hea õigusloome põhimõttega. Isegi juhul, kui seadusandja mõte oli, et katkematu töötamise või 90 kalendripäeva jooksul ametikohale naasmise tingimus kehtib ka neile, kellele juba on pension määratud, oleks see põhiseadusvastane nii õiguspärase ootuse rikkumise kui ka juba enne 01.01.2020 VAP-i saavate isikute jaoks rakendussätte loomata jätmise tõttu. Käesoleval juhul tuleb lisaks arvestada ka asjaoluga, et kaebaja ei lahkunud 01.02.2020 teenistusest oma algatusel, vaid ta vabastati teenistusest ametikoha koondamise tõttu avaliku teenistuse seaduse § 90 lõike 1 punkti 2 alusel. Seega ei saanud ta oma otsustega kuidagi mõjutada asjaolu, et tema teenistus VAP-ile õigust andval politseiametniku ametikohal ei olnud katkematu. Sisuliselt pannakse isik selliselt valiku ette, kas naasta võimaluse tekkimisel politseiteenistusse ja sellega jääda ilma õigusest saada VAP-i või töötada mujal ja saada jätkuvalt VAP-i. Selliste valikute vahel valimine aga on võimatu, kui inimene isegi ei tea ja ei peagi teadma, et PPA-sse tööle tagasi minnes kaotab ta VAP-i. Samuti on selline tõlgendus vastuolus riigi huvidega, kuna politseiametnike vähesuse tõttu võttis Riigikogu mõni aeg tagasi vastu seadusmuudatuse, mis võimaldab politseiametnikul saada politseipensionit ning jätkata samal ajal politseiteenistuses. Politseiametniku väljaõpe on pikaajaline ja kulukas. Kui VAP-ist ilmajäämise tõttu ei taha kogenud politseiametnikud PPA- sse tagasi tulla, siis on see äärmiselt ebamõistlik riigi ressursside kulutamine.
4.4.Uues so käesolevas asjas vaidlustatud ettekirjutuses on õigusliku alusena märgitud VAPSi § 26 ja SÜS-i § 31 lõike 1 punkt 2. Seega on õiguslike aluste hulgast jäetud välja SÜS-i § 34 lõige 1. VAPS-i § 26 reguleerib seda, et õigus saada VAP-i olles politseiteenistuses kaob neil, kes on pärast 01.01.2020 olnud teenistusest eemal üle 90 kalendripäeva. See tingimus kehtib neile, kellele VAP määratakse pärast kõnealuse VAPS-i muudatuse jõustumist. See tingimus ei saa kehtida neile, kellele on VAP määratud aastaid enne seadusmuudatuse jõustumist. Selle põhimõtte rakendamine neile, kellel oli VAP-i õigus tekkinud ja kes seda juba ka kasutas ammu enne seadusmuudatust, rikub õiguspärase ootuse põhimõtet.
SÜS-i § 31 lõike 1 punkt 2 sätestab, et hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused osaliselt või täielikult tagasi, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud. Kaebajal oli õigus VAP-i saada ka politseiteenistuses olemise ajal, seega ei saa öelda, et tema VAP-i saamise õigus oli peatunud või lõppenud ning puudub alus VAP-i tagasinõudmiseks. Vastustaja on jätnud otsuse tegemisel tähelepanuta selle, et P.E oli politseiteenistuses ka 01.10.1991 kuni 31.01.2020 ning talle oli määratud VAP juba 2016. aastal, s.o pea 3 aastat enne seadusmuudatuse jõustumist. Kuna seadusandja ei olnud loonud rakendussätet ning keegi ei olnud ka kaebajale selgitanud, et SKA rakendab muudatust tagasiulatuvalt, ei võinud kaebaja teada, et temalt võetakse õigus, mida ta oli juba mitme aasta jooksul realiseerinud. Kaebaja ise ei olnud teinud ühtegi tegu, et juba määratud VAP-i õigus temalt ära võtta. Vastustaja on 29.08.2023 ettekirjutusesse nr 4.1-16/24151-5 lisanud õigusliku alusena RPKS-i § § 391 lõike 1, mille kohaselt on isik kohustatud 10 päeva jooksul alates asjaolude tekkimisest teatama SKA-le kõikidest asjaoludest, mis toovad kaasa pensioni maksmise peatamise või lõpetamise või pensioni suuruse muutumise. Kaebaja ei saanud 10 päeva jooksul teatada SKAle asjaoludest, mis toovad kaasa pensioni maksmise peatamise või lõpetamise või pensioni suuruse muutumise, kuna talle teadaolevalt selliseid asjaolusid ei olnud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.1.Kaebajale on tehtud ettekirjutus tulenevalt VAPS §-st 26, mille kohaselt VAPS § 12 lõikes 1 nimetatud isikutel, kellel on enne 2020. aasta 1. jaanuari tekkinud õigus väljateenitud aastate pensionile ning kes 2020. aasta 1. jaanuaril töötavad §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal või kes on töötanud §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal vähemalt 20 aastat ja jätkavad sellel töötamist kuni väljateenitud aastate pensioni õiguse tekkeni, säilib õigus saada väljateenitud aastate pensioni sel kutsealal või ametikohal töötamise korral üksnes juhul, kui nad töötavad katkematult õigust andval kutsealal või ametikohal või jätkavad ühelt õigust andvalt kutsealalt või ametikohalt vabastamise korral töötamist samal või teisel õigust andval kutsealal või ametikohal hiljemalt 90 kalendripäeva möödumisel endiselt kutsealalt või ametikohalt vabastamisest arvates. Kaebaja on politseiametnik, kellele on alates 03.10.2016 otsusega nr E04401 määratud väljateenitud aastate pension VAPS § 12 lg 1 alusel (lisa 1, dtl 71). Tulenevalt VAPS §-st 10 määratakse ja makstakse väljateenitud aastate pensioni pärast töötamise lõpetamist VAPS-i alusel pensioni saamise õigust andval kutsealal või ametikohal. Sellele kutsealale või ametikohale tagasipöördumisel väljateenitud aastate pensioni maksmine peatatakse. Isikule, kes jätkab töötamist kutsealal või ametikohal, mis ei anna õigust saada pensioni VAPS-i alusel, makstakse väljateenitud aastate pensioni täies ulatuses. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 14.05.1992 otsuse „Väljateenitud aastate pensionide seaduse rakendamise kohta“ p 7 alusel oli kehtestatud erand VAPS § 12 loetletud ameti- või töökohtadel töötamise korral ning neil oli lubatud saada väljateenitud aastate pensioni olenemata palgast või muust sissetulekust. Ülemnõukogu 14.05.1992 otsus tunnistati kehtetuks alates 01.01.2020 ning VAPS-i lisati § 26. VAPS § 26 alusel jäi kaebajale ka 01.01.2020 õigus töötamise korral politseiametnikuna saada väljateenitud aastate pensioni, sest kaebajal oli enne 2020. aasta 1. jaanuari tekkinud õigus
väljateenitud aastate pensionile ning ta töötas 2020. aasta 1. jaanuaril §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal. 24.03.2023 avaldusega (lisa 2, dtl 72-80) soovis kaebaja saada pensioni politsei- ja piirivalveteenistuse seaduse alusel. Politsei- ja Piirivalveameti 09.03.2023 teatisest nr 1.93/694-1 (lisa 3, dtl 46-47) selgus, et kaebaja lahkus politseiteenistusest 01.02.2020 ja naasis teenistusse 18.10.2021, st rohkem kui 90 kalendripäeva hiljem. Tulenevalt VAPS §-st 26 oli kaebajal õigus saada samaaegselt politseiametnikuna töötamisega väljateenitud aastate pensioni, kuid politseiteenistusest lahkumisel ja naasmisel teenistusse rohkem kui 90 kalendripäeva hiljem, see õigus lõppes. Kaebajale kohaldus politseiteenistusse naasmisel, s.o 18.10.2021, VAPS § 10, st et samaaegselt töötamisega ei olnud tal enam õigus saada väljateenitud aastate pensioni.
5.2.Kaebajal ei olnud politseiteenistusse naasmisel 18.10.2021 enam õigus saada samaaegselt töötamisega väljateenitud aastate pensioni ja talle maksti pensioni alusetult. SÜS § 32 lg 1 kohaselt otsustab hüvitise andja alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmise ettekirjutusega isiku vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse taotluse alusel või hüvitise andja initsiatiivil algatatud haldusmenetluses. Vastustaja on algatanud alusetu makse osas haldusmenetluse teavitades sellest kaebajat 18.04.2023 kirjaga (lisa 4, dtl 48-48). Kaebaja esitas oma vastuväited (lisa 4, dtl 50-55), kuid need ei andnud alust tagasinõudest loobumiseks. Seadusandja on otsustanud anda teatud politseiametnikele jätkuvalt õiguse töötamisel saada pensioni, kuid seda vaid juhul kui väljateenitud aastate pensionile õigust andval ametikohal töötamine ei katke kauemaks kui 90 päeva. See säte kehtib ka nende suhtes, kellele oli väljateenitud aastate pension juba määratud. Samuti ei ole seadusandja teinud vahet, mis alusel teenistussuhe katkeb. Õigusliku regulatsiooni muutumine ja isikute teadmatus sellest on inimlikult mõistetav, kuid ei ole aluseks tagasinõudest loobumiseks. Kaebajal on võimalik tagastada nõutav summa osade kaupa ning seda võimalust on talle teavituskirjas pakutud. Kaebaja ei ole küll väitnud, et nõutava summa tagastamine talle raskusi valmistaks, pigem on kaebajal muud vastuväited tagasinõude osas.
5.3.Vastustaja esitas kaebajale 22.06.2023 ettekirjutusega nr 4.1-16/24151-3 (lisa 5, dtl 9092) tagasinõude alusetult saadud pensioni tagastamiseks summas 6112,13 eurot. Kaebaja vaidlustas ettekirjutuse kohtus ning ettekirjutuses esinevate puuduste tõttu otsustas vastustaja ettekirjutuse kehtetuks tunnistada ning väljastas 29.08.2023 parandatud ja täiendatud ettekirjutuse nr 4.1.16/24151-5 (lisa 6, dtl 93-95).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud ettekirjutuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud ettekirjutus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele. Vaidlustatud ettekirjutuse näol on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastab HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. Samuti on järgitud väljateenitud aastate pensionide seaduses (VAPS), riikliku pensionikindlustuse seaduses (RPKS) ning sotsiaalseadustiku üldosa seaduses (SÜS) sätestatud nõudeid ning haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud tingimusi.
7.Õiguslik regulatsioon ja asjas tuvastatud faktilised asjaolud VAPS § 12 kohaselt on õigus saada väljateenitud aastate pensioni (VAP) politseiametnikel, päästeteenistujatel ja vanglaametnikel, kes on töötanud politseis, päästeteenistuses või vanglas sellele pensionile õigust andvatel kutsealadel või ametikohtadel vähemalt 25 aastat. VAPS § 10 sätestab, et väljateenitud aastate pensioni määratakse ja makstakse pärast töötamise lõpetamist käesoleva seaduse alusel pensioni saamise õigust andval kutsealal või ametikohal. Sellele kutsealale või ametikohale tagasipöördumisel väljateenitud aastate pensioni maksmine peatatakse. Isikule, kes jätkab töötamist kutsealal või ametikohal, mis ei anna õigust saada pensioni käesoleva seaduse alusel, makstakse väljateenitud aastate pensioni täies ulatuses. VAPS §-st 10 kehtis kuni 31.12.2019 erand, mis tehti Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega „Väljateenitud aastate pensionide seaduse rakendamise kohta“. Otsuse punkt 7 lubas maksta politseiametnikule (samuti päästeteenistujale ja vanglaametnikule) VAP-i olenemata sellest, et ta töötab politseiametniku ametikohal. 01.01.2020 alates VAPS § 10 erisus kaotati. Muudatus sõnastati VAPS §-s 26 järgmiselt: Käesoleva seaduse § 12 lõikes 1 nimetatud isikutel, kellel on enne 2020. aasta 1. jaanuari tekkinud õigus väljateenitud aastate pensionile ning kes 2020. aasta 1. jaanuaril töötavad §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal või kes on töötanud §-s 12 nimetatud kutsealal või ametikohal vähemalt 20 aastat ja jätkavad sellel töötamist kuni väljateenitud aastate pensioni õiguse tekkeni, säilib õigus saada väljateenitud aastate pensioni sel kutsealal või ametikohal töötamise korral üksnes juhul, kui nad töötavad katkematult õigust andval kutsealal või ametikohal või jätkavad ühelt õigust andvalt kutsealalt või ametikohalt vabastamise korral töötamist samal või teisel õigust andval kutsealal või ametikohal hiljemalt 90 kalendripäeva möödumisel endiselt kutsealalt või ametikohalt vabastamisest arvates. Pooled ei vaidle selle üle, et eraldi rakendussätet neile politseiametnikele, kellele VAP oli määratud juba enne erisuse kaotamist ei loodud.
8.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja on politseiametnik, kellel on alates 03.10.2016 otsusega nr E04401 määratud VAP VAPS § 12 lg 1 alusel (dtl 71).
9.Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja politseiteenistuse staaž oli 05.03.2023 seisuga 35 aastat 6 kuud 18 päeva. Sellest teenistuse aeg politseiametniku ametikohal politsei ja piirivalve seaduse alusel: 11 aastat 5 kuud 16 päeva (ajaperioodid: 01.01.2010 – 31.01.2020, 18.10.2021 – 05.03.2023). Politseiteenistuse staaž, mis on arvestatud politseiteenistuse seaduse § 21 2 lõigete 1–4 alusel vastavalt politsei ja piirivalve seaduse § 361 lõikele 4: 24 aastat 1 kuu 2 päeva (ajaperioodid: 01.10.1991 – 31.12.2009). Teenistuse aeg 01.10.1991 – 01.09.1994 on arvutatud vastava ajavahemiku staaži hulka kolmekordselt. (Vt dtl 46-47)
10.Vaidlus puudub ka asjaolu üle, et kaebaja töötas vaidlusaluse ettekirjutuse esemeks oleval ajaperioodil so 18.10.2021-04.03.2023 politseiametnikuna so väljateenitud aastate pensioni saamise õigust andval ametikohal.
11.Asjas on tõendamist leidnud, et perioodil 01.02.2020 kuni 17.10.2021 ei olnud kaebaja politseiteenistuses. Töötamine katkes koondamise tõttu ja vahe kahe töötamise vahel vabastamisest alates on rohkem kui 90 kalendripäeva. (Vt ka dtl 46-47)
12.Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas ülal viidatud VAPS § 26 sätestatud regulatsioon, mis näeb ette, et õigus saada VAP-i sel kutsealal või ametikohal töötamise korral säilib üksnes juhul, kui nad töötavad katkematult õigust andval kutsealal või ametikohal või jätkavad ühelt õigust andvalt kutsealalt või ametikohalt vabastamise korral töötamist samal või teisel õigust andval kutsealal või ametikohal hiljemalt 90 kalendripäeva möödumisel endiselt kutsealalt või ametikohalt vabastamisest arvates kohaldub ka neile politseiametnikele, kellele oli VAP määratud juba enne vastava sätte kehtima hakkamist ehk enne 01.01.2020 aastat. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et VAPS § 26 tuleb kohaldada ka nende isikute suhtes, kellele oli VAP määratud juba enne vastava sätte kehtima hakkamist. Analüüsides seaduse teksti ja eelnõu nr „447 SE II seletuskirja kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise juurde“2 saab kohtu arvates üheselt järeldada, et seadusandja tahe oli selgelt piirata nende isikute hulka, kellel on õigus saada samaaegselt nii VAP-i kui ka töötada VAP-i õigust andval ametikohal. Nimetatud seletuskirjas on märgitud järgmist: „Samuti täiendatakse VAPS-i §-ga 26. Kuigi VAPS-i üldise põhimõtte järgi makstakse seda pensioni ainult siis, kui isik ei tööta väljateenitud aastate pensionile õigust andval ametikohal, sätestas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 14. mai 1992. a otsus „Väljateenitud aastate pensionide seaduse rakendamise kohta” sellest erineva lahenduse. Otsuse punkt 7 lubab maksta väljateenitud aastate pensioni ka siis, kui päästeteenistuja, politsei- või vanglaametnik jätkab sel alal töötamist. See on vastuolus VAPSiga, mille eesmärk on maksta pensioni nende kutsealade töötajatele ja spetsialistidele, kes teevad sellist tööd, millega kaasneb enne vanaduspensioniikka jõudmist kutsealase töövõime kaotus või vähenemine, mis takistab sellel kutsealal või ametikohal töötamise jätkamist. Otsuse punkti 7 alusel on neil ametnikel vajaliku staaži täitumisel õigus saada palgalisana väljateenitud aastate pensioni, mis 25-aastase staaži korral on alates 1. aprillist 2018. a 350 eurot kuus. See säte oli mõeldud ajutise abinõuna, kuna seda pensioni lubati otsuse järgi maksta üheaegselt töötamisega kuni väljateenitud aastate pensionide määramise uute aluste jõustumiseni. Politseiametnikele jõustus uus kord 2002. aastal. Kuna otsust kehtetuks ei tunnistatud, maksti politseiametnikele seda pensioni senini üheaegselt töötamisega pensioniõigust andval kutsealal. /.../ Käesoleva muudatusega tunnistatakse Ülemnõukogu otsus kehtetuks, kuid VAPSi §-ga 26 kehtestatakse üleminekusäte. Paragrahv 26 säilitab õiguse saada väljateenitud aastate pensioni samaaegselt töötamisega pensioniõigust andvatel kutsealadel neile politsei- ja vanglaametnikele ning päästeteenistujatele, kellel käesoleva muudatuse jõustumise ajal on õigus saada väljateenitud aastate pensioni (s.o kas seda juba makstakse või neil on saanud staaž täis, kuid nad ei ole veel jõudnud pensioni taotleda või on jõudnud taotleda, kuid Sotsiaalkindlustusamet alles menetleb vastavat taotlust vms) ja kes sel ajal töötavad ühel neist ametikohtadest. Samuti
säilib õigus saada üheaegselt palka ja pensionit neil, kellel on muudatuse jõustumise ajaks omandatud 25- aastasest staažinõudest 20 aastat. Nimetatud õigus (s.o saada väljateenitud aastate pensioni samaaegselt töötamisega VAPS-i §-s 12 nimetatud töö- või ametikohal) ei säili piiramatult. Kui need isikud, kelle vastav õigus säilitatakse, ei tööta VAPS-i §-s 12 nimetatud ametikohal kauem kui 90 kalendripäeva (s.o nad ei tööta katkematult), siis koheldakse neid sarnaselt nende isikutega, kes muudatuse jõustumise ajal §-s 12 nimetatud ametikohal ei tööta või kellel ei olnud selleks ajaks veel õigust pensionile. See tähendab, et juhul, kui nimetatud isikud naasevad VAPS-i §-s 12 nimetatud töö- või ametikohale hiljem kui 90 päeva pärast, ei maksta neile samaaegselt töötamisega väljateenitud aastate pensioni. Katkematu töötamise puhul kuni 90-päevase töövaheaja võimaldamine on sarnane avaliku teenistuse seaduses soodustingimuste säilimisega (vt ATS § 110 lg 3 ja § 111 lg 3).“ Kohus leiab arvestades ülal tuvastatud faktiliste asjaoludega ning viidatud õigusliku regulatsiooniga, et kaebaja ekslikul seisukohal, et VAPS § 26 ei tulnud kohaldada kaebuse esitaja suhtes. Kohus leiab veel, et vastav säte on ka piisavalt selge, et kaebaja pidi uuesti politseiteenistusse asudes aru saama, et kuivõrd tema politseiteenistuses katkematu töötamise vahe on pikem kui 90 päeva, siis uuesti tööle asudes kaotab ta õiguse saada samaaegselt politseiametniku töötasu ja VAP-i. Sellest tulenevalt ei ole ka asjakohased kaebaja väited selles, et isikute osas, kes juba said VAPS § 26 jõustumisel VAP-i oleks tulnud teha veel eraldi rakendussäte. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et antud juhul VAPS § 26 rikub kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtet ning sättel on tagasiulatuv mõju. Enne teenistusse naasmist 18.10.2021 oli kaebajal võimalik välja selgitada, kuidas võib teenistusse naasmine mõjutada kaebajale määratud VAPi arvestades mh, et VAPS-is on sätestatud üldine põhimõte, et VAP-i makstakse pärast töötamise lõpetamist v.a seaduses sätestatud erandid. Kohus möönab kaebajaga nõustudes, et sisuliselt pannakse vastava regulatsiooniga isik selliselt valiku ette, kas naasta võimaluse tekkimisel politseiteenistusse ja sellega jääda ilma õigusest saada VAP-i või töötada mujal ja saada jätkuvalt VAP-i, mis on vastuolus ka riigi enda huvidega, kuivõrd VAP-ist ilmajäämise tõttu ei taha kogenud politseiametnikud PPA- sse tagasi tulla ning selle näol on tegemist ebamõistliku riigi ressursside kulutamisega. Kahjuks on tegemist aga seadusandja poolse poliitilise tahte ellu viimisega ning sisuliselt ka otstarbekuse küsimusega, kuhu kohtuvõim sekkuda ei saa juhul kui tegemist ei ole just selgelt põhiseaduse vastase olukorraga. Antud juhul ei nähtu kohtule, et VAPS regulatsioon (selle § 26 või kaebaja poolt viidatud täiendava rakendussätte puudumine) oleks põhiseadusega vastuolus.
13.Kohus leiab, et õiguslik alus väljateenitud aastate pensioni tagasinõudmiseks on vaidlustatud ettekirjutuses õigesti märgitud ja selleks on RPKS § 48 lg 1, mis sätestab, et kui isikul ei ole õigust saada riiklikku pensioni või kui riikliku pensioni maksmine lõpetatakse enne, kui Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel tasaarvestatud summa on täielikult kustutatud, nõuab Sotsiaalkindlustusamet isikule alusetult makstud riikliku pensioni tagasi sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatud korras. Käesoleval juhul ei olnud kaebuse esitajal alates 01.11.2021, kuivõrd kaebaja asus tööle politseiametniku ametikohale 18.10.2021 enam õigust saada väljateenitud aastate pensioni.
Järelikult tuli vastustajal lähtudes RPKS § 48 lg 1 kaebajale alusetult makstud väljateenitud aastate pension tagasi nõuda lähtudes tagasinõudmisel SÜS sätestatust. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses tuginenud asjakohaselt SÜS § 31 lg 1 p 2, mis sätestab, et hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused (edaspidi käesolevas jaos ka alusetult tehtud kulutused) osaliselt või täielikult tagasi kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud. Kohus selgitab kaebajale, et käesoleval juhul nõutakse kaebajalt õiguspäraselt väljateenitud aastate pensioni tagasi lähtudes VAPS § 26 ja RPKS § 48 lg 1 kui aluseta makstud pensioni. Kaebajal ei olnud õigust vastavat pensioni saada lähtudes VAPS § 26, millest tuleneb, et kui need isikud, kellel vastav õigus säilitatakse, ei tööta VAPS-i §-s 12 nimetatud ametikohal kauem kui 90 kalendripäeva (s.o nad ei tööta katkematult), siis koheldakse neid sarnaselt nende isikutega, kes muudatuse jõustumise ajal §-s 12 nimetatud ametikohal ei tööta või kellel ei olnud selleks ajaks veel õigust pensionile. See tähendab, et juhul, kui nimetatud isikud naasevad VAPS-i §-s 12 nimetatud töö- või ametikohale hiljem kui 90 päeva pärast, ei maksta neile samaaegselt töötamisega väljateenitud aastate pensioni. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on alates 18.10.2021 aastast töötanud vastava pensioni saamise õigust andval kutsealal või ametikohal ning viimasest töötamisest samal ametikohal oli möödunud rohkem kui 90 kalendripäeva (kaebaja töösuhe lõppes enne uuesti tööle naasmist 31.01.2020), millest tulenevalt oli vastustajal õigus ettekirjutuses sätestatud ulatuses pensioni tagasinõudmiseks.
14.Kaebaja märkis kaebuses veel, et tal ei olnud võimalik kuidagi täita ettekirjutuses viidatud RPKS § 391 lg 1 kohustust, kuivõrd kaebajale ei olnud vastustaja tõlgendus VAPS § 26 teada. Seejuures vastustaja ei ole ka sellisest tõlgendusest puudutatud isikuid sh kaebajat teavitanud, kuigi vastavad kontaktid olid vastustajal olemas. Kohus selgitab, et SKA-l puudus seadusest tulenevalt kohustus kõiki VAP-i saavaid isikuid seadusemuudatusest ja selle sisust eraldi teavitada.
15.Arvestades eeltoodut ja seda, et kohus ei ole tuvastanud vaidlustatud SKA 29.08.2023 ettekirjutuse nr 4.1- 16/24151-5 resolutsiooni p 2 ja p 3 tegemisel vastustaja poolt ja selle sisus ühtegi rikkumist, mis võiks kaasa tuua ettekirjutuse tühistamise, leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendamatu. Menetluskulud
16.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.