Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.12.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1929
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks sisuliselt läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja RL
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.03.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.03.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-1929 muutmata.
2.Jätta X apellatsioonimenetluse riigi õigusabiga seonduvad kulud riigi kanda ja ülejäänud kulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.01.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-22-1929 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 01.07.2022 otsusega nr 15.3-3.1/1850-8 X pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 01.07.2022, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele X kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas talle Schengeni alale sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. X esitas 13.07.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 01.07.2022 otsuse tühistamiseks. Tartu Halduskohus jättis 15.05.2023 otsusega haldusasjas nr 3-22-1513 kaebuse rahuldamata. X apellatsioonkaebus on Tartu Ringkonnakohtu menetluses.
X esitas 23.08.2022 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks.
3.PPA peatas 29.08.2022 kirjaga nr 15.3-3.1/2064-1 tähtajalise elamisloa taotluse menetluse kuni kohtumenetluse lõppemiseni haldusasjas nr 3-22-1513, sest selles tehtav otsus võib mõjutada käimasoleva haldusmenetluse tulemust.
4.X esitas 12.09.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse (hiljem täiendatud), mille kohus võttis menetlusse nõudes kohustada PPA-d vaatama kaebaja taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks sisuliselt läbi. Kaebaja on Eestis sündinud ja terve elu siin elanud Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes sai kodakondsuse vanemate algatusel. Kaebajal puuduvad Venemaal lähedased sugulased. Haldusmenetluse peatamine on toiming, millel puudub õiguslik alus. Haldusmenetluse seadus (HMS) ega välismaalaste seadus (VMS) ei näe ette võimalust peatada haldusmenetlus kohtumenetluse ajaks. HMS § 5 lg 2 kohaselt on kaebajal õigustatud ootus, et haldusorgan vaatab tema taotluse läbi võimalikult kiirelt ja lihtsalt. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamine ei mõjuta selle otsuse kehtivust. Seetõttu puudub kaebajal Eestis elamisõigus. Kuivõrd kriminaalmenetluses ei ole lõpplahend veel jõustunud, võib kaebaja saada vabadusse. Oma elu korraldamiseks peab kaebajal olema võimalus tagada endale viibimisalus Eestis. Kui isiku pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks seoses sellega, et isik kujutab ohtu avalikule korrale, tuleb kaaluda isikule tähtajalise elamisloa andmise võimalust. Kaebajal on õigustatud huvi selle vastu, et tähtajalise elamisloa saamise küsimus laheneks tema vangistuses viibimise ajal. Kaebaja on kandnud karistusest kolmandiku ja 2023. a juunis avaneb tal võimalus taotleda ennetähtaegset vabastamist elektroonilise järelevalve meetmete kohaldamisega. Kaebaja soovib säilitada suhted oma lapsega. Venemaale tagasi pöördumisel võidakse ta mobiliseerida.
PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.
Kuna kaebaja viibib hetkel vahistatuna vanglas, on tal VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks. Praeguse vaidluse tulemusel ei ole kaebajal võimalik tagada oma viibimisalust Eestis, vaid üksnes taotluse läbivaatamist. Kaebajale on PPA 01.07.2022 otsusega tehtud ka lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeldu. Kui kohus rahuldab haldusasjas nr 3-22-1513 kaebuse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas, saab PPA 2(6)
3-22-1929 kaaluda kaebajale tähtajalise elamisloa andmist erandina. Seetõttu on menetluse peatamine kaebajale soodsam taotluse lahendamisest kohe.
6.Tallinna Halduskohus jättis 20.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 01.03.2023 määruses nr 3-22-1894, milles vaidluse all oli sarnases olukorras tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbi vaatamata jätmine, järgmist. Kaebajal on kinnipeetavana vahetult seadusest tulenev alus Eestis viibimiseks ja tal ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema muud seaduslikku alust (nt tähtajalist elamisluba) Eestis viibimiseks (VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3). Tegemist on VMS § 219 lg 1 p-s 6 nimetatud olukorraga (s.o välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis) ning tähtajalise elamisloa taotlus tuli jätta läbi vaatamata. Elamisloa andmiseks peab välismaalasel olema vajadus elamisloa järele (vt Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 22). Sellist vajadust ei esine, kui välismaalasel on vahetult seadusest tulenev õigus Eestis viibida. Kaebaja ei ole toonud välja mingeid selliseid asjaolusid, millest võiks järeldada, et tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbi vaatamata jätmise tagajärjel võivad tema (põhi)õigused saada rikutud (nt tal poleks võimalik oma õigusi realiseerida). Kaebaja vajadust tähtajalise elamisloa järele ei saa tuletada ka tema võimalusest tingimisi enne tähtaega vangistusest vabaneda, sest elamisloa olemasolu ei ole ennetähtaegse vabastamise eeltingimus (vt karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 4) ja isikule ei ole alust anda elamisluba n-ö igaks juhuks, vaid üksnes tegeliku vajaduse korral. Kaebajal on võimalik taotleda uuesti tähtajalise elamisloa andmist, kui tema karistusaeg hakkab lõppema või tema taotlus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks osutub edukaks. Elamisloa olemasolu või puudumine ei mõjuta tema kinnipidamistingimusi (sh vanglas töötamise võimalust) ega ka tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamist. Kui kaebajal tekib võimalus kinnipidamisasutusest vabaneda, saab ta taotleda tähtajalist elamisluba uuesti ja vajaduse korral vaidlustada elamisloa andmata jätmist uuesti, taotledes ühtlasi esialgset õiguskaitset. Eeltoodud seisukoht on asjakohane ka praeguses asjas, kuigi eelneval juhul jäeti elamisloa taotlus läbi vaatamata, kuid kaebaja osas peatati menetlus. Kaebaja on praeguseks kinnipeetava, mitte enam vahistatu staatuses. Kaebajale määratud karistuse kandmine lõppeb karistuse täies ulatuses ärakandmise korral 2025. a-l. Kaebaja taotluse menetlemine peatati ajal, mil kaebaja suhtes kohaldati Viru Maakohtu 30.11.2021 otsuse nr 1-21-5320 alusel jätkuvalt vahistamist, samas Tartu Ringkonnakohus oli jätnud 25.08.2022 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu poolt õigeksmõistva otsuse tegemisele eelneb nii kassatsioonkaebuse menetlusse võtmine kui ka vastaspoole ärakuulamine. Seega ei olnud võimalust, et kaebaja võinuks etteteatamata n-ö päeva pealt vabaneda. Kaebaja suhtes on tehtud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld. Seega puudub tal vabanedes otsene vajadus viibimisaluse järele ja tema esmane kohustus on Eesti Vabariigist lahkuda. Kaebajale selgitati ka Tartu Ringkonnakohtu 22.09.2022 määruses haldusasjas nr 3-22-1513, et tal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud esialgse õiguskaitse kohaldamisega võimalik ära hoida kaebajale pöördumatute tagajärgede tekkimist, kuna kaebaja ei viibi vabaduses ja teda ei ole hakatud Eesti Vabariigist välja saatma. Kaebajal on hetkel Eestis viibimisalus ja ta viibib vangistuses. Elamisloa olemasolu ei ole ennetähtaegse vabastamise eeltingimus (vt KarS § 76 lg 4). Justiitsministri 25.01.2001 määruse nr 11 „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ §-d 41‒43 reguleerivad vangla eeltoiminguid enne elamisloata kinnipeetava vabastamist. Seega tegutseb riik ennetavalt, et isik ei jääks vabanedes viibimisaluseta, kui viibimisaluse andmine on võimalik, arvestades kaebaja osas kehtivaid haldusakte. 3(6)
3-22-1929 Ka avavanglasse paigutamisel ei pruugi elamisloa olemasolu olla nõutav. Kuigi justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2 p 5 seab avavanglasse paigutamise tingimuseks elamisloa, on õiguskantsler seadnud määruse põhiseaduspärasuse kahtluse alla ning sama küsimus on kahtluse all veel vähemalt ühes Tallinna Halduskohtu menetluses olevas kohtuasjas (haldusasi nr 3-23-170). Seega on kaebajal igal juhul võimalik vaidlustada haldusakt, millega keeldutakse teda elamisloa puudumise tõttu avavanglasse paigutamast. Riigikohtu praktika võimaldab menetlust peatada, kui see on kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega ja kui menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige lahendamise (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 9). Asjas ei nähtu kaebaja õiguseid ja huvisid, mis kaaluksid üles PPA selgitust menetluse peatamise osas. Menetluse peatamine on kaebaja suhtes leebem kui võimalus, et elamisloa taotlus jäetakse läbi vaatamata, kuna kaebajal puudub elamisloa saamiseks vajadus. Menetluse peatamise põhjuseks võib olla otstarbekus ja vajadus hoida kokku riigi ressursse. Juhul, kui haldusasjas nr 3-22-1513 jäetakse kaebus rahuldamata, puudub õiguslik takistus kaebaja vanglast vabanemisel Eestist väljasaatmiseks. Sellises olukorras enam täiendavalt tähtaegse elamisloa andmist ei kaaluta. Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld on tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alus (VMS § 126). Eeltoodust tulenevalt ei oma asjas tähtsust, kas kaebajal on sidemed Venemaal, kas ta soovib alaealise lapsega suhteid säilitada ja kas ta võidaks Venemaal mobiliseerida. Nimetatud väited on asjakohased haldusasjas, kus on kontrollimisel kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse õiguspärasus. Vastustaja põhjendus menetluse peatamiseks seonduvalt asjaga nr 3-22-1513 oli õiguspärane. Seetõttu ei ole vastustaja õigusvastaselt viivitanud elamisloa taotluse läbi vaatamisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.X palub 04.04.2023 apellatsioonkaebuses (ja 13.11.2023 seisukohas) tühistada halduskohtu 20.03.2023 otsus, rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja eesmärk asjas nr 3-22-1513 esialgse õiguskaitse taotluse ja praeguses menetluses kaebuse esitamisel on sisuliselt erinevad. Esialgse õiguskaitse taotlus esitati lahkumisettekirjutuse täitmise keelamiseks. Kaebaja oli taotluse esitamisel vahistatu ning süüdimõistev kohtulahend oli vaidlustatud. Kaebaja lähtus lootusest, et kohus tühistab süüdimõistva kohtuotsuse. Seega võidi iga hetk kaebaja vabadusse lasta ja lahkumisettekirjutus sundtäita. Praeguse kaebuse esitamise tingis aga pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine. Kuigi kaebaja on otsuse kohtus vaidlustanud, see kehtib. Kaebaja on kandnud ära suurema osa karistusest. 2023. a juunis avaneb kaebajal võimalus taotleda ennetähtaegset vabastamist elektroonilise järelevalve kohaldamisega. Selleks peab kaebajal olema õigus elada Eestis. Elamisloa puudumisel ei ole kaebajal võimalik vabaduses viibides töötada. Kaebaja on elanud Eestis sünnist saadik ja tal on õigustatud huvi tähtajalise elamisõiguse saamiseks. Siseministri 21.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 26 kohaselt vaadatakse tähtajalise elamisloa taotlus läbi ja tehakse otsus kahe kuu jooksul taotluse esitamisest arvates. Seega on põhjendamatu kohtu seisukoht, et kinnipeetaval on piisavalt aega selleks, et vangistusest vabanemisel taotleda tähtajalist elamisluba ja tal puudub õigustatud huvi selle vastu, et taotlus lahendataks vangistuse ajal. HMS ega teised õigusaktid ei nähe ette haldusmenetluse peatamist kohtumenetluse tõttu. Menetluse peatamine peab olema kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega. PPA ega 4(6)
3-22-1929 kohus ei ole selgitanud, miks tähtajalise elamisloa taotluse menetluse jätkamine on vastuolus haldusmenetluse üldpõhimõtetega. Kaebaja eesmärgiks on saada elamisõigus Eestis. Kaebaja on sündinud ja terve elu elanud Eestis, tal on põhjendatud huvi elada edasi Eestis. Kuna kaebaja suhtes kehtib lahkumisettekirjutus, saadetakse ta ennetähtaegsel vabastamisel kohe Eestist välja. Kaebajal on ootus, et talle antakse tähtajaline elamisluba ja tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal toimub tema käitumise järelkontroll.
8.PPA palub 08.06.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebajal puudub vajadus elamisloa järele. Tal on kinnipeetavana vahetult seadusest tulenev alus Eestis viibimiseks (VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3). Juhul, kui kaebajale avaneb võimalus taotleda ennetähtaegset vabastamist elektroonilise järelevalve kohaldamisega, ei kaota ta õigust elada Eestis. Elektroonilise järelevalve kohaldamine ei tähenda, et karistus oleks kantud. Muutub üksnes karistuse kandmise viis. Ka käitumiskontrolli ajal on kaebajal VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenev viibimisõigus. Kaebaja ei saa tugineda õigustatud huvile elamisloa saamise vastu. Tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus, sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on kehtivad. Menetluse peatamine ei riku kaebaja õigusi ega jäta teda põhjendamatult pikaks ajaks õigusselgusetusse olukorda, kuna menetluse peatamise kestus on seotud vaidlusega asjas nr 322-1513. Elamislubade menetlust käsitlev eriregulatsioon ei anna alust tähtajalise elamisloa menetluse peatamiseks, ent PPA on antud juhul lähtunud Riigikohtu seisukohtadest haldusasjas nr 3-20-915, mille kohaselt on menetluse peatamine olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise, kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega. Kui PPA ei oleks tähtajalise elamisloa menetlust peatanud asjas nr 3-22-1513 lõpplahendi jõustumiseni, ei oleks PPA-l võimalik teha sisuliselt õiget otsust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
10.PPA 29.08.2022 kiri (dtl 59), millega peatati kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlus kuni kohtumenetluse lõppemiseni haldusasjas nr 3-22-1513, ei riku kaebaja õigusi. Menetluse peatamine kui menetlustoiming ei riku üldjuhul iseseisvalt akti andmist taotlenud isiku õigusi ega piira tema vabadusi ning ei ole seetõttu halduskohtus vaidlustatav menetluse lõpptulemusena antavast haldusaktist eraldi (nt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 9). Praegusel juhul ei ole äratuntav, kuidas saaks haldusmenetluse peatamisest tekkiv viivitus kujutada endast iseseisvat menetlusosalise subjektiivsete õiguste rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kui PPA ei oleks haldusmenetlust peatanud, oleks kaebaja taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks tulnud jätta läbi vaatamata või rahuldamata.
11.Kaebaja on kinnipeetav ja tema õiguslik alus Eestis viibimiseks karistuse kandmise ajal (sh juhul, kui ta vabaneks karistuse kandmiseks elektroonilise järelevalve alla) tuleneb VMS § 43 lg 1 p-st 5 ja lg-st 3. Seega puudub tal kinnipidamisasutuses viibimise ajal vajadus elamisloa järele ja kaebaja 15.08.2022 taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks (dtl 48 jj) oleks tulnud PPA-l jätta läbi vaatamata VMS § 219 lg 1 p 6 alusel. Elamisloa andmiseks peab 5(6)
3-22-1929 välismaalasel olema vajadus elamisloa järele (vt Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 22). Sellist vajadust ei esine, kui välismaalasel on vahetult seadusest tulenev õigus Eestis viibida (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2023 määrus asjas nr 3-22-1894, p-d 8 ja 9).
12.PPA 01.07.2022 otsus nr 15.3-3.1/1850-8, millega tunnistati X pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 01.07.2022, tehti ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele X kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldati Schengeni alale sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest, on kehtiv haldusakt. Alternatiivselt oleks PPA-l tulnud kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus juhul, kui haldusmenetlust ei oleks peatatud, jätta rahuldamata VMS 126 alusel, sest kaebaja suhtes kehtib sissesõidukeeld.
13.Eelneva tõttu oli põhjendatud peatada kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlus, kuna juhul, kui kaebus jääb asjas nr 3-22-1513 rahuldamata, tuleb kaebaja Eesti Vabariigist välja saata, aga kui kaebus rahuldatakse, tekib PPA-l võimalus kaebaja taotlus sisuliselt lahendada. Menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 1). Ehkki HMS ega VMS ei reguleeri haldusmenetluse peatamise küsimust, on see aktsepteeritav juhul, kui menetluse peatamine on kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega, sh eesmärgipärane (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 9). Praegusel juhul see nii ongi, sest kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise võimalikkus sõltub asjas nr 3-22-1513 tehtavast kohtulahendist.
14.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsioonimenetluse riigi õigusabiga seonduvad kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3) ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.