Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-22-1513 15. mai 2023 Maria Lõbus XXi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 1. juuli 2022. a otsuse nr 15.33.1/1850-8 tühistamiseks Kaebaja – XX esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet esindajad Merit Heinsar ja Katrin Toom Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde vastustaja poolt 25. aprillil 2023 esitatud kohtulahendid.
2.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tõendite kogumiseks (otsuse punkt 21).
3.Jätta XXi kaebus rahuldamata.
4.Jätta XXile antud menetlusabi kulud riigi kanda ning menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
5.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 14. juuni 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9).
3-22-1513 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (edaspidi kaebaja) sündis 5. mail 1987 Eesti Vabariigis. Ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA või vastustaja) tunnistas 1. juuli 2022. a otsusega nr 15.3-3.1/1850-8 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 1. juulist 2022, tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas kaebajale Schengeni alale sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Kaebaja ei ole Eestis elades järginud põhiseaduslikku korda ega riigis kehtivaid õigusakte. Kaebajat on karistatud 7 korda kriminaalkorras ja 29 korda väärteokorras. Kaebaja karistatus ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse. Kaebaja on toime pannud eriilmelisi kuritegusid: vargused, kelmused, omastamised, joobes juhtimised, lähisuhte vägivald, ähvardamine, röövid. Kaebaja kuriteod on läinud ajas raskemaks. Rööv ja isikuvastane vägivald on käsitatav raske kuriteona. Kaebaja kasutas oma lapse ema suhtes vägivalda alaealise lapse juuresolekul, mis suurendab ohu tõsidust veelgi. Joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine ohustab teiste liiklejate elu, tervist ja vara. Kaebaja osas on järjepidevalt karistusi täitmisele pööratud, sest ta ei ole suutnud katseaegasid läbida positiivselt ning on seejuures neljal korral pannud katseajal toime uue kuriteo. Kaebajast tulenev oht seisneb nii varavastaste, isikuvastaste kui ka liikluskuritegude toimepanemises. Kaebaja on viimase vanglakaristuse ajal läbinud sotsiaalprogramme, mille eesmärgiks on vähendada kriminaalsete isikute retsidiivsust, kuid sellegipoolest on tal viimase vangistuse jooksul 25 kehtivat distsiplinaarkaristust ja 5 väärteokaristust. Kaebaja on sotsiaalprogramme läbinud ka varasemate vangistuste ajal, kuid kaebaja käitumisele neil ei ole mõju olnud. Varasemad karistused, tööoskuste omandamine, lapse sünd ja kriminaalhooldused ei ole avaldanud kaebaja kuritegelikule käitumisele mitte mingisugust mõju. Kaebaja ei ole teinud ühtki sammu asumaks seaduskuulekalt elama. Kaebaja ei ole suutnud ka vanglakaristust kandes õiguskuulekalt käituda. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja lubadused enese muutmise kohta, sest sõnades on kaebaja seda väljendanud pea iga kuriteo toimepanemise järel, kuid seejärel siiski uue kuriteo toime pannud. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine. Kaebaja lähikondlaste hulka kuuluvad isa, ema, õde ja alaealine poeg. Kaebaja isa, ema ja õde on Venemaa Föderatsiooni kodakondsusega. Kaebaja ja tema vanemate vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Olgugi et kaebaja isale on hiljaaegu tehtud südameoperatsioon ja tal võib olla vaja ajutist tuge taastumisel, saavad tuge pakkuda teised lähedased ehk isikud, kes on pakkunud tuge ajal, kui kaebaja on viibinud vangistuses. Kaebaja suhtes on pooleli kriminaalmenetlus, kus teda süüdistatakse oma alaealise poja vastu seina tõukamises ja sellega talle kehavigastuste tekitamises. Narva linna Sotsiaalabiameti selgituste kohaselt on kaebaja alaealisel pojal peres toimunud füüsilise ja vaimse vägivalla tagajärjel ebastabiilne psüühiline seisund. Kaebaja vanglas viibimise ajal on lapse seisund mõnevõrra paranenud.
3-22-1513 Sotsiaalabiameti hinnangul ei ole kaebaja kontakt lapsega lapse huvides. Seega kaebaja elama jäämine Eestisse ei tähenda, et lapse parimad huvid oleksid tagatud. Kaebaja väitel on tal ka täisealine, kuid mitte lihane poeg. Selles osas saab olla tegu üksnes väheolulise eraeluriivega, sest tegu ei ole kaebaja pojaga, samuti on viidatud isik täisealine ning PPA ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et isik on kuidagi kaebajast sõltuv. Kaebaja saab Venemaa Föderatsioonis elades lähikondlastega suhtlust jätkata sidevahendeid kasutades. Kaebaja on küll elanud kogu oma elu Eestis, kuid ei ole teinud erilisi pingutusi, et Eesti ühiskonda integreeruda. Ta ei ole taotlenud Eesti kodakondsust. Riigikeelt ta ei oska. Tal on madal sotsiaalne ja kultuuriline integratsiooniaste. Tal ei ole Eestis kinnisvara. Kaebaja on vastumeelsust Eesti Vabariigi suhtes näidanud nii sõnades kui tegudes. Lisaks toimepandud kuritegudele ütles kaebaja 14. märtsil 2022 asjas nr 1-21-5320 toimunud Viru Maakohtu Narva kohtumaja istungil: „Vot, praegu sõda, suurepärane, varsti tuleb Putin ja siis teil kõigil on pizdets.“ Sellega väljendas kaebaja heakskiitu Venemaa Föderatsiooni sõjalisele ründele Ukraina vastu ning lootust, et rünne tehakse varsti ka Eesti Vabariigi vastu. Otsuse tegemise hetkel on kaebaja 35-aastane. Ehkki teise riiki elama asumine võib olla emotsionaalselt raske, on kaebajal kõik eeldused Venemaa Föderatsioonis edukaks hakkama saamiseks. Kaebaja emakeel on vene keel. See annab talle head eeldused Venemaal töö leidmiseks ja elama asumiseks. Kaebajal on võimalik taotleda Eesti Vabariigilt lahkumistoetust, mis aitab tal Venemaa Föderatsioonis esialgu hakkama saada, pangaarve avada ja üüripinna leida. Kaebaja on aastatel 2014−2015 külastanud Venemaa Föderatsiooni üheksal korral, mis näitab, et Venemaa Föderatsioon ja sealne elukorraldus ei ole talle võõras. Kaebajast lähtub oht, et ta paneb lühikese aja jooksul pärast vanglast vabanemist toime uue raske kuriteo. Lahkumisettekirjutus tuleb kohe pärast kaebaja vabanemist sundtäita, et välistada kaebaja poolt uute süütegude toimepanemine. Arvestades kaebaja toime pandud süütegude raskusastet ja rohkust, samuti õigusrikkumiste toimepanemist vangla kontrollitud keskkonnas, on põhjendatud alus arvata, et kaebaja võib uue tõsise kuriteo toime panna juba väga lühikese aja jooksul. Kuna kaebaja kujutab niivõrd tõsist ohtu, tuleb talle kohaldada pikim võimalik sissesõidukeeld, s.o viis aastat. On vajalik kaebaja maksimaalseks ajaks Eesti Vabariigi territooriumilt eemaldada. PPA ei tuvastanud humaanseid kaalutlusi, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 13. juulil 2022 kaebaja kaebus vastustaja 1. juuli 2022. a otsuse tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja 1. juuli 2022. a otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kaebaja põhjendas oma seisukohta kokkuvõtlikult järgmiselt. Kaebaja käitumine ei ole tõepoolest olnud seaduskuulekas, kuid kunagi ei ole tekkinud probleeme kaebaja ilmumisega vanglasse karistuse kandmiseks. Ka viimase vangistuse (Viru Maakohtu 10. mai 2019. a otsusega asjas nr 1-19-2349 mõistetud karistus) puhul ilmus kaebaja vabatahtlikult vanglasse kohtu poolt määratud tähtajaks. Kaebaja toime pandud kuriteod ei ole olnud rasked. PPA esitatud kohtuotsused ja -määrused ei ole seostatavad kaebajaga ega ühti karistusregistrist nähtuvate andmetega.
3-22-1513 Kaebajal on probleemid psüühikaga ja talle on määratud psühhotroopsed ravimid. Seda tuleb arvestada, hinnates kaebaja käitumist karistuse kandmise ajal. On ilmselge, et inimesel, kellel on psüühikahäired, võivad esineda käitumisprobleemid, kui ta on kinni peetud. Kaebaja on vaidlustanud talle määratud distsiplinaarkaristused. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristused ebaseaduslikult, kuna kaebajal on vasturääkivuste tõttu tekkinud vanglaametnikega halb läbisaamine. Käimasolevate kriminaalmenetluste arvessevõtmine on vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kaebaja siiski selgitab nende menetlustega seoses, et nende põhjuseks on kaebaja ja tema endise elukaaslase vaenulikud suhted ning viimase soov eemaldada kaebaja nende ühise poja elust. Menetlustes esitatud süüdistused on otsitud. Kaebaja ei ole oma poja suhtes vägivalda kasutanud. Kaebaja ei saa vangistuses viibimise tõttu teenida raha lapse ülalpidamiseks. Kaebaja on teinud kõik endast sõltuva, et säilitada tihedad suhted pojaga, kuid lapse ema tegevuse tõttu ei ole kaebaja saanud pojaga suhelda alates 2020. a märtsist. Kaebaja soovib iga hinnaga säilitada suhted pojaga. Kaebaja hooldusõigus lapse suhtes on peatatud vangistuse ajaks, kuid pärast vangistusest vabanemist soovib kaebaja viivitamatult pöörduda kohtusse hooldusõiguse taastamiseks. Pooleli on kohtuasi, kus kaebaja on soovinud lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramist. Kui kaebaja saadetakse Eestist välja, siis kaebaja kaotab lapsega suhtlemise võimaluse. Kaebaja ema ja õde elavad Hispaanias. Kui sissesõidukeeld kehtib kogu Schengeni ala suhtes, siis kaebaja ei saa oma ema ja õde külastada. Arvestades Euroopa Liidu ja Venemaa pingelisi suhteid seoses Venemaa ja Ukraina sõjaga, ei ole tõenäoline, et kaebaja emal ja õel oleks võimalik kaebajat Venemaal külastada. Kaebaja isa elab Eestis ja kaebaja suhted isaga on väga tihedad. Kaebaja helistab tihti vanglast isale. Kaebaja isa on valmis kaebaja enda korterisse elama võtma. Arvesse tuleb võtta ka kaebaja isa terviseseisundit. 2022. a kevadel oli kaebaja isal infarkt. Isa on pensionär. Seoses infarktiga võib tekkida vajadus, et kaebaja hoolitseks isa eest. Kaebaja on ukrainlane. Tema väljasaatmine Venemaale olukorras, kus Venemaa ja Ukraina vahel on sõda, võib ohustada kaebaja vabadust ja tervist. Venemaal võidakse kaebaja saata sunniviisiliselt sõtta. Kaebaja ei taha sõjas osaleda. Kaebaja on sünnist saadik elanud Eestis ja seob oma tuleviku Eestiga. Ta kavatseb oma elu paremaks muuta, perekonnasuhteid korraldada ja elada õiguskuulekalt. Venemaa kodakondsuse sai kaebaja alaealisena, see oli tema ema otsus ja kaebajast midagi ei sõltunud. PPA on rõhutanud seda, et kaebaja ei ole eesti keelt ära õppinud. Tuleb arvestada sellega, et kaebaja sündis Sillamäel ja veetis lapsepõlve Ida-Virumaal. On teada, et see Eesti piirkond on oma erisustega, mis takistavad eesti keele omandamist. Vangistuses on kaebaja omandanud eesti keele A2 tasemel. 2020. aastal katkes eesti keele õppimine COVID-ist tingitud piirangute tõttu. Kaebaja käitumisest vangistuses nähtub, et kaebaja teeb tõepoolest pingutusi selleks, et muuta oma käitumist ja elustiili seaduskuulekaks. PPA jättis tähelepanuta asjaolud, mis võivad näidata kaebajat positiivsest küljest. PPA on kohustatud andma kaebajale võimaluse vabastamisel demonstreerida, et tema käitumine jääb positiivseks ka vabanemisel. PPA peab arvestama kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämise suhtes.
3-22-1513 Kaebajal ei ole Venemaal sugulasi, elukohta ega sotsiaaltoetusi. On tõenäoline, et Venemaale väljasaatmise korral ei saa kaebaja kohe töökohta ega sotsiaaltoetusi. Venemaal töökoha ja sotsiaaltoetuste saamiseks on vaja sissekirjutust. Kaebajal on raske leida endale kiiremas korras elukohta. Eeltoodut arvestades võib tekkida oht kaebaja elule. Samuti peab kaebaja Venemaal akrediteerima enda haridust tõendavad dokumendid. Elamisloa äravõtmine ei ole põhjendatud ega proportsionaalne ning põhjustab kaebajale raskeid tagajärgi. Elamisloa äravõtmisel ei saa piirduda üksnes ühelaadse oletusega, et ei ole alust uskuda, et kaebaja oma elustiili muudab ning rohkem kuritegusid toime ei pane. Kaebaja ei kujuta ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule. PPA ei ole kaebaja ohtlikkust põhjendanud ega tõendanud. Ka sissesõidukeeld on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. PPA-l oli võimalus jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
5.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohta kokkuvõtlikult järgmiselt. Arvukad süüdimõistmised, distsiplinaarrikkumised ja vanglas toime pandud väärteod annavad selge ülevaate sellest, et kaebajale on kuritegude toimepanemine muutunud eluviisiks ning on põhjendatud asuda seisukohale, et ta jätkab ka vanglast vabanedes lühikese aja jooksul Eesti Vabariigis eriliigiliste kuritegude toimepanemist ehk kaebajast lähtuv oht on tegelik. Samuti on vaidlusaluses otsuses analüüsitud toimepandud kuritegude laadi ning leitud, et kuriteod on muutunud ajas raskemaks. Näiteks on järjepidevad kergemad varavastased kuriteod ajaga muutunud raskemaks ja kaebaja on toime pannud röövid. Lisaks nähtub, et kui varem kaebaja ei ole toime pannud isikuvastaseid kuritegusid, siis viimane süüdimõistmine oli kuriteo eest, milles kaebaja väärkohtles oma elukaaslast ja lapse ema ning seda nende 2-aastase poja juuresolekul. Kaebaja puhul on välja joonistunud muster, kus ta toimepandud kuritegude järel avaldab sõnades kahetsust, ent seejärel jätkab kuritegeliku käitumisega väljakujunenud viisil. Kaebaja viitab, et kohtuotsusega asjas nr 1-19-2349 määratud karistuse ärakandmiseks on kaebaja vabatahtlikult ilmunud vanglasse kohtu poolt määratud tähtajaks. See väide ei ole õige. Nimelt pidi kaebaja kohtuotsuse alusel asuma karistust kandma Viru Vanglas 2. detsembril 2019, ent 18. novembri 2019. a määrusega kohaldati talle tõkendina vahistamist, sest teda kahtlustati uute kuritegude toimepanemises. Ta viibis vahistamismääruse alusel kinnipidamisasutuses kuni 2. detsembrini 2019, mil algas tema 10. mail 2019 mõistetud karistuse kandmine. Vaidlusaluses otsuses on jõustumata kohtuasjale ja uuele süüdistusele viidatud üksnes isikut iseloomustava asjaoluna, mis järgnes peale ohuanalüüsi aluseks olevates kuritegudes süüdi mõistmist. Isegi olukorras, kus kaebajal on probleemid psüühikaga, ei saa hinnata ohtu sellest tulenevalt väiksemaks. Olenemata ravimite tarvitamisest, ei ole kaebaja käitumine vangistuses paremuse poole muutunud. Arusaamatuks jääb kaebaja seisukoht, et psüühikahäiretega inimeste puhul on käitumisprobleemid vangistuse ilmselge osa ning ohtu tuleb selles valguses hinnata.
3-22-1513 Vaidlusaluse otsuse eesmärk on tagada teiste Eesti Vabariigis ja Schengeni õigusruumis elavate isikute turvalisus ning teised isikud ei pea tundma ilmselget ohtu oma elule, tervisele ja varale. Kaebaja on seisukohal, et põhiosa temale määratud distsiplinaarkaristustest olid määratud ebaseaduslikult, ent vastustaja on seisukohal, et tegemist on kaebaja subjektiivse ja järjepidevalt oma käitumisele õigustusi otsiva hinnanguga, millel puudub igasugune tõendi või asjakohase seisukoha väärtus. Vangla poolt läbiviidavatele distsiplinaarmenetlustele kohaldatakse haldusmenetluse sätteid ning määratud distsiplinaarkaristused on oma olemuselt haldusaktid. Lähtuvalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 61 kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni. Kaebaja rõhutab, et ta teeb pingutusi selleks, et muuta oma käitumist ja elustiili seaduskuulekaks, ent ei ole põhjendanud, milles kaebaja pingutused seisnevad. Samuti ei ole kaebaja välja toonud positiivseid asjaolusid, mida PPA jättis vaidlusaluses otsuses kaalumata. Vaidlusaluses otsuses on kaebaja ja tema alaealise lapse suhet käsitletud perekonnaelu puutumatuse riivena ning analüüsitud otsuse proportsionaalsust. Samuti on nõuetekohaselt analüüsitud alaealise lapse huve ja seda, et peres toimunud vaimse ja füüsilise vägivalla tõttu kannatas ka laps, kelle emotsionaalse seisundi hoidmisega tegeletakse praeguseni. Vaidlusaluses otsuses ei võetud negatiivsena arvesse seda, et kaebaja ei toeta last materiaalselt. Kogumis jõuti õiguspärasele seisukohale, et otsusega kaasnev riive pereelule on proportsionaalne isikust lähtuva ohuga. Juhul kui pädevad asutused otsustavad kaebaja ja tema lapse edasise suhtlemise korra üle, on kaebajal võimalik jätkata lapsega suhtlemist digivahendeid kasutades. Kaebaja emal ja õel on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, mistõttu puudub igasugune alus arvata, et emal ja õel on raskendatud külastada kaebajat nende endi kodakondsusjärgses riigis. Lisaks on neil võimalik suhelda digivahendeid kasutades. Kui kaebaja isa vajab pärast infarkti hooldust, siis saavad toetust taastumisel pakkuda ka teised kaebaja lähedased, kes on pakkunud tuge ajal, mil kaebaja on viibinud vangistuses. Kaebaja isa on 2018. aastal abiellunud ja rahvastikuregistri andmetel on abikaasade kehtiv elukoht ühine, mis tähendab, et tervise halvenemisel saab ka abikaasa toetada kaebaja isa. Mis puutub kaebaja viidatud riigikeeleõppesse, siis Viru Vangla 9. detsembril 2021 edastatud iseloomustusest nähtub, et kaebaja alustas riigikeele A2 taseme õpingutega 1. märtsil 2021, ent viis päeva hiljem teatas, et ei soovi riigikeelt õppida. Vastustaja ei nõustu, et PPA pidi vaidlusaluses otsuses hindama HMS § 67 järgi usaldust, sest selle välistab sama sätte lõike 4 punkt 2 ehk haldusakti kehtetuks tunnistamise võimalus oli ette nähtud seaduses. On täiesti arusaamatu tugineda usaldusele, kui välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lõike 1 punkti 2 kohaselt on ohu tõttu avalikule korrale võimalik pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada. Seega ei saa ka isikul tekkida kindlat ootust, et haldusakti ei tunnistata kunagi kehtetuks, kui ta teadlikult, tahtlikult ja järjepidevalt paneb toime kuritegusid. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi põhjendust või viidet sellele, et esineb erakorraline asjaolu, mida tuleks käsitleda humaanse kaalutlusena ja sellest lähtuvalt jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Kaebaja on üksnes piirdunud sisutühja mööndusega, et PPA oleks võinud jätta sissesõidukeelu kohaldamata. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja puhul puuduvad humaansed kaalutlused, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.
3-22-1513 Kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ja tegelikku ohtu on hinnatud koosmõjus pere- ja eraelule kaasneva riivega, kõikide konkreetses asjas tähtsust omavate asjaoludega, samuti nõuetega, mis tulenevad Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ja Euroopa Liidu õigusaktidest, ning jõutud on põhjendatud ja kaalutud järelduseni, et kaebajast lähtuv oht Eesti Vabariigile on suurem kui tema sidemed Eestiga ja soov jätkata elamist Eestis.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohus määras 31. detsembri 2022. a määrusega, et menetlusosalised võivad täiendavaid menetlusdokumente esitada hiljemalt 3. aprillil 2023 ning vastuväiteid teise menetlusosalise täiendavatele menetlusdokumentidele hiljemalt 24. aprillil 2023. Kaebaja osutas oma 3. aprilli 2023. a seisukohas, et vastustaja esitatud kohtulahendid, kus on süüdimõistetu nimi asendatud initsiaalidega, ei ole seostavad kaebajaga. Vastustaja esitas 25. aprillil 2023 kohtule samad kohtulahendid, kuid versioonis, kust nähtub kaebaja nimi. Ehkki vastustaja esitas vastavad kohtulahendid hilinemisega, võtab kohus need siiski asja materjalide juurde, sest nendega arvestamine ei põhjusta menetluse viibimist (HKMS § 51 lõige 4). Need vastustaja esitatud tõendid lükkavad ümber kaebaja väited, et varem vastustaja poolt esitatud kohtulahendid, kus oli kasutatud nimede asemel tähemärke, ei ole seostatavad kaebajaga. Kohus selgitab täiendavalt, et kohtutel ei ole kohtulahendeid avalikustades kohustust asendada nimesid initsiaalidega, vaid seda võib teha suvaliste tähemärkidega. See seletab, miks algselt vastustaja esitatud kohtulahendites kasutatud tähemärgid ei vasta kaebaja initsiaalidele. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide, et kohtulahendid ei ühti karistusregistrist nähtuvate andmetega.
7.Vaidluse all on, kas vastustaja poolt kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine oli õiguspärane.
8.HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HKMS § 158 lõike 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. HKMS § 158 lõige 3 sätestab: „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.“
9.Vaidlust ei ole selle üle, et enne otsuse tegemist teavitas vastustaja kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest ning selgitas kaebajale, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Vastustaja andis kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mida kaebaja ka tegi. Kaebaja vastuväidetest nähtub, et ta mõistis, et teda ähvardab oht elada väljaspool Eestit. See tähendab, et ta sai aru väljasaatmise ja sissesõidukeelu tagajärgedest ning tal oli võimalus selles osas vastuväiteid esitada. Niisiis on kaebaja nõuetekohaselt ära kuulatud.
10.Vastustaja tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lõike 1 punktile 2 tuginedes, asudes seisukohale, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist
3-22-1513 ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. VMS § 241 lõike 1 punktis 2 on sätestatud, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ artikli 12 lõikest 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. VMS § 241 lõike 1 punkti 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud tuvastada ning esitada nende põhjal põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. mai 2019. a otsus asjas nr 3-18-89, punkt 10). Praeguses asjas vaidlustatud otsus sisaldab nii pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist kui ka lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Seega pidi vastustaja tuvastama kaebajast lähtuva tegeliku (tõenäosus) ja piisavalt tõsise (kahjuliku tagajärje olulisus) ohu avalikule korrale.
11.Kohtupraktikas on ohtu avalikule korral VMS § 241 lõike 1 punkti 2 mõttes käsitatud olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Tegemist on prognoosotsusega, mille kontrollimisel tohib kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht on tõenäoline. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, punkt 16.) Euroopa Kohus on välismaalasi puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.
12.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et PPA ei ole kaebaja ohtlikkust põhjendanud ega tõendanud. Vastustaja on piisaval määral põhjendanud, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, ning viidanud, millistele tõenditele ta selle järelduse tegemisel on tuginenud. Vastustaja on analüüsinud kaebaja isikut, varasemat elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ning käitumist vabaduses ja karistuse kandmise ajal nii positiivsest kui ka negatiivsest küljest iseloomustavaid asjaolusid. Vastustaja on hinnanud, kas kõiki neid asjaolusid kogumis arvestades võib kaebaja süütegusid sooritada ka tulevikus ning kas seetõttu on temast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale jätkuv.
13.Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, punkt 17).
13.1.Vaidlustatud otsuses on vastustaja põhjalikult käsitlenud kaebaja poolt toime pandud süütegusid. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud seitsmel korral ja väärteokorras 29 korral. Need hõlmavad ka arhiveeritud süütegusid. Karistusregistri seaduse § 20 lõike 1 punktist 4 tulenevalt oli vastustajal õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel ka arhiveeritud andmeid. Seda õigust kinnitab ka kohtupraktika. Samuti võib arvesse võtta väärteokaristusi, ehkki nendel on menetlusotsuste tegemisel väiksem kaal kui kuritegudel, kuid need näitavad siiski isiku suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda. (Vt nt Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2021. a otsus asjas nr 3-20-915, punkt 11.)
3-22-1513
13.2.Kaebajale on seitsmel korral karistuseks mõistetud vangistus. Kaebaja on korduvalt toime pannud varavastaseid kuritegusid (omastamine, vargus, kelmus, asja omavoliline kasutamine). Samuti on ta korduvalt juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis. Kaebaja kuriteod on ajas läinud raskemaks. Viru Maakohtu 10. mai 2019. a otsusega asjas nr 1-19-2349 tunnistati kaebaja süüdi oma elukaaslase kehalises väärkohtlemises ja ähvardamises ning relvataolise esemega röövimises. Kohtuotsusest nähtub, et kaebaja tekitas oma elukaaslasele füüsilist valu ja kehavigastusi ning seda nägi pealt nende 2,5-aastane poeg. Samuti saatis kaebaja pikema perioodi jooksul oma elukaaslasele räige sisuga ähvardusi.
13.3.Kaebajale on korduvalt antud võimalusi tõestada, et ta on oma kuritegudest ja mõistetud karistustest järeldused teinud, kuid kaebaja on sellest hoolimata jätkanud kuritegude toimepanemist või eiranud kohtu poolt määratud kohustusi. Viru Maakohtu 29. juuni 2010. a otsusega asjas nr 1-09-17244 asendati kaebajale mõistetud vangistus üldkasuliku tööga, kuid kaebaja jättis selle suures osas tegemata. Üldkasuliku töö tegemiseks määratud tähtaja jooksul pani kaebaja toime uue kuriteo. Viru Maakohus vabastas kaebaja 9. märtsil 2012 asjas nr 1-11-3975 tingimisi enne tähtaega vangistusest ning kohustas teda järgima ühe aasta jooksul kontrollnõudeid, muu hulgas mitte tarvitama alkoholi. Mõne kuu möödudes pani kaebaja toime uued kuriteod, samuti rikkus ta kohustust mitte tarvitada alkoholi. Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017. a otsusega asjas nr 1-16-11572 ei pööratud osa mõistetud vangistusest täitmisele, kui kaebaja ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu. Kaebaja pani katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pöörati vangistus täitmisele. Viru Maakohtu 3. jaanuari 2018. a otsusega asjas nr 1-18-33 asendati kaebajale mõistetud vangistus üldkasuliku tööga ja määrati muu hulgas kaebajale kohustus mitte tarvitada alkoholi kahe aasta jooksul. Juba vähem kui kuu möödudes tarvitas kaebaja alkoholi, mistõttu pöörati jällegi vangistus täitmisele.
13.4.PPA on esile toonud, et kaebaja suhtes oli PPA otsuse tegemise seisuga pooleli kaks kriminaalmenetlust: ühest süüdistati kaebajat oma lapse vastu seina tõukamises, endise elukaaslase ja lapse ema ahistavas jälitamises ning kelmuses; teises kohtuistungil isikute ähvardamises. Kohus leiab, et nende asjaolude ja vastavate menetluste dokumentide arvessevõtmine ei ole keelatud, kuid seda tuleb teha reservatsiooniga, et jõustunud süüdimõistvat otsust nendes asjades ei ole. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ole PPA pooleliolevatele kriminaalasjadele kuigi suurt kaalu omistanud. PPA on pidanud määravat tähtsust omavaks just kaebaja jõustunud lõpplahenditega süüteomenetlusi.
13.5.Kaebaja on sisuliselt kogu oma täiskasvanuea jooksul kuritegusid toime pannud. Kaebaja alustas kuritegude toimepanemist 21-aastaselt (2008. aastal) ning on sellest ajast saadik kuritegusid regulaarselt toime pannud. Õiguskuuleka elu perioodid on olnud äärmiselt lühikesed. Mitte ükski vangistus ei ole motiveerinud kaebajat valima õiguskuulekat teed. Kaebaja ei ole väärtustanud ka talle kohtu poolt erinevates kriminaalasjades korduvalt antud võimalusi kanda vangistusena mõistetud karistust leebemalt (üldkasuliku tööna) või pääseda vangistuse kandmisest. Kaebaja on katseaegadel pannud toime uusi kuritegusid, tarvitanud kohtu keelust hoolimata alkoholi ja jätnud üldkasuliku töö tegemata. See näitab ilmekalt, et kaebajal puudub igasugune austus kohtuvõimu ja Eesti Vabariigis kehtivate õigusaktide suhtes ning ta ei ole huvitatud õiguskuulekast käitumisest. Reaalne oht vangistusse sattuda ei hoia vähimalgi määral kaebajat kuritegusid toime panemast. Kaebajat ei ole motiveerinud õiguskuulekalt käituma ka lähedaste, sh elukaaslase ja väikese lapse olemasolu. Vastupidi, kaebaja on lapse juuresolekul kasutanud elukaaslase suhtes füüsilist vägivalda. Kaebaja on varavastaseid kuritegusid toime pannud koguni oma vanemate suhtes. Seega on kaebaja võimeline kuritegusid toime panema isegi oma perekonnaliikmete suhtes, rääkimata muudest isikutest. Kaebajal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis ning mitte miski ei näi teda
3-22-1513 motiveerivat õiguskuulekalt käituma. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud alkohol. Kaebaja ei ole suutnud olla piisavalt tahtejõuline, et alkoholi tarvitamist kontrolli all hoida ja seeläbi kuritegude toimepanemisest hoiduda.
13.6.Lisaks kuritegude toimepanemisele on kaebajat aastatel 2006−2022 karistatud 29 korral väärteokorras. Ka PPA otsuse tegemise seisuga viimases vangistuses viibides on kaebajat korduvalt väärteokorras karistatud vangla vara lõhkumise ja vanglaametnike solvamise eest. PPA on arvestanud ka seda, et kaebaja suhtes oli vanglas pooleli veel 3 väärteomenetlust. PPA võis pooleliolevaid väärteomenetlusi arvestada, kuid otsusest nähtuvalt pole PPA neile kuigivõrd suurt kaalu andnud. Samuti on kaebaja vanglas toime pannud arvukaid distsiplinaarrikkumisi. Asjaolu, et kaebaja on distsiplinaarkaristused vaidlustanud, ei tähenda, et PPA ei võinud neile tugineda. Seni kuni distsiplinaarkäskkirjad pole vangla või kohtu poolt kehtetuks tunnistatud, võis PPA neid arvesse võtta (HMS § 61). Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et kõik distsiplinaarkäskkirjad, millele PPA tugines, on kehtetuks tunnistatud. Seega on põhjendatud arvestada sellega, et kaebajat on vangistuses distsiplinaarkorras karistatud. Vastustaja võttis distsiplinaarkaristused arvesse 5. mai 2022. a seisuga. See, millised distsiplinaarkaristused vastustaja arvesse võttis, nähtub täpsemalt Viru Vangla 5. mai 2022. a kirjast nr 2-6/22518-10. Nendest varaseimad distsiplinaarkaristused olid määratud 23. juulil 2021. Kuna distsiplinaarkaristus kehtib üks aasta selle määramisest arvates (vangistusseaduse § 65 lõige 5), siis ei olnud viidatud 25 distsiplinaarkaristust vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks oma kehtivust kaotanud ja vastustaja võis neile tugineda. Kuna kohus hindab vaidlustatud otsuse õiguspärasust selle tegemise aja seisuga, ei oma tähendust, et need distsiplinaarkaristused on praeguseks oma kehtivuse kaotanud. Kaebaja karistamine vanglas distsiplinaarkorras näitab, et kaebaja ei ole ka rangelt kontrollitud keskkonnas võimeline õiguskuulekalt käituma. Kaebaja on vanglas õigusrikkumisi toime pannud ka ajal, kui tema suhtes on käinud elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tegemise menetlus. Seega ei ole ka oht olla Eestist väljasaadetud motiveerinud kaebajat õiguskuulekalt käituma. Kaebaja on palunud, et kohus ei arvestaks vaidlustatud otsuse punktis 18 tehtud viidet väidetavale intsidendile. Kohus märgib, et selles punktis on vastustaja kirjeldanud vangla esitatud teavet, kuid otsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole vastustaja väidetavale intsidendile tuginenud ning ka kohus pole seda arvestanud.
13.7.Kõik eelnev annab alust järeldada, et kaebaja jätkab suure tõenäosusega vanglast vabanedes süütegude toimepanemist. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on tegelik. Vastustaja on põhjendatult arvestanud sellega, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegude toimepanemises süüdi tunnistatud ja karistatud. Ka kohtupraktikas on sellele tähelepanu juhitud (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-1-14 ja 3-17-1545). Kaebaja on toime pannud süütegusid (varavastased süüteod), mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur. Kaebaja on küll vangistuses töötanud ja läbinud sotsiaalprogramme, kuid see ei anna tema varasemat elukäiku ja vanglas toime pandud õigusrikkumisi arvestades piisavat kinnitust selle kohta, et vanglast vabanedes ei jätka kaebaja süütegude toimepanemist. Ka siis, kui tõele vastaks kaebaja väide, et ta on ilmunud vanglasse karistusi kandma vabatahtlikult, ei võimalda tema muu käitumine teha järeldust tema õiguskuulekale teele asumise kohta. Kaebaja poolt jätkuvale süütegude toimepanemise ohule viitab ka kaebaja arusaam, et tema poolt toime pandud kuriteod ei ole olnud rasked. See kinnitab, et kaebaja ei saa tegelikult oma kuritegude raskusastmest ja ohtlikkusest aru ning üritab oma kuritegelikku rolli pisendada. Ka kaebaja viiteid oma probleemidele psüühikaga tuleb pidada ennastõigustavateks. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid, et tema psüühiline seisund on nii halb, et ta ei ole absoluutselt võimeline oma käitumist juhtima. Kaebaja on ise osutanud sellele, et tema
3-22-1513 psüühiliste probleemide raviks on talle määratud ravimid. Seega võib eeldada, et tema psüühiline seisund on sedavõrd kontrolli all, et teda tuleb pidada vastutavaks oma tegude eest. Kaebaja paljasõnalist kinnitust oma mõtteviisi muutumise kohta ei saa kõige eelneva taustal pidada paljulubavaks.
13.8.Kaebaja etteheide osas, et PPA pole arvestanud kaebajat vangistuses positiivsest küljest iseloomustavaid asjaolusid, jääb kohtule arusaamatuks. Kaebaja ei ole ise esile toonud, millised konkreetsed positiivsed asjaolud on vastustaja jätnud arvesse võtmata. Kohtu hinnangul nähtub, et vastustaja on arvestanud kaebajat heast küljest näitavaid asjaolusid (vanglas töötamine, sotsiaalprogrammides osalemine), kuid on õigustatult leidnud, et need ei kaalu üles kaebajat negatiivsest küljest näitavaid asjaolusid.
13.9.Samuti on arusaamatu kaebaja väide, et PPA peab andma kaebajale võimaluse demonstreerida, et tema käitumine on vabanemisel positiivne. Kaebajal oli juba pikaajalise elaniku elamisloa kehtivuse ajal võimalik tõestada, et ta on õiguskuulekas inimene, kuid kaebaja otsustas hoopis järjepidevalt kuritegusid toime panna. Kohus on andnud kaebajale kriminaalasjade raames arvukaid võimalusi tõestada, et ta on oma vigadest õppinud ja tahab õiguskuulekalt käituda, kuid kaebaja eiras kehtestatud kohustusi ja jätkas õigusrikkumiste toimepanemist. Eesti Vabariik on seega kaebajale korduvalt andnud võimalusi (elamisloaga ja katseaegadega) tõestada oma õiguskuulekat käitumist, kuid kaebaja on neid võimalusi kuritarvitanud.
13.10.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja toime pandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad seda, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebaja on oma süütegudega korduvalt ohustanud olulisi õigushüvesid (isikute vara, tervis ja elu).
14.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvesse võtta välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lõige 3). Ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lõikes 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine on kohtulikult piiratud mahus kontrollitav kaalutlusotsus (HKMS § 158 lõige 3; Riigikohtu halduskolleegiumi 3. mai 2019. a otsus asjas nr 3-18-89, punkt 10). Praegusel juhul on vastustaja lugenud kaalukamaks õigushüveks Eestis viibivate isikute heaolu ning Eesti õiguskorda tervikuna kui kaebaja Eestis viibimist. Asjaolude väärtustamise kontrollimisel sekkub kohtuvõim oluliselt täitevvõimu tegevussfääri ja ebaõigele väärtustamisele saab seetõttu tugineda üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamise korral (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, punkt 26). Seega ei saa kohus võtta seisukohta selles osas, millist õigushüve tuleb pidada kaalukamaks ja seetõttu enam kaitsmist väärivaks.
Vastustaja on kõiki VMS § 241 lõikes 3 nimetatud asjaolusid hinnanud.
14.2.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lõike 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Kaebaja ainsaks perekonnaliikmeks Eestis on VSS § 29 lõike 4 mõttes tema alaealine poeg.
3-22-1513
14.3.Vastustaja on põhjalikult analüüsinud kaebaja suhteid oma pojaga. Vastustaja on põhjendatult osutanud sellele, et kaebaja on oma poja nähes kasutanud vägivalda lapse ema suhtes. Samuti oli PPA otsuse tegemise ajaks Viru Maakohus 30. novembri 2021. a otsusega asjas nr 1-21-5320 tunnistanud kaebaja süüdi oma lapse kehalises väärkohtlemises. Kaebaja lükkas oma lapse peaga vastu seina, tekitades lapsele füüsilist valu ja kehavigastusi. Viru Maakohtu otsus ei olnud PPA otsuse tegemise ajaks küll jõustunud, kuid see ei välistanud otsuse arvestamist kogumis muude asjaoludega. Praeguseks hetkeks on Viru Maakohtu otsus jõustunud. Seega on kaebaja väited, et ta ei ole oma poja suhtes vägivalda kasutanud, valelikud. Narva linna Sotsiaalabiameti sõnul on kaebaja käitumine mõjunud lapse psüühilisele seisundile halvasti ja laps on vajanud psühholoogilist abi. Kaebaja vanglas viibimise ajal on lapse seisund muutunud stabiilsemaks. Sotsiaalabiameti hinnangul ei ole kaebaja kontakt lapsega lapse huvides. Eeltoodut arvestades on vastustaja õigesti jõudnud järeldusele, et lapse huvides ei ole kaebaja jäämine Eestisse. Seda järeldust ei lükka ümber ka kaebaja initsiatiivil algatatud kohtuasi lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Kui kaebajal peaks siiski edaspidi õnnestuma oma suhteid lapsega parandada, on tal võimalik Venemaal viibides lapsega suhelda ka erinevate sidevahendite abil.
14.4.Kaebaja ja tema muude lähedaste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. PPA on arvestanud, et kaebaja isal oli 2022. a kevadel infarkt, kuid õigesti leidnud, et kaebaja isale saavad vajaduse korral abi osutada ka teised lähedased, kes on teda aidanud kaebaja vanglas viibimise ajal. Kaebaja isa on abiellunud 2018. aastal ning ta elab oma abikaasaga koos. Seega on kaebaja isal võimalik abi saada oma abikaasalt ning kaebaja abi vältimatult vajalik ei ole. Kaebaja ema ja õde elavad Hispaanias ning seega ei saaks kaebaja ka Eestis elades nendega koos olla. Kaebaja isal, emal ja õel on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning tänu sellele saavad nad kaebajat ka kergesti Venemaal külastada või sinna elama asuda. Ei ole mingit alust arvata, et Venemaa-Ukraina sõja tõttu oleks Venemaa kodanikel võimatu oma kodakondsusjärgsesse riiki siseneda. Lisaks on kaebajal võimalik oma lähedastega suhelda erinevaid sidevahendeid kasutades. PPA ei tuvastanud, et kaebaja ja tema väidetava teise poja vahel oleks mingit sõltuvussuhet. Kaebaja väidetav teine poeg ei ole tema bioloogiline laps, samuti on väidetav poeg juba täisealine.
14.5.Kaebaja on küll terve elu Eestis elanud, kuid ei ole teinud püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumiseks. Kaebaja ei oska eesti keelt. Kaebaja väited selle kohta, et Ida-Virumaal elades polnud tal võimalik eesti keelt ära õppida, on ennastõigustavad. On palju Ida-Virumaal, sh Sillamäel elavaid inimesi, kes on eesti keele ära õppinud. See kinnitab, et tugeva tahte korral on võimalik ka Ida-Virumaal eesti keel ära õppida. Kaebajal pole aga ilmselgelt olnud riigikeele õppeks piisavalt motivatsiooni. Kaebaja on alles Viru Vanglas alustanud eesti keele õpet, kuid pole ka seal teinud selles osas erilisi pingutusi. Kaebaja alustas riigikeele õpet A2 tasemel vanglas 1. märtsil 2021, kuid juba 5. märtsil 2021 teatas, et ei soovi riigikeelt õppida. Kaebaja ei ole ka näidanud üles soovi taotleda Eesti kodakondsust. Kaebaja väited selle kohta, et ta sai Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse alaealisena ema otsusel ja temast midagi ei sõltunud, on samuti ennastõigustavad. Kaebajal on kogu täiskasvanuea jooksul olnud võimalik teha pingutusi Eesti kodakondsuse omandamiseks, kuid ta pole seda vajalikuks pidanud.
14.6.Kaebaja emakeel on vene keel ja tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. Kaebaja vanust arvestades (kaebaja on sündinud 1987. aastal) ei ole alust arvata, et esineks ülemääraseid takistusi kodakondsusjärgses riigis hakkama saamisel. Lisaks on vastustaja esile toonud, et kaebaja on varem korduvalt külastanud Venemaa Föderatsiooni. See kinnitab, et Venemaa ei ole kaebajale võõras, ning annab aluse arvata, et kaebajal on seal ka tuttavaid. Kaebajal on võimalik Eesti riigilt taotleda väljasaadetavatele mõeldud rahalist toetust, et katta esmased
3-22-1513 kulutused eluaseme leidmiseks. Eluaseme leidmise järel saab kaebaja juba otsida endale töö või vajaduse korral taotleda Vene riigilt sotsiaaltoetusi. Vajadust akrediteerida oma Eestis omandatud haridust tõendavad dokumendid Venemaal ei saa pidada ületamatuks takistuseks. Kuni vastavate toimingute tegemiseni saab kaebaja töötada kohtadel, mis ei nõua teatavat haridustaset. Oma psüühiliste probleemide jaoks vajalikku ravi on kaebajal võimalik saada ka Venemaal.
14.7.Vastustaja on kaebajast lähtuvat ohtu ja VMS § 241 lõikes 3 nimetatud asjaolusid omavahel kaaludes jõudnud järeldusele, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale kaalub üles kaebaja huvi elada Eestis. Kohus leiab, et vastustaja otsusest ei nähtu kaalutlusreeglite ilmselget rikkumist.
15.Kohtupraktikas on leitud, et kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud (Riigikohtu halduskolleegiumi 3. mai 2019. a otsus asjas nr 3-18-89, punkt 10). Asja materjalidest ei nähtu, et pärast lahkumisettekirjutuse tegemist oleks kaebajaga seonduvates asjaoludes toimunud selliseid muudatusi, mis tingiksid kaebaja ohutaseme madalamaks hindamise.
16.Üksnes asjaolu, et kaebaja on rahvuselt ukrainlane, ei tähenda, et tema väljasaatmine Venemaale peaks Ukrainas toimuva sõja tõttu olema välistatud. Venemaal elab ka praeguse sõja ajal palju ukraina rahvusest ja Venemaa kodakondsusega inimesi ning ainuüksi rahvustunnus nende vabadust ja tervist ei ohusta. Samuti ei välista kaebaja Venemaale väljasaatmist tema soovimatus sõjas osaleda. Kohus nendib, et kaebaja kui Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse kasuks otsustanud isik peab paraku kandma ka riske, mis selle kodakondsusega isikutele kaasneda võivad. See, et valitud kodakondsuse omamine ei pruugi olla isikule hetkel valitsevatel poliitilistel ja sõjalistel põhjustel meelepärane, ei ole isiku väljasaatmisest loobumise aluseks. Eesti kui riigi, kus kaebaja on toime pannud kuritegusid, kanda ei saa jätta kaebajast lähtuvat ohtu üksnes seetõttu, et kaebaja peab võimalikuks enda mobiliseerimist kodakondsusjärgse riigi poolt. (Vt Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2615, punkt 14.)
17.Kuna pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses (VMS § 241), ei olnud vastustajal kohustust arvestada kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämise suhtes (HMS § 67 lõike 4 punkt 2). Vastustaja on pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistades arvestanud selle tagajärgi kaebajale, kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust, kaebaja tegevust ning muid tähtsust omavaid asjaolusid (HMS § 64 lõige 3).
18.Vastustaja asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kuna kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, on proportsionaalne ja vajalik teha kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus (VSS § 72 lõike 2 punkt 4). Vastustaja märkis, et lahkumisettekirjutus tuleb kohe sundtäita pärast kaebaja vanglast vabanemist, et välistada tema poolt uute süütegude toimepanemine. Otsuses on asjakohaselt märgitud, et tegemist on vastustaja kaalutlusotsusega. Kohus leiab, et vastustaja on kõiki olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud, vastustaja kaalutlused on asjakohased ning lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine seetõttu ka põhjendatud.
19.VSS § 74 lõikest 2 tuleneb, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks
3-22-1513 aastaks. VSS § 74 lõikest 3 tuleneb, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks. Vaidlustatud otsusega kohaldas vastustaja kaebaja suhtes Schengeni alale sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsusest nähtuvalt kaalus vastustaja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel kaebajaga seotud asjaolusid ning kaebajast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ning leidis, et arvestades kaebaja süütegude raskusastet ja rohkust ning tõenäosust, et ta paneb uue tõsise kuriteo toime väga lühikese aja jooksul, tuleb kaebaja suhtes kohaldada viieaastast sissesõidukeeldu. Kohus on seisukohal, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kestus on kaebajaga seotud asjaolusid arvestades piisavalt kaalutletud ja proportsionaalne. Kaebaja on paljasõnaliselt viidanud, et vastustajal oli võimalik jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata, kuid ei ole seejuures konkreetselt esile toonud, milliseid asjaolusid oleks pidanud humaansete kaalutlustena käsitlema. Vastustaja on seda küsimust analüüsinud ega ole tuvastanud selliseid humaanseid kaalutlusi. Ka kohtu hinnangul ei viita asja materjalid taoliste asjaolude olemasolule.
20.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja 1. juuli 2022. a otsus kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta on õiguspärane. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
21.Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse võtta praeguse asja materjalide juurde tema poolt Viru Vangla vastu algatatud teiste haldusasjade materjalid, sest nendel materjalidel ei ole praeguse asja lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lõige 2). Samuti jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse küsida Viru Vanglalt informatsiooni kaebaja käitumise, sh distsiplinaarkaristuste olemasolu kohta tänasel päeval, sest kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Kaebaja käitumine tänasel päeval ei oma selle otsuse õiguspärasuse puhul tähtsust. Kohus jätab rahuldamata ka kaebaja taotluse küsida Viru Vangalt välja tema tervisekaardi väljavõte tõendamaks tema psüühiliste probleemide olemasolu ja vastavate ravimite tarvitamist. Kohus on need asjaolud tõendatuks lugenud ka ilma tervisekaardita ja neid asjaolusid käsitlenud. Samuti jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse võtta praeguse asja materjalide juurde tsiviilasja nr 2-21-1857 materjalid, sest PPA ega kohus ei ole kahtluse alla seadnud seda, et kaebaja on selles asjas esitanud avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ja väljendanud soovi lapsega suhelda.
22.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja oli kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lõige 3). Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.
Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.