Rahvastik › Välismaalased

KOHTU PÕHJENDUSED

-

-

-

bimiseks (VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3), siis on tegemist VMS § 219 lg 1 p-s 6 nimetatud olukorraga (s.o välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis) ning tähtajalise elamisloa taotlus tuli jätta läbi vaatamata. Elamisloa andmiseks peab välismaalasel olema vajadus elamisloa järele (vt Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 22). Sellist vajadust ei esine, kui välismaalasel on vahetult seadusest tulenev õigus Eestis viibida. Kaebaja ei ole toonud välja mingeid selliseid asjaolusid, millest võiks järeldada, et tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbi vaatamata jätmise tagajärjel võivad tema (põhi)õigused saada rikutud (nt tal poleks võimalik oma õigusi realiseerida). Kaebaja vajadust tähtajalise elamisloa järele ei saa tuletada ka tema võimalusest tingimisi enne tähtaega vangistusest vabaneda, sest elamisloa olemasolu ei ole ennetähtaegse vabastamise eeltingimuseks (vt KarS § 76 lg 4) ja isikule ei ole alust anda elamisluba n-ö igaks juhuks, vaid üksnes tegeliku vajaduse korral. Kaebajal on võimalik taotleda uuesti tähtajalise elamisloa andmist, kui tema karistusaeg hakkab lõppema või tema taotlus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks osutub edukaks. Elamisloa olemasolu või puudumine ei mõjuta tema kinnipidamistingimusi (sh vanglas töötamise võimalust) ega ka tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamist. Kui kaebajal tekib võimalus kinnipidamisasutusest vabaneda, saab ta taotleda tähtajalist elamisluba uuesti ja vajaduse korral vaidlustada elamisloa andmata jätmist uuesti, taotledes ühtlasi esialgset õiguskaitset.

Kohus leiab, et toodud seisukoht on asjakohane ka käesolevas asjas, kuigi eelneval juhul jäeti elamisloa taotlus läbi vaatamata ja kaebaja osas peatati menetlus.

Nagu on eelnevalt viidatud, ei ole elamisloa olemasolu ennetähtaegse vabastamise eeltingimuseks (vt KarS § 76 lg 4). Justiitsministri 25.01.2001 määruse nr 111 „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ §-d 41-43 reguleerivad ka vangla eeltoiminguid enne elamisloata kinnipeetava vabastamist. Seega tegutseb riik ennetavalt selle teemaga, et isik ei jääks vabanedes viibimisaluseta, kui viibimisaluse andmine on võimalik, arvestades kaebaja osas kehtivaid haldusakte. Kohus märgib, et ka avavanglasse paigutamisel ei pruugi elamisloa andmine olla nõutav. Kuigi justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 92 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2 p 5 seab avavanglasse paigutamise tingimuseks elamisloa, on õiguskantsler seadnud määruse põhiseaduspärasuse kahtluse alla 3 ning sama küsimus on kahtluse all veel vähemalt ühes Tallinna Halduskohtu menetluses olevas kohtuasjas (haldusasi nr 3-23-170). Seega on kaebajal igal juhul võimalik vaidlustada haldusakt, millega talle keeldutakse elamisloa puudumise tõttu avavanglasse paigutamisest.

Kehtiv versioon: https://www.riigiteataja.ee/akt/12795815?leiaKehtiv Kehtiv versioon: https://www.riigiteataja.ee/akt/105012023002

Kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettepanek_nr_32_justiitsministeeriumil e_elamisloa_olemasolu_noue_avavanglasse_umberpaigutamise_eeldusena.pdf

4(5)

riivamise võimaluse korral. Hetkel ei ole ka kaebaja viibimisõigus, vähemalt vanglas viibides kuni 2025. aastani, lähiajal lõppemas.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.