Tallinna Halduskohus Tristan Ploom 16.02.2024, Tallinn 3-24-42 Rahapesu Andmebüroo taotlus vara riigi omandisse kandmiseks
Menetlustoiming
Taotluse lahendamine
Haldustoiminguks loa taotleja: Rahapesu volitatud esindaja Karin Kook Isik, kelle suhtes taotletakse loa andmist: X. X.
Andmebüroo,
RESOLUTSIOON
1.Jätta Rahapesu Andmebüroo taotlus rahuldamata.
2.Määruse avaldamisel pärast jõustumist asendada isiku nimi ning rahasummad koos vääringutega tähemärkidega. Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva kättetoimetamisest.
Tallinna Ringkonnakohtule jooksul arvates määruse
ASJAOLUD JA TAOTLUS
1.Rahapesu Andmebüroole (edaspidi RAB) sai Maksu- ja Tolliametilt teada, et X. X. üritas 30.11.2022 ületada Narva piiripunkti suunaga Venemaalt Eestisse koos Xxxxxx xxxxxxxxxx (XXX) kogusummas xxx xxx XXX. Maksu- ja Tolliamet võttis viidatud kupüürid Tolliseaduse § 661 alusel määruse (EL) 2018/1672 artikli 7 lg 1 rakendamiseks hoiule kuni 05.12.2022.
2.RAB kehtestas 05.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/916-2 puudutatud isiku valduses olnud varale käsutuspiirangu 30 kalendripäevaks, 03.01.2023 ettekirjutusega nr 3-1/2-11 käsutuspiirangu 60 kalendripäevaks ja Tallinna Halduskohtu 28.02.2023 haldusasjas nr 3-23-451 antud loa alusel 03.03.2023 ettekirjutusega nr 3-1/220-6 käsutuspiirangu kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni, aga mitte kauemaks kui üheks aastaks.
3.RAB esitas 05.01.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku valduses olnud vara xxx xxx XXX riigi omandisse kandmiseks (isikule avaldatud versioon dtl 271-286). RAB põhjendab taotlust järgmiselt.
3.1.RAB-i analüüs on süvendanud põhjendatud kahtlust, et puudutatud isiku valduses olnud vara pärineb kuritegelikust tegevusest ning seetõttu ei ole tema vara tegelik omanik.
3.2.Ta saabus Narva piiripunkti 30.11.2022 kell 10:15. Enne tollikontrolli deklareeris ta suuliselt xxx xxx Xxxxxxx xxxxxxx. Tolliseaduse (TS) §-de 64 ja 65 alusel teostati reisija ja tema pagasi läbivaatus, mille käigus tuvastati tema jope taskust kummidega pakendatud xxx xxx Xxxxxxx xxxxxxx (kokku 700 tk xxx-xxxxxxxt pangatähte, konverteerituna ca xxxx xxxxx).
3.3.Tolliametnikele selgitas ta tema valduses olnud Xxxxxxx päritolude kohta, et sularaha koguses xxx xxx grivnat on tema oma ning ta teenis selle Rootsis töötades.
3.4.Ta ei ole esitanud RAB-ile alates esimesest, so RAB-i 30-päevasest piirangu seadmise ettekirjutusest, tema valduses olnud Xxxxxxx xxxxxxxxe päritolu kohta usutavaid selgitusi ega dokumente. RAB on ka enne käesoleva taotluse esitamist võtnud temaga uuesti ühendust. RAB saatis 11.10.2023 teate, milles selgitati, et tal on võimalik esitada täiendavaid tõendeid tema valduses olnud Xxxxxxx xxxxxxxxe kohta ning tulenevalt RahaPTS § 57 lg 7 on õigus tal esitada RAB-ile kirjalik avaldus varast loobumiseks, peale mida võib RAB taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks. Ta ei ole RAB-i kirjale vastanud.
3.5.Avalikus meedias on kirjutatud juhtumitest, milles Venemaa sõdurid on varastanud Xxxxxxx xxxxxxxid. Teada on, et Xxxxxxx peaprokurör on algatanud vähemalt 9300 sõjakuritegudega, sh rüüstamisega seonduvat uurimist. Seega võivad Eestisse toodud xxxxxxxx olla varastatud okupeeritud Xxxxxxx aladelt. Xxxxxxx xxxxxxxxe üle Venemaa-Eesti piiri toomine on toimunud ka pärast käesolevat juhtumit.
3.6.RAB-il on kahtlus, et puudutatud isiku valduses olnud kupüürid võivad olla sõjategevuse käigus Xxxxxxx territooriumilt varastatud (taotluse p 4.14).
3.7.Politsei- ja Piirivalveametile on puudutatud isik selgitanud, et ta on Xxxxxxx xxxxxxxid Venemaalt Eestisse toonud umbes kümme korda. Selgituste kohaselt jagatakse Ivangorodi turul Xxxxxxx xxxxxxxid, millede üle piiri Eestisse toomise eest makstakse iga kord 30-40 eurot. Ta selgitas, et samal päeval, mil ta Xxxxxx xxxxxxxxxx Narva piiripunktis vahele võeti, oli Ivangorodis xxxxxxxid jagavate isikute juures veel mitu inimest, kes tema väitel samuti Narva piiripunktis kinni peeti. Ta tunnistas PPA ametnikule, ta oli varem väitnud, et raha oli tema oma, kuna oli kartma hakanud (taotluse p 4.16).
3.8.RAB-il veendumus, et puudutatud isik on tegutsenud sularahamuulana, mida kinnitavad tema enda poolt antud ütlused, et ta on Xxxxxxx xxxxxxxid vedanud kolmanda osapoole huvides ja tasu eest (taotluse p 4.18). Kui mitu isikut on lühikese aja jooksul vedanud sarnase ümmarguse väärtusega ning sarnaselt pakendatud rahalisi vahendeid ilma arusaadavate selgitusteta Venemaalt Narva piiripunkti, viitab see „smurfing“ rahapesu tüpoloogiale: kurjategijad värbavad mitmeid erinevaid isikuid (rahamuulasid), kes aitavad rahalisi vahendeid alla deklareerimise või teatamiskohustuse piirmäära osadena üle tollipiiri vedada, eesmärgiga vältida õiguskaitseasutuste tähelepanu (taotluse p 4.14).
3.9.Rahapesu on RahaPTS § 4 lg 1 kohaselt kuritegelikust tegevusest saadud vara või selle asemel saadud vara muundamine või üleandmine eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest; omandamine, valdamine või kasutamine, kui selle saamisel on teada, et see on saadud kuritegelikust tegevusest või selles osalemisest; tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise või omandiõiguse varjamine või varaga seotud muude õiguste varjamine.
3.10.RAB ei otsusta, kas rahapesu on toimunud, st kas keegi mõistetakse kriminaalkorras süüdi rahapesus. RAB-i korraldatava haldusmenetluse eesmärk ei ole tagada kriminaalmenetluse eesmärke, vaid rahapesu kahtluste kohta teabe kogumine, analüüsimine ja kontrollimine ning vajaduse korral abinõude rakendamine kahtlusaluse vara säilimise tagamiseks (RahaPTS 54 lg 1 p 1). RahaPTS-is
sätestatud meetmed annavad aluse kohtu loal vara riigi tuludesse kandmiseks juhtudel, kus on ilmnenud piiratava vara osas põhjendatud rahapesu kahtlus ning vara omanikku ei ole RAB analüüsi käigus õnnestunud kindlaks teha.
3.11.Eesti rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteem on üles ehitatud Rahapesu Tõkestamise Nõukoja (edaspidi FATF) soovitustele1 , mille sisuline täitmine on kõikidele maailma riikidele kohustuslik, sh ka Eestile. FATF 4. soovitus toob muu hulgas, et riikidel peaksid olema seaduslikud meetmed, mis võimaldavad konfiskeerida kuritegelik vara ilma süüdimõistva kohtuotsuseta (lk 41). FATF konfiskeerimise parimate tavade dokumendi punktis 172 on täiendavalt selgitatud, et süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine võib olla kasulik vahend paljudel juhtudel, näiteks: (i) juhtudel, kus süüdimõistvat kohtuotsust ei saa teha menetluslikel või tehnilistel põhjustel (näiteks aegumistähtaeg on ületatud), (ii) on olulisi tõendeid selle kohta, et tulu on saadud kuritegeliku tegevuse tulemusena, kuid kriminaalsüüdistuse esitamiseks ei ole piisavalt tõendeid, (iii) kriminaaluurimine või süüdistuse esitamine on ebareaalne või võimatu jne.
3.12.RAB-ile ei ole tõendatud ning RAB ei ole oma ülesannete täitmise käigus tuvastanud piiratud varade legaalset päritolu ja selle tegelikku omanikku, mis oleks seatud käsutuspiirangu lõpetamise õiguslikuks aluseks RahaPTS § 57 lg 10 kohaselt. Riigikohus on oma lahendis 3-20-664 välja toonud, et vara riigi omandisse kandmise sisulisteks eeldusteks on jätkuv rahapesu kahtlus ja see, kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist, ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha. Rahapesu kahtluse kõrvaldamiseks ja vara omaniku kindlakstegemiseks peaks puudutatud isik tõendama vara legaalset päritolu (Riigikohtu 15.10.2020 määrus nr 3-20-664 p 17).
3.13.Kuna RAB-il ei ole õnnestunud siiani tuvastada puudutatud isiku valduses olnud vara legaalset päritolu ega selle vara tegelikku omanikku ning on kahtlus, et vara käsutuspiirangu lõppemisel (so 05.03.2024) tuleb varad vabastada võimaliku kuriteo toime pannud isikutele või sellele kaasa aidanud isikutele, peab RAB oluliseks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist Eesti Vabariigis sätestatud võimaluste piires täies ulatuses.
4.Kohus andis puudutatud isikule võimaluse esitada seisukoha taotluse kohta. Ta ei kasutanud seda võimalust. Varasemalt haldusmenetluse käigus (taotluse p 1.7.) on selgitanud, et tegemist on tema isikliku rahaga.
5.Kohus esitas 07.02.2024 RAB-le kohtunõude küsimustega: 1) milliste toimingute tulemusel sai RAB PPA-lt puudutatud isiku tunnistajana ülekuulamise protokolli? 2) kas RAB on teavitanud PPA-d ja/või prokuratuuri sellest, et on arestinud vara, mille kohta on X. X. kriminaalasjas andnud ütlusi? 3) kui RAB ei ole teavitanud PPA-d ja/või prokuratuuri, siis kas käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades on see kooskõlas RahaPTS § 54 lg-ga 3: olukorras, kus RAB on jaatanud puudutatud isiku vara pärinemist kuriteost ning talle pidi teada olema käimasolev kriminaalmenetlus, ei teavita ta uurimisasutust ja/või prokuratuuri RAB-i poolt (halduskohtu loal) teostatud vara arestimistest (RahaPTS § 54 lg 3 1. lause)?
6.RAB vastas 15.02.2024 kohtunõudele. 1) RAB täites omapoolset uurimiskohustust, st täiendava informatsiooni kogumiseks, tegi PPA-le ametliku päringu, sh võimalike dokumentide esitamiseks, paludes ka luba info kasutamiseks. 2) RAB on teavitanud PPA-d, et RAB on seadnud puudutatud isiku valduses olnud xxx xxx Xxxxxxx grivna suhtes käsutamise piirangu kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni, aga
mitte kauemaks kui üheks aastaks Tallinna Halduskohtu 28.02.2023. a määruse haldusasjas 3-23451 alusel, millega Tallinna Halduskohus rahuldas RAB-i taotluse ning andis loa puudutatud isiku valduses olnud vara käsutamise piiramiseks kuni üheks aastaks. Samuti on PPA-d teavitatud, et vara on hoiule võetud Maksu- ja Tolliameti poolt. 3) Kriminaalmenetluse käigus konfiskeerimine ja halduskonfiskeerimine ei ole menetlused, mis omavahel võistleksid ja kus menetlustel oleks hierarhia. Kui kriminaalmenetluses vara ei arestita, siis see ei tähenda, et see välistab halduskonfiskeerimise. Samuti ei ole see välistatud juhtudel, kui kriminaalmenetlust ei alustata. RAB on haldusorgan ning tal puuduvad kriminaalmenetluse läbiviimise õigused ja võimalused. Seadusandja ei ole RAB-ile andnud pädevust alustada kriminaalmenetlust ja selle üle otsustamist, vaid see on antud uurimisasutusele. Seega ei saa RAB hinnata ega kommenteerida, kas kriminaalmenetlust alustatakse, kas vara arestitakse või miks seda ei arestita. Eelnev aga ei tähenda, et RAB ei saaks läbi viia RahaPTS §-i 57 kohast menetlust ning esitada taotlust vara kandmiseks riigituludesse, kui esinevad vastavad tingimused ja alused. Eesti riik, kuigi see ei nähtu seletuskirjast või muudest dokumentidest (RAB on olnud asja arutamise juures ja seetõttu teab), kehtestas halduskonfiskeerimise võimaluse 2017. aastal suuremal määral just seetõttu, et ületada kitsaskohti seoses kriminaalmenetluse käigus konfiskeerimisega. Nendeks kitsaskohtadeks oli muu hulgas piiratud võimalus tõendada igas kuriteos algne kuritegelik tegevus, eriti arvestades piiratud võimalusi uurimisasutuste vahelistes koostöös (riigid, kes ei vasta päringutele, õigusabitaotluste aeglus jms). Samas arvestas Eesti riik, et tema peamiseks rahapesu riskiks on teises riigis toime pandud kuritegelikust tegevusest saadud vara, mida Eesti rahandus- ja finantssüsteemi kaudu varjati või varjatakse (ehk Eesti kasutamine rahapesu transiitriigina). Just sellisteks puhkudeks, et tõkestada Eesti rahandus- ja finantssüsteemi ärakasutamist ja seeläbi muu hulgas negatiivset mainet, kehtestatigi nn halduskonfiskeerimise instituut. Nn halduskonfiskeerimise eesmärgiks ja sisuks ei ole isiku karistamine ega otsustada isiku (karistusõigusliku) süü üle. Seetõttu tuleb eristada rahapesu ja rahapesu kahtlust. Varale käsutuspiirangute seadmise eesmärgiks ei ole ainult kriminaalmenetluse alustamine, vaid vara säilitamine ja asjaolude väljaselgitamine. Kui vara seaduslik kuuluvus ei leia tõendamist, on võimalik nii kriminaalmenetluse alustamine uurimisasutuste poolt kui ka vara riigi omandisse kandmine läbi nn halduskonfiskeerimise ehk läbi RahaPTS § 57 lg 7 (kui vara legaalset omanikku ei ole võimalik välja selgitada). Tegemist on eraldiseisvate menetlustega. Nn halduskonfiskeerimise eesmärgiks on taastada õiguspärane olukord, kus vara tegelikuks omanikuks mitteolevalt isikult võetakse talle mittekuuluv vara ära ning antakse võimalus kannatanule see vara tagastada (RahaPTS § 57 lg 10 viimane lause) või konfiskeerida see riigituludesse. Seega ei tähenda kriminaalmenetluses vara mittearestimine või kriminaalmenetluse alustamata jätmine automaatselt rahapesu kahtluse kadumist ning vara suhtes seatud piirangute tühistamist. Vastupidisele järeldusele jõudmine muudaks sisutühjaks seadusandja kehtestatud nn halduskonfiskeerimise institutsiooni, mis ongi loodud selleks, et kriminaalmenetluse väliselt oleks rahapesu kahtluse korral samuti võimalus piiratud vara kriminaalmenetluse väliseks konfiskeerimiseks ja riigi tuludesse kandmiseks. Kui vara legaalne päritolu tõendatakse, siis RahaPTS § 57 lg 10 alusel on RAB kohustatud vara käsutamise piirangud viivitamata lõpetama.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Taotlus tuleb jätta rahuldamata.
8.RAB on taotluses viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2020 määrusele haldusasjas nr 3-20-664. Selles määruses nõustus Riigikohus ringkonnakohtu põhjendustega, et RAB taotluse esemeks olnud arvelduskontol oleva raha suhtes oli rahapesukahtlus (määruse p 17). Lisaks, et RAB oli teinud oma pädevust ja volitusi arvestades piisavalt jõupingutusi selleks, et välja selgitada puudutatud isiku arvelduskontol oleva rahapesukahtlusega vara legaalne päritolu ja selle kaudu ka selle vara tegelik omanik või kasusaaja (määruse p 7). Oluline on välja tuua, et haldusasja nr 3-20-664 asjaolud, mis erinevad käesoleva taotluse asjaoludest: 1) RAB kehtestas 06.04.2018 RahaPTS § 57 lg 1 alusel osaühingu kontol olevale varale käsutuspiirangu 30 päevaks; 2) RAB-i kuriteoteate alusel alustati 25.04.2018 kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 394 lg 2 p 3 tunnustel (rahapesu suures ulatuses); 3) 04.05.2018 pikendas RAB RahaPTS § 57 lg 3 alusel käsutuspiirangut osaühingu kontole 60 päeva võrra; 4) 29.06.2018 tunnistas RAB selle käsutuspiirangu RahaPTS § 57 lg 5 alusel kehtetuks, sest Harju Maakohus tegi 26.06.2018. a asjas nr 1-18-4836 määruse, millega arestis osaühingu arvelduskontol olevad rahalised vahendid KrMS § 142 lg 1 alusel; 5) Kriminaalmenetlus lõpetati 21.10.2019 kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu. 6) 23.10.2019 pikendas RAB halduskohtu loal vara käsutuspiirangut; 7) 14.04.2020 esitas RAB halduskohtule taotluse vara kandmiseks riigi omandisse. Seega on näha, et haldusasja nr 3-20-664 on RAB-i poolt vara riigi omandisse taotlemise eelselt läbi viidud kriminaalmenetlus, mille kaudu ei õnnestunud tuvastada vara tegelikku omanikku.
9.Kohus leiab, et RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise võimalused on piiratud ning seotud sellega, kui kriminaalmenetluse tulemusel üritatakse vara päritolu tuvastada, kuid see ei õnnestu vaatamata mõistlikele pingutustele. Sellele seisukohale viitab nn halduskonfiskeerimise kujunemise lugu erinevates RahaPTS redaktsioonides. Esimesena tekkis selline võimalus 01.01.2004 jõustunud redaktsioonis (https://www.riigiteataja.ee/akt/689311). Seadusandja võimaldas sel ajal kriminaalmenetluse väliselt arestida vara kuni kümneks tööpäevaks. Pikemaks ajaks vara arestimine eeldas kriminaalmenetluse alustamist (RahaPTS § 152 lg 2). Prokuratuur või uurimisasutus võisid taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks, kui ühe aasta jooksul pärast vara arestimist ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ja vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest (RahaPTS § 152 lg 4). Seega oli tegemist erandliku alusega, mis võimaldas halduskonfiskeerimist. Lisaks eeldas see, et oli alustatud kriminaalmenetlust. Analoogne regulatsioon kehtis 28.01.2008 jõustunud RahaPTS-s (§ 40 lg 5 ja 7, https://www.riigiteataja.ee/akt/12909786). RahaPTS 18.05.2012 jõustunud redaktsiooni (https://www.riigiteataja.ee/akt/108052012005) kohaselt võis rahapesu andmebüroo, kui vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha, taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseni, seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks. Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku kindlaks teha, võib rahapesu andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks (§ 40 lg 6, 7).
Samas on oluline viidata, et rahapesu andmebüroo analüüsib ja kontrollib teavet rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse kohta, võtab vajaduse korral tarvitusele abinõud seotud vara säilitamiseks ning edastab kuriteo tunnuste avastamisel materjali viivitamata pädevale asutusele (§ 37 lg 2). Eelnõu (157 SE, www.riigikogu.ee) seletuskirja lk 15 kohaselt, kui RAB järgib § 37 lg 2, siis otsustatakse vara arestimine selle konfiskeerimise tagamiseks kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras ning KrMS § 126 lõike 2 kohaselt vara suhtes, mille seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, kohaldatakse konfiskeerimist kriminaalmenetluse käigus. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Karistusõigusliku konfiskeerimise alused sätestavad karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik. Kehtiva RahaPTS § 54 lg 3 1. lause kohaselt on RAB-l samasugune kohustus. KrMS § 126 lg-s 2 sätestatud võimalus kehtib.
10.Lisaks nn halduskonfiskeerimisele on vara võimalik konfiskeerida, ja vara säilimist konfiskeerimise eesmärgil tagada, kriminaalmenetluses. Kohus on kohtulahendite registrile tuginedes tuvastanud, et kriminaalasja nr 232401xxx4, milles puudutatud isik tunnistajana üle kuulati, menetletakse suures koguses sularaha üle Euroopa Liidu tolliterritooriumi piiri toimetamise kuriteos (salakaubavedu KarS § 391). Kriminaalasjas on kahtlustatavad, kelle suhtes on teostatud toiminguid. RAB kinnitas kohtule, et sai puudutatud isiku ülekuulamise protokolli PPA-lt. Seega leiab kohus, et vähemalt alates puudutatud isiku tunnistajana ülekuulamisest 26.06.2023 pidi RAB-le teada olema, et PPA menetleb kriminaalasja suures koguses sularaha üle Euroopa Liidu tolliterritooriumi piiri toimetamise kuriteos.
11.Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 14.12.2023 määruses asjas nr 1-23-4049, milliseid menetlust tagavate meetmeid on võimalik rakendada KarS § 391 sätestatud kuriteo menetluse raames. KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib vara põhjendatud kuriteokahtluse korral arestida konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks, kui on alust arvata, et nõude tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta (määruse p 15). See võimalus kehtib ka laiendatud konfiskeerimise (KarS §-le 832) puhul, mida on võimalik salakaubaveo korral kohaldada (KarS § 391 lg 5). Sellisel juhul tuleb tõendada asjaolusid, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, et lugeda isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (määruse p 16).
Riigikohus selgitas, et Euroopa Liidu tolliterritooriumile toodud sularaha deklareerimata jätmise üksikasjad võivad olla sellised, et nende taustal on põhjendatud alus kahtlustada sularaha kuritegelikku päritolu isegi siis, kui selle kohta muid andmeid ei ole (määruse p 17).
12.Kohtu hinnangul on RAB puudutatud isiku poolt sularaha üle Euroopa Liidu tolliterritooriumile toomise üksikasju hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et puudutatud isiku valduses olnud vara (xxx xxx XXX) pärineb kuritegelikust tegevusest ning seetõttu ei ole tema vara tegelik omanik. Seega oli RAB-l võimalik teavitada uurimisasutust (PPA) ja/või prokuratuuri RABi poolt (halduskohtu loal) teostatud vara arestimistest (RahaPTS § 54 lg 3 1. lause). Sellises olukorras oleks uurimisasutus või prokuratuur saanud otsustada, kas on põhjendatud kahtlustada puudutatud isikut kuriteos ning teostada kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud meetmeid vara arestimiseks selle hilisema konfiskeerimise eesmärgil.
13.Vara laiendatud konfiskeerimine salakaubaveo kuriteos võimaldab saavutada sama eesmärgi, mis on rahapesu tõkestamisel: vältida kuriteost pärineva vara sattumist legaalsesse käibesse. Ning ka alused vara laiendatud konfiskeerimiseks on samad rahapesuga: konfiskeerida saab vara, mida isik ei ole saanud salakaubaveoga, kuid on tervikuna või osaliselt saanud kuriteo toimepanemise tulemusel või sellise vara arvel. RAB on taotluses pidanud tõenäoliseks, et Eestisse toodud xxxxxxxx võivad olla varastatud okupeeritud Xxxxxxx aladelt. Seega on RAB pidanud põhjendatuks, et puudutatud isikult äravõetud sularaha võib pärineda Xxxxxxxs toimepandud kuriteost. Olukorras, kus RAB ei ole pöördunud uurimisasutuse või prokuratuuri poole raha tegeliku omaniku (kannatanu) väljaselgitamiseks, ei ole võimalik hinnata RAB poolt viidatud FATF soovituste järgimise lubatavust, st nn halduskonfiskeerimise lubatavust näiteks: (i) juhtudel, kus süüdimõistvat kohtuotsust ei saa teha menetluslikel või tehnilistel põhjustel (näiteks aegumistähtaeg on ületatud), (ii) on olulisi tõendeid selle kohta, et tulu on saadud kuritegeliku tegevuse tulemusena, kuid kriminaalsüüdistuse esitamiseks ei ole piisavalt tõendeid, (iii) kriminaaluurimine või süüdistuse esitamine on ebareaalne või võimatu jne.
14.Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et täidetud ei ole RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise alus.
15.Lisaks on kohtul kahtlus, kas vara riigi omandisse kandmisel kohaldamisel realiseerub RABi poolt väidetud kannatanu võimalus vara tagasisaamine – riigi tuludesse kantud raha väljanõude õigus (RahaPTS § 57 lg 7 3. lause). RahaPTS §-st 57 ei tulene RAB-ile kohustust vara tegelikku omanikku (kannatanut) välja selgitada ja teavitada. Seetõttu on kaheldav, et kannatanu saab oma vara riigi omandisse kandmisest 3 aasta jooksul teada saab. Kannatanu võimalike huvidega saab arvestada kriminaalmenetluses. Riigikohus on konfiskeerimise ja kannatanu õiguste konkureerimise olukorras selgitanud, et eelkõige tuleb kaitsta kannatanu õigusi: kui tsiviilhagi rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.06.2021. a otsus nr 1-18-5732/226, p 92). Eeltoodust tulenevalt ei sisalda RahaPTS § 57 lg 7 alusel konfiskeerimine piisavat kannatanu õiguste menetluslikku kaitset.
16.RAB saab vara arestida kuni 05.03.2024. Kui halduskohus ei anna luba vara riigi omandisse kandmiseks, tuleb RABil vara vabastada. Alternatiivselt on RAB-l võimalik: 1) vaidlustada määrus ja taotleda kõrgema astme kohtult määruse tagamist HKMS § 208 lg 2 korras, st kõrgema astme kohus saab kohaldada esialgse õiguskaitse vahendeid, sh vara arestida (HKMS § 251 lg 1 p 4); 2) edastada uurimisasutusele või prokuratuurile kuriteoteade (RahaPTS § 54 lg 3 1. lause) ning lõpetada pärast kriminaalmenetluses vara arestimise määruse jõustumist vara käsutamise piirangud (RahaPTS § 57 lg 5); 3) juhul kui pädev asutus leiab, et kuritegu ei ole toime pandud ja/või vara ei ole võimalik kriminaalmenetluse käigus arestida, on RABil võimalik esitada vastavalt muudetud taotlus uuesti halduskohtule.
(allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu määrusega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.