Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1584
Haldusasi
Hotel Lembitu OÜ kaebus Eesti Töötukassa 7. mai 2021. a otsuse nr 421052652, 18. mai 2021. a otsuse nr 421055725, 5. juuli 2021. a otsuse nr 421060212 ning 28. juuni 2021. a vaideotsuste nr 1901 ja 1911 tühistamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 8. novembri 2022. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Hotel Lembitu OÜ, esindaja Tuulikki Laesson Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindaja HR
Menetluse alus ringkonnakohtus
Hotel Lembitu OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
18.detsembril 2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta Hotel Lembitu OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. novembri 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-1584 muutmata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. märtsil 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-21-1584 Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hotel Lembitu OÜ esitas Eesti Töötukassale 03.04.2021, 06.05.2021 ja 07.06.2021 avaldused töötasu hüvitise määramiseks kuuele töötajale perioodide 01.03.2021–31.03.2021, 01.04.2021–30.04.2021 ning 01.05.2021–31.05.2021 eest Vabariigi Valitsuse 19.11.2020 määruse nr 87 „Tööhõiveprogramm 2021–2023“ § 193 alusel.
2.Eesti Töötukassa jättis 07.05.2021 otsusega nr 421057068, 18.05.2021 otsusega nr 421055725 ja 05.07.2021 otsusega nr 421060212 Hotel Lembitu OÜ 03.04.2021, 06.05.2021 ja 07.06.2021 avaldused töötasu hüvitise maksmiseks rahuldamata, kuna Hotel Lembitu OÜ-l ei olnud Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmete kohaselt toimunud määruse § 193 lg 2 järgset käibe vähemalt 50% langust võrreldes 2019. a detsembri kuni 2020. a veebruari keskmise käibe või tuluga ega ka 2020. a juuli kuni detsembri keskmise käibe või tuluga. MTA andmete kohaselt ei ole taotlejal toimunud nõutavat käibe vähenemist kummagi eelnimetatud perioodiga võrreldes: - 07.05.2021 otsuse nr 421052652 kohaselt on käibe tõus võrdlusperioodiga detsember 2019 kuni veebruar 2020 võrreldes 627% ja käibe langus võrdlusperioodiga juuli kuni detsember 2020 võrreldes 8%; - 18.05.2021 otsuse nr 421055725 kohaselt on käibe tõus võrdlusperioodiga detsember 2019 kuni veebruar 2020 võrreldes 611% ja käibe langus võrdlusperioodiga juuli kuni detsember 2020 võrreldes 10%; - 05.07.2021 otsuse nr 421060212 kohaselt on käibe tõus võrdlusperioodiga detsember 2019 kuni veebruar 2020 võrreldes 1131% ja käibe tõus võrdlusperioodiga juuli kuni detsember 2020 võrreldes 56%. Põhjendatud ei ole arvesse võtta käibe languse arvutamisel Hotel Lembitu OÜ poolt 2020. a novembrikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud maksuvaba käivet summas 900 000 eurot (OÜ-le Hotel L'Ermitage väljastatud leppetrahvi arve). Edastatud arve, lepingu ja selgituste alusel parandusdeklaratsiooniga käibemaksudeklaratsiooni reale 8 lisatud trahv ei ole käsitatav käibe- ega ka müügituluna, kuna selle summa ulatuses ei müüdud kaupu ega teenuseid. Vastavalt käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 p-le 1 on käive kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus. KMS § 16 loetleb ammendavalt maksuvaba käibena deklareerimisele kuuluvad kaubad ja teenused ning seal ei sisaldu trahve. Määruse nr 87 kohaselt ei ole võimalik eristada põhitegevuse käivet muust käibest. Otsuses nr 421060212 viidatakse määruse nr 87 § 193 lg 2 p-dele 1–2, mille kohaselt jagatakse esimese võrdlusperioodi käive kolmega ning teise võrdlusperioodi käive kuuega.
3.Hotel Lembitu OÜ esitas 28.05.2021 ja 09.06.2021 Eesti Töötukassale vaided, mis jäeti Eesti Töötukassa 28.06.2021 vaideotsustega nr 1901 ja 1911 rahuldamata.
4.Hotel Lembitu OÜ esitas 12.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub eelnimetatud otsused ja vaideotsused tühistada. Vastustaja on kaebaja käibeks perioodil 2020. a juuli kuni september lugenud kaebaja deklareeritud summad, mille puhul ei ole tegemist käibega KMS § 4 lg 1 mõttes. Tegemist oli kommunaalarvetega, millel näidatud kulu tekkis seoses kaebaja hotelli (Hotel Lembitu, asukoht Lembitu tn 12, Tallinn) ehitustegevusega ning sellega seotud kaugküttetorustiku ehitustöödega. Kommunaalteenuste osutamisel ei toimu kauba võõrandamist ega teenuse osutamist kaebaja
2(7)
3-21-1584 ettevõtluse käigus. Kaebaja on esitanud parandatud käibemaksudeklaratsioonid, mida vastustaja ei ole arvesse võtnud. Vastustaja on käibelanguse arvestamisel võtnud aluseks ka perioodi enne 01.10.2020 ning on arvestanud käibelangust perioodil 01.07.2020–31.12.2020. Kaebaja alustas hotellina tegevust alates 01.10.2020 ning kauba võõrandamist või teenuse osutamist enne 01.10.2020 ei toimunud. Seda perioodi ei saa käibelanguse perioodi hulka arvestada ja selle perioodi käibemaksudeklaratsioonid ei kajasta käivet, mis oleks seotud kaebaja põhitegevusega. Kaebajale kuuluv hotell alustas tegevust 01.10.2020, kuna hoonele väljastati kasutusluba Tallinna linna poolt alles 29.09.2020. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt, kuna olukorras, kus kaebaja oleks asutanud uue äriühingu, siis oleks kaebaja toetuse tingimustele vastanud. Kaebaja aga kujundas ümber juba varem asutatud äriühingu tegevuse. Seega oleks kaebaja hinnangul põhjendatud võtta käibelanguse perioodi arvutamisel arvesse kuuekuulise perioodi asemel kolm kuud (oktoober kuni detsember). Kui kaebajal alates 01.10.2020 tekkinud käive oleks jagatud kolme kuuga, siis oleks kaebaja käive 2021 märtsis olnud selline, millega kaebaja oleks kvalifitseerunud toetuse saajaks. Vastustaja on jätnud käibeks lugemata kaebaja 2020. a novembris deklareeritud maksuvaba käibe 900 000 eurot. Kaebaja allub audiitorkontrollile ning kaebajat auditeerinud audiitor ega ka MTA ei ole kordagi väitnud, et käibedeklaratsioon oleks kaebaja poolt valesti täidetud. Audiitor on nõustunud, et leppetrahv kaebaja kasuks on kaebaja tulu, mis tuleb arvestada käibe hulka. Riigiabi raames antava toetuse määramisel tuleb toetuse määrajal (vastustajal) arvestada riigiabi andmise eesmärki laiemalt ning hinnata sellega seoses kõiki igal konkreetsel juhul tähtsust omavaid asjaolusid. Eelkõige tuleb sellise toetuse korral arvestada, kes on konkreetse riigiabi sihtgrupp ning milline on riigiabi andmise eesmärk ja kaaluda seda hindamisotsuse tegemisel. Antud toetuse puhul on riigiabi andmise eesmärgiks tagada COVID-19 haiguse tõkestamise piirangute tõttu majanduskeskkonnas tegutsevate elujõuliste ettevõtete jätkusuutlikkus. Olukorras, kus vastustaja on määruse kohaldamisel ja vaidlusaluseid otsuseid tehes jätnud arvesse võtmata konkreetsed kaebaja isikuga seotud asjaolud (sh kaebaja tegevuse algusaeg), ei ole vastustaja riigiabi andmisel kohalduvaid erireegleid hindamisotsuse tegemisel õiguspäraselt rakendanud.
5.Eesti Töötukassa palus jätta kaebuse rahuldamata ja jäi vaidlustatud haldusaktide põhjenduste juurde.
6.Tallinna Halduskohtu 08.11.2022 otsusega jäeti kaebus rahuldamata (p 1) ja poolte menetluskulud nende endi kanda (p 2). Halduskohus nõustus vaidlustatud haldusaktide põhjendustega. Määruse nr 87 § 193 lg-s 1 sätestatakse, et töötasu hüvitist makstakse töötajale, kelle tööandja tegevus on erakorralistest asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud. Sama määruse § 193 lg 2 kohaselt loetakse tegevuse märkimisväärseks häireks olukorda, kus käibemaksukohustuslasest ettevõtja MTA-s deklareeritud käive või mittekäibemaksukohustuslasest ettevõtja tulu on kalendrikuul, mille eest töötasu hüvitist taotletakse, vähenenud vähemalt 50% võrreldes deklareeritud käibe või tuluga ühel järgmistest ajavahemikest: 1) 2019. a detsembri kuni 2020. a veebruari keskmise käibe või tuluga, mille leidmiseks summeeritakse 2019. a detsembri kuni 2020. a veebruari käive või tulu ja jagatakse
3(7)
3-21-1584 kolmega või 2) 2020. a juuli kuni detsembri keskmise käibe või tuluga, mille leidmiseks summeeritakse 2020. a juuli kuni detsembri käive või tulu ja jagatakse kuuega. Sellest sättest lähtuvalt tuleb käibemaksukohustuslase puhul lähtuda käibe mõistest käibemaksuseaduse kohaselt ning ei ole võimalik arvesse võtta muid tulusid, mida ei saa käsitada käibena. Vaatamata parandatud käibedeklaratsioonide esitamisele tuleb Töötukassal lähtuda määrusest nr 87 ning jagada võrdlusperioodi 2020. a juuli kuni detsembri käive kuuega, leidmaks keskmine käive. Käibe languse arvutamisel ei saa arvesse võtta kaebaja poolt 2020. a novembrikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud maksuvaba käivet 900 000 eurot, sest kaebaja 26.04.2021 esitatud dokumentide ja selgituste kohaselt on see summa Hotel L'Ermitage OÜ-le määratud trahv, mis ei ole käibe- ega müügitulu. Vastustaja seisukoht selles osas on õige. Arvesse tuleb võtta kogu määruses nr 87 sätestatud võrdlusperioodi käivet vaatamata sellele, et kaebaja alustas majandustegevust hotellina alles 01.10.2020. Määruse nr 87 seletuskirjas on märgitud: „Kuna töötasu hüvitist saab taotleda 2021. aasta märtsi ja aprilli eest eraldi, siis peab mõlema kuu käive või tulu olema langenud vähemalt 50% võrreldes perioodi 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar kuu keskmise käibe või tuluga. Kui ettevõtja käive või tulu perioodil 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar ei olnud veel vähenenud 50% või tal veel ei olnudki käivet (nt tegutseb hooajaliselt, kuna alustas tegevust hiljem), võrreldakse vastavalt 2021. märtsi või aprilli käivet või tulu 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibe või tuluga. Perioodi 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar kuu keskmise käibe või tulu leidmiseks summeeritakse 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari käive või tulu ja saadud summa jagatakse kolmega. Juhul, kui ettevõttel ei ole näiteks 2019. a detsembris käivet deklareeritud, jääb arvestuse alus samaks ehk 2020. aasta jaanuari ja veebruari käibe summad jagatakse kolmega. 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibe või tulu leidmiseks summeeritakse perioodi 2020. aasta 1. juuli kuni 31. detsember käive või tulu ja saadud summa jagatakse kuuega, sõltumata sellest, kas ja mis suuruses igas kuus sellesse perioodi jäävas kuus on käivet deklareeritud või tulu olnud.“ Seletuskirjast nähtub, et olukorras, kus taotlejal ei olnud käivet (nt ta alustas tegevust hiljem või tegutses hooajaliselt), siis teise alternatiivina võrreldakse selle kuu, mille eest hüvitist taotletakse, käivet 2020. a teise poolaasta kuu keskmise käibega. Seletuskirjas rõhutatakse, et arvestuse alus jääb samaks ka olukorras, kus taotlejal ühes kuus deklareeritud käivet ei olnudki (nt kui ettevõte ei deklareerinud 2019. aasta detsembris käivet, siis ka sellisel juhul jagatakse perioodi kogukäive kolmega). Seega juhul, kui käive on deklareeritud üksnes jaanuar kuni veebruar 2020, saadakse nende keskmine mitte kahega, vaid kolmega jagamisel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Hotel Lembitu OÜ esitas 08.12.2022 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 08.11.2022 otsus ja rahuldada kaebus. Vastustaja luges ebaõigesti kaebaja käibeks ajavahemikus 2020. a juuli kuni 2020. a september deklareeritud summad, mille puhul ei ole tegemist käibega KMS § 4 lg 1 mõttes. Tegemist oli kommunaalarvetega, millel näidatud kulu tekkis seoses kaebaja hotelli ehitustegevusega ning sellega seotud kaugküttetorustiku ehitustöödega. Kuna kommunaalteenuste osutajad sõlmivad lepingud üksnes kinnisasja omanikega, siis esitatakse ka arved üksnes kinnisasja omanikele. Kaebaja edastas arved edasi peatöövõtjale, kes oli kommunaalteenuse tegelik tarbija. 4(7)
3-21-1584 Kommunaalteenuste osutamisel ei toimu kauba võõrandamist ega teenuse osutamist kaebaja ettevõtluse käigus, mistõttu ei ole tegemist käibega. Kaebaja parandas selles osas ka oma käibedeklaratsioone. Halduskohus ei selgitanud, miks tuli lähtuda parandamata deklaratsioonidest. Halduskohtu otsus on vastuoluline, sest samal ajal on kaebaja käibeks jäetud lugemata kaebaja poolt 2020. novembris deklareeritud maksuvaba käive 900 000 eurot. Audiitor ega MTA ei ole pidanud käibedeklaratsioonide parandusi ekslikeks. Halduskohus ei saa võtta maksuhalduri rolli. Vastustaja arvestas käibelangust perioodil 01.07.2020–31.12.2020. Kaebaja alustas tegevust hotellina aga 01.10.2020. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt, kuna olukorras, kus kaebaja oleks asutanud uue äriühingu, siis oleks kaebaja toetust saanud. Kui kaebaja oleks tegevust alustanud käibelanguse arvestuse aluseks võetava perioodi alguses 01.07.2020, oleks kaebaja samuti toetust saanud. Tegevuse alustamise aeg ei olnud kaebaja mõjusfääris, kuna hoonele väljastati kasutusluba Tallinna linna poolt alles 29.09.2020. Kuuekuulise perioodi asemel tulnuks arvesse võtta kolmekuulist perioodi oktoobrist detsembrini 2020. Ilmselgelt oleks kaebaja käive 2021. a märtsis olnud madalam kui perioodi 01.07–31.12.2020 käive keskmiselt jagatuna kuuega. Riigikohus selgitas 06.12.2022 otsuses nr 5-22-8 väliskaubanduse- ja infotehnoloogiaministri 20.01.2021 määruse nr 2 kohta, et kuna selle määruse alusel makstava toetuse eesmärk on reisiettevõtja käibelangusest tekkinud kahju osaline hüvitamine, siis oli toetuse maksmisel võrdse kohtlemise tagamiseks oluline arvestada taotleja tegelikku käivet. Samad põhimõtted on kohaldatavad ka praegusel juhul. Vastustaja ja halduskohtu poolt määruse nr 87 § 193 lg-tele 1 ja 2 antud tõlgendus toob kaasa kaebaja lubamatu ebavõrdse kohtlemise, mistõttu tuleb need sätted tunnistada põhiseadusevastaseks ja jätta kohaldamata.
8.Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde. Töötasu hüvitise avalduse menetlemisel tuli arvesse võtta kogu määruse nr 87 § 193 lg-s 2 sätestatud võrdlusperioodi käive, apellandi puhul kogu perioodi juuli kuni detsember 2020 käive, olenemata asjaolust, et ta alustas majandustegevust hotellina 01.10.2020, ja sellest, kas nimetatud võrdlusperioodi igas kuus oli tal käive või mitte. Isegi juhul, kui apellandi 2020. a juuli kuni septembri 2020 käibedeklaratsioone on muudetud, ei tähenda see, et nimetatud periood jääks töötasu hüvitise arvestusest välja. Määruse nr 87 seletuskiri ei võimalda teistsugust järeldust. Parandatud käibemaksudeklaratsioonil deklareeritud maksuvaba käive leppetrahvi näol real 8 ei ole tulenevalt käibemaksuseaduses toodud käibe tähendusest käive ja parandatud andmeid ei saa tulenevalt kaebaja seletustest ja dokumentidest hüvitise tingimustele vastamise tuvastamisel aluseks võtta. Hüvitise määramise tingimustele vastamise tuvastamisel tuleb aluseks võtta käibemaksudeklaratsioon, kus leppetrahvi ei olnud real 8 deklareeritud. Määruse nr 87 § 193 kohaselt loetakse ettevõtja tegevuse märkimisväärseks häireks olukorda, kus käibemaksukohustuslasest ettevõtja MTA-s deklareeritud käive või mittekäibemaksukohustuslasest ettevõtja tulu on kalendrikuul, mille eest töötasu hüvitist taotletakse, vähenenud vähemalt 50% võrreldes deklareeritud käibe või tuluga ühel kahest sätestatud ajavahemikest. Sättest tulenevalt tuleb käibemaksukohustuslase puhul lähtuda käibemaksuseaduses toodud käibe mõistest.
5(7)
3-21-1584 Kaebajat ei ole koheldud teiste sama valdkonna ettevõtjatega võrreldes põhjendamatult ebavõrdselt. Kuna riigi ressursid on piiratud, ei ole võimalik toetada kõiki COVID-19 haiguse tõkestamise piirangutest mõjutatud ettevõtjaid, vaid üksnes neid, kes vastavad kindlatele nõuetele (Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2022 otsus nr 3-20-1701, p 19). Töötasu hüvitise puhul oli selleks nõudeks ettevõtja tegevuse märkimisväärne häire, mis eeldab MTA-s deklareeritud käibe langust vähemalt 50% võrreldes kindlaks määratud perioodiga. Toetuse saamise kriteeriumid on selged. Lühema ajavahemiku võrdlusperioodina arvesse võtmisel võiks sattuda kehvemasse olukorda ettevõtjad, kelle puhul võetakse arvesse pikemat ajavahemikku.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, neid kordamata (HKMS § 201 lg 4).
10.Määrus nr 87 ega muud õigusaktid ei anna Töötukassale otsesõnu pädevust hinnata ettevõtja käibemaksudeklaratsiooni õigsust. Apellandi arusaam, et vastustaja pidi lähtuma audiitori hinnangust ja asjaolust, et MTA ei ole nõudnud käibemaksudeklaratsioonide parandamist, on siiski ekslik. Määruse nr 87 § 193 lg 2 järgi on toetuse maksmise tingimuseks, et käibemaksukohustuslasest ettevõtja MTA-s deklareeritud käive on kalendrikuul, mille eest töötasu hüvitist taotletakse, võrdlusperioodiga võrreldes vähemalt 50% vähenenud. Kui toetust taotlev ettevõtja esitab enne toetuse saamist oma käibe kohta käibedeklaratsioonis tõele mittevastavad andmed, viiks see toetuse alusetu maksmiseni. Toetuse maksmine ei saa sõltuda sellest, kas maksuhaldur on deklaratsioonis toodud andmete õigsust kontrollinud. Töötukassal on võimalik käibe kohta esitatud andmeid käibedeklaratsioonis hinnata ise ning vajadusel küsida arvamust MTA-lt.
11.Halduskohus selgitas õigesti, et leppetrahvi puhul ei ole tegemist käibega. KMS § 4 lg 1 toodud definitsiooni järgi eeldab käive kauba võõrandamist või teenuse osutamist ettevõtluse käigus, kauba või teenuse omatarvet või kauba toimetamist teise liikmesriiki ilma võõrandamiseta oma sealse ettevõtluse tarbeks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et leppetrahvi maksmisel ei osutata teenust ega võõrandata kaupa. Kuni 31.12.2001 kehtinud käibemaksuseaduse § 3 lg 4 p 6 nägi ette, et käibeks ei loeta kirjalikus lepingus ettenähtud viiviste ja leppetrahvide, samuti tekitatud kahju sissenõudmist. Alates 01.01.2002 kehtinud käibemaksuseaduses, nagu ka kehtivas käibemaksuseaduses, sõnaselgelt sellist tingimust ei ole ette nähtud. Siiski tuleneb see juba käibe mõistest, mis eeldab kauba või teenuse saamist. Käibemaksuseaduse kommenteeritud väljaandes (L. Lehis, K. Lind. Käibemaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne seisuga 1. oktoober 2003. Tartu, 2003, lk 59-60, § 3 komm. 3.2 ja 3.3) on selgitatud, et leppetrahvide sissenõudmine ei ole käive, sest tegemist ei ole teenuse osutamisega; leppetrahvi maksja ei saa hüve, samuti ei toimu mingit hüvede osutamist või õiguste võõrandamist raha saaja poolt; ei ole võimalik ette kujutada sellist ettevõtlust, mis seisneks ainult leppetrahvide saamises või kahju kannatamises ja selle eest hüvitiste sissenõudmist. Need seisukohad on praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased.
12.Kommunaalkulude arved esitati kaebajale, mitte ehitusettevõtjale. Kaebaja väitel ei ole kommunaalteenuste müüjad nõus sõlmima lepingut ehitusettevõtjaga, vaid ainult kinnistuomanikuga. Sellest väitest saab järeldada, et kaupa (elekter, vesi jms) ostis kommunaalteenuste osutajatelt kaebaja kinnistuomanikuna, mitte ehitusettevõtja. Kui nende kaupade lõpptarbija oli ehitusettevõtja, on käive toimunud ikkagi ka kaebajal, isegi kui ta ei teeni kauba edasimüügilt tulu ja tal puuduvad nende kaupade müümiseks tegevusload. Seda 6(7)
3-21-1584 järeldust kinnitavad käibemaksuseaduse kommentaarid (L. Lehis. Eesti maksuseaduste kommentaarid. Tartu 2016, lk 280), milles on märgitud, et käibemaksuga maksustamisel ei ole oluline, mis eesmärgil kaup soetati või edasi müüdi, kas müügist saadi kasumit või kas müüjal oli vastava tegevusala registreering või tegevusluba.
13.Halduskohus ega vastustaja ei ole võrdlusperioodide määramisel eksinud. Määrus nr 87 ei võimalda teistsugust tõlgendust ja nõuab, et arvesse võetakse kogu periood (01.07–31.12.2020 või 01.12.2019–29.02.2020), jagatuna selle perioodi kuude arvuga. Võimalik ei ole võrdlusperioodina arvestada vaid neid selle perioodi sisse jäävaid kuid, mil toetuse taotlejal oli käive. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas sätte sõnastusega ega määruse nr 87 seletuskirjas toodud selgitustega, mis väljendavad määruse andja tahet.
14.Erinevalt kohtuasjas nr 3-21-1495 vaidluse all olnud olukorrast ei sõltunud praegusel juhul toetuse saamise tingimustele vastavus kaebaja varasemast valikust. Uue hotelli kasutusse võtmisel ei saanud kaebaja otsustada, kas luua selleks uus äriühing. Sellisel juhul ei oleks tegemist olnud enam kaebaja ettevõtlusega ja tal ei oleks samuti tekkinud võimalust saada töötasu hüvitist. Neil ettevõtjatel, kes alustasid ettevõtlusega alles 2019. a lõpus või 2020. a alguses ja kellel seetõttu kogu võrdlusperioodi kestel käivet ei olnud, võis küll tekkida vajadus ettevõtlusega samas mahus jätkamiseks toetust saada, ent toetuse mittemaksmist ei saa sellisel juhul pidada põhiseadusevastaseks. Pikema võrdlusperioodi arvestamine on oluline juba seetõttu, et väga lühikese võrdlusperioodi puhul võib toetuse saamine sõltuda mõnest üksikust tehingust, mis ei võimalda toetust maksta ettevõtjatele nende tegelikku toetuse saamise vajadust arvesse võttes. Samuti ei saa alustavate ettevõtjate puhul, kellel kummalgi võrdlusperioodil kogu ulatuses käivet ei olnud, olla toetuse saamiseks sama suurt põhjendustud ootust kui pikaajaliselt tegutsenud ettevõtjate puhul, sest alles alustavate ettevõtjate äririsk turule sisenemisel ja tulu teenimisel on suurem ning sellevõrra riigi kohustus neid toetada väiksem. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seetõttu kaebajat koheldud võrreldes toetuse saajatega põhjendamatult ebavõrdselt.
15.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb HKMS § 108 lg 1 järgi kaebaja menetluskulud jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ringkonnakohtule esitanud ja HKMS § 109 lg 1 alusel tema võimalikke apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõisteta.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.