Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

selgitatakse, et kuigi Hotel Lembitu OÜ on 21.04.2021 saadetud vastuses märkinud, et perioodi juuli - september 2020 käibedeklaratsioonides sisalduvad summad, mis ei ole seotud nende põhitegevusega ja mida ei tohiks arvesse võtta, ei ole tööhõiveprogrammi kohaselt võimalik eristada põhitegevuse käivet muust käibest. Arvesse tuleb võtta kogu käive. Seetõttu ei ole põhjendatud ka mitte arvestada perioodide juuli - september 2020 käibedeklaratsioone. Otsustes toob vastustaja välja, et tööhõiveprogramm ei anna rohkem võimalikke võrdlusperioode käibe languse tuvastamisel kui juba ülaltoodud perioodid. Töötukassa ei saa aluseks võtta mingit muud perioodi ega ka muud metoodikat, kui ainult see, mis tööhõiveprogrammis välja toodud. Otsuses nr 421060212 viidatakse Vabariigi Valitsuses määruse § 193 lg 2 p-dele 1-2, mille kohaselt jagatakse esimese võrdlusperioodi käive kolmega ning teise võrdlusperioodi käive kuuega. Kõigis kolmes otsuses peab vastustaja vajalikuks märkida, et põhjendatud ei ole arvesse võtta käibe languse arvutamisel Hotel Lembitu OÜ poolt 2020. aasta novembrikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud maksuvaba käivet summas 900 000 eurot. Hotel Lembitu OÜ poolt 26.04.2021 lisatud dokumentide ja selgituste kohaselt on eeltoodud summa näol tegemist OÜ-le Hotel L'Ermitage väljastatud trahvi arvega. Edastatud arve, lepingu ja selgituste alusel käibedeklaratsiooni reale 8 lisatud trahv ei ole käsitletav käibe- ega ka müügituluna, kuna selle summa ulatuses ei müüdud kaupu ega teenuseid. Vastavalt Käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 p 1 on käive kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus ning KMS § 16 loetleb ammendavalt maksuvaba käibena deklareerimisele kuuluvad kaubad ja teenused ning seal ei sisaldu trahve. Hotel Lembitu OÜ vaidlustas otsused nr 421052652 ja nr 421055725 vaidemenetluses. Vaideotsustega nr 1901 ja 1911 jäeti vaided rahuldamata. Hotel Lembitu OÜ vaidlustas halduskohtus Töötukassa 07.05.2021 otsuse nr 421052652, 18.05.2021 otsuse nr 421055725 ja 05.07.2021 otsuse nr 421060212 ning Töötukassa 28.06.2021 vaideotsused nr 1901 ja 1911, taotledes nende tühistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja selgitab, et vastustaja on kaebaja käibeks perioodil 2020 juuli kuni 2020 september lugenud kaebaja deklareeritud summad, mille puhul ei ole aga tegemist käibega KMS § 4 lg 1 mõttes. Tegemist oli kommunaalarvetega, millel näidatud kulu tekkis seoses kaebaja hotelli (Hotel Lembitu, asukoht Lembitu tn 12, Tallinn) ehitustegevusega ning sellega seotud kaugküttetorustiku ehitustöödega, mida teostas peatöövõtja Tallinna Ehitustrust OÜ. Kaebaja on selgitanud, et kuna kommunaalteeuste osutajad sõlmivad lepingud üksnes kinnisasja omanikega, siis esitatakse ka arved üksnes kinnisasja omanikele. Kaebaja edastas arved edasi peatöövõtjale. Kaebaja viitab kaebuse lisas 10 esitatud tõendile. Kommunaalteenuste osutamisel ei toimu kauba võõrandamist ega teenuse osutamist kaebaja ettevõtluse käigus. Kaebaja on esitanud parandatud käibemaksudeklaratsioonid, mida vastustaja ei ole arvesse võtnud. Vastustaja on jätnud käibeks lugemata kaebaja poolt 2020 novembrikuus deklareeritud maksuvaba käibe summas 900 000 eurot. Vastustaja tõlgendused käibe osas on selgelt vastuolulised – kui vastustaja oli seisukohal, et kommunaalteenuste osutamisel tekib kaebajale käive, siis samamoodi oleks vastustaja pidanud arvesse võtma ka 900 000 euro suurust maksuvaba käivet 2020 novembrikuus. Seega ühelt poolt on vastustaja asunud seisukohale, et arvesse tuleb võtta 2020 juuli – 2020 detsembri kogu deklareeritud käive, kuid samal ajal on vastutaja meelevaldselt kaebaja poolt 2020 novembris deklareeritud maksuvaba käibe summas 900 000 eurot jätnud arvestamata. Kaebajale jääb mulje, et vastustaja on tõlgendanud KMS § 4 lg 1 punkti 1 nii, nagu on konkreetsel ajahetkel vastustajale kasulikum. Vastustaja on ilma ühegi õigusliku aluseta asunud Maksu-ja Tolliameti (MTA) asemele ning hakanud hindama seda, kas kaebaja poolt käibemaksudeklaratsioonidel esitatud andmed on õiged või mitte. Kaebaja allub audiitorkontrollile ning kaebajat auditeerinud audiitor ega ka MTA ei ole kordagi väitnud, et käibedeklaratsioon oleks kaebaja poolt valesti täidetud. Kaebaja rõhutab, et Hotel Lembitu OÜ näol on tegemist audiitorkontrollile alluva ettevõttega ning kaebajat auditeerinud audiitor on nõustunud, et leppetrahv kaebaja kasuks on käsitletav

kaebaja tuluna, mida tuleb arvestada käibe hulka. Samuti ei ole MTA väitnud ega kaebajale ette heitnud, et kaebaja käibedeklaratsioonid oleks valesti täidetud. Vastustajal puudub seadusest tulenev alus hakata MTA asemel hindama kaebaja poolt esitatud käibedeklaratsioonide õiguspärasust, eriti olukorras, kus maksuhaldur ja kaebajat auditeeriv audiitor on asunud teistsugusele seisukohale. Vastustaja on käibelanguse arvestamisel võtnud aluseks ka perioodi enne 01.10.2020 ning on arvestanud käibelangust perioodil 01.07.2020 – 31.12.2020. Kaebaja alustas tegevust hotellina 01.10.2020. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt, kuna olukorras, kus kaebaja oleks asutanud uue äriühingu, siis oleks kaebaja toetuse tingimustele vastanud. Kaebaja aga kujundas ümber juba varem asutatud äriühingu tegevuse ning hotellina alustas tegevust 01.10.2020. Seega oleks kaebaja hinnangul põhjendatud võtta käibelanguse perioodi arvutamisel arvesse kuuekuulise perioodi asemel kolm kuud (oktoober kuni detsember). Kaebaja jääb kõigi oma varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja peab täiendavalt vajalikuks välja tuua, et juhul, kui kaebaja oleks oma tegevust hotellina alustanud 01.07.2020, siis ei oleks vaidlust selles, et kaebaja kvalifitseeruks toetuse tingimustele ning kaebaja käive oleks hotellina piisavalt langenud. Kuna aga kaebaja alustas tegevust mitte 01.07.2020, vaid 01.10.2020 (kolm kuud hiljem) – ning vastustaja on kaebaja käibe languse perioodi arvestanud kuute kuud hinnates, mitte kolme kuud – siis ongi vastustaja järeldanud, et kaebaja käive ei ole langenud. On ilmselge, et kui kaebaja kolme kuu (01.10. - 31.12.2020) käivet ei jagata mitte kolme kuuga, vaid hoopis kuue kuuga ning seejärel kõrvutatakse käivet 2021 märtsiga, siis jääb ebaõige mulje, nagu oleks kaebaja käive hoopis tõusnud. Kui kaebaja poolt alates 01.10.2020 tekkinud käive oleks jagatud kolme kuuga, siis oleks ka kaebaja käive 2021 märtsis olnud selline, millega kaebaja oleks kvalifitseerunud toetuse saajaks. Kaebaja peab vajalikuks rõhutada, et otsus, millal tegevust alustada (kas 01.07. või 01.10.) ei olnud kaebaja enda mõjusfääris. Kaebajale väljastati ehitusluba Lembitu tn 12 kinnistul varem asunud hoone ümberehitamiseks hotelliks 30.11.2017. Kaebajale kuuluv hotell alustas tegevust 01.10.2020, kuna hoonele väljastati kasutusluba Tallinna linna poolt alles 29.09.2020. Seega ei olnud kaebajal mitte kuidagi õiguslikult võimalik alustada oma tegevust hotellina varem kui 01.10.2020. Vabariigi Valitsuse 19.11.2020 määruse nr 87 § 193 (töötasu hüvitis seoses COVID-19 haiguse tõkestamise piirangutega) näol on oma olemuselt tegemist riigiabiga. Seda kinnitavad ka sama määruse § 25 lg-d 13-15. Kuigi määruse nr 87 §-s 25 on tehtud viited küll määruse nr 87 §-le 191, siis on kaebaja seisukohal, et samad tingimused kohalduvad ka määruse nr 87 §-le 193, kuivõrd on nii § 191 kui ka § 193 oma sisult ja olemuselt analoogsed. Seega ei tohiks kaebaja hinnangul olla vaidlust selles, et töötasu hüvitise näol on tegemist riigiabiga. Riigiabi raames antava toetuse määramisel tuleb toetuse määrajal (vastustajal) arvestada riigiabi andmise eesmärki laiemalt ning hinnata sellega seoses kõiki igal konkreetsel juhul tähtsust omavaid asjaolusid. Eelkõige tuleb sellise toetuse korral arvestada, kes on konkreetse riigiabi sihtgrupp ning milline on riigiabi andmise eesmärk ja kaaluda seda hindamisotsuse tegemisel. Antud toetuse puhul on riigiabi andmise eesmärgiks tagada COVID-19 haiguse tõkestamise piirangute tõttu majanduskeskkonnas tegutsevate elujõuliste ettevõtete jätkusuutlikkus. Olukorras, kus vastustaja on määruse kohaldamisel ja vaidlusaluseid otsuseid tehes jätnud arvesse võtmata konkreetsed kaebaja isikuga seotud asjaolud (sh kaebaja tegevuse algusaeg), ei ole vastustaja riigiabi andmisel kohalduvaid erireegleid hindamisotsuse tegemisel õiguspäraselt rakendanud. Vastustaja selgitab, et jääb oma seisukohtade juurde ning asjaolusid täiendavalt üle ei korda. Täiendavalt märgib vastustaja, et kaebaja toob välja, et on käibedeklaratsioonid parandanud hiljemalt 27.05.2021 ehk ajaks, kui vastustaja viis läbi 07.05.2021 otsuse ja 18.05.2021 otsuse vaidemenetlust. Vaidemenetluse ajal oli vastustaja kohustus võtta arvesse muutunud faktilisi asjaolusid ehk parandatud käibedeklaratsioone, kuid vastustaja seda ei teinud. Veelgi enam– vastustaja 05.07.2021 otsuse tegemise ajaks olid juba Maksu- ja Tolliametis (MTA) 2020 käibedeklaratsioonid parandatud, kuid vastustaja on jätkuvalt tuginenud valedele andmetele ka oma 05.07.2021 otsuses. Seega ei ole kaebajale arusaadav, millistele alusandmetele tuginedes on

vastustaja väidetavad käibelangused ning käibekasvud üleüldse arvutanud. Vastustaja ei ole esitanud alusandmeid ega arvutuskäike, kuidas vastustaja vastavad arvandmed on saanud. Sellest tulenevalt ei ole võimalik ka kontrollida, kas vastustaja on arvestanud kaebaja poolt parandatud käibedeklaratsioone või mitte. Kaebaja ei nõustu vastustaja poolt esitatud arvutuskäikudega. Vastustaja siinkohal selgitab, et on vaidlusaluste otsuste vastuvõtmisel tuginenud MTA poolt edastatud andmetele, mis on 30.03.2022 seisukoha lisadena ka haldusasja materjalide juurde esitatud. Ühtlasi rõhutab vastustaja, et isegi juhul kui kaebaja 2020. aasta käibedeklaratsioone on perioodidel juuli - september 2020 muudetud, ei tähenda see, et need perioodid töötasu hüvitise arvestusest välja jääks. Vabariigi Valitsuse 19.11.2020 määruse nr 87„Tööhõiveprogramm 2021-2023“ seletuskirjas on arusaadavalt kirjeldatud, et olukorras, kus taotlejal ei olnudki käivet, nt alustas tegevust hiljem või tegutses hooajaliselt, siis teise alternatiivina võrreldakse selle kuu, mille eest hüvitist taotletakse, käivet 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibega. Seletuskiri rõhutab, et arvestuse alus jääb samaks ka olukorras, kus taotlejal ühes kuus deklareeritud käivet ei olnudki. Määrusandja toob seletuskirjas konkreetselt näite, et kui ettevõte ei deklareerinud 2019. aasta detsembris käivet, siis ka sellisel juhul jagatakse perioodi kogukäive kolmega. Seega isegi juhul, kui käive on deklareeritud üksnes jaanuar kuni veebruar 2020, saadakse nende keskmine mitte kahega, vaid kolmega jagamise teel. Seletuskiri ei anna võimalust normi teistsuguseks tõlgenduseks. Eeltoodust tulenevalt võetakse null käibega arvesse ka need perioodid, kus ettevõttel käivet pole olnud. Seetõttu ei muuda juuli - september 2020 käibedeklaratsioonide parandamine nulliks antud juhul kaebaja käibelangust töötasu hüvitise määramise tingimustele vastavaks. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja nõue tema 03.04.2021, 06.05.2021 ja 07.06.2021 esitatud avalduste uueks läbivaatamiseks on põhjendamatu. Eesti Töötukassa 07.05.2021 otsus nr 421052652, 18.05.2021 otsus nr 421055725, 05.07.2021 otsus nr 421060212 ja Eesti Töötukassa 28.06.2021 vaideotsused nr 1901 ja 1911 tuginevad faktilistele asjaoludele ja on õiguspärased, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed ja vastavad vorminõuetele.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vabariigi Valitsuse 19.11.2020 määruse nr 87 „Tööhõiveprogramm 2021-2023“ (edaspidi THP) § 193 lg 1 sätestatakse, et töötasu hüvitist makstakse töötajale, kelle tööandja tegevus on erakorralistest asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud. Sama määruse § 193 lg 2 kohaselt loetakse tegevuse märkimisväärseks häireks olukorda, kus käibemaksukohustuslasest ettevõtja Maksu- ja Tolliametis (edaspidi MTA) deklareeritud käive või mittekäibemaksukohustuslasest ettevõtja tulu on kalendrikuul, mille eest töötasu hüvitist taotletakse, vähenenud vähemalt 50% võrreldes deklareeritud käibe või tuluga ühel järgmistest ajavahemikest: 1) 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari keskmise käibe või tuluga, mille leidmiseks summeeritakse 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari käive või tulu ja jagatakse kolmega või 2) 2020. aasta juuli kuni detsembri keskmise käibe või tuluga, mille leidmiseks summeeritakse 2020. aasta juuli kuni detsembri käive või tulu ja jagatakse kuuega. THP § 193 lg 2 kohaselt loetakse THP § 193 lg-s 1 nimetatud tegevuse märkimisväärseks häireks olukorda, kus käibemaksukohustuslasest ettevõtja MTA-s deklareeritud käive või mittekäibemaksukohustuslasest ettevõtja tulu on kalendrikuul, mille eest töötasu hüvitist taotletakse, vähenenud vähemalt 50% võrreldes deklareeritud käibe või tuluga ühel kahest sätestatud ajavahemikest. Viidatud sättest lähtuvalt tuleb käibemaksukohustuslase puhul lähtuda käibe mõistest käibemaksuseaduse kohaselt ning ei ole võimalik arvesse võtta muid tulusid, mida ei saa käsitleda käibena.

Vastustaja jättis kaebaja avaldused töötasu hüvitise saamiseks rahuldamata põhjusel, et kaebajal ei olnud MTA andmetel toimunud THP § 193 lg-s 2 nimetatud vähemalt 50% käibe langust. Kaebajale tehtud otsustes on välja toodud käibe erinevused mõlema THP § 193 lg-s 2 loetletud võrdlusperioodi suhtes. MTA andmete kohaselt ei ole kaebajal toimunud nõutavat käibe vähenemist kummagi eelnimetatud perioodiga võrreldes: - 07.05.2021 otsuse nr 421052652 kohaselt on käibe tõus võrdlusperioodiga detsember 2019 kuni veebruar 2020 võrreldes 627% ja käibe langus võrdlusperioodiga juuli kuni detsember 2020 võrreldes 8%; - 18.05.2021 otsuse nr 421055725 kohaselt on käibe tõus võrdlusperioodiga detsember 2019 kuni veebruar 2020 võrreldes 611% ja käibe langus võrdlusperioodiga juuli kuni detsember 2020 võrreldes 10%; - 05.07.2021 otsuse nr 421060212 kohaselt on käibe tõus võrdlusperioodiga detsember 2019 kuni veebruar 2020 võrreldes 1131% ja käibe tõus võrdlusperioodiga juuli kuni detsember 2020 võrreldes 56%. Käibe arvutamisel on aluseks võetud valem (r1 + r2 + r3 + r8 + r9) - (r6 + r7), milles r tähendab käibedeklaratsiooni rida. Eelnevast tulenevalt vastustaja leidis, kaebaja ei vasta töötasu hüvitise maksmise tingimusele. Töötukassa 07.05.2021 otsuses nr 421052652, 18.05.2021 otsuses nr 421055725, 05.07.2021 otsuses nr 421060212 ja 28.06.2021 vaideotsustes nr 1901 ja 1911 on märgitud, et MTA andmete kohaselt ei ole kaebajal 2021. aasta märtsis, aprillis ja mais toimunud nõutavat käibe vähenemist kummagi määruse § 193 lg 2 nimetatud perioodiga võrreldes. Kaebajal oli märtsis 2021 igapäevategevuses võrdlusperioodiga detsember 2019 kuni veebruar 2020 võrreldes käibe tõus 627% ja võrdlusperioodiga juuli 2020 kuni detsember 2020 käibe langus 8%. Aprillis 2021 oli käibe tõus võrdlusperioodiga detsember 2019 kuni veebruar 2020 võrreldes 611% ja käibe langus võrdlusperioodiga juuli kuni detsember 2020 võrreldes 10%. Mais 2021 oli käibe tõus võrdlusperioodiga detsember 2019 kuni veebruar 2020 võrreldes 1131% ja käibe tõus võrdlusperioodiga juuli kuni detsember 2020 võrreldes 56%. Käibe arvutamisel on aluseks võetud sama valem (r1 + r2 + r3 + r8 + r9) - (r6 + r7), milles r tähendab käibedeklaratsiooni rida. Vaidlusaluste vaideotsuste põhjenduse kohaselt THP § 193 alusel makstakse töötasu hüvitist töölepingu alusel töötavale füüsilisele isikule (edaspidi töötaja), kelle tööandja on Eesti äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris registreeritud äriühing, välismaa äriühingu filiaal, mittetulundusühing, sihtasutus, avalik-õiguslik juriidiline isik, välja arvatud riik ja kohaliku omavalitsuse üksus, või füüsilisest isikust ettevõtja (edaspidi ettevõtja), kelle tegevus on erakorralistest asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud. THP 193 lg 2 kohaselt loetakse lg-s 1 nimetatud tegevuse märkimisväärseks häireks olukorda, kus käibemaksukohustuslasest ettevõtja MTA-s deklareeritud käive või mittekäibemaksukohustuslasest ettevõtja tulu on kalendrikuul, mille eest töötasu hüvitist taotletakse, vähenenud vähemalt 50% võrreldes deklareeritud käibe või tuluga ühel järgmistest ajavahemikest: 1) 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari keskmise käibe või tuluga, mille leidmiseks summeeritakse 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari käive või tulu ja jagatakse kolmega või 2) 2020. aasta juuli kuni detsembri keskmise käibe või tuluga, mille leidmiseks summeeritakse 2020. aasta juuli kuni detsembri käive või tulu ja jagatakse kuuega vastavalt Vabariigi Valitsuses määruse § 193 lg 2 p-dele 1-2, mille kohaselt jagatakse esimese võrdlusperioodi käive kolmega ning teise võrdlusperioodi käive kuuega. Vastustaja selgituse kohaselt THP-s ei ole võimalik eristada põhitegevuse käivet muust käibest ning arvesse tuleb võtta kogu THP-s sätestatud võrdlusperioodi käive, praegusel juhul kogu perioodi 2020. aasta juuli - detsember käive. Vabariigi Valitsuse 19.11.2020 määruse nr 87 „Tööhõiveprogramm 2021–2023” muutmise määruse seletuskirja kohaselt „/.../ 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibe või tulu leidmiseks summeeritakse perioodi 2020. aasta 1. juuli kuni 31. detsember käive või tulu ja saadud summa jagatakse kuuega, sõltumata sellest, kas ja mis suuruses igas kuus sellesse perioodi jäävas kuus on käivet deklareeritud või tulu olnud/.../.“ Vastustaja leiab, et eeltoodu tõttu ei ole põhjendatud mitte arvestada perioodide juuli - september

2020 käibedeklaratsioone. Vastustaja osutab, et THP ei anna rohkem võimalikke võrdlusperioode käibe languse tuvastamisel kui määruses sätestatud perioodid. Seega ei saanud vastustaja aluseks võtta mingit muud perioodi ega ka muud metoodikat kui ainult see, mis on THP-s välja toodud. Vastustaja sellekohase seisukohaga nõustub ka kohus. Samuti kohus nõustub vastustajaga, et vaatamata parandatud käibedeklaratsioonide esitamisele tuleb Töötukassal lähtuda THP-st ning jagada võrdlusperioodi 2020. aasta juuli - detsember käive kuuega leidmaks keskmise käibe, mitte kolmega, nagu väidab kaebaja. Kaebaja väitel vastustaja on ebaõigesti ja vastuoluliselt asunud seisukohale, et kaebaja poolt 2020. aasta novembrikuus deklareeritud maksuvaba käivet summas 900 000 eurot ei saa arvestada käibe languse arvutamisel. Kaebaja ja teise äriühingu vahel sõlmitud lepingujärgne leppetrahv kaebaja kasuks on käsitletav kaebaja tuluna, mida tuleb arvestada käibe languse arvutamisel. Vastustaja sellega ei nõustu ning leiab, et põhjendatud ei ole arvesse võtta kaebaja käibe languse arvutamisel tema poolt 2020. aasta novembrikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud maksuvaba käivet summas 900 000 eurot. Kaebaja poolt 26.04.2021 lisatud dokumentide ja selgituste kohaselt on eeltoodud summa näol tegemist OÜ-le Hotel L'Ermitage väljastatud trahvi arvega. Vastustaja väitel ei ole käibedeklaratsiooni reale 8 lisatud trahv edastatud arve, lepingu ja selgituste alusel käsitletav käibe- ega müügituluna, kuna selle summa ulatuses ei müüdud kaupu ega teenuseid, millega nõustub ka kohus. KMS § 4 lg 1 p 1 kohaselt on käive kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus ning KMS § 16 loetleb ammendavalt maksuvaba käibena deklareerimisele kuuluvad kaubad ja teenused, mille seas ei sisaldu trahve. Vastustaja arvamuse kohaselt hüvitise määramise tingimustele vastamise tuvastamisel tuleb aluseks võtta esialgne käibemaksudeklaratsioon, kus nimetatud summat real 8 kaebaja ei olnud deklareerinud. Muudele võimalikele tuludele käibemaksukohustuslaste puhul THP kohaselt tugineda ei saa. Kohus nõustub, et ei ole põhjendatud arvesse võtta ka käibe languse arvutamisel kaebaja poolt 2020. aasta novembrikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud maksuvaba käivet summas 900 000 eurot, kuna kaebaja 26.04.2021 esitatud dokumentide ja selgituste kohaselt on nimetatud summa Hotel L'Ermitage OÜ-le määratud trahv. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kaebaja esitatud arve, lepingu ja selgituste kohaselt ei ole käibedeklaratsiooni reale 8 lisatud trahv käsitletav käibeega ka müügituluna, kuna selle summa ulatuses ei müüdud kaupu ega teenuseid. Käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 p 1 selgitab, et käive on kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus ning KMS § 16 loetleb ammendavalt maksuvaba käibena deklareerimisele kuuluvad kaubad ja teenused, mille hulgas ei sisaldu trahve. Lisaks raamatupidamises ei loeta seda müügituluks (nt finantstulu, muu äritulu). Kaebaja väidab, et vastustaja on ebaõigesti hinnanud asjaolusid seoses kaebaja 2020. aasta juuli – 2020. aasta septembri käibega. Ühtlasi on vastustaja alusetult ja põhjendamatult arvestanud käibelanguse perioodi hulka perioodi, kui kaebajal ei toimunud tegevust ning rõhutab, et kaebaja alustas hotellina tegevust alates 01.10.2020 ning kauba võõrandamist või teenuse osutamist enne 01.10.2020 ei toimunud. Kaebaja väitel on alusetu võtta arvesse enne kaebaja tegevuse algust käibedeklaratsioone, kuivõrd need ei kajasta käivet, mis oleks seotud kaebaja põhitegevusega. Vastustaja selgituse kohaselt aga otsuste tegemisel lähtuti THP § 193 lg-s 2 sätestatust, millal loetakse ettevõtte tegevus märkimisväärselt häirituks. THP kohaselt ei ole võimalik eristada põhitegevuse käivet muust käibest. Arvesse tuleb võtta kogu THP-s sätestatud võrdlusperioodi käive, kaebaja puhul kogu perioodi juuli - detsember 2020 käive, olenemata asjaolust, et kaebaja alustas majandustegevust hotellina alates 01.10.2020 ning olenemata ka sellest, kas antud võrdlusperioodi igas kuus oli tal käive või mitte. Kohus nõustub vastustaja selgitusega. THP § 193 lg 2 näeb ette, et kalendrikuul, mille eest töötasu hüvitist taotletakse, peab taotleja käive olema vähenenud vähemalt 50% võrreldes deklareeritud käibega ühel kahest võimalikust ajavahemikust, milleks on periood 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar või 2020. aasta juuli kuni detsember. Seega kui võrrelda vähemalt ühega neist perioodidest on taotleja käive kalendrikuul, mille eest hüvitist taotletakse, vähenenud vähemalt 50%, vastab taotleja määruses

sätestatud tingimustele toetuse saamiseks. Lisaks esimesel juhul summeeritakse 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari käive ja jagatakse tulemus kolmega ning teisel juhul summeeritakse 2020. aasta juuli kuni detsembri käive ja jagatakse tulemus kuuega. Sellest nähtub, et liidetakse kogu perioodi deklareeritud käive ja jagatakse see konkreetse arvuga. Kohus osundab THP seletuskirja järgnevale selgitusele: „Kuna töötasu hüvitist saab taotleda 2021. aasta märtsi ja aprilli eest eraldi, siis peab mõlema kuu käive või tulu olema langenud vähemalt 50% võrreldes perioodi 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar kuu keskmise käibe või tuluga. Kui ettevõtja käive või tulu perioodil 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar ei olnud veel vähenenud 50% või tal veel ei olnudki käivet (nt tegutseb hooajaliselt, kuna alustas tegevust hiljem), võrreldakse vastavalt 2021. märtsi või aprilli käivet või tulu 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibe või tuluga. Perioodi 2019. aasta detsember kuni 2020. aasta veebruar kuu keskmise käibe või tulu leidmiseks summeeritakse 2019. aasta detsembri kuni 2020. aasta veebruari käive või tulu ja saadud summa jagatakse kolmega. Juhul, kui ettevõttel ei ole näiteks 2019. a detsembris käivet deklareeritud, jääb arvestuse alus samaks ehk 2020. aasta jaanuari ja veebruari käibe summad jagatakse kolmega. 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibe või tulu leidmiseks summeeritakse perioodi 2020. aasta 1. juuli kuni 31. detsember käive või tulu ja saadud summa jagatakse kuuega, sõltumata sellest, kas ja mis suuruses igas kuus sellesse perioodi jäävas kuus on käivet deklareeritud või tulu olnud.“ Seletuskirjast nähtub, et olukorras, kus taotlejal ei olnud käivet (nt alustas tegevust hiljem või tegutses hooajaliselt), siis teise alternatiivina võrreldakse selle kuu, mille eest hüvitist taotletakse, käivet 2020. aasta teise poolaasta kuu keskmise käibega. Seletuskirjas rõhutatakse, et arvestuse alus jääb samaks ka olukorras, kus taotlejal ühes kuus deklareeritud käivet ei olnudki (nt kui ettevõte ei deklareerinud 2019. aasta detsembris käivet, siis ka sellisel juhul jagatakse perioodi kogukäive kolmega). Seega juhul, kui käive on deklareeritud üksnes jaanuar kuni veebruar 2020, saadakse nende keskmine mitte kahega, vaid kolmega jagamisel. Kohus nõustub vastustajaga, et seletuskiri ei anna võimalust õigusnormi teistsuguseks tõlgenduseks. Kohtu hinnangul vastustaja on vaidlustatud otsustes õigesti tuginenud THP-le, jagades võrdlusperioodi 2020. aasta juuli-detsember käibe kuuega perioodi keskmise käibe leidmiseks. Kaebaja väitel vastustaja on alusetult ja põhjendamatult arvestanud käibelanguse perioodi hulka ka perioodi, kui kaebajal ei toimunud tegevust. Kaebaja on ümber kujundanud varem asutatud äriühingu tegevuse ning alustanud hotellina oma tegevust 01.10.2020, mida vastustaja ei ole toetustaotluse hindamisel arvesse võtnud ning mis on toonud kaasa ebavõrdse kohtlemise kaebaja suhtes. Kohus selles kaebajaga ei nõustu. Vastustaja on arvestanud muuhulgas ka asjaoluga, millal kaebaja alustas oma tegevust hotellina. Kohtu hinnangul kaevatavates otsustes ja vaideotsustes on toodud põhjendused ja õiguslik alus ning tuginetakse tuvastatud asjaoludele. Vastustaja on piisavalt põhjendanud oma seisukohti nii vaidlustatud otsustes kui ka vaideotsustes, millega nõustub ka kohus. Kohus leiab, et puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks. Vaideotsuste osas kohus märgib, et vaideotsus ei ole haldusakt, mis looks, muudaks või lõpetaks õigussuhteid ning vaideotsuse kohtus vaidlustamisel, sh koos haldusaktiga, on mõtet siis, kui vaideotsus võib eraldiseisvalt (sõltumata vaide esemest) rikkuda kaebaja õigusi (nt vaidemenetluses oluline menetlusnormide rikkumine), samuti kui vaidemenetluses on selgunud uued õiguslikud/faktilised asjaolud, uute tõendite esitamine jms, mis võiks olla aluseks vaidemenetluses vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamisele. Praegusel juhul kohus ei ole tuvastanud kaebaja õiguste rikkumist vaideotsuste alusel, sh läbiviidud vaidemenetluses. Vastustaja kinnitusel vaiete läbivaatamisel ei tuvastatud ka uusi faktilisi ega õiguslikke asjaolusid, s.h ei esitatud vaidemenetluses ka täiendavaid tõendeid, mille alusel tulnuks vaidlustatud otsused kehtetuks tunnistada.

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.