Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada X ́i kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks antud luba Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KB Puudutatud isik X, esindaja riigi õigusabi korras adv Merili Laansoo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.01.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X’i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X’i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 04.01.2024 määruse peale.
Jätta X’i määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta Tallinna Halduskohtu 04.01.2024 määruse resolutsioon muutmata, täiendades ja muutes määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 21.12.2023 Võrumaal Setomaa vallas Masluva külas kinni kaheksa isikut, kellel puudus seaduslik alus Eestisse saabuda ning Eestis viibida. Isikutel puudusid reisidokumendid, endi sõnul räägivad hindi keelt. Isikud olid 21.12.2023 koos ületanud Setomaa vallas Triginä külas ebaseaduslikult Eesti ning Venemaa vahelise ajutise kontrolljoone. Isikud liikusid Obinitsa suunas. Üks isik ütles, et tema nimi on X, sünd. XX.XX.XXXX Indias, omab India kodakondsust, kuid isikut või kodakondsust tõendavad dokumendid puuduvad (dokumendid ja koti jättis oma sõnutsi metsa, kuna ei jõudnud seda tassida), enne Eestisse saabumist viibis ta seaduslikult Araabia Ühendemiraatides ja Venemaal. Ütles, et teiste isikutega kohtus alles Eestis ning tema algne plaan oli minna Pariisi.
2.X peeti 21.12.2023 kell 08.59 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kinni 48 tunniks. 21.12.2023 kell 21.30 esitas isik suuliselt soovi taotleda rahvusvahelist kaitset.
3-23-2963 Isiku sõnul on tema elu päritoluriigis ohus, kuna ta ei meeldi tüdruksõbra vanematele ja need tahtsid teda maha lüüa. Isik peeti kuni 48 tunniks kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel ning alustati menetlustoimingutega.
3.Tartu Halduskohus andis 23.12.2023 määrusega PPA-le loa X’i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse (KPK) paigutamiseks kuni kaheks nädalaks.
4.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 29.12.2023 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 ning § 362 lg 5 alusel X’i KPK-s kinnipidamiseks antud luba kuni neljaks kuuks. Puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik, sest nii lühikese aja jooksul ei ole olnud võimalik hankida isikusamasust kinnitavaid dokumente. Isik on tuvastatud ainult tema enda ütluste alusel. Ta vabanes enda dokumentidest vahetult enne Eestisse tulemist. Väidetavalt jäid isiku dokumendid kadunuks metsas Venemaal. See väide ei ole eluliselt usutav. Pigem on usutav, et isik vabanes enda dokumentidest enne ebaseaduslikku piiriületust, et teda ei saaks tuvastada ja koduriiki tagasi saata. Väidetavalt on isik sündinud Indias ja omab selle riigi kodakondsust. Tartu Halduskohtus toimus istung 23.12.2023, kus anti luba isiku paigutamiseks KPK-sse kuni 06.01.2024. Isik jõudis KPK-sse 27.12.2023 õhtul. On ebamõistlik eeldada, et praeguses suurenenud sisserände olukorras jõuaks PPA teha nii lühikese aja jooksul olulised toimingud rahvusvahelise kaitse menetluses. Seadusest tulenevalt on PPA-l selleks aega kuni 6 kuud. PPA ei saa teha ametlikku päringut isiku päritolumaa ametivõimudele, kuna isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku käitumine ja ütlused kinnitavad, et esineb tema põgenemise oht. On alust väita, et isik on teadlikult planeerinud ebaseaduslikku piiriületust ja plaani ka teadlikult ellu viinud. Täpsemat väljaselgitamist ja kontrollimist vajavad isiku tegelikud andmed ja kodakondsus ning tema kodumaalt lahkumise tegelik põhjus ja motiivid ning kaitse taotlemise asjaolud. Isiku ütlused ei ole eluliselt usutavad ega põhjenda, miks ta ei saabunud Euroopasse legaalselt. Isiku enda sõnade kohaselt on ta India kodanik, kes on sündinud Indias ning sealt lahkumise järel läbinud Venemaa ja jõudnud lõpuks Eestisse. PPA-l on põhjust kahelda isiku tegelikus kaitsevajaduses ja liikumise suunas. PPA hinnangul on põhjendatud ja vajalik pidada isik kinni rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajaks.
5.Tallinna Halduskohus andis 04.01.2024 määrusega loa pikendada puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 04.05.2024. VRKS § 361 lg 2 p 1 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks ja VRKS § 361 lg 2 p 2 kohaselt vältimatu vajaduse korral isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks. Puudutatud isikul ei olnud kaasas ühtegi isikut või kodakondsust tõendavat dokumenti. VRKS § 361 lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sellel alusel isiku kinnipidamise eesmärk on tagada tema kättesaadavus haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks). Seejuures aitab sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. Väljaselgitamist vajavate asjaolude all peetakse silmas rahvusvahelise kaitse andmise aluseks olevate väidete (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad isiku isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla kinnipidamise aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (RKHKm nr 33-1-52-14, p 12).
2(6)
3-23-2963 Taotluses märgitud asjaolud ja isiku väited loovad piisava põhjendatud kahtluse, et jaatada põgenemisohtu. Põgenemisohu tuvastamisel on KPK-s kinnipidamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes. Isik on vahetult enne Eestisse jõudmist vabanenud dokumentidest või kaotanud need. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus, sest tõenäolist piiriületust saab objektiivselt takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt RKHKm nr 3-3-1-48-14, p 17). Kinnipidamist ei saa praegu pidada ebaproportsionaalseks. Isiku kinnipidamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervise kaalutlustega. KPK-s on isikul võimalus viibida värskes õhus ja kasutada sportimisvahendeid. Talle on tagatud toit ja vajadusel arstiabi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tallinna Halduskohtu 04.01.2024 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Ei ole arusaadav, miks ja millisel õiguslikul alusel puudutatud isikut kinni peetakse. Kohus on tsiteerinud üksnes VRKS § 361 lg 2 punkte 1, 2 ja 4, kuid pole nende kohaldatavust sisuliselt analüüsinud. Kohtu mõttekäik ja lahenduseni jõudmine ei ole üheselt arusaadav ega jälgitav. PPA ei ole taotluses leebemate vahendite kohaldamise võimatust sisuliselt hinnanud, vaid on seda formaalselt ning lakooniliselt ja üldistatult nentinud. PPA pole esitanud tõendeid ning kohtuistungil ei arutatud seda, kas puudutatud isik ületas piiri teadvalt ebaseaduslikult. Seadus kohustab põgenemisohtu reaalselt hindama. Puudutatud isik on teinud PPA-ga koostööd ja on selgitanud, et ta saabus Eestisse eesmärgiga taotleda rahvusvahelist kaitset. Tema eesmärk oli põgeneda päritoluriigist, mitte ületada ebaseaduslikult piiri. Selline teguviis pole küll korrektne, kuid see pole midagi tavatut ning seega jääb arusaamatuks, kuidas see saab luua põgenemisohu. Puudutatud isik ei saa taotleda rahvusvahelist kaitset välisesinduses. Võimalik on kohaldada leebemad järelevalvemeetmed. Isik on valmis elama varjupaigataotlejate majutuskeskuses ning vajadusel end PPA ametniku vm ametniku juures registreerimas käima. Kinnipidamine on äärmuslik abinõu ning seda ei õigusta asjaolu, et KPK-s on tagatud teatud tingimused. Puudutatud isikul ei ole võimalik suhelda oma lähedastega, kuna tal pole sidevahendeid. PPAl on dokumentide hankimine kestnud liiga pikka aega ja proportsionaalne ei ole isikut neli kuud kinni pidada isikusamasuse kindlakstegemiseks. See menetlus ei eelda erinevalt rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisest sisulist analüüsi. PPA pole sisustanud, milliseid asjaolusid on vajalik rahvusvahelise kaitse menetluses välja selgitada. Kohus ei saa neid sisustada PPA asemel. Isegi kui jaatada põgenemisohtu, siis pole see kinnipidamiseks piisavalt suur ning kohus pole seda analüüsinud. Põhiõiguste riive proportsionaalsuse analüüs eeldab põhjalikku argumentatsiooni ja kriteeriumite sisustamist ning seda ei ole siinses asjas tehtud. Sisuliselt pole isegi välja toodud, mis on need ohud, mis kaaluvad üles puudutatud isiku põhiõiguste (õigus eraelu puutumatusele, vabadusele) riive.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Asi on võimalik lahendada ilma PPA-lt määruskaebuse kohta seisukohta küsimata. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks määruskaebuse arutamist kohtuistungil (HKMS § 265 lg 5 teine lause).
3(6)
3-23-2963
8.Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu määrus on VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamist puudutavas osas õige, kuid määruse põhjendusi tuleb täiendada. VRKS § 361 lg 2 p-e 1 ja 2 puudutavas osas tuleb määruse põhjendusi muuta, kuna need ei saa siinsel juhul olla isiku kinnipidamise aluseks. VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2
9.VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad võtta rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabaduse isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks (p 1) ning isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks (p 2). Isikusamasuse ja isiku kodakondsuse tuvastamine on tihedalt seotud ja neid aluseid tuleb vaadelda koos. Need kinnipidamise alused tuginevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-le a, mille kohaselt võib taotlejat kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida. Vastavalt direktiivi 2013/32 art 13 lg-le 1 on rahvusvahelise kaitse taotlejal kohustus teha koostööd pädevate ametiasutustega, mh selleks, et teha kindlaks tema isik ja kodakondsus. VRKS § 14 lg 5 p 1 sätestab, et taotleja on kohustatud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist viivitamatult esitama kõik tema valduses olevad isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisele. Ringkonnakohus leiab, et VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2 on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja koostöökohustusega, mis tuleneb osundatud sätetest. Euroopa Kohus (EK) leidis 14.09.2017 otsuses K. v Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16, p 42, et direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimeses lõigus on ammendavalt loetletud alused, mis õigustavad kinnipidamist, ja igaüks neist alustest vastab konkreetsele vajadusele ning on teistest sõltumatu (vt EK otsus, 15.2.2016, N., C-601/15 PPU, p 59); ning art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub, et taotlejat võib kinni pidada ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei ole avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada. Sellest järeldub, et kui isik on avaldanud haldusorganile oma isikuandmed ja kodakondsuse, ei ole teda lubatud kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.
10.Praeguses asjas avaldas puudutatud isik PPA-le kinnipidamisel oma nime ja kodakondsuse. Seega ei saanud kinnipidamise aluseks olla direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkt a ja VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2.
11.Ringkonnakohus märgib, et kui VRKS § 361 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamise eeldused oleksid täidetud, saaks sellel alusel isikut kinni pidada lühikest aega, kindlasti mitte 4 kuud. Direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punktides a–c sätestatud kinnipidamise aluste sisustamisel on asjakohane lähtuda mh ÜRO pagulaste ülemvoliniku (UNHCR) suunistest varjupaigataotlejate kinnipidamise suhtes kohaldatavate kriteeriumide ja nõuete kohta (vt EK 15.02.2016 otsus, N., C-601/15 PPU, p 63). Nende suuniste 2012. aastal vastu võetud redaktsiooni p 24 kohaselt tohib esialgseks isikusamasuse kontrolliks taotlejat kinni pidada minimaalseks perioodiks. Tuleb arvestada, et haldusorganil on keelatud pöörduda päritoluriigi poole isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimiseks. Üldjuhul polegi dokumentideta rahvusvahelise kaitse taotleja puhul tema isikut tuvastada ja kodakondsust võimalik kontrollida muul viisil kui tema ütluste alusel, v.a juhul, kui andmed selguvad nt isiku esemete läbiotsimise või teise isiku ütluste alusel. Ka siinses asjas pole PPA selgitanud konkreetsemalt, milliseid toiminguid ta tegi või kavatses teha, et isiku samasust ja kodakondsust kontrollida. Kui vaatamata koostöökohustuse täitmisele tekib PPA-l põhjendatud kahtlus isiku samasuses või kodakondsuses, mis on osa „loost“, mida isik esitab oma rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks, võib kõne alla tulla tema kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkti b ning VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, kui on täidetud selle sätte kohaldamise eeldused. VRKS § 361 lg 2 p 4
4(6)
3-23-2963
12.VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selle normi peamine eesmärk on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (intervjuudeks). Väljaselgitamist vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimisega (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud), mis eeldavad isiku isiklikku osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Samas aitab selle normi kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele.
13.Puudutatud isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ja menetlus on veel algusjärgus. Taotluse aluseks olevad asjaolud on oma olemuselt sellised, mille kohta saab ütlusi anda eeskätt isik ise, andmeid taotleja tüdruksõbra pereliikmete kättemaksu kohta ei ole võimalik kontrollida avalikult kättesaadavast teabest. PPA-l tuleb rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamiseks puudutatud isikuga põhjalikumalt vestelda ja kõrvutada tema ütlusi muude kogutud tõenditega, aga ka päritoluriigi teabega. Neid toiminguid ei saa teha puudutatud isiku osaluseta.
14.Kuna ainuüksi vajadus teha eespool nimetatud menetlustoiminguid ei tingi taotleja KPKsse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et kinnipidamiseta võiks isik Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5 ja seal viidatud kohtupraktika; Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määrus nr 3-22-1649, p 11). VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). KPK-sse ei saa paigutada rahvusvahelise kaitse taotlejat, kelle põgenemise tõenäosus on väike. Loa andmine on kinnipidamise võimaliku kestuse ja isikust lähtuvate ohtude osas prognoosotsus, st ohu jaatamiseks ei pea see olema realiseerunud. Kuna esmakordsel paigutamise taotlemisel ja loa andmisel tuleb tegutseda piiratud informatsiooni tingimustes, piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et KPK-sse paigutamine on vajalik ja ei ole ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 12 ja 14). Et puudutatud isiku kinnipidamiseks andis Tartu Halduskohus esmase loa kaheks nädalaks ja selle aja jooksul on sisuliselt võimatu asjaolusid piisava põhjalikkusega kontrollida, andis halduskohus vaidlusaluse loa sisuliselt rahvusvahelise kaitse menetluse algusstaadiumis.
15.PPA väitis õigesti, et puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu VSS § 68 p 8 kohaselt – välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ja ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Puudutatud isiku Eestisse saabumise asjaolud ning tegelik eesmärk oli taotluse lahendamise ajal teada vaid tema enda ütluste põhjal ning neid asjaolusid tuli põhjalikumalt kontrollida. Esmapilgul näib tema rahvusvahelise kaitse taotlus pigem põhjendamatu, arvestades mh India suurust ja võimalust perekondliku kättemaksu eest mujale riigi ossa elama kolida. Isiku senised selgitused tekitavad põhjendatud kahtluse, et ta ei soovinud jääda rahvusvahelist kaitset taotlema Eestis, vaid reisida edasi mujale Euroopasse (Prantsusmaale). Vabaduses viibides on oht, et puudutatud isik jätkab reisi soovitud sihtkohta. Isik vabanes oma dokumentidest enne piiriületust tõenäoliselt teadlikult, järgides ebaseadusliku piiriületaja tavalist käitumismustrit, soovides raskendada isikusamasuse tuvastamist ja/või oma eeldatavalt eesolevat väljasaatmist. Raske uskuda, et dokumendid jäid Venemaale metsa maha koti raskuse tõttu. On eelduspärane, et heauskselt tegutsev ja kaitset reaalselt vajav inimene üritab keerulisse olukorda sattudes endaga kaasa võtta hädavajaliku, iseäranis sidevahendid ja isikut tõendavad dokumendid. Need mahuvad taskusse ja nende kandmine pole raske. Sellest 5(6)
3-23-2963 võib järeldada, et puudutatud isik on soovinud riigi eest varjata tegelikke asjaolusid. Eeltoodud asjaoludel kogumis saab puudutatud isiku puhul jaatada piisavalt suurt põgenemisohtu, et õigustada tema kinnipidamist veel neljaks kuuks, tagamaks isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks.
16.Põgenemisohu tuvastamisel võib eeldada, et muud järelevalvemeetmed ei ole põgenemise ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku etteheide, et kohus ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist sisuliselt põhjendanud. Halduskohus on esile toonud Eestiga sidemete puudumise. KPK-s kinnipidamiseks ei ole tarvis tingimata tuvastada, et isikust lähtuks suur oht avalikule korrale. Samuti ei nähtu, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust. Ka muud väited ei anna alust halduskohtu lõppjäreldustes õige määruse tühistamiseks.
17.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb täiendada ja muuta vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.