Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. jaanuar 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2137
Haldusasi
X kaebus Saue valla kohustamiseks anda talle sotsiaaleluruum ja Saue valla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19. oktoobri 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja v.adv Keijo Lindeberg Vastustaja – Saue vald, esindaja AL
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
13. detsember 2023
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. oktoobri 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-20-2137 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Xle apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Menetlusosaliste muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi, eluruumide aadressid ja kriminaalasja number tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26. veebruaril 2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-20-2137 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on sügava liikumispuudega ja puuduva töövõimega tööealine isik, kes kasutab ratastooli ja vajab abi igapäevatoimingute tegemisel. X on alates 07.05.2015 taotlenud varasemalt Saue linnalt (ja hiljem Saue vallalt) tema erivajadustele vastava eluruumi võimaldamist Saue linnas, kus elavad tema ema ja vend. Samuti on X taotlenud muid sotsiaalteenuseid (nt hooldaja määramist) ning -toetusi. Saue linn on selgitanud, et ratastooliga liikumiseks sobivat sotsiaaleluruumi ei ole Saue linnas pakkuda ning ka üüriturult pole leitud ühtegi eluruumi, mille omanik nõustuks vajalike ehituslike ümberkohandustega. Samuti ei ole Saue linnal õnnestunud kohandamiseks sobivat eluruumi leida vahetamise teel. Taotlejale on pakutud ajutise lahendusena kuni eluruumi leidmiseni kohta hooldekodus, mida ta ei soovinud vastu võtta, sest see tähendaks viibimist lähedastest ja nende abist kaugel ning tal tuleks tasuda suur osa sissetulekust omaosaluse maksmiseks. X viibis 2016. a lõpust kuni 2017. a lõpuni vanglas. Pärast vabanemist jätkati eluruumi otsingut, kuid edutult. X paigutati 2018. a septembris Keila hooldekodusse, kuid ta lahkus sealt omal soovil ning Saue vallal kadus taotlejaga kontakt. X ema selgitas 2020. a-l valla sotsiaaltöötajatele, et poeg elab Hispaanias ning ei ole teada, kas ja millal ta plaanib Eestisse naasta. Vastuseks X esindaja 06.07.2020 päringule selgitas Saue vald 07.08.2020 vastuses, et Saue linnas puuduvad seni jätkuvalt liikumisraskustega inimestele sobivad eluruumid, kuid need on projekteerimisel ja ehitustööd algavad 2021. a alguses. Selle ajani oleks Saue vallal võimalik Xle ajutiselt pakkuda erivajadustele kohandatud eluruumi Laagris asuvas munitsipaalmajas.
2.X esitas Tallinna Halduskohtule 30.10.2020 kaebuse, milles palus Saue valda kohustada kindlustama kaebaja erivajadustele vastava eluruumi kasutamise võimalus ja osutada kaebajale abi ning hüvitada sobiva eluruumi pika aja jooksul eraldamata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel.
3.Kohtumenetluse ajal valmisid Saue linnas erivajadustega isikutele sobivad eluruumid ja Saue vald pakkus Xle võimalust munitsipaaleluruumi üürimiseks, millega kaebaja nõustus. X naasis 23.05.2022 Eestisse ja sõlmis pakutud eluruumi kasutamiseks Saue vallaga üürilepingu.
4.Tallinna Halduskohus jättis 19.10.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et Xl on sügav liikumispuue ja ta vajab puudest tulenevalt kõrvalabi, sh tema vajadustele vastavalt kohandatud eluruumi jm sotsiaalhoolekandelist abi. Vaidlus on selles, kas Saue vald on keeldunud kaebajale sobiva eluruumi eraldamisest ning kas seeläbi on tekitatud kaebajale mittevaralist kahju. Vastustaja on esitanud põhjaliku ülevaate poolte kirjavahetusest, millest ei nähtu, et vastustaja oleks keeldunud kaebaja probleemiga tegelemast. Ühelegi kaebaja või tema esindaja kirjalikule pöördumisele ei ole jäetud vastamata või vastamisega viivitatud. Kirjavahetusest saab järeldada, et vastustaja on otsinud võimalusi probleemi lahendamiseks ja astunud samme vastavalt valla võimalustele. Kaebaja on viibinud Keila hooldekodus, kuid lahkus sealt omal soovil. Kaebaja on soovinud eluruumi ainult Saue linnas, mida ei olnud tol ajal kaebajale pakkuda, ja lükkas kõik muud variandid (sh ajutised) tagasi. Kohtumenetluse ajal 2(10)
3-20-2137 valmisid Saue linnas erivajadustega inimestele kohandatud munitsipaaleluruumid ja vastustaja ettepanekul on ühte korterisse alates 23.05.2022 elama asunud ka kaebaja. Samuti osutatakse kaebajale erinevaid teenuseid (sh koduteenus) ning kaebajale on pärast Hispaaniast Eestisse naasmist makstud erinevaid toetusi. Seega on kohustamisnõue ära langenud. Samas on kaebaja menetluse käigus esitanud täiendavalt mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kaebaja leiab, et vastustaja keeldus tegelemast sobiva eluruumi leidmise või eraldamise probleemiga, mis tekitas mitmeid üleelamisi: kannatused kehvade elamistingimuste pärast, ebamugavus, frustratsioon. Kaebaja võis sobiva eluruumi puudumise tõttu tõepoolest tunda frustratsiooni ja ebamugavust. Samas puudub vastustaja süüline käitumine (vt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1). Vastustaja ei ole kaebaja probleemi lahendamisest (s.o erivajadustega inimestele kohandatud eluruumi eraldamisest) teadlikult ja tahtlikult keeldunud. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et asus 2018. a-l elama Hispaaniasse ja tuli Eestisse tagasi 23.05.2022, asudes elama temale eraldatud erivajadustega inimestele kohandatud korterisse I korrusel. Kaebuse rahuldamiseks ei ole seega alust. Haldusasja raames ei ole tuvastatud, et vastustaja oleks sobiva eluruumi olemasolu korral keeldunud selle kaebajale eraldamisest. RVastS § 9 kohaldamise eeldused ei ole täidetud ning kaebajale ei saanud tekkida sellist mittevaralist kahju, mida peaks hüvitama rahas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub 18.11.2022 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist puudutavas osas ning uue otsusega rahuldada kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Halduskohus ei ole arvestanud kaebaja seisukohtade ja selgitustega, millega on rikutud menetlusnorme. Vastustaja võimaldas kaebajale korteri alles kohtumenetluse ajal. Kuna see toimus alles pärast kohtule kaebuse esitamist, siis on kaebajal igal juhul tekkinud õigus nõuda vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist. Kahjunõude aluseks on kaebaja kannatused, mis tekkisid seoses sellega, et vastustaja ei eraldanud temale eluruumi, kuigi oleks seadusest tulenevalt pidanud seda tegema. Kaebaja oli sunnitud pikka aega ja ilmast sõltumata elama rongijaama kõrval parklas asunud väikebussis, mida ka vastustaja hästi teadis, kuid ei tundnud huvi tema tervise ja käekäigu vastu. Kaebaja Eestist lahkumise tingis see, et pikaajaline elu väikebussis muutus väljakannatamatuks. Vastustaja ei tegelenud kaebaja probleemiga aastaid tõsiselt, vaid asus seda tegema alles pärast kohtusse pöördumist. Halduskohus on sisuliselt tuvastanud, et pikaajalised ebainimlikud elamistingimused tekitasid kaebajale üleelamisi ja kannatusi, kuid ei ole sellega kohtuotsuse tegemisel arvestanud. Ebaõige on järeldus, et praeguses asjas puudub vastustaja süüline käitumine. Vastupidist kinnitab selgelt asjaolu, et kaebajal tuli pikka aega elada väikebussis. Vastustaja ei teinud kõike endast olenevat, et leida kaebajale tema terviserikkest tulenevalt sobiv eluase mõistliku aja jooksul. Kaebaja oli sobivat eluaset ja toimetulekuabi taotlenud juba alates 2018. a-st, kuid selline eluase leiti alles 2022. a-l. Sobiva eluruumi eraldamine kohtumenetluse ajal tõendab, et vastustaja hinnangul olid kaebaja nõuded põhjendatud. RVastS § 9 kohaldamise eeldused on täidetud. Vastustaja õigusvastase tegevuse või tegevusetuse korral tema süüd eeldatakse (nt Riigikohtu 05.12.2017 otsus nr 3-14-52324, p 18.2). Vastustaja ei ole veenvalt põhjendanud, miks ei suudetud sobivat eluaset ja toimetulekuabi kaebajale pakkuda aastatel 2018–2022. Tegemist pidi olema vähemalt vastustaja hooletusega (vt ka Riigikohtu 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p-d 33–34). Kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada, siis ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada (nt Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Kaebaja on piisavalt selgitanud enda terviserikke olemust ning sellest tulenevat vajadust saada sobiv elamispind ja sotsiaalhoolekandelist abi. Samuti on kaebaja kirjeldanud seda, milliseid probleeme vastustaja tegevusetus temale tekitas (st ebainimlikud elamistingimused tõid kaebajale kaasa hingevalu, moraali languse ja panid teda tundma ennast mittevajalikuna). Vastustaja ei ole kaebaja eest 3(10)
3-20-2137 kuidagi hoolitsenud ega soodustanud paremate elamistingimuste leidmist. Samuti ei näidanud vald üles mingit huvi ega abivalmidust, et korraldada kaebaja viibimine välismaal hooldekodus.
6.Saue vald palub 23.12.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kohus tugines otsuse tegemisel arvukatele dokumentaalsetele tõenditele, samas kui kaebaja väited on jäänud ainult paljasõnalisteks ja need on ka sisu poolest vastuolus dokumentaalsete tõenditega. Tõele ei vasta väide, et Saue vald ei ole kaebajale aastate vältel eluruume pakkunud ja ei ole ka muul viisil püüdnud enne kohtusse pöördumist kaebaja elukohaprobleemi lahendada. Vastustaja on aastate jooksul järjepidevalt püüdnud X probleeme lahendada ja pakkunud selleks välja erinevaid võimalusi, kuid kaebaja ei ole neist ühegagi nõustunud. Kaebaja soovimatust teha probleemide lahendamiseks vallaga koostööd ja aktsepteerida temale pakutud lahendusi, ei saa arvata vastustaja süüks. Sellest, et kaebaja lõpuks kohtumenetluse ajal nõustus vastustaja pakutud eluruumi vastu võtma ja Hispaaniast Eestisse tagasi kolima, ei saa järeldada kohustamiskaebuse õigeksvõtmist. Muu hulgas oli vastustaja ka enne kohtumenetlust pakkunud kaebajale liikumispuudega isikute jaoks kohandatud I korruse korterit Laagri alevikus. Sellega oli valla kohustus täidetud, sõltumata asjaolust, et kaebaja ei võtnud temale pakutud eluruumi vastu. Ebaõiged on kaebaja väited pikaajalisest elamisest väikebussis. Kaebaja viibis 2016. a lõpust kuni 2017. a lõpuni vanglas. Pärast seda elas ta mõnda aega Saue linnas oma emale kuuluvas korteris ja seejärel alates 2018. a oktoobri algusest kuni 23.05.2022 elas kaebaja Hispaanias. Pärast vanglast vabanemist pöördus kaebaja Saue valla poole taotlusega saada enda kasutusse elamispind, mis asuks Saue linnas. Kuna vastustajal puudusid Saue linnas elamispinnad, mis oleksid ligipääsetavad ratastooliga, ning kaebaja ei soovinud eluruumi väljaspool Saue linna, siis pakuti kaebajale ja tema emale võimalus, et emale antakse üürile III korruse sotsiaalkorter ja kaebaja saab elada emale kuuluvas I korruse korteris, mille ligipääsu ja pesemisvõimalused kohandab vastustaja enda kulul kaebaja vajadustele vastavaks. Kaebaja ja tema ema sellega ei nõustunud. Vastustaja on pakkunud ajutise lahendusena kuni sobiva eluruumi valmimise või leidmiseni kaebajale kohta Keila hooldekodus, kuid ka sellest kaebaja keeldus. Kaebaja esitas 06.07.2020 avalduse anda haldusakt temale eluruumi eraldamiseks. Vastustaja tegi kaebajale ettepaneku asuda elama Laagri alevikus asuvasse munitsipaalmajja, milles on erivajadustega isikutele kohandatud korterid I korrusel. Kirjale vastamise asemel pöördus kaebaja kaebusega halduskohtusse, paludes kohustada valda eraldama talle puudest tulenevalt sobiv eluase. Isegi kaebuses ei olnud selgitatud, miks pakutud korter kaebajale ei sobinud. Vastustaja pakkus veel kohtumenetluse ajal kaebajale erinevaid liikumispuudega isikutele kohandatud eluruume, kuid kaebaja ei võtnud ka neid vastu. Kaebaja väitel tohtis vastustaja temale pakkuda kortereid ainult Saue linnas, mitte mujal Saue valla territooriumil, kuid seda seisukohta ei ole millegagi põhjendatud. Eluruumi tagamise teenust reguleerivad sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-d 41–43. Kuigi SHS § 12 lg 1 kohaselt arvestatakse sotsiaalteenuste osutamisel isiku tahet, ei tulene õigusaktidest kohustust tagada isikule eluruum konkreetses asulas. Isiku eelistusi tuleb võimaluse korral arvesse võtta, kuid olukorras, kus puudub võimalus pakkuda eluruumi isiku soovitud asulas, ei keela õigusaktid tagada isikule eluruumi sama kohaliku omavalitsuse üksuse teises asulas. Vastustaja selgitas kaebajale, et Saue linnas olid liikumispuudega inimeste jaoks kohandatud sotsiaaleluruumid ehitamisel ja kaebaja oleks saanud mõnda varem pakutud eluruumidest soovi korral kasutada ka ajutiselt (st kuni Saue linnas asuvate eluruumide valmimiseni). Kaebaja ei nõustunud sellele vaatamata ühegi pakkumisega (sh ajutise viibimisega hooldekodus). Saue vald ei ole kaebaja probleemi lahendamisest keeldunud ega sellega viivitanud ning kaebaja väited temale kahju tekitamisest on alusetud. Eluruumide pakkumisega sai vastustaja kohustuse lugeda täidetuks, sõltumata sellest, et kaebaja ei võtnud talle pakutud eluruume vastu. Vastustaja on 07.08.2020 4(10)
3-20-2137 kirjas kaebajale selgitanud ka sotsiaalkaitse põhimõtteid: koostöö põhimõtet (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 9 lg 1) ja isiku omavastutuse põhimõtet (SÜS § 5 lg 2). Kuna kaebaja on vastustaja pakutud lahendustest ise korduvalt keeldunud, ei saa ta enda väidetavalt raskesti talutavaid elamistingimusi (sh väidetavat elamist sõidukis või koos emaga 1-toalises korteris) panna vastustaja süüks. Seega puudub Saue valla õigusvastane tegevus või tegevusetus, nagu on tuvastanud ka halduskohus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8.Apellatsiooniastmes on vaidluse all üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kaebaja on seostanud temale kahju tekkimist Saue valla (ja ühinemiseelse Saue linna) tegevusetuse või viivitusega kuni 31.12.2015 kehtinud SHS v.r §-s 14 ettenähtud eluasemeteenuste või alates 01.01.2016 kehtiva SHS §-des 41–43 sätestatud eluruumi tagamise teenuse osutamisel alates tema 07.05.2015 pöördumisest, kuid eelkõige pärast kaebaja vanglast vabanemist 2017. a lõpus. Vaidluse all ei ole, et vastustaja väidetav tegevusetus või viivitus lõppes hiljemalt 23.05.2022, kui Saue vald andis Xle üle tema vajadustele vastava eluruumi Saue linnas. Kaebaja on märkinud, et ratastooliga liikumiseks kohandamata eluruumi puudumise tõttu oli ta sunnitud mitme aasta vältel elama kas ema korteris või väikebussis ebainimlikes ja antisanitaarsetes tingimustes (sh pesemisvõimaluseta). Sellest järeldub, et X hinnangul on vastustaja süüliselt alandanud tema väärikust ja/või rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust. Tervise kahjustamist ei ole kaebaja väitnud ega selle kohta ka tõendeid esitanud. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (võlaõigusseaduse § 128 lg 5). Mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad ehk rikkumise raskus peab õigustama selle eest valuraha maksmist (nt Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4). Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja välja toodud asjaolude põhjal ei saa välistada temale selliste kannatuste tekkimist, mis tuleks RVastS § 9 lg-te 1 ja 2 alusel rahaliselt hüvitada.
9.Kaebaja esindaja kinnitas ringkonnakohtu 13.12.2023 istungil, et menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust poolte vahelist suhtlust käsitlevate faktiliste asjaolude üle, mis on kajastatud Saue valla menetlusdokumentides (nt vastustaja 11.03.2022 ja 21.09.2022 seisukohad), ning kaebajal ei ole omalt poolt esitada täiendavaid tõendeid.
10.Saue vald on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõudele esiteks vastuväite, et nõue on esitatud hilinenult. Kaebaja esitas eluruumi võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude 22.10.2021 menetlusdokumendis ja sisulised põhjendused 18.02.2022 seisukohas. RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 kohaselt tuleb kahju hüvitamise kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Seega on kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema hakkamine seotud kaebaja subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kohtupraktika kohaselt siiski kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (nt Riigikohtu 11.10.2022 määrus nr 3-19-1340, p 18; 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-15-17, p 11). Praegusel juhul on kaebaja väitnud mittevaralise kahju tekitamist vastustaja tegevusetuse või viivitusega, mis algas 07.05.2015 ja kahju hüvitamise nõue esitati 22.10.2021 ehk peaaegu 6,5 aastat hiljem.
5(10)
3-20-2137
11.Ringkonnakohus märgib esiteks, et esmase pöördumise ajal oli kaebaja elukohaks Soome. Varasema SHS v.r § 4 lg 1 ja ka kehtiva SÜS § 3 lg 1 kohaselt eeldab sotsiaalteenuste saamise õigus, et isik elab Eestis. SHS § 5 lg 1 kohaselt oli Saue vald (sh varasem Saue linn) kohustatud korraldama sotsiaalteenuste andmist vaid nendele isikutele, kelle rahvastikuregistrisse kantud elukohaks on Saue vald (või Saue linn). Asjaolule, et sotsiaalteenuste saamiseks tuleb kaebajal registreerida elukoht Eestis, on kaebajale selgitatud nii Saue linna 11.05.2015, 26.11.2015 ja 27.11.2015 e-kirjades kui ka Saue Linnavalitsuse 09.09.2015 korralduses nr 310 (vt 05.01.2022 vastuse lisad 2, 6, 11, 13). Muu hulgas on vastustaja selgitanud elukoha registreerimise korda (sh juhuks, kui eluruumi omanik keeldub elukohateate esitamisest). Seega ei saanud vastustaja õigusvastast tegevusetust või viivitust esineda enne 16.12.2015, mil X registreeris enda elukohaks Saue linna.
12.Kaebaja seisukohtadest nähtuvalt oli talle algusest peale selge, et elamistingimused ema juures olid tema puudest tingitult sedavõrd sobimatud, et võivad rikkuda kaebaja inimväärikust (sh olulised raskused pesemisel ja tualetis käimisel ning värskes õhus viibimiseks). Samuti on kaebaja korduvalt rõhutanud, et vajab liikumispuudega isikule kohandatud elukohta viivitamata (nt 04.01.2016, 02.08.2016 ja 21.11.2016 e-kirjad – vt 05.01.2022 vastuse lisad 17, 29, 32). Kuigi SHS-s ei ole sätestatud kindlat tähtaega, mille jooksul peaks kohaliku omavalitsuse üksus isikule eluruumi kasutamise võimaluse kindlustama, on isikul õigus saada seaduses sätestatud hüve siis, kui ta seda vajab, või mõistliku aja jooksul (nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2005 otsus nr 2-3/756/05, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebajale hiljemalt 21.11.2016 e-kirja saatmise ajaks olema arusaadav, et mõistlik aeg taotluse lahendamiseks on möödunud ja temale võib olla tekkinud mittevaraline kahju. Täiendavalt tuleb arvestada, et kaebaja peeti 14.12.2016 kinni ja kandis seejärel Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nr X-XX-XXXX (jõustus 20.06.2017) mõistetud vangistust, mille kandmisest ta vabastati enne tähtaega parandamatu raske haiguse tõttu Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega nr X-XX-XXXX (jõustus 21.11.2017). Vanglas viibimisel ajal ei saanud kaebajal esineda vajadust kohandatud eluruumi järele Saue linnas ning seejuures oleks karistusaja tähtajaline lõpp saabunud alles 12.06.2021. Vangistusest vabanemise järel esitas kaebaja Saue vallale 11.12.2017 uue avalduse (vt 05.01.2022 vastuse lisa 34) Saue linnas eluruumi võimaldamiseks. Pidades silmas kaebajale mõistetud vangistuse pikkust, mille kandmisest enne tähtaega vabastamine ei saanud olla ettenähtav, ja kaebajale sotsiaaleluruumi andmata jätmisega kaasnenud tagajärgi (st mittevaralise kahju tekkimine pidi olema äratuntav), ei saa kahjunõuet pidada ajavahemikku 07.05.2015–11.12.2017 puudutavas osas tähtaegseks. Kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu lisaks tähtaja ennistamise aluseid. Seega tulnuks 22.10.2021 kahjunõue jätta ajavahemiku 07.05.2015–11.12.2017 osas läbi vaatamata. Kuivõrd kaebaja õigusi ei saa rikkuda, et kohus lahendas kaebuse ka eeltoodud perioodi osas, siis ei ole tema apellatsioonkaebuse põhjal alust halduskohtu otsuse resolutsiooni selles osas muuta.
13.Pärast X 11.12.2017 avalduse esitamist on Saue vald teinud 30.05.2018 kirjaga (vt 05.01.2022 vastuse lisa 38) kaebajale ja tema emale ettepaneku kohandada elutingimusi, millega kaebaja ema 04.06.2018 ei nõustunud (vt 05.01.2022 vastuse lisa 39). Kaebaja on eluruumi tagamisega seoses pöördunud Saue valla poole 05.06.2018, 23.08.2018, 28.09.2018, 30.09.2018 e-kirjadega (vt 05.01.2022 vastuse lisad 40, 43, 44, 45), millele Saue vald on vastanud 26.06.2018, 26.09.2018, 28.09.2018 ja 01.10.2018 (vt 05.01.2022 vastuse lisad 41, 44, 46). Täiendavalt on 07.08.2018 toimunud Saue valla esindajate kohtumine kaebaja ja tema emaga (vt 05.01.2022 vastuse lisa 42).
14.X esitas 14.08.2018 avalduse riigi õigusabi saamiseks, milles märkis, et vajab õigusabi seoses sellega, et kohaliku omavalitsuse üksus on olnud puudega isiku probleemide lahendamisel tegevusetu või viivitanud (viie aasta jooksul ei ole eluruumi eraldatud) ja soovib 6(10)
3-20-2137 mh esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Tallinna Halduskohtu 22.08.2018 määrusega nr 3-18-1651 anti riigi õigusabi isiku esindamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses seoses nõudega Saue valla vastu. Riigi õigusabi infosüsteemi kohaselt asus advokaat õigusabi osutama 27.08.2018. Esindaja on Saue vallale esitanud pöördumised 29.04.2019 ja 06.07.2020 (vt 05.01.2022 vastuse lisad 47, 49), millele Saue vald on vastanud 29.05.2019 ja 07.08.2020 kirjadega (vt 05.01.2022 vastuse lisad 48, 50). X esindaja esitas 30.10.2020 kaebuse, milles palus kohustada Saue valda kindlustama kaebajale tema erivajadustele vastava eluruumi kasutamise võimalus. Advokaadi vahendusel esitatud 29.04.2019 ja 06.07.2020 pöördumised ega 30.10.2020 kaebus ei sisaldanud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, vaid see esitati alles 22.10.2021 menetlusdokumendis. Haldusasja materjalidest (sh Saue valla 07.08.2020 e-kirjast – 06.01.2021 vastuse lisa 2) nähtuvalt oli vastustajal viimane kontakt kaebaja endaga 2018. a septembri lõpus ning kaebaja ema on vallaametnikele 2020. a jaanuaris ja augustis selgitanud, et poeg viibib juba pikemat aega Hispaanias ja teadaolevalt saab endaga hakkama ning ei plaani hetkel Eestisse tagasi tulla. Saue vald selgitas 07.08.2020 kirjas nr 8-11/4167-3, et kaebajal tuleks abivajaduse hindamiseks ja vajalike teenuste taotlemiseks pärast Eestisse naasmist tulla valla sotsiaaltöötaja vastuvõtule. Samuti küsis Saue vald 07.08.2020 e-kirjas kaebajalt, kas ja millal ta plaanib Eestisse naasta, kuid kaebaja ei ole vastustaja sellele pöördumisele vastanud.
15.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebaja puudele vastavate elamistingimuste tagamise taotluse menetlemist ajavahemikul 11.12.2017–01.10.2018 käsitada eraldiseisva toiminguna, kuivõrd pärast teadmata ajaks Eestist lahkumist ei saanud kaebajal säilida vajadust Saue linnas asuva sotsiaaleluruumi järele ja puuduvad tõendid, et kaebaja oleks Saue valda teavitanud, kas ja millal ta eluruumi jälle vajab. Hüvitamisnõude esitamiseks ettenähtud 3-aastane tähtaeg oli seega 22.10.2021 menetlusdokumendi esitamise ajaks möödunud. Samas oleks hüvitamisnõude esitamise tähtaeg tulnud ringkonnakohtu hinnangul ennistada, sest tähtaja möödalaskmise on tinginud riigi õigusabi osutanud advokaadi tegevusetus või viivitus. Riigi õigusabi mõte seisneb selles, et kaebeõigus oleks riigi toel tagatud. Kui kaebus jääb tähtaegselt esitamata riigi õigusabi osutava advokaadi tegevusetuse tõttu, siis ei oleks kaebeõigus riigi toel tagatud. Kaebeõiguse tagamiseks tuleb sellisel juhul kaebuse esitamise tähtaeg ennistada (vt Riigikohtu 03.12.2012 määrus nr 3-3-1-61-12, p 13).
16.Toimikus on olemas X 15.09.2021, 18.09.2021 ja 12.10.2021 e-kirjad (kohtule edastatud 20.09.2021 ja 22.10.2021) temale riigi õigusabi varem osutanud advokaadile, millest nähtub, et kaebaja avaldas rahulolematust esindaja tööga mh selles osas, et esitamata on jäetud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. X seisukohtadest tulenevalt täiendas esindaja 22.10.2021 menetlusdokumendis kaebust mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Arvestades, et kaebaja viitas mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise soovile juba 14.08.2018 riigi õigusabi taotluses, siis oli advokaadil kohustus selgitada hüvitamiskaebuse esitamise vajadus välja aegsasti enne kaebetähtaja möödumist. Kuna riigi õigusabi osutaja seda ei teinud, tulnuks kaebetähtaeg ennistada ning järelikult vaatas halduskohus kaebuse selles osas põhjendatult läbi. Ringkonnakohus kontrollib seega, kas vastustaja oli kaebaja vajadustele sobivate elutingimuste tagamisel õigusvastaselt tegevusetu või viivitas sellega ajavahemikul 11.12.2017–23.05.2022.
17.Asja materjalidest ei nähtu, et Saue vald oleks teinud kaebaja 11.12.2017 avalduse kohta eraldi otsust. Samas oli enne kaebaja vangistuses viibimist (16.12.2016–21.11.2017) vastustaja temale viimati 22.11.2016 e-kirjas (vt 05.01.2022 vastuse lisa 33) selgitanud, et kuna vastustaja ei plaani Saue linna lähiaastatel munitsipaalmaju ega -kortereid ehitada, siis on Xle võimalik ajutiselt pakkuda kolme lahendust: 1) koht hooldekodus; 2) korteri üürimine Sauel + omaniku nõusolekul korteri ümberehitamine; 3) kaebaja ema kolimine linnavalitsuse pinnale ja tema korteri kaebajale sobivaks kohandamine (kaebaja ema ei olnud sellega nõustunud). Seega olid võimalikud variandid kaebajale iseenesest teada, olenemata sellest, et haldusterritoriaalne 7(10)
3-20-2137 korraldus oli 24.10.2017 muutunud ning varasema Saue linna ning Kernu, Nissi ja Saue valdade ühinemise tulemusel tekkinud uus Saue vald. Saue Vallavalitsus pakkus 30.05.2018 kirjas nr 8-2/3723 (vt 05.01.2022 vastuse lisa 38) kaebajale korduvalt välja, et kaebaja ema kolib XXX eluruumist (1. korrusel asuv 1-toaline korter) ümber suuruse ja planeeringu poolest identsesse YYY asuvasse munitsipaaleluruumi, mis paikneb 3. korrusel, ning kaebaja asub elama tema emale kuuluvasse XXX korterisse, mille Saue vald kohandab kaebaja puudele vastavaks. Nagu märgitud, kaebaja ema selle ettepanekuga ei nõustunud.
18.Saue vald on 26.06.2018 kirjas nr 8-2/3223-3 (vt 05.01.2022 vastuse lisa 41) selgitanud, et Laagrisse on asutud ehitama korterelamut, kuhu on planeeritud juurdepääs ka ratastooliga inimestele (peaks valmima 2019. a suveks). Samuti plaanib vald renoveerida ja erivajadustega inimestele (sh liikumispuudega inimestele nagu kaebaja) sobivaks kohendada kortermaja Turba alevikus. Valla sotsiaaltöötajad on jätkuvalt otsinud sobivat eluruumi Saue linnas, kuid see pole õnnestunud. Vastustaja pakkus ajutise lahendusena kaebajale hoolekandeasutusse paigutamist kuni sobiva eluruumi valmimise või leidmiseni. X, tema ema ja Saue valla esindajate 07.08.2018 kohtumise kokkuvõttest (vt 05.01.2022 vastuse lisa 42) nähtuvalt ei olnud kaebaja valmis Saue linnast väljapoole kolima, sest pere ja lähedased elavad Sauel. Hooldekodusse ei soovinud kaebaja minna põhjusel, et selle peale kuluks kogu tema sissetulek ja samas ei söö ta seda toitu, mida seal pakutakse. Kohtumise kokkuvõtte lõpus on küll märgitud, et kaebaja on nõus kolima Laagrisse, kui tuleb uus sotsiaalmaja, kuid X 28.09.2018 ja 30.09.2018 e-kirjadest (vt 05.01.2022 vastuse lisad 45, 46) nähtuvalt see tegelikult talle ei sobinud. Kaebaja rõhutas korduvalt, et vajab elukohta just Saue linnas, kus on olemas tema võimalikud abistajad (sh vend ja ema), poed ja infrastruktuur, mitte Saue linna „lähiümbruses“ (nt Laagri, Riisipere, Turba). Kaebaja 11.12.2017 avalduse lahendamine ja menetlusosaliste vaheline suhtlus katkes 2018. a oktoobri alguses, kui kaebaja lahkus Eestist Hispaaniasse, kust naasis alles 23.05.2022. Kaebajale riigi õigusabi osutanud advokaadi 29.04.2019 avalduse ja 06.07.2020 päringu põhjal pidi vastustajale olema siiski arusaadav, et kaebaja soovib jätkuvalt eluruumi Saue linnas, ning Saue valla 29.05.2019 ja 07.08.2020 vastuste põhjal pidi kaebajale olema samuti arusaadav, et jätkuvalt on kasvõi ajutiselt n-ö laual samad lahendusvariandid, mida Saue vald on temale kogu aeg pakkunud (koht hooldekodus; kohandatud eluruum Saue linna lähiümbruses, nt Laagris). Kaebaja neile ei vastanud, vaid pöördus enda erivajadustele kohandatud eluruumi saamiseks 30.10.2020 kaebusega halduskohtusse.
19.Eespool viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2005 otsus nr 2-3/756/05 puudutas olukorda, kus samuti liikumisraskustega (küll mitte ratastoolis, vaid keskmise puudega) isik oli enam kui aasta olnud Tallinna linnas sotsiaal- või munitsipaaleluruumi järjekorras. Selles asjas leiti, et kohaliku omavalitsuse üksuse tegevus ei olnud SHS v.r § 14 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks piisav ning kohustati linna kahe kuu jooksul andma isikule tema vajadustele vastav eluruum. Pidades silmas, et Xl on sügav liikumispuue ning ta vajab pidevat kõrvalabi mh hügieenitoimingute tegemiseks, ei saa mõistlik aeg SHS § 42 alusel eluruumi tagamiseks ka siinsel juhul ületada kahte kuud, vaid on pigem sellest isegi lühem. Vaidlust ei saa olla, et 11.12.2017 avaldust ei ole lahendatud kahe kuu jooksul. Samas ei saa lähtuda üksnes sellest, millal kaebajale pakuti lõpuks eluruumi, mida ta pidas ise endale sobivaks, vaid vastustaja on oma seadusest tuleneva kohustuse täitnud siis, kui ta pakub isikule eluruumi, mis vastab SHS §-dest 41–43 tulenevatele kriteeriumitele ja mille vastuvõtmisest keeldumiseks puudub isikul ülekaalukas põhjus.
20.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et SHS §-de 41–43 tähenduses eluruumi tagamiseks ei saaks pidada kaebaja ema eluruumi sobivaks kohandamist, kui kaebaja peaks selles elama koos emaga. Ema eluruumi ei saa käsitada kaebaja eluruumina. Emal ei olnud kohustust võimaldada kaebajal elada enda eluruumis (1-toaline korter). Perekonnaseaduse § 97 p-s 3, §-s 99, § 100 8(10)
3-20-2137 lg-s 1 ja § 102 lg-s 1 sätestatud vanema ülalpidamiskohustusest abivajava täisealise lapse suhtes ei tulene vanemale kohustust tagada talle eluruum, kui vanemal selleks mõistlikud võimalused puuduvad. Praegusel juhul ei olegi Saue vald sellist võimalust kaebajale välja pakkunud, vaid vastustaja ettepanek hõlmas lisaks kaebaja ema eluruumi kohandamisele ka kaebaja emale teise samaväärse eluruumi kasutusse andmist. Eluruumi tagamisena ei ole käsitatav mh kaebajale hooldekodus koha pakkumine, sest see ei kujutaks endast elamist koduses keskkonnas (SHS § 42 lg 2). Kuigi hooldekodu koha pakkumist (sh ajutiselt) ei saa pidada SHS §-s 42 sätestatud kohustuse täitmiseks, võib see siiski olla asjakohane vastutuse piiramisel (RVastS § 13).
21.Saue linnas ei ole Saue vallal (ega varasemal Saue linnal) olnud kaebajale enne YYY munitsipaalmaja valmimist 2022. a-l pakkuda ühtegi ratastooliga liikumiseks sobivat eluruumi. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on vastustaja püüdnud (sh kinnisvaramaakleri vahendusel) leida Saue linnas kaebaja vajadustele kohandamiseks sobiva eluruumi üürimise või vahetamise võimalust, kuid edutult (nt 17.10.2016, 22.12.2016, 30.05.2018, 26.06.2018, 26.09.2018 – vt 05.01.2022 vastuse lisad 29, 33, 38, 41, 44). Kuna kaebaja ei ole olnud nõus kolimisega Saue linnast väljapoole, siis ei ole vastustaja mujal vallas sobiva eluruumi üürimise, omandamise või vahetamise võimalusi otsinud. Ainsa Saue linna piiresse jääva variandina on juba varasem Saue linn ja ka praegune Saue vald pakkunud kaebajale ja tema emale alates 17.10.2016 korduvalt võimalust, et ema kolib ümber munitsipaalpinnale ja emale kuuluva korteri kohandab vastustaja kaebaja vajadustele sobivaks, kuid sellega pole kaebaja ega tema ema nõustunud (vt kaebaja 21.11.2016 e-kiri; ema 04.06.2018 seisukoht – 05.01.2022 vastuse lisad 32, 39). Kaebaja ema keeldumist ei saa seejuures heita ette kaebajale. Kuigi esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja 11.12.2017 avaldusele võimaldada temale eluruum Saue linnas oleks vastatud enne 30.05.2018, pidi kaebajale olema varasema suhtluse pinnalt (sh 22.11.2016 selgitustest, et Saue linna ei ole lähiaastatel plaanitud ehitada erivajadustega isikutele sobivaid munitsipaalmaju ega -kortereid) arusaadav, et vastustajal on kohe välja pakkuda üksnes sama lahendus, mis eeldab kaebaja ema nõusolekut ümberkolimiseks, ja Saue linna üürituru piiratust arvestades ei ole ka tõenäoline, et lähiajal oleks võimalik leida mõni eluruum, mida oleks võimalik kohandada kaebajale sobivaks.
22.Kirjeldatud asjaoludel oleks põhjendatud tuvastada vastustaja õigusvastane tegevusetus või viivitus, kui kaebajal oli ülekaalukas põhjus nõuda eluruumi tagamist üksnes Saue linnas. Kaebaja põhjendas Saue linna eelistamist ja muudes asulates elamise (sh ajutiselt) välistamist esmajoones lähedaste elukoha ja nende abi (hoolduse) kasutamise vajadusega (vt 28.07.2016 taotlus, 21.11.2016 ja 30.09.2018 e-kirjad – vt 05.01.2022 vastuse lisad 22, 32, 46). Täiendavalt on kaebaja viidanud soovile jätkata elu harjumuspärases keskkonnas (nt 28.09.2018 e-kiri – vt 05.01.2022 vastuse lisa 45), kuid see ei saa iseseisvalt olla mõjuvaks põhjuseks, sest Saue linna lähiümbruse asulates on samuti olemas poed, ühistransport jm. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebajal iseenesest kaalukas vajadus elada lähedastele võimalikult ligidal, et vähendada seeläbi nende koormust kaebaja abistamisel või hooldamisel. Sellele vaatamata ei ole kaebaja esitanud üheski pöördumises vastustajale ega ka kohtumenetluses sisulisi põhjendusi, miks ei oleks tema lähedastel olnud mõistlikult võimalik kaebajat abistada mõnes lähiümbruse asulas (nt Laagri) või hea transpordiühendusega kaugemas asulas (nt Riisipere, Turba) elamise korral (sh ajutise lahendusena) või miks olnuks väljaspool Saue linna ebamõistlikult keeruline leida hooldajat või saada muid temale vajalikke sotsiaalteenuseid. Mõjuvaks põhjuseks ei saa pidada seda, et Saue linnas olnuks lähedastel mugavam kaebajale abi osutada. Kuna kaebaja ei ole tõendanud ega ka põhistanud (HKMS § 63), et kui ta oleks kasvõi ajutiselt asunud elama mujale kui Saue linna, jäänuks ta vajaliku kõrvalabita, siis ei ole alust tuvastada vastustaja süülist õigusvastast tegevusetust või viivitust. Kuigi vastustaja ei ole kaebajale mõistliku aja jooksul suutnud tagada eluruumi Saue linnas, puudus kaebajal ülekaalukas põhjus välistada eluruumi vastuvõtmine muus asulas. Pole põhjust eeldada, et kui kaebaja ei oleks järjepidevalt nõudnud eluruumi just Saue linnas, oleks sobiva eluruumi leidmine võtnud ikkagi ebamõistlikult kaua aega (mh valmis 9(10)
3-20-2137 2019. a-l ratastooliga isikutele kohandatud munitsipaalmaja Laagris). Kui õigusvastane tegevus puudub, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alust (RVastS § 7 lg 1).
23.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.10.2022 otsus muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Tallinna Halduskohtu 22.08.2018 määruse nr 3-18-1651 alusel on Xle antud riigi õigusabi mh esindamiseks halduskohtumenetluses nõude esitamiseks Saue valla vastu seoses eluruumi eraldamata jätmisega. Riigi õigusabi anti kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad Xle apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Saue vald ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Riigi õigusabi osutaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
25.Kuna otsus kajastab andmeid kaebaja terviseseisundi kohta, siis tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi, otsuses viidatud eluruumide aadressiandmed ja kriminaalasja number tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.