Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.01.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1294
Haldusasi
X kaebus Eesti Töötukassa 03.03.2022 otsuse nr TVH/22/009376, 04.03.2022 otsuse nr TVT/22/012416 ja 13.05.2022 vaideotsuse nr VO/22/1031 tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja WI Vastustaja Eesti Töötukassa, esindaja MP
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.04.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde Eesti Töötukassa 09.08.2023 vastuse lisa 1 ja tagastada sama vastuse lisa 2.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.04.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-1294 muutmata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.
4.Kohtulahendi avalikustamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.02.2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-22-1294 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 11.01.2017 otsusega nr 1426058 Xl (kaebaja) töövõime kaotuse 40% kuni 31.01.2022.
2.Kaebaja esitas Eesti Töötukassale (töötukassa) 06.12.2021 taotluse töövõime hindamiseks ja töövõimetoetuse määramiseks. Kaebaja kirjeldas taotluses, et tal esinevad piirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades.
3.Töötukassa tuvastas 13.12.2021 otsusega nr TVH/050278, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud ja jättis 14.12.2021 otsusega nr TVT/21/064616 töövõimetoetuse määramata. Kaebaja esitas vaide, mille töötukassa jättis 23.02.2022 otsusega rahuldamata. Töötukassa tunnistas 25.02.2022 otsusega nr TVH/22/008461 oma 13.12.2021 otsuse ja 28.02.2022 otsusega nr TVT/22/011150 oma 14.12.2021 otsuse algusest peale kehtetuks ning otsustas vaadata kaebaja taotluse uuesti läbi. Töötukassa lähtus otsuste kehtetuks tunnistamisel kaalutlusest, et kaebajal säiliks õigus saada SKA määratud töövõimetuspensioni, arvestades SKA 11.01.2017 otsuses määratud töövõimekaotuse ajavahemikku.
4.Töötukassa tuvastas 03.03.2022 otsusega nr TVH/22/009376 tervishoiuteenuse osutaja (TTO) ekspertarsti eksperdiarvamusele tuginedes, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Kaebaja töötamine ei ole tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes takistatud. Kaebajal esineb kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on dorsopaatiad. Taotleja kirjeldatud piirangud käelise tegevuse valdkonnas ei mõjuta tervise infosüsteemi (TIS) andmetel töövõimet. Kaebajal on nimmevalude tõttu takistatud pikkade vahemaade käimine, treppidest liikumine, pikemaaegsem istumine ja kehaasendi muutmine ning talle ei sobi raske füüsiline koormus (esemete tõstmine ja kandmine). Need piirangud ei mõjuta töövõimet siiski ulatuses, mis takistaks töötamist.
5.Töötukassa jättis 04.03.2022 otsusega nr TVT/22/012416 kaebajale töövõimetoetuse määramata, sest kaebaja töövõime ei olnud vähenenud.
6.Kaebaja esitas töötukassa 03.03.2022 ja 04.03.2022 otsuste peale vaide, mille töötukassa jättis 13.05.2022 vaideotsusega nr VO/22/1031 rahuldamata. TTO ekspertarst analüüsis veelkord esitatud andmeid, kuid jäi oma varasema seisukoha juurde. Lisaks hindas kaebaja töövõime hindamise taotlust, terviseandmeid, vaides kirjeldatud asjaolusid ja TTO ekspertarsti koostatud eksperdiarvamust töötukassa töövõime hindamise ekspertarst, kes leidis samuti, et TTO ekspertarsti eksperdiarvamuse põhjendused ja hinnangud vastavad töövõime hindamise määrusele ja metoodikale ning faktilistele asjaoludele ja on kaalutlusvigadeta. Kaebaja terviseseisund mõjutab küll tema igapäevast elu, kuid see ei tähenda, et tal puudub töövõime või see on vähenenud. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku üldist töövõimet tööturul. Sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida.
2(7)
3-22-1294 Töövõime hindamisel ei arvestata varem SKA tuvastatud püsivat töövõimetust ja püsiva töövõimetuse kestust. SKA hindas töövõimetust teiste õigusaktide ja metoodika alusel.
7.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse töötukassa 03.03.2022 ja 04.03.2022 otsuste ning 13.05.2022 vaideotsuse tühistamiseks ja töötukassa kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi. Otsustes ei ole märgitud ajavahemikku, mis on võetud töövõime hindamise aluseks. Kaebajal tuvastati 2017. a-l töövõimetus 40%, seega oli tema töövõime toona 60%. Seisukoht, et töövõime ei ole vähenenud, tähendab, et töövõime on jätkuvalt 60% ja selle kaotus 40%. Ükski raviarst ei ole leidnud, et kaebaja tervislik seisund oleks paranenud ja töövõime taastunud. Kaebaja tervis on hoopis halvenenud. Töötukassa ei tee vahet mõistetel „töövõimetus“ ja „töövõime“.
8.Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. TTO ekspertarst NN hindas kaebaja taotluses ja TIS-s kajastatud terviseandmeid, lähtudes töövõimetoetuse seadusest (TVTS) ja selle alusel kehtestatud tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrusest nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39). Sama ekspertarst kontrollis varasema hinnangu õigsust vaidemenetluses, jäädes samale seisukohale, ning selle hinnanguga nõustus ka töötukassa ekspertarst SO. Kohtumenetluses on sama seisukohta väljendanud veel teinegi töötukassa ekspertarst KR. Terviseandmed ei kinnita kaebaja hinnangut oma tegutsemisvõimele. Töötukassa ei ole otsuse tegemisel seotud SKA otsustega. Töövõime hindamise metoodika ja seda reguleerivad õigusaktid on muutunud. Terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks 2017. a-ga võrreldes halvenenud.
9.Tallinna Halduskohus jättis 27.04.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Töövõime hindamise tulemus võib erineda varasema töövõimetuse hindamise tulemusest, sest 01.01.2017 jõustunud TVTS ning selle rakendusaktid muutsid varem kehtinud töövõime tuvastamise metoodikat, samuti riigi määratavate toetuste tingimusi. Vaidlus käib selle üle, kas töötukassa on kaebaja töövõimet õigesti hinnanud. Ekspertarstid ja töötukassa on töövõime hindamisel lähtunud TVTS-s ja määruses nr 39 sätestatud nõuetest ning arvestanud kaebajal diagnoositud ja kaebuses viidatud seisundeid, töövõime hindamise taotluses kajastatud enesehinnangut ja TIS-i andmeid, sh vaevusi leevendavaid ravivõimalusi ja -potentsiaali. Puudub alus kahelda ekspertarstide järelduste õigsuses. Vaidlustatud haldusaktide järeldused on seega samuti õiged. Kaebaja terviseandmetest ei nähtu, et tema tervislik seisund oleks 2017. a-ga võrreldes halvenenud. Liikumise valdkond Kaebaja kirjeldas 06.12.2021 taotluses oma tegutsemispiiranguid liikumise valdkonnas liikumisel eri tasapindadel ja märkis, et tema võimekus liikuda on muutlik. Olenevalt koormusest võib tal kaks-kolm korda nädalas olla raskusi trepist üles liikumisega ja tal tuleb toetuda piirdele või vahepeal puhata. Kaebaja suudab treppidel liikuda ja vajaduse korral takistusi ületada mõõduka raskusega, trepist liikudes võib tekkida valu ja tasakaalutus. Ohutu ringiliikumise valdkonnas ei märkinud kaebaja piiranguid. Seismise ja istumise kohta selgitas kaebaja, et suudab väikeste raskustega olla seistes või istudes ühel kohal, tundmata valu või väsimust. Üle tunni istudes tekib seljavalu ja tuleb asendit vahetada või püsti tõusta, et valu taanduks. Kaebaja võimekus kehaasendeid vahetada on muutlik. Olenevalt päevasest koormusest, võib kehaasendite vahetamine tekitada kergeid raskusi. Kaebaja ei märkinud muid liikumisega seotud piiranguid.
3(7)
3-22-1294 TTO ekspertarst NN leidis 08.12.2021 eksperdiarvamuses (hiljem ka 21.02.2022 ja 14.04.2022 eksperdiarvamuses) kokkuvõtvalt, et kaebajal esineb liikumise valdkonnas kerge tegutsemispiirang. Nimmevalude tõttu esinevad kaebajal piirangud pikkade vahemaade läbimisel ja treppidest liikumisel. Valude tõttu on pikemaaegsem istumine raskendatud. Ka kehaasendi muutmine võib olla raskendatud. Kaebajale ei sobi raske füüsiline koormus. Piirangu põhjuseks on lülisamba struktuur. Kaebajal esinevad kroonilised nimmevalud ja valud kiirguvad mõlema reie tagaküljele. Liikuvus on mõõdukalt piiratud taha ja külgedele. Puuduvad pareesid, atroofiad ja tundlikkuse häired. Kõõlusperiostaalrefleksid vallanduvad külgühtlaselt. MRT-uuringul ei esine närvijuurte survet ja lülisambakanali ahenemist, on mõõdukas neuraalava ahenemine. Kaebaja on saanud taastusravi, kuid valuravi vajaks korrigeerimist, regulaarsemalt on ta seda saanud viimase kahe aasta jooksul, soovitatav on pöörduda valuraviarsti vastuvõtule. Terviseandmed ei kinnita tasakaaluhäireid. Töötukassa ekspertarst KR hindas kohtumenetluses veelkord kaebaja taotlust ja täiendas TTO ekspertarsti seisukohti, kuid nõustus TTO ekspertarsti lõppjäreldusega (07.07.2022 arvamus). KR selgituse kohaselt nähtub TIS-st, et kaebaja on alates 2017. a-st regulaarselt pöördunud perearsti poole seljavalu ravi saamiseks. Kaebajal esineb seljavalu kiirgumist jalgadesse, mis segab liikumist. Seljavalu on esialgu kirjeldatud seoses ülekoormusega (perearsti 16.08.2017 ja 10.01.2020 epikriisid, neuroloogi 07.11.2017 epikriis). Peaasjalikult on kaebaja saanud leevendust valuvaigistavast tablettravist, perearst on väljastanud valuvaigistite retsepte regulaarsusega 1 kuni 2 korda kvartalis (olenevalt määratud tablettide arvust), aastate jooksul ei ole raviannust muudetud. Neuroloogi 07.11.2017 epikriisis on selja kompuutertomograafilise uuringu (teostatud 27.03.2017) kirjeldus, mille kohaselt ei ole tuvastatud spinaalkanali olulist ahenemist ja neuraalavade olulist kitsenemist, neuroloog on saatnud kaebaja taastusravile. Taastusraviarsti 26.04.2018 epikriisi järgi on kaebaja läbinud taastusravikuuri selja liikuvuse parandamiseks. Neuroloogi 07.07.2021 epikriisis on selja liikuvust objektiviseeritud: nimmelordoos on normis, selja pikilihased on mõõdukas pinges, liikuvus on mõõdukalt piiratud taha ja külgedele, Laseque 80 mõlemapoolselt, ei ole pareese, atroofiaid ja tundlikkuse häireid, kõõlusperiostaalrefleksid vallanduvad külgühtlaselt. Neuroloog märgib, et kaebajat on aidanud füsioterapeudi teenus, aparaatne füsioteraapia ja valuvaigisti Arcoxia kuuridena, väljastatud on saatekiri taastusraviarstile, kuid kaebaja ei ole sinna pöördunud. Viimast ägenemise episoodi kirjeldab perearsti 05.04.2022 epikriis, raviks on taas määratud valuvaigistid, taastusravile või valuraviarsti konsultatsioonile suunamist ei ole tehtud. Kaebaja töötab koormusega 1,0 mootorsõidukite ülevaatajana, ajutisel töövõimetuslehel on seljavalu tõttu viibinud lühiajaliselt vaid ühel korral 03.–16.02.2021, diagnoos M54.1 – radikulopaatia. KR eksperdiarvamuse kohaselt ei kirjeldata TIS-s püsivaid tasakaaluhäireid. TIS-s on üks pearinglusepisoodi kirjeldus: perearsti 23.07.2019 epikriisis on 16.07.2019 sissekandes märgitud, et kaebaja pöördus perearsti poole pearingluse tõttu, talle määrati raviks beetahistiin ning kordusvisiidil 23.07.2019 ei kurtnud kaebaja enam pearinglust. Lisaks on kirje teise pearinglusepisoodi ja tasakaaluhäirete kohta: neuroloogi 11.09.2019 epikriisis on märgitud kaebusena pearinglus ja tasakaaluhäired, diagnoosiks H81.9 – vestibulaarfunktsiooni täpsustamata haigusseisund, kuid täiendavaid uuringuid ja eriravi ei ole määratud ning tagasikutset ei ole vormistatud. Perearsti 03.06.2021 epikriisis on mainitud kaebusena pearinglust, objektiivselt on kirjeldatud vaid pinges kaelalihaseid, eriravi ei ole määratud. Perearst on suunanud kaebaja neuroloogile, kuhu kaebaja ei ole läinud. Üheski hilisemas sissekandes ei kirjeldata pearinglust ja tasakaaluhäireid, mistõttu saab järeldada, et tegemist ei olnud püsipiiranguga. KR lisab, et kaebaja terviseandmed ei kinnita tema terviseseisundi märkimisväärset muutumist, sh halvenemist. Ükski raviarst ei kirjelda epikriisides haiguse negatiivset dünaamikat. Kaebaja ravi ei ole alates 2017. a-st muudetud – perearst määrab regulaarselt valuvaigisteid tablettide ja 4(7)
3-22-1294 geelina, raviannus püsib stabiilsena. Kaebaja ei ole realiseerinud või ei ole vajanud kõiki talle pakutud ravivõimalusi, töötab koormusega 1,0 ning on vaid ühe korra ja lühikest aega viibinud ajutisel töövõimetuslehel seljavalu tõttu. Töötukassa ekspertarst KR leiab kokkuvõtvalt, et kaebaja terviseandmete ja isiku enesekirjelduse alusel on võtmetegevuse piirang hinnatud kergeks, sest ravipotentsiaal on kasutamata, st tegemist ei ole lõplikult välja kujunenud püsipiiranguga. Kaebaja saab leevendust valuvaigistavast ravist, valuravi on võimalik tõhustada. Positiivset mõju on avaldanud taastusravi, kuid kaebaja ei ole realiseerinud kõiki talle pakutud ravivõimalusi. Kaebaja saab ise tegeleda kodus ravikehakultuuriga ning vajadusel vahetada töökoha vähem füüsilise töö vastu. Käelise tegevuse valdkond Kaebaja kirjeldas taotluses tegutsemispiiranguid käelise tegevuse valdkonnas järgmiselt: käsi suudab ta tõsta mõõdukate raskustega; parema käega tehtavad toimingud on piiratud ja põhjustavad mõnes asendis valu; parema käega ei suuda alati eset hoida ilma vasaku käe abita ja käsi võib painutamisel/sirutamisel põhjustada valu. TTO ekspertarst NN selgitas, et neuroloog ei ole kirjeldanud käte kahjustust. Töötukassa ekspertarst KR lisas, et vanemates terviseandmetes on ortopeedi 16.03.2016 epikriis, mille 14.01.2016 sissekande kohaselt on kaebaja pöördunud arstile parema õlaliigese valu tõttu, diagnoosiks on M75.4 – õlanuki kiildumise sündroom, liigesevalu ning raviks on määratud ravikehakultuur ja valuvaigistid. 16.03.2016 on epikriisis märge väljendunud positiivse dünaamika kohta. Taastusraviarsti 01.12.2016 epikriisi kohaselt on kaebaja läbinud taastusravikuuri käelise tegevuse funktsioonide parandamiseks. Hilisemates sissekannetes ei märgita enam õlaliigese probleeme. Neuroloogi 07.07.2021 epikriisis ei kirjeldata käelise tegevuse piiranguid, kaebaja ei vaja ravi. Terviseandmete alusel ei esine kaebajal püsivaid piiranguid käelise tegevuse valdkonnas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus oli ekslikult seisukohal, et menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kaebaja töövõime on vähenenud. Vaidlus puudub selles, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Kaebaja vaidlustab töövõimetoetuse määramata jätmist. Kuna töötukassa leidis, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, ja varem oli kaebajal tuvastatud töövõimetus 40%, on töövõimetus jätkuvalt 40%. SKA tuvastas töövõimetuse ajal, mil TVTS juba kehtis. Seepärast ei ole asjakohased selgitused töövõime hindamise metoodika muutumise kohta.
11.Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. TVTS § 11 kohaselt makstakse töövõimetoetust TVTS-s sätestatud tingimustel sissetuleku tagamiseks isikule, kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Kaebajale jäeti töötukassa 04.03.2022 otsusega töövõimetoetus määramata, sest töötukassa 03.03.2022 otsuse kohaselt ei ole tema töövõime vähenenud. Kaebajale töövõimetoetuse määramata jätmine on otseses seoses tema töövõime hindamisega. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et vaidlusaluseks küsimuseks on see, kas ja millises ulatuses on kaebaja töövõime vähenenud. Kaebaja töövõime vähenemist hinnati kooskõlas TVTS-i ja määrusega nr 39. Hinnang „töövõime ei ole vähenenud“, mida on kirjeldatud TVTS § 5 lg 3 p-s 1, ei ole võrdlus kaebajal varem SKA
5(7)
3-22-1294 tuvastatud töövõime ulatusega, vaid tähendab, et isiku töötamine ei ole õigusaktides ettenähtud asjaolusid arvesse võttes takistatud ehk isik on töövõimeline. SKA 11.01.2017 otsusega tuvastati kaebajal püsiv töövõimetus 40% kuni 31.01.2022, lähtudes riikliku pensionikindlustuse seadusest (RPKS) ja selle alusel kehtestatud määrustest. Seadusandja soovis tööhõivereformi käigus töövõime tuvastamise süsteemi muutmisega kaasata senisest rohkem tööealisi inimesi tööjõuturule ning vähendada riigi kulutusi töövõimetuspensionide ja -toetuste maksmisele, sest seni kehtinud töövõimetusskeem ei olnud jätkusuutlik. Püsiva töövõimetuse asemel hakati hindama säilinud töövõimet. Töötukassa kasutatav töövõime hindamise metoodika tugineb täiesti uutele alustele, arvestades lisaks inimese terviseseisundile ka tema funktsionaalset ja tööalast võimekust. Uus hindamismetoodika ei ole seotud püsiva töövõimetuse protsentidega ning töövõime hindamisel ei lähtuta inimesele varem määratud töövõime kaotuse ulatusest. Seega ei too inimesel esinevad terviseprobleemid tingimata kaasa seda, et tal tuvastatakse vähemalt osaline või isegi puuduv töövõime. Iga inimese puhul tuleb hetkel olemasolevate terviseandmete alusel individuaalselt hinnata, kas tema terviseprobleemid takistavad tal igal juhul töötamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus võtab HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel asja juurde vastustaja 09.08.2023 vastuse lisa 1 (töötukassa ekspertarst Lembi Augi 07.07.2023 arvamus kaebaja töövõime kohta). Sama vastuse lisa 2 (ekspertarst KR 07.07.2022 arvamus) tuleb vastustajale tagastada, sest see on toimikus juba olemas (dtl 104 jj).
13.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
14.Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kuna varem oli tal SKA 11.01.2017 otsusega tuvastatud töövõimekaotus 40% ja töötukassa uue hinnangu järgi ei ole tema töövõime vähenenud, siis on tema töövõimekaotus jätkuvalt 40% ja töövõime 60% ning talle oleks pidanud määrama töövõimetoetuse.
15.Töövõimereform käivitus 2016. a-l. Selle eesmärk oli tuua vähenenud töövõimega inimesed tagasi tööturule, leida neile sobiv töö või soodustada töötamist ja tagada sissetulek ning ühes sellega toetada inimeste aktiivsust ja vähendada tööjõupuudust. Reformi tulemusena hakati senise püsiva või osalise töövõimetuse asemel hindama inimese säilinud töövõimet ning töövõimetuspensioni asemel maksma töövõimetoetust. Kui püsivat töövõimetust tuvastas SKA RPKS-i ja selle rakendusaktide alusel, siis töövõimet hindab töötukassa TVTS-i ja selle rakendusaktide alusel. Töövõime hindamise metoodika tugineb uutele alustele, võttes inimese terviseseisundi kõrval arvesse tema funktsionaalset ja tööalast võimekust. Uus hindamismetoodika ei ole seotud püsiva töövõimetuse protsentidega ning töövõime hindamisel ei lähtuta inimesele varem määratud töövõime kaotuse ulatusest. See tähendab, et varem määratud töövõimekaotuse protsendil ei ole töövõime ulatuse hindamisel tähtsust (vt XII Riigikogu 678 SE seletuskiri, lk-d 1 ja 41). Kuna töövõimet hinnatakse uue metoodika alusel, ei tulene varem tuvastatud töövõimekaotusest, et inimesel on töövõime hindamisel töövõime säilinud pöördvõrdeliselt töövõimekaotusega. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2). Töövõime hindamise otsus põhineb ekspertarsti arvamusel, mille koostamise aluseks on taotluses toodud andmed, sh taotleja enesehinnang oma tegutsemisvõimele erinevates valdkondades ja võtmetegevustes, ja TIS-i kantud terviseandmed ning vajadusel täiendavad terviseandmed (vt määruse nr 39 § 5 lg 1, § 8 lg 6). Seega ei tulene kaebajal SKA 11.01.2017 otsusega tuvastatud osalisest töövõimekaotusest automaatselt, et
3-22-1294 töötukassal tuli kaebajal tuvastada osaline või puuduv töövõime. Töötukassa hinnang, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, põhineb uuel metoodikal ega ole võrreldav varasema hinnanguga kaebaja töövõimekaotusele ja töövõimele.
16.Halduskohus kontrollis töötukassa 03.03.2022 otsuse ja 13.05.2022 otsuste kooskõla TVTS-i ja määrusega nr 39 ning jõudis õigele järeldusele, et vastustaja ei eksinud kaebaja töövõime hindamisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 43–46 toodud põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Töötukassa hindas kaebaja töövõimet eksperdiarvamuse alusel. TTO ekspertarst NN lähtus arvamuse koostamisel kaebaja taotluses ja TIS-s toodud andmetest. Selle eksperdiarvamuse õigsust kontrollis töötukassa ekspertarst KR. Mõlemad ekspertarstid jõudsid kaebaja töövõime hindamisel ühesugusele järeldusele. Kaebaja ei ole väitnud, et ekspertarstid oleks eksinud taotluses ja TIS-s toodud andmete hindamisel, väitnud, et töötukassa oleks pidanud koguma täiendavat teavet, või esitanud töötukassa seisukoha ümberlükkamiseks uusi tõendeid. Sellegipoolest hindas töötukassa ekspertarst LA apellatsioonimenetluses veelkord kaebaja töövõimet ja jäi teiste ekspertarstidega samale seisukohale. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda ekspertarstide hinnangute õigsuses.
17.Töövõimetoetust on õigus saada inimesel, kellele on määratud osaline töövõime või kellel töövõime puudub. Kuna kaebajal ei tuvastatud osalist ega puuduvat töövõimet, ei ole tal ka õigust töövõimetoetusele (TVTS § 11). Seega on ka töötukassa 04.03.2022 otsus õiguspärane.
18.Kaebajale määrati töövõimekaotus SKA 31.01.2017 otsusega ehk pärast töövõimereformi jõustumist. Eelnev ei tähenda, et kaebaja töövõimet oleks hinnatud 2017. a-l uue metoodika alusel. Enne 01.01.2017 esitatud püsiva töövõimetuse ekspertiisi taotlusi vaadati läbi ja tuvastati püsiv töövõimetus, lähtudes varem kehtinud RPKS-i redaktsioonist (vt TVTS § 57 p 34, RPKS § 6112).
19.Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kuludokumente, jäävad menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11).
20.Vaidluse asjaolusid arvestades ning kaebaja õiguste kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.