Filip-Artur Hiienurme kaebus Tartu Vangla kohustamiseks võimaldada posti teel saata raamat teises vanglas viibivale kinnipeetavale
Asja läbivaatamise vorm
Lihtmenetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: Filip-Artur Hiienurm Vastustaja: Tartu Vangla, esindaja Kalle Meho
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Kohustada Tartu Vanglat uuesti lahendama kaebaja taotlust raamatu saatmiseks.
2.Jätta menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.02.2024. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Andmesubjektil on õigus esitada taotlus avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 15).
otsuse
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Kaebaja Filip-Artur Hiienurm esitas 18.01.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõudes kohustada vastustajat Tartu Vanglat võimaldama kaebajal posti teel saata raamat „Pablo Escobar: My Father“ teises vanglas viibivale kinnipeetavale. Kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kaebaja esitas 19.10.2022 taotluse toimingu tegemiseks, vastustaja jättis selle 21.11.2022 rahuldamata. Kaebaja esitas 22.11.2022 vaide, vastustaja jättis selle 13.01.2023 rahuldamata.
2.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. Kaebajal on õigus kirjavahetusele, sh saata maksikirja või pisipakki. Tegemist on kaebaja isikliku raamatuga ja ta soovis saata raamatu oma vennale Viru Vanglasse jõulukingiks. Tegemist ei ole lihtsalt olukorraga, kus üks kinnipeetav saadab raamatu teisele kinnipeetavale, vaid tegemist on peresidemete arendamisega. Vastustaja saab kontrollida, et saadetis ei sisalda keelatud aineid vms. Raamatu
saatmine ühelt kinnipeetavalt teisele ei erine julgeolekuriski osas sellest, kui kinnipeetav saadab raamatu kolmandale isikule ja see omakorda teisele kinnipeetavale. Samuti ei erine see olukorrast, kus kinnipeetav saadab välja näiteks vangla kauplusest ostetud või kirja teel talle saabunud postkaarte. Tartu Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) punkt 8.2.2 ei ole sellises olukorras kohaldatav.
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja taotluse rahuldamata jätmine on õiguspärane järgmistel alustel: - kohtueelses menetluses kaebaja taotluse lahendamisel tugines vastustaja sellele, et kinnipeetaval on kodukorra punkti 8.2.2 alusel keelatud saata tema isiklikuks tarbimiseks olevaid asju; - vaideotsuses leidis vastustaja, et kodukorra punktis 8.2.2 sätestatud keeld rajaneb sellel, et kinnipeetaval on lubatud hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju (vangla sisekorraeeskirja § 57 lg 1). Igasugune muu viis esemete enda valdusesse saamiseks on keelatud, sh on kinnipeetaval keelatud anda talle kuuluvaid asju üle teisele kinnipeetavale. Vastustaja ei ole piiranud kaebaja õigust kirjavahetusele, vaid ei rahuldanud taotlust saata maksikirjaga teisele kinnipeetavale endale kuuluv ese; - vastuses kaebusele leidis vastustaja, et kodukorra punktis 8.2.2 nimetatud saatmine hõlmab ka seda, kui kinnipeetav edastab kirisaadetisi postiteenuse osutaja vahendusel. Postisaadetise saatjaks ei ole postiteenuse osutaja, vaid kaebaja. Kuni saajale väljastamiseni kuulub postisaadetis saatjale. Raamat erineb postkaartidest selle poolest, et raamat on kaebaja isiklikuks tarbimiseks olev asi. Olenemata kontrollimisest säilib raamatu saatmisel kõrge risk, et selle sisse on peidetud aineid või esemeid, mille avastamine on keeruline. See seab ohtu vangla julgeoleku. Vastustaja selgitas vastuseks kohtu küsimustele, et kinnipeetaval on vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 1 ja postiseaduse (PostiS) § 4 lg 2 alusel õigus saata kirisaadetisena ka pisipakke (maksikiri), lähtudes AS Eesti Post sätestatud nõuetest, sh saadetise lubatud maksimaalsetest mõõtmetest. Kodukord ei reguleeri olukorda väljaspool Tartu Vanglat, kuid kaebaja asub Tartu Vangla territooriumil ja kodukorra mõjualas. Samuti on Tartu Vanglal kohustus pidada kinni oma kodukorrast ja mitte lubada kinnipeetavatel omavahel asju postiteenuse osutaja vahendusel üksteisele saata. Vastustaja ei saa aktsepteerida seda, et esemeid antakse omavahel üle postiteenuse osutaja vahendusel. Kohtu seisukoht
4.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. VangS § 28 lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ning kirjavahetus toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Kohtupraktikas mõistetakse kirjavahetuse all õigust saata ja saada kirisaadetisi PostiS § 4 lg 2 tähenduses. Kirisaadetis on PostiS § 4 lg 2 alusel postiteenuse osutajale edastamiseks üle antud adresseeritud ja nõuetekohaselt pakitud ese või esemed ning kirisaadetis on näiteks kiri, trükis ja pisipakk.
5.Vastustaja viitas AS Eesti Post kehtestatud nõuetele. AS Eesti Post universaalse postiteenuse tüüptingimuste (kättesaadavad kodulehel omniva.ee) punkti 11.1 järgi on kirisaadetiste liigid: - standardkiri (punkt 11.1.1), see on Omnivale edastamiseks üle antud nõuetekohaselt adresseeritud ja pabermaterjalist ümbrikusse pakitud paberkandjaid sisaldav saadetis kaaluga
kuni 250 g. Standardkirjana edastatakse punktis 11.4.1 toodud parameetritele vastavaid paberkandjaid nagu kirjad, trükised, postkaardid jt; - maksikiri (punkt 11.1.2), see on Omnivale edastamiseks üle antud nõuetekohaselt adresseeritud ning pakitud saadetis kaaluga kuni 2000 g. Tüüptingimuste punkti 11.4.1 alusel on riigisisese standardkirja mõõtmed: maksimaalne kaal 250 g, minimaalsed mõõtmed 90 × 140 mm (pikkus, laius), maksimaalsed mõõtmed 229 × 324 × 5 mm (pikkus, laius, paksus). Punkti 11.4.3 alusel on riigisisese maksikirja mõõtmed: maksimaalne kaal 2000 g, minimaalsed mõõtmed 90 × 140 mm (pikkus, laius), maksimaalsed mõõtmed 230 × 330 × 20 mm (pikkus, laius, paksus). Kohtu hinnangul tähendab eeltoodu, et pisipakk PostiS § 4 lg 2 tähenduses võrdub maksikirjaga tüüptingimuste tähenduses. Kohus kasutab edaspidi sõna maksikiri.
6.Kohus ei nõustu vastustaja arusaamaga, et vastustaja ei ole piiranud kaebaja õigust kirjavahetusele. Vastustaja nõustus sellega, et kinnipeetaval on VangS § 28 lg 1 alusel õigus saata kirisaadetisi, sh maksikirju. Kirisaadetis tähendab PostiS § 4 lg 2 toodud definitsiooni järgi nõuetekohaselt pakitud eset või esemeid. Kui vastustaja ei lubanud kaebajal maksikirja saata, siis on vastustaja piiranud VangS § 28 lg 1 sätestatud kaebaja õigust kirjavahetusele. Lahendada tuleb küsimus, kas vastustaja piiras seda õigust ehk ei lubanud maksikirja saatmist õiguspäraselt. Raamat ei ole vanglas üldiselt või Tartu Vanglas kehtivate haldusaktide järgi keelatud ese. Kohtupraktikast on teada, et vanglad tõlgendavad õigusnorme ja haldusakte nii, et kinnipeetavale on põhimõtteliselt lubatud nii raamatu saamine kirisaadetisega kui ka raamatu vanglast väljasaatmine kirisaadetisega (vt näiteks Tartu Halduskohtu 03.04.2023.a määrus asjas 3-23-691 p 9). Kohus saab olukorrast aru nii, et kaebajal ei oleks olnud mingit takistust saata raamat kirisaadetisega mõnele muule aadressile.
7.Vastustaja keeldus toimingu tegemisest mitte maksikirja või raamatu saatmise üldise keelu või saadetise omaduste (näiteks mõõtmed, kaal) tõttu, vaid lähtudes sellest, kellele oli saadetis adresseeritud. Vastustaja keeldus põhjusel, et kaebaja soovis saata kirisaadetise teises vanglas asuvale kinnipeetavale. Kohtu hinnangul ei ole õiguslikku alust, mis võimaldaks vastustajal sellele asjaolule tugineda. Vastustaja tugineb keeldumise õigusliku alusena Tartu Vangla kodukorra punktile 8.2.2. See ütleb, et kinnipeetaval on keelatud võõrandada, saata või teiste kasutusse anda oma isiklikuks tarbimiseks olevaid asju, samuti teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju (v.a kambrikaaslase loal vaadata kambris tema televiisorit või kasutada tema veekeetjat või keeduspiraali). Kodukorra seletuskirjas on öeldud, et vangla sisekorraeeskirja § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju või vanglasse saabudes kaasas olnud asju, sellest tulenevalt on igasugune muu viis esemete enda valdusesse saamiseks keelatud. Seega on keelatud teiste esemete omamine ja ka omandamine ja ka kasutusse andmine, mis tuli antud keeluga täpsustada. Sellised sätted vähendavad võimalust, et tugevamad kinnipeetavad nõrgematelt esemeid ära võtavad, kuna hilisema kontrolli käigus tuleb see välja ning esemed võetaks ära.
8.Kodukorra punktide 1.1 ja 1.2 kohaselt sätestab see vangistuse kandmise tingimused ja täideviimise korra Tartu Vangla territooriumil ning kodukord on kohustuslik täitmiseks kinnipeetavatele, Tartu Vangla teenistujatele ja vanglat külastavatele isikutele.
Kodukorra punkti 8.2.2 saaks kohaldada siis, kui kaebaja sooviks saata asja kirisaadetisega teisele sama vangla kinnipeetavale. Sellises olukorras kohus pigem nõustuks, et kodukorra punkti 8.2.2 eesmärgiks on ära hoida asjadega tehingute tegemine Tartu Vangla kinnipeetavate vahel ning see hõlmab ka olukorda, kus üks Tartu Vangla kinnipeetav soovib asja võõrandada ja teine soovib seda omandada, kasutades asja üleandmiseks kirisaadetist. Kodukorra punkt 8.2.2 ei ole kohaldatav, kui kaebaja soovib saata asja sisaldava maksikirja kinnipeetavale teises vanglas. Sätte eesmärgina on viidatud ohule, et asjadega tehingute tegemine kinnipeetavate vahel võib põhjustada vanglas ohtlikke olukordi, sh seda, et tugevamad kinnipeetavad võtavad nõrgematelt asju ära. Säte on suunatud julgeoleku tagamisele Tartu Vanglas. Sätet ei saa kohaldada kirisaadetise saatmisele vanglast välja, sh teise vanglasse. Asja väljasaatmine Tartu Vanglast ei saa ohustada Tartu Vangla julgeolekut.
9.Raamatu puhul on kohtu hinnangul vaieldav, kas seda saab üldse käsitleda kodukorra punkti 8.2.2 alusel kinnipeetava isiklikuks tarbimiseks oleva asjana. Raamat kui kehaline ese on küll asi. Kuid raamatul on lisaks kehalise eseme omadustele ka sisu ning raamatu lugemist reeglina ei mõisteta tarbimisena. VangS § 30 lg 2 alusel on kinnipeetaval lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või korda. Kohtu hinnangul hõlmab selles sättes nimetatud kirjandus ka raamatuid. Säte ei määratle isikute ringi, kelle käest võib kinnipeetav raamatuid tellida. Viidatud säte võib tähendada, et raamatute tellimine ja saamine on reguleeritud erinormiga seaduse tasemel. See küsimus ei oma kohtuasja lahendamisel määravat tähtsust ja kohus ei võta selles osas lõplikku seisukohta.
10.Tartu Vanglal ei ole pädevust otsustada selle üle, kas teise vangla kinnipeetavalt posti teel saabunud raamat on Viru Vanglas lubatud või keelatud ese. Viru Vangla otsustab selle üle, kas maksikirjaga teises vanglas viibivalt kinnipeetavalt saabunud raamatu kätteandmine adressaadile Viru Vanglas on võimalik, sh kas see võib ohustada Viru Vangla julgeolekut või korda või vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamist konkreetse adressaadi puhul. Vangla sisekorraeeskirja § 57 lg 1, mille järgi kinnipeetaval on õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju, ei ole kohaldatav asjade saatmisele vanglast välja. Lisaks ei ole see säte kohaldatav asjade saatmisele või saamisele kirja teel. VangS § 28 lg 4 sätestab, et vanglateenistus võib VangS § 15 lõikes 2 sätestatud alustel keelata saada kirjavahetuse teel asju. See säte jõustus 01.01.2013. Kuni 31.12.2012 puudus justiitsministril õigus piirata esemete ringi, mida kinnipeetav võib kirjavahetuse raames saada (see selgus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus, vt Riigikohtu lahend 3-4-1-3-09 p 20-22). Vangla sisekorraeeskirja § 57 lg 1 viimane redaktsioon pärineb aastast 2009 ning ei saa seega reguleerida esemete saamist kirja teel.
11.Kokkuvõttes leiab kohus, et õigusaktidest ei tulene keeldu saata raamat kirja teel teises vanglas viibivale kinnipeetavale ning kodukorra punkt 8.2.2 ei ole sellise keeluna kohaldatav. Kui keeldu ei ole, siis on kaebajal VangS § 28 lg 1 alusel õigus nõuda, et ta saab saata raamatu maksikirjaga teises vanglas viibivale kinnipeetavale. Kohustamisnõue tuleb rahuldada. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kohus kohustab vastustajat uuesti lahendama kaebaja taotlust raamatu saatmiseks, kuna kohtul
ei ole andmeid selle kohta, kas kaebaja soovitud eseme saatmine maksikirjaga on võimalik. Raamat võib ületada otsuse punktis 5 toodud maksikirja maksimaalseid mõõtmeid. Enamasti on raamatud väiksemad kui 230 x 330 mm, kuid alati ei pruugi see nii olla. Paksuse nõuet 20 mm ehk 2 cm ületavad paljud raamatud.
12.Kohus selgitab kaebajale, et tema taotluse rahuldamise korral raamatu väljasaatmine ei garanteeri, et saadetis antakse Viru Vanglas adressaadile kätte. Nagu kohus eespool selgitas, on vanglateenistusel VangS § 28 lg 4 alusel õigus keelata saada kirjavahetuse teel asju. Kui Viru Vangla on sellise keelu kehtestanud ja saadetis osutub Viru Vanglas keelatud esemeks, siis võib see endaga kaasa tuua saadetise hävitamise. Menetluskulud. Selgitused
13.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (vt ka otsuse punkti 14). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
14.Kohus vabastas kaebaja 14.06.2023.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Vastustajalt riigilõivu välja mõista ei saa (HKMS § 104 lg 10). Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3) ning puudub ka reaalne nõue või kulu, mille üle otsustada. Riigilõivu küsimus ei vaja lahendamist otsuse resolutsioonis.
15.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.