BAULA Arendus OÜ kaebus Harku Vallavalitsuse 09.05.2023 korralduse nr 269 tühistamiseks Kaebaja: BAULA Arendus OÜ, volitatud esindajad vandeadvokaat Sandor Elias ja vandeadvokaat Ramil Pärdi (esindussuhe lõppenud 18.12.2023), seaduslik esindaja Marco Borella Vastustaja: Harku vald, volitatud esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus Kolmas isik: Osaühing Strantum, volitatud esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Harku Vallavalitsuse 09.05.2023 korralduse nr 269 resolutiivosa p 2, mille alusel on sundvalduse tasu 6940 eurot.
2.Mõista BAULA Arendus OÜ-lt Osaühingu Strantum kasuks välja menetluskulud 2400 eurot.
3.Mõista Osaühingult Strantum BAULA Arendus OÜ kasuks välja menetluskulud 8 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Seoses volitatud esindajate esindussuhte lõppemisega toimetab kohus otsuse kätte BAULA Arendus OÜ seaduslikule esindajale Marco Borellale. Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.02.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda 1(13)
apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.BAULA Arendus OÜ-le (kaebaja) kuulub Instituudi tee 15, Harku vald kinnisasi (katastritunnus 19801:001:4561), kus asub muuhulgas ehitismälestis Harku mõis. Harku vallale (vastustaja) kuulub Instituudi tee 15a, Harku vald kinnisasi (katastritunnus 19814:001:0123, veevarustuskeskuse kinnisasi), millel asub veetöötlusjaam. See kinnisasi asub Harku mõisa kinnisasja sees.
2.Vastustaja algatas 28.07.2016 otsusega nr 112 Instituudi tee 15 maaüksuse lõunapoolse osa ja selle lähiala detailplaneeringu (DP). Otsus nägi veevarustuse tagamise osas järgmise lahenduse. Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni (ÜVK) arendamise kava aastateks 2016-2027 kohaselt on Harku aleviku veeprobleemi lahendamiseks välja pakutud kaks alternatiivi: 1) Harku aleviku veega varustamine Tallinna pinnavee toitel; 2) Harku aleviku veega varustamine põhjaveega olemasolevatest puurkaevudest. Esimese alternatiivi kohaselt tuleks ehitada Tallinna linna, Paldiski mnt 241 kinnistule survetõstepumpla ja reservmahutid, mis tagaksid vajaliku vee koguse ja surve Harku alevikku. Survetõstepumpla ja reservmahutid hakkaksid kuuluma AS-le Tallinna Vesi. Teise alternatiivi kohaselt on võimalik tagada veevarustus Harku vallale kuuluvalt Veevarustuskeskuse kinnistult (katastritunnus 19814:001:0123). DP-st huvitatud isik on nõus veevarutuskeskuse kinnistult uue veevarustuse infrastruktuuri väljaehitamist finantseerima ulatuses, mis tagab küllaldase ja nõuetekohase veeressursi Instituudi tee 15 ja Instituudi tee 12 planeeritavatele hoonestustele ning Harku mõisakompleksile.
3.DP elluviimise tagatiseks on kaebaja ja vastustaja vahel 07.07.2016 sõlmitud leping nr 13-2/16 infrastruktuuri väljaehitamise rahastamiseks, mis kinnitati notariaalselt 12.07.2016. Kaebaja võttis kohustuse rahastada uue veevarustuse infrastruktuuri väljaehitamist, et tagada küllaldane ja nõuetekohane veeressurss Instituudi tee 15 ja Instituudi tee 12 planeeritavatele hoonestustele ning Harku mõisakompleksile. Täpsemalt on lepingu kohaselt kaebaja kohustuseks finantseerida 263 400 euro ulatuses vastustajat veevarustuskeskuse kinnisasjal veevarustuse infrastruktuuri väljaehitamises (ehitustööd, materjalid jms). See summa on esialgne ning see täpsustub DP koostamise ja vastavate tehniliste lahenduste väljatöötamise käigus (lepingu p 3.46). Pooled muutsid lepingu p 3.46 12.11.2020 notariaalse kokkuleppega selliselt, et kaebaja rahaliseks kohustuseks on 336 000 eurot.
4.Harku Vallavolikogu kehtestas 28.12.2020 otsusega nr 109 Instituudi tee 15 DP. DP seletuskirja p 2.4.1. (lk 24-25) kohaselt on nii Harku valla kui ka arendaja seisukohast mõistlikum Harku aleviku veevarustuse tagamiseks rekonstrueerida Karikakra tn puurkaevu asemel veevarustuskeskuse kinnistul asuvad puurkaevud ja pumpla. Seletuskirja p 2.4.1 viimases lõigus on märgitud, et tehnovõrkude joonisel on näidatud veevarustuse trasside põhimõttelised orienteeruvad asukohad. Tehnovõrkude jooniselt on näha, et veevarustuse trasside asukohaks on Harku mõisa hoone esine teealune maa.
2(13)
5.Osaühing Strantum esitas 16.01.2023 Harku Vallavalitsusele taotluse Instituudi tee 15 kinnistule sundvalduse seadmiseks. Sundvalduse seadmine on vajalik vee- ja kanalisatsioonitrassi ehitamiseks. Lisaks on Instituudi tee 15 kaudu vaja juurde pääseda Instituudi tee 15a kinnistul (katastritunnus 19814:001:0123) asuvale rekonstrueeritavale veetöötlusjaamale, mistõttu on vajalik seada sundvaldus Osaühing Strantumi kasuks tee kasutamiseks. Koormatava ala pindalad osaliselt kattuvad ja on kokku 1400 m2.
6.Kuivõrd kaebaja ei olnud nõus sundvalduse seadmisega, siis algatas Harku Vallavalitsus 10.02.2023 sundvalduse seadmise menetluse ja edastas teate kaebajale. Harku Vallavalitsus avaldas 07.03.2023 sundvalduse seadmise menetluse algatamise teate Ametlikes Teadaannetes. KAHOS § 39 lg 4 järgi oli kinnistu omanikul õigus esitada nelja nädala jooksul oma arvamus sundvalduse seadmisele. Kaebaja ei esitanud vastuväiteid sundvalduse seadmisele.
7.Vastustaja andis 27.03.2023 ehitusloa veevarustuskeskuse püstitamiseks Instituudi tee 15a kinnisasjale lähtuvalt DP-st ja lepingutest. Ehitusluba on kehtiv haldusakt.
8.Harku Vallavalitsus edastas 24.04.2023 kaebajale tutvumiseks sundvalduse seadmise korralduse eelnõu tähtajaga 28.04.2023. Kaebaja esitas 02.05.2023 järgmised vastuväited.
8.1.Vastamiseks antud tähtaeg on liiga lühike.
8.2.Hindamisakt on vigadega, ei ole hinnatud tulusust, st mõisal on plaan rajada suvekohvik vähemalt 60 kohaga ja teenida sellega passiivset tulu. Maa hindamise metoodika on vananenud ja puuduvad viited teistsugusele metoodikale.
8.3.Anda kaebajale kuuluv kinnisasi rendile 6000 eurot aastas 25 aastaks.
8.4.Anda tähtaeg 25 aastat, et ehitada veevarustuskeskus Karikakra tänavasse.
9.Vastustaja kehtestas 09.05.2023 korraldusega sundvalduse Instituudi tee 15 kinnisasjale veeettevõtja Osaühingu Strantum kasuks. Sundvalduse seadmine on vajalik vee- ja kanalisatsioonitrassi ehitamiseks ning juurdepääsu tagamiseks Instituudi tee 15a kinnisasjal asuvale rekonstrueeritavale veevarustuskeskusele. Koormatava ala pindala on kokku ca 1400 m2 (korralduse resolutsiooni p 1). Sundvalduse tasu on 6940 eurot (korralduse reolutsiooni p 2). Sundvalduse põhineb 18.04.2023 eksperthinnangul. Vastustaja vastas kaebaja vastuväidetele.
9.1.Kuna vastustaja saatis kaebajale kahel korral (10.02.2023 ja 22.02.2023) sundvalduse menetluse alustamise teate, mille kohaselt oli kaebajal võimalik esitada oma vastuväited nelja nädala jooksul, siis ei saa öelda, et kaebajal ei oleks olnud piisavalt aega vastuväidete esitamiseks.
9.2.Hindamisakti koostas 18.04.2023 kutseline hindaja, kellele kaebaja ei esitanud tähtaegselt teavet soovist kasutada Mõisa juurdepääsuteed välikohvikualana. Kuivõrd tegemist on ainsa ligipääsuteega veetöötlusjaamani, siis peab kaebaja arvestama Vabariigi Valitsuse 03.03.2006 määrusega nr 64 „Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri“ § 3 lõikega 2, mille kohaselt on Harku mõisa park avalikuks kasutamiseks ning valdajal ei ole õigust keelata pargi maa-alal erateede ja radade avalikku kasutamist päikesetõusust päikeseloojanguni.
9.3.Hindamisakti alusel on kinnistule seatava sundvalduse ala väärtus 6940 eurot. Seega ei sõlmi OÜ Strantum rendilepingut kaebajaga tema poolt pakutud tingimustel.
9.4.Veevarustuskeskuse asukoht on kindlaks määratud Instituudi tee 15 DP-ga ja selle täitmiseks sõlmitud lepinguga ning see on kooskõlas Harku valla ÜVK arengukavaga.
10.Vastustaja muutis kohtumenetluse ajal 11.07.2023 korralduse p 1 selliselt, et sundvaldus ei muuda Instituudi tee 15 kinnistu omaniku õigusi ega kohustusi Vabariigi Valitsuse 03.03.2006
3(13)
määrusega nr 64 „Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri“ võrreldes ning et Osaühing Strantum teostab juurdepääsutee talvist hooldust.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
11.Kohtu menetluses on kaebaja nõue sundvalduse seadmise korralduse tühistamiseks põhjusel, et sundvalduse seadmine on õigusvastane.
12.Esiteks, sundvalduse seadmine juurdepääsutee kasutamiseks on õigusliku aluseta. KAHOS § 4 lg 1 sätestab, et kinnisasja on lubatud omandada muu hulgas järgmistel eesmärkidel: tehnovõrgu ja -rajatise ehitamiseks (p 5); riigitee, kohaliku tee, avaliku raudtee taristu ja teenindusrajatise ning avaliku väljaku ehitamiseks (p 7) ning eratee avalikuks kasutamiseks (p 8). Eelnõu 598 SE I lugemise seletuskirja lk 38 on täiendatud: „Näiteks juhul kui sundvaldus on seatud tehnovõrgu talumiseks, võib õigustatud isik kinnisasja kasutada ainult tehnovõrgu talumisega seotud tegevusteks ning teisi kasutusvõimalusi sundvaldus ei võimalda.“ Seega võimaldab KAHOS küll teoreetiliselt seada sundvalduse tehnovõrgu ja -rajatise talumiseks, ent ei võimalda seada sundvaldust eesmärgiga võimaldada ühel isikul kasutada teise isiku kinnistul asuvat juurdepääsuteed. Niisugused olukorrad lahendatakse AÕS § 156 rakendamisel eraõiguslikult (vajadusel tsiviilkohtus), mitte avaliku võimu sundi kasutades. On väga suur vahe, kas sundvaldus seatakse üksnes maa-aluste tehnovõrkude ja -rajatiste ehitamiseks või juurdepääsuteele, mis piirab kinnistu kasutamist juba oluliselt. Ehkki ka tehnovõrgud ja -rajatised piiravad kaebaja omandiõigust, on juurdepääsutee sundvalduse korras määramine veelgi intensiivsem kaebaja omandiõiguse rikkumine.
13.Teiseks, sundvalduse seadmine on ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigadega. Kaalutud ei ole kaebaja omandiõigust vähemriivavat tehnovõrkude koridori ega juurdepääsule tingimuste seadmist. Vaidlusaluses korralduses on küll põhjendatud, miks on vajalik vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamine Instituudi tee 15 kinnistule, ent ei ole sõnagagi selgitatud, miks ei saaks trassid kulgeda teiselt poolt mõisahoonet, mis kaebaja omandiõigust oluliselt vähem riivaks.
14.Kolmandaks, ühekordse sundvalduse tasu määramine ning kahju hüvitamata jätmine on õigusvastane.
14.1.KAHOS § 39 lg 7 p 3 ja 4 sätestavad, et sundvalduse seadmise otsus peab sisaldama sundvalduse tasu, selle maksmise korda ja põhjendatud juhul infot varalise kahju hüvitamise kohta. Vaidlusaluses korralduses on märgitud: „Tee kasutamiseks tellis Osaühing Strantum sundvalduse tasu väljaarvutamiseks eksperthinnangu.18.04.2023 koostatud eksperthinnangu nr 0219-23 alusel on Instituudi tee 15 kinnistul asuva sundvalduse ala hind 6940 eurot, seega tuleb see summa määrata sundvalduse tasuks.“ Korralduse resolutsiooni p 2 järgi ongi sundvalduse tasuks 6940 eurot. Kaebajale arusaadavalt on sundvalduse tasu määratud üksnes juurdepääsu tee kasutamise eest ning ühekordsena summas 6940 eurot. Koormatava ala pindala on 1400 m2. Kahjuhüvitist kaebajale määratud ei ole.
14.2.KAHOS § 39 lg 6 sätestab, et kinnisasja omanikule tuleb hüvitada varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu. KAHOS § 40 lg 5 sätestab samuti, et lisaks võib sundvalduse seadja määrata põhjendatud juhul ühekordse hüvitise KAHOS § 39 lõikes 6 nimetatud alusel. 598 SE I lugemise seletuskirja lk 37-38 on selgitatud: „Normiga ei reguleerita, kas sundvalduse tasu peaks maksma perioodiliselt või ühekordselt, kuna olenevalt olukorrast võiks kasutada mõlemaid võimalusi. Näiteks kui sundvaldus seatakse eratee avalikuks kasutamiseks, võib 4(13)
hoolimata kestvussuhtest maksta ka ühekordset tasu, kui see sobib osapooltele. /--/ Kahju hüvitamine on tegevus, mille eesmärk on kahju kannatava isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui avalik-õiguslikku kitsendust ei oleks seatud. Seetõttu tuleb kinnisasja omanikule hüvitada kogu avalik-õigusliku kitsendusega seotud varaline kahju. Samas ei põhjusta iga sundvalduse seadmine kahju tekkimist. Näiteks maa-aluse kaabli paigaldamine ei välista senise maakasutuse jätkamist. Samuti on küsitav olemasoleva tee avalikku kasutusse võtmisel selgelt tuvastava kahju tekkimine, sest maakasutuse iseloom ei muutu, teed kasutatakse ka edaspidi samal otstarbel.“ Kuna juurdepääsu tee talumisega kaasneb oluline omandiõiguse kitsendus, siis ei ole ühekordne sundvalduse tasu ilma kahju hüvitamiseta õiguspärane ega piisav.
14.3.Sundvalduse seadmine seisneb kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele (KAHOS § 2 lg 2). Isikliku kasutusõiguse või ka näiteks juurdepääs talumise eest määratav tasu on perioodiline. Nii on Riigikohus näiteks selgitanud: „AÕS § 156 lg-st 1 lähtudes on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada tasu, mis hõlmab hüvitist maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude (juhul kui juurdepääsutee korrashoiukohustus lasub juurdepääsuteed taluma kohustatud kinnisasja omanikul) ning omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele.“ AÕS § 156 lg 1 esimese ja kolmanda lause alusel määratav juurdepääsutasu tuleb üldjuhul välja mõista perioodilise rahasummana. Arvestades, et antud juhul kaasneks juurdepääsutee talumisega oluline omandiõiguse kitsendus võrreldes varasema olukorraga, ei saa ühekordne sundvalduse tasu ilma kahju hüvitamiseta kaebaja omandiõiguse riive eest olemuslikult kuidagi õiguspärane ega piisav olla.
15.Kaebaja toob lisaks välja, et ta on veevarustuskeskuse ehitusloa menetluses esitanud sellele vastuväited, mida arvesse ei võetud.
15.1.Ta ei ole nõus veevarustuskeskuse rajamisega projektis näidatud kujul ja viisil, sest see ei vasta kinnismälestise kaitsevööndisse rajatavatele ehitistele esitatavatele tingimustele.
15.2.Veevarustuskeskus ja selle lisaseadmed ei sobi Harku mõisa parki ning vähendavad märkimisväärselt kaebaja kinnisasja väärtust.
15.3.Kaebaja on pakkunud veevarustuskeskuse rajamist Karikakra tänava piirkonda, kuid Harku vald ning Strantum OÜ ei ole seda ettepanekut kaalunud.
15.4.Veevarustuskeskuse ja selle teenindamiseks vajalike trasside rajamine ei ole kaebaja huvides.
15.5.Kaebaja tegi ettepaneku paigutada kaebaja kinnisasjale ehitatav vee- ja kanalisatsioonitrass selliselt, et see asuks mitte mõisa peahoone eest vaid taga. Sellise lahenduse korral on ilmselt väiksem risk torude rajamisel sattuda maa-alustele muinsuskaitse seisukohast olulistele objektidele.
VASTUSTAJA JA KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
16.Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja otsus sundvalduse seadmiseks on tehtud õiguslikul alusel ja kaalutletult arvestades kehtivat Instituudi tee 15 detailplaneeringut (DP), ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni (ÜVK) arengukava, kaebaja avaldusi ja avalikku huvi.
17.AÕS § 1581 lg 1 sätestatud eeldused sundvalduse seadmiseks on täidetud. Vee- ja kanalisatsioonitrass rajatakse vastavalt DP lahendusele ja ÜVK arengukavadele avalikes huvides
5(13)
ning puudub teadaolev majanduslikult otstarbekam ning muinsuskaitseliselt ja loodushoidlikult põhjendatum lahendus vee- ja kanalisatsioonitrassi kulgemiseks mujalt.
18.DP veevarustust puudutav osa sisaldub seletuskirja punktis 2.4.1. (lk 24-25). Sh on seletuskirjas märgitud, et „/.../ on nii Harku valla kui ka arendaja seisukohast mõistlikum Harku aleviku veevarustuse tagamiseks rekonstrueerida Karikakra tn puurkaevu asemel Veevarustuskeskuse kinnistul asuvad nn Vangla puurkaevud ja pumpla. Harku vallale kuuluval Veevarustuskeskuse kinnistul (katastritunnus 19814:001:0123) asuvad renoveerimist vajav pumpla ja kaks renoveerimist vajavat puurkaevu /.../. Seletuskirjas on ka viitega Harku valla ÜVK arengukavas (aastateks 2016-2027) teostatud arvutustele märgitud, et olemasoleva puurkaevpumpla rekonstrueerimisel tuleb rajada ühe katuse alla uued reservuaarid mahuga 2x150 m3, veetöötlusjaam ja survetõstepumpla. Seletuskirja p 2.4.1 viimases lõigus on märgitud, et „Tehnovõrkude joonisel on näidatud veevarustuse trasside põhimõttelised orienteeruvad asukohad“. Harku Vallavolikogu 28.07.2016 otsusest nr 112 Harku alevikus Instituudi tee 15 maaüksuse lõunapoolse osa ja selle lähialal DP algatamine nähtub, et juba DP algatamise ajal oli kaebaja teadlik võimalusest, et piirkonna veevarustus tagatakse Harku vallale kuuluvalt Veevarustuskeskuse kinnistult (katastritunnus 19814:001:0123). Samuti oli kaebaja teadlik veevarustussüsteemi hulka kuuluva trassi koridori kulgemise kavandatud kohast. Harku Vallavolikogu kehtestas 28.12.2020 määrusega nr 15 Harku valla ÜVK arendamise kava aastateks 2021-2032. Kava punkti 7.7 (lk 78-79) kohaselt on plaanis Instituudi tee 15a 19814:001:0123) kinnistul rajada uus pumpla amortiseerunud pumpla asemele. Pumpla uued ühendustrassid vee– ja kanalisatsioonivõrguga rajatakse piki Harku mõisa olemasolevat juurdepääsuteed. Kava kohaselt andis Harku Vallavalitsus 27.03.2023 ehitusloa veetöötlusjaama ehitamiseks.
19.Kaebaja avaldas 16.02.2023 kirjas Harku vallale ja Strantumile OÜ-le soovi, et Instituudi tee 15 kinnisasjale vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamisel paigutataks need ümber maja taha. Strantum vastas 23.02.2023 kirjas sellele ettepanekule punktis 3.4. nii – “Teoreetiliselt on pakutud lahendus võimalik, kuigi tekib teatav vastuolu arendamise kava ja detailplaneeringuga. Samas oleme valmis lahenduse muutmist kaaluma juhul kui kaasnevad kulud (ümberprojekteerimine ja sellest tulenev ehitusperioodi pikenemine) katab arendaja ning lahendus kooskõlastatakse Keskkonnaameti ja Muinsuskaitseameti poolt. Korrigeeritud lahendus eeldab muuhulgas trassikoridoris kogu kaitsevööndi ulatuses puude mahavõtmist ning kaitsevööndis kujuneva olukorra säilitamist tulevikus. Samuti võivad kaevetööde käigus saada kahjustatud naabruses asuvate puude juured, mis võib kaasa tuua nende mahavõtmise vajaduse tulevikus. Juurdepääsutee puhul oleme eeldanud, et see jääb algselt planeeritud asukohta. Reeglina on teealas toimuva ehituse ning avariide likvideerimise mõju märksa väiksem, kui haljasalal toimuvate tööde puhul. Ühtlasi on tõenäosus, et järgnevate aastakümnete jooksul tuleks trassi remontida, pigem väike. Mõisa ees paiknevad trassid kahtlemata komplitseeriksid mistahes ristuvate kommunikatsioonide (s.h tunnel) rajamist, kuid ei muudaks seda kindlasti võimatuks. Kokkuvõttes oleks meie hinnangul kahju mõispargile ning kogu kasutusala maht Teie poolt pakutud lahenduse korral oluliselt suurem. Mis puudutab kirjas esitatud arvamust, et trassi paigutamisega mõisahoone taha kaasneb väiksem muinsuskaitseline risk, siis ei toeta seda ükski esitatud fakt või autoriteetne arvamus. Pigem võiks riski hinnata oluliselt suuremaks ja seda eriti avatud kaevikuga tööde puhul. Projekteerimistööde maksumuseks kujuneks Töövõtja poolt esitatud hinnapakkumise kohaselt 8 220 eur (hinnale lisandub käibemaks). 6(13)
Enne 16.02.2023 ja enne sundvalduse seadmise korralduse andmist kaebaja trassi paigutamiseks sellist koridorivaliku soovi avaldanud ei olnud. Ka pärast 23.02.2023 vastuse saamist kuni sundvalduse seadmise korralduse tegemiseni ei avaldanud kaebaja, et ta sooviks astuda samme trassikoridori asukoha muutmiseks. Arvestades, et trasside asukoht mõisahoone ette on planeeritud kaebaja tellitud DP-ga, ei ole tõenäoline, et kaebaja soovis tegelikult mingisugust muud lahendust, kuid tasus sellise lahenduse eest, mida ta ei soovinud.
20.KAHOS § 2 lg 2 kohaselt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. AÕS § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt määratakse isikliku kasutusõiguse ulatus kahtluse korral vastavalt õigustatud isiku vajadustele. OÜ Strantum on Harku aleviku piirkonnas vee-ettevõtjaks vastavalt Harku vallavolikogu 24.11.2022.a otsusele nr 95 alates 01.01.2023. OÜ Strantum on selliselt hädaolukorraseaduse § 36 lg 4 p-s 3 sätestatud elutähtsa teenuse osutaja. Sellise teenuse osutamise peab eelviidatud sätte kohaselt tagama vastustaja kui kohaliku omavalitsuse üksus. Kaebaja kinnisasjal asuva juurdepääsutee näol on tegemist ainsa ligipääsuteega veetöötlusjaamani. Seega on sundvalduse seadmine asuvale juurdepääsuteele OÜ Strantum kasuks seatud avalikes huvides.
21.Kinnistu omanik peab arvestama Vabariigi Valitsuse 03.03.2006.a määrusega nr 64 „Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri“ § 3 lõikega 2, mille kohaselt on Harku mõisa park avalikuks kasutamiseks ning valdajal ei ole õigust keelata pargimaa-alal erateede ja radade avalikku kasutamist päikesetõusust päikeseloojanguni. Vabariigi Valitsuse määrust on hindamisaktis käsitlenud ka ekspert ning toonud välja, et määruse § 3 lg 3 kohaselt on pargis jalgrattaga sõitmine lubatud selleks määratud teedel ja radadel. Sõidukiga sõitmine on lubatud selleks määratud teedel ja sõiduki parkimine on lubatud parklates. Maastikusõidukiga sõitmine on lubatud pargi valitseja nõusolekul. Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine pargi valitseja nõusolekuta on lubatud hooldus-, järelevalveja päästetöödel, samuti liinirajatiste hooldamiseks vajalikel töödel ja maatulundusmaal metsamajandustöödel või põllumajandustöödel.
22.Eksperthinnangu lk 29 on ekspert märkinud, et vastavalt talle esitatud informatsioonile oli Instituudi tee 15 DP kehtestamise üheks tingimuseks trassi rajamine läbi hinnatava sundvaldusala ja Instituudi tn 15a kinnistul asuva veevarustuskeskuse renoveerimisega seotud tegevused, mille finantseerimises pidi kaebaja osalema. Samuti pidi omanik arvestama seadusest tuleneva tekkiva isikliku kasutusõigusega, mis on seotud vastavate trassi rajamisega. Neid asjaolusid arvesse võttes leidis ekspert, et hüvitise määramisel ei tule arvesse võtta isikliku kasutusõiguse ala 773,5 m2. Kaebaja ei ole eksperdi seisukohta vaidlustanud. Eksperdi lähenemine on õige, sest hüvitise maksmine kogu sundvalduse ala eest võiks olla põhjendatud juhul, kui juurdepääsuteed kasutaks ainult kolmas isik. Tegelikkuses aga kasutavad seda igapäevaselt ainult kinnistu omanik ja pargi külastajad. Kolmanda isiku kasutus on marginaalne. Nagu märgitud ekspertiisiaktis ja ka vaidlustatud korralduses, on kaebajal Vabariigi Valitsuse 03.03.2006.a määrusest nr 64 tulenev kohustus niikuinii hoiduda takistuste tegemisest pargiteede kasutamiseks, seega oli tal omandiõigusele olemas juba enne vaidlustatud korralduse andmist kehtiv kinnisomandi kitsendus. Kolmas isik on avaldanud, et seadusejärgne trassi kasutusala 2 meetrit välimise toru teljest, ehk siis kokku 4 m laiune riba, on piisav nii trassi hooldamiseks kui veetöötlusjaamale juurdepääsuks. 7(13)
Kolmandal isikul puudub vajadus kasutada teed täisulatuses ja senise praktika puhul kinnistu omanik seda ei võimalda ka, kuna juurdepääsuteel pargivad autod.
23.Vastustajale jääb arusaamatuks 09.10.2023 kohtunõude p 26, milles kohus märgib, et ei saa arvestada vastustaja 11.07.2023 korraldust nr 434 „Harku Vallavalitsuse 09.05.2023 korralduse nr 269 „Sundvalduse seadmine vee- ja kanalisatsioonitorustike ehitamiseks ja haldamiseks ning juurdepääsuteele talumiskohustuse kehtestamiseks Osaühing Strantum kasuks Harku vallas Harku alevikus asuvale Instituudi tee 15 kinnisasjale“ muutmine“. Seda sellepärast, et 26.06.2023 toimunud eelistungil tõstatas kohus ise talvise teehoolduse küsimuse ja märkis, et: „Tuleks kokku leppida ning määratleda ära tee hooldus. Kohus näeb, et see on lahendamata“. Alates korralduse muutmise korraldustest ongi õiguslik olukord selline, kus talvise hoolduse küsimus on lahendatud. Seepärast ei ole ka perioodilise tasu maksmine kaebajale põhjendatud, sest hooldust hakkab teostama kolmas isik, kaebajal vastav kohustus puudub. Seejuures tuleb arvesse võtta, et Strantumil veetöötlusjaama hooldamiseks tegelikult igapäevast talvist teehooldust vaja ei ole. Seda seepärast, et Strantumi hooldussõiduk läbib hinnatavat kinnistut mõned korrad kuus ning hooldamise või avarii korral on võimalik lumi ühekordselt ära lükata. Samuti on Strantumil võimalik juurdepääsuks kasutada maastikusõidukit, mida määruse nr. 64 kohaselt on hooldustöödeks võimalik kasutada ka ilma pargi valitseja nõusolekuta. Seega talvise teehoolduse tegemine mõisapargis ületab oluliselt kolmanda isiku vajadusi ja on käsitatav otseselt kaebajale antava soodustusena. Lisaks on 11.07.2023 korralduses täpsustatud, et OÜ Strantum valdus on kaasvaldus, mis ei piira omaniku valdust ega muuda tema õigusi ega kohustusi Vabariigi Valitsuse 03.03.2006 määrusega nr 64 „Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri“ võrreldes. Sellest nähtuvalt ei ole kolmandal isikul kasutuseelist terve tee kasutamiseks, vaid see tee on avalikus kasutuses juba enne korralduse andmist. Seejuures on vastustaja a kolmanda isiku huvi tee kasutamiseks veetrasside hoolduseks üleval viidatud hädaolukorra seaduse sätetest nähtuvalt selgelt avalik huvi.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
24.Kaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kohus tühistab Harku Vallavalitsuse 09.05.2023 korralduse nr 269 p 2, mille alusel on sundvalduse tasu 6940 eurot. Kohus jätab rahuldamata kaebuse korralduse nr 269 tühistamise nõudes põhjustel, et sundvalduse seadmine on õigusliku aluseta ning et vastustaja on teostanud kaalutlusõigust õigusvastaselt.
25.Tallinna Ringkonnakohus selgitas 30.09.2022 otsuses asjas nr 3-21-1643, et sundvalduse seadmise korraldus ei ole õigusvastane olukorras, kus sellega ei lahendatud lõplikult sundvalduse tasu ja selle maksmise korra ning varalise kahju hüvitamise küsimusi (KAHOS § 39 lg 7 p-d 3 ja 4). Tegemist on HMS § 52 lg 1 p 1 mõttes osaotsustusega, mis on tehtud enne asja lõplikku lahendamist selliselt, et esmalt seati sundvaldus ning seejärel otsustati tasu ja kahju puudutavad küsimused. Vastustaja otsustas sundvalduse seadmise korralduse resolutiivosa p-s 1 ja sundvalduse tasu määramise korralduse resolutiivosa p-s 2. Tulenevalt ringkonnakohtu otsuse loogikast on võimalik eristada kahte lahendamisele kuuluvat küsimuste ringi: sundvalduse seadmise õiguspärasus ja sundvalduse tasu õiguspärasus. Sellest tulenevalt peab kohus võimalikuks hinnata neid küsimusi eraldi. Kummalegi küsimusele antavast hinnangust sõltub, kas kaebus jätta tervikuna rahuldamata, rahuldada osaliselt või tervikuna. Kaebuse osalise rahuldamise võimalikkust toetab ka lähtekoht, et korralduse osalise tühistamise
8(13)
korral peab sundvalduse tasu osas peab vastustaja üksnes seda küsimust uuesti hindama ja haldusaktis põhjendama. Sundvalduse seadmise õiguspärasus
26.Tegemist on õiguspärase korraldusega, sest vastustaja seadis sundvalduse õiguslikul alusel, selle seadmiseks esines vajadus ning sundvaldus ei koorma kaebaja omandit ebaproportsionaalselt.
27.KAHOS § 4 lg 1 p 5 sätestab, et kinnisasja on lubatud omandada tehnovõrgu ja -rajatise ehitamiseks. KAHOS § 39 lg 2 sätestab, et sundvalduse seadmisele kohaldatakse kinnisasja sundvõõrandamise sätteid, kui KAHOS 8. peatükist (sundvalduse seadmine) ei tulene teisiti. Kuna KAHOS 8. ptk ei reguleeri, mis eesmärkidel on võimalik sundvaldust seada, siis on KAHOS § 4 lg 1 p 5 rakendatav tehnovõrgu- ja rajatise ehitamiseks. Kohtu hinnangul tuleb käesoleva vaidluse puhul arvesse võtta, et kuigi veetöötlusjaam asub Harku vallale kuuluval kinnistul, siis selle käitamiseks kasutada vee- ja kanalisatsioonitrassi, mis on kavandatud ehitada kaebaja kinnistule. Ilma vee- ja kanalisatsioonitrassita ei ole võimalik tagada piirkonnale teenuse pakkumine veetöötlusjaama kaudu. Vaidlust ei saa olla ka asjaolus, et veetöötlusjaam ja vee- ja kanalisatsioonitrass vajavad teatud hetkel hooldust ning mõlemale juurdepääsu eelduseks on kaebaja kinnisasja kasutamine. Kohtu hinnangul ei ole seetõttu sundvalduse seadmine KAHOS § 4 lg 1 p 5 alusel vastuolus selle sätte eesmärgiga.
28.Kohus möönab, et Osaühing Strantum oleks olukorras, kus kaebaja keeldus oma kinnisasjale juurdepääsu lubamisest, võinud taotleda tsiviilkohtult servituudi seadmist ja selle tasu määramist (AÕS § 156 lg 1). See aga ei muuda õigusvastaseks vastustaja valikut sundvalduse seadmiseks KAHOS § 4 lg 1 p 5 alusel. Võimalik, et vastustajale tundus see valik otstarbekas, arvestades, et vee- ja kanalisatsioonitrassi ehitamiseks kaebaja kinnisasjale oleks nii või teisiti tulnud sundvaldus seada. Seega võis olla otstarbekas seada sundvaldus ka juurdepääsuteele, mille tulemusel moodustus sundvalduse ala 1400 m2. Sellest tulenevalt lahendas vastustaja kaebaja omandiõiguse riivest tuleneva hüvitise määramise ühes menetluses. Nii tsiviil- kui ka halduskohtumenetluses saab hüvitisest huvitatud isik esitada oma seisukohad kohtule. Kohtu pädevuses ei ole hinnata haldusorgani tegevuse otstarbekust. Oluline on, et haldusorgani poolt määratav sundvalduse tasu arvestaks servituudi eest makstava tasu põhimõtteid.
29.Vastustaja andis 27.03.2023 ehitusloa veetöötlusjaama püstitamiseks Instituudi tee 15a kinnisasjale. Tegemist on kehtiva ehitusloaga. Vastustaja on sundvalduse seadmise vajadust korralduses piisavalt põhjendanud: vee- ja kanalisatsioonitrassi ehitamine ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumiseks teenib avalikku huvi, selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja need kuuluvad isikule, kes osutab vee-ettevõtjana ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenuseid ning seetõttu on sundvalduse seadmine avaliku huvi tõttu põhjendatud.
30.Kohus nõustub kaebajaga selles, et korralduses ei ole selgitatud, miks ei saaks vee- ja kanalisatsioonitrass kulgeda teiselt poolt mõisahoonet, mis kaebaja omandiõigust oluliselt vähem riivaks. Samas tuleb arvestada, et korralduses vastas vastustaja kaebaja poolt 02.05.2023 korralduse eelnõule esitatud vastuväidetele. Seega ei pidanud vastustaja korralduses sellele vastuväitele vastama.
31.Lisaks tuleb arvestada, et veetöötlusjaama ehitusloa menetluse ajal esitas kaebaja 16.02.2023 avalduse (kaebuse lisa 5), mis sisaldas muude vastuväidete seas ettepanekut, et kaebaja kinnisasjale ehitatav vee- ja kanalisatsioonitrass asuks mitte mõisa peahoone ees, vaid taga. 9(13)
Osaühing Strantum vastas selle avaldusele 23.02.2023 kirjaga (19.06.2023 menetlusdokumendi lisa 11), leides kokkuvõttes, et kahju mõispargile ning kogu kasutusala maht oleks kaebaja pakutud lahenduse korral oluliselt suurem. Korrigeeritud lahendus eeldab muuhulgas trassikoridoris kogu kaitsevööndi ulatuses puude mahavõtmist ning kaitsevööndis kujuneva olukorra säilitamist tulevikus. Samuti selgitas Osaühing Strantum, et väide, et trassi paigutamisega mõisahoone taha kaasneb väiksem muinsuskaitseline risk, ei ole tõendatud. Samuti tõi Osaühing Strantum välja vastuolu Instituudi tee 15 DP-ga. Nimetatud kirjas vastati ka muudele 16.02.2023 avalduses esitatud vastuväidetele. Harku Vallavalitsus andis 27.03.2023 ehitusloa veetöötlusjaama püstitamiseks Instituudi tee 15a kinnisasjale. Instituudi tee 15 DP seletuskirja (kolmanda isiku 19.06.2023 menetlusdokumendi lisa 1) p 2.4.1 kohaselt tagaks DP ala veevarustuse veetöötlusjaam. Seejuures on oluline, et veetrass tuleb rajada paralleelselt Instituudi tee kergliiklusteega. Instituudi teega saab aga ühendus tekkida Instituudi tee 15 kinnisasja kaudu. Seda kinnitab seletuskiri, millel öeldakse, et tehnovõrkude joonisel kajastatakse veevarustuse trasside põhimõttelised asukohad. Tehnovõrkude jooniselt (kolmanda isiku 19.06.2023 menetlusdokumendi lisa 3) on näha, et veetrass algab veevarustuskeskuse kinnisasjalt ja kulgeb mõisahoone eest Instituudi teeni. Instituudi tee 15 DP kehtestamise aluseks on DP finantseerimise leping (07.07.2016 sõlmitud lepingu p 3.4.6, kolmanda isiku 19.06.2023 menetlusdokumendi lisa 4 ja lepingu muutmine 12.11.2020), millega kaebaja võttis kohustuse osaleda veetöötlusjaama ehituse rahastamises. Nendest tõenditest lähtuvalt leiab kohus, et Instituudi tee 15a DP kehtestamisega ja ehitusloa andmisega lahendas vastustaja vee- ja kanalisatsioonitrassi kulgemise kaebaja kinnistu kaudu ning selliselt, et trass kulgeb Harku mõisa hoone eest. Tegemist on kehtivate haldusaktiga. Seetõttu seadis vastustaja sundvalduse õiguspäraselt selliselt, et vee- ja kanalisatsioonitrass läbib kaebaja kinnisasja mõisahoone eest Instituudi teeni, st mööda juurdepääsuteed.
32.Ehitusloast kui kehtivast haldusaktist lähtuvalt ei pea kohus sundvalduse seadmise vaidluse lahendamisel hindama ehitusloale esitatud vastuväiteid (otsuse p 15).
33.Sundvalduse seadmine selleks, et ehitada vee- ja kanalisatsioonitrass kaebaja kinnistule ja tagada kaebaja juurdepääsu tee kaudu piirkonna veevarustus, on proportsionaalne. Juurdepääsu tee alune vee- ja kanalisatsioonitrass ei takista kaebajal kinnisasja kasutamist õiguspärasel viisil. Kaebajal on kohustus tagada juurdepääsu tee kasutamine, sest see on juurdepääsuks avalikuks kasutamiseks mõeldud Harku mõisa pargile (Vabariigi Valitsuse 03.03.2006 määrusega nr 64 „Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri“ § 3 lg 2). Seega ei saaks ta juurdepääsu tee ala kasutada selliselt, mis takistaks selle kasutamist kolmandate isikute poolt. Järelikult ei ole kaebaja talumiskoormus selleks, et Osaühing Strantum saaks hooldada trasse ja veetöötlusjaama, ülemäärane. Sundvalduse tasu (KAHOS § 39 lg 5) õigusvastasus
34.Vastustaja määras sundvalduse ala suuruseks ca 1400 m2, mis hõlmab juurdepääsu teed tervikuna, sealhulgas trasside alust ala 773,5 m2 (väljavõte korralduse lisaks olevalt jooniselt, kaebus lisa 4).
10(13)
Kohus leiab, et vastustaja, tuginedes eksperthinnangule, on eksinud sundvalduse tasu suuruse määramisel. Kohtu hinnangul on asu arvestamine olnud ebaõige, kuna ekspert on aluseks võtnud üksnes selle osa teest (1400-773,5 m2 = 625 m2), mille all trasse ei asu (eksperdihinnangu lk 29, kaebuse lisa 2). OÜ Strantum sai sundvalduse seadmisega juurdepääsutee kasutamise näol kasutuseelise kogu tee ulatuses (ning mitte ainult ulatuses, kus teealuseid trasse pole). Tavaliselt lahendatakse juurdepääsu küsimused tsiviilõiguslikus korras servituudi seadmisega ning selle eest tasu määramisega (AÕS § 156 lg 1). Kohtu hinnangul ei ole välistatud selle küsimuse lahendamine sundvalduse seadmisega, kuid sel juhul tuleb arvestada neid põhimõtteid, mis kehtivad servituudi seadmisel. Vastasel juhul muutub sundvalduse seadmine haldusorgani poolt tema jaoks soodsamaks ning selline lähenemine ei ole õiguspärane. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 156 lg-st 1 lähtudes on koormatud kinnisasja omanikul õigus saada tasu, mis hõlmab hüvitist maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude (juhul kui juurdepääsutee korrashoiukohustus lasub juurdepääsuteed taluma kohustatud kinnisasja omanikul) ning omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele (RKTKm asjas nr 2-21-4128, p 12). Sundvalduse tasu suuruse arvutamisel tuleb lähtuda, milline oleks olnud servituudi ala. Selleks oleks olnud juurdepääsu tee tervikuna, st 1400 m2. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et ekspert on tasu suuruse määramisel eksinud: õiguspärane olnuks määrata tasu kogu sundvalduse ala, st 1400 m2 eest.
35.Vastustaja poolt saadetud sundvalduse menetluse alustamise teatest (OÜ Strantumi 19.06.2023 menetlusdokumendi lisa 12), nähtub, et kaebaja ei andnud nõusolekut isikliku kasutusõiguse seadmiseks. Sellest saab kohtu hinnangul teha järelduse, et kaebaja taganes endale Instituudi tee 15 DP finantseerimise lepinguga võetud kohustusest veevarustuse infrastruktuuri eest tasuda. Järelikult ei olnud eksperthinnangu (kaebuse lisa 2) koostamise hetkel enam 11(13)
põhjendatud lähtuda eksperdile antud sisendist Vastavalt hindajale esitatud informatsioonile oli detailplaneeringu kehtestamise üheks tingimuseks ka torustike rajamine läbi hinnatava sundvaldusala ja Instituudi tn 15a kinnistul asuva pumpla ning puurkaevude renoveerimisega seotud tegevused, mille finantseerimises pidi ka hinnatava katastriüksuse omanik osalema. Samuti pidi omanik arvestama seadusest tuleneva tekkiva isikliku kasutusõigusega, mis on seotud vastavate torustike rajamisega (eksperthinnangu lk 29). Järelikult ei olnud põhjust isikliku kasutusõiguse ala 773,5 m2 jätta välja alast, mille eest sundvalduse tasu määrata.
36.Seega on vastustaja eksinud kaebaja omandiõiguse riive ulatuse määratlemisel, mis toob kaasa korralduse resolutsiooni p 2 õigusvastasuse.
37.Seoses korralduse muutmisega 11.07.2023 (13.09.2023 menetlusdokumendi lisa) märgib kohus, et kohus hindab korralduse õiguspärasusest selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Muudatus puudutas juurdepääsu tee talvist hoolet. Selle teema tõstatas kohus kompromissläbirääkimiste istungil ühe küsimusena, mis võib viia kompromissini. Kuna teema ei seondu sundvalduse tasu õiguspärasusega, siis puudub vajadus seda eraldiseisvalt analüüsida. Varalise kahju eest hüvitise (KAHOS § 39 lg 6) määramata jätmine on õiguspärane
38.Sundvalduse seadmise korral makstakse kinnisasja omanikule sundvalduse tasu, kui asjaosalised ei lepi kokku teisiti (KAHOS § 39 lg 5). Lisaks tuleb kinnisasja omanikule hüvitada sundvalduse seadmise tõttu tekkiv varaline kahju (KAHOS § 39 lg 6). KAHOS § 39 lg 7 p 4 kohaselt peab sundvalduse otsus sisaldama põhjendatud juhul infot varalise kahju hüvitamise kohta. Eeltoodu tähendab kohtu hinnangul, et reeglina tuleb sundvalduse korral määrata sundvalduse tasu. Varalise kahju eest hüvitise määramine KAHOS § 39 lg 6 alusel on täiendav hüvitis, mis peab olema tuvastatav ja tõendatud.
39.Kohus möönab, et korralduses ei ole põhjendatud, miks kaebajale ei määratud hüvitist KAHOS § 39 lg 6 alusel. Samas nähtub korraldusest, et sundvalduse seadmisega seoses tellis vastustaja eksperdihinnangu, millest lähtus korraldust tehes. Eksperdihinnangus (p 4.3.3, lk 29) on selgitatud, et lisaks sundvaldusala väärtusele täiendavat kaasnevat kahju ega saamata jäävat tulu ei teki. Ekspert põhjendas seda asjaoludega, et kaebaja saab kinnisasja endiselt sihipäraselt kasutada. Märkimisväärset häiringut sundvalduse seadmine ei põhjusta. Häiring on seotud ehitustöödega ning hilisema vajadusega veetöötlusjaama hooldada. Selleks läbib hooldussõiduk kinnisasja mõned korrad kuus (eksperthinnangu p 2.5, lk 17).
40.Korralduse resolutsiooni p-st 1 on üheselt aru saada, et sundvalduse kehtestamise üheks põhjuseks on juurdepääsu saamine veetöötlusjaamale, selleks et seda hilisemalt hooldada. Kohus leidis eelnevalt, et sundvalduse tasu tuleb määrata juurdepääsu tee eest tervikuna. Sel juhul on sel samaväärne toime servituuditasuga. Järelikult ei ole põhjust määrata täiendavat hüvitist KAHOS § 39 lg 6 alusel juurdepääsu tee kasutamisest tuleneva häiringu eest.
41.Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et vastustaja võis korralduse koostada selliselt, et see sisaldas üksnes sundvalduse tasu määramist. Kokkuvõte
42.Kohus ei ole seotud kaebuse põhjendustega, miks vastustaja poolt määratud sundvalduse tasu 6940 eurot ei ole õiguspärane. Kohus leiab, et kaebuse eesmärgiks oli näidata, et hüvitis 12(13)
sundvalduse seadmise eest ei ole piisav. Seda on kaebaja otsesõnu maininud kaebuse p-s 3.32. Kohus lähtus otsust tehes kaebaja nõudest tühistada korraldus terviklikuna (kaebaja taotlus 2, kaebuse p 3.33). Kohus rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab korralduse osaliselt, st korralduse resolutsiooni p 2 osas. Menetluskulud
43.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude välja-mõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetlus-kulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
44.Kohus jättis kaebuse rahuldamata sundvalduse seadmise õiguspärasuse osa ja rahuldas kaebuse sundvalduse tasu osas. Kohus leiab, et proportsionaalselt rahuldas kohus kaebuse 40% ulatuses ja jättis rahuldamata 60% ulatuses.
45.Kaebaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud. Seega ei ole võimalik kolmandalt isikult välja mõista menetluskulusid kaebaja kasuks.
46.Osaühing nõuab esitatud arvete alusel menetluskulude 5690 eurot ilma käibemaksuta väljamõistmist kaebajalt.
47.Arvestades menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust peab kohus põhjendatuks mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 4000 eurot (käibemaksuta). Seega tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista menetluskulud 60% ulatuses, st 2400 eurot (400*60/100=).
48.Kaebaja menetluskuludeks on riigilõiv 20 eurot, mille ta tasus kaebuselt. Seega tuleb kolmandalt isikult kaebajalt kasuks välja mõista menetluskulud 40% ulatuses, st 8 eurot (20*40/100=). (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.