X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 6. jaanuari 2022. a otsuse nr 2 osaliseks tühistamiseks, 14. märtsi 2022. a vaideotsuse nr 5.23/8142-3 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks Kaebaja X Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel X, Y ja W nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. veebruaril 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 8. juuli 2021. a otsusega nr P6-2021-155364 Xle (kaebaja) seoses W kasvatamisega lapsetoetuse 60 eurot alates 1. novembrist 2020 kuni 31. detsembrini 2020. SKA määras 8. juuli 2021. a teise otsusega nr P6-2021-155368 kaebajale seoses W kasvatamisega lapsetoetuse 60 eurot alates 1. jaanuarist 2021 kuni 10. juunini 2035.
3-22-826
2.SKA määras 6. jaanuari 2022. a otsusega nr 2 kaebajale seoses W kasvatamisega vanemahüvitise 584 eurot alates 1. novembrist 2020 kuni 10. detsembrini 2020.
3.Kaebaja esitas 5. veebruaril 2022 vaide SKA 6. jaanuari 2022. a otsuse nr 2 peale. SKA jättis
14.märtsi 2022. a vaideotsusega nr 5.2-3/8142-3 vaide rahuldamata. SKA tugines vaideotsuses perehüvitiste seaduse (PHS) § 28 lg-le 2, mille kohaselt määratakse igakuise peretoetuse hilisemal taotlemisel toetus tagantjärele, kuid mitte rohkem kui taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest.
4.Kaebaja esitas 12. aprillil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles SKA 6. jaanuari 2022. a otsuse nr 2 ja 14. märtsi 2022. a vaideotsuse nr 5.2-3/8142-3 tühistamist, uue haldusakti tegemist, millega hüvitataks kaebajale vanemahüvitis summas 5840 eurot ja lapsetoetus summas 600 eurot. Kaebaja selgitas, et lapse vanemad on esitanud Rootsi Kuningriigis vanemahüvitise avaldused ja hüvitist ka saanud, kuid nüüd nõuab Rootsi Kuningriik väljamakstud perehüvitist tagasi alates 15. detsembrist 2019. Kaebaja leiab, et tema ja lapse isa Y avaldusi tuleks käsitleda kui õigeaegselt Eesti Vabariigis esitatud avaldusi ning nende põhjal maksta vanemahüvitist.
5.Kaebaja esitas 4. mail 2022 kaebuse täienduse, milles selgitas, et esitas 17. märtsil 2022 vaide Rootsi Försäkringskassan ́i otsuse peale, millega nõuti väljamakstud perehüvitist tagasi alates 15. detsembrist 2019. Kaebaja teatas 24. mail 2022 kohtule, et Rootsi Försäkringskassan tegi 11. mail 2022 vaideotsuse, mille kohaselt saab W isa Rootsi Kuningriigist vanemahüvitist ja lapsetoetust kuni 30. märtsini 2020 ning kaebaja saab kuni 30. märtsini 2020 lapsetoetuse kompensatsiooni. Seega alates 1. aprillist 2020 Rootsi Försäkringskassan perehüvitisi ei maksa.
6.Tartu Halduskohus jättis 1. juuni 2022. a määrusega kaebuse nõuete täpsustamiseks ning kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks käiguta. Kohus mõistis kohtule esitatud materjale arvesse võttes kaebaja nõudeid kokkuvõtlikult nii, et kaebaja palub tühistada SKA 14. märtsi 2022. a vaideotsus nr 5.2-3/8142-3 tervikuna ning 6. jaanuari 2022. a otsus nr 2 ja 8. juuli 2021. a otsus nr P6-2021-155364 osas, millega ajavahemiku 1. aprill 2020 kuni 1. november 2020 eest kaebajale vanemahüvitist ja lapsetoetust ei määratud. Lisaks palub kaebaja kohustada SKA-d tegema uued otsused. Kohus selgitas, et kuivõrd kaebaja luges SKA iseteeninduse süsteemis teavitust 8. juuli 2021. a otsuse nr P6-2021-155364 (lapsetoetus) tegemise kohta
12.juulil 2021, siis oli nimetatud otsuse peale esitatava tühistamis- ning kohustamiskaebuse esitamise viimane päev 11. august 2021. Kaebaja esitas kaebuse 12. aprillil 2022 ning on seega ületanud kaebetähtaega. Seetõttu andis kohus kaebajale lapsetoetust puudutavate nõuete osas võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus.
7.Kaebaja esitas 20. juunil 2022 kohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Ühtlasi teatas kaebaja, et soovib saada seoses W kasvatamisega vanemahüvitist ning lapsetoetust ajavahemiku 1. aprill 2020 kuni 1. november 2020 eest.
8.Tartu Halduskohus jättis 8. juuli 2022. a määrusega kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas haldusasja nr 3-22-826 menetluse SKA 8. juuli 2021. a otsuse nr P6-2021-155364 osalise tühistamise nõudes ja SKA kohustamise nõudes teha uus otsus, millega määrataks ajavahemiku 1. aprill 2020 kuni 1. november 2020 eest kaebajale asjakohases suuruses lapsetoetus. Kohus võttis sama määrusega menetlusse X kaebuse SKA 6. jaanuari 2022. a otsuse nr 2 osaliseks tühistamiseks, 14. märtsi 2022. a vaideotsuse nr 5.23/8142-3 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks.
3-22-826
9.Kohus otsustas vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.
10.1.Kaebaja selgitab, et lapse vanemad on esitanud Rootsi Kuningriigis vanemahüvitise avaldused ja hüvitist ka saanud, kuid 1. aprillist 2020 Rootsi Kuningriik kaebajale enam perehüvitisi ei maksa. Kaebaja leiab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 (määrus nr 883/2004) art-le 81 tuginedes, et tema ja Y avaldusi tuleks käsitleda kui õigeaegselt Eesti Vabariigis esitatud avaldusi ning nende põhjal maksta Eesti Vabariigis vanemahüvitist. Mõlemas riigis on vanemahüvitise süsteem ning perekond on esitanud vastavad avaldused õigel ajal. Seega on õigusvastane olukord, kus kumbki riik perehüvitisi ei maksa. Riigid peavad koos tagama, et ühest riigist teise liikuv pere/pereliige ei satuks halvemasse olukorda võrreldes ainult ühes liikmesriigis elavate ja töötavate inimestega.
10.2.SKA iseteenindusportaalis on vead kaebaja lapsi puudutavate otsuste osas, portaalis esinevad tehnilised probleemid ning kõik dokumendid pole olnud kättesaadavad. Kaebaja ei ole kunagi esitanud SKA-le vanemahüvitise avaldust W eest. Samuti pole vanemahüvitist lisatud SKA 17. mai 2021. a lapsetoetuse pakkumisele ega 8. juuli 2021. a peretoetuste määramise otsustesse. Viimati nimetatud otsustega määrati kõiki kaebaja lapsi puudutavad perehüvitised koos, hiljem pole kaebajale tehtud ühtegi perehüvitiste pakkumist ning ta pole ka ise ühtegi avaldust esitanud ega midagi kinnitanud.
10.3.Kaebaja pöördus 12. novembril 2021 esimest korda SKA poole, selgitades, et on tekkimas olukord, kus riigid ei tunnista W olemasolu. Kaebaja sai SKA-lt 26. novembril 2021 vastuse, et nemad maksavad perehüvitisi ainult kuus kuud tagasiulatuvalt. 15. detsembril 2021 helistati kaebajale SKA-st ning teatati, et SKA saab kaebajale määrata vanemahüvitise W eest alates 1. novembrist 2020 kuni 10. detsembrini 2020. SKA ametnik pidi asjaolusid veel täpsemalt uurima. Ühtegi ametlikku pakkumist kaebajale ei saadetud, ühtegi avaldust kaebaja ei esitanud ning pakkumist ei kinnitanud. Kaebajale tuli 6. jaanuari 2022. a otsus nr 2 üllatuslikult. Kaebaja proovis SKA-lt 4. veebruaril 2022 telefoni teel täiendavaid selgitusi saada. Kaebajale väideti, et ta on ise avalduse esitanud, kuid ühtegi dokumenti selle tõestuseks kaebajale ei esitatud. Kaebaja ei esitanud peretoetuste avalduse esitamise ajal teadlikult vanemahüvitise avaldust seoses Wga, teades, et kaebaja on kogu oma hüvitise saanud juba Rootsi Kuningriigilt. Eelnevat arvestades on põhjust kahelda SKA otsuste õiguspärasuses.
11.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
11.1.PHS § 5 alusel teavitatakse isikuid perehüvitise saamise õigusest, kui selline õigus on teada. Perehüvitiste taotlemiseks esitab isik SKA-le taotluse (PHS § 6 lg 1). Kaebaja laps W sündis 11. juunil 2019 Rootsi Kuningriigis ja temaga seoses Eestis perehüvitisi ei makstud. Kaebaja esitas 8. augustil 2019 vastustajale taotluse sünnitoetuse saamiseks seoses W sünniga. Vastustaja saatis kaebajale täiendavaid küsimusi pere olukorra kindlaks tegemiseks. Kaebaja ei vastanud SKA päringule ja kaebajale jäeti sünnitoetus määramata.
11.2.Kaebaja sõnul elasid nad juba 2019. a lõpus Eesti Vabariigis ning Rootsi Kuningriigiga neid ükski leping ei sidunud, samuti ei olevat kaebaja veel jõudnud peretoetusega tegeleda. Rootsi Kuningriigi pädeva asutuse andmetel kolis pere Eesti Vabariiki 15. detsembril 2019. Kaebaja sõnul oli lapse isa kuni 2020. a märtsini lapsehoolduspuhkusel ja ka tema oli märtsis 2020 lapsehoolduspuhkusel. Vastustajale ei ole teada, kas ja millal nende lapsehoolduspuhkus lõppes ning miks otsustas kaebaja taotleda perehüvitisi Rootsi Kuningriigist ja mitte Eesti
3-22-826 Vabariigist, kui pere elas alates 2019. a siin. Vastustajal ei ole andmeid ega dokumente kaebaja poolt viidatud Rootsi Kuningriigi pädeva asutuse 11. mai 2022. a otsuse kohta ega tea selle tagamaid. Samuti ei tea vastustaja, kas ja mis infot andis pere oma olukorra ja selle muutumise kohta Rootsi Kuningriigile. Kaebaja on avaldanud, et nad kaaluvad Rootsi Kuningriigi otsuse vaidlustamist. Kui kaebaja otsuse vaidlustab, siis järeldub sellest, et kaebaja hinnangul on tal alates 2020. a aprillist õigus perehüvitistele Rootsi Kuningriigis.
11.3.Vanemahüvitis määratakse PHS § 34 lg-s 1 sätestatud hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast, kui hüvitise taotlemiseks vajalikud dokumendid on esitatud kuue kuu jooksul hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates (PHS § 44 lg 1, 6. jaanuaril 2022 kehtinud redaktsioonis). Vanemahüvitise hilisemal taotlemisel määratakse hüvitis tagantjärele, kuid kõige rohkem taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest (PHS § 44 lg 2,
6.jaanuaril 2022 kehtinud redaktsioonis). Kaebaja ei teavitanud SKA-d Eesti Vabariiki naasmisest ega esitanud taotlust perehüvitiste saamiseks. Euroopa Liidu riigid vahetavad andmeid isikute olukorra kohta, kui selleks on põhjust. Kaebaja sõnul elasid ja töötasid nad aastaid Rootsi Kuningriigis ning vastustaja võib vaid oletada, et Rootsil ei olnud perehüvitiste maksmisel teada kõik asjaolud, mistõttu jätkati perele hüvitiste maksmist. Sellisel juhul ei olnud Rootsi Kuningriigi pädeval asutusel põhjust Eesti Vabariiki taotluste esitamisest teavitada, andmeid vahetada ega olnud ka põhjust kaebaja taotlust Eestile saata. Olemasolev info viitab, et Rootsi Kuningriigi pädev asutus sai tagantjärele teada, et perehüvitiste maksmiseks puudub teatud hetkest alus. Olukorras, kus kaebaja pere oli taas kolinud Eesti Vabariiki, kuid töösuhe (töösuhteks loetakse ka lapsehoolduspuhkusel olemine) Rootsi Kuningriigiga jätkus, oli Rootsi Kuningriik perele esmane perehüvitiste maksja. Sellest hetkest, kui pere elas Eesti Vabariigis ja Rootsi Kuningriigis töösuhet ei olnud, oli perel õigus perehüvitistele Eesti Vabariigis. Vastustaja viitab PHS § 1 lg-le 3 ja määruse nr 883/2004 preambuli p-le 35 ja art-le 68; samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009 art 2 lg-le 1.
11.4.Hüvitiste saamisel ei ole isikutel ainult õigused, vaid ka teatavad kohustused. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 kohaselt on esmane vastutus isikul endal teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul ning hüvitiste taotlemisel peab isik aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ning asjaolude muutumise korral hüvitise kohandamisele. Hüvitise taotlemisel ja saamisel on isik kohustatud esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, teavitama hüvitise andjat viivitamata hüvitise saamise õigust ja hüvitise andmist mõjutavatest asjaoludest ja asjaolude muutumisest ning osalema aktiivselt talle hüvitise andmises (SÜS § 21 lg 1). Kaebaja esitatud taotlustest Rootsi Kuningriigi asutustele järeldub, et ka need kohustavad isikuid asjaoludest või asjaolude muutumisest teavitama.
KOHTU SEISUKOHT
12.Vaidluse all on SKA 6. jaanuari 2022. a otsuse nr 2 õiguspärasus. Nimetatud otsusega määras SKA kaebajale W kasvatamisega seonduvalt vanemahüvitise üksnes ajavahemiku 1. november 2020 kuni 10. detsember 2020 eest ning jättis ülejäänud osas hüvitise määramata. Kaebaja on seisukohal, et vanemahüvitis on jäetud suures osas ebaõigesti määramata ning rõhub peaasjalikult asjaolule, et ei tohi tekkida olukorda, kus ei Rootsi Kuningriik ega ka Eesti Vabariik kaebajale vanemahüvitist asjakohase ajavahemiku eest ei maksa.
13.PHS §-st 32 tulenevalt on vanemahüvitise eesmärk tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist. PHS § 33 lg 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval vanemal PHS §-s 4 sätestatud tingimusi arvestades.
3-22-826
14.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja laps W sündis 11. juunil 2019 Rootsi Kuningriigis ning kaebaja esitas koos lapse isa Yga W kasvatamisega seonduvalt vanemahüvitise taotluse 2019. aastal Rootsi Kuningriigis. Samuti ei ole vaidlust selles, et W isa Y ja ema (kaebaja) on saanud Rootsi Kuningriigist perehüvitisi 2019. ja 2020. aastal (sh vanemahüvitist ja lapsetoetust) ning Rootsi Kuningriigi ametivõimud alustasid osa tasutud hüvitise tagasinõudmist. Kaebaja selgitas 24. mai 2022. a kaebuse täpsustuses (dtl 104), et Rootsi Kuningriigis läbiviidud vaidemenetluse tulemusena saab Y Rootsi Kuningriigist vanemahüvitist ja lapsetoetust kuni 30. märtsini 2020 ning kaebaja saab sama ajani kompensatsiooni. Kohtule ei ole pooled teatanud, et hüvitiste saamise osas Rootsi Kuningriigist oleks toimunud hiljem muutusi. Seetõttu lähtub kohus kaebaja esitatud teabest, et kuni 30. märtsini 2020 sai kaebaja ja Y W kasvatamisega seonduvalt perehüvitisi Rootsi Kuningriigist. Samuti nähtub poolte esitatud andmetest, sh kaebaja 12. novembril 2021 SKA-le esitatud selgitusest (dtl 119), et kaebaja elas koos elukaaslasega mitmeid aastaid Rootsi Kuningriigis ning seda ka W sünni hetkel, tööalaselt kaebaja ja W isa Y Eestiga seotud ei olnud. Perekond naasis detsembris 2019 Eestisse ning jäi püsivalt Eestisse elama hiljemalt aprillis 2020. Samuti nähtub kaebaja selgitustest, et 2019. aastal esitas kaebaja ja Y perehüvitiste avaldused Rootsi Kuningriigis, mitte Eesti Vabariigis.
15.PHS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse juhul, kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, perehüvitiste määramisel määrust nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. Selle määruse art 68 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratakse perehüvitiste maksmise prioriteetsus. Määruse preambuli punkt 35 kohaselt on vaja selleks, et vältida hüvitiste lubamatut kattumist, kehtestada prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui perehüvitist on õigus saada nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete elukoha liikmesriigi õigusaktide alusel. Seega ei ole perel õigust saada sama lapse eest perehüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt. Määruse art 68 sätestab prioriteetsuse määramise eeskirjad hüvitiste kattumise puhul. Eeskirjade kohaselt on Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Kui töötavad mõlemad vanemad, on esmaseks maksjaks laste elukoha riik. Määruse järgi ei ole lapsevanematele jäetud õigust valida, millisest riigist nad soovivad perehüvitisi saada. See otsustatakse vastavalt määruses sätestatud reeglitele ning määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte (määruse art 11 lg 1). Kuna Wga seonduvaid perehüvitisi maksti isa töötamisest lähtuvalt Rootsi Kuningriigis kuni aprillini 2020, ei ole selle ajavahemiku eest Eesti Vabariigis vanemahüvitise saamine lubatav. Samuti tuleneb eeltoodust, et kuni aprillini 2020 oli määruses nr 883/2004 ette nähtud kollisiooninormide alusel vanemahüvitise maksmise pädevus Rootsi Kuningriigil.
16.Kaebaja ei nõustu SKA-ga selles, et W kasvatamisega seoses saab kaebajale määrata vanemahüvitise üksnes ajavahemiku 1. november 2020 kuni 10. detsember 2020 eest. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud PHS § 44 lg 1 (praegu kehtiv PHS § 46 lg 1) kohaselt määrati PHS § 34 lg-1 sätestatud vanemahüvitis hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast, kui hüvitise taotlemiseks vajalikud dokumendid on esitatud kuue kuu jooksul hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates. PHS § 44 lg 2 nägi ette, et vanemahüvitise hilisemal taotlemisel määratakse hüvitis tagantjärele, kuid kõige rohkem taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest. Määruse nr 883/2004 art 81 näeb ette, et iga taotlus, avaldus või kaebus, mis ühe liikmesriigi õigusaktide rakendamiseks tuleks esitada selle liikmesriigi võimuorganile, asutusele või kohtule teatava tähtaja jooksul, loetakse õigeaegselt esitatuks, kui see on sama tähtaja jooksul esitatud teise liikmesriigi vastavale võimuorganile, asutusele või kohtule. Sellisel juhul saadab taotluse, avalduse või kaebuse saanud võimuorgan, asutus või kohus selle viivitamata edasi esimesena nimetatud liikmesriigi pädevale võimuorganile,
3-22-826 asutusele või kohtule kas otse või asjaomaste liikmesriikide pädevate võimuorganite kaudu. Selliste taotluste, avalduste või kaebuste esitamise kuupäev teisena nimetatud liikmesriigi võimuorganile, asutusele või kohtule loetakse nende pädevale võimuorganile, asutusele või kohtule esitamise kuupäevaks. Kaebaja leiab, et määruse nr 883/2004 art 81 alusel tuleb Rootsi Kuningriigis esitatud vanemahüvitise määramise taotlust käsitleda praegusel juhul tähtaegselt ka Eesti Vabariigis esitatud samaväärse taotlusena, mistõttu ei ole põhjendatud SKA viited hüvitise tagasiulatuva määramise tähtajale ja korrale ning talle tuleks vanemahüvitist maksta kogu asjakohase ajavahemiku eest. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
17.Euroopa Kohus asus 29. septembri 2021. a eelotsuses asjas nr C-3/21 määruse nr 883/2004 art 81 sisustamisel seisukohale, et sättes kasutatud mõiste „taotlus“ selle artikli tähenduses hõlmab üksnes taotlust, mille on esitanud vaba liikumise õigust kasutanud isik sellise liikmesriigi asutustele, kes ei ole määruses ette nähtud kollisiooninormide alusel pädev. Järelikult ei hõlma see mõiste algset taotlust, mille on liikmesriigi õigusnormide alusel esitanud isik, kes ei ole veel kasutanud oma õigust vabalt liikuda, ega seda, kui selle liikmesriigi ametiasutused maksavad perioodiliselt hüvitist, mida peaks sel ajal tegelikult maksma teine liikmesriik. Lisaks asus Euroopa Kohus seisukohale, et Euroopa Liidu õigusega ja täpsemalt tõhususe põhimõttega ei ole vastuolus selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamine, mis näevad toetustaotluse tagasiulatuva mõju suhtes ette aegumistähtaja, kui see tähtaeg ei muuda asjaomastele võõrtöötajatele määrusega nr 883/2004 antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Euroopa Kohus rõhutas, et mõistlike aegumistähtaegade määramine on üldjuhul tõhususe põhimõttega kooskõlas, sest tegemist on nii huvitatud isikut kui ka vastavat haldusorganit kaitsva õiguskindluse aluspõhimõtte kohaldamisega. Sellised tähtajad ei muuda liidu õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Samuti viitas Euroopa Kohus selles otsuses varasemale praktikale, milles selgitas et riigisisene norm, mis piirab näiteks lapsetoetuse tagasiulatuvat jõudu kuue kuuga, ei muuda õiguse kasutamist võimatuks (vt otsuse nr C-3/21 p-d 36, 45-46 ja otsuse resolutsioon).
18.Rootsi Kuningriigi ametiasutustele esitatud algset perehüvitiste määramise taotlust ei saa seega lugeda art 81 hõlmatud taotluseks ning vanemahüvitise Eestis määramisel ei saa tähtaja arvestamisel lähtuda Rootsi Kuningriigile perehüvitiste määramise avalduse esitamise ajast. Seega ei saa PHS § 44 lg-s 2 sätestatud tagantjärele hüvitise määramise kuue kuu tähtaja arvestamisel lähtuda sellest, et Rootsi Kuningriigi ametivõimudele esitati perehüvitiste saamise avaldused õigeaegselt. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et W kasvatamisega seoses ei andnud kaebaja Rootsi Kuningriigi ega Eesti Vabariigi haldusorganitele muutunud asjaoludest ise teada ehk kaebaja jättis määruse nr 883/2004 art 76 sätestatud kohustuse asjakohaselt täitmata. Art 76 kolmanda lõike kohaselt lasub ka hüvitise saamisega seotud asjaomasel isikul (hüvitise adressaadil) teavitamiskohustus. Nimelt peavad asjaomased isikud teavitama pädeva liikmesriigi ja elukohajärgse liikmesriigi asutusi esimesel võimalusel muudatustest nende isiklikus või pereolukorras, mis mõjutab nende õigust hüvitistele määruse alusel. Selle teabekohustuse nõuetekohase täitmata jätmisega võib kaasneda hüvitise saamise õiguse piiramine (art 76 lg 5), kusjuures eelviidatud Euroopa Kohtu seisukoha järgi võib selliseks piiranguks olla ka hüvitise tagasiulatuvale jõule ehk tagantjärele määramisele siseriikliku õigusega kehtestatud piirang. Selline piirang oligi kehtestatud PHS § 44 lg-s 2, mis võimaldab vanemahüvitise hilisemal taotlemisel määrata hüvitise tagantjärele, kuid kõige rohkem taotluse esitamise kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest. Hüvitise saajale näeb asjakohase teabe esitamise kohustuse ette ka SÜS § 21 lg 1 p-d 1-2, mis on rakendatav ka vanemahüvitise määramise otsustamisel (PHS § 1 lg 2).
3-22-826
19.Arvestades W sünniaega (11. juuni 2019), vaidlustatud SKA otsuse tegemise ajal kehtinud PHS § 34 lg-s 2 sätestatud vanemahüvitise perioodi pikkust, kaebaja SKA-le järelepärimise tegemise aega (10. mai 2021) ja SKA poolt peretoetuste ja vanemahüvituste määramise pakkumuse esitamise aega (17. mai 2021) ning vanemahüvitise tagantjärele määramise piirangut (6 kalendrikuud - PHS § 44 lg 2) on SKA määranud kaebajale vanemahüvitise õigeks ajavahemikuks (1. november 2020 kuni 10. detsember 2020). Kuna vastustaja ei olnud enne kaebaja poolt SKA-le 10. mail 2021 järelepärimise tegemist teadlik muutunud asjaoludest (kaebaja ja tema elukaaslase ning W püsiv elama asumine Eestisse hiljemalt aprillis 2020), ei ole vastustajale ette heidetav ka väidetav ebapiisav koostöö Rootsi Kuningriigi ametivõimudega. Pärast asjakohase teabe saamist on SKA teinud asjaolude selgitamiseks piisavat koostööd Rootsi Kuningriigi ametivõimudega.
20.Kuna SKA 6. jaanuari 2022. a otsus nr 2 on kohtu hinnangul materiaalselt õiguspärane, ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et SKA on vaideotsuses ekslikult viidanud otsuse tegemise ajal kehtinud PHS § 28 lg-le 2. Nimetatud norm reguleeris igakuise peretoetuse tagantjärele määramist. Vanemahüvitis ei olnud igakuine peretoetus PHS mõttes. PHS eristas perehüvitistena riiklikke peretoetusi, vanemahüvitist ja elatisabi (PHS § 3 lg 2). Vanemahüvitis ei olnud peretoetus PHS § 16 mõttes, mistõttu ei ole viide PHS § 28 lg-le 2 asjakohane. Vanemahüvitise tagantjärele maksmist reguleeris PHS § 44 lg 2 ning vaideotsuses oleks tulnud viidata sellele normile. Kuna tagantjärele hüvitise määramise tähtaja pikkus on nendes sätetes kattuv, siis ei oma see minetus vaideotsuse sisulise õiguspärasuse hindamisel siiski tähtsust.
21.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X kaebuse rahuldamata. HKMS § 158 lg 5 näeb ette, et kohus määrab otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis X, Y ja W nimed tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.