Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 13. detsember 2023, Tartu 3-20-2539
Haldusasi
X kaebus Tapa valla kohustamiseks tugiisikuteenuse määramiseks ning välismaal abi andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 16. novembri 2022. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X Vastustaja – Tapa vald
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta apellatsioonkaebuses uue nõudena esitatud tuvastamisnõue läbi vaatamata.
3.Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 12. jaanuar 2024).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on töövõimetu isik, kellele on määratud tugiisikuteenus. Ta reisis 2020. aasta novembris Itaaliasse, sealt Saksamaale ning soovis raha lõppemisel, et Tapa vald määraks talle erakorralist sotsiaaltoetust, et ta saaks osta Saksamaalt tagasisõiduks bussipiletid. Vald keeldus sellest.
2.X esitas kaebuse, mille lõplikuteks nõueteks jäi valla kohustamine määrata talle tugiisikuteenus suuremas ulatuses (et tugiisik aitaks tal kodu korras hoidmisel ja muudel taolistel juhtudel) ning kahju hüvitamise nõue. Kaebuse kohaselt jäeti kaebaja erakorralise sotsiaaltoetuse maksmisest keeldumisega Saksamaale hätta ja tal tekkisid intensiivsed hingelised üleelamised, mille hüvitamiseks taotles ta mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot.
3.Tartu Halduskohtu 16. novembri 2022. a otsusega rahuldati kaebus kohustamisnõude osas, ning kohustati Tapa valda lahendama kaebaja tugiisikuteenuse saamise taotlust uuesti. Ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Kaebajale on juba määratud Sotsiaalkindlustusameti poolt erihoolekandeteenusena igapäevaelu toetamise teenus. Kohus leidis, et asjaolu, et kaebajale on Sotsiaalkindlustusameti polt määratud igapäevaelu toetamise teenus, ei võta talt ära õigust pöörduda elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poole ja saada oma taotlustele vastuseid. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on sotsiaalteenuste osutamine ja muu sotsiaalabi andmise korraldamine kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne. Kaebaja esitas 11. detsembril 2020 vallale taotluse, mida oleks kohtu hinnangul tulnud käsitada tugiisikuteenuse saamise taotlusena. Vastustaja oleks pidanud taotluse lahendama. Kui vallale jäi taotlus arusaamatuks, oleks ta pidanud laskma kaebajal taotlust täpsustada. Seetõttu rahuldas kohus kaebuse kohustamisnõude osas ning kohustas valda kaebaja taotlust lahendama.
3.2.Hüvitisenõude osas leidis kohus, et vald ei ole süüliselt õigusvastaselt käitunud. Eesti kodanike huvide kaitsmine välisriikides ei ole kohalik, vaid riiklik ülesanne, mis vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 69 lg-le 1 kuulub Välisministeeriumi valitsemisalasse ja mida riik täidab oma diplomaatiliste esinduste ja konsulaarasutuste kaudu (VVS § 46 lg 41). Kohalikul omavalitsusel ei olnud kohustust välismaal olevale kaebajale Eestisse naasmise kulusid ja muid reisikulusid hüvitada. Samuti ei saa panna vastustajale süüks kaebajaga Saksamaal toimunud intsidenti, kus kaebaja langes rünnaku ohvriks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus kahju hüvitamise nõude osas tühistada ja uue otsusega kaebus ka selles osas rahuldada.
4.1.Kaebaja reisis 2020. a novembris Itaaliasse, kuid sealt naastes jäi ta rahahätta. Ta teavitas olukorrast Välisministeeriumit, kes soovitas pöörduda pereliikmete ja kohaliku omavalitsuse poole. Vastustaja ei pidanud olukorda kriisiolukorraks ja jättis ta hätta, kusjuures üks ametnikest oli erapoolik. Edasi sattus kaebaja Saksamaale, kus teda rünnati. Ründe osas algatati kriminaalmenetlus. Reisilt naasmiseks sai ta lõpuks konsulaarlaenu.
4.2.Halduskohus leidis ekslikult, et küsimus allus Välisministeeriumile. Tegelikult on kohalikel omavalitsus kohustus maksta erakorralist sotsiaaltoetust. Ka valla kodulehel on kirjas, et erakorraline toetus on isikule erandkorras makstav toetus õnnetusjuhtumi, kriisiolukorra või muu sarnase juhtumi korral. Halduskohus ei analüüsinud sellest toetusest ilmajätmise õiguspärasust.
4.3.Toetuse määramise küsimust lahendati istungil, kus osales erapoolik ametnik.
4.4.Kui kaebajale oleks toetust makstud, saanuks ta kasutada alternatiivset marsruuti või sattunud Berliini 24-48 tundi enne rünnakut ja oleks saanud ka enne seda Berliinist lahkuda.
4.5.Kaebajal tekkis alandatusse, hirmu, mure ja üksijätmise tunne. Kaebaja jäeti abita hoolimata sellest, et ta hoiatas vastustajat, et kaebajal ei jätku toitu ja välismaal võib temaga midagi juhtuda. Ta jäeti tahtlikult abitusse olukorda, mis on õigusvastane.
4.6.Kaebaja jäeti abita kättemaksuks seetõttu, et ta oli varem esitanud kaebusi sotsiaaltöötajate peale.
4.7.Kohustamisnõudega seoses tuleks tuvastada, et ükski õigusnorm ei keela kohalikul omavalitsusel tasuda Sotsiaalkindlustusameti tugiteenust osutavale ettevõttele teenuse eest, mis ületab praegu Sotsiaalkindlustusameti poolt osutatava teenuse mahu (neli tundi).
5.Tapa valla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Välisriigis Eesti kodanike huvide kaitsmine on riiklik, mitte kohalik ülesanne.
5.2.Halduskohus kohustas kaebaja taotlust tugiisikuteenuse osas uuesti läbi vaatama. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud nõue jääb seetõttu arusaamatuks. Tegemist on uue nõudega, mida apellatsioonkaebuses esitada ei saa.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust.
7.Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja märkinud, et ta reisis 2020. a novembris Itaaliasse lemmiklooma tooma. Tagasiteel jõudis ta enda vahenditega Itaaliast Münchenisse, kuid siis tuvastas, et jääb Münchenisse lõksu, sest reisi eelarve oli valesti planeeritud (reisieelsed kulud olid osutunud suuremateks ning tagasisõidu piletid olid ostetud vales järjekorras, enne Münchenisse jõudmist oli ostetud Kopenhaagen-Stockholmi pilet, aga Kopenhaagenisse ta ei jõudnudki). Ta teavitas 11. novembril 2020 olukorrast Välisministeeriumit ja Tapa valda. Kaebaja ema suutis aidata kaebajal Berliini jõuda. Tapa Vallavalitsus tegi 13. novembril 2020 otsuse, milles jättis erakorralise sotsiaalabi kaebajale andmata. Berliini raudteejaamas sattus kaebaja 14. novembri 2020. a öösel rünnaku ohvriks, teda kägistati ning politsei algatas menetluse eluohtlike kehavigastuse tekitamise eest (tl 4p). Berliini Eesti konsulaadist sai ta bussipileti koju ning 15. detsembril saabus ta Eestisse (tl 9).
8.Kaebaja soovib kirjeldatud läbielamistega seoses mittevaralise kahju hüvitamist 500 eurot. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamise üheks eelduseks see, et haldusorgan oleks käitunud õigusvastaselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et Tapa vald ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Kaebaja taotlus erakorralise toetuse määramiseks jäeti rahuldamata vallavalitsuse 13. novembri 2020. a vastusega, milles märgiti, et kaebaja ei kuulu toimetulekuraskustes isikute hulka ning tal puudub õigus õnnetusjuhtumi, kriisiolukorra või kuriteo läbi kannatanuna erakorralisele toetusele. Samuti viidati vastuses, et esmane vastutus on isikut ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekuks isikul endal (tl 42). Ringkonnakohus ei näe alust pidada seda keeldumist õigusvastaseks. Kaebaja rõhutab küll seda, et ta sattus hätta ning vajas abi, kuid ei ole samas ära näidanud õigusnorme, millest tuleneks talle subjektiivne õigus saada vallalt reisimiseks (reisilt koju naasmiseks) raha. Tapa Vallavolikogu 30. mai 2018. a määrusega nr 21 kehtestatud „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord Tapa vallas“ § 30 järgi on erakorraline toetus valla eelarvest erandkorras makstav toetus isikule või perekonnale õnnetusjuhtumi (loodusõnnetus, tulekahju avarii vms) või kriisiolukorra puhul. Määruse § 31 järgi on toetust õigus saada õnnetusjuhtumi, kriisiolukorra või kuriteo läbi kannatada saanud isikul või perekonnal. Kaebaja seisukohtadest on võimalik järeldada, et raha otsalõppemine välismaal on tema arvates kriisiolukord. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ilmselgelt mõeldakse eeltoodud normides kriisiolukorra all ootamatult tekkinud erakorralist olukorda, mis on tekkinud isiku tahtest sõltumatuna ning väljendub eeskätt paljusid isikuid mõjutaval viisil (nt kestev elektrikatkestus, äärmuslike ilmastikunähtuste tagajärjed jms). Reisile minek oli kaebaja teadlik valik. Ka raha ebapiisavus selleks, et reisilt koju naasta, ei saa keskmise mõistliku inimese jaoks olla ootamatult ilmnev asjaolu. Ootamatu võib see olla vaid isiku jaoks, kes ei vaevu enda finantsvõimekust ja reisimisega kaasnevaid kulusid eelnevalt kindlaks tegema. Samuti võib olla isikuid, kes ei käitu finantsiliselt vastutustundlikult ning on harjunud lootma sellele, et vajadusel neid aidatakse. Ilmselgelt ei ole aga sellistel viisidel käitumine käsitatav kriisiolukorrana ning vastavalt ei olnud kaebajal õigust saada vallalt erakorralist toetust.
Ka asjaolu, et kaebaja oli Saksamaal temavastase ründe tõttu kannataja, ei tingi erakorralise toetuse määramist. Esiteks oli kaebaja esitanud erakorralise toetuse määramise taotluse enne seda, kui ta rünnaku ohvriks langes (vrd 4p ja 42). Seega ei teadnud vald taotluse lahendamisel ründest. Lisaks on kaebaja seisukohtadest arusaadav, et raha otsalõppemine ei olnud seotud ründega, st raha oli tal lõppenud juba varem ning ta ei jäänud sellest ilma ründe tõttu. Seetõttu pole põhjust kaebajavastast rünnet ning toetust omavahel siduda, sest neil asjaoludel poleks toetus olnud kompensatsioon kuriteo käigus kaotatud vara eest.
9.Lisaks oli valla keelduvas vastuses viidatud ka sellele, et kaebaja sissetulekuid arvestades ei kuulu ta toimetulekuraskustes isikute hulka. Sellest asjaolust on kaebaja mööda vaadanud ega ole seda seisukohta ümber lükanud. Asja materjalidest nähtub, et 2020. a esimese poole reaalne netosissetulek oli kaebajal keskmiselt 1032,34 eurot kuus (tl 23). Ehkki aeg, mil kaebaja erakorralist toetust taotles, oli novembris 2020, võib see asjaolu siiski viidata, et vastustaja hinnang, mille järgi kaebaja ei kuulu toimetulekuraskustes isikute hulka, vastab tõele.
10.Kaebaja väitel osales istungil, kus toetuse määramise küsimust lahendati, erapoolik ametnik. Kaebaja on põhjendanud ametniku erapoolikust tema ema ja selle ametniku vahelise vestluse kirjeldusega (tl 3-4). Kuna eelnevalt ilmnes, et kaebajal ei olnud subjektiivset õigust erakorralisele toetusele, siis ei ole toetuse määramata jätmine õigusvastane isegi siis, kui kaebaja väide ametnik erapoolikuse kohta peaks paika pidama. Erapooliku ametniku istungil osalemine ei saanud viia taotluse rahuldamata jätmiseni, kui alused taotluse rahuldamata jätmiseks olid niikuinii olemas. Seepärast ringkonnakohus kõnealuse ametniku väidetaval erapoolikusel pikemalt ei peatu. Siiski märgib ringkonnakohus, et ainuüksi kaebaja viidatud vestluse kirjeldus ning asjaolu, et kaebaja oli varem valla sotsiaaltöötajate peale kaevanud, ei anna alust arvata, et ametnik tõepoolest erapooletuse nõuet rikkus.
11.Kaebaja arutleb apellatsioonkaebuses selle üle, et kui talle oleks toetust makstud, ei oleks ta
14.novembri 2020. a rünnaku ajal Berliini rongijaamas olnud ning poleks rünnaku ohvriks sattunud. See asjaolu ei oma asjas tähtsust. Kuna toetuse maksmata jätmine oli õiguspärane, siis ei ole vallale etteheidetav see, et kaebaja sattus rünnaku ajaks Berliini raudteejaama.
12.Kaebaja kirjeldab apellatsioonkaebuses enda kannatusi ja seda, et ta tundis alandust, hirmu, muret jms. Samuti jäeti ta tema arvates tahtlikult abitusse olukorda. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja samastab alusetult toetuse aluste puudumise tõttu selle maksmisest keeldumise ja abitusse olukorda jätmise. Ringkonnakohus kordab, et kuna toetuse maksmise alused polnud täidetud, siis oli toetuse maksmisest keeldumine õiguspärane. See, et kaebaja tundis enda väitel erinevaid negatiivseid emotsioone, ei tingi kahju hüvitamist olukorras, kus haldusorgan pole õigusvastaselt käitunud.
13.Ka seoses kaebaja väitega, et ta jäeti abita kättemaksuks varasemate kaebuste eest, on kohane märkida, et kaebajale toetuse määramisest keelduti õiguspäraselt. Seega ei saanud tegemist olla kättemaksuga.
14.Kohustamisnõudega seoses rahuldas halduskohus kaebuse ning kohustas valda kaebaja tugiisikuteenuse määramise taotlust uuesti lahendama. Kaebaja apellatsioonkaebusest on võimalik
järeldada, et ta soovib, et tuvastataks see, et kohalikul omavalitsusel pole keelatud maksta Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud tugiteenuse osutajale lisatasu, et viimane osutaks teenust kaebajale pikema aja vältel. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et sellisel kujul on see uus nõue, mida polnud esitatud halduskohtus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 3 järgi ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle tuvastamisnõude läbi vaatamata.
15.Seoses kahju hüvitamise nõudega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida veel järgmist. RVastS § 13 lg 1 p 4 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel ka eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel. Teisisõnu tuleb arvestada ka kannatanu kaassüüd kahju tekkimises. Kaebaja põhjendas Itaaliasse sõitmist sellega, et ta läks sinna tooma lemmiklooma (habeagaami). Reis toimus 2020. a novembris, mil üle kogu maailma olid ulatuslikud piirangud seoses koroonaviiruse levikuga ning keskmisele mõistlikule inimesele pidi olema selge, et reisimine on põhiline viis, mille abil viirus üle maailma levib ning et reisides suurenevad inimestevahelised kontaktid oluliselt ja vastavalt tõuseb oluliselt ka nakatumise, haigestumise ja viiruse levitamise oht. Seega oli sel ajal reisimine äärmiselt vastutustundetu käitumine. Kaebaja märkis veel, et Itaalia müüja oli teatanud, et Itaalias võivad piirangud detsembris karmistuda ja seetõttu oli reis kiireloomuline ning et kaebajal oli seega mõjuv põhjus välismaale reisiks. Põhjendusena tõi kaebaja välja veel selle, et ta ei oleks saanud mujalt samade geneetiliste iseärasustega habeagaami ja et Eestis keelduti talle kahel korral selle looma müümisest (tl 9p). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub sellest kaebaja käitumisest, et isegi kui kaebajale oleks tekkinud hüvitamisele kuuluv kahju, saaks asuda seisukohale, et kaebaja on enda vastutustundetu käitumisega kahju tekkimises olulisel määral ise süüdi. Lemmiklooma soetamiseks reisimine koroonaviiruse laialdase leviku tingimustes, mil kogu maailmas olid viiruse tõkestamiseks olulised piirangud ning meditsiinisüsteem oli üle koormatud, oli ilmselgelt väga vastutustundetu käitumine. Kaebaja vastutuse osakaal neid asjaolusid arvestades võiks viia üldse hüvitise välja mõistmata jätmiseni.
16.Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Muutmist vajavad siiski halduskohtu otsuse põhjendused. Halduskohtu keskne põhjendus hüvitisenõude rahuldamata jätmisel oli see, et Eesti kodanike kaitsmine välismaal ei ole kohalik, vaid riiklik ülesanne. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et see põhjendus pole käesoleval juhul asjakohane, kuna vaidlus ei käi riikliku abi andmata jätmise üle, vaid Tapa valla keeldumise üle maksta erakorralist toetust. Seetõttu tuleb halduskohtu põhjendusi selles osas muuta, kuid kohtuotsuse tühistamiseks ringkonnakohus vajalikuks ei pea.
17.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv 20 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.