Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 14. mai 2021, Tartu 3-20-2539 X kaebus Tapa valla 27. mai 2020. a otsuse nr 82/20/534-3 ja 22. juuli 2020. a vaideotsuse nr 434 tühistamiseks, Tapa valla kohustamiseks ja keelamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. X määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tapa vald
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus osaliselt. Muuta Tartu Halduskohtu 25. märtsi 2021. a määruse resolutsiooni punkti 2 ja sõnastada see järgmiselt: „Lõpetada menetlus Tapa valla 27. mai 2020. a otsuse nr 8-2/20/534-3 ja 22. juuli 2020. a vaideotsuse nr 434 tühistamise nõudes.“
2.Saata haldusasi tagasi halduskohtule kaebuse ülejäänud nõuete menetlusse võtmise otsustamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.
ASJAOLUD JA RINGKONNKOHTU PÕHJENDUSED
1.X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tapa valla vastu. Kaebuses märkis kaebaja, et vaidlustab Tapa Vallavalitsuse 22. juuli 2020. a haldusakti, paludes ühtlasi ennistada tähtaeg haldusakti vaidlustamiseks. Veel palus kaebaja tunnistada põhiseadusvastaseks toimetulekupiir ja statistiline elatusmiinimum ning määrata, et sotsiaaltoetuste määramisel tuleb lähtuda miinimumpalgast; keelata kaebuses nimetatud valla ametnike osalemine kaebajat puuduvates haldusmenetlustes, mis võivad tulevikus Tapa valla ja kaebaja vahelises õigussuhtes aset leida; kohustada vastustajat hoiduma kaebaja varasemaid kaebusi kaebaja kahjuks arvesse võtmast ehk kaebaja penaliseerimisest hoiduma; keelata vastustajal tulevikus läbiviidavate menetluste raames pealiskaudsete ja paljasõnaliste otsustega sotsiaaltoetuste rahuldamata jätmine ilma, et nad sääraseid otsuseid põhjalikult põhjendaksid; kontrollida, kas esineb alus terve Tapa Vallavalitsuse kollektiivseks erapoolikuseks ning nende asemel muu riigiorgani määramiseks, kes tulevikus kaebaja sotsiaaltoetuste taotlusi jms lahendaks. Lisaks märkis kaebaja, et soovib vastustajalt hüvitist mittevaralise kahju eest seoses kaebaja Saksamaale hätta jätmisega (kaebuse p 2.4).
2.Tartu Halduskohus 25. märtsi 2021. a määrusega jättis rahuldamata taotluse kaebetähtaja ennistamiseks (resolutsiooni punkt 1) ja lõpetas menetluse haldusasjas (resolutsiooni p 2). Halduskohus selgitas, et HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema alates 24. juulist 2020 ja lõppes 24. augustil 2020. Kaebus saabus kohtusse 18. detsembril 2020, järelikult ei ole kaebus tähtaegne. Kaebaja märkis, et soovib kaebetähtaja ennistamist seetõttu, et valla ametnikud on erapoolikud ja neile ei meeldi tema kaebused. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui isikul on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist juhul, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Kohtupraktika järgi võib tulla tähtaja ennistamist põhjendava asjaoluna kõne alla ka õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimus protsessitoimingutes. Praegusel juhul ei ole kaebaja ise olnud kaebetähtaja järgimisel piisavalt hoolikas, mistõttu ei ole alust kaebetähtaja ennistamiseks ning menetlus haldusasjas tuleb lõpetada kaebust menetlusse võtmata. Kaebuse ülejäänud nõuded ja taotlused jättis halduskohus tähelepanuta, põhjendades seda menetluse lõpetamisega haldusasjas.
3.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25. märtsi 2021. a määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale. Määruskaebuse kohaselt tugines halduskohus määrust tehes kohtunõudele ja valla vastusele, mida kaebajale kättesaadavaks ei tehtud. Kaebetähtaja ületamist ei põhjustanud kaebaja võimetus tähtajast aru saada, vaid vastustaja ametnike erapoolikus kaebaja taotluse lahendamisel. Vaidlustatud määruse tegemisel jättis halduskohus võtmata seisukoha mitme kaebaja nõude osas. Nii ei ole halduskohus käsitanud kaebaja nõudeid tunnistada põhiseadusvastaseks toimetulekupiir ja statistiline elatusmiinimum ning määrata, et sotsiaaltoetuste määramisel tuleb lähtuda miinimumpalgast; keelata kaebuses nimetatud valla ametnike osalemine kaebajat puudutavates haldusmenetlustes, mis võivad tulevikus Tapa valla ja kaebaja vahelises õigussuhtes aset leida; kohustada vastustajat hoiduma kaebaja varasemaid kaebusi kaebaja kahjuks arvesse võtmast ehk kaebaja penaliseerimisest hoiduma; keelata vastustajal tulevikus läbiviidavate menetluste raames pealiskaudsete ja paljasõnaliste otsustega sotsiaaltoetuste rahuldamata jätmine ilma, et nad sääraseid otsuseid põhjalikult põhjendaksid; kontrollida, kas esineb alus terve Tapa Vallavalitsuse kollektiivseks erapoolikuseks ning nende asemel muu riigiorgani määramiseks, kes tulevikus kaebaja sotsiaaltoetuste taotlusi jms lahendaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus on kontrollinud määruskaebuse esitamise lubatavust, tähtaega ning määruskaebuse esitatavatele nõuetele vastavust ning võtab määruskaebuse menetlusse. Halduskohtu määrus vaidlustatud osas puudutab eelkõige taotleja õigusi, mistõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kaasata määruskaebuse lahendamisele Viru Vanglat ega anda talle võimalust määruskaebuse kohta seisukoha esitamiseks.
5.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
6.Vaidlustatud määrusega lõpetas halduskohus asjas menetluse leides, et kaebuse nõue vastustaja haldusakti tühistamiseks on esitatud tähtaja rikkumisega ja puudub alus tähtaja ennistamiseks.
7.Esmalt osutab ringkonnakohus sellele, et halduskohus ekslikult märkis kaebuse nõudeks Tapa valla 22. juuli 2020. a vaideotsuse nr 434 tühistamise nõude. Kaebaja on kaebuses vaidlustatava haldusaktina tõepoolest märkinud vaideotsuse, kuid kaebuse väidetest ilmneb selgelt, et kaebaja tahteks on vaidlustada vastustaja keeldumine kaebajale ühekordse sotsiaaltoetuse määramisest. Vastustaja keeldus toetuse määramisest 27. mai 2020. a otsusega
nr 8-2/20/534-3. Seega tuleb kaebuse tegelikuks nõudeks pidada nõuet tühistada Tapa valla 27. mai 2020. a otsus ning ühtlasi ka vaideotsus, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata.
8.Eelnev ei muuda aga kaebetähtaja arvestamist, sest 30-päevase kaebetähtaja kulgemine algas vaideotsuse kaebajale (HMS § 87 lg 1, HKMS § 46 lg 1) teatavakstegemisest. Siinkohal on asjakohatu halduskohtu viide HKMS § 47 lg-le 2. Sotsiaaltoetuse taotluse rahuldamata jätmise otsuse vaidlustamiseks ei näe kehtiv õigus ette kohustuslikku kohtueelset vaidemenetlust. Seega ei olnud nõutav, et kaebaja enne halduskohtule kaebuse esitamist pöörduks vaidega vastustaja poole. Vaide esitamine oli üksnes kaebaja õigus. Vaidlust ei ole selles, et kaebus esitati peaaegu viis kuud pärast vaideotsuse kaebajale teatavakstegemist. 30-päevane kaebetähtaeg on seega selgelt ületatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et asjas ei nähtu, et kaebetähtaja möödalaskmiseks esinenuks mõjuv põhjus. Kaebaja kinnitusel on ta võimeline kaebetähtajast aru saama. Arvestades, et kaebaja on suutnud iseseisvalt koostada vastustajale esitatud vaided, halduskohtule esitatud kaebuse ja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse ning tuua neis esile, millist vastustaja või halduskohtu tegevust peab ta oma õigusi rikkuvaks, ei näe ringkonnakohus põhjust kahelda kaebaja võimes osaleda halduskohtumenetluses ja järgida põhilisi menetlusreegleid. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks ennistada kaebuse esitamise tähtaega põhjusel, et vastustaja ametnikud on kaebaja suhtes erapoolikud. Esiteks on ametnike tegevuse õiguspärasuse hindamine kaebuse eset puudutavas osas kaebuse sisulisel läbivaatamise lahendatav küsimus. Teiseks ei takistanud vastustaja ametnike võimalik vastumeelsus kaebaja suhtes või kaebaja õigusi piirav tegevus kaebajal kaebuse esitamist halduskohtule. Kaebajal ilmselt oli võimalus esitada kaebus halduskohtule juba 2020. aasta augustis. Kaebuses kirjeldatud asjaoludest ilmneb, et kaebaja otsustas vaidlustada vastustaja tegevuse kohtus alles pärast seda, kui vastustaja keeldus kaebajale ühekordse toetuse andmisest Saksamaalt Eestisse naasmiseks 2020. aasta novembris. Seega on kaebuse hilinenult esitamise põhjuseks hoopis see, et kaebaja algselt ei soovinudki kohtusse pöörduda, mitte see, et tal selleks võimalust ei olnud. Kokkuvõtteks leidis halduskohus põhjendatult, et kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust ning menetlus Tapa valla 27. mai 2020. a otsuse nr 8-2/20/534-3 ja 22. juuli 2020. a vaideotsuse nr 434 tühistamiseks tuli lõpetada kaebust menetlusse võtmata.
9.Tühistamisnõude osas menetluse lõpetamisest ei tulene aga, et kaebuse ülejäänud nõuded võiks jätta tähelepanuta. Kaebuse ülejäänud nõuete tähelepanuta jätmisel ei ole halduskohus viidanud oma tegevuse õiguslikule alusele. Ringkonnakohtu arusaama järgi halduskohtumenetluse seadustik kaebuse ühe nõude osas menetluse lõpetamisel sellist tagajärge ette ei näe. HKMS § 37 lg-s 2 on loetletud nõuded, mida kaebusega halduskohtumenetluses saab esitada. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi võib kaebuses soovi korral esitada mitu omavahel seotud nõuet (liitkaebus). Sellisel juhul halduskohus kontrollib liitkaebuse lubatavust iga nõude osas eraldi. Seega vastupidiselt halduskohtu seisukohale ei tingi liitkaebuse ühe nõude osas menetluse lõpetamine automaatselt kaebuse ülejäänud nõuete menetlusest väljalangemist. Samuti ei ole võimalik tühistamisnõude osas kaebetähtaja rikkumisest järeldada, et ka ülejäänud nõuete osas oleks kaebus esitatud hilinenult. Olukorras, kus halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta lõpetab haldusasja menetluse tervikuna, kuigi menetluse lõpetamise alus esineb üksnes kaebuse ühe nõude osas, on määrus osaliselt õigusvastane. Halduskohtul tuleb võtta seisukoht kaebuse iga nõude lubatavuse kohta ja vastavalt kas nõue menetlusse võtta või sellest keelduda.
10.Lisaks tühistamisnõudele on kaebaja kaebuse nõuetena palunud veel: tunnistada põhiseadusvastaseks toimetulekupiir ja statistiline elatusmiinimum ning määrata, et sotsiaaltoetuste määramisel tuleb lähtuda miinimumpalgast; keelata kaebuses nimetatud valla ametnike osalemine kaebajat puuduvates haldusmenetlustes, mis võivad tulevikus Tapa valla ja kaebaja vahelises õigussuhtes aset leida; kohustada vastustajat hoiduma kaebaja varasemaid
kaebusi kaebaja kahjuks arvesse võtmast ehk kaebaja penaliseerimisest hoiduma; keelata vastustajal tulevikus läbiviidavate menetluste raames pealiskaudsete ja paljasõnaliste otsustega sotsiaaltoetuste rahuldamata jätmine ilma, et nad sääraseid otsuseid põhjalikult põhjendaksid; kontrollida, kas esineb alus terve Tapa Vallavalitsuse kollektiivseks erapoolikuseks ning nende asemel muu riigiorgani määramiseks, kes tulevikus kaebaja sotsiaaltoetuste taotlusi jms lahendaks. Ringkonnakohus möönab, et vähemalt osa ülaltoodud nõudeid ei saa olla halduskohtumenetluses kaebuse esemeks ja tuleb seega tagastada kaebeõiguse puudumise tõttu. Samas ei saa ringkonnakohus asuda halduskohtu asemel esimesena kaebuse nõuete lubatavust kontrollima. Sellisel juhul kaotaks kaebaja suuresti võimaluse kaitsta oma õigusi edasikaebe korras.
11.Ringkonnakohus osutab veel sellele, et kaebuses (punkt 2.4) on kaebaja selgelt väljendanud tahet saada vastustajalt hüvitist mittevaralise kahju eest seoses intsidendiga Saksamaal. Kuigi kaebaja ei ole hüvitisenõuet märkinud kaebuse nõuete loetelus ei järeldu sellest, et kaebaja hüvitisenõuet esitada ei soovinudki. Kaebaja pühendas kahjunõudele ca kolm lehekülge teksti kaebuses, selgitades nii seda, milles seisneb talle tekkinud kahju, millega vastustaja kaebajale kahjuliku tagajärje põhjustas ning kui suurt hüvitist ta saada soovib. Nendel asjaoludel tuleb ka hüvitisenõue lugeda kaebuses esitatud nõudeks, v.a juhul kui kaebaja asja uuel lahendamisel väljendab selgelt tahet hüvitisenõuet mitte esitada.
12.Eeltoodud põhjustel rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt. Vaidlustatud määruse resolutsiooni punkti kaks tuleb muuta selliselt, et menetlus lõpetatakse üksnes Tapa valla 27. mai 2020. a otsuse nr 8-2/20/534-3 ja 22. juuli 2020. a vaideotsuse nr 434 tühistamise nõudes. Ülejäänud osas tuleb haldusasi saata halduskohtule tagasi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.