Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 07.12.2023, Tartu 3-21-1469 Priosüsteem OÜ kaebus Viljandi Linnavolikogu 22.04.2021. a otsuse nr 1-5/21/1096-1 ja Viljandi Linnavalitsuse 31.05.2021. a korralduse nr 281 tühistamiseks ning Viljandi Linnavolikogu kohustamiseks vaadata Priosüsteem OÜ 24.03.2021. a taotlus uuesti läbi Tartu Halduskohtu 28.11.2022. a otsus Priosüsteem OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Priosüsteem OÜ, esindajad Janno Reimal ja vandeadvokaat Merli Mäesalu Vastustaja – Viljandi linn, esindajad Ene Rink ja Jaak Reinula Kolmas isik – osaühing Segmonte, esindaja Jüri Müllerson
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Priosüsteem OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 28.11.2022. a otsus ja saata asi samale halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 07.12.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viljandi Linnavolikogu 22.06.1995. a otsusega nr 240 kehtestati Viljandi linna kvartali nr 172 detailplaneering, mis hõlmab nii Pikk tn 2a kui Tasuja pst 3 kinnistut. Detailplaneeringu kooskõlastas 12.05.1995 Riigi Muinsuskaitseameti peainspektor. Detailplaneeringu koostamise eesmärgiks oli kvartali nr 172 territooriumi kruntimine, linna omandis olnud Tasuja pst 3, Pikk
tn 2a, 2b ja 2c kruntide hoonestuse korrastamine ning kruntidele ehitusõiguse määramine. Tasuja pst 3 kinnistu (registriosa nr 231439) omanik on alates 19.03.2003 OÜ Segmonte ja Pikk tn 2a kinnistu (registriosa nr 602039) omanik alates 11.01.2017 Priosüsteem OÜ.
2.Tasuja pst 3 kinnistu omanik esitas 01.10.2020 taotluse detailplaneeringut täpsustavate projekteerimistingimuste väljastamiseks Tasuja pst 3 kinnistule.
3.Priosüsteem OÜ esitas 24.03.2021 taotluse Viljandi linna kvartali nr 172 detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamiseks Tasuja pst 3 kinnistu osas planeerimisseaduse (PlanS) § 140 lg 1 p 1 ja p 2 alusel, arvestades, et detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud 26 aastat, seda ei ole asutud ellu viima, oluliselt on muutunud Vabaduse platsi linnaehituslik olukord ja mälestise peale ehitamine ei ole õiguspärane.
4.Viljandi Linnavolikogu jättis 22.04.2021. a vastusega nr 1-5/21/1096-1 taotluse rahuldamata, märkides, et kinnistu omanik on asunud detailplaneeringut ellu viima. Linnavolikogu selgitas, et vananenud ja kehtiva seadusega vastuolus detailplaneeringu vaatab Viljandi linn üle projekteerimistingimuste menetluses.
5.Viljandi Linnavalitsus jättis 31.05.2021. a Priosüsteem OÜ vaide rahuldamata.
korraldusega
nr 281
(vaideotsus)
6.Priosüsteem OÜ esitas 01.07.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viljandi Linnavolikogu 22.04.2021. a otsuse nr 1-5/21/1096-1 ja Viljandi Linnavalitsuse 31.05.2021. a korralduse nr 281 (vaideotsus) tühistamiseks ning Viljandi Linnavolikogu kohustamiseks vaadata Priosüsteem OÜ 24.03.2021. a taotlus uuesti läbi. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.Kehtestatud detailplaneeringu (DP) lahendus on ebamõistlik ja ei arvesta Pikk tn 2a hoonega ega kehtivate muinsuskaitseliste põhimõtetega. Planeeringu realiseerimisel satuvad ohtu vallikraavis asuvad Pikk tn 2a hoonega algselt ühendatud osad, lisaks varjutatakse terviklikult vaade Pikk tn 2a hoonele. Projekteerimistingimuste menetluses on nii Muinsuskaitseamet kui ICOMOS (International Council on Monuments and Sites) Eesti komitee esitanud seisukoha, et detailplaneering on vananenud ja see tuleks kehtetuks tunnistada.
6.2.DP-d ei ole Tasuja pst 3 kinnistu osas võimalik ellu viia. Nii faktilised kui õiguslikud asjaolud on muutunud määral, mis tingivad DP kehtetuks tunnistamise võimaluse ja ka vajaduse PlanS § 140 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. PlanS § 6 p 11 järgi on detailplaneeringu elluviimine tegevus, mille eesmärgiks on planeeringus sätestatu realiseerimine. Detailplaneeringu olemuseks on eelkõige ehitusõiguse määramine, st planeeringu elluviimise alustamiseks on ehitama hakkamine, mitte selleks formaalne ettevalmistumine (kruntide moodustamine, lagunenud hoonete lammutamine vms).
6.3.Õiguslik olukord on muutunud, sest pärast DP kehtestamist võeti 1997. a Pikk tn 2a kinnistul asuv linnamüür ja Tasuja pst 3 kinnistul asuv vallikraav mälestisena kaitse alla. Vallikraavi näol on tegemist riikliku kaitsealuse ajaloolise objektiga, mis DP teostumisel hävineks. Muinsuskaitse seaduse (MuKS) § 33 sätestab säilitamiskohustuse. DP realiseerimine selles osas läheks vastuollu MuKS §-ga 3 ja § 33 lg-tega 1 ja 2. Pärast DP kehtestamist on oluliselt täpsustatud ja täiendatud Viljandi vanalinna muinsuskaitseala põhimäärust. Planeering näeb Tasuja pst 3 kinnistule ette 2,5-korruselise ärihoone ehitamise vastu Pikk tn 2a hoonet, varjates selle täielikult, mis on vastuolus põhimääruse oluliste vaadete tagamise kohustusega.
6.4.Muutunud on avalik huvi ja faktiline olukord. DP koostamise ajal oli planeeringuala Viljandi linna omandis ja planeeringu eesmärgiks oli Viljandi linna kvartali nr 172 territooriumi
kruntimine, kuid jäeti läbi mõtlemata planeeringuala terviklikkus. ICOMOS Eesti komitee selgitas oma seisukohas, et moraalselt vananenud planeeringud tuleb üle vaadata, see on eriti oluline linnaruumis silmapaistvas kohas asuvate kinnistute puhul ning kõrge ajaloo- ja kultuuriväärtusega keskkonnas. Faktiline linnaehituslik olustik on pärast planeeringu kehtestamist 1995. a oluliselt muutunud: 2020. a toimusid ulatuslikud Viljandi peatänavate ja Vabaduse platsi ümberehitustööd, kus muudeti vabaduse platsil paiknenud parkimisplats peaväljakuks, lammutati endine EKP hoone ning taastati vabadussammas. Kehtestatud, kuid ellu viimata planeering ei vasta avalikule huvile.
6.5.Kohalik omavalitsus peab otsustama ja kaaluma, kas küsimus, mida soovitakse projekteerimistingimuste menetluses täpsustada, võib muuta DP olemuslikku lahendust ja kas tegelikult oleks vajalik DP kehtetuks tunnistada ja läbida uuesti DP menetlus. Vastustaja ei ole vastavat kaalutlusõigust teostanud. Vastustaja küll leidis, et DP vastavusse viimiseks pärast DP kehtestamist muudetud või kehtestatud õigusaktidega võib seda täpsustada projekteerimistingimuste andmisega, kuid jättis välja toomata, millises osas DP täpsustamist ta põhjendatuks ja võimalikuks peab. Projekteerimistingimusi ei tohi anda olukorras, kus tegelikkuses tuleb koostada uus DP.
6.6.Viljandi Linnavolikogu hindas valesti avalikku huvi. Kuigi ka vastustaja leiab, et faktiline ja õiguslik olustik on muutunud, jõudis volikogu ekslikule arusaamale, et Viljandi peatänava ja Vabaduse platsi ümberehitustööd soosivad ala hoonestamist. Tegelikult on 25 aasta vanuse DP lahendus aegunud ja ebamõistlik ning see ei arvesta vana kvartali funktsionaalsusega ega Pikk tn 2a väärtusliku hoone esiletõstmisega.
6.7.Vastustaja rikkus kaalutlusõigust, kuna sidus otsuse tegemise asjakohatute kaalutlustega ja esitatud kaalutlused on näilikud. Viljandi linn rikkus põhjendamiskohustust.
7.Tartu Halduskohus jättis 28.11.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised.
7.1.Kaebus on esitatud nii kaebaja subjektiivsete õiguste kaitse eesmärgil kui ka populaarkaebusena avalikes huvides. Vastustaja tuvastas PlanS § 140 lg-s 1 sätestatud eelduste puudumise kehtetuks tunnistamise menetlust alustamata ja küsimust volikogule arutamiseks esitamata. Kohtuasjas on vaidluse all volikogu esimehe allkirjastatud vastus, millega otsustati haldusakti mitte anda (jätta DP kehtetuks tunnistamata). Kohtupraktika kohaselt tuleb üksnes haldusakti kehtetuks tunnistamiseks anda iseseisev haldusakt, millele kohaldatakse kõiki haldusakti kohta kehtivaid nõudeid (nt RKHKo 3-3-1-79-16, p 16).
7.2.Halduskohus nõustub vastustajaga, et PlanS § 140 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimused ei ole täidetud. Kaebaja esitatud tõendid ei kinnita, et kolmas isik ei ole asunud detailplaneeringut ellu viima või et kolmas isik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Vastustaja poolt haldusmenetluses kogutud ja kohtule esitatud tõenditega on tõendatud kolmandale isikule kuuluvas osas kvartali kruntimine. Samuti on tõendatud 01.08.2016 ehitusloa väljastamine eelnevalt väljastatud muinsuskaitse eritingimuste ja lammutusprojekti alusel ning 02.02.2017 ehitise konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise tööde alustamise loa nr 17063 väljastamine. Kolmas isik esitas 01.10.2020 projekteerimistingimuste taotluse. Projekteerimistingimuste väljastamine on vastustaja selgituste kohaselt viibinud seoses praeguses kohtuasjas kaebuse esitamisega. Asjas kogutud tõendite kohaselt ei ole ka linn planeeringu tellija ja planeeringu koostamise korraldajana soovinud planeeringu elluviimisest loobuda.
7.3.Linna kaalutlused on põhjendatud ja kontrollitavad. Ainuüksi kaebaja mittenõustumine linna kaalutlustega ei muuda linna kaalutlusi õigusvastaseks.
7.4.Muinsuskaitseamet kooskõlastas 14.01.2021 Tasuja pst 3 projekteerimistingimuse eelnõu. Asjaolu, et Muinsuskaitseamet esitas ka oma nägemuse ruumiotsuste tegemisele 25 aastat vanade DP-de alusel, ei muuda Muinsuskaitseameti kooskõlastust olematuks.
7.5.Rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohad võivad olla nii siduvad kui mittesiduvad. ICOMOS Eesti komitee 18.03.2021. a arvamus sisaldab eelkõige kaebajale ja kolmandale isikule ning Muinsuskaitseametile ja Viljandi linnale üleskutset koostööks ja kompromissi leidmiseks. Seetõttu käsitleb kohus viidatud arvamust eesmärgina, mille poole püüelda kinnismälestiste, arhitektuursete ansamblite ja ajalooliste paikade säilitamise, kaitse ja väärtustamise küsimustes, ning mille saavutamine sõltub praeguses õiguslikus olukorras eelkõige vahetutest asjaosalistest, mitte arbiitri rollis olevast vastustajast või kohtust.
7.6.Vastustaja ei ole vaidlustatud otsustust langetades Muinsuskaitseameti ja ICOMOS Eesti komitee seisukohti ignoreerinud. Sellele viitab tuginemine PlanS § 140 lg-s 9 sätestatule ning seisukohtade haldusmenetluses väljaselgitamine ja seisukohtadele sisuline tuginemine. Halduskohus lähtub eeldusest, et kui objektiivne õigus seaks kolmanda isiku taotluse rahuldamise sõltuvusse Muinsuskaitseameti arvamusest, oleks vastustaja sellega ka arvestanud ja kaebaja taotluse rahuldanud. Kaebaja esitatud tõendid ei kinnita vastustaja otsustuse vastuolu avaliku huviga.
7.7.Vaideotsus ei riku kaebaja õigusi vaide esemest sõltumatult.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu 28.11.2022. a otsuse peale. Kaebaja palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust. Kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud (HKMS § 157 lg 1), kohus jättis vastamata kaebuses toodud argumentidele (HKMS § 165 lg 1 p 4) ja tugines otsust tehes asjaoludele, mille kohta ei olnud pooltel võimalik arvamust avaldada (HKMS § 157 lg 2).
8.1.Õiguslikult arusaamatuks jääb halduskohtu selgitus otsuse p-s 10, et kohtupraktika kohaselt tuleb üksnes haldusakti kehtetuks tunnistamiseks anda iseseisev haldusakt, millele kohaldatakse kõiki haldusakti kohta kehtivaid nõudeid (nt RKHKo 01.03.2017, 3-3-1-79-16, p 16). Viidatud kohtulahendist sellist järeldust ei tulene. HMS § 43 lg-st 2 tuleneb selgelt, et ka taotluse rahuldamata jätmine tuleb lahendada haldusaktiga.
8.2.Kaebaja jääb kaebuses esitatud põhjenduste juurde seonduvalt kaalutlusõiguse ja põhjendamiskohustuse rikkumisega (kaebuse p 31-40, kohtukõne teeside p 8-14) ning palub ringkonnakohtul nendega arvestada, kuna halduskohus ei ole neid argumente valdavalt otsuses käsitlenud.
8.3.Väär on vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et DP-d on Tasuja pst 3 osas asutud ellu viima PlanS § 140 lg 1 p 1 mõttes. Planeeringu elluviimise alustamiseks on ehitama hakkamine, mitte selleks formaalne ettevalmistumine (kruntide moodustamine, lagunenud hoonete lammutamine vms; seda kinnitab ka kaebuses viidatud kohtupraktika). Kaebaja esitatud vastavatele põhjendustele (kaebuse p-d 10-12, p 24, 28.09.2022. a kohtukõne teeside p 1 jj, kohtuistungi protokoll) ei ole halduskohus mitte mingit tähelepanu pööranud ega neile vastanud.
8.4.Halduskohus kohaldas valesti PlanS § 140 lg 1 p 2. PlanS § 140 lg 1 p 2 ei sea peale omaniku või kohaliku omavalitsuse tahte detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks muid eeldusi. Kohus on jätnud valdavalt käsitlemata kaebaja väljatoodud asjaolud, mis tingivad DP kehtetuks tunnistamise vajaduse ja on oma argumentatsioonis käsitlenud vaid võrdse kohtlemise temaatikat, millele kaebaja ega vastustaja ei ole tuginenud.
8.5.Kaebaja esitas halduskohtus põhjendused ka selle kohta, et õiguslik olukord on muutunud. Halduskohus pole mitte mingil määral neid kaebaja argumente käsitlenud ja neile vastanud, rikkudes sellega HKMS § 165 lg 1 p 4 ja § 157 lg-t 1.
8.6.Avalik huvi ja faktiline olukord on muutunud. Kehtestatud, kuid ellu viimata planeering ei vasta avalikule huvile. Kaebaja mõistab, et Viljandi linna seisukohalt vajab Tasuja pst 3 hoonestust, mis tasakaalustaks Vabaduse platsi ääres olevat Riigimaja. Praeguse vaidluse
põhiküsimuseks ongi selle hoonestuse maht ja paiknemine. Hoonestuse mahtu ja viisi tulebki hinnata uues DP menetluses, arvestades mh muinsuskaitselisi piiranguid.
8.7.Kaebuses esitatud vastuolusid ei ole võimalik lahendada projekteerimistingimuste menetluses, sh ei nähtu vastustaja soovi vaidlusaluste teemadega sisuliselt ka tegeleda, sh pole käsitletud kinnismälestisele hoonestamist, hoone kõrgust ega ka Pikk tn 2a vaadete varjamist. Muinsuskaitseamet kooskõlastas DP 12.05.1995 märkusega: „peame vajalikuks jätta ajalooliselt väärtuslik aida ja rajatava uushoone vahele minimaalselt vajalik vahe nii, et ait (eriti väärtuslik) säiliks eraldiseisva hoonenaˮ. Selle nõudega planeeringus ei arvestatud ja uusehitis on planeeritud otse hoone vastu, sh on kavatsetud varjata Pikk tn 2a hoone vaadeldavust Tasuja pst poolt. Kvartali nr 172 arhitektuuriajaloolised eritingimused nägid samuti ette, et Tasuja pst 3 hoonestus rekonstrueeritakse – uue hoone ehitamine ei olnud lubatud (vt kaebaja 19.09.2022 dokumendi lisa 1, lk 10 ja kaart GP-1). Samuti nägid eritingimused ette, et hoonete kõrgus võib olla 2 korrust ja säilitada tuleb tänaste Tasuja pst 3 ja Pikk tn 2a vaheline siseõu (vt eritingimuste lk 10). Eeltoodud nõudeid detailplaneeringus ei järgitud. Kaebajale esitatud projekteerimistingimuste eelnõu nägi ette Tasuja pst 3 hoonestusala vähendamise 8 m Pikk tn 2a kinnistu piirist, kuid see ei arvestanud mälestise (vallikraav) hävimisega ega kavandatava hoone mahuga.
8.8.Ehitusseadustiku (EhS) § 27 lg-s 4 on sätestatud loetelu tingimustest, mida võib projekteerimistingimustega täpsustada. Olukorras, kus detailplaneeringu elluviimine ei ole enam võimalik ning puudusi ei ole võimalik projekteerimistingimustega kõrvaldada EhS § 27 lg 4 piirangute tõttu, on vajalik tunnistada detailplaneering osaliselt või terviklikult kehtetuks ning koostada alale uus detailplaneering.
8.9.Halduskohus leidis, et vaidluse lahendamisel peab arvestama nii kaebajale kui kolmandale isikule vaidlusalusest detailplaneeringust tulenevate õigustega. Seejuures ei ole kohus arvestanud asjaoluga, et DP siduvus ajas väheneb ning aegunud DP kehtetuks tunnistamine ei riku enam subjektiivseid õiguseid ega kujuta endast intensiivset põhiõiguste- ja vabaduste piirangut. Kaebaja rõhutas seda juba oma 24.03.2021. a taotluses (p-d 10-12 ja 2.3), mille nii vastustaja kui ka halduskohus on jätnud tähelepanuta.
8.10.Halduskohus tugines otsuses kaebaja ja kolmanda isiku võrdsele kohtlemisele seoses sellega, et kaebaja on esitanud DP-le õiguslikke etteheiteid üksnes kolmanda isiku kinnistu kohta olukorras, kus kaebaja enda osas jääb DP kehtima (otsuse p 18). Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine või mittejärgimine ei olnud haldusmenetluses ega kohtumenetluses üldse asjaoluks, mille üle käis vaidlus. Halduskohus väljus kaebuse raamidest ja hakkas ise otsima argumente taotluse rahuldamata jätmisele. Sellega rikkus kohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik arvamust avaldada (HKMS § 157 lg 2).
8.11.Kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud (HKMS § 157 lg-t 1). Arusaamatuks jääb kohtu väide (otsuse p 26), et vastustaja on nii Muinsuskaitse kui ICOMOS Eesti komitee seisukohta arvestanud ja neile tuginenud. Halduskohus jättis tähelepanuta, et Muinsuskaitseamet peab lähtuma kehtestatud DP-st ning tal puudub pädevus ja õiguslik alus nõuda DP kehtetuks tunnistamist. Vastustaja viitas üksnes projekteerimistingimuste kohta antud Muinsuskaitseameti seisukohale. Muinsuskaitseametil puudub ka õiguslik alus keelduda kooskõlastuse andmisest kehtiva DP olukorras. Mis puudutab ICOMOS Eesti komitee kirjas mainitud koostööd, siis olukorras, kus vastustaja on keeldunud DP-d kehtetuks tunnistamast, ei ole võimalik ka kaebaja poolt koostööd alustada, kuna kehtiv DP on ehitusõiguse aluseks ja kolmandal isikul on õigus nõuda selle realiseerimist. Kohtu viide PlanS § 140 lg-le 9 on õiguslikult asjakohatu, kuna viidatud alus ei anna kohalikule omavalitsuse õigust detailplaneeringut ümber kujundada - viidatud säte puudutab vaid olukordi, kus DP viiakse kooskõlla muudetud või kehtestatud õigusaktidega või jõustunud kohtuotsusega.
9.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja esitas järgmised põhjendused.
9.1.Mälestiste hävimine ei ole võimalik, kuna Muinsuskaitseamet andis kooskõlastuse projekteerimistingimustele.
9.2.Pikk tn 2a hoone ei ole viimased 140 aastat olnud vaadeldav Kauba tänavalt, kui mitte arvestada Kauba tn 11 ja 9 vahelist vähem kui 6 m laiust kuja hoonete vahel, ega ka Vabaduse platsilt, v.a viimased neli aastat, ehk pärast seda, kui kolmas isik lammutas hooned.
9.3.Kehtiv detailplaneering on endiselt aktuaalne ja elluviidav ning täidab oma ülesannet.
9.4.Projekteerimistingimuste eelnõusse on lisatud 8 m laiuse kuja nõue, mis välistab uue hoone ehitamise Pikk tn 2a ajaloolise hoone vastu.
9.5.Muinsuskaitseamet andis kooskõlastuse projekteerimistingimustele, mis tähendab, et muinsuskaitseliselt on kõik korrektne. Vastustaja ei ignoreerinud Muinsuskaitseameti ja ICOMOS Eesti komitee seisukohti.
9.6.See, et üks detailplaneering on vanem kui viis aastat, ei tähenda automaatselt seda, et selle võiks kehtetuks tunnistada.
9.7.Vastustaja keeldus DP osaliselt kehtetuks tunnistamast põhjaliku kaalumise tulemusena.
9.8.Inimeste seaduslikke tegevusi ei tohi seadusevastaselt piirata ega sundida neid tegema ebamõistlikke otsuseid, mis toovad kaasa ka kulusid. Kaebaja soovib DP kehtetuks tunnistamist puhtalt isikliku kasu saamise eesmärgil, kuna pärast seda, kui kolmas isik asus detailplaneeringut ellu viima ja lammutas hooned, avastas kaebaja kena vaate oma kinnistult. See on põhjuseks, miks kaebaja soovib, et naaber DP elluviimisest loobuks.
9.9.Muutunud õiguslik olukord ei takista planeeringu elluviimist.
9.10.Vastustaja nõustub, et avalik huvi on muutunud seoses sellega, et välja on ehitatud Tasuja pst äärne Vabaduse plats.
9.11.Viljandi linn hindas õigesti avalikku huvi. Oluline avalik huvi on seotud Vabaduse platsi ja Vabadussamba eksponeerimisega, sinna hulka kuulub kindlasti ka Tasuja pst ehitusjoone täisehitamine.
9.12.Projekteerimistingimused ei muuda planeeringut olemuslikult ning ei lähe seega ka vastuollu EhS § 24 lg-ga 3. Projekteerimistingimused on mõeldud kehtiva detailplaneeringu täpsustamiseks, seega ei ole nendes midagi sellist lubatud ega nõutud, mida detailplaneering juba ei sisalda.
9.13.Kaebaja väide, et vaidlusalune DP on aegunud, ei ole millegagi tõendatud. Vastustaja on nõus, et ükski isik ei saa eeldada vanema kui viieaastase planeeringu korral, et seda saab kasutada täies mahus elluviimiseks. On ka õige, et õiguspärane ootus aastate möödudes järjest väheneb, kuid see ainuüksi POLE põhjus, et planeeringut kehtetuks tunnistada.
10.Kaebaja esitas vastuseks vastustaja seisukohtadele täiendava seisukoha.
10.1.Kaebaja väidet, et halduskohus kohaldas valesti PlanS § 140 lg 1 p 2, kinnitab ka hiljutine Riigikohtu otsus asjas nr 3-20-2247, milles Riigikohus märkis järgmist: „Kolleegiumi hinnangul ei välista PlanS § 140 lg 1 p 2 detailplaneeringu elluviimisest loobumist ja detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist ka siis, kui hoone ehitamisega on alustatud. PlanS § 140 lg 1 p 1 tingimus, et detailplaneeringut ei tohi olla asutud ellu viima, siinkohal ei laiene, sest PlanS § 140 lg 1 p 1 ja p 2 on alternatiivsed alused /.../ Eeltoodud tingimusi arvestades ei ole detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine PlanS § 140 lg 1 p 2 alusel välistatud ka siis, kui ehitis on suures osas või täielikult valmis ehitatud.“ Seega kinnitas Riigikohus, et PlanS § 140 lg 1 p 2 kohaldub ka juba ellu viidud detailplaneeringutele.
10.2.Kaebaja ei ole väitnud, et Tasuja pst 3 kinnistul asuks linnamüür, mistõttu on vastustaja väited asjakohatud. DP realiseerimine ei ole võimalik osas, milles see läheb vastuollu MuKS §-ga 3 ja § 33 lg-ga 1 ja 2 ja näeb ette vallikraavi hävinemise ning vastavas osas tuleb DP kehtetuks tunnistada ja tagada Tasuja pst 3 riiklikule mälestisele aktuaalne kaitsekord.
10.3.Kaebaja ei nõustu Viljandi linna seisukohaga, et tingimused on samad nagu 28 aastat tagasi. Praeguse vaidluse põhiküsimuseks on uue hoonestuse suurus ja paiknemine linna peaväljaku ääres. Hoonestuse mahtu ja viisi tulebki hinnata uues DP menetluses, arvestades mh muinsuskaitselisi piiranguid ja avalikku huvi.
10.4.Vastustaja väited seoses kaebaja „omakasuga“ on asjakohatud ja kohut eksitavad. See, et kaebaja tegeleb hoone rekonstrueerimisega on üldteada ja ei ole uus info. Seda, et kaebaja soovib, et Tasuja pst 3 uus hoonestus oleks tänapäeva vajadustele vastav, arvestaks muinsuskaitse väärtustega vallikraavi säilitamiseks/eksponeerimiseks, avaliku huviga ja naaberkinnistu olemasoleva hoonestusega (mida DP ei teinud), ei saa pidada taunimisväärseks ega muuda fakti, et DP-d ei ole 28 aasta jooksul ellu viidud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Tartu Halduskohtu 28.11.2022. a otsus tuleb HKMS § 199 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja saata asi HKMS § 200 p 2 alusel samale halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.
12.Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses, et halduskohus on rikkunud menetlusnormi, sest kohtuotsuse põhjendav osa ei vasta HKMS-i nõuetele. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga ja leiab, et kohtuotsuse põhjendav osa ei vasta sellisena tõesti HKMS § 157 lg-s 1, § 158 lg-s 1 ning § 165 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Kuna ringkonnakohtul ei ole võimalik selliseid puudusi ise kõrvaldada ja asjas uut otsust teha, tuleb asi saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 200 p 2). HKMS § 157 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtulahendi põhjenduste puudumine tähendab HKMS § 165 rikkumist. HKMS § 165 lg 1 p-de 1-3 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas asjaolud ja tõendid, millele kohus otsuse tegemisel tugineb ning lg-te 4-6 kohaselt põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega, õigus, mida kohus kohaldas ja kohtu järeldused. Kohtuotsuse põhjendamise kohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas resolutsiooni kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhistused, mille aluseks oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (I. Pilving. Kohtulahend. – K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 523). Riigikohtu praktika kohaselt peavad menetlusosalistele kohtuotsuse põhjendavast osast selguma põhjused, miks kohus lahendas asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud viisil (RKHK 12.12.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-70-07, p 10). Kohtulahendi põhjendamise kohustus loob tingimused seaduslikkuse nõudest kinnipidamise kontrollimiseks nii järgmise kohtuastme kui ka avalikkuse poolt. Otsuse põhjendav osa peab võimaldama jälgida otsuse resolutsiooni kujunemist ja on seetõttu otsuse kontrollitavuse seisukohalt määrava tähtsusega. Kohtuotsuse põhjendava osa peamine eesmärk on selgitada otsuse resolutsioonis esitatud otsuste kujunemist ja teha seeläbi otsus arusaadavaks ning edasikaebemenetluses kontrollitavaks (T. Saar. Kohtulahend. - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 560).
13.Vaidlustatud halduskohtu otsusel on vormiliselt küll olemas põhjendav osa, kuid sisuliselt kohtu enda põhjendused otsuses puuduvad. Halduskohtu vaidlustatud otsuses välja toodud kohtu põhjendused ei põhine nende sisust tulenevalt ühelgi asjas esitatud tõendil ega kohtupoolsel sisulisel analüüsil. HKMS § 61 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. HKMS § 158 lg 1 kohustab kohut otsust tehes hindama tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada
kohtuotsuse põhjendavas osas resolutsiooni kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (RKHK 27.05.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 20). Halduskohtu otsus ei vasta ringkonnakohtu hinnangul kohtuotsuse põhjendamiskohustuse nõuetele ning kohus ei ole tegelikkuses ühtegi menetlusosaliste poolt esitatud tõendit sisuliselt hinnanud, vaid asus suuresti vastustaja vastustes toodud põhjendusi kasutades seisukohale, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kohtu siseveendumuse kujunemist vaidlustatud otsuses ei ole võimalik objektiivselt kontrollida. Halduskohus ei ole oma otsuses sisuliselt analüüsinud ei kaebaja ega ka teiste menetlusosaliste väiteid ning ei ole jälgitavate põhjenduste kaudu vastanud ka kaebaja seisukohtadele. Otsuse põhjendustest nähtuvalt tuleb kaebajaga nõustuda, et halduskohus jättis asja lahendades suures osas üldse käsitlemata esitatud kaebuses toodud väited ja selgitused. Vastavad ajaolud ja põhistus on seega jäänud kohtu poolt täielikult tähelepanuta, samuti ei ole kohus käsitlenud oma otsuses sisuliselt ka kõiki vastustaja ja kolmanda isiku vastuväiteid kaebuses esitatu kohta. HKMS § 165 lg 1 p 4 järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima muuhulgas põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Olukorras, kus kohus jätab kaebuse rahuldamata, peab kohus seega põhjendama eeskätt seda, miks ta ei nõustu kaebaja poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega. Otsusest ei nähtu ka ühtegi põhjendust ega analüüsi selle kohta, mida arvab halduskohus nende kaebaja väidete õigsuse/ebaõigsuse või põhjendatuse kohta, millega kaebaja vastustaja ja kolmanda isiku poolt välja toodud põhjendustele vastu vaidles. Samuti ei ole halduskohus analüüsinud vastustaja tegevuse vastavust kaebaja viidatud kehtivale kohtupraktikale.
14.Käesoleval juhul ei nähtu mitte kuskilt otsuse põhjendustest kaebuse kõigi väidete sisulist käsitlemist ega nende ümberlükkamist. Seega on halduskohus rikkunud HKMS § 165 lg 1 p-s 4 sätestatud põhjendamiskohustust. Kuna vaidlustatud halduskohtu otsus on HKMS § 199 lg 2 p 2 mõistes olulises ulatuses põhjendamata, siis ei ole ringkonnakohtul sellises olukorras võimalik asuda selgele seisukohale, kas selline menetlusnormide rikkumine on kaasa toonud ka asjas sisuliselt ebaõige otsuse tegemise või mitte. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. HKMS § 199 lg 2 p 3 järgi võib ringkonnakohus isegi olenemata apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et tal ei ole endal võimalik kõrvaldada halduskohtu otsuse puudusi, sest halduskohus ei ole sisuliselt täitnud esimesele kohtuastmele pandud ülesannet. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik halduskohtu otsuse puudusi apellatsioonimenetluses kõrvaldada, sest sisuliselt on kõik kaebaja esitatud väited tähelepanuta jäetud ning tänu sellele on halduskohtule esitatud kaebus sisuliselt suures ulatuses lahendamata jäänud. Sellises olukorras ei ole ringkonnakohtul võimalik täita apellatsiooniastme ülesannet - kontrollida esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust, kuna halduskohus pole oma seisukohti kaebuses esitatud väidete ja teiste menetlusosaliste vastuväidete osas sisuliselt üldse väljendanud. Kui ringkonnakohus hakkaks sellises olukorras seda puudust ise kõrvaldama, peaks ta asja lahendades asuma analüüsima kaebuse väiteid ja vastuväiteid, asudes sellega kaebust lahendama esimese astme kohtuna. Sellisel juhul ei eksisteeriks kolmeastmelist kohtusüsteemi, mis omakorda piiraks oluliselt menetlusosaliste edasikaebeõigust (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2012. a otsus asjas nr 3-10-541, p 13 ja 07.02.2012. a otsus asjas nr 3-08-2411, p 12). Nagu juba varem märgitud, ei võimalda halduskohtu otsuses sisuliste põhjenduste puudumine ringkonnakohtul tegelikult ka otsuse resolutsioonis esitatud otsustuse kujunemist kontrollida. Kuna halduskohtu otsus ei ole kohtupoolsete sisuliste põhjenduste
puudumise tõttu edasikaebemenetluses kontrollitav, tühistab ringkonnakohus HKMS § 199 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel halduskohtu otsuse.
15.Ringkonnakohus saadab HKMS § 200 p 2 alusel asja uueks lahendamiseks halduskohtule tagasi. Sellest tulenevalt ei anna ringkonnakohus käesolevas otsuses hinnangut apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele. Kuna asja menetlus jätkub halduskohtus, siis ei jaota ringkonnakohus menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4). Samuti jääb halduskohtu otsustada asja uuel läbivaatamisel see, kas kohus peab vajalikuks võtta asja materjalide juurde vastustaja 27.02.2023. a vastusele lisatud uued tõendid (kirjavahetus kolmanda isikuga ja Pikk 2a ehitusluba koos plaaniga).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.