Järva Veod OÜ kaebus keelata Rapla Vallavalitsusel 13. juuli 2023 otsuses nr 8-3/33-15 toodud alustel sunniraha rakendamine ja mõista Rapla Vallavalitsuselt õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks Järva Veod OÜ kasuks välja 3000 eurot.
Menetlusosalised
Kaebaja – osaühing Järva Veod (registrikood 11065853) volitatud esindaja Taivo Saks Vastustaja – Rapla vald
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta tasutud riigilõiv 40 eurot kaebaja kanda. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 08.01.2024 (halduskohtumenetluse seadus (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Rapla Vallavalitsus (edaspidi ka vald või vastustaja) koostas Järva Veod OÜ-le (registrikood 11065853; edaspidi ka kaebaja) 02.03.2023 ettekirjutuse nr 8-3/33-3, mille punktis 1 tooduga kohustas kaebajat:
1.1.märgistama Rapla vallas, Alu alevikus, Keskuse tee 3 asuva büroohoone juures ohuala,
1.2.teostama vajalikud tegevused selleks, et peatada paneelseinte edasine lagunemine ja paneeli tükkide kukkumine Keskuse tee 3 juures olevale haljasalale, kõnniteele ja avaliku parkla territooriumile,
1.3.eemaldama Keskuse tee 3 büroohoone katuse äärest määndunud puitkonstruktsioonid koos metallkonstruktsioonide ja nende külge kinnituvate plekktahvlitega.
2.Ettekirjutuse tegemise põhjuseks oli asjaolu, et Järva Veod OÜ kui Rapla vallas, Alu alevikus, Keskuse tee 3 asuva büroohoone (EHR kood 109023489) omanik oli rikkunud oma tegevusetusega ehitusseadustiku (EhS) § 19 lg 1 p 4 nõuet selles, et hoone omanikuna ei olnud taganud ehitise korrashoidu, millest tulenevalt oli büroohoone katuse ääres olev puitkonstruktsioon koos metallkonstruktsiooni ning nende küljes olevate plekktahvlitega muutunud ohuks Alu Spordihoonesse minevate inimeste ja avalikus parklas parkivate sõidukite jaoks.
3.Ettekirjutuse täitmise tähtpäev oli 31.05. 2023. Selleks tähtpäevaks ettekirjutust ei täidetud ega esitatud ka ühtegi avaldust ega taotlust.
4.01.06.2023 kontrollis valla järelevalvespetsialist ettekirjutuse täitmist kohapeal ja veendus, et ettekirjutust ei ole asutud täitma. Samal kuupäeval saatis valla järelevalvespetsialist kaebajale meeldetuletuse ettekirjutuse nr 8-3/33-3 kirjaliku vastuse saamise kohta. Kaebaja vastas meeldetuletusele, et asjaga tegeletakse kuu teises pooles.
5.05.06.2023 koostas vald ettekirjutuse nr 8-3/33-3 punktis 1 esitatud nõuete täitmiseks sunniraha rakendamise hoiatuse nr 8-3/33-7, milles nõuti ettekirjutuse punkti 1 täitmist uue tähtajaga 30.06.2023 ning hoiatati, et ettekirjutuse punktis 1 esitatud nõuete tähtaegselt täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha summas 3000,00 (kolm tuhat) eurot.
6.Kaebaja vastas sunniraha hoiatusele 07.06.2023 ja kinnitas, et tööd saavad teostatud juuli lõpuks.
7.Kaebaja esitas vallale 12.06.2023 ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise taotluse, põhjendades vajadust ettekirjutus täitmise tähtaja pikendada kuni 30.07 2023 sellega, et ehitusmeestel on esimene vaba võimalus töödega alustada juuli alguses.
8.12.06.2023 teavitas vald kaebajat kirjalikult, et on nõus pikendama ettekirjutuse nr 8-3/33-3 ja esitatud nõuete täitmise tähtaega kuni 31.07.2023 juhul, kui kaebaja edastab Alu alevikus Keskuse tee 3 kinnistul asuva ehitise korrastamiseks sõlmitud lepingu või mõne muu seda tõendava dokumendi koopia, millest selgub kavandavate tööde maht, tööde alguse ja eeldatav tööde lõpetamise aeg. Samuti teavitas vald kaebajat sellest, et kõnealuse dokumendi esitamata jätmisel koostatakse sunniraha rakendamise otsus, millega nõutakse sunniraha tasumist ning tehakse uus sunniraha rakendamise hoiatus, millega antakse uus tähtaeg ettekirjutuse nr 8-3/333 täitmiseks.
9.13.06.2023 saabus kaebajalt vastus, milles oli kirjas, et enne juuli algust ei tule objektile keegi vaatamagi. Kaebaja teavitas, et tuttaval ehitusmehel on aega tegeleda juuli algul ja ehitusmees on ennegi samal kinnistul parandustöid tegemas käinud. Veel kirjutas kaebaja, et mingit lepingut tal esitada ei ole ja töö tegijale tasutakse tunnitöö alusel siis, kui kõik on korras.
10.20.06.2023 küsis valla esindaja veelkord kaebajalt tema alltöövõtja kirjalikku kinnitust töödega alustamise ja võimaliku tööde teostamise ajakulu kohta. Kaebaja selgitas, et tööde ajakava ei saa enne täpselt öelda, kui ehitaja ei ole täpset tööde mahtu kohapeal hinnanud.
11.Vald teatas veelkord kaebajale 20.06.2023, et soovib näha kirjalikku kinnitust, mis viitaks, et ettekirjutust asutakse täitma ning kui talle sellist dokumenti ei esitata, siis tehakse otsus sunniraha rakendamise kohta.
12.Vald tegi 13.07 2023 otsuse, millega rakendas kaebaja suhtes sunniraha summas 3000 eurot. Sunniraha rakendamise otsuse põhjendusena on märgitud kaks etteheidet: 12.1 esiteks, et kaebaja on andnud korduvaid lubadusi ja siis need täitmata jätnud ning 12.2 teiseks, vastustaja tuvastas, et ettekirjutuses esitatud nõuded ei ole 11. juuli 2023 seisuga täidetud.
13.Sunniraha tasumise tähtaeg oli 27.07.2023.
14.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtusse kaebuse Rapla Vallavalitsuse 13.07.2023 sunniraha rakendamise otsuse nr 8- 3/33-15 täies ulatuses tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja ka taotluse esialgse õiguskaitse korras peatada Rapla Vallavalitsuse 13.07.2023 sunniraha rakendamise otsuse nr 8-3/33-15 täitmine kuni käesoleva kaebuse lahendamisel tehtud kohtulahendi jõustumiseni.
15.Kohus jättis 25.07.2023 määrusega taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata ja kaebuse käiguta. Kaebajal tuli kaebuse nõuet muuta.
16.Kaebaja esitas muudetud kaebuse 08.08.2023. Muudetud kaebuse kohaselt on Järva Veod OÜ nõueteks keelata Rapla Vallavalitsusel 13. juuli 2023 otsuses nr 8- 3/33-15 toodud alustel sunniraha rakendamine ja mõista Rapla Vallavalitsuselt õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks Järva Veod OÜ kasuks välja 3000 eurot. Kaebaja tasus vastustajale nõutud sunniraha 31.07.2023 ning soovib riigivastutuse seaduse § 11 lg 2 kohaselt selle tagastamist. Tallinna Halduskohus võttis 16.08.2023 määrusega kaebuse menetlusse. 11.10.2023 määrusega määras Tallinna Halduskohus kaebuse läbivaatamiseks kirjaliku menetluse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
17.Osaühing Järva Veod põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Vastustaja jättis õigustamatult kaebaja tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata. Tähtaja pikendamata jätmise põhjendus, nagu oleks adressaat oma lubadused korduvalt täitmata jätnud, on ebaõige. Vastustaja ei ole ka välja toonud, millistel kuupäevadel antud millised lubadused olid otsuse tegemise hetkeks täitmata jäetud. Haldusorgani kaalutlusotsuse kujunemine peab olema jälgitavalt väljaloetav. Praegusel juhul jäävad otsustuseni viinud järeldused kaebajale arusaamatuks. Kaebaja rõhutab, et ta ei ole andnud vastustajale mitte ühtegi lubadust, mille ta oleks täitmata jätnud. Kaebaja on läbivalt selgitanud, et ta teostab tööd juulikuus ning faktiliselt alustas ta nendega isegi varem. Seega põhineb vastustaja otsustus vääratel, vastustaja enda poolt fabritseeritud, asjaoludel, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Kaebaja poolt peetud aktiivse suhtluse pinnal oli sunniraha rakendamine põhjendamatu. Vastustaja tegevus haldusakti andmisel on vastuolus hea halduse põhimõtetega. Vastustaja seadis sunniraha rakendamise tingimuseks dokumendi esitamise, mitte aga asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 2 lg 2 kohaselt ettekirjutusega seatud tulemuse saavutamise. ATSS § 8 lg 1 järgi ei tohi sunnivahendit rakendada, kui selle alused on ära langenud (vt. ka Riigikohtu Halduskolleegiumi 8. detsembri otsus nr 3-3-1-62-16 p 10). Seega, kuivõrd kaebaja oli
ettekirjutuses etteheidetud parandustöödega alustanud, puudus otseselt nii seaduslik alus kui ka igasugune mõistlik põhjus või vajadus sellises olukorras enam sunniraha rakendada. Teiseks, vastustaja põhistab sunniraha rakendamise otsust väitega, et ka 11. juuli seisuga olid ettekirjutuses esitatud nõuded täitmata. See väide on aga vale, kuna selleks hetkeks olid tööd objektil juba lõppenud. Perioodil 26. juuni 2023 kuni 04. juuli 2023 toimunud renoveerimise käigus inspekteeriti katuseräästa puitkonstruktsioone tõstukiga lähedalt, eemaldati nõrgemad osad ja kinnitati täiendavate kruvidega, eemaldati paneelide küljest lahti löönud krohv ja ka ebapiisavalt kinnitatud plekitahvel. Muuhulgas tuvastati tööde käigus, et tegelikult ei ole puitkonstruktsioon nii määndunud, kui see võis kaugelt paista. Tööde täpne maht ja vajadus hinnati tööde käigus katusel toimunud lähivaatlusel,, kui sai täpselt hinnata, milline osa puitkarkassist tuli eemaldada ja milline mitte. Kokkuvõttes veendus kaebaja tööde käigus, et ehitise katusekonstruktsioonid ei kujutanud inimestele ohtu. Vastustaja tegi väidetavalt 11.07.2023 objektil paikvaatluse, kus hindas ilma ühegi ehitusspetsialistita, ise maapinnal olles, täiskeldriga kolmekordse hoone katuse räästa (ca 15m kõrguselt) puitkonstruktsiooni tugevust ja seda, kas kaebaja oli seal ehitustöid teostanud või mitte. Muuhulgas ei ole vastustaja ametnik Marge Mäekivi ilmselgelt pädev ehitustehnilist hindamist läbi viima, vastasel juhul oleks ta objektil toimunud muutusi märganud. Ehitustehnilist hindamist ei saa teha ebapädev isik pinnpealse vaatlusega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22. 04. 2015 otsus nr. 3-3-1-72-14 p 23). Ohu kõrvaldamiseks vajalikud parandustööd ei ole oma iseloomult võrreldavad kapitaalremondi või uute konstruktsioonide väljaehitamisega, mis võivad olla ehitust mittetundvale inimesele lihtsa (kauge distantsi pealt) vaatlusega eristatavad. Deformeerunud konstruktsiooni vajalikul määral ohtlikkuse kõrvaldamist saab hinnata ehitusspetsialist üksnes lähivaatlusel, kuid seda ei ole käesoleval juhul toimunud. Selline olukorra tuvastamine, mille tulemusena on tehtud subjekti jaoks koormav menetlustoiming, ei vasta haldusorgani uurimispõhimõttest tulenevale kohustusele selgitada välja olukord objektiivselt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 08.06.2021 otsus haldusasjas nr. 3-17- 2591 p 19). Sunniraha otsuses toodud hinnang faktiliste asjaolude kohta on tehtud järelevalveametniku suva põhjal, mitte eksperdi empiirilise objektiivse materjali alusel. Sunniraha on rakendatud vääralt tuvastatud asjaoludel ning seega on menetlus ebaseaduslik. Nendel samadel põhjustel ei saanud vastustaja mitte kuidagi tuvastada, et sunniraha hoiatuses antud tähtajaks (30.06. 2023) ei olnud hoonest tulenev oht kõrvaldatud. Seda sellepärast, et tegelikkuses ei olnud puitkonstruktsioonist tulenevat ohtu üldse esinenudki. Kaebaja tuvastas tööde teostamise käigus lähivaatlusega, et tegelikult ei vastanud ka 28. 02. 2023 vastustaja poolt distantsilt (katusele lähedale minemata) paikvaatlusel tehtud järeldused tegelikule olukorrale. Tegelikkuses ei ole katuseräästa puitkonstruktsioon määndunud. Vastustaja ei ole kogu menetluse kestel, sh 02.03.2023 ettekirjutuses tuvastanud hoone puudusi objektiivselt. Asjaolu, et kaebaja ei vaielnud ettekirjutusele vastu, ei muuda sunniraha rakendamist seaduslikuks. Haldusmenetluses kehtiva uurimisprintsiibi järgi ei pea kaebaja hakkama lükkama ümber haldusorgani spekulatiivseid ja oletuslikke väiteid, vaid haldusorgani otsus peab rajanema usaldusväärsetel allikatel. Sunniraha suurus on asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur ning sisuliselt põhjendatama. Vaidlustatavas sunniraha rakendamise otsuses ega ka sunniraha hoiatuses ei nähtu mitte ühtegi kaalutlust. Esmalt, arvestades, et sunniraha otsusega rakendatav summa ei ole kohustuslikult seotud sunniraha hoiatuses määratud summaga, oleks pidanud sunniraha rakendamise otsus olema eraldi motiveeritud. Otsuses peaks olema jälgitavalt välja loetav, millistel kaalutlustel on vastustaja pidanud võimalikuks, et inimeste varale või tervisele ohu tekkimise tõenäosus on niivõrd suur, et selle ärahoidmiseks on vaja rakendada juba esimesel korral 3000 euro suurust sunniraha. ATSS § 3 lg 3 järgi peab kohaldatav vahend olema võimalikest alternatiividest leebeim. Praegusel juhul puudub sisuline kaalutlus sunniraha suuruse kohta nii sunniraha
hoiatuses kui ka sunniraha rakendamise otsuses. Otsusest ei selgu, milliste argumentide hindamise tulemusena on vastustaja jõudnud järeldustele, et 3000 euro suurune sunniraha on kaebajat vähim kahjustav ning et väiksema sunniraha kohaldamine ei motiveeriks kaebajat tegevusele. Ehitustööde teostamise väärtus oli kaebajale esitatud arve alusel 350 eurot, s.o 9x väiksem, kui vastustaja kohaldatud sunniraha. Kaalutlus, mis viis sellise ebamõistlikult suure summa määramiseni peaks olema eriti detailselt välja toodud. Kaebaja ei nõustu, et sunniraha suurust võiks põhjendada ainuüksi kaebaja majandusliku olukorraga ning tööde maht ise, samuti selle korduv või esmakordne määramine ei oma tähtsust. Liiati on vastustaja esmakordselt põhistanud sunniraha suurust ja seostanud selle kaebaja käibega alles oma kohtule esitatud vastuses. Haldustoiming, millel puudub põhjendus, ei ole HMS § 107 lg 1 kohaselt õiguspärane. Praegusel juhul puudub ka sisuline võimalus veenduda, et haldusorgani kaalutlus oleks toimunud vigadeta (HMS § 107 lg 2), mistõttu on sunniraha menetlus igal juhul õigusvastane. Kuivõrd kaebaja pidi täitemenetluse kulude vältimiseks sunniraha vabatahtlikult ära tasuma, siis soovib ta riigivastutse seaduse (RVastS) § 11 lg 2 alusel selle tagastamist. Kokkuvõttes soovib kaebaja keelata vastustajal ebaseadusliku sunniraha rakendamise menetluse jätkamise ning alusetult sissenõutud sunniraha tagastamist.
18.Rapla valla põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Vastustajal on olnud probleeme haldusmenetluse läbiviimisel kaebajaga kontakti saamisel ning kaebaja on näidanud menetluses üles hoolimatut ja ükskõikset suhtumist. Esiti ei kinnitanud kaebaja ettekirjutuse kättesaamist elektrooniliselt ega võtnud ettekirjutust vastu tähitult enam kui kaks kuud ning ka pärast ettekirjutuse vastu võtmist ei võtnud kaebaja vastustajaga ettekirjutuse täitmise teemal selle tähtaja jooksul (ligi kaks kuud) kordagi ühendust. Kui vastustaja võttis ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumisel kaebajaga ühendust ise, teavitas kaebaja vastustajat, et tegeleb ettekirjutuse täitmisega juunikuu teisel poolel. Vastustaja käsitas kaebaja teavitust tähtaja pikendamise taotlusena ja koostas kaebajale sunniraha rakendamise hoiatuse, milles pikendas ettekirjutuse täitmise tähtaega kuni juunikuu lõpuni. Seepeale palus kaebaja pikendada ettekirjutuse täitmist hoopis kuni juulikuu lõpuni, põhjendusega, et ehitusmeestel pole enne juulikuu algust aega töödega alustada. Vastustaja palus kaebajal tähtaja pikendamise taotlust kuidagigi põhistada. Kaebaja seda ei teinud. Mõne aja pärast kinnitas kaebaja uuesti, et ehitusmehed hakkavad objektil tööle juulikuu alguses ja soovitas vastustajal objekti kontrollima minna. Sunniraha rakendamise otsuses jättis vastustaja ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata ja rakendas sunniraha. Sunniraha ei rakendatud põhjusel, et täitmata olid kaebaja korduvad lubadused, vaid põhjusel, et jätkuvalt olid täitmata ettekirjutuses toodud nõuded. Sunniraha rakendamise otsuses viidatakse 11. juulil tehtud paikvaatlusele, mille protokollis on selgelt kirjas, miks vastustaja leidis, et ettekirjutus oli jätkuvalt täitmata. Protokollis märgitakse muu hulgas, et välisel büroohoone vaatlusel tuvastati, et büroohoone katuse ääres olevad lauad (tuulekasti lauad) on mädanenud ja osa tuulekasti laudadest puuduvad. Eemaldatud on hoone parklapoolses katuseääres olnud üksik tahvel. Visuaalsel hinnangul ei ole täidetud ettekirjutuses nr 8-3/33-3 esitatud nõuet. Seega tuvastas vastustaja kaks nädalat peale kaebaja saadetud ettekirjutuse täitmisele vihjava foto saamist siiski ettekirjutuse täitmata jätmise. Nii ettekirjutuses kui ka sunniraha rakendamise hoiatuses on viidatud kaebaja kohustusele vastustajat ettekirjutuse täitmisest kirjalikult teavitada. Kaebaja ei ole vastustajat ettekirjutuse täitmisest teavitanud ei suuliselt ega kirjalikult. Saadetud on vastustajale üksnes foto, mille resolutsioon ei võimalda hoone katuse ega paneelseinte kohta järeldusi teha. Vastustaja tegi paikvaatluse esimesel võimalusel pärast foto saatmisest teadlikuks saamist.
Kui vastustajale isegi heita ette kaebaja 27. juuni e-kirjale vastamata jätmist või kaebajaga muul viisil ühenduse võtmata jätmist ja foto eesmärgi täpsustamist, ei saa see praegusel juhul viidata sunniraha põhjendamatule rakendamisele, kuivõrd ettekirjutus on täitmata praeguse ajani. Vastustaja on tellinud hoone välispiirete (katus ja seinapaneelid) konstruktsioonide seisundi ning ohutuse kohta auditi, mille viis augustikuus läbi kutsetunnistusega (tase 7, kutsetunnistuse nr 166317) ehitusinsener Indur Põldaru. Auditist selgub, et hoone on jätkuvalt ohtlik. Auditi osast 6 selgub, et katusekonstruktsioonid on jätkuvalt varisemisohtlikud ning seinakonstruktsioonide kattekihid samuti jätkuvalt varisevad. Pealkirja all „Auditi meetodite vastused“ märgitakse, et ehitise fassaadi lahtised osad ja katuse amortiseerunud ja lenduda võivad konstruktiivsed osad eriti külgplekid ei ole ohutud, on ohtlikud sh keskkonnale, all olevale varale ja lähiümbruses olevatele inimestele. Vastustajal puudub põhjus auditi läbiviinud eksperdi hinnangutes kahelda. Kaebaja väited ettekirjutuse täitmise kohta on jäänud paljasõnaliseks. Ettekirjutuse täitmist ei saa tõendada ainuüksi ehitusettevõtjale arve väljastamisega. Ühtegi ehitusekspertiisi, mis ettekirjutuse täitmist tõendaks, kaebaja kohtule esitanud ei ole. Isegi, kui kaebaja on teinud hoonega seoses kulutusi ja kaebaja palgatud töömees on hoone vaadanud üle, ei ole kaebaja tegevus olnud piisav selleks, et vastustaja saanuks ettekirjutuse nõudeid täidetuks lugeda. Jätkuvalt pudenevad paneelseinad ning jätkuvalt on ohuala märgistamata. Seega ei ole asjakohased kaebaja väited selle kohta, et sunnivahendi rakendamise alused olid ära langenud. Kaebaja korduvatele täitmata lubadustele viitab vastustaja sunniraha rakendamise otsuses seepärast, et kaebaja on haldusmenetluses olnud ettekirjutuse täitmise tähtaegade määratlemisel ebajärjekindel ning arvestades senist suhtlust kaebajaga, ei ole vastustajale etteheidetav ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamata jätmist juulikuu lõpuni või ettekirjutuse täitmisele suunatud kaebaja tõsikindlaid plaane tõendavate dokumentide küsimist. Õiguspärast ootust kaebajale vastustajaga kirjavahetusest tekkida ei saanud. Vastustaja ei ole kordagi lubanud kaebajale ettekirjutuse täitmise tähtaega veelgi pikendada. Vastustaja on sama hoone suhtes alustanud järelevalvemenetlust ka varem, aastal 2018. Tol korral saadeti kaebaja e-posti aadressile [email protected] ja väljastusteatega tähitult kaebaja postiaadressile 16. juulil 2018 koostatud haldusmenetluse alustamise teade nr 8-4/21-2, milles juhiti kaebaja tähelepanu hoone ohtlikkusele ja ehitise omaniku ehitusseadustikust (EhS) tulenevatele kohustustele tagada hoone ohutus. Toona nõuti kaebajalt hoone ümbruse ohuala märgistamist, katkiste aknaavade sulgemist, vihmaveerennide ja torude eemaldamist ning katuseäärte parandamist. Kui kaebaja on oma tegevuse või tegevusetusega lasknud olukorral areneda sedavõrd kaugele, et vastustajal tekkis vajadus rakendada kaebajale pandud kohustuse täitmise tagamiseks sunniraha, ei saa hea halduse põhimõttest mõistlikult tuletada vastustajale kohustust otsida võimalusi ettekirjutuse tegemise põhjustanud ohtliku olukorra likvideerimise lõputule jätkumisele. Sunniraha rakendamist ei olnud selle rakendamise ajaks kohtulikult peatatud ega olnud sunniraha rakendamist lükatud edasi ning ka ettekirjutuse aluseks olevad õigusnormid kehtivad. Samuti ei ole sunniraha rakendamise eeldused ära langenud. Seega tuleb järeldada, et sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid ei esinenud. Asjaolu, et kaebaja arvates on ettekirjutus õigusvastane, ei saa muuta järeldust sunniraha rakendamise lubatavuse kohta, seda enam, et kaebaja ei ole püüdnud ettekirjutuse õiguspärasust vaidlustada. Sunniraha hoiatuses märkis vastustaja, et ettekirjutuse täitmata jätmine toob kaasa kuni 3 000eurose sunniraha rakendamise. Ühtlasi viitas vastustaja hoiatuses EhS §-e 133 ja selgitas, et ei pea vajalikuks rakendada ettekirjutuse täitmiseks sunniraha ülemmäära (450 000 eurot), kuid arvestades asjaolu, et kaebaja ei ole ettekirjutust tänaseni vabatahtlikult täitnud, võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib ettekirjutuse jätkuva täitmata jätmisega kaasneda oht nii inimesele, varale kui ka keskkonnale ning seetõttu peab vastustaja vajalikuks hoiatada kaebajat
sunnirahaga summaks 3000 eurot. Seega pidi kaebajale olema mõistetav, et sunniraha summa määramise kaalutlusena võtab vastustaja arvesse ettekirjutuse pakilisust. Kaebajale pidi olema mõistetav, et sunniraha rakendamisel arvestatakse ettekirjutuses märgitut Alu LasteaedAlgkooli õpilaste tervisele kaasneda võiva ohu kohta. Vastustaja on sunniraha määramisel võtnud arvesse ka rikkumise asjaolusid ja kaebaja majanduslikku seisundit. Sunniraha suurus ei pea olema võrreldav tehtavate tööde eeldatava maksumusega, vaid sunniraha suurus peab olema ja on valitud selliselt, et see kaebajat võimalikult vähe kahjustades teda ettekirjutust täitma motiveeriks (kaaluks üles kaebaja ärihuvi ja soovi ettekirjutust üldse mitte täita). Kaebaja on 18 töötajaga toimiv ettevõte, mille maksustatav käive 2023. aasta II kvartalis oli 1 171 401,76 eurot ning maksuvõlad kaebajal puuduvad (andmed pärinevad e-äriregistri avalikust vaatest). EhS § 133 järgi on sunniraha ülemmäär juriidilisele isikule 450 000 eurot, millest 3 000 eurot on 0,7%. Samas ei pea sunniraha olema lihtsasti tasutav, sest muidu ei kallutaks ta adressaati ettekirjutust täitma. Kujunenud faktilises olukorras tuleb aga tõdeda, et rakendatud 3 000 eurone sunniraha ei ole ettekirjutuse täitmisele kaasa aidanud, mistõttu ei saa ka asuda seisukohale, et rakendatud sunniraha summa oleks kuidagiviisi kaebaja suhtes ebaproportsionaalne. Kaebaja saab siiski vältida sunniraha edasist rakendamist ettekirjutuse täitmisega. Asjakohased ei ole kaebaja väited sunniraha rakendamise põhjendamise kohta, sest tegemist on menetlustoiminguga, millele ei kehti haldusaktile seatud põhjendamisstandard. Sunniraha rakendamise menetlustoimingule kehtivad toimingu kohta sätestatud vormireeglid. Näiteks tuleb seda põhjendada siis, kui sunniraha adressaat seda nõuab (HMS § 108 lg 1). Kaebaja ei ole vastustaja poole menetluse kestel kordagi pöördunud nõudega saada detailsusteni lahti kirjeldatud põhjendustega sunniraha rakendamise otsust (HMS § 108 lg 1). Samuti ei ole kaebaja esitanud oma arvamusi või vastuväiteid sunniraha rakendamise hoiatusele. Menetlusest on selgelt välja loetav vastustaja tahe, sunniraha määramise ajend ja kaalutlused. Kui vastustajale võibki heita ette mõnevõrra nappi kaalutluste kirjeldamist sunniraha rakendamise otsuses, ei ole see eksimus praegusel juhul sedavõrd ulatuslik, et saaks tingida menetlustoimingu õigusvastasuse. Kaebajale oli sunniraha rakendamise kaalutlusi selgitatud sunniraha rakendamise hoiatuses juba varem. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et sunniraha rakendati õiguspäraselt, mistõttu puudub alus heastamiskaebuse rahuldamiseks. Samuti puudub alus keelamiskaebuse rahuldamiseks, sest ettekirjutus on täitmata praeguse ajani.
KOHTU PÕHJENDUSED
19.Haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel on isikul ATSS § 16 lg 1 alusel võimalik vaidlustada halduskohtus. Kui haldusorgan rakendab sunniraha, aga ei ole sunniraha nõuet veel kohtutäiturile täitmiseks andnud ega täitmisavaldust esitanud, saab isik esitada keelamiskaebuse, mille esemeks on täitmisavalduse esitamise keelamise nõue (HKMS § 37 lg 2 p 3). Keelamiskaebuse rahuldamise korral saab kohus keelata sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise (HKMS § 5 lg 1 p 3). Kui kohtutäitur on sunniraha sisse nõudnud, võib isik esitada heastamiskaebuse ja nõuda haldusorganilt sunniraha tagastamist (HKMS § 37 lg 2 p 5, riigivastutuse seaduse § 11 lg 2). Kaebaja on sisuliselt esitanud nii keelamiskaebuse kui ka heastamiskaebuse. Kaebaja on menetlusse 08.08.2023 esitanud maksekorralduse, millest nähtub, et kaebaja on 31.07.2023 tasunud vastustajale nõutud sunniraha 3000 eurot. Arvestades, et sunniraha vabatahtlikul tasumisel ei ähvarda kaebajat enam oht, et vastustaja asuks läbi viima sunniraha sissenõudmise toiminguid, keelamiskaebus tuleb kohtul lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2), siis on üks keelamiskaebuse esitamise eeldustest ära langenud ja kaebus tuleb jätta selles osas rahuldamata. Vastustaja on küll 05.06.2023 tehtud hoiatuses välja toonud, et sunniraha võib määrata korduvalt ja 13.07.2023 vaidlusaluses sunniraha rakendamise otsuses välja toonud, et koostab adressaadile uusi sunniraha hoiatusi, mis pööratakse täitmisele kuni ettekirjutuse täitmiseni, tuleb keelamiskaebus jätta siiski
rahuldamata. Kaebajal on võimalik tulevikus tehtavaid sunniraha rakendamise otsuseid uuesti kohtus vaidlustada.
20.Riigikohtu halduskolleegium on oma 27.10.2015 otsuse nr. 3-3-1-31-15 p 12 selgitanud, kui sunniraha on juba sisse nõutud, kuid haldusorgan rakendas seda õigusvastaselt, on adressaadil võimalik nõuda haldusorganilt sunniraha tagastamist (HKMS § 37 lg 2 p 5; RVastS § 11 lg 2). Kaebaja on esitanud heastamiskaebuse mõista vastustajalt õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks kaebaja kasuks välja 3000 eurot. Edasi tuleb heastamiskaebuse lahendamiseks hinnata, kas vastustaja poolt sunnivahendi rakendamine on olnud õiguspärane. ATSS kohaselt on sunnivahendi rakendamise eeldused järgnevad: 1) on olemas kehtiv ettekirjutus, millega on adressaadile pandud kohustus teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (ATSS § 4 lg 1). Siinkohal tuleb arvestada sellega, et eelduseks on ettekirjutuse kehtivus, mitte võimalik õigusvastasus. Kui ettekirjutust pole õigeaegselt vaidlustatud ei saa sunnivahendi rakendamise menetluses esitada vastuväiteid ettekirjutuse suhtes; 2) haldusorgan on ettekirjutuse adressaati hoiatanud sunnivahendi rakendamise eest, kui ettekirjutus jäetakse määratud tähtajaks täitmata (ATSS § 7); 3) adressaat on jätnud ettekirjutuse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (ATSS § 8 lg 1); 4) ei esine sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid (ATSS § 8 lg 3). Kui ettekirjutust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täideta, nõutakse sunniraha sisse, s.o rakendatakse sunniraha (ATSS § 2 lg 1). Vastustaja on teinud kaebajale ettekirjutuse, mis kehtib. Ettekirjutusega tehti kaebajale kohustuseks 1) märgistada Rapla vallas, Alu alevikus, Keskuse tee 3 asuva büroohoone juures ohuala, 2) teostada vajalikud tegevused selleks, et peatada paneelseinte edasine lagunemine ja paneeli tükkide kukkumine Keskuse tee 3 juures olevale haljasalale, kõnniteele ja avaliku parkla territooriumile ja 3) eemaldada Keskuse tee 3 büroohoone katuse äärest määndunud puitkonstruktsioonid koos metallkonstruktsioonide ja nende külge kinnituvate plekktahvlitega. Ettekirjutusest nähtub, et ettekirjutuse eesmärgiks on hoonest (täpsemalt hoone katuse ääres olevast puitkonstruktsioonist, metallkonstruktsioonist ja plekktahvlitest) inimestele ja varale tekkiva ohu likvideerimine. Kaebaja väitel on ettekirjutuses toodud nõuded täidetud ja tekkinud oht kõrvaldatud. Perioodil 26. juuni 2023.a kuni 04. juuli 2023 toimunud renoveerimise käigus inspekteeriti kaebaja poolt katuseräästa puitkonstruktsioone tõstukiga lähedalt, eemaldati nõrgemad osad ja kinnitati täiendavate kruvidega, eemaldati paneelide küljest lahti löönud krohv ja ka ebapiisavalt kinnitatud plekitahvel. Muuhulgas tuvastati tööde käigus, et tegelikult ei ole puitkonstruktsioon nii määndunud, kui see võis kaugelt paista. Tööde täpne maht ja vajadus hinnati tööde käigus katusel toimunud lähivaatlusel, kui sai täpselt hinnata, milline osa puitkarkassist tuli eemaldada ja milline mitte. Kokkuvõttes veendus kaebaja tööde käigus, et ehitise katusekonstruktsioonid ei kujutanud inimestele ohtu. Lisaks tõi kaebaja välja, et tegelikkuses ei olnud puitkonstruktsioonist tulenevat ohtu üldse esinenudki. Kaebaja tuvastas tööde teostamise käigus lähivaatlusega, et tegelikult ei vastanud ka 28. 02. 2023 vastustaja poolt distantsilt (katusele lähedale minemata) tehtud paikvaatlusel tehtud järeldused tegelikule olukorrale. Vastustaja on seisukohal, et ettekirjutus on tänaseni täitmata. Ettekirjutuse täitmist ei saa tõendada ainuüksi ehitusettevõtjale arve väljastamisega. Ühtegi ehitusekspertiisi, mis ettekirjutuse täitmist tõendaks, kaebaja kohtule esitanud ei ole. Isegi, kui kaebaja on teinud hoonega seoses kulutusi ja kaebaja palgatud töömees on hoone vaadanud üle, ei ole kaebaja tegevus olnud piisav selleks, et vastustaja saanuks ettekirjutuse nõudeid täidetuks lugeda. Jätkuvalt pudenevad paneelseinad ning jätkuvalt on ohuala märgistamata. Vastustaja on tellinud hoone välispiirete (katus ja seinapaneelid) konstruktsioonide seisundi ning ohutuse kohta auditi, mille viis augustikuus läbi kutsetunnistusega (tase 7, kutsetunnistuse nr 166317) ehitusinsener Indur Põldaru. Auditist selgub, et hoone on jätkuvalt ohtlik. Auditi osast 6 selgub, et katusekonstruktsioonid on jätkuvalt varisemisohtlikud ning seinakonstruktsioonide kattekihid
samuti jätkuvalt varisevad. Pealkirja all „Auditi meetodite vastused“ märgitakse, et ehitise fassaadi lahtised osad ja katuse amortiseerunud ja lenduda võivad konstruktiivsed osad eriti külgplekid ei ole ohutud, on ohtlikud sh keskkonnale, all olevale varale ja lähiümbruses olevatele inimestele. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kaebaja poolt ei ole ettekirjutuses toodud nõuded täidetud ja seega ettekirjutuse tegemise eesmärgiks olev oht kõrvaldatud. Kaebaja pidi väga selgelt märgistama ohuala ja tegema tegevusi katuselt ja seintelt tuleneva varisemisohu likvideerimiseks, mida kaebaja lõpuni teinud ei ole. Vastustaja poolt menetlusse esitatud ekspertiisist nähtub, et katusel asuv konstruktsioon on jätkuvalt varisemisohtlik. Seda kinnitavad pehkinud puitkonstruktsioonid ja ka murdunud metallraamid. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 31.05.2023. Kaebaja ei täitnud ettekirjutust tähtaegselt. Vastustaja tegi kaebajale 05.06.2023 sunniraha hoiatuse. Hoiatusega pikendas vastustaja ettekirjutuse täitmise tähtaega tähtpäevani 30.06.2023 ja hoiatas, et ettekirjutuse täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha kuni 3000 eurot. Kaebaja ei olnud nimetatud tähtajaks ettekirjutust täitnud, mistõttu rakendas vastustaja 13.07.2023 otsusega kaebaja suhtes sunniraha 3000 eurot. Sunniraha tuli tasuda 27.07.2023. ATSS § 8 lg 3 toob alused, mille esinemisel sunniraha rakendada ei tohi, kuid nimetatud aluseid antud juhul ei esine. Kaebaja toob küll välja, et kuna kaebaja oli ettekirjutuse täitmisega alustanud puudus seaduslik alus sunniraha rakendamiseks, kuid nimetatu ei ole sunniraha rakendamist välistav asjaolu. Ettekirjutuse täitmise alustamist ei saa võrdsustada ettekirjutuse täitmisega, seda enam, et antud juhul oli ettekirjutuse täitmise vajadus kiireloomuline, sest hoonest tulenevalt on oht nii isikute tervisele kui ka varale. Kohtu hinnangul olid eeldused sunniraha rakendamiseks täidetud.
21.Samas on Riigikohus varasemalt selgitanud, et haldustäite vaidlustes kontrollitakse lisaks sunnivahendi rakendamise eeldustele ja sunnivahendi rakendamist välistavate asjaolude puudumisele ka seda, kas sunni liik ja kohaldamise viis olid proportsionaalsed (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 22.04.2015 otsuse nr. 3-3-1-72-14 p 16). Sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus. ATSS § 3 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Vastustaja rakendas sunniraha, mis on antud juhul leebeim sunnivahend ja rakendas seda summas 3000 eurot. Nagu eelnevalt selgitatud, tuleb sunniraha rakendamisel arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse hindamisel võib muu hulgas arvesse võtta ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit (Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14 p 27). Sunniraha rakendamise otsuses on välja toodud rikkumise asjaolud. Sunniraha rakendamise otsuses on viidatud ettekirjutusele, milles on omakorda välja toodud ettekirjutuse tegemise olulisus ja vajadus. Ettekirjutusest tulenevalt on Järva Veod OÜ kui Rapla vallas, Alu alevikus, Keskuse tee 3 asuva büroohoone omanik rikkunud oma tegevusetusega EhS § 19 lg 1 p 4 nõuet selles, et hoone omanikuna ei ole taganud ehitise korrashoidu, millest tulenevalt on büroohoone katuse ääres olev puitkonstruktsioon koos metallkonstruktsiooni ning nende küljes olevate plekktahvlitega muutunud ohuks Alu Spordihoonesse minevate inimeste ja avalikus parklas parkivate sõidukite jaoks. Sunniraha suurust ei ole sunniraha rakendamise otsuses põhjendatud, kuid minimaalselt on toodud põhjendused ära sunniraha hoiatuses. Nimetatud hoiatuses on vastustaja selgitanud, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib korrakaitseorgan rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. EhS §-st 133 tulenevalt on kohustuse täitmisele sundimiseks sunniraha ülemmäär juriidilisele isikule 450 000 eurot. Rapla Vallavalitsus, kui korrakaitseorgan ei pea vajalikuks rakendada ettekirjutuse täitmiseks sunniraha ülemmäära. Ettekirjutuse jätkuva täitmata jätmisega võib kaasneda oht nii inimesele, varale kui ka keskkonnale ja korrakaitseorgan peab vajalikuks hoiatada kaebajat sunnirahaga summas 3000 eurot.
Kokkuvõtvalt kuigi sunniraha rakendamise otsuses ei ole välja toodud vajalikul määral kaalutlusi sunnivahendi suuruse osas, ei ole nimetatud asjaolu piisavaks, et sunniraha rakendamist õigusvastaseks pidada. Kaebajale pidi kogumis nii ettekirjutusest, hoiatusest kui ka sunniraha rakendamise otsusest olema üheselt selge, mida kaebaja tegema pidi ja mis juhtub, kui ta ettekirjutuses toodud nõudeid ei täida. Kaebajaga on esmakordselt järelevalvemenetlust alustatud juba aastal 2018, mistõttu ei saa kaebajale tema kohustused tulla üllatusena. Arvestades nii juriidilise isiku sunniraha ülempiiri 450 000 eurot kui ka kaebaja majanduslikke näitajaid, ei saa 3000 eurot pidada kuidagi kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Ettekirjutuse täimise eesmärgiks on eelkõige avalikus ruumis ohutuse tagamine ja võimalikult kiiresti nimetatud ohu likvideerimine.
22.Kaebaja heidab vastustajale ette ka seda, et vastustaja jättis õigustamatult kaebaja tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas vallale 12.06.2023 ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise taotluse, põhjendades vajadust ettekirjutus täitmise tähtaja pikendada kuni 30.07 2023, sest ehitusmeestel on esimene vaba võimalus töödega alustada juuli alguses. 12.06.2023 teavitas vastustaja kaebajat kirjalikult, et on nõus pikendama ettekirjutuse nr 83/33-3 ja esitatud nõuete täitmise tähtaega kuni 31.07.2023 juhul, kui kaebaja edastab Alu alevikus Keskuse tee 3 kinnistul asuva ehitise korrastamiseks sõlmitud lepingu või mõne muu seda tõendava dokumendi koopia, millest selgub kavandavate tööde maht, tööde alguse ja eeldatav tööde lõpetamise aeg. Samuti teavitas vastustaja kaebajat sellest, et kõnealuse dokumendi esitamata jätmisel koostatakse sunniraha rakendamise otsus, millega nõutakse sunniraha tasumist ning tehakse uus sunniraha rakendamise hoiatus, millega antakse uus tähtaeg ettekirjutuse nr 8-3/33-3 täitmiseks. 13.06. 2023 saabus kaebajalt vastus, milles oli kirjas, et enne juuli algust ei tule objektile keegi vaatamagi. Kaebaja teavitas, et tuttaval ehitusmehel on aega tegeleda juuli algul ja ehitusmees on ennegi samal kinnistul parandustöid tegemas käinud. Veel kirjutas kaebaja, et mingit lepingut tal esitada ei ole ja töö tegijale tasutakse tunnitöö alusel siis, kui kõik on korras. 20.06.2023 küsis vastustaja veelkord kaebajalt tema alltöövõtja kirjalikku kinnitust töödega alustamise ja võimaliku tööde teostamise ajakulu kohta. Kaebaja selgitas, et tööde ajakava ei saa enne täpselt öelda, kui ehitaja ei ole täpset tööde mahtu kohapeal hinnanud. Vastustaja teatas veelkord kaebajale 20.06.2023, et soovib näha kirjalikku kinnitust, mis viitaks, et ettekirjutust asutakse täitma ning kui talle sellist dokumenti ei esitata, siis tehakse otsus sunniraha rakendamise kohta. ATSS § 8 lg 2 sätestab, et sunnivahendi adressaadi põhjendatud taotluse alusel võib ettekirjutuse teinud haldusorgan sunnivahendi rakendamise edasi lükata ja teha uue hoiatuse, milles määrab ettekirjutuse täitmiseks uue tähtaja. Tähtaeg ei tohi olla pikem kui kaks kuud. Sunnivahendi rakendamise ja ettekirjutuse täitmise edasilükkamine toimub põhjendatud taotluse alusel ja on haldusorgani otsustada. Ettekirjutuse täitmise tähtaja ja sunnivahendi rakendamise edasilükkamise vajaduse selgitamine ja motiveerimine on eelkõige sunnivahendi adressaadi ülesanne. Sunnivahendi rakendamise ja ettekirjutuse täitmise tähtaja edasilükkamine saab toimuda eelkõige objektiivsete takistuste tekkimisel või muul mõjuval põhjusel. Vastustaja on põhjendatud taotlust mitmel korral küsinud, kuid kaebaja on vastanud vaid, et pikendamise vajadus seisneb selles, et enne juuli algust pole võimalik ehitusmeestel objektile tulla. Varasemalt oli kaebaja vastanud, et tegeleb ettekirjutuse täitmisega hoopis juunikuu teisel poolel. Vastustaja oli varasemalt ettekirjutuse täitmist ja sunnivahendi rakendamist juba ühel korral edasi lükanud. Lisaks, kuna kaebaja väitis, et ehitusmehed tulevad objektile juulis, oli kaebajal võimalik sunniraha rakendamise tähtpäevaks (27.07.2023) hoopis ettekirjutus täita ja paluda ettekirjutuse täitmise tõttu sunniraha mitte rakendada. Kaebaja seda ei teinud. Kohtule ei selgu, et haldusorgan pidi tingimata tähtaega edasi lükkama.
23.Kokkuvõtvalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Keelamiskaebuse puhul on sunniraha käeoleva otsuse tegemise ajaks tasutud ja heastamiskaebuse puhul on leidnud tõendamist, et vastustaja ei tegutsenud sunniraha rakendamisel õigusvastaselt.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud riigilõivu 40 eurot, mis jääb kaebaja kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.