Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 30. november 2023, Tartu 3-21-2567
Haldusasi
X.X.-i kaebus seoses käeraudade paigaldamisega ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 30. juuni 2022. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. juuni 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja taotlus tema pöördumistest paberkandjal koopiate tegemiseks rahuldamata.
3.Asendada kaebaja nimi kohtuotsuse avaldamisel tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 2. jaanuar 2024).
Tartu Vangla kinnipeetav X.X. tagus 30. augustil 2021 enda kambri ust ning uputas kraanide avamisega kambri veega. Talle paigaldati käerauad, viidi jalutusboksi ning pärast seda viidi ta eraldatud kambrisse rahunema.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X.X. kaebuse, milles palus hüvitada talle eelnimetatud toimingutega tekitatud mittevaraline kahju. Kaebuse kohaselt vajas kaebaja psühhiaatri vastuvõttu, sest tal oli halb olla. Talle ei osutatud vältimatut arstiabi, mistõttu jäi tal psühhiaatriline abi saamata. Tema rahustuskambrisse paigutamine oli õigusvastane ning selle käigus kasutati tema suhtes ülemäärast jõudu. Jalutusboksis hoidmise ajal pidi kaebaja külmetama.
3.Tartu Halduskohtu 30. juuni 2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja leidis, et kuna ta on psühhiaatri patsient, oleks talle tulnud tagada psühhiaatri teenus. Kohus asus seisukohale, et õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see tingimata koheselt võimaldada. Vangistusseaduse (VangS) § 53 lg 1 järgi tuleb tagada kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) § 5 tähenduses on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Tõendatud pole, et kaebaja vajas vältimatut abi TTKS § 5 mõttes. Seda ei nähtu ka kaebaja tervisekaardi väljavõtetest. Kaebaja agressiivne käitumine, kambri ukse pihta löömine ja kambri uputamine selliseks vältimatu abi vajaduseks ilmselgelt ei liigitu. Viha ja agressiivsus ei ole seisund, mida on võimalik pidada vältimatut meditsiiniabi ja seega kohest reageerimist vajavaks.
3.2.Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab vajadusest lähtudes üksnes arst (tervishoiutöötaja, vt RKHKo 3-3-1-69-10, p 8) ning tervishoiutöötaja otsustab ravivajadusest lähtudes tervishoiuteenuse osutamise aja üle (RKEKm 3-18-1757, p 13). Seega ei tähenda vangla kohustus kinnipeetavale arstiabi tagada seda, et iga kinnipeetav, kes soovi avaldab, peab igal juhul ja viivitamatult pääsema arsti vastuvõtule.
3.3.Ka vangla meditsiiniosakonna juhataja e-kirja järgi on psühhiaatri plaaniline ravijärjekord 12 nädalat.
3.4.Vaidlusaluse intsidendi juhtumise ajal 30. augustil 2021 teavitati kaebaja soovist psühhiaatri vastuvõtule saamiseks peavalvekeskuse kaudu meditsiiniosakonda. Valvemeedik lubas jätta meditsiiniosakonda sellekohase teate. Valvemeediku sellekohane otsus viitab asjaolule, et kaebajal puudus vältimatu psühhiaatrilise sekkumise vajadus, mistõttu ei ole alust pidada psühhiaatri kohese vastuvõtu võimaldamata jätmist õigusvastaseks.
3.5.Rahustuskamber (kamber nr 1192) on vastustaja selgituste järgi ühekohaline kamber, mida kasutatakse üldjuhul kinnipeetavate lühiajaliseks eraldamiseks eluosakonnast. Kohus viitas, et kaebaja viibis seal lühiajaliselt (ca tund ja 20 minutit) kuni ajani, mil teda oli taas võimalik temale määratud kambrisse paigutada. Kambrisse paigutamine ei olnud isiku ohjeldamine psühhiaatrilise abi seaduse tähenduses. Pole esitatud ühtegi tõendit, et kambris viibimine oleks tekitanud kaebajale tervisekahju, mida saab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 alusel kaebajale hüvitada.
3.6.Kaebaja väidab, et jalutusboksis olles ta külmetas ning vajas tualetti. On tõendatud, et kaebaja avaldas soovi kasutada tualetti, kuid oli nõus minema ainult oma kambrisse ning ei rahuldanud selgitusega, et sinna ei saa teda viia, kuna ta lõhkus selle sisustust. Kui kaebajal oleks olnud tõesti vajadus tualetti kasutada, siis oleks usutav, et ta oleks olnud nõus minema tualetti, mida talle pakuti. Pole ka tõendatud, et kaebajale tekkis tervisekahju seetõttu, et pidi lühikeste pükstega viibima umbes kaks tundi jalutusboksis, kus oli 18 soojakraadi.
3.7.Kinnipeetava saatmisel on lubatud ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine (VangS § 70 ja § 701 lg 1 p 1). Kohus nõustus vastustajaga, et kaebaja senist käitumist arvestades oli ametnikel piisavalt põhjust arvata, et kaebaja võib ka edaspidi ettearvamatult käituda. Seetõttu ei saa käeraudade kasutamist pidada õigusvastseks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kohus on asunud vangla käitumist õigustama.
4.2.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Ka Riigikohus on selgitanud, et
mittevaraline kahju seisneb hingelistes kannatustest (RKHKo 3-3-1-27-02, RKTKo 3-2-1111-96). Kaebajal tekkis arstiabita jätmisega ja rahustuskambrisse paigutamisega heaolu langus.
4.3.Ainult psühhiaater oleks saanud tõendada, kas kaebajal esinesid vaimse tervise häired või mitte.
4.4.Kui inimene viiakse rahunema rahustuskambrisse, on vangla kohustatud võimaldama talle psühhiaatrilist abi. Üksnes ametniku otsus inimene rahunema viia ei saa olla psühhiaatri patsiendi puhul õiguspärane.
4.5.Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju olemasolu tuleb eeldada, kuna isiku õiguse rikkumise tagajärge (muutuste tekkimiste ja nende suurust inimese psüühikale) ei ole võimalik tõendada (RKTKo 3-2-1-152-09, p 16). Sama on öelnud ka Euroopa inimõiguste kohus.
4.6.Vangla on tunnistanud, et neil puudub võimalus pakkuda ööpäevaringset psühhiaatrilist abi. See on ilmselgelt õigusvastane.
4.7.Vanglateenistuse ametniku otsustada on, kuhu isikuid rahunema viiakse ja kui kauaks. Seega tegelevad ametnikud ise inimeste tervisega seotud probleemidega.
4.8.Kaebajal on esinenud suitsiidseid kalduvusi ja iga tema kaebust tuleks võtta tõsiselt. Vaimse tervise häireid ei saa ametnik hinnata lihtsalt inimesele peale vaadates.
4.9.Agressiivsushood ja ärevus ning viha on äärmiselt tõsised terviserikked.
4.10.Kamber nr 1192 on nii rahustuskamber kui karistuskamber. Selle meetme mõju inimese tervisele on teadmata.
5.Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Hüvitise väljamõistmiseks ei piisa üksnes sellest, kui isikul on tekkinud hingelised üleelamised.
5.2.Psühhiaatri kohese vastuvõtu mittevõimaldamine 30. augustil 2021 ei olnud õigusvastane. Tegemist ei olnud vältimatut abi vajava olukorraga. Paanikahoog ei ole eluohtlik seisund.
5.3.Kaebaja ajutine ümberpaigutamine oli tingitud sellest, et ta tekitas enda kambris uputuse ning kambri seisukorra väljaselgitamiseks ning uputuse tagajärgede kõrvaldamiseks oli vaja kaebaja ajutiselt mujale paigutada.
5.4.Mittevaralist kahju tuleb eeldada tervise kahjustamise korral, kuid tuvastada tuleb siiski konkreetne muutus isiku tervises.
6.X.X.-i täiendavates seisukohtades leitakse, et vangla valetab, et ta paigutati teise kambrisse seetõttu, et ta ujutas enda kambri üle. Kaebaja kambris ei läinud veeuputuse tekitamise tõttu midagi katki ning teda polnud põhjust ümber paigutada. Nn rahustuskambrit on kritiseerinud ka õiguskantsler. Samuti on õiguskantsler kritiseerinud üksikvangistuses viibivate isikute olukorda. Oluline on see, et kaebaja viibis 2020. a aprillist kuni 2022. a septembrini üksikvangistuses. Samuti palub ta teha paberkandjal ärakiri e-toimiku vahendusel esitatutud pöördumistest, kuna tal ei ole endal võimalik e-toimikus koopiaid teha.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
8.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja kaebuse rahuldamata jätmisega täielikult. Asja materjalidest nähtuvad ametnike ettekanded, mille järgi oli kaebaja 30. augustil 2021 problemaatiline ja ei allunud korraldustele lõpetada akna peal karjumine. Ta nõudis psühhiaatrit, solvas ametnikku, tagus kambri ust (tl 83). Seejärel märkasid viis
ametnikku, kuidas kambri 2144 ukse alt, kus paiknes kaebaja, tuli korraga väga suur kogus vett, justkui oleks sel hetkel ukse alt mingi takistus ära võetud, mis vee vabalt voolama laskis. Pärast seda pandi kaebajale käerauad ja viidi jalutusboksi (tl 84). Ta ei rahunenud ka seal ning hiljem viidi ta kambrisse nr 1192 (tl 89). Kaebaja väiteid, justkui oleks tema agressiivne käitumine, ukse tagumine, karjumine ja kambris uputuse korraldamine tingitud tervisehäiretest, on täielikult tõendamata. Halduskohus on põhjendatult viidanud sellele, et kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu mingit terviserikke või -probleemi fikseerimist seoses 30. augustil toimunuga. Kaebaja tervisekaardi väljavõte, mis kajastab ajavahemikku 19. juuli 2021 kuni 27. jaanuar 2022 on küll väga mahukas (tl 92-98p) ning näitab seda, et kaebaja on väga sageli erinevatel põhjustel arsti poole pöördunud, kuid miski ei kinnita seda, et 30. augustil 2021 oleks kaebajal olnud tervisehäire. Seega on tõendamata, et kaebajal oli tervisehäire ja et kohese abi saamata jätmine tekitas talle kahju. Lisaks pole alust pidada vangla tegevust üheski episoodis õigusvastaseks. Halduskohus selgitas õigesti, et psühhiaatri poole koheseks pöördumiseks ei olnud kaebajal subjektiivset õigust, kuna tegemist ei olnud vältimatut abi vajava olukorraga. Käeraudade paigaldamine oli kaebaja ettearvamatut käitumist arvestades vajalik ja seega õiguspärane. Kaebaja viimine kõigepealt jalutusboksi ja seejärel kambrisse 1192 oli õigustatud sellega, et kaebaja kambris oli veeuputus, mille põhjuste väljaselgitamiseks ja tagajärgede kõrvaldamiseks oli kaebaja vaja viia mujale.
9.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kohus asus vangla käitumist õigustama. See, et kohus ei nõustunud kaebajaga ja ei pidanud vangla tegevust õigusvastaseks, ei tähenda vangla käitumise õigustamist.
10.Asjakohane pole kaebaja viide VÕS § 128 lg-le 5, mille järgi hõlmab mittevaraline kahju isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS kohaldub eelkõige eraõiguslikes suhetes (vt VÕS §-d 1-2), seevastu kui käesoleva asja näol on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega. Avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamist reguleerib RVastS, mille § 9 sätestab hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju kitsamalt kui VÕS. RVastS § 9 järgi saab isik nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist üksnes süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral. Kuna kahju hüvitamise nõude aluseks on käesolevas asjas üksnes väidetav tervise kahjustamine (ülejäänud osas halduskohus tagastas kaebuse, vt halduskohtu otsuse p 14), siis on õige vastustaja seisukoht, et kaebuse rahuldamise üheks esmaseks eelduseks on kaebaja tervise kahjustamise fakt. Seda ei ole aga kuidagi tõendatud. Kaebaja kirjeldab küll oma kannatusi ja üleelamisi ning leiab, et VÕS § 128 lg-st 5 tulenevalt peaks juba see olema rahas hüvitatav, ent ei arvesta üldse RVastS § 9 regulatsiooniga ega sellega, et kohtu menetluses on üksnes väidetava tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Seoses kaebaja viidatud Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi lahenditega märgib ringkonnakohus, et neis lahendites ei kohaldatud RVastS-i. Tsiviilkolleegiumi lahendi tegemise ajal ei olnud seda seadust veel vastu võetud ning halduskolleegiumi lahendis on selgitatud, et kuna hüvitamiskaebus oli esitatud enne riigivastutuse seaduse jõustumist, siis see seadus kohaldamisele ei kuulunud (RKHKo 3-3-1-27-02, p 12). Seega on need lahendid asjassepuutumatud.
Asjassepuutumatu on ka viide lahendile asjas 3-2-152-09, kuna seegi lahend on tehtud tsiviilasjas, kus lähtutakse teistsugustest normidest. Lisaks ei olnud selles asjas tegemist tervisekahjuga.
11.Kaebaja väitel oleks vaid psühhiaater saanud tõendada, kas kaebajal esines tervisehäireid. Ringkonnakohus möönab seda, ent nendib veelkord, et selliseid tõendeid ei ole. See, et kaebaja ei saa ise seda asjaolu tõendada, ei vabasta kohut kohustusest lahendada vaidlus tõenditele tuginedes ning vajadusest jätta tõendite puudumisel kaebus rahuldamata.
12.Kaebaja leiab, et kui inimene viiakse rahunema, on vangla kohustatud võimaldama talle psühhiaatrilist abi. Samas ei ole kaebaja viidanud ühelegi normile, kust vanglale selline kohustus tulenema peaks. Kaebaja lähtub lihtsalt eeldusest, et kui inimene viiakse rahunema, siis on tegemist tema terviserikkega, mis vajab arstiabi. Ringkonnakohus ei näe alust sellise seisukohaga nõustumiseks. Viha ja agressiivsus ei pruugi olla tingitud sugugi mitte tervisehäirest, vaid on enamikel juhtudel põhjustatud lihtsalt isiku vihasest ning agressiivsest meeleolust ja puudulikust enesekontrollist.
13.Samuti leiab kaebaja, et üksnes ametniku otsus inimene rahunema viia ei saa olla psühhiaatri patsiendi puhul õiguspärane. Sellegi seisukohaga ei saa nõustuda. Ka psühhiaatri vastuvõtul viibinud inimese puhul ei pruugi vihane ja agressiivne käitumine tähendada haigushoogu, vaid samamoodi, nagu ülal märgitud, lihtsalt vihast ja agressiivset meeleolu ja selle ebapiisavat kontrollimist. Ilmselgelt ei saa kõigi kinnipeetavate vihahoogudest ja agressiivsest käitumisest alguse saanud olukordi lahendada psühhiaatri kutsumisega.
14.Lisaks märgib ringkonnakohus, et kaebaja lähtub eeldusest, justkui oleks tema jalutusboksi ja sealt hiljem kambrisse 1192 paigutamise eesmärk olnud tema rahunemine. Tegelikult nähtub asja materjalidest, et kaebaja põhiliseks ümberpaigutamise eesmärgiks oli ilmselt hoopiski tema poolt kambris korraldatud uputus (vt nt tl 84, samuti vastustaja vastus apellatsioonkaebusele). On ilmne, et kinnipeetavat ei saa jätta kambrisse, milles on nii palju vett, et see voolab juba ukse alt suures koguses välja. Sellises olukorras on vajalik selgitada välja uputuse põhjused ning likvideerida selle tagajärjed. Kinnipeetav tuleb kambrist aga eemaldada, et ta ei takistaks vajalikke toiminguid. Lisaks oleks tõenäoline, et kinnipeetava hoidmine kambris, kus oli äsja uputus, viiks koheselt sellega seotud hüvitamisnõude esitamiseni kinnipeetava poolt.
15.Kaebaja viitab sellele, et uputus oli ka teises kambris ning et kasutuskõlbmatuks muutus ametnike sõnul vaid see kamber ning kaebaja kambri kohta ametnike ettekandes sellist märget polnud (vt tl 84). Kaebaja arvates tähendas see, et teda saanuks jätta tema kambrisse. See arvamus ei arvesta üldse ülalmärgituga, st sellega, et ilmselgelt ei saa kinnipeetavat jätta kambrisse, kust voolab välja vett. Seetõttu oli kaebaja ümberpaigutamine seniks, kuni tema kamber oli taas kasutuskõlbulik, igati õiguspärane.
16.Kaebaja arutlus, justkui oleks õigusvastane see, et vanglal pole võimalik pakkuda ööpäevaringset psühhiaatrilist abi, ei ole asjassepuutuv. Käesolev vaidlus ei käi selle üle, kas vanglal on kohustus pakkuda ööpäevaringset psühhiaatrilist abi, vaid küsimuse üle, kas kaebajale on tekkinud kahju ning kas see kuulub hüvitamisele.
17.Ka kaebaja hinnang, et ametnikud ei tohiks otsustada seda, kuhu ja kui kauaks kinnipeetavaid rahunema viiakse ning et seega tegelevad ametnikud ise kinnipeetavate tervisega seotud probleemidega, ei ole samal põhjusel asjassepuutuv. Kaebaja lähtub pidevalt enda võetud eeldusest, et ta vajas tol päeval arstiabi ning laseb sellest eeldusest lähtudes paista vangla tegevust õigusvastasena. Samal põhjusel saab kõigest subjektiivseks arvamuseks pidada kaebaja väiteid, et tema suitsiidsete kalduvuste tõttu tuleks kõiki tema kaebusi võtta tõsiselt või et agressiivsushood ja viha on äärmiselt tõsised terviserikked. Ringkonnakohus kordab, et miski ei tõenda, et kaebaja vajas vaidlusalusel päeval psühhiaatrilist abi.
18.Arutlus kambri 1192 olemuse üle pole samuti käesolevas asjas oluline, kuna miski ei tõenda, et selles kambris lühiajalise viibimise tõttu oleks kaebajale tekkinud tervisekahju.
19.Kaebaja täiendavates seisukohtades viidatud õiguskantsleri hinnangud ei ole kohtule siduvad. Lisaks ei saa neist järeldada, et ainuüksi kambri nr 1192 mõnevõrra teistsuguse sisustuse tõttu tekkis kaebajale tervisekahju. Õiguskantsleri hinnangud üksikvangistuse kohaldamisele ning see, et kaebaja oli pikalt viibinud üksikvangistuses, ei ole käesolevas vaidluses üldse asjassepuutuvad, sest kaebaja ei taotle üksikvangistuse kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist.
20.Kaebaja taotlus, et talle antaks paberkandjal koopiad tema poolt apellatsioonimenetluses esitatud pöördumistest, mis olid tehtud e-toimiku vahendusel, jääb rahuldamata. Kaebajal on endal võimalik tagada see, et ta teab, missuguseid seisukohti ta kohtule on esitanud. Näiteks saanuks ta teha ise oma pöördumistest ärakirjad.
21.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud. Kuna otsuses kirjeldatakse palju kaebaja terviseandmeid, tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel asendada kohtulahendi avaldamisel selles kaebaja nimi tähemärgiga X.
(allkirjastatud digitaalselt) .
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.