Garaažiomanike mittetulundusühingu Pajuvitsa kaebus Luunja Vallavalitsuse 05.10.2022.a korralduse nr 318 tühistamise ja valla kohustamise ning Maa-ameti 20.12.2022.a korralduse nr 1-17/22/2757 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: garaažiomanike mittetulundusühing Pajuvitsa, esindaja advokaat Päivi Margna Vastustaja: Luunja vald, esindaja Marko Jaeger Vastustaja: Maa-amet, esindaja Toomas Kutti
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
1.1.Tühistada Luunja Vallavalitsuse 05.10.2022.a korraldus nr 318. Kohustada Luunja valda tegema uus otsus kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmise võimalikkuse kohta.
1.2.Tühistada Maa-ameti 20.12.2022.a korraldus nr 1-17/22/2757.
Jätta menetluskulud vastustajate kanda võrdsetes osades.
3.Mõista Luunja vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 20 eurot.
4.Mõista Maa-ametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 20 eurot. Edasikaebamise kord ja muud selgitused
5.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.12.2023. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
6.Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 25).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Kaebaja garaažiomanike mittetulundusühing Pajuvitsa esitas 02.10.2003 avalduse hoonestusõiguse seadmiseks (tl 6) Tartu maakonnas Luunja vallas Rõõmu külas asuvale Pajula tee 6 kinnisasjale, katastritunnus 43201:001:2058, pindala 27 827 m2, sihtotstarbeta maa (tl 4, 50). Hoonetena, mille teenindamiseks vajalikule maale kaebaja taotleb hoonestusõiguse seadmist, on nimetatud valvuri maja, 3 kivigaraaži, 485 metallgaraaži, territooriumi valgustus, territooriumi sisesed teed, sillad, estakaad, WC.
2.Luunja Vallavalitsus lõpetas 05.10.2022.a korraldusega nr 318 (tl 36-38, edaspidi Luunja valla korraldus) riigimaale hoonestusõiguse seadmise menetluse. Vald põhjendas, et ehitised on püstitatud õigusliku aluseta. Ehitisregistris andmed ehitiste kohta puuduvad. Kaebajale ei ole välja antud ehitusluba. Metallgaraažid on teisaldatavad asjad. Hoonestusõiguse seadmise menetlust ei ole ehitiste puudumise korral võimalik läbi viia. Vald ei nõustunud kaebaja väitega, et hoonestusõiguse seadmisel saab arvesse võtta valvuri maja (hoone) ja estakaadi (rajatis) ning et tõendatud on nende ehitiste kuulumine kaebajale. Puuduvad tõendid, et kaebaja kasutab maa-ala õiguslikul alusel. Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee (RSN TK) tegi küll 23.04.1980 otsuse anda kasutada Tartu linna RSN TK kommunaalmajanduse osakonnale garaažikooperatiivide alla 2,5 ha maad (tl 5), kuid plaani ja eksplikatsiooni ei ole. Sellele otsusele oleks pidanud järgnema maa kasutamise üleandmine kommunaalmajanduse osakonnalt garaažikooperatiivile, kes sai taotleda ehitusloa. Ei saa väita, et kaebaja on õigusjärglane garaažikooperatiivile, mida on nimetatud Tartu Rajooni RSN TK 23.04.1980.a otsuses. Isegi kui kõik eeldused oleksid täidetud, ei saa hoonestusõigust seada kogu kinnisasjale, vaid üksnes ehitiste teenindamiseks vajalikule maale.
3.Maa-amet andis 20.12.2022 korralduse nr 1-17/22/2757, millega Pajula tee 6 kinnisasi anti munitsipaalomandisse (tl 61, edaspidi Maa-ameti korraldus). Korralduse põhjal selgitas Maaamet 02.04.2020 Luunja vallale, et otstarbekas on anda kinnisasi munitsipaalomandisse. Luunja vald on kinnitanud, et lahendamata taotlused kinnisasja suhtes puuduvad. Hoonestusõiguse seadmise menetlus on lõpetatud. Kinnisasi kanti 23.01.2023 kinnistusraamatusse registriosa numbriga 22721350, kinnisasja omanik on Luunja vald (tl 50).
4.Kaebaja garaažiomanike mittetulundusühing Pajuvitsa esitas 03.11.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Kohus võttis kokkuvõttes kaebuse menetlusse Luunja valla korralduse tühistamise ja asja uueks otsustamiseks kohustamise ning Maa-ameti korralduse tühistamise nõudes. Kaebaja seisukohad on järgmised. Kaebaja õiguseellanne on garaažikooperatiiv „Pajuvitsa“ ning kaebaja tegutseb Pajula tee 6 kinnisasjal. Maakasutuse aluseks on Tartu Rajooni RSN TK 23.04.1980.a otsus. Luunja vald on ajalooliselt kiitnud heaks kaebaja tegevuse maa-alal ning ei ole vaielnud vastu kaebaja õigusele kasutada maa-ala kaebaja õiguseellase tähtajatu kasutamisõiguse alusel. Siiani ei ole pooltel olnud vaidlust selle üle, kas kaebaja kasutab kinnisasja õiguspäraselt või mitte. Kaebaja tõendas haldusmenetluses, et Pajula tee 6 kinnisasjal asub kaks ehitist, valvuri maja
ja estakaad, ning need kuuluvad kaebajale. Mõlemad ehitised on kasutuses, need ei ole lagunevad või maastikupilti tunduvalt kahjustavad (tl 40). Lisaks valvuri majale ja estakaadile on maa-alal garaažid, kokku 507 tk. Need tuleb lugeda ehitisteks, kuna tegemist on kohtkindlate asjadega, mille teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades. Kaebaja esitatud dokumendid näitavad, et ehitised rajati pärast Tartu Rajooni RSN TK 23.04.1980.a otsuse vastuvõtmist ning need ehitas kaebaja õiguseellane: 12.11.1981 esitas metallgaraažide kooperatiiv „Pajuvitsa“ avalduse elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks, 03.12.1981 on esitatud kaabli paigaldamise skeem ja koos sellega valvuri maja elektriinstallatsiooni joonis. Rohkem tõendeid säilinud ei ole. Kui ehitised on ehitatud ajal, mil maa-ala oli kaebaja õiguseellase kasutuses, siis kuulub omandiõigus kaebajale. Luunja vald kooskõlastas 24.05.1995 garaažiühistu Pajuvitsa asendiplaani (tl 47-48). Plaanil on näha, et maa-alal paikneb valvuri maja. Asendiplaanil on viidatud, et olemas on eelnev hoonestusskeem. Vald oli 2015. aastal rahuldamas kaebaja avaldust, kuna ta tegi kaebajale ettepaneku ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramiseks (tl 7-8). Luunja vald on kaebaja avaldust menetlenud 20 aastat. Vald on oma seisukohti pidevalt muutnud ning ei ole arvestanud kaebaja seisukohtade ja tõenditega. Kaebajal oli 2015. aastal alus eeldada, et ehitiste olemasolu ja omandiõiguse osas etteheited puuduvad. Kaebaja esitab kohustamiskaebuse, sest kaebajal puudub usk, et Luunja vald tühistamiskaebuse rahuldamise korral jätkab asja kiire ja efektiivse menetlusega. Asjasse ei puutu valla nimetatud väidetavad kaebaja rikkumised. Etteheited on seotud kaebaja territooriumi valvavate koerte haukumisega, vald on ekslikult käsitlenud koeri lemmikloomadena ning seetõttu teinud kaebajale korraldusi, millel puudub õiguslik alus. Kaebaja leidis oma 08.11.2023.a seisukohas, et tõendada tuleb kas maakasutusõiguse või ehitusõiguse olemasolu. Kaebaja esitas täiendavad tõendid. Olemas on Tartu rajooni RSN TK otsuse juurde kuuluv toimik (tl 96-107), see sisaldab maatüki plaani, mis vastab kaebaja kasutuses olevale kinnisasjale, ja eksplikatsiooni. Leitud on ka maa looduses eraldamise akt koos plaaniga (tl 109-111). Eesti NSV maakoodeks (MaaK) võimaldas Tartu linna RSN TK-l talle eraldatud maad kasutamiseks edasi anda, selle kohta on tehtud mitmeid otsuseid (tl 112121). Üks neist näeb ette garaažikooperatiivi „Pajuvitsa“, s.o kaebaja õiguseellase asutamise. Kaebaja möönab, et endiselt on puudu osa otsuseid, kuid on eluliselt usutav, et need tehti. Kui Luunja valla korraldus tühistatakse, siis muutub Maa-ameti korraldus õigusvastaseks, kuna Pajula tee 6 kinnisasja suhtes on olemas lahendamata hoonestusõiguse seadmise taotlus. Luunja vald kinnitas taotluste puudumist ajal, mil kaebaja oli juba kohtusse pöördunud, ning ei selgitanud välja, kas kaebaja on Luunja valla korralduse vaidlustanud.
5.Luunja vald palus jätta kaebuse rahuldamata ja nõustus Maa-ameti seisukohtadega. Kaebaja ei saa väita, et tema puhul oleks tegu õigusjärglasega garaažikooperatiivile, kellele on maa kasutada antud Tartu Rajooni RSN TK 23.04.1980.a otsuses. Maa kasutamise üleandmise fakti garaažikooperatiivile pole kuskil fikseeritud, mis tähendab, et puuduvad tõendid, et kaebaja üldse kasutas maad mingilgi õiguslikul alusel. Kaebajale ei ole antud valvuri maja ja estakaadi ehitusluba. Omandiõigust tõendava dokumendi esitamine oli kaebaja kohustus. Vald ei ole heaks kiitnud kaebaja tegevust maa-alal. 1995. aastal antud kooskõlastus ei oma tähendust, kuna tol hetkel ei toimunud maareform sellistel alustel nagu praegu ning maa oli riigi omandis. Luunja vallal polnud olulist huvi maa kasutamise osas ja puudus avalik huvi. Avalik huvi seisneb selles, et, lähedalasuvad elanikud on korduvalt pöördunud valla poole erinevate rikkumisteadetega seoses ühistu tegevusega. Ehitiste teenindamiseks vajaliku maa
määramise ettepanek (piiriettepanek) ei ole seotud riigimaale hoonestusõiguse seadmise menetlusega. Ettepanekud oli vallal kohustus esitada seoses maareformi seaduse (MaaRS) § 40 lõikes 3 sätestatud tähtaja saabumisega. Väite, et menetlus oli pealiskaudne, on ümber lükanud kaebaja ise, esitades kohtule valla poolt tehtud päringud ja kirjad. Etteheide, et valla seisukohad olid pidevas muutumises, ei ole korrektne ning pole kuidagi tõendatud. Isegi kui see nii oleks, siis on tavaline, et uusi asjaolusid ja teavet lisandudes muutub menetluse kestel ka seisukoht. Luunja vallal puudub pädevus vastata küsimustele, milline oli aastatel 1980-1981 maa kasutusse andmise või ehitamise õiguslik alus. On teada, et ehitusload olid vajalikud ka nõukogude ajal, kui sooviti midagi püstitada. Ei ole usutav, et kõiki vajalikke dokumente ei vormistatud.
6.Maa-amet palus jätta kaebuse rahuldamata. Luunja valla korraldus on õiguspärane, ei riku kaebaja õigusi ja selle tühistamiseks puudub alus. Maa-amet selgitas 21.03.2018.a kirjaga nr 6-1/18/3604-2 (tl 21) vallale, et Pajula tee 6 kinnisasjal ei asu ehitisi MaaRS § 6 lõike 3 mõistes ning menetlust hoonestusõiguse seadmiseks ei ole ehitiste puudumise tõttu võimalik läbi viia. Maa-amet selgitas 08.09.2022.a kirjas nr 6-1/22/13490-2 (tl 76), et kaebaja esitatud avaldus elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks, kaabli paigaldamise skeem ja elektriinstallatsiooni joonis ei tõenda kaebaja omandiõigust Pajula tee 6 kinnisasjal asuvatele ehitistele. Hoonestusõigus seatakse õiguslikul alusel püstitatud ehitise omaniku kasuks, kui omanik ei soovi või tal ei ole õigust maad omandada. Õiguslikul alusel püstitatud ehitise tunnused on maakasutusõigus ja ehitusluba. Ehitise mõistet on MaaRS erinevates redaktsioonides sisustatud erinevalt. Garaažikooperatiivile ei ole välja antud ehitusluba. Ehitusloaks ei ole kaebaja esitatud avaldus elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks, kaabli paigaldamise skeem ega elektriinstallatsiooni joonis, sest nende dokumentidega ei ole avalik võim andnud luba alustada valvuri maja ja estakaadi ehitustegevusega. 24.05.1995 kooskõlastatud asendiplaanist ei järeldu, et olemasolevad ehitised on püstitatud õiguslikul alusel. Valvuri maja ja estakaad on õigusliku aluseta püstitatud ehitised. Metallgaraažid ei ole aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ehitised, vaid on suhteliselt lihtsalt tervikuna teisaldatavad asjad, mis maareformi läbiviimise seisukohast tähtsust ei oma. Tõendatud ei ole ka maakasutusõigus, kuna vormistatud ei ole maa kasutamise üleandmist Tartu linna RSN TK kommunaalmajanduse osakonna poolt garaažikooperatiivile. Eeltoodut ei muuda kaebaja 08.11.2023 esitatud täiendavad dokumendid. Kaebaja esitatud dokumendid näitavad, et 1980-ndatel aastatel oli probleemiks garaažide omavoliline rajamine ning ei ole imekspandav, kui ka Pajula tee 6 kinnisasjal asuvad ehitised püstitati ehituseeskirju rikkudes. MaaRS ega ükski teine seadus ei pane riigile kohustust, et kogu reformimata maa tuleb anda tingimusteta eraomandisse või koormata piiratud asjaõigustega MaaRS alusel. Vastuseks kohtu küsimusele selgitas Maa-amet õigusnorme, mis reguleerisid 1980-ndatel aastatel maa kasutusse andmist (tl 87-88). Kokkuvõttes leidis Maa-amet, et selleks, et maakasutusõiguse andmist MaaK alusel ja tähenduses saaks lugeda õiguspäraseks ja tõendatuks, oleks pidanud maa kasutusse andmise otsus olema kas küla- või rajooni RSN TK poolt vastu võetud ja see otsus oleks pidanud vastama MaaK § 32 toodud nõuetele, sh oleks pidanud selles olema märgitud, et maatükk antakse konkreetselt garaažikooperatiivile „Pajuvitsa“, maakasutamise otstarve ja põhitingimused, maatüki asukoht ja suurus, maatüki looduses üleandmise järjekord ja tähtaeg jne. Maatüki looduses eraldamine oleks tulnud
vormistada aktiga ning garaaži püstitamiseks koostada ehitusprojekt ja enne maatüki kasutamise alustamist hankida maa kasutamise õiguse riiklik akt. Maa-amet märkis, et asjas esitatud Tartu Rajooni RSN TK otsuses on öeldud, et see tehakse MaaK § 17 ja 37 alusel, kuid Maa-ameti hinnangul ei anna nimetatud sätted rajooni RSN TK-le õigust anda maad vabariikliku alluvusega linna RSN TK-le ega selle mistahes osakonnale. Ehitusloa kohta leidis Maa-amet, et MaaK mitmetest sätetest tuleneb, et ehitamine oli võimalik üksnes ehitamise otstarbel kasutamiseks antud maale (ehituskrundile) ja ehitiste püstitamiseks tuli koostada ehitusprojekt. Kollektiivgaraažide osas sätestas MaaK eraldi, et nende ehitamine oli lubatud vaid linna (alevi) RSN TK otsuse alusel. On üldteada, et ehituslubasid väljastasid linnade, alevite ja külade RSN TK-d. Maa-ametile ei ole täpselt teada milliste õigusaktide alusel ja kuidas ehitamiseks lubade andmine nõukogude ajal toimus. Maa-amet on oma praktikas kokku puutunud ENSV MN 05.04.1951.a määrusega nr 254 „Abinõudest omavolilise ehituse vastu võitlemiseks linnades ja linna tüüpi alevites“, mille punkti 2 alusel võisid ehitamise õigust andvateks dokumentideks olla a) linnade, rajoonide või alevite TSN TK-de otsus ehituskruntide eraldamise kohta, akt maa-alade andmisest hoonestajale ja akt krundi piiride märkimise kohta looduses; b) kinnitatud ja kehtestatud korras registreeritud projekt ja eelarve; c) ENSV Riikliku ArhitektuurilisEhitusliku Kontrolli organite luba ehituseks või nende puudumisel linnade, rajoonide ja alevite TSN TK-de luba. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 ei erista nõukogude ajal ega pärast Eesti taasiseseisvumist püstitatud ehitisi - kõigi ehitiste puhul kehtib nõue, et kui puudub kas maakasutusõigus või ehitusluba, siis on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega. Ehitusloana saaks käsitada dokumenti, millest nähtub avaliku võimu luba alustada konkreetse projekti alusel ehitustegevust (projekti kinnitamine).
KOHTU SEISUKOHT
7.Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 2 sätestas algses, 17.10.1991 vastu võetud redaktsioonis, et maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest. See lause sisaldub ka praegu kehtiva MaaRS §-s 2. AÕSRS § 13 lg 3 ja 5 sätestavad, et ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa omanikuks, võib nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist. Seaduse algses, 27.10.1993 vastu võetud redaktsioonis sisaldusid need normid § 13 lõigetes 2 ja 3 ning olid sõnastatud järgmiselt: ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa omanikuks, võib nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist. AÕSRS § 14 lõikest 1 tuleneb, et õigusliku aluseta püstitatud ehitis on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis. Seaduse algses redaktsioonis oli sõnastuseks seadusliku maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis, mis on maaga püsivas ühenduses.
8.Kohtuasjas on esitatud järgmised dokumentaalsed tõendid.
8.1.23.04.1980 tegi Tartu Rajooni RSN TK otsuse võtta EPÜ pajuistanduse maadest ja anda kasutada Tartu linna RSN TK kommunaalmajanduse osakonnale garaažikooperatiivide alla 2,5 ha maad (tl 5).
8.2.1980. aastal koostati maa kasutamiseks andmise juriidilise vormistamise toimik (tl 975
107). Toimikus sisalduvad muuhulgas järgmised dokumendid: - Tartu linna RSN TK 13.03.1980.a taotlus anda kommunaalmajanduse osakonnale kasutada 2,5 ha suurune maatükk garaažikooperatiivide projekteerimiseks ja ehitamiseks; - taotletava maa-ala plaan (toimikus nimetatakse seda skeemiks); - eksplikatsioon; - punktis 8.1 nimetatud otsuse ärakiri.
8.3.01.10.1980 koostati maa looduses eraldamise akt, millega maatükk anti üle Tartu linna RSN TK kommunaalmajanduse osakonna garaažikooperatiivide alla. Eraldatud maa-ala anti tähtajatuks kasutamiseks mahaarvamisega põhimaakasutaja maadest. Akti juurde kuulub maatüki plaan (tl 109-111).
8.4.28.04.1981 tegi Tartu linna RSN TK otsuse (tl 112-114), milles muuhulgas öeldakse järgmist: „Võtta teadmiseks kommunaalmajanduse osakonna informatsioon, et Rõõmu tee metallgaraažide territooriumi ettevalmistamine lõpetatakse 1. maiks k.a. mis võimaldab Anne elurajoonis asuvate metallgaraažide üleviimise ja erandkorras uute paigutamise“.
8.5.28.07.1981 tegi Tartu linna RSN TK otsuse (tl 115-116) anda nõusolek 15 garaažikooperatiivi „Pajuvitsa“ moodustamiseks Rõõmu teele metallgaraažide kohtade üldarvuga 434. Garaažikooperatiivid komplekteerida eelisjärjekorras Paju tänavast kuni Ihasteni paiknevate olemas olevate metallgaraažide baasil, erandkorras lubati lülitada garaažikooperatiivi liikmeks ka kodanikke, kelle metallgaraaž on paigaldatud omavoliliselt. Otsuse lisa (tl 117) põhjal tuli - linna teede REV-il lõpetada territooriumi ettevalmistamine tähtajaga 15.08.1981, - ehitus- ja arhitektuuriosakonnal koostada olemasolevate metallgaraažide asendiskeem ja numereerida garaažid skeemil tähtajaga 01.08.1981; - kommunaalettevõtete kombinaadil numereerida garaažid looduses tähtajaga 15.08.1981; - kommunaalmajanduse osakonnal registreerida garaažiomanikud „Pajuvitsa“ garaažikooperatiividesse tähtajaga 15.09.1981, - kommunaalmajanduse osakonnal esitada tellimus „Pajuvitsa“ garaažikooperatiivide mahamärkimiseks tähtajaga 01.08.1981, - garaažid ümber paigutada tähtajaga 01.11.1981.
8.6.12.11.1981 taotles Tartu linna RSN TK (linna ehitus- ja arhitektuuriosakond) elektrivarustuse tehnilisi tingimusi territooriumi välisvalgustusele ja garaažide valgustusele, projekteeritava objektina on nimetatud metallgaraažide kooperatiiv „Pajuvitsa“ (tl 31). Tehnilised tingimused anti 03.12.1981. Joonis „Kaabli paigaldamise skeem“ on koostatud ja kooskõlastatud detsembris 1981, objektina on nimetatud garaažikooperatiiv „Pajuvitsa“ (tl 32). Detsembris 1981 on koostatud joonis „El installatsioon“, objektina on nimetatud valvuri maja (tl 33).
8.7.Tartu linna RSN TK 23.06.1983.a otsuses (tl 118-121) on nimetatud, et 1980. aastal on koostatud metallgaraažide kooperatiivide „Pajuvitsa“ projekt 443 auto garažeerimiseks. Otsusega kohustati kommunaalmajanduse osakonda moodustama „Pajuvitsa“ garaažikooperatiivid 1983. aastal ja abistama kooperatiive maa-ala ettevalmistamisel vastavalt ehitusprojektile, et tagada Ülejõe linnaosa metallgaraažide ümberpaigutamine. Otsusega tunnistati kehtetuks Tartu linna RSN TK 28.04.1981.a ja 28.07.1981.a otsused (käesoleva otsuse punktid 8.4 ja 8.5).
8.8.17.01.1994 registreeriti Tartu Maavalitsuses garaažiühistu „Pajuvitsa“ numbriga 64031392 (tl 126-127). Põhikiri võeti vastu 26.04.1993. Põhikirjas on öeldud, et ühistu on
moodustatud garaažikooperatiivi „Pajuvitsa“ reorganiseerimise teel ning on garaažikooperatiivi õigusjärglane (p 1). Ühistu põhieesmärgiks on luua kodanikele tingimused garaažide paigaldamiseks (ehitamiseks) ühistu territooriumil (p 2). Põhikirjal on garaažikooperatiivi „Pajuvitsa“ pitser. 28.04.1994 otsustati asendada sõnastus „tingimused garaažide paigaldamiseks“ sõnastusega „tingimused metallgaraažide paigaldamiseks“. Lisati ka säte, mille järgi ühistust lahkumise korral on liige kohustatud vabastama tema kasutuses oleva garaažikoha (tl 128). 8.9 24.05.1995 kooskõlastasid Luunja vallavanem ja maakonna peaarhitekt garaažiühistu „Pajuvitsa“ asendiplaanil 68 uue metallgaraaži püstitamise. Asendiplaanil on öeldud, et eelnevalt on olemas 439 metallgaraaži, on olemas eelnenud hoonestusskeem, garaažiboksid on planeeritud tühjade kohtade täiteks lähtudes maksimaalsest hoonestamisest ning maksimaalse hoonestamise saavutamiseks tuleb remondiestakaad ümber tõsta projektis näidatud kohta (tl 47-48).
8.10.02.10.2003 esitas kaebaja avalduse hoonestusõiguse seadmiseks (tl 6). Hoonetena, mille teenindamiseks vajalikule maale kaebaja taotleb hoonestusõiguse seadmist, on nimetatud valvuri maja, 3 kivigaraaži, 485 metallgaraaži, territooriumi valgustus, territooriumi sisesed teed, sillad, estakaad, WC.
8.11.12.09.2005 esitas kaebaja Luunja vallale avalduse maa erastamiseks või maakasutuslepingu sõlmimiseks (tl 20). Avalduses on öeldud, kaebajale anti punktis 8.1 nimetatud otsusega tähtajata kasutamiseks maa-ala 2,6 ha, kuhu moodustati metallgaraažide kooperatiiv „Pajuvitsa“. Maaüksusel paikneb 495 metallgaraaži, nende hulgas 3 kivigaraaži, väravahoone (kivist), kaev, tualett (kivist) ja veel mõned rajatised. Maa-ala on ümbritsetud võrkaiaga, valgustatud, heakorrastatud ja ööpäevaringselt koeraga valvatud. Garaažiühistu on tegutsenud selles asukohas 25 aastat.
8.12.02.12.2015 tegi Luunja vald kaebajale ettepaneku ehitiste (garaažide) teenindamiseks vajaliku maa määramiseks hoonestusõiguse seadmise eesmärgil, ettepanek hõlmab kogu Pajula tee 6 kinnisasja (tl 7-8).
8.13.15.06.2022 palus Luunja vald kaebajal esitada ehitiste omandiõigust kinnitavad dokumendid hiljemalt 18.07.2022 (tl 19).
9.Luunja valla korralduse peamiseks aluseks on ja mõlemad vastustajad on seisukohal, et kaebajal puudub Pajula tee 6 kinnisasjal maakasutusõigus ning kinnisasjal paiknevad ehitised on rajatud õigusliku aluseta. Vaidlustatud korralduses ei ole ära toodud nende väidete õiguslikku alust ehk seda, millise konkreetse õigusnormiga oli maa kasutusõiguse andmine ning ehitiste rajamine reguleeritud. Kohus märgib alustuseks, et nõukogude õigussüsteem oli keerukas ning selle ülesehitus ei sarnane vähimalgi määral praeguse õigussüsteemiga. See muudab asjakohaste õigusnormide leidmise väga raskeks. Lisaks on keerukas leida vastaval ajahetkel kehtinud õigusakti teksti (redaktsiooni) või õigesti sisustada õigusaktides kasutatud mõisteid. Kohus esitab käesolevas otsuses oma hinnangu maa kasutamise ja ehitiste rajamise võimalikele õiguslikele alustele. Kohus peab seda asja lahendamiseks piisavaks. Maakasutuse ja ehitiste rajamise õiguslike aluste täpsem väljaselgitamine nõuaks ekspertiisi tasemeni küündivat põhjalikku uurimistööd, mis ei ole asja sisu ja kaalukust arvestades põhjendatud.
10.Maakasutuse osas võis kohaldatav õigusakt olla Eesti NSV maakoodeks (MaaK). Interneti-lehe digar.ee vahendusel on kättesaadav selle terviktekst, mis avaldati Eesti NSV
Ülemnõukogu ja valitsuse teataja 1970. aasta numbris 33 (artikkel 248).
10.1.Kohtu hinnangul on tõendatud, et Pajula tee 6 kinnisasi anti kasutada Tartu linna RSN TK kommunaalmajanduse osakonnale garaažikooperatiivide moodustamiseks. Selle kohta on olemas Tartu rajooni RSN TK 23.04.1980.a otsus, mille alusena on märgitud MaaK § 17 ja §
37.Praegu ei ole enam võimalik ümber hinnata seda, kas Tartu rajooni RSN TK-l oli õigus maad Tartu linna RSN TK kommunaalmajanduse osakonna kasutusse anda. Vastustajad on pidanud oluliseks välja tuua, et olemas on küll maa kasutada andmise otsus, kuid puuduvad maatüki plaan, eksplikatsioon ja maa looduses eraldamise akt. Need dokumendid on nüüd olemas (vt otsuse punkte 8.2 ja 8.3). Kohtu hinnangul kattub maatüki plaanil näidatud maaüksus praeguse Pajula tee 6 kinnisasjaga.
10.2.Tõendatuks saab pidada ka seda, et Tartu linna RSN TK kommunaalmajanduse osakond andis maaüksuse omakorda kasutada garaažikooperatiivile „Pajuvitsa“. MaaK § 21 lg 3 lubas kasutusel oleva maatüki teisele maakasutajale anda pärast seda, kui see maatükk on ära võetud MaaK § 16-20 ja 28-38 sätestatud korras. Seda on tehtud - maa looduses eraldamise akti põhjal anti maa kasutada mahaarvamisega põhimaakasutaja maadest. Kuivõrd maa üleandmine EPÜ Tartu õppe-tootmiskombinaadilt Tartu linna RSN TK kommunaalmajanduse osakonnale toimus mahaarvamisega, siis võib viide MaaK §-le 37 „Maa põhikasutaja maast mahaarvamiseta eraldamine“ viidata sellele, et edasine maa kasutada andmine garaažikooperatiividele toimus mahaarvamiseta. MaaK § 42 reguleerib teisest maakasutamist, mida tõendab maatüki looduses piiristamise akt, milles näidatakse ära maa teiseseks kasutamiseks andnud organi otsus ja maakasutamise tingimused. Otsuse punktis 8.5 ja 8.7 nimetatud dokumentide põhjal tegi Tartu linna RSN TK otsuse korraldada „Pajuvitsa“ garaažikooperatiivide mahamärkimine, numereerida garaažid looduses ja paigutada ümber. Otsuse täitmine jäi venima ning 1983. aastal tuli seda uuesti otsustada. Viidatud otsustest nähtub selgelt Tartu linna RSN TK tahe anda maa garaažikooperatiivi „Pajuvitsa“ kasutusse ning teha selleks vajalikud toimingud.
10.3.Tõendatud on see, et garaažikooperatiiv „Pajuvitsa“ moodustati ja see on kaebaja õiguseellane. Käesoleva otsuse punktis 8.5 ja 8.7 nimetatud dokumentides andis Tartu linna RSN TK korralduse garaažikooperatiiv(id) moodustada. 1994. aastal registreeritud garaažiühistu „Pajuvitsa“ põhikirjas on öeldud, et ühistu on moodustatud garaažikooperatiivi „Pajuvitsa“ reorganiseerimise teel. Põhikirjal on garaažikooperatiivi pitser. Kohtu arusaamisel ei olnud nõukogude ajal võimalik omatahtsi soetada endale pitsateid, nii nagu see on võimalik tänapäeval. Kaebaja äriregistri kaardi põhjal oli kaebaja ettevõtteregistris registreeritud kui garaažiühistu „Pajuvitsa“, reg nr 64031392. Eeltoodut ei muuda see, et mitme otsuse punktis 8 nimetatud dokumendi põhjal oli algselt kavas moodustada mitu garaažikooperatiivi.
10.4.MaaK ei reguleeri kaebaja õiguseellase olukorda. Maa eraldamist individuaalsete või kollektiivsete garaažide ehitamiseks reguleerib MaaK § 146, kuid kaebaja õiguseellase puhul ei olnud tegemist garaažide ehitamisega, vaid metallgaraažide paigutamisega. Kui üldse, siis võib kõne alla tulla väga laia diskretsiooniõigusega MaaK § 146 lg 4 - kui käesolevas paragrahvis ettenähtud tingimused ei võimalda garaažide ehitamist, võidakse eraldada maa kollektiivgaraažide ehitamiseks mujalt.
11.Pajula tee 6 kinnisasjal paiknevate ehitiste puhul tuleb eristada kaht ehitiste gruppi esiteks tänapäeva mõistes maaga püsivalt ühendatud ehitised ja teiseks metallgaraažid. Metallgaraažide puhul puudub vähimgi viide sellele, et nende Pajula tee 6 kinnisasjale
paigutamise ajal oleks selleks vaja olnud (tänapäeva mõistes) ehitusluba, s.h ehitusprojekti koostamist või kinnitamist, kohaliku võimu või riigivõimu mingis vormis nõusolekut või heakskiitu ehitustööde tegemiseks vms. Käesoleva otsuse punktis 8.4, 8.5, 8.7 nimetatud dokumentides on metallgaraaže korduvalt käsitletud. Kõigis dokumentides käsitletakse nende paigutamist või ümberpaigutamist (üleviimist). Otsuse punktis 8.5 nimetatud dokumendist tuleneb selgelt, et kohaliku võimu korraldusel tuli teha järgmised toimingud: territoorium valmistatakse ette, koostatakse metallgaraažide asendiskeem, garaažid (garaažikohad) numereeritakse skeemil ja looduses, garaažid paigutatakse ümber. Viidatud dokumentide põhjal oli nõukogude õiguse tähenduses kohalik (avalik) võim, s.o Tartu linna RSN TK mitte ainult nõus suure hulga metallgaraažide paigutamisega Pajula tee 6 kinnisasjale, vaid see oli kohaliku võimu tungiv soov ja tahe. Kohus taunib Maa-ameti väidet, et võimalik ja tõenäoline oli ebaseaduslik ehitamine maaüksusele. Selline väide on dokumentide kontekstist täielikult välja rebitud. Pajula tee 6 kinnisasjale metallgaraažide paigutamise eesmärk oli viidatud dokumentide põhjal selgelt vastupidine - kohalik võim soovis piirkonna metallgaraažid kokku koguda ning nende paigutamise ja kasutamise korrektselt korraldada ja seadustada.
12.Pooled ei vaidle fakti üle, et Pajula tee 6 kinnisasjal paikneb vähemalt kaks tänapäeva mõistes maaga püsivalt ühendatud ehitist - valvuri maja ja estakaad. Kui maakasutuse osas oli võimalik tugineda suhteliselt lihtsalt leitavale MaaK-le, siis 1980ndatel aastatel kaebaja ehitiste rajamist reguleerinud õigusnormide leidmine mõistliku aja- ja töökuluga ei ole võimalikuks osutunud. Pooled ei ole selliseid õigusnorme välja toonud ja kohtul ei ole neid leida õnnestunud. Seda, et küsimust ei ole õige käsitleda lihtsustatult (näiteks nii, et üldiselt teadaolevalt oli ka nõukogude ajal ehitamiseks vajalik ehitusluba), näitavad järgmised asjaolud. 1973. aastal anti välja kogumik „Põhilised seadusandlikud aktid ja Eesti NSV valitsuse otsused elamute ja suvilate individuaal- ja kooperatiivehituse kohta“ (kättesaadav internetilehe digar.ee vahendusel). Sellest võib järeldada, et olemas ei olnud ehitusseadustikule sarnast ühtset ehitamist reguleerivat õigusakti ning põhimõtteliselt erinevalt oli reguleeritud ehitamine individuaalse omandi loomiseks ja ehitamine kooperatiivse omandi loomise eesmärgil. Näiteks oli olemas ENSV Ministrite Nõukogu korraldus 4. märtsist 1958 nr 262-k „Juhendi kinnitamisest individuaalelamute projektide läbivaatamise ja kinnitamise, nende elamute ehitamise üle kontrolli teostamise ning ekspluatatsiooni võtmise korra kohta“. See nägi ette, et projekti kinnitab linna või rajooni TSN täitevkomitee või täitevkomitee otsuse alusel üks osakond või selleks volitatud isik ning loa ehitustööde teostamiseks annavad Riikliku Arhitektuurilis-Ehitusliku Kontrolli Peainspektsiooni organid pealkirjana projekti kinnitatud eksemplaril. Ka Maa-ameti kirjeldatud õigusakt „Abinõudest omavolilise ehituse vastu võitlemiseks linnades ja linna tüüpi alevites“ reguleerib äratuntavalt individuaalehitust. Samas oli olemas ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus 4. veebruarist 1965 nr 55 „Kooperatiivelamuehituse edasiarendamise kohta“, millega elamuehituskooperatiivide abistamiseks ja kooperatiivelamute projekteerimise ja ehitamise tehnilise järelevalve paremaks teostamiseks pandi tellija funktsioonid selle ehituse osas linnade ja rajoonide töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteede vastavale valitsusele, osakonnale või grupile. Näidisleping elamuehituskooperatiivi kui tellija ning linna või rajooni TSN täitevkomitee valitsuse, osakonna või grupi kui töövõtja vahel nägi ette, et töövõtja kohustus on tellida maja ehituseks projekt ning korraldada selle läbivaatamine ja kooskõlastamine, sõlmida töövõtuleping ehitusorganisatsiooniga ja teostada ehitustööde tehnilist järelevalvet. Tellija
(kooperatiivi) ülesanne oli vormistada linna või rajooni TSN täitevkomitee osakonnas maa-ala kasutamise õigus juhul, kui maa-ala ei olnud koheselt eraldatud kooperatiivile. Üheski sättes ei nähta ette, et tellija või töövõtja peaks taotlema ehitamiseks veel mingi täiendava loa. Viidatud kogumiku põhjal võib teha järelduse, et nõukogude õigusele oli omane regulatsiooni killustatus ja iga üksikküsimuse reguleerimine eraldi õigusaktiga. Võimalik, et olemas oli eraldi õigusakt või -aktid, mis reguleerisid sellise garaažikooperatiivi tegevust, kus kooperatiivi liikmed ühiselt kasutasid maa-ala, ehitati mõned kooperatiivi tegutsemiseks vajalikud hooned ja rajatised ning valdavas osas paigaldati maa-alale metallgaraažid. Kui sellised aktid olid olemas, siis ei ole õnnestunud neid leida.
13.Otsuse punktis 8.6 nimetatud dokumendid näitavad, et territooriumi välisvalgustuse ja valvuri maja ehitamist korraldas garaažikooperatiivi „Pajuvitsa“ huvides Tartu linna RSN TK. Jooniste koostajana on märgitud Tartu linna RSN TK peaarhitekti tootmisgrupp. Otsuse punktis 8.6 ja 8.7 nimetatud dokumentide põhjal on usutav, et ehitusprojekt valvuri maja ning teiste garaažikooperatiivi toimimiseks vajalike ehitiste ehitamiseks oli olemas. Ehitusprojekti olemasolu on punktis 8.7 toodud dokumendis selge sõnaga nimetatud. Punktis 8.6 nimetatud joonised on suure tõenäosusega osa ehitusprojektist, teistsugust seletust nende olemasolule ei oska kohus välja pakkuda. Joonisel „Kaabli paigaldamise skeem“ on käsikirjaline kooskõlastus, mille järgi enne kaevamistööde algust tuleb kutsuda LKV esindaja, seega oli tegemist reaalse ehitamise eesmärgil koostatud joonisega. See, et ehitamist korraldas Tartu linna RSN TK, ühtib sellega, kuidas korraldati kooperatiivses omandis olevate elamute ja aiamajade rajamist - ehitamist korraldas ja sellega tegeles kohalik võim, kooperatiivi roll piirdus selle tegevuse rahastamisega.
14.Vastustajate seisukohtade põhjal on ehitiste õiguspärasuse oluliseks tunnuseks see, et ehitamiseks oli kohaliku võimu luba. Sel juhul ei saa kuidagi öelda, et valvuri maja ja estakaad on ehitatud õigusliku aluseta. Ehitamist korraldas kohalik võim. Vastustajad ei ole välja toonud, kelle antud luba oleks Tartu linna RSN TK-l pidanud ehitamiseks täiendavalt olema ning millisest õigusaktist see nõue tuleneb. 1980-ndatel aastatel tehtud otsustes estakaadist juttu ei ole. Dokumente tervikuna vaadates on usutav, et ehitati terviklikud garaažikooperatiivi toimimiseks vajalikud hooned ja rajatised, s.h estakaad, piirdeaed, valgustus, teed. Estakaadi ehitamine selle praegusesse asukohta (estakaadi ümbertõstmine) on ette nähtud punktis 8.9 nimetatud dokumendis.
15.Kokkuvõttes oli garaažikooperatiiv „Pajuvitsa“ algusest peale kavandatud nii, et kooperatiivi kasutusse antakse maa-ala, sellele rajatakse mõned kooperatiivi toimimiseks vajalikud ehitised (s.h valvuri maja) ning valdavas osas paigaldatakse maa-alale metallgaraažid. Maa-ala kasutusse andmine, ehitamine ja metallgaraažide paigaldamine toimus kohaliku võimu korraldamisel ja heakskiidul. Kohus leiab, et maa-ala on garaažikooperatiivi kasutusse antud, valvuri maja ja estakaad on rajatud ning metallgaraažid on maa-alale paigaldatud õiguslikul alusel. Eeltoodu tähendab, et Luunja vald on oma korralduses valesti aluseks võtnud selle, et kaebajal puudus maakasutusõigus ja ehitised on rajatud õigusliku aluseta. See üksi tähendab, et valla korraldus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kohus käsitleb siiski lühidalt ka seda, kas kaebaja taotlust hoonestusõiguse seadmiseks oleks põhimõtteliselt olnud võimalik rahuldada.
16.Nagu eespool öeldud, on maareformi üheks eesmärgiks muuhulgas lähtumine maakasutajate seadusega kaitstud huvidest. Kohtu hinnangul kuulub kaebaja tüüpi maakasutaja nende hulka, kelle huvi jätkata maa kasutamist on seadusega kaitstud.
Kohus leidis eespool, et valvuri maja ja estakaad on kaebajale kuuluvad õiguslikul alusel püstitatud ehitised. Sel juhul on hoonestusõiguse seadmine võimalik. Kohtu hinnangul annavad õigusaktid võimaluse võtta maareformi läbiviimisel arvesse ka kinnisasjal paiknevaid metallgaraaže ning anda kaebaja kasutusse Pajula tee 6 maaüksuse tervikuna. Kohus viitas 11.10.2023.a määruse punktis 13, et kaaluda tuleks järgmiste MaaRS sätete kohaldamist: - § 6 lg 2 p 3: maa tagastamise välistavad ka aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu hooned või rajatised ühistu ringpiiri sees; - § 121 lg 1 p 1 ja lg 3: reguleerivad olukorda, kui tagastamisele kuuluval maal asub enne maareformi seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel püstitatud maaga mittepüsivalt ühendatud ehitis. Sel juhul määrab kohalik omavalitsus ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid ning annab pooltele tähtaja kokkuleppimiseks. Pooltel on õigus kokku leppida muuhulgas hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises ajutise ehitise omaniku kasuks; - § 22 lg 1 ja 11: elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu saab ostueesõigusega erastada tema liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevaks maaks loetakse nimetatud ühistu maakasutusõiguse piiridesse jääv maa, mida ühistu liikmed kasutavad ühiselt ja mis ei ole määratud ühistu liikme ehitise juurde kuuluva krundina või selle teenindamiseks vajaliku maana. Viidatud õigusnormid näitavad, et hoonestusõiguse seadmist maareformi raames ei takista see, et tegemist on maaga püsivalt ühendamata ehitisega ning garaažiühistul oleks olnud õigus erastada kogu tema liikmete ühises kasutuses olev maa. Kohtu hinnangul on seaduses sisalduvate normide alusel ja olukorras, kus garaažiühistu ei soovi maad erastada, põhimõtteliselt võimalik anda garaažiühistu kasutuses olnud (ringpiiriga ümbritsetud) maaüksus ühistu kasutusse hoonestusõiguse alusel kui ühistu liikmete ühises kasutuses olev maa, millel paiknevad ühistu liikmete huvides ehitatud või paigaldatud ehitised.
17.Kohtu hinnangul omab tähtsust see, et Luunja vald ei ole hoonestusõiguse menetlust läbi viinud selleks ette nähtud tähtaja jooksul (vt otsuse punkti 21) ning on pika aja jooksul aktsepteerinud kaebaja maakasutusõigust ja ehitiste olemasolu. Otsuse punktis 8.9 toodud dokument näitab, et Luunja vald ja Tartu Maavalitsus andsid 1995. aastal nõusoleku täiendavate metallgaraažide paigutamiseks Pajula tee 6 kinnisasjale. Kohus ei pea usutavaks selliste nõusolekute andmist, kui nii maakasutus kui ka olemas olevate ehitiste rajamine oli omavoliline ja õigusvastane. Kohus märgib lisaks, et vähemalt 1995. aastal kinnisasjale täiendavalt paigutatud metallgaraažide kohta ei saa kuidagi väita, et nende paigutamiseks kohaliku omavalitsuse nõusolekut ei olnud. Kohtule ei ole mõistetav Luunja valla väide, et 1995. aastal antud kooskõlastus ei oma tähtsust, kuna tol ajal ei olnud vallal huvi selle maaüksuse vastu. See ei muuda ju asjaolu, et kaebajale anti nõusolek täiendavate metallgaraažide paigutamiseks kinnisasjale. Kohus nõustub, et maareformi läbiviimisel ei puutu asjasse kaebaja ja Luunja valla 2023. aastal tekkinud erimeelsused seoses väidetavate kinnisasjalt lähtuvate häiringutega. Otsuse punktis 8.12 toodud dokument näitab, et Luunja vald oli 2015. aasta detsembris hoonestusõiguse seadmisega nõus. MaaRS § 40 lõikest 3 tulenev kohustus koostada ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiride kulgemise ettepanek hiljemalt 31.12.2015 oli tähtaeg menetlustoimingu tegemiseks maareformi seaduse alusel toimuvas menetluses. Dokumendis
on öeldud, et vald teeb ettepaneku ehitiste (garaažide) teenindamiseks vajaliku maa määramiseks hoonestusõiguse seadmiseks. Menetlustoimingu tegemist ei ole võimalik mõistlikult põhjendada, kui vald leidis, et hoonestusõiguse seadmine ei ole võimalik.
18.Kaebaja esitas avalduse hoonestusõiguse seadmiseks 2003. aastal. Luunja vald tegi alles 2022. aastal kindlaks, et taotlus on puudustega ehk kaebaja ei ole esitanud ehitiste omandiõiguse aluseks olevaid dokumente. Vald ei andnud kaebajale täpsemaid juhiseid, millised dokumendid tuleks Pajula tee 6 asuvate maaga püsivalt ühendatud ehitiste ja / või metallgaraažide kohta esitada. Kohus jääb selle juurde, et konkreetse haldusmenetluse eripärasid arvestades oleks vallal tulnud anda kaebajale täpsemaid juhiseid, milliste dokumentidega saab kaebaja tõendada ehitiste õiguspärasust ja omandiõigust, lähtudes õigusnormidest, mis kehtisid ehitiste rajamise / kinnisasjale paigaldamise ajal. Maa-amet andis 08.09.2022 Luunja vallale selgituse, et omandiõiguse dokumentideks võivad olla omavalitsuse poolt välja antud ehitusluba või kasutusluba, mis vastavad välja andmise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatule. Selline selgitus ei ole praeguses asjas ilmselgelt kohaldatav. Asjaolu, et Luunja vald tegi menetlustoimingu peaaegu 19 aastat pärast taotluse esitamist, võis muuta dokumentide esitamise keerukamaks või isegi võimatuks. Arhiiviseaduse § 7 lg 2 ja 4 alusel on Rahvusarhiivil õigus ja kohustus määrata, millised avalikku ülesannet täitva asutuse tegevuse käigus loodud dokumendid on arhivaalid, s.o dokumendid, millel on arhiiviväärtus ja mida tuleb säilitada. Näiteks selgus haldusmenetluses, et Rahvusarhiiv säilitab Tartu rajooni RSN TK otsust, kuid mitte selle lisaks olevat plaani ja eksplikatsiooni (tl 36, 23-25). Kohus viitas 11.10.2023.a määruse punktis 10.1 sellele, et Rahvusarhiivi infosüsteemi AIS abil ei õnnestunud leida andmeid mitte ühegi ajavahemikul 01.01.1980 31.12.1989 tehtud Tartu linna RSN TK (s.h kommunaalmajanduse osakonna) otsuse kohta anda maa garaažikooperatiivi kasutusse. On võimalik, et kõik asjasse puutuvad dokumendid ei ole enam säilinud.
19.Maa-ameti korralduse õiguspärasus sõltub Luunja valla korralduse õiguspärasusest. MaaRS § 28 lg 3 alusel ei saa maad anda munitsipaalomandisse, kui maa kuulub riigi omandisse jätmisele. MaaRS § 31 lg 1 p 10 alusel jäetakse riigi omandisse teise isiku ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus. Kui kohus tühistab Luunja valla korralduse, siis on maa munitsipaalomandisse andmisel valesti kindlaks tehtud, et Pajula tee 6 kinnisasja suhtes lahendamata taotlused puuduvad. Kohus ei nõustu Maa-ameti väitega, et kaebajal puudub tema korralduse vaidlustamisel kaebeõigus. Maa-ameti korraldus rikub kaebaja õigusi, kuna see takistab kaebaja hoonestusõiguse seadmise taotluse menetlemist. Kohus selgitas 11.10.2023.a määruse punktis 7, et kohtupraktikas aktsepteeritakse isiku kaebeõigust maareformi käigus tehtud otsuse vaidlustamiseks, kui see välistab tema soovitud otsuse tegemise. Kohus tühistab Maa-ameti korralduse.
20.Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse, tühistab Luunja valla ja Maa-ameti korraldused ning kohustab Luunja valda tegema uut otsust kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmise võimalikkuse kohta.
21.Kaebaja palus kaebuses kohustada Luunja valda kaebaja avaldust läbi vaatama kiiresti ja efektiivselt. Kohus mõistab seda nii, et kaebaja taotleb otsuse täitmise tähtaja määramist (HKMS § 168 lg 1). Kohtu hinnangul ei ole tähtaja määramiseks vajadust, kuna tähtaeg kaebaja taotluse lahendamiseks on sätestatud õigusaktis - Vabariigi Valitsuse määruse „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise
kord“ § 6 lg 4 sätestab, et valla- või linnavalitsus teeb sama paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud otsuse, s.o otsuse hoonestusõiguse seadmise võimalikkuse või hoonestusõiguse seadmise eeltoimingute lõpetamise kohta kolme kuu jooksul pärast hoonestusõiguse seadmise menetluse algatamist. Kohtu hinnangul tuleb seda sätet praegusel juhul mõista nii, et vallal tuleb asjakohane otsus teha kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulud. Selgitused
22.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine vastustajate kohustus. Kohus jätab menetluskulud võrdsetes osades Luunja valla ja Maa-ameti kanda.
23.Kohus selgitas 11.10.2023.a määruse punktis 14, et kui pool soovib menetluskulude väljamõistmist tema kasuks, tuleb tal esitada resolutsiooni punktis 4.1 antud tähtajal, s.o hiljemalt 08.11.2023 kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, ning kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. See tähtaeg pidi olema arusaadav ka määruse resolutsiooni põhjal, kuna tegemist on taotlust sisaldava avaldusega ja tõenditega kulude olemasolu kohta, mille osas teistel menetlusosalistel on õigus esitada oma seisukoht. Kaebaja esitas 21.11.2023 menetluskulude nimekirja. Selle järgi on kaebaja menetluskulud 3172,80 eurot: riigilõiv 40 eurot ja esindaja kulud 3132,80 eurot (sisaldab käibemaksu). Kaebaja ei saa käibemaksu tagasi arvestada. Kaebaja leidis, et menetluskulude nimekiri tuli esitada 20.11.2023 ning taotles tähtaja ennistamist. Kuludokumente kaebaja esitanud ei ole.
24.Kohtu hinnangul on menetluskulud kaebaja kasuks võimalik välja mõista ulatuses, milles nende olemasolu on tõendatud ja oli vastustajatele teada, s.o riigilõivu ulatuses. HKMS § 109 lg 11 kohaselt on esindaja kulud väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Selle kohta tuleb esitada kuludokumendid, näiteks menetlusosalisele esitatud arved. Kui kaebaja ei ole kuludokumente esitanud, siis ei ole esindaja kulude väljamõistmine võimalik. Menetluskulude nimekirja esitas kaebaja tähtaja olulise ületamisega ning vastustajatel ei olnud selle kohta enam võimalik seisukohta avaldada. Menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja pikendamine või kuludokumentide esitamiseks täiendava võimaluse andmine tooks kaasa menetluse venimise.
25.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.