Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 23. november 2023, Tartu 3-21-2826
Haldusasi
Raul Kivi kaebus Kanepi Vallavalitsuse 14. septembri 2021. a piiride kulgemise ettepaneku nr 7-6/2021/285-1 ja 5. novembri 2021. a piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise otsuse nr 7- 6/2021/285-3 tühistamiseks ning Kanepi valla kohustamiseks teha uus erastatavate maade piiride kulgemise ettepanek
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 26. septembri 2022. a otsus Raul Kivi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – Raul Kivi Vastustaja – Kanepi vald
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26. septembri 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja taotlus Kõlleste Vallavalitsuse 2. septembri 1996. a korralduse nr 209 tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta Kanepi valla taotlus kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata.
4.Võtta asja materjalide juurde kaebaja poolt apellatsioonkaebusega koos esitatud täiendav dokument (väljatrükk Eesti looduduse infosüsteemist EELIS).
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 27. detsember 2023).
1.Raul Kivile kuuluvad Kanepi vallas Häätaru külas hooned. Ta esitas 2004. aastal avalduse hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks.
Kanepi Vallavalitsuse 14. septembri 2021. a piiride kulgemise ettepanekuga nr 7-6/2021/285-1 ja 5. novembri 2021. a piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise otsusega nr 7-6/2021/285-3 määrati erastatava maa piirid selliselt, et erastatava maa koosseisust jäi välja Tsähknä veskijärv ning erastatava maa suuruseks kujunes 13 100 m2.
2.R. Kivi esitas kaebuse, milles palus piiride kulgemise ettepanek ja selle kinnitamise otsus tühistada ning kohustada Kanepi valda uue erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks. Kaebuse kohaselt ei ole maa erastamise menetluses järgitud õigusaktide sätteid. Kaebajal on õigus erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 hektarit vastavalt maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lg-le 2. Kuna kohalik omavalitsus pole esitanud avaldust Tsähknä järve munitsipaalomandisse jätmiseks, siis ei ole olemas avalikku huvi järve mitteandmiseks eraomandisse. Järv (Tsähknä veskijärve katastriüksus) tuleks erastada kaebajale.
3.Tartu Halduskohtu 26. septembri 2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt (RKHKo 3-3-1-78-06, p 12).
3.2.Tsähknä veskijärve katastriüksus piirneb Kivi katastriüksusega, mis on määratud erastamiseks. Maa-amet on esitanud seisukoha, et Tsähknä veskijärve katastriüksus on otstarbekas anda kohaliku elu korraldamiseks Kanepi valla munitsipaalomandisse.
3.3.Kohus ei nõustunud kaebajaga, et tal on õigus erastada 13 100 m2 maa asemel 50 hektarit. MaaRS § 221 lg 2 kohaselt on väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu Eesti kodanikust omanikul õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Eeltoodu ei tähenda aga, et kaebuse esitajale erastatava maa suuruseks peaks määratama tingimata 50 ha, kuna erastatava maa suurus sõltub paljudest asjaoludest. Nii ei tohi kinnistu moodustamisega rikkuda teise ostueesõigust omava isiku õigusi ning arvestada tuleb ka planeeringu ja maakorralduse nõuetega (MaaRS § 221 lg 6).
3.4.Isegi kui järv erastataks, jääks see ikkagi avalikult kasutatavaks veekoguks. Tsähknä veskijärv on kantud Vabariigi Valitsuse 9. detsembri 2021. a korraldusega nr 426 kehtestatud avalikult kasutatavate veekogude nimekirja.
3.5.Kohtu hinnangul viitas vald õigesti sellele, et maa efektiivne kasutamine eeldab muuhulgas seda, et kinnisasi oleks sobiv selle otstarbekohaseks kasutamiseks ja et kaebaja elamut teenindava maa ning avalikult kasutatava järve funktsionaalsus on täiesti erinevad. Kaebajal ei teki subjektiivset nõudeõigust järvealuse maa erastamiseks ainuüksi seetõttu, et järv asub kaebajale kuuluva elamu juurde erastatava maa läheduses.
3.6.Elamualuse ja seda ümbritseva maa ning avalikult kasutatava veekogu erastamine ühtse maaüksusena ei ole maakorralduslikult põhjendatud, kuna see tingiks kunstlikult ühe katastriüksuse moodustamise sisult kahest täiesti erineva funktsiooniga maaüksusest. Vaidlusalust veekogu ei saa käsitleda funktsionaalse osana taotlejale kuuluvast hoonestatud kinnistust, mis maakorralduslikult võiks õigustada veekogu ja ülejäänud maa arvelt ühe katastriüksuse loomist (nagu nt elamu juurde rajatud tiigi puhul). Veskijärv on avalikult kasutatav veekogu, mida läbib omakorda avalikult kasutatava veekoguna Piigaste oja. Sellise veekogu puhul ei vastaks taotletud kujul tervikliku katastriüksuse moodustamine kohalikule olustikule, maastiku omapärale ja looduslikele piiridele.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Raul Kivi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1 Kohtuotsuses on faktilisi vigu veekogu suuruse osas. Veskijärv on tehislik veekogu, mis on tekkinud Piigaste oja veetaseme tõstmisel. Tamm asub eramaal (Veski kinnistul), mistõttu ei ole kinnistu omanikul keelatud paisu likvideerida ning tammi hävimisel pole kellelgi selle taastamiskohustust. Seega ei saa rääkida püsivast veekogust ja selle alusest maast.
4.2.Piigaste oja on suures osas eraomandis või kinnistute piiriks. See oja pole kunagi olnud takistuseks Häätaru külas maa eraomandisse andmisel. Kaebaja ei tea, et vastustaja või selle õiguseellased oleksid taotlenud sarnastel juhtudel veekogu ja seda ümbritseva maa andmist munitsipaalomandisse.
4.3.Pole arusaadav, miks on Maa-amet leidnud, et otstarbekas oleks anda veskijärv munitsipaalomandisse.
4.4.Kohus ei arvestanud, et mingeid toiminguid seoses vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmisega ei ole tehtud. See maa ei vasta tingimustele, mis on kehtestatud maale, mida on lubatud anda kohalike ülesannete täitmiseks munitsipaalomandisse. Ka üldplaneeringu järgi pole see maa ette nähtud avalikuks kasutamiseks.
4.5.Vaidlusalune maa-ala on 1,1 hektari suurune, sellest 70% on madalsoo ja 30% on madal, külm veekogu, mis piirneb eraomandis olevate kinnistutega ja mille üks kallas on enam kui 30% kaldega ning millele puudub kõva kattega juurdepääs avalikult teelt. On arusaamatu, milles seisneb selle kasutus avalikes huvides.
4.6.Vaidlusaluse Tsähknä veskijärve maaüksuse sihtotstarbeks on 100% sihtotstarbeta maa. Kuskilt ei tulene, et väljaspool tiheasustusala saaks elamu juurde erastada elamu või elamumaaga funktsionaalses seoses olevat maad. Kaebaja poolt erastamiseks soovitud maa vastab kõigile erastamiseks kehtestatud tingimustele (MaaRS § 221 lg 2).
4.7.Kaebaja elamu asub endisel Tsähkna 6 talu maal, mis on tagastatud õigusvastaselt. Tagastamismenetluses tehti õigusvastaseid toiminguid, mille eesmärk oli kaebaja erastamisõiguse vähendamine maade tagastamise õigustatud subjektide kasuks. Tuvastada tuleks 2. septembri 1996. a korralduse nr 209 tühisus. Selle korraldusega oli määratud, et kaebaja vanaema taotluse alusel erastatakse talle hoonete juurde 1,3 ha maad, kuid sellist taotlust ei ole kaebaja vanaema esitanud.
5.Kanepi valla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja väited varasemate maareformi toimingute ja haldusaktide õiguspärasuse kohta ei ole asjassepuutuvad.
5.2.Halduskohus leidis õigesti, et asjas ei kohaldu MaaRS § 6 ja § 9 lg 2, sest need reguleerivad maa tagastamist, mitte erastamist. Kaebaja poolt maa erastamise hetkeks olid tagastamismenetlused juba lõpetatud.
5.3.Halduskohtu poolt Maa-ameti arvamusele viitamine ei tähenda automaatselt seda, et vastustaja pretendeerib vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse saamisele.
5.4.Halduskohus on õigesti käsitlenud maa funktsionaalset seotust elamu kasutamisega. Veskijärv on avalikult kasutatavate veekogude nimekirjas ning esineb avalik huvi järve eraomandisse andmata jätmiseks. Kaebaja ei ole maade funktsionaalses mõttes erinevat kasutust ümber lükanud.
5.5.Isegi kui veepeegli suuruseks on järvel vaid 0,3 ha ja ülejäänud osa järvest on madalsoo, on see ikkagi seotud järvega, mitte elamu kasutamisega.
5.6.Maa erastamine ühtse katastriüksusena ei oleks põhjendatud, sest elamualune ja seda ümbritsev maa ning avalikult kasutatav veekogu on täiesti erinevate funktsioonidega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Asja materjalidest ja kaebaja seisukohtadest nähtub, et kaebaja hooneid ümbritsevatest maadest on enamik juba reformitud (tagastatud). Kaebaja hoonete juurde on erastamiseks jäänud 1,3 ha
maad, mille ta vaidlusaluse piiride kulgemise ettepaneku järgi saaks ka erastada. Lisaks külgneb selle maaga ca 1,1 hektari suurune Tsähknä veskijärve katastriüksus, millel asub Tsähknä veskijärv. Kaebaja soovib ka seda katastriüksust erastada.
8.Seega sisuliselt taotleb kaebaja veekogu (Tsähknä veskijärve) erastamist enda elamu juurde. Veekogude erastamine eraldi katastriüksustena elamute juurde ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul olnud kunagi MaaRS-s sätestatud maa ostueesõigusega erastamise instituudi eesmärgiks. MaaRS-i asjakohased sätted, mis puudutavad väljaspool linna piire asuva elamu juurde maa erastamist, kasutavad üheselt mõistet „maa erastamine“ (vt eeskätt MaaRS §-d 20-23). Avalikus kasutuses olev veekogu ei ole samastatav automaatselt erastamisele kuuluva maaga, sest sellisel juhul saaks isik avalikuks kasutuseks määratud veekogu omanikuks. Oluline on siinjuures see, et Tsähknä veskijärve katastriüksus on eraldi mõõdistatud katastriüksus, mis koosnebki peamiselt järvest. Seega sisuliselt omandaks kaebaja sellise katastriüksuse erastamisega mitte niivõrd maa, vaid hoopis järve, mille puhul on omakorda oluline, et tegemist on avalikuks kasutuseks määratud veekoguga. Avalikuks kasutuseks määratud veekogu erastamine ehk eraomandisse sattumine läheks omakorda vastuollu Vabariigi Valitsuse Vabariigi Valitsuse 9. detsembri 2021. a korraldusega nr 426, millega see veskijärv on nimetatud avalikult kasutatavaks veekoguks. Ringkonnakohtu hinnangul pole MaaRS-i mõte erastamise kaudu sellise konflikti tekitamine, sest kui selline erastamine peaks toimuma, tekiks koheselt probleemid seoses sellega, kas see veekogu tuleks avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast eemaldada, kas avaliku kasutamise jätkumise korral on omanikul õigus saada kompensatsiooni jne. Mõistlik ning MaaRS eesmärkidega kooskõlas on niisugust olukorda vältida. Võrdluseks näeb ka MaaRS ka teatud avaliku huviga seotud maa-alade puhul ette erastamise keelu (nt kaitsealade loodusreservaatide maa, sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa, hoiualade maa, püsielupaikade maa jne puhul, vt MaaRS § 20 lg 12). Ilmselgelt on avalikult kasutatavaks veekoguks määratud järve jätkuva avaliku kasutamise vastu samuti avalik huvi. Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et teleoloogiline ja süstemaatiline tõlgendusmeetod viib järeldusele, et käesoleval juhul ei oleks Tsähknä veskijärve erastamine kaebajale kooskõlas MaaRS-i eesmärkide ning seaduse mõttega. Vastustaja on seega käitunud õiguspäraselt, kui ei määranud Tsähknä veskijärve katastriüksust ehk teisisõnu Tsähknä veskijärve kaebajale erastatava maa hulka.
9.Kaebaja on seisukohal, et tema poolt erastatav maa (tegelikult järv) vastab kõigile MaaRS § 221 lg-s 2 sätestatud tingimustele. See norm sätestab kokkuvõtlikult, et väljaspool tiheasustusala saab erastada elamu juurde tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 hektarit maad. Kaebaja seisukoht ei arvesta eeltoodut, st seda, et ta ei soovi erastada mitte otseselt maad, vaid hoopis järve. Seetõttu ei ole kaebaja poolt viidatud norm automaatselt kohaldatav sellisel kujul, nagu kaebaja seda soovib.
10.Kaebaja väidab, et ehkki Tsähkna veskijärve katastriüksuse suuruseks on 10 717 ruutmeetrit, moodustab järv ise (veepeegli suurus) sellest vaid 0,3 hektarit. Ülejäänud osa maast on madalsoo. Selle tõendamiseks on ta esitanud Keskkonnaagentuuri andmekogu EELIS väljavõtte. Ringkonnakohus võtab selle väljavõtte asja materjalide juure, ent nendib, et see ei muuda vaidluse lõpptulemust. Sellessamas EELIS-e väljavõttes on järve laiuseks märgitud 70 meetrit ja pikkuseks 300 meetrit. Kokku annaks see järve pindalaks 21 000 ruutmeetrit, st 2,1 hektarit, kui järv oleks ristkülikukujuline. Ehkki järve veepeegli kuju ei ole nt asja materjalides oleva kaardiväljavõtte
järgi küll täielikult ristkülikukujuline (vt nt tl 67), viitavad need mõõdud siiski sellele, et järve kogupindala on EELIS-e järgi märksa suurem kui seal esitatud veepeegli pindala. Seetõttu ei saa ainumääravaks pidada EELIS-es esitatud veepeegli pindala, vaid järve suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta ka seal toodud järve laiust ja pikkust. Ka vastustaja on selgitanud, et järves oleva vee kogus aja jooksul kõigub. Seega ei saa õigeks lugeda kaebaja seisukohta, et järvena on käsitatav Tsähknä veskijärve katastriüksusest vaid 0,3 ha suurust ala.
11.Kaebaja on välja toonud ka selle, et tegemist on Piigaste oja paisutamisel tekkinud paisjärvega, mille pais asub eramaal (naaberkinnistul) ning paisu hävimise korral järv kaoks ning selle taastamise kohustust pole kellelgi, mistõttu ei saa rääkida püsivast veekogust. See, et tegemist on paisutamisel tekkinud järvega, ei muuda järve olemust veekoguna. Seda kinnitab juba asjaolu, et järv on kantud Vabariigi Valitsuse 9. detsembri 2021. a korraldusega nr 426 vastu võetud avalikult kasutatavate veekogude nimekirja. Lisaks näeb ringkonnakohus kaebaja esitatud asjaoludes pigem argumente just praegu kehtestatud lahenduse kasuks, st veskijärve eraomandisse mitteandmiseks. Kui järv erastada, tekib olukord, kus järv on ühe eraisiku omandis ning järve olemasolu määrav pais teise eraisiku omandis. Järve omanik sõltuks järve säilitamise osas seega paljuski teise eraisiku tegevusest. Omavahelisi vaidlusi saaksid nad lahendada vaid tsiviilkohtus, mis võib olla pooltele kulukas ning aeganõudev. On mõistlik eraõiguslikku isikut sellisest olukorrast säästa. Samuti saaksid sellisel juhul isikud omavahelisel kokkuleppel järve ka kuivendada, millega kaoks praegu avalikus kasutuses olev veekogu ning mis tekitaks omakorda mitmeid õiguslikke probleeme ning tooks kahju avalikkusele.
12.Kaebaja viitab ka sellele, et Piigaste oja on paljuski eraomandis või on kinnistute piiriks. On võimalik järeldada, et ta näeb selles ebavõrdset kohtlemist või ebajärjekindlat halduspraktikat tema kahjuks. Sellega seoses märgib ringkonnakohus esiteks seda, et oja ja paisjärv on olemuslikult väga erinevad veekogud. Ehkki mõlemad on kantud avalikult kasutatavate veekogude nimekirja, on ühe puhul tegemist 70 x 300 meetri suuruse järvega ning teise puhul ojaga, mille puhul kaebaja on ise viidanud, et selle laius on 1-2 meetrit (tl 148p). On ilmne, et järve kasutusvõimalused ja avalik huvi nende vastu on mitmes mõttes avaramad kui oja puhul. Ka nähtub EELIS-es Piigaste oja puhul toodud lisainfost, et oja kuulub kas osaliste lõikudena või tervikuna riigi poolt korrashoitavate ühiseesvoolude loetellu. Nimetatud ühiseesvooluna kasutamise vajadus võib olla Piigaste oja avalikuks kasutamiseks määramisel üks põhilisi eesmärke, samas kui veskijärve puhul on selleks ilmselgelt muud kaalutlused, eeskätt nt inimestele suurema veekoguga (järvega) seotud tegevusteks võimaluse andmine, elurikkuse suurendamine jne. Nende veekogude erinevusele viitab juba ka see, et järve puhul oli võimalik tekitada mõistliku kujuga eraldi katastriüksus (Tsähknä veskijärv), samas kui oja puhul eraldi katastriüksus(t)e tekitamine oleks maakorralduslikult märksa ebamõistlikum, sest tulemuseks oleks pikk ja kitsas katastriüksus või mitu sellist. Maakorralduse seaduse § 5 lg 2 p 5 ja 6 järgi tuleb maakorralduse läbiviimisel tagada kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, luua sellele lihtsad ja selged piirid ning arvestada looduslikke piire ja vältida kinnisasjade kiildumist ja ribasust. Ojast eraldi katastriüksus(t)e moodustamine võib minna nende nõuetega vastuollu.
Ning oluline on arvestada sedagi, et oja erastamisel või tagastamisel koos muu maaga moodustab paari meetri laiune oja tagastatud või erastatud maast üksnes väga väikese osa. Järve erastamisel moodustaks see aga proportsionaalselt suure osa maast. Ka kaebajale võimaldatakse praegu erastada 1,3 hektarit maad, kuid kaebaja soovitud järve erastamisel suureneks see maa veel ca 1,1 hektari võrra. Eelnevast nähtub, et järve ja oja ei saa selles küsimuses käsitada võrdsena. Seetõttu ei muuda kaebajale järve erastamata jätmist õigusvastaseks see, et väidetavalt on mõned lõigud Piigaste ojast eraomandis.
13.Asjaolu, et kaebajale pole arusaadav, miks on Maa-amet leidnud, et otstarbekas oleks anda veskijärv munitsipaalomandisse, ei tingi käesolevas asjas kaebuse rahuldamist. Vaidlus käesolevas asjas ei käi veskijärve munitsipaalomandisse andmise, vaid selle kaebajale erastamata jätmise üle. Viide Maa-ameti seisukohale oli üksnes üks paljudest argumentidest, millega põhjendas halduskohus ja vastustaja avalikku huvi järve vastu. Seetõttu ei oma see küsimus asjas määravat tähtsust ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks hakata selles küsimuses täiendavaid tõendeid koguma. Samal põhjusel ei oma tähtsust see, et toiminguid järve munitsipaalomandisse andmiseks ei ole tehtud, et järve pole ette nähtud üldplaneeringus avalikuks kasutamiseks või et järvealuse maa sihtotstarvet pole määratud. Ka siis, kui järve ei taotleta munitsipaalomandisse, jääb järv jätkuvalt reformimata riigimaale ning avalikku kasutusse. See, et üldplaneeringus ei kajastata järve avalikku kasutust, ei muuda seda, et Vabariigi Valitsus on järve avalikku kasutusse määranud.
14.Kaebaja on kirjeldanud vaidlusalust järve kui suures osas madalsoona ja 30 protsendi ulatuses madala külma veekoguna, mis piirneb eraomandis olevate kinnistutega ja mille üks kallas on järsk ning millele puudub juurdepääs kõva kattega teelt. Sellega on püüdnud kaebaja näidata järve sellisena, mille vastu avalik huvi puudub. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Kaebaja kirjeldusest võiks järeldada, justkui eeldaks avalik huvi veekogu vastu seda, et sellele oleks hea juurdepääs, et seal oleks hea liivarand, rajatud ujumisrannana kasutamiseks vajalikud rajatised jne. Ehkki mõned inimesed võivad huvi tunda tõesti vaid selliste veekogude vastu, ei ole see kindlasti nii kõigi inimeste puhul. Paljud inimesed võivadki eelistada raskesti ligipääsetavaid ja ilma tehislike rajatisteta veekogusid, sest selliste puhul on tagatud palju suurem privaatsus ja looduslikkus. Ning paljude inimeste huvi veekogude vastu ei piirdu kõigest ujumise ja rannas aja veetmisega, vaid neid huvitab hoopis sellise metsikuma veekoguga kaasnev elurikkus ning sellega seotud võimalused (loodusteaduslikud välitööd, looduse pildistamine, kalapüük jne). Maa-Ameti kaardirakendusest internetis www.xgis.maaamet.ee nähtub, et kaebaja elamu vastaskaldale pääsemiseks tuleks läbida linnulennult avalikult kasutatavalt teelt kõigest ca 200 meetrit, millest enamus on põld või heinamaa ja natuke metsa. Järve ümbruses on vaid kahel kõrvuti asetseval kinnistul hooned (sh kaebaja hooned), st tegemist on võrdlemisi eraldatud ja privaatse kohaga, eriti selle kallas loodest kaguni, kus hooneid ei ole. Ringkonnakohus ei näe eeltoodut arvestades mingit põhjust välistada avaliku huvi järve vastu. Selle vastu võib huvi puududa küll teatud inimeste grupil, kelle jaoks pole veekogu hetkel piisavalt atraktiivne hea ligipääsuga ujumiskohana, kuid kaugeltki välistatud paljude erinevate muude huvidega isikute soov järvega tutvuda ja seal aega veeta. Seetõttu pole kaebaja välja toodud asjaolud kindlasti sellised, mis välistaksid avaliku huvi järve vastu.
15.Kaebaja arutlus selle üle, et erastamisele eelnenud maade tagastamismenetlus ümbruskonnas oli õigusvastane, kuna võttis temalt võimaluse maa erastamiseks suuremas ulatuses kui 1,3 hektarit, ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv. Vaidlust pole selles, et maade tagastamisega seonduvad otsused on kehtivad ning täidetud, st kaebaja poolt soovitud muud maad on juba eraomandis. Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud neid tagastamisega seonduvaid haldusakte ning tõenäoliselt ei ole see enam võimalikki. Seetõttu ringkonnakohus neil küsimustel pikemalt ei peatu. Isegi kui kaebaja arusaam, et kõnealuste maade tagastamise menetluses tehti õigusvastaseid toiminguid, peaks paika pidama, ei saa seda väidetavat ebaõiglust kompenseerida praegu sellega, et erastada kaebaja eraomandisse terve järv. Sellist subjektiivset õigust kaebajal pole. Tema erastamisavaldus tuleb lahendada kooskõlas õigusaktidega sõltumata sellest, mis on toimunud varem.
16.Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks ega võimalikuks tuvastada Kõlleste Vallavalitsuse (Kanepi valla õiguseellase) 2. septembri 1996. a korralduse nr 209 tühisust. Selles korralduses oli märgitud, et E. Kivi (kaebaja vanaema) avalduse alusel erastatakse tema hoonete juurde kuuluv maa 1,3 hektarit (tl 9). See korraldus ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kuna erastamine toimub juba kaebaja poolt 2004. aastal esitatud avalduse alusel (vt nt tl 1). Lisaks polnud sellist tühisuse (kaebaja kasutab mõistete kehtetuse) tuvastamise nõuet esitatud kaebuses (tl 4p). Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 3 järgi ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. Seetõttu jääb see taotlus läbi vaatamata.
17.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.
18.HKMS § 108 lg 6 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kanepi Vallavalitsus on esitanud taotluse mõista kaebajalt Kanepi valla kasuks välja menetluskulud summas 3300 eurot. Menetluskuluks on tasu valla poolt kasutatud õigusabi eest. Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukoha järgi ei kuulu haldusorgani poolt kasutatud välise õigusabi tasu kaebajalt väljamõistmisele, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamest (vt nt RKHKo 3-20-1280, p 15 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Ringkonnakohtu hinnangul käesolev vaidlus kohaliku omavalitsuse põhitegevuse raamest ei välju. Vaidluse sisuks on omandireform, täpsemalt selle alaliigiks olev maareform, mille läbiviimine on olnud aastaid kohalike omavalitsuste jaoks üheks keskseks ülesandeks. Tegemist ei ole ka kuigi keeruka õigusliku vaidlusega. Seetõttu nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et valla õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt ei ole käesolevas asjas põhjendatud ning see taotlus jääb rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.