Raul Kivi kaebus Kanepi Vallavalitsuse 14. septembri 2021. a piiride kulgemise ettepaneku nr 7-6/2021/285-1 ja 5. novembri 2021. a piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise otsuse nr 76/2021/285-3 tühistamiseks ning Kanepi valla kohustamiseks teha uus erastatavate maade piiride kulgemise ettepanek
Menetlusosalised
Kaebaja – Raul Kivi Vastustaja – Kanepi vald
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Raul Kivi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. oktoobril 2022 (HKMS § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Kanepi Vallavalitsus tegi 14. septembril 2021. a Raul Kivile erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku nr 7-6/2021/285-1 kaebajale kuuluvate, Kanepi vallas Häätaru külas asuvate ehitiste juurde (dtl 47-49; lisa erastatava maa piiride kulgemise ettepanek mõõtkavas 1:2 000, dtl 50-51). Vallavalitsus tegi erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku selliselt, et Tsähknä veskijärv ja järvealune maa ei kuulu erastatava maa koosseisu. Kaebaja esitas Kanepi Vallavalitsusele 30. septembril 2021 avalduse, milles teatas, ei nõustu ettepanekuga ning esitas vastavasisulised põhjendused (dtl 37-42). Kanepi Vallavalitsus käsitles nimetatud avaldust vastuväidetena 14. septembri 2021 piiride kulgemise ettepanekule.
2.Kanepi Vallavalitsus tegi 5. novembril 2021. a R. Kivile erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku nr 7-6/2021/285-3 (dtl 52-60; lisa erastatava maa piiride kulgemise ettepanek mõõtkavas 1:2 000, dtl 61-62). Vallavalitsus ei muutnud erastatava maa ulatust võrreldes
14.septembri 2021 ettepanekuga ning kinnitas 5. novembri 2021. a eelhaldusaktiga erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused:
2.1.Nagu ka 14. septembri 2021 esitatud ettepanekus, teeb Kanepi Vallavalitsus R. Kivile erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku selliselt, et erastatav maa hõlmab Kivi katastriüksuse territooriumi (28401:001:0455) ligikaudse pindalaga ~ 13 100 m2. Erastatav maa ei hõlma Tsähknä veskijärve ning selle alust maad pindalaga ~ 10 717 m2 (katastriüksus 28401:001:0496).
2.2.Katastriüksus tunnusega 28401:001:0455 tuleb maareformi läbiviimiseks mõõdistada katastrimõõdistamise teel. Tulenevalt maareformi seaduse (MaaRS) § 23 lg-st 11 ning erastamise korra p-dest 131 ja 133 on taotleja kohustatud piiride kulgemise ettepaneku alusel tellima katastrimõõdistamise kolme kuu jooksul ettepaneku kättesaamise päevast alates. Samuti on maa taotleja kohustatud vastava tellimuse esitamisest arvates kümne päeva jooksul vallavalitsusele teatama, millal ja kellele tellimus esitati. Vajaduse korral määrab vallavalitsus tähtaja, mis ajaks erastamise õigust omav isik peab tagama, et maamõõtja esitab katastripidajale katastrimõõdistamise andmed. Kui erastamise õigust omav isik ei tee mõjuva põhjuseta tähtaegselt vajalikke toiminguid, lõpetab vallavalitsus oma otsusega maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud ja taotleja kaotab maa erastamise õiguse.
2.3.R. Kivi subjektiivne nõudeõigus maa erastamiseks ei ulatu tema poolt taotletud Tsähknä veskijärve maale. Kuivõrd R. Kivil puudub õigus nõuda antud järve ja selle aluse maa erastamist, ei ole vastav maa piiride kulgemise ettepanekuga hõlmatud. Kanepi Vallavalitsus on läbiviidud menetluse tulemusena kindlaks teinud, et R. Kivi subjektiivne nõudeõigus maa erastamiseks piirdub tänase Kivi katastriüksuse territooriumiga (katastriüksus 28401:001:0455).
2.4.MaaRS § 221 lg-s 2 sisalduvat tingimust, et kinnistu tuleb moodustada elamu juurde, tuleb sisustada selliselt, et taotletav maa peab olema taotlejale kuuluva elamu kasutamisega funktsionaalselt seotud. Tsähknä veskijärve aluse maa puhul ei ole nimetatud tingimus täidetud. Tsähknä veskijärv (paisjärv) on Vabariigi Valitsuse 30. märtsi 2012. a korraldusega nr 116 „Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kinnitamine“ määratud avalikult kasutatavaks veekoguks. Sama järv oli avalikult kasutatavaks veekoguks määratud ka erastamisavalduse esitamise ajal. Vallavalitsusele teadaolevalt ei ole taotleja nimetatud akte vaidlustanud ning need on tema suhtes kehtivad. Vastavalt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 37 lg-le 1 on veekogu avalik kasutamine – suplemine, veesport, veel ja jääl liikumine, kalapüük, veevõtt ning muul viisil veekogu kasutus, mis vastavalt veeseadusele ei ole vee erikasutus. Vallavalitsus leiab, et sellise kinnistu moodustamise korral, kus üle 40% kinnistu territooriumist moodustuks KeÜS § 37 lg 1 kohaselt avalikult
3-21-2826 kasutatava veekogu alusest maast, ei ole tegemist olukorraga, kus maa oleks taotletud ulatuses funktsionaalselt seotud taotlejale kuuluva elamu kasutamisega ehk kus kinnistu moodustamisel oleks järgitud MaaRS § 221 lg-s 2 sätestatut.
2.5.Vallavalitsus arvestab siinkohal ka asjaolu, et R. Kivi huvi järvealuse maa vastu on tema väidete põhjal selgelt eristatav tema huvist elamu kasutamisega seotud muu maa vastu. R. Kivi on avaldanud valmisolekut jätkuvalt võimaldada järve avalikku kasutust ning teha sellest ilus looduspaik. On ilmne, et järvega sarnast avalikku kasutust ei toimuks ülejäänud taotletud maa osas, kus asub R. Kivile kuuluv elamu ja muud hooned. Vallavalitsus leiab, et sellises olukorras ei ole järvealuse maa osas tegemist MaaRS § 221 lg 2 reguleerimisalas oleva füüsilise isiku subjektiivse õigusega erastada maad talle kuuluva elamu juurde. Omandireformi alases seadusandluses sisalduv ostueesõigusega erastamise regulatsioon lähtub arusaamast, et ostueesõigusega erastamist taotlev isik soovib maad omandada erahuvides. Praeguses erastamismenetluses prevaleerib järvealuse maa osas avaliku huvi argument. Seos taotlejale kuuluva elamu kasutamisega puudub, mistõttu ei ole ka alust taotleja nõudeõiguse tunnustamiseks vastava maa erastamiseks.
2.6.Taotleja poolt avaldatud kavatsused järvealuse maa suhtes ja tema mööndus, et järv on ja peab ka edaspidi jääma avalikult kasutatavaks, määrab vallavalitsuse hinnangul erastamisavalduse eesmärgi ja seeläbi ka taotleja subjektiivse nõudeõiguse ulatuse. Olukorras, kus erastamisavaldus on kantud taotleja eesmärgist omandada avalikult kasutatav järv ja asuda seda majandama (praegusel juhul põhjusel, et taotleja saaks enda hinnangul avalikult kasutatavat järve paremini majandada, kui seda suudaks kohaliku omavalitsuse üksus), ei taga MaaRS § 221 lg 2 taotlejale vastava maa erastamise õigust.
2.7.Kuigi R. Kivi 30. septembri 2021. a seisukohas on iseenesest õigesti viidatud, et erastamisõigus prevaleerib maa munitsipaalomandisse andmise ees, ei ole see väide eeltoodud põhjendustel asjakohane. R. Kivil puudub antud maa erastamise õigus. Erastamisõiguse ja munitsipaalomandisse andmise konkurents saaks tekkida vaid juhul, kui konkreetse maa osas kellelgi erastamisõigus eksisteerib.
2.8.Taotleja poolt soovitud järve erastamata jätmine riivab tema oletatavaid või tegelikke õigusi minimaalselt. Taotleja ei ole esile toonud ning vallavalitsus ei ole ka omaalgatuslikult tuvastanud, milliste taotleja põhiseadusega tagatud õiguste realiseerimist järve erastamata jätmine lubamatult piirab või kitsendab. Isegi kui taotleja saaks järve omanikuks, on tegemist avalikult kasutatava veekoguga, ning taotleja õigused järve omanikuna oleks teiste isikute kasuks oluliselt kitsendatud.
2.9.Kõnealuse järve puhul on erahuvist määravam avaliku huvi argument ning seda aktsepteerib selgesõnaliselt ka taotleja. Kanepi Vallavalitsus leiab, et eraisik ei saa oma nõudeõiguse sisustamisel tugineda avaliku huvi argumendile ning see on Kanepi Vallavalitsuse hinnangul diskretsiooniotsuse tegemisel kaalukas asjaolu. R. Kivi ei ole esile toonud ja erastamismenetluses ei ole ilmnenud asjaolusid, mis tingiksid selle, et haldusorganil puuduks taotleja subjektiivse nõudeõiguse ja erastamisele kuuluva maa ulatuse kindlakstegemisel kaalutlusõigus ning mille mõjul oleks haldusorgan praegustel asjaoludel kohustatud maa erastamist võimaldama.
2.10.Taotletava maa tervikuna erastamine eeldab seda, et taotletud maast on maakorralduslikke nõudeid arvestades võimalik moodustada üks katastriüksus (v.a erandid).
2.11.Elamualuse ja seda ümbritseva maa ning avalikult kasutatava veekogu erastamine ühtse maaüksusena ei ole maakorralduslikult põhjendatud, kuna see tingiks kunstlikult ühe katastriüksuse moodustamise sisult kahest täiesti erineva funktsiooniga maaüksusest (avalik veekogumaa vs erakasutuses elamumaa).
2.12.Erastamise käigus võib moodustatav kinnistu koosneda mitmest katastriüksusest vaid erandlikel juhtudel ning selleks peab esinema õiguslik alus. R. Kivi poolt taotletav maa
3-21-2826 moodustub kahest eraldi katastriüksusest – Tsähknä veskijärv (28401:001:0496) ja Kivi (28401:001:0455). Taotlejale kuuluvad hooned asuvad Kivi katastriüksusel. Vallavalitsuse hinnangul on ka see põhjuseks, miks saab taotlejale erastada ainult talle kuuluvate hoonete juurde moodustatud Kivi katastriüksuse territooriumi pindalaga ~ 13 100 m2.
2.13.MaaRS § 221 lg 2 teise lause kohaselt võib kinnistu koosneda elamualuse katastriüksusega vahetult külgnevatest katastriüksusest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa. Nimetatud asjaolusid praegusel juhul ei esine, mistõttu kahe katastriüksuse erastamine taotlejale võimalik ei ole.
2.14.R. Kivi viitab oma 30. septembri 2021 vastuväidetes ka Riigikohtu halduskolleegiumi 14. mai 2007. a otsusele asjas 3-3-1-8-07, mis käsitleb MaaRS § 9 lg 2 kohaldamist. Kanepi Vallavalitsus leiab, et nimetatud säte ei kuulu praegusel juhul kohaldamisele, sest taotleja erastamisavaldus ei konkureeri õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldusega. Käesoleval juhul ei rakendu MaaRS § 9 lg-s 2 sätestatud mehhanism, mille eesmärk on ühitada õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omaniku ning õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks õigustatud isiku vastassuunalisi huve läbi selle, et elamu omanikule võimaldatakse maa erastamist pärast õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamist vabaks jäävate piirnevate maade arvel.
3.R. Kivi esitas 7. detsembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Kanepi Vallavalitsuse
14.septembri 2021. a piiride kulgemise ettepaneku nr 7-6/2021/285-1 ja 5. novembri 2021. a piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise otsuse nr 7-6/2021/285-3 tühistamiseks ning Kanepi valla kohustamiseks teha uus erastatavate maade piiride kulgemise ettepanek (dtl 1-9).
4.Tartu Halduskohus võttis 7. detsembri 2021. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Kanepi valla, kohustas vastustajat kaebusele vastama ning kaebajat esitama seisukoha asja läbivaatamise vormi osas (dtl 63-65).
5.Kanepi vald esitas 6. jaanuaril 2022 vastuse kaebusele ning 22. aprillil ja 10. mail 2022 täiendavad selgitused (dtl 67-73, 128-129, 139-140).
6.Tartu Halduskohus teatas 31. mai 2022. a määruses, et vaatab asja läbi kirjalikus menetluses (dtl 145-147). Seejuures andis kohus menetlusosalistele õiguse esitada kuni 22. juunini 2022 täiendavaid menetlusdokumente, andis tähtaja täiendavatele menetlusdokumentidele vastuväidete esitamiseks ning teatas, et kohus teeb otsuse avalikult teatavaks 27. juulil 2022.
7.Kaebaja esitas 14. juunil 2022 täiendavad seisukohad, milles mh palus halduskohtul vastustajalt välja mõista tekitatud moraalne ja materiaalne kahju õiglase hüvitise näol kohtu äranägemisel (dtl 148-153). Kaebaja põhjendas, et aastaid kestnud vastustaja tegevus ja tegevusetus on põhjustanud kaebajale pöördumatu kahju, mille tulemusena ei ole kaebaja saanud kinnistu või hoonete kaudu ühtegi kasu või vilja. On olnud ainult kulutused, et hooneid ja nende ümbrust säilitada ning aja ja rahalised kulutused kohtumenetlustele.
8.Tartu Halduskohus jättis 14. juuni 2022. a määrusega kaebuse muutmise taotluse käiguta ning andis kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (dtl 191-194).
9.Kaebaja esitas 21. juunil 2022 puuduste kõrvaldamise avalduse (dtl 195-203).
3-21-2826
10.Tartu Halduskohus jättis 30. juuni 2022. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks (dtl 210-214). Kuivõrd kohtumääruse peale oli võimalik esitada määruskaebus, tühistas kohus 31. mai 2022. a määruse, millega kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks ja määras otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Menetlusosalised määruse peale määruskaebust ei esitanud.
11.1.MaaRS § 6 ja § 9 õigustatud subjektiks olemiseks piisab ainuüksi faktist, et kaebajale kuuluvad hooned (sh elamu) asuvad õigusvastaselt võõrandatud maal. Kaebaja on perekond Kivi kõikide õiguste ja kohustuste pärija ning omab õigust kaasa rääkida kõikides asjas seonduvates küsimustes.
11.2.Tänaseks kaebajale kuuluvad hooned asuvad tagastataval talumaal. Maa tagastamisele kuulumist kinnitab ka vallavalitsuse korraldus 2. septembrist 1996 nr 206.
11.3.Kohtumenetluse (haldusasjas nr 3-11-2629) kestel selgusid mitmed kummastavad asjaolud. Tsähkna veski 6 talumaade erastamistoimikus on olemas dokumendid, mille kohaselt vallavalitsus tõendab, et nimetatud tagastataval talumaal hooned puuduvad, kuigi seal asus vähemalt 4 hoonet sel hetkel, muuhulgas kaebaja 2 hoonet (elumaja ja kõrvalhoone) ja endine talu viljakuivati (asub praegusel Veski kinnistul) ning saun (asus praegusel Veski kinnistul). Seega ei vasta dokumentatsioon faktilistele asjaoludele. Näiteks, milliste hoonete juurde E. Kivi väidetava avalduse alusel maad lubatakse erastada, kui seal Tsähkna veski 6 talumaadel hooned puuduvad?
11.4.Eelnimetatud korralduses nr 209 mainitud E. Kivi avaldust ei ole ta mitte kunagi esitanud. Kogu menetluse vältel Tartu Halduskohtus vallavalitsus väitis, et E. Kivi avaldus on olemas, kuigi esitada seda dokumentaalselt ei suutnud vaatamata kaebaja nõudmisele. Kohus uskus vallavalitsuse suusõnalisust.
11.5.Kaebaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et haldusasjas nr 3-20-1585 menetluse kestel Kanepi Vallavalitsus oma 10. jaanuari 2019. a vastuses nr 7-6/2019/9-1 tunnistab lõpuks kaebajale (15 aastat hiljem), et: „Oma avalduses palute viivitamatult esitada tutvumiseks Elfriide Kivi avaldus. Kanepi Vallavalitsusele ei ole haldusreformi käigus nimetatud maa erastamise avaldust üle antud ja puuduvad andmed avalduse olemasolu kohta.“ Küsimus sai tõstatatud seetõttu, et kumb avaldus ostueesõigusega erastamiseks kaebajale kehtib ja on kasutatav. Kui on olemas E. Kivi avaldus, siis ei oma kaebaja esitatud erastamisavaldus õiguslikku tähendust, kuna vastavalt seadusele peab käituma kaebaja õigusliku eellase soovi ja avalduse kohaselt ostueesõigusega erastamisel. Kuna E. Kivi avaldust ei ole olemas, siis on kehtiv kaebaja erastamisavaldus ja vaidlust selles osas ei ole. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 63 on korraldus nr 209 kehtetu ja ei ole kohustuslik täitmiseks.
11.6.Piiriprotokollil ei ole olemas E. Kivi allkirja, sest ta ei nõustunud piiride taolise kulgemisega. Vastavalt 1996. a kehtinud Vabariigi Valitsuse määruse „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra kohta“ (nr 36) p 51 ap-le 6 peab erastamistoimikus olema maa piiride plaan, millel on näidatud õigusvastaselt võõrandatud maa, seniste maakasutuste ja tagastatava maa piirid ning millel on kõigi seniste maakasutajate ja õigustatud subjektide allkirjad. Kõigi allkirju ei ole piiriprotokollil, seega seda tingimust on rikutud.
11.7.Vastavalt MaaRS § 6 lg 2 p-le 3 ei tagastata maad osaliselt või tervikuna õigustatud subjektidele, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised. MaaRS § 9 lg-s 2 on sätestatud, et kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad
3-21-2826 osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Nimetatud tähtaega ei ole mitte kunagi määratud ega ühtegi vastavat erastamismenetluse toimingut läbi viidud vallavalitsuse poolt.
11.8.Lisaks sätestab MaaRS § 9 lg 2, et elamu juurde maad tuleks ostueesõigusega erastada eeskätt vabade piirnevate maade arvelt. Kui need maad puuduvad, siis tuleks maad erastada tagastatavate maade arvelt, mitte rohkem, kui 20 ha, ja mitte rohkem, kui jääks õigustatud subjektile. Kui Tsähkna veski 6 talumaade pindala oli 44 ha, siis piirnevate maade puudumisel oleks kaebaja pidanud saama erastada endisest talumaast 20 ha ja 24 ha oleks jäänud õigustatud subjekti(de)le. Neid õigusi ei ole vallavalitsus maareformi läbiviimisel mitte kunagi arvestanud. Kogu tagastamismenetlus on viidud läbi tagaselja ja tegelikke asjaolusid varjates. Seega on kõik vastustaja väited seoses kaebaja maa ostueesõiguse nõudeõiguse puudumisega ainetud, sisutud ja otsitud ning ei vasta kaasuse faktilisele asjaoludele.
11.9.Vastustaja väidab samuti, et R. Kivi nõudeõigus maa erastamiseks ei ulatu Tsähknä veskijärve maale. Antud väitega ei saa nõustuda. Kaebajal on õigus erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha. Tõsikindlaid välistavaid tingimusi on ainult kaks – puudub vaba maa ja/või rikutaks sellega teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kumbagi välistavat tingimust ei eksisteeri.
11.10.Kuna kohalik omavalitsus ei ole Maa-ameti poolt määratud tähtajaks taotlenud järve munitsipaalomandisse andmist, siis tulenevalt seadusest prevaleerib ostueesõigusega erastamise õigustatud füüsilise isiku omandamise eesõigus munitsipaalomandisse jäämise ees. Kuna kohalik omavalitsus ei ole seaduses sätestatud tähtajaks esitanud avaldust järve munitsipaalomandisse jätmiseks, siis ei ole olemas ka avalikku huvi järve mitteandmiseks eraomandisse.
11.11.MaaRS § 221 lg 2 II lause sätestab lisatingimuse, et isegi kui kahe katastriüksuse vahel asub oja, kraav, tehnovõrkude maa vmt on need terviklik vaba maa ja võib neid ühtsena erastada. Lisaks ei sätesta seadus, et ostueesõigusega erastada ei või kahte erinevat kinnistut üks isik, mida muuhulgas vastustaja ka ise tegelikult kinnitab oma ettepanekus. Seega on vastustaja väide muuhulgas arusaamatu oma vastuolulisuse tõttu.
11.12.Lisaks väidab vastustaja, et Tsähkna veskijärv on avalikult kasutatav veekogu, mida läbib omakorda avalikult kasutatava veekoguna Piigaste oja. Vastustaja on jätnud mainimata, et ka Piigaste oja alune maa on mitme erineva isiku eraomandis, mis ei ole toonud mingisugust negatiivset mõju kellelegi. Johtuvalt ka eraomandis oleva avalikult kasutatava järve kasutamisega seonduvalt ei muutuks tegelikkuses kolmandate isikute suhtes mitte midagi.
11.13.Vallavalitsus märgib, et MaaRS § 221 lg-s 2 sisalduvat tingimust, et kinnistu tuleb moodustada elamu juurde, tuleb sisustada selliselt, et taotletav maa peab olema taotlejale kuuluva elamu kasutamisega funktsionaalselt seotud. Taoline väide on arusaamatu. Esiteks seetõttu, et seaduses sellist tingimust kirjas ei ole. Teiseks on arusaamatu, kuidas oleks funktsionaalselt elamu kasutamisega seotud nt kinnistul olev kivi või känd või seen või kuusk või muti mullahunnik või karikakar või sipelgapesa või korrelatsioon kinnistu suurusega vms, muuhulgas, olukorras, kus meie riigis on kinnistuid, mille pindala on kümneid või sadu hektareid? Kolmandaks, avalikult kasutatavat järve saab edukalt majandada ja kasutada mitte ainult iseenda vaid ka kohaliku elu edendamiseks eraisik enda omandis, millise võimalusega vastustaja üldse arvestanud ei ole.
11.14.Vastustaja seisukohad pidevalt muutuvad ning on seetõttu arusaamatud. Kui algselt väideti kaebajale suusõnaliselt, et erastagu kaebaja Kivi kinnistu ära ja Tsähkna veskijärve kaebaja tervenisti erastada ei saa, kuid hiljem on võimalik järve omanikuks saada läbi
3-21-2826 liitmismenetluse kõigil järve piirinaabritel võrdelistes osades, siis nüüd on erastamine justkui äkki täiesti välistatud. Seejärel tekkis väide – vallavalitsuse tahe on saada järv munitsipaalomandisse. Seejärel, et järve ümbermõõt on erastamist välistav osa, Nüüd, et maa peab olema funktsionaalselt seotud elamu kasutamisega ja kahte eraldiseisvat, kuigi teineteisega piirnevat kinnistut erastada ei saa. Samuti, et nagu kaebaja hooned ei asugi tagastataval Tsähkna veski 6 talumaal. Arusaadav oletatavasti kõikide nende väidete juures on ainult see, et pidevalt otsitakse põhjendamatuid väiteid, millega kaebaja erastamisõigust välistada või piirata ning seeläbi ei kohelda lugupidavalt ja kurnatakse kaebajat kui menetlusosalist. Taoline hea halduse tava vastane käitumine on kestnud juba ligi 18 aastat.
12.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb 5. novembri 2021. a otsuse põhjenduste juurde ja palub halduskohtul nendega asja lahendamisel arvestada. Vastuseks kaebuses esitatule märgib vastustaja täiendavalt järgmist.
12.1.Vastustaja hinnangul ei ole MaaRS § 9 lg 2 praegusel juhul asjakohane säte ning lisaks ei anna see taotlejale laiemaid aluseid maa erastamiseks kui muud erastamisõigust reguleerivad sätted. MaaRS § 9 lg 2 paikneb seaduse II osas „Maa tagastamine ja kompenseerimine“. Maa tagastamine on käesoleva menetluse esemeks olevast maa ostueesõigusega erastamisest eraldiseisev maasuhete ümberkorraldamise õiguslik mehhanism. Kummagi suhtes kehtib erinev materiaalõiguslik regulatsioon ja menetluskord. Kaebaja ei saa nõuda enda suhtes sellise menetluse kohta kehtestatud sätete kohaldamist, mida tema suhtes läbi ei viida (tagastamine). Selleks, et MaaRS § 9 lg-d 2 kohaldada, peaks sama maa suhtes olema pooleli mõni maa tagastamise menetlus, sellele viitab ka selgelt sätte sõnastus. Antud olukorraga käesolevalt tegemist pole.
12.2.Puudub vaidlus selles, et tegemist on erastamismenetlusega, mille aluseks oli kaebaja poolt 29. märtsil 2004 esitatud avaldus maa ostueesõiguse erastamiseks. Samuti puudub vaidlus selles, et selleks hetkeks, kui kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitas, olid tagastamismenetlused lõpetatud. Maa ostueesõigusega erastamine on reguleeritud seaduse III osas ning asja lahendamisel tuleb seega lähtuda antud sätetest.
12.3.Kui MaaRS § 9 lg 2 peaks ka asjas kohalduma, ei anna see kaebajale iseenesest ulatuslikumaid õigusi maa erastamiseks kui MaaRS III osas sisalduvad ostueesõiguse erastamise sätted. MaaRS § 9 lg 2 ja MaaRS § 221 lg 2 sätestavad identselt, et vastaval alusel moodustatav kinnistu tuleb moodustada elamu juurde. Käesoleva haldusasja üheks keskseks vaidluskohaks ongi nähtavasti küsimus, kuidas seda tingimust sisustada. Lisaks peab kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel kohaldama ka kõiki asjakohaseid maa ostueesõigusega erastamise sätteid seaduse III osas, isegi kui tuleks paralleelselt kohaldada MaaRS § 9 lg-t 2.
12.4.Kaebaja väidab iseenesest õigesti, et maa ostueesõiguse erastamise avaldus prevaleerib näiteks maa munitsipaalomandisse andmise avalduse ees, kuid see ei ole käesoleva vaidluse sisu. Ostueesõiguse erastamise avalduse prioriteet toetaks käesolevas asjas kaebaja positsiooni siis, kui tal üldse oleks maa ostueesõigusega erastamise õigus. Vastustaja on vaidlustatud piiride kulgemise ettepaneku tegemisel leidnud, et kaebajal taoline õigus puudub. Vaidlus taandub seega erastamist taotleva isiku subjektiivsete õiguste ulatuse hindamisele.
12.5.Maareformi läbiviimisel tuleb aluseks võtta maakasutajate seadusega kaitstud huvid ning seada eesmärgiks eelduste loomine maa efektiivseks kasutamiseks (MaaRS § 2). Maa efektiivne kasutamine eeldab muu hulgas seda, et kinnisasi oleks sobiv selle otstarbekohaseks kasutamiseks (vt maakorraldusseaduse (MaaKS) § 5 lg 2 p 3). Seetõttu tulebki elamu juurde maa erastamise taotluse lahendamisel muu hulgas hinnata, kas taotletav maa on elamu kasutusega funktsionaalselt seostatav. Vastustaja on piiride
3-21-2826 kulgemise ettepaneku kinnitamisel põhjendanud, et Tsähknä veskijärv ei ole funktsionaalselt seostatav kaebaja elamu kasutusega ning see ongi põhjuseks, miks kaebaja õigust erastamiseks tunnustada ei saa. Seejuures ei ole kaebaja esitanud vastuväited vastustaja seisukohale, mille kohaselt kaebaja elamut teenindava maa ning avalikult kasutatava järve maa funktsionaalsus ongi täiesti erinevad.
12.6.Kaebaja väitel on vastustaja asunud seisukohale, et Tsähknä veskijärve erastamist välistav asjaolu on selle avalik kasutus. Vastustaja peab vajalikuks täpsustada, et veekogu avalik kasutus iseenesest ei pruugi olla erastamist välistav asjaolu, kuid konkreetsel juhul on see olnud asjaoluks, mida haldusorgan kogumis muude asjaoludega diskretsiooniotsuse tegemisel arvestas. Vallavalitsus on otsuses muu hulgas viidanud kaebaja enda poolt haldusmenetluses esitatud avaldustele ja kavatsustele järve suhtes. Samuti on vastustaja põhjendanud järve ja elamu vahelise funktsionaalse seose puudumist. Kõiki neid asjaolusid kogumis hinnates on vastustaja järeldanud, et praeguses olukorras ei taga maareformi seadus taotlejale vastava maa erastamise õigust. Vastustaja jääb eelhaldusakti põhjenduste juurde.
12.7.Vastustaja leiab, et subjektiivne nõudeõigus järve erastamiseks ei teki ainuüksi sellest, et järv asub taotlejale kuuluva elamu maa läheduses. Kinnistute piiride ja ulatuse kindlakstegemist ei tohi taandada formaalsuseks, vaid vastavas menetluses tuleb lähtuda sisulistest kaalutlustest, tagades vastavus maakorralduslikele nõuetele ja maareformi eesmärkidele. Asjaolu, et kaebaja vastustajaga ei nõustu, ei muuda vastustaja seisukohta veel vääraks. Küll on oluline märkida, et kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja kaalutlused põhineksid ebaõigetel faktilistel asjaoludel.
12.8.Kaebaja õigust järve erastamiseks ei saa tuletada ka ainuüksi mehaanilisest võrdlusest teiste kinnisasjadega, sest kinnistu moodustamiseni viinud asjaolud ja menetlused on igakordselt erinevad: kas kinnistu on moodustatud tagastamise või erastamise teel, kas kinnistut on hilisemalt liidetud või jagatud, mis on olnud kinnistu moodustamise materiaalõiguslik alus (näiteks ostueesõigusega erastamise puhul ei erastata kinnistuid ainult elamute juurde, aga ka näiteks loomakasvatushoonete juurde, vaba metsamaana, taluseaduse alusel kasutusse antud maana), jne. Nagu vastustaja otsuses selgitas, vajab erastatava maa ulatuse ja piiride kindlakstegemine igakordselt kindlakstegemist ja kaalumist, mille tõttu on õigusaktides sätestatud ka vastav piiride kindlaksmääramise menetlus, mille läbiviijaks on kohalik omavalitsus.
12.9.Vastustaja on piiride kulgemise ettepaneku kinnitamisel lisaks põhjendanud, et taotletud maa hõlmab kaht katastriüksust, ning puuduvad seadusest tulenevad alused, mis võimaldaks neid kaebajale koos erastada. Vastustaja ei nõustu kaebaja õigusliku käsitlusega sellest, nagu oleks mitme katastriüksuse arvelt kinnistu moodustamine praegusel juhul siiski lubatud, vastustaja õiguslikud seisukohad on selles osas ammendavalt esitatud eelhaldusaktis.
12.10.Vastustaja on piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise otsustust põhjendanud ka sellega, et taotletud ulatuses ühe katastriüksuse moodustamine ei vastaks maakorralduslikele nõuetele ning jääb ka kohtumenetluses vastavate põhjenduste juurde. Seda kinnitab ka asjaolu, et tänaseks on Tsähknä veskijärvest ja ülejäänud kaebaja poolt taotletud maast moodustatud eraldi katastriüksused. Kaebaja ei ole selles osa oma mittenõustumist piiride kulgemise ettepanekuga kaebuses põhjendanud.
KOHTU SEISUKOHT
13.Kaebaja on vaidlustanud vastustaja 14. septembri 2021. a piiride kulgemise ettepaneku nr 7-6/2021/285-1 ja 5. novembri 2021. a piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise otsuse nr 76/2021/285-3, millega tehti kaebajale ettepanek, et talle erastatav maa hõlmab Kivi
3-21-2826 katastriüksuse territooriumi ligikaudse pindalaga ~ 13 100 m2, kuid erastatav maa ei hõlma Tsähknä veskijärve ning selle alust maad pindalaga ~ 10 717 m2. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et tema nõudeõigus maa erastamiseks ei ulatu Tsähknä veskijärve maale. Kaebaja leiab, et tal on õigus erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha. Tõsikindlaid välistavaid tingimusi on ainult kaks – puudub vaba maa ja/või rikutaks sellega teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kumbagi välistavat tingimust ei eksisteeri.
14.Tartu Halduskohus on 14. mai 2021. a otsuses asjas nr 3-20-1585 lahendanud R. Kivi ja Kanepi valla vahelist vaidlust, mis puudutas samuti Tsähkna veskijärve ja selle aluse maa-ala erastamise võimaldamist kaebajale. Kohus tühistas viidatud asjas Kanepi Vallavalitsuse
10.novembri 2020. a ettepaneku nr 7-6/2020/150-8 ja kohustas Kanepi valda tegema R. Kivile maa ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek kolme kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus märkis asjas nr 3-20-1585, et ei väida, et kaebajale tuleb ilmtingimata vaidlusaluse maaüksuse erastamist võimaldada, kuid sellest keeldumise aluseks ei saa olla vastustaja tahe maad munitsipaalomandisse saada. Kohus selgitas, et vastustaja peab eeltoodut arvestades esmalt hindama, kas esineb alus kaebaja soovitud ulatuses erastamise võimaldamisest keeldumiseks või on järve ja järvealuse maa kaebajale erastamine siiski põhjendatud ning alles seejärel saab otsustada maaüksuse munitsipaalomandisse andmise.
15.Ka käesolevas asjas hindab kohus, kas on põhjendatud kaebaja nõue Kanepi valla piiride kulgemise ettepaneku tühistamiseks ja valla kohustamiseks teha uus erastatavate maade piiride kulgemise ettepanek. Kuna vaidluse esemeks on konkreetsed eelhaldusaktid, ei asu kohus hindama vastustaja varasemate erastamismenetluses tehtud toimingute ja antud haldusaktide õiguspärasust ega käsitle eeltooduga seoses esitatud menetlusosaliste väiteid, sh jätab kohus tähelepanuta kaebaja selgitused haldusasja nr 3-11-2629 erastamistoimiku dokumentide vastavuse kohta faktilistele asjaoludele ja kaebaja väited korralduse nr 209 kohta.
16.Pikaajalise kohtupraktika järgi on erastatava maa piiride kulgemise ettepanek eelhaldusakt (vt HMS § 52 lg 1 p 2), millega ei lahendata erastamise küsimust veel lõplikult, kuid ettepanek on aluseks katastriüksuse moodustamisele ning sellega määratakse siduvalt kindaks hilisema maa erastamise otsuse tegemisel olulist tähendust omavad asjaolud (nt Riigikohtu 16. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-78-06, p 12; 13. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-61-02, p-d 14–16). Ettepanek muutub siduvaks, kui taotleja ei esita sellele tähtaegselt vastuväited või need jäetakse rahuldamata (nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. septembri 2008. a otsus asjas nr 3-062453, p 13). Seda ei väära asjaolu, et piiride kulgemise ettepanek on üksnes ligikaudne ning erastatava maa täpne suurus ja piirid määratakse kindlaks alles pärast katastriüksuse moodustamist tehtavas kohaliku omavalitsuse otsuses. Eelhaldusakt on HMS §-st 54 tulenevalt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
17.Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal on õigus talle kuuluvate hoonete juurde ostueesõigusega maad erastada (MaaRS § 21 lg 1 ja § 22 lg 1). Vaidluse all on, millises ulatuses peaks kaebajal olema võimalik seda teha. Vaidlust ei ole selles, et Tsähkna veskijärve katastriüksus piirneb Kivi katastriüksusega, mis on reformimata maade kaardirakenduses märgitud ostueesõigusega erastamiseks. Samuti pole vaidlust selles, et Tsähkna veskijärve katastriüksus ei ole vajalik riigile tema ülesannete täitmiseks ja on Maa-ameti seisukohalt otstarbekas anda kohaliku elu korraldamiseks Kanepi valla munitsipaalomandisse (dtl 34). Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebajale kuuluvate ehitiste juures on reformimata maad kokku 23 817 m2, millest 10 717 m2 moodustab Tsähkna veskijärv.
3-21-2826
18.Nagu Tartu Halduskohus asjas nr 3-20-1585 selgitas, see, milline maa kuulub erastamisele ja millises ulatuses, on sätestatud MaaRS §-des 20 ja 221. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (erastamise kord) p 13 ap 2 kohaselt on vallavalitsuse ülesanne määrata erastamise korra p-des 131 ja 132 sätestatud korras kindlaks ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid. Kohalik omavalitsus peab erastatava maa suuruse ja piirid määrama ning erastamise korraldama vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega (MaaRS § 221 lg 6 ja § 23 lg 1). Erastamise korra p 131 kohaselt koostab ettepaneku koostaja piiride kulgemise ettepaneku võimalikult kaasaegse situatsiooniga kaardil (plaanil) erastamise korra p-s 132 sätestatut arvestades. Kui taotleja ei nõustu piiride kulgemise ettepanekuga, on tal õigus 15 päeva jooksul ettepaneku saamisest arvates esitada kirjalikult oma motiveeritud vastuväited. Kui ettepaneku koostaja peab vastuväiteid põhjendatuks, koostab ta uue piiride kulgemise ettepaneku. Kui vastuväiteid ei ole võimalik arvestada, informeerib ettepaneku koostaja sellest taotlejat kirjalikult, näidates ära põhjused, miks vastuväiteid ei ole võimalik arvestada.
19.Kohus nõustub vastustajaga, et maa erastamise puhul ei kohaldu MaaRS § 9 lg 2, mis näeb ette väljaspool linna piire asuva maa tagastamise korra. Maa tagastamine on käesoleva menetluse esemeks olevast maa ostueesõigusega erastamisest eraldiseisev maasuhete ümberkorraldamise õiguslik mehhanism. Ka kaebaja poolt viidatud MaaRS § 6 reguleerib tagastava maaga seonduvat.
20.Materiaalõiguslikult heidab kaebaja Kanepi vallale praeguses vaidluses ette asjaolu, et talle võimaldatakse erastada 13 100 m2 maad 50 ha asemel. Kohtu hinnangul on see kaebaja seisukoht ekslik. MaaRS § 221 lg 2 kohaselt on väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu Eesti kodanikust omanikul õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Eeltoodu ei tähenda aga, et kaebuse esitajale erastatava maa suuruseks peaks määratama tingimata 50 ha, kuna erastatava maa suurus sõltub paljudest asjaoludest. Nii tuleb kinnistu moodustada elamu juurde ning kinnistu moodustamisega ei tohi rikkuda teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Samuti piirab MaaRS § 221 lg 2 teine lause kinnistu moodustamise võimalusi mitme külgneva katastriüksuse puhul. Vastustaja on õigesti leidnud, et erastamise ulatuse kindlakstegemisel tuleb täiendavalt arvestada ka teisi õigusaktidest tulenevaid tingimusi ja piiranguid ning kohaldada vastavaid õigusnorme süsteemselt kogumis. Nii näiteks sätestab MaaRS § 221 lg 6, et erastatava maa suuruse ja piiride määramisel tuleb arvestada ka planeeringu ja maakorralduse nõuetega.
21.Vastustaja põhjendab Tsähkna veskijärve ja järvealuse maa-ala kaebajale erastamisest keeldumist peamiselt sellega, et kaebajal puudub õigus nõuda antud järve ja selle aluse maa erastamist. Omandireformi alases seadusandluses sisalduv ostueesõigusega erastamise regulatsioon lähtub arusaamast, et ostueesõigusega erastamist taotlev isik soovib maad omandada erahuvides. Praeguses erastamismenetluses prevaleerib järvealuse maa osas avaliku huvi argument. Seos taotlejale kuuluva elamu kasutamisega puudub, mistõttu ei ole ka alust taotleja nõudeõiguse tunnustamiseks vastava maa erastamiseks. Vastustaja leiab, et MaaRS § 221 lg-s 2 sisalduvat tingimust, et kinnistu tuleb moodustada elamu juurde, tuleb sisustada selliselt, et taotletav maa peab olema taotlejale kuuluva elamu kasutamisega funktsionaalselt seotud. Tsähknä veskijärve aluse maa puhul ei ole nimetatud tingimus täidetud. Samuti leiab vastustaja, et sellise kinnistu moodustamise korral, kus üle 40% kinnistu territooriumist moodustuks KeÜS § 37 lg 1 kohaselt avalikult kasutatava veekogu alusest maast, ei ole tegemist
3-21-2826 olukorraga, kus maa oleks taotletud ulatuses funktsionaalselt seotud taotlejale kuuluva elamu kasutamisega ehk kus kinnistu moodustamisel oleks järgitud MaaRS § 221 lg-s 2 sätestatut.
22.Esmalt märgib kohus, et isegi kui kaebajale erastataks Tsähkna veskijärv, on järv ikkagi avalikult kasutatav veekogu. KeÜS § 37 lg 4 kohaselt määratakse veekogu avalikuks kasutamiseks veeseaduses (VeeS) sätestatud tingimustel ja korras.“ VeeS § 24 lg 1 sätestab, et avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega. Tsähkna veskijärv on kantud Vabariigi Valitsuse 9. detsembri 2021. a korraldusega nr 426 kehtestatud avalikult kasutatavate veekogude nimekirja. VeeS § 25 kohaselt võib Vabariigi Valitsus kinnisasja omaniku põhjendatud taotlusel ja kohaliku omavalitsuse üksuse kirjalikul nõusolekul ühe kinnisasja piires asuva eraõiguslikule isikule kuuluva väljavooluga seisuveekogu või vooluveekogu osa avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast välja arvata. Samas ei ole isikul õiguspärast ootust, et kohalik omavalitsus annab nõusoleku järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast väljaarvamiseks või et Vabariigi Valitsus arvab veekogu avalikult kasutatavate veekogude nimekirjast välja. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kuna kohalik omavalitsus ei ole seaduses sätestatud tähtajaks esitanud avaldust järve munitsipaalomandisse jätmiseks, siis ei ole olemas ka avalikku huvi järve mitteandmiseks eraomandisse.
23.Kohus nõustub vastustaja käsitlusega maa funktsionaalse seotuse kohta elamu kasutamisega. Vastustaja viitab õigesti sellele, et maa efektiivne kasutamine eeldab muu hulgas seda, et kinnisasi oleks sobiv selle otstarbekohaseks kasutamiseks (MaaKS § 5 lg 2 p 3). Seetõttu tulebki elamu juurde maa erastamise taotluse lahendamisel muu hulgas hinnata, kas taotletav maa on elamu kasutusega funktsionaalselt seostatav. Samuti ei saa vastustajale ette heita, et ta on otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et kaebaja huvi järvealuse maa vastu on tema väidete põhjal selgelt eristatav tema huvist elamu kasutamisega seotud muu maa vastu. Kaebaja ei ole esitanud vastuväited vastustaja seisukohale, mille kohaselt kaebaja elamut teenindava maa ning avalikult kasutatava järve maa funktsionaalsus on täiesti erinevad. Kaebaja seisukohtadest järeldub, et kaebaja kasutaks eraomandis järve kogukonna tõmbemagnetina, turisminduse ja ettevõtluse arendamiseks (dtl 6). Sellises olukorras ei ole järvealuse maa osas tegemist MaaRS § 221 lg 2 reguleerimisalas oleva füüsilise isiku subjektiivse õigusega erastada maad talle kuuluva elamu juurde. Subjektiivne nõudeõigus järve erastamiseks ei teki ainuüksi sellest, et järv asub kaebajale kuuluva elamu maa läheduses. Olukorras, kus erastamisavaldus on kantud kaebaja eesmärgist omandada avalikult kasutatav järv ja asuda seda majandama (praegusel juhul põhjusel, et kaebaja saaks enda hinnangul avalikult kasutatavat järve paremini majandada, kui seda suudaks kohaliku omavalitsuse üksus), ei taga MaaRS § 221 lg 2 kaebajale vastava maa erastamise õigust.
24.Samuti nõustub kohus vastustajaga, et elamualuse ja seda ümbritseva maa ning avalikult kasutatava veekogu erastamine ühtse maaüksusena ei ole maakorralduslikult põhjendatud, kuna see tingiks kunstlikult ühe katastriüksuse moodustamise sisult kahest täiesti erineva funktsiooniga maaüksusest (avalik veekogumaa vs erakasutuses elamumaa). Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus vaidlusalust veekogu saaks käsitleda funktsionaalse osana taotlejale kuuluvast hoonestatud kinnistust, mis maakorralduslikult võiks õigustada veekogu ja ülejäänud maa arvelt ühe katastriüksuse loomist. Õige on vastustaja seisukoht, et käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus vaidlusalust veekogu saaks käsitleda funktsionaalse osana taotlejale kuuluvast hoonestatud kinnistust, mis maakorralduslikult võiks õigustada veekogu ja ülejäänud maa arvelt ühe katastriüksuse loomist (nagu nt elamu juurde rajatud tiigi puhul). Tsähknä veskijärv on avalikult kasutatav veekogu, mida läbib omakorda avalikult kasutatava veekoguna Piigaste oja. Sellise veekogu puhul ei vastaks taotletud kujul tervikliku
3-21-2826 katastriüksuse moodustamine kohalikule olustikule, maastiku omapärale ja looduslikele piiridele.
25.On tõsi, et maa erastamine R. Kivile on võtnud väga pikka aega, kuid see asjaolu ei saa mõjutada praeguses asjas vaidlustatud eelhaldusaktide õiguspärasust. Kui kaebaja leiab, et Kanepi vald on olnud õigusvastases viivituses ja kaebajale on seetõttu tekkinud kahju, on tal võimalik pöörduda kahjunõudega halduskohtusse nagu kohus kaebajale ka 30. juuni 2022. a määruses selgitas.
26.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse Kanepi Vallavalitsuse
14.septembri 2021. a piiride kulgemise ettepaneku nr 7-6/2021/285-1 ja 5. novembri 2021. a piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise otsuse nr 7- 6/2021/285-3 tühistamiseks ning Kanepi valla kohustamiseks teha uus erastatavate maade piiride kulgemise ettepanek. Vaidlustatud eelhaldusaktid on kohtu hinnangul antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele.
27.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega tema menetluskulud jäävad tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.