Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 31. oktoober 2023, Tartu 3-22-1225
Haldusasi
X.X.-i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks võimaldada arstlik kontroll.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 13. veebruari 2023. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13. veebruari 2022. a otsus muutmata.
2.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. november 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas Tartu Vanglas kinni peetav X.X. Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub kohustada võimaldada arstlik kontroll seoses mootorsõidukijuhi juhtimisõigust tõendava juhiloa kehtivusega seotud tervisetõendi saamise ja esitamise vajadusega. Kaebaja oli nõus tervisekontrolli eest tasuma. Vangla keeldus tõendi väljastamisest alusetult. Vastustaja tugines põhjendamatult Tallinna Vangla psühhiaatri hinnangule ja diagnoosile. Juhilubade olemasolu on kaebaja jaoks elulise tähtsusega, kuna sellest sõltub kaebaja toimetulek vabaduses. Seega on kaebaja juhilubade pikendamine väga oluline ka vabanedes ühiskonda integreerumisel.
2.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebaja ei vaja vanglas kehtivat juhtimisõigust, seega ei ole riive tema õigustele intensiivne. Kaebaja on soovinud lihtsalt, et tema juhtimisõigus ei katkeks. Kui
tervisetõendi kehtivus lõpeb, siis juhtimisõigus peatub, aga see on taastuv, kui kaebaja läbib pärast vabanemist tervisekontrolli liiklusseaduse (LS) § 102 lg-s 1 märgitud tervishoiuteenuse osutaja juures ja maksab tõendi väljastamise eest tasu. Mootorsõidukijuhi tervisekontrolli ei ole tervishoiuteenus, vaid avalik-õigusliku ülesande täitmine. Tartu Vangla ei osuta töötervishoiuteenust, ka ei ole vanglasse loodud liiklusmeditsiini komisjoni. Lisaks ei vasta kaebaja terviseseisund tegelikult seaduses sätestatud nõuetele. Kaebajal on diagnoositud alkoholisõltuvus ning see on Vabariigi Valitsuse määruse nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“ (määrus nr 80) kohaselt üks välistus positiivse otsusega tervisetõendi väljastamiseks kõikides mootorsõiduki juhtimise gruppides.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3.Tartu Halduskohus 13. veebruari 2023. a otsusega rahuldas kaebuse ja kohustas vastustajat võimaldama kaebajale mootorsõidukijuhi tervisekontroll ja otsustama mootorsõidukijuhi juhtimisõigust tõendava juhiloa kehtivusega seotud tervisetõendi väljastamine.
4.Halduskohus sedastas, et LS § 101 lg 3 kohaselt läbib mootorsõidukijuht tervisekontrolli LS § 97 lg-s 7 nimetatud juhiloa korral iga kümne aasta või LS § 97 lg-s 8 nimetatud juhiloa korral iga viie aasta järel juhiloa vahetamisel või järgmise tervisekontrolli tähtpäeva saabumisel. Mootorsõidukijuhi järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäeva saabumisel peatub mootorsõidukijuhi juhtimisõigus, kui talle ei ole tervise infosüsteemi vahendusel väljastatud või kui ta ise ei esita hiljemalt nimetatud tähtpäeval Transpordiametile uut kehtivat tervisetõendit (LS § 101 lg 8, § 124 lg 3 p 2).
5.Kaebaja juhtimisõigus peatus 19. detsembril 2021. Kui isiku juhtimisõigus on peatunud seoses tervisetõendi kehtivusaja lõppemisega, taastub juhtimisõigus pärast kehtiva tervisetõendi andmete jõudmist liiklusregistrisse. Seega on kaebajal vangistuse kandmise järel iseenesest võimalik taastada juhtimisõigus uue tervisetõendi esitamisega. See aga ei tähenda, et vanglas ei ole võimalik mootorsõidukijuhi juhtimisõigust tõendava juhiloa kehtivusega seotud tervisetõendi väljastamist taotleda ja tervisekontrolli läbida.
6.Vastustaja on tõlgendanud ebaõigesti vangla arsti pädevust mootorsõidukijuhi tervisetõendi väljastamise ja tervisekontrolli tegemise osas, samuti ei ole viide kaebajal esinenud meditsiinilisele vastunäidustustele keeldumiseks piisav. Mootorsõiduki juhtimisõigusega seotud tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 mõttes. Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses (vt RKHK 4. detsembri 2019. a määrus haldusasjas nr 3-18-1273, p 13).
7.LS § 102 lg 1 kohaselt väljastatakse tervisetõend pärast tervisekontrolli, mida teevad perearst, töötervishoiuarst, tervishoiuteenuse osutaja juurde moodustatud liiklusmeditsiini komisjon ja Kaitseväes eriarstiabi tegevusloa alusel tegutsev arst. Määrus nr 80 § 10 lg 1 järgi koostab ja väljastab tervisekontrolli tegija tervisetõendi vastavalt TTKS § 42 lõike 2 alusel sätestatud tervisetõendi koostamise, edastamise ja muutmise korrale. TTKS § 7 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on perearst sellekohase eriala omandanud eriarst, kes tegutseb perearsti nimistu alusel või nimistuta eriarstina. Sotsiaalministri 6. jaanuari 2010. a määruse nr 2 „Perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhendi“ (perearsti tööjuhend) § 3 lg 2 p 10 kohaselt on perearsti töövaldkonnaks muu hulgas teiste õigusaktidega kehtestatud
kohustuste täitmine. Sama määruse § 5 lg 4 teise lause kohaselt tuleb tervisetõend, mis ei ole tervishoiuteenuse osutamisega seotud, patsiendile väljastada 15 päeva jooksul. Vangistusseaduses ei ole TTKS-s sätestatuga võrreldes perearstide tegutsemispädevusele erisusi kehtestatud. Selliseid erisusi ei tulene ka liiklusseadusest. Vanglas nimistuta eriarstidena töötavad perearstid vastavad seega LS § 102 lg-s 1 sätestatule. Mootorsõidukijuhtide tervisekontrolli tegemine ja tervisetõendi väljastamine on perearsti (sh nimistuta eriarstina töötav perearst vanglas) pädevuses.
8.Määruse nr 80 § 4 lg 1 p 3 kohaselt on kaalumisruumi mitteandvaks ehk absoluutseks meditsiiniliseks vastunäidustuseks mootorsõiduki juhtimisel üksnes kontrollimatu alkoholisõltuvus ja arsti hinnangul võimetus hoiduda juhtimisest alkoholijoobes. Alkoholisõltuvuse ulatuse ja iseloomu hindamise vajadusele viitab ka määruse nr 80 § 4 lg 2 p 2, mis sätestab haigused ja seisundid, millega kaasneb meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimisel, kuid mille esinemise korral võib tervisekontrolli tegija lubada mootorsõidukit juhtida, hinnates juhile määratud ravi, rakendatud erinõudeid ja juhi üldist terviseseisundit. Selliseks haiguseks ja seisundiks on ravitav alkoholisõltuvus või kontrollitud ja piisava kestusega võõrutusperiood varasema alkoholisõltuvuse järel. Vastustaja on jätnud piisava tähelepanuta ka selle, et kaebaja tervisekaarti väljavõttest nähtuv alkoholisõltuvuse diagnoos on märgitud ca 5 aastat tagasi (2017) ning ei ole arvestanud, et kaebaja tervislik seisund võib olla aja jooksul muutunud.
9.Vastustaja vastuskiri kaebajale ja tervisekaarti sissekanded ei ole käsitatavad nõuetekohase tervisekontrolli teostaja tervisetõendina, millel on „EI“ või „JAH“ otsus ning mille kaebaja saaks esitada Transpordiametile või kohtus eelhaldusaktina vaidlustada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses leiab vastustaja, et halduskohus tuvastas õigesti, et mootorsõidukijuhi tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenus. Vaidlust ei ole, et vangla arstid ei ole nimistuga perearstid TTKS § 8 tähenduses. VangS § 52 lg 1 sätestab selgelt, et vangla osutab tervishoiuteenuseid eriarstiabi korras. Seega ei kohaldu käesoleval juhul perearsti tööjuhendi § 5 lg 4 teine lause, mille kohaselt tuleb tervisetõend, mis ei ole tervishoiuteenuse osutamisega seotud, patsiendile väljastada 15 päeva jooksul. Ebaõige on ka halduskohtu seisukoht, et perearsti tööjuhendi § 3 lg 2 p-st 10 mille kohaselt on perearsti töövaldkonnaks muu hulgas teiste õigusaktidega kehtestatud kohustuste täitmine, saab tuletada imperatiivse kohustuse mootorsõidukijuhi tervisetõendi väljastamiseks. Normi kohaselt peab kohustus olema sätestatud õigusaktis. Perearsti tööjuhend, ega ka mootorsõiduki juhtimist käsitlevad aktid, ega vangistuse täitmist reguleerivad aktid ei sätesta vangla (ega ka ühelegi teisele arstile) sellist kohustust. LS § 102 lg 1 on üksnes pädevusnorm. Arstil, kes vastab formaalsetele nõuetele (perearsti või töötervishoiuarsti kvalifikatsioon), on laialdane diskretsiooniruum otsustamaks, kas ta peab võimalikuks objektiivselt hinnata isiku terviseseisundit. Üks selline oluline kaalumismoment võib tõusetuda asjaolust, et vanglas viibides võib olla raskendatud objektiivselt hinnata, kas isiku sõltuvus, sh alkoholisõltuvus, on kontrolli all. Seda eeskätt seetõttu, et vanglas on isikule ligipääs alkoholile vangistuse olemusest takistatud.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus selgitas mootorsõidukijuhi tervisekontrolli õiguslikku olemust ning jõudis kokkuvõttes põhjendatud järeldusele, et vastustajal ei ole õigust keelduda tervisekontrolli läbiviimisest kaebaja suhtes, kui viimane tervisekontrolli taotleb. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
13.Vangiregistri ja kohtute infosüsteemi andmetel lõpeb kaebajale määratud vangistuse tähtaeg 13. märtsil 2030.
14.Vastustaja leiab apellatsioonimenetluses, et LS § 102 lg 1 on üksnes pädevusnorm, mis sätestab perearstina tegutseva vangla meditsiinitöötaja õiguse mootorsõidukijuhi tervisekontrolli teostamiseks, kuid mitte vastavat kohustust. Meditsiinitöötajal on seetõttu kaalutlusruum otsustamaks, kas ta peab võimalikuks hinnata kaebaja terviseseisundit ja anda vormikohane mootorsõidukijuhi tervisetõend. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
15.Halduskohus selgitas, et kohtuasjas nr 3-18-1273 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et mootorsõiduki juhtimisõigusega seotud tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 mõttes. Tervisekontrolli tulemusel väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses. Apellatsioonkaebuses vastusaja otsesõnu kinnitas, et jagab arusaama, et tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine. Seega möönab vastustaja kaudselt isegi, et tervistõendi andmine toimub haldusmenetluses. Ka ringkonnakohus ei näe põhjust kalduda kõrvale Riigikohtu tõlgendusest tervisetõendi väljastamise õigusliku olemuse kohta. Seetõttu lähtub ringkonnakohus asja lahendamisel sellest, et mootorsõidukijuhi tervisetõendi väljastamine toimub haldusmenetluses eelhaldusakti vormis.
16.Vastavalt LS § 1 lg-le 5 kohaldatakse LS-S ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades LS erisusi. LS ei reguleeri täpsemalt tervisetõendi andmise menetlust. Vastavalt tuleb selles osas lähtud HMS regulatsioonist. HMS § 35 lg 1 järgi haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks algab taotluse esitamisega haldusorganile. Haldusakti andmist reguleerivad normid kohalduvad ka eelhaldusaktidele (HMS § 52 lg 2). Järelikult algab isiku taotluse esitamisega mootorsõidukijuhi tervisetõendi andmiseks haldusmenetlus. Haldusmenetluse võib lõppeda haldusakti teatavakstegemisega, taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega, haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega või haldusakti adressaadi surma või juriidilisest isikust adressaadi lõppemisega, kui haldusakt on seotud adressaadi isikuga (HMS § 43 lg 1). Seega on iseenesest võimalik, et isiku taotluse esitamisega alanud haldusmenetlus lõpeb taotluse läbi vaatamata jätmisega. Samas on lubatud jätta isiku taotlus läbi vaatamata üksnes juhul, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud) ja seda ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1) või muul seadusega ettenähtud juhul (HMS § 14 lg 6 p 2). LS ei näe ette täiendavaid aluseid tervisetõendi taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Seega tuleb tervisetõendi taotlus lahendada kas „EI“ või „JAH“ otsuse tegemisega. Kehtiv õigus ei toeta vastustaja seisukohta, et LS § 102 lg 1 annab selles nimetatud isikutele ja kogule õiguse mootorsõidukijuhi tervisekontrolli teostamiseks ja tervisetõendi väljastamiseks, kuid võimaldab neil endil otsustada, kas nad konkreetsel juhul on sobivad kontrolli läbi viima.
17.Ringkonnakohus mõistab LS § 102 lg-t 1 selliselt, et sellega on teiste hulgas perearstid määratud avaliku ülesande täitjaks. Avaliku ülesande täitmisel tegutsevad perearstid haldusorganitena ning on seotud haldusmenetluse reeglitega.
Vastuses kaebusele on vastustaja nõustunud, et vangla meditsiiniosakonnas töötavad arstid nimistuta eriarstidena töötavad perearstid TTKS § 7 lg 2 p 2 tähenduses. Seega on vastustaja teenistuses LS § 102 lg-s 1 loetletud meditsiinitöötaja, kellele seadusega on pandud avalik ülesanne - mootorsõidukijuhi tervisekontrolli teostamise ja tervistõendi andmine. Vangla arstidel ei ole seetõttu õigust keelduda avaliku ülesande täitmisega seotud kinnipeetava taotluse lahendamisest muul, kui seaduses sätestatud alusel. Lisaks HMS § 14 lg-s 6 loetletud taotluse läbi vaatamata jätmise alustele on õigustatud jätta mootorsõidukijuhi tervisetõendi andmata, kui see ei ole objektiivselt võimalik. Selline olukord võib esineda näiteks juhul, kui tervisekontrolli taotleja ei esita määruse nr 80 § 9 lg-s 2 nimetatud tervisedeklaratsiooni, keeldub juhi terviseseisundi tervisenõuetele vastavuse hindamiseks vajalikest terviseuuringutest või keeldub tasumast tervisekontrolli eest (LS § 102 lg 5). Vastustaja ei väida, et kaebaja terviseseisundi hindamine olnuks takistatud nendel põhjustel. Kaebaja taotlustest vastustaja ja vastustaja seisukohtadest ilmneb, et vastustaja keeldus kaebaja terviseseisundi hindamisest viisil, nagu see on ette nähtud määruse nr 80 §-ga 9 ning tugines üksnes kaebajale pandud varasemale diagnoosile. Vastustaja 4. märtsi 2022. a vastusest nr 6-43/70-2 ilmneb, et vastustaja ei pidanud võimalikuks kaebaja taotlust sisuliselt läbi vaadata, vaid leidis, et taotluse rahuldamine on igal juhul välistatud kaebajal diagnoositud alkoholisõltuvuse tõttu. LS § 102 koostoimes määrusega nr 80 aga ei anna perearstile õigust keelduda kaebaja terviseseisundi hindamisest ja mootorsõidukijuhi tervistõendi andmisest sel alusel. Kui kaebaja taotles tervisetõendi andmist, pidanuks vastustaja selgitama kaebajale vajadust esitada tervisedeklaratsioon ja tasuda terviskontrolli teostamise eest. Kui kaebaja terviseseisund ei vasta määruse nr 80 §-s 3 sätestatud 1. gruppi kuuluva juhi tervisenõuetele või määruse nr §-s 5 sätestatud 2. gruppi kuuluva juhi tervisenõuetele, mh vastavalt määruse § lg-s 1 ja § 6 lg-s 1 nimetatud haiguse või seisundi tõttu, millega kaasneb absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimisel, tulnuks siiski väljastada kaebajale „EI“ otsusega tervisetõend.
18.Halduskohus on siinkohal põhjendatult selgitanud, et alkoholisõltuvuse diagnoos ei tähenda tingimata, et isikul on terviseseisundist tulenevalt meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimiseks. Määruse nr 80 § 4 lg 1 p 3 kohaselt on kaalumisruumi mitteandvaks ehk absoluutseks meditsiiniliseks vastunäidustuseks mootorsõiduki juhtimisel üksnes kontrollimatu alkoholisõltuvus ja arsti hinnangul võimetus hoiduda juhtimisest alkoholijoobes. Kaebaja terviskaardile (dtl 20) märgitud diagnoosidest koodidega F 10.30, F 10.2 ja F 10.211 ei nähtu, et kaebajal oleks diagnoositud kontrollimatu alkoholisõltuvus ja võimetus hoiduda juhtimisest alkoholijoobes. Seega on vastustaja seisukoht ka sisuliselt ebaõige.
19.Lisaks on vastustaja asunud väitma, et kaebaja terviseseisundi hindamine vanglas ei olegi võimalik, kuna kontrollitud keskkonnas ei avaldu alkoholisõltuvus sarnaselt vabaduses viibiva isikuga. See väide võib olla iseenesest õige. Seadusandja aga ei ole näinud ette võimalust keelduda mootorsõidukijuhi terviskontrolli teostamisest põhjusel, et mõnes osas võib olla keeruline hinnata isiku tervislikku seisundit. Tervisetõend kehtib üldjuhul kümme aastat (LS § 101 lg 3). Selliseks perioodiks ei ole võimalik isiku tervislikku seisundit tõsikindlalt ette hinnata. Vastavalt saab tervisekontrolli teostaja üksnes lähtuda parimast teadmisest isiku terviseseisundi hindamise ajal. Kui isikul diagnoositakse hiljem absoluutne meditsiiniline vastunäidus, mille puhul mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatud, tuleb tal läbida täiendav tervisekontroll (LS § 101 lg 11). Seetõttu ei ole ei ole asjakohane vastustaja põhjendus, et vangistuse ajal on kaebaja terviseseisundi hindamine takistatud.
20.Kaebaja õigus nõuda mootorsõidukijuhi tervisetõendi väljastamist ei ole kehtiva õiguse kohaselt vangistuse ajal piiratud. Ringkonnakohus nõustub, et kuigi kinnipeetaval ei ole võimalik kasutada juhtimisõigust vangistuses viibides, võib juhtimisõigusel olla oma osa
selles, kas ja kui edukalt kinnipeetav tuleb toime elu korraldamisega ühiskonda naasmisel. Juhtimisõiguse taastamiseks tervisekontrolli läbimine alles vanglast vabanemise järel põhjustaks viivituse juhtimisõiguse taastamisel ja takistaks seega juhtimisõiguse kasutamist vabaduses. Seetõttu ei ole põhjendatud vastustaja seisukoht, nagu ei riivaks tervisetõendi väljastamisest keeldumine kaebaja õigusi. Lisaks ei tee LS mootorsõidukijuhi terviskontrolli läbimise ja tervistõendi väljastamise osas kinnipeetavatele erisusi. Olukorras, kus seadusandja on ette näinud kaebaja tervisetõendi tähtaja saabumise ja sellega seoses juhtimisõiguse peatumise üldises korras, ei näe ringkonnakohus sellist piirangut otsesõnu ettenägeva normi puudumisel alust piirata kaebaja võimalust tervistõendi saamiseks ja juhtimisõiguse taastamiseks samuti üldises korras.
21.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus põhjendatult rahuldas kaebuse ja kohustas vastustajat võimaldama kaebajale mootorsõidukijuhi tervisekontroll ja otsustama mootorsõidukijuhi juhtimisõigust tõendava juhiloa kehtivusega seotud tervisetõendi väljastamine uuesti. Asja lahendamine ei sõltu sellest, et perearsti tööjuhend kehtestamise aluseks olev volitusnorm paikneb nimistuga perearstide tegevust reguleerivas paragrahvis ja on kahtlus, kas perearsti tööjuhend reguleerib nimistuta perearstide tegevust. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, tuleneb vastustaja teenistuses olevate perearstide kohustus teostada mootorsõidukijuhi terviskontrolli ja anda tervisetõend otse LS § 102 lg-st 1, mitte perearsti tööjuhendist. Samas, juhul kui perearsti tööjuhend ka otseselt ei reguleeri kaebaja teenistuses olevate meditsiinitöötajate tegevust, võib see siiski olla asjakohane nendes küsimustes, milles puudub asjakohane regulatsioon nimistuta perearstide jaoks, näiteks haldusmenetluse (taotlustele vastamise) tähtaja osas.
22.HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.
23.Otsuses on kajastatud kaebaja terviseandmeid. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.