(22.09.2023. aasta kohtuotsuse täiendamine kirjeldava ja põhjendava osaga)
Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 25. oktoober 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-23-580
Haldusasi
X. X.
ja Y. Y.i kaebused Politseija Piirivalveameti dokumentide esitamiseks kohustamise ning Politsei- ja Piirivalveameti ja Põllumajandus- ja Toiduameti tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõuetes.
Kohtuasja läbivaatamise viis
Kohtuistungil 19.09.2023
Menetlusosalised
Kaebaja 1: X. X. Kaebaja 2: Y. Y. Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindajad: Kristin Annsoo, Margit Maidla Vastustaja: Põllumajandus- ja Toiduamet Esindajad: Jelena Aru, Raili Pruusapuu
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. X. ja Y. Y.i kaebused rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
SELGITUSED:
a) Käesoleva kohtuotsusega on kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud käesolevas haldusasjas tehtud Tallinna Halduskohtu 22.09.2023 kohtuotsust vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 170 lõikele 2. b) Käesolev kohtuotsus toimetatakse menetlusosalistele kätte. c) Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates (HkMS § 180, § 181 lg 1 viimane lause).
Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Põllumajandus- ja Toiduameti (edaspidi „PTA“) ametnikud läksid 05.10.2022 hommikul Kehtna vallas Kärpla külas asuva Mihkli lauda juurde eesmärgiga kontrollida seal põllumajandusloomade heaolunõuete tagamist nende pidamisel. Ohu ennetamiseks kaasas PTA ametiabi korras Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi „PPA“). Enne kui ametnikud olid sisenenud lauda aiaga piiratud territooriumile, saabusid lauda juurde kaebajad, kes teatasid ametnikele, et viimased ei või lauda territooriumile ilma lauta käitava äriühingu esindajata siseneda ning proovisid väravat kinni hoida. PTA ametnikega koos sündmuskohal viibinud piirkonnapolitseinikud kutsusid appi politseipatrulli, kes füüsilist jõudu kasutades toimetasid kaebajad lauda territooriumi värava juurde ja paigaldasid neile käerauad.
2.Kaebajate esindaja pöördus 28.12.2022 PTA ja PPA poole taotlusega väljastada 05.10.2022 sündmusega seotud dokumendid. PTA keeldus 05.01.2023 kirjaga nr 1.7-10/68-1 dokumentide väljastamisest, põhjendades seda asjaoluga, et järelevalvemenetlus oli pooleli ja asjassepuutuvatele andmetele kehtis avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 punkti 2 alusel kehtestatud juurdepääsupiirang. PPA vastas aga 13.01.2023 kirjas nr 3.2-1/922-2, et asjassepuutuvad dokumendid ja salvestised on tõenditeks kriminaalasjas, mis on saadetud Lääne Ringkonnaprokuratuuri.
3.1.Kaebajad pöördusid 13.03.2023 kaebustega Tallinna Halduskohtusse. Kaebused on 12.04.2023 kohtumäärusega liidetud ühte menetlusse. Kaebaja 1 taotleb esiteks PPA ametnike poolt tema suhtes käeraudade kasutamisega ning PPA ametniku poolt tema suhtes jõu kasutamisega talle tekitatud mittevaralise kahju eest kohtu äranägemisel määratava suurusega hüvitise välja mõistmist ning teiseks PPA kohustamist jõu ja erivahendite kasutamisega seotud dokumentatsiooni esitamiseks. Kaebaja 2 taotleb PPA ametnike poolt tema suhtes käeraudade kasutamisega talle tekitatud mittevaralise kahju eest kohtu äranägemisel määratava suuruse hüvitise ning samas tekitatud varalise kahju eest 5 euro suuruse hüvitise välja mõistmist ning teiseks PPA kohustamist jõu ja erivahendite kasutamisega seotud dokumentatsiooni esitamiseks.
3.2.Kaebaja 1 väitel pandi ta käeraudade paigaldamiseks pikali ja ametnikud astusid talle selja peale, misjärel kaotas ta teadvuse. Samuti väidab kaebaja 1, et eelnevalt kasutas tema suhtes jõudu ka PPA ametnik, haarates temast kinni ja tirides teda väravahoone poole. Kaebaja 2 väitel pandi ta käeraudade paigaldamiseks pikali, kusjuures ametnikud väänasid tema sõrmi, olgugi, et ta teavitas neid sellest, et tal on sõrmeluude murd ja palus sõrmi mitte väänata. Mõlemad kaebajad heidavad ette, et pärast
käeraudade paigaldamist pandi nad istuma märjale maale lauda värava juurde, kuigi nad oleks võidud paigaldada politseisõidukisse.
3.3.Kaebajad leiavad, et käeraudade paigaldamine ja jõu kasutamine ei olnud põhjendatud. Esiteks leiavad kaebajad, et ametnikud sisenesid lauda territooriumile õigusvastaselt, kuna seal ei viibinud territooriumi valdaja esindajat. Teiseks on kaebajad seisukohal, et käeraudade paigaldamine ei olnud vajalik, kuna selleks ajaks olid ametnikud juba lauda territooriumil ning neil oli võimalus territooriumil liikuda. Kaebajate hinnangul kasutasid politseiametnikud käeraudade paigaldamisel ülemäärast jõudu, põhjustades kaebajale 1 teadvuse kaotamise ning tekitades kaebajale 2 põhjendamatult suurt valu.
3.4.Kaebajad leiavad, et eeltoodust tulenevalt on neile alusetu vabaduse võtmise, tervise kahjustamise ning inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralist kahju. Kaebaja 2 hinnangul tekkis talle ka varaline kahju, mis seisneb SA-le Raplamaa Haigla makstud visiiditasus.
4.1.PTA vaidleb kaebusele vastu, märkides esiteks, et PTA ametnike poolt lauda territooriumile sisenemine iseenesest ei saanud rikkuda ühtki kaebajate subjektiivset õigust. PTA selgitab siiski, et talle oli laekunud vihje, et asjaomases laudas ei ole loomadel süüa ja vett ning selles olukorras oli PTA ametnikel loomakaitseseaduse § 601 ja korrakaitseseaduse § 50 lg 1 punkti 3 alusel õigus valdusesse siseneda, mida PTA ametnikud kaebajatele ka kohapeal selgitasid.
4.2.PTA selgitab, et kaebajad käitusid agressiivselt ja takistasid PTA ametnikel riikliku järelevalve läbi viimist. PTA leiab aga, et väär ja tõendamata on väide, et PTA ametnik rakendas kaebaja 1 suhtes vahetut sundi. PTA osutab sellele, et üheltki sündmuskohal tehtud videosalvestiselt ei nähtu, et mõni PTA ametnik oleks kaebajast 1 kinni haaranud või teda värava poole tirinud, küll on sealt aga näha, kuidas kaebaja 1 tõukas mitmel korral ametnikku.
5.1.PPA vaidleb kaebusele vastu ning selgitab, et saabudes lauda juurde, hakkasid kaebajad kohe takistama PTA ametnikke järelevalvetoimingute tegemisel, rünnates neid nii verbaalselt kui füüsiliselt, misjärel kehtestas PPA sündmuspaigal isikute suhtes viibimiskeelu vastavalt KorS § 44 lg 1 punktile 1 ning andis kaebajatele korralduse territooriumilt lahkuda, kaebajad aga eirasid viibimiskeeldu ega allunud politseinike suulistele korraldustele järelevalve läbiviimise takistamine lõpetada ning territooriumilt lahkuda. PPA selgitab, et seepeale otsustasid kohapeal olnud piirkonnapolitseinikud olukorra kontrolli alla saamiseks kutsuda appi patrulli ent kuni patrulli saabumiseni ei olnud PTA ametnikel võimalik järelevalvet teostada, kuivõrd kaebajad jätkasid ametnike töö takistamist oma agressiivse käitumise ja ametnike sõimamisega. PPA selgitab järgnevalt, et kell 11.22 saabus kohale patrull, kes andis kaebajatele veel kord korralduse territooriumilt lahkuda, ent kaebajad ei täitnud korraldust ning osutasid füüsilist vastupanu, olles agressiivsed, mispeale rakendasid politseinikud füüsilist sundi ja viisid kaebajad territooriumilt välja. PTA osutab sellele, et kaebajad olid politseinike suhtes ründavad ja agressiivsed sel määral, et see põhjustas patrullpolitseinike vormikaamerate vormi küljest maha kukkumise. PPA leiab, et kuna kaebajad osutasid politseinike korraldustele füüsilist vastupanu, olid agressiivsed ja ründavad nii PTA ametnike kui politseinike suhtes, siis paigaldati neile käerauad nende korraldusele allutamiseks ja rahustamiseks. PPA selgitab, et käerauad paigaldati kaebajatele ajavahemikus kell 11.22-11.27 ja eemaldati kaebajatelt kell 12.22 ehk kohe, kui PTA järelevalve teostamise lõpetas ja käeraudade kasutamise vajadus ära langes.
5.2.PPA leiab, et käeraudade paigaldamisel ei kohaldatud ülemäärast jõudu, samuti ei ole tõendatud kaebaja 1 väidetav teadvuse kaotamine. PPA selgitab, et kaebajate käed pandi raudu selja taha, sest nii näeb ette politsei turvataktika. PPA tõdeb, et kaebaja 2 andis politseinikele käeraudade paigaldamisel märku, et tema sõrmed olid hiljuti luumurru tõttu olnud lahases ja seetõttu võivad valu tekitada ent politseinikud arvestasid sellega ning vältisid kaebaja 2 sõrmede liigutamist käeraudade eemaldamisel, samas kui käeraudade paigaldamise ja eemaldamise vahepeal tema käsi ei liigutatud. PPA rõhutab, et kui kaebaja 2 ei oleks ametnike korraldustele füüsiliselt vastu hakanud, siis ei oleks talle käeraudade paigaldamine üldse vajalik olnud ja ta oleks ise saanud valu tekkimist vältida.
5.3.PPA selgitab viimaks, et kaebajaid ei paigutatud politseisõidukisse, sest vahetu sunni kohaldamise ja käeraudade paigaldamise eesmärk ei olnud isikute kinnipidamine, vaid politseinike korraldustele allutamine, samas võimaldas kaebajate hoidmine sündmuspaiga aia taga neil kasvõi osaliselt näha lauda territooriumil toimuvat. Viimaks märgib PPA, et kaebajad ei olnud koostööaltid, vaid olid agressiivsed, mistõttu esines oht, et nad võivad politseisõidukeid seest lõhkuma hakata.
5.4.Mis puudutab kaebajate nõuet seoses nende suhtes jõu ja erivahendi kasutamise kohta koostatud dokumentatsiooni väljastamata jätmise osas, siis selgitab PPA, et asjaomane dokumentatsioon oli tõendiks pooleliolevas kriminaalmenetluses ning sellega tutvumine oli kriminaalmenetluse seadustiku § 214 lg 1 kohaselt lubatav vaid prokuratuuri loal. PPA selgitab, et vahetu sunni ja erivahendi rakendamine kaebajate suhtes on protokollitud teenistuslehel, mille PPA esitas käesolevas kohtumenetluses koos vastusega kaebusele.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta.
7.Vahetu sunni ja erivahendite kohaldamist käsitlevate dokumentide esitamiseks kohustamise nõude alus on käesoleva kohtumenetluse käigus ära langenud. Kohtuistungil selgitas PPA esindaja, et dokumendiks, kus vastavad asjaolud on fikseeritud, on patrullpolitseinike teenistusleht, mille PPA esitas kohtule 12.05.2023 vastuse lisana 5. Tegemist on sisuliselt sissekandega elektroonilisse andmekogusse, kus on kajastatud sunni kohaldamise fakt ja selle põhilised asjaolud. Kuna käesoleva kohtumenetluse ajal on asjaomane dokument – samuti nagu sündmust kajastavad patrullpolitseinike vormikaamera videosalvestised – kaebajatele teatavaks saanud, ei ole kohustamisnõude rahuldamine kaebajate õiguste kaitseks enam vajalik ning asjaolu, et PPA neid kaebajatele varem ei esitanud, ei saa ühelgi juhul enam kaebajate õigusi rikkuda. Seetõttu tuleb kaebustes esitatud kohustamisnõuded rahuldamata jätta.
8.Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Käesoleval juhul saab kaebajate endi poolt kaebustes esitatud väidete ning vastustajate poolt kohtumenetluse käigus esitatud videosalvestiste pinnalt üheselt järeldada, et vastustajad ei ole kaebajate suhtes õigusvastaselt sundi kohaldanud ega neile mingisugust hüvitamisele kuuluda saavat kahju tekitanud.
9.Kõigepealt tuleb märkida, et käesoleva vaidluse esemeks ei ole PTA järelevalvetoimingute õiguspärasus. See, kas riikliku järelevalve tegemine oli põhjendatud või kas PTA ametnikel oli asjaolusid arvestades õigus aiaga piiratud territooriumile siseneda ja seal liikuda, ei oma kaebajate suhtes jõu ja käeraudade kasutamise õiguspärasuse seisukohast mingisugust tähtsust. Ühelgi juhul ei olnud kaebajatel mitte mingisugust õigust PTA ametnikke järelevalvetoimingute tegemisel takistada ning igal juhul oli kaebajatel kohustus alluda politseiametnike korraldustele territooriumilt lahkuda ja PTA ametnike tegevuse takistamine lõpetada. Nii kaebajate endi poolt kaebuses esitatud väited kui ka vastustajate poolt esitatud tõendid – PTA poolt esitatud videosalvestised, PPA vormikaamerate videosalvestised ja patrullpolitseiniku ettekanne – kinnitavad veenvalt, et kaebajad takistasid PTA ametnike tegevust lauda territooriumil ning ei allunud politseiametnike korraldusele lahkuda ja PTA ametnike tegevuse takistamine lõpetada. Esitatud videosalvestistelt nähtub üheselt, et mõlemad kaebajad käitusid agressiivselt ja vulgaarselt. Seejuures nähtub PTA esitatud videosalvestistelt, et nii PTA ametnikud kui ka nendega koos lauda juurde alguses saabunud piirkonnapolitseinikud püüdsid kaebajatele rahulikult selgitada oma tegevuse õiguslikku alust, ent kaebajaid see ilmselgelt ei huvitanud ning nad jätkasid ametnike verbaalset ründamist ja territooriumil nende liikumise takistamist.
10.Kaebaja 1 väide, et PTA ametnik kasutas tema suhtes jõudu, ei ole tõendatud. PTA vastusele lisatud videosalvestistelt ei nähtu, et mõni PTA ametnik oleks kaebajast 1 kinni haaranud või teda mingisuguses suunas füüsilise jõuga liikuma sundinud. PTA vastuse lisaks 1 olevalt salvestiselt nähtuva pinnalt saab põhimõtteliselt võimalikuks pidada, et raudvärava juures võis kaebaja 1 ja ühe PTA ametniku vahel tekkida vahetu füüsiline kontakt, kui kaebaja 1 astus ametniku ja värava vahele, samal ajal kui politseiametnik takistas kaebaja 2 liikumist värava suunas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et PTA ametnik oleks kasutanud kaebaja 1 suhtes füüsilist jõudu. Samalt videosalvestiselt nähtub, et kaebaja 1 käitus PTA ametnikuga ka hiljem, kui kõik asjaosalised olid juba väravast lauda territooriumile sisenenud, provotseerivalt. Seega äärmisel juhul saab kaebaja väidete ning videosalvestistelt nähtuva pinnalt järeldada, et mingisugune väga lühiajaline füüsiline kontakt kaebaja 1 ja PTA ametniku vahel võis olla tingitud sellest, et ametnik püüdis oma ohutuse tagamiseks takistada seda, et kaebaja 1 ei saaks tulla talle liiga lähedale. Seda, et mõni kohal viibinud PTA ametnik oleks füüsilise jõu tarvitamises seisnenud vahetut sundi rakendanud, ei nähtu ühestki tõendist. See ei ole ka eluliselt usutav, pidades silmas, et kuni patrullpolitseinike saabumiseni takistasid kaebajad PTA ametnikel jätkuvalt lauda territooriumil liikumist.
11.Põhjendamatu on kaebajate seisukoht, et käeraudade kasutamine oli õigusvastane. PTA vastusele lisatud patrullpolitseinike vormikaamerate videosalvestistelt nähtub üheselt, et politseiametnikud andsid kaebajatele sõnaselge korralduse lauda territooriumilt lahkuda ning kaebajad teatasid vastuseks, et nad ei kavatse seda teha. Politseiametnikud hoiatasid kaebajaid, et nad rakendavad sundi, ent sellele vaatamata keeldusid kaebajad liikumast. Videosalvestistelt nähtub, et kaebajad osutasid neid füüsilise jõuga territooriumilt välja toimetama asunud politseiametnikele füüsilist vastupanu. Selles olukorras oli käeraudade kasutamine vältimatu ja ainuõige. KorS § 79 lg 1 punkti 1 kohaselt on politseil õigus kasutada käeraudu, kui on alust arvata, et isik võib rünnata teist isikut, osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet. Kaebajate verbaalselt agressiivne käitumine, aga ka
politseiametnikele füüsilise vastupanu osutamine olid sellised, et politseiametnikud võisid asuda seisukohale, et kaebajad võivad eelkõige kohalolevaid PTA ametnikke või politseiametnikke rünnata. PTA kui järelevalveorgani ametnike füüsiline takistamine järelevalvetoimingute läbi viimisel (sh nende liikumise takistamine) on käsitatav ametiisikule füüsilise vastupanu osutamisena, mille takistamiseks võib samuti käeraudu kasutada. Esitatud videosalvestistelt nähtuv kaebajate agressiivne ja labane käitumine oli piisav, veenmaks politseiametnikke, et muul moel kui kaebajate suhtes käeraudade kasutamisega ei ole võimalik tagada ametnike ohutust ja tõhusat võimalust vajalike järelevalvetoimingute läbi viimiseks.
12.Põhjendatuks ei saa pidada kaebajate väiteid, et käeraudade kasutamisel tarvitati ülemäärast jõudu või põhjustati kaebajatele sellega lubamatult suurt valu või ebamugavust. Videosalvestistelt on näha, et kaebajad ei nõustunud täitma politseiametniku korraldust territooriumilt lahkuda ning osutasid territooriumilt jõuga välja toimetamisel politseiametnikele füüsilist vastupanu, püüdes ametnike haardest vabaneda. Selles olukorras pidid politseiametnikud paigaldama kaebajatele käerauad eelkõige turvataktikalistest kaalutlustest lähtudes kõige tõhusamal viisil ehk esiteks hoidma isikut paigal, et ta ei saaks ametnikke ega iseennast vigastada ning paigaldama käerauad selliselt, et isiku käed jäävad selja taha. Patrullpolitseinike vormikaamera salvestistelt ei nähtu, et politseiametnikud oleksid käeraudade paigaldamisel kasutanud jõudu rohkem kui vaja või kasutanud mingisuguseid selliseid võtteid, mis võinuksid põhjustada kaebajatele tarbetut valu või kehavigastusi.
13.Väide, et kaebaja 1 kaotas teadvuse, ei leia kinnitust ühegi tõendiga. Videosalvestiselt on näha, et kohe pärast käeraudade paigaldamist tõstis politseiametnik kaebaja 1 istuvasse asendisse. Ühelgi juhul ei nähtu ei kaebajate endi väidetest ega muudest toimikusse kogutud tõenditest, et politseiametnikud oleksid jätnud kohaselt reageerimata mingisugustele kaebaja 1 terviseseisundiga seotud erilistele ohuteguritele. Mis puudutab seda, et kaebaja 2 tundis käeraudade paigaldamisel tavalisest suuremat valu varasema sõrmevigastuse tõttu, siis see on iseenesest usutav. Samas ei luba ükski asjas kogutud tõend teha järeldust, et kaebajale 2 käeraudade paigaldamine oleks olnud eesmärgipäraselt ja turvaliselt võimalik muude võtetega kui need, mida politseiametnikud tema puhul kasutasid. Loogiline on PPA seletus, et sarnastes olukordades on tavapärane, et isikud väidavad, et neil on eriliselt valus, selleks et kas takistada käeraudade paigaldamist või halvemal juhul rünnata politseiametnikku. Kaebaja 2 väidetest ega ühestki muust tõendist ei saa antud juhul järeldada, et politseiametnik oleks talle käeraudade paigaldamisel kasutanud selliseid võtteid, mis kaebaja 2 mingisuguse selgelt nähtava erilise terviseseisundiga vastuolus oleks olnud. Kuivõrd kaebaja 2 ei ole ka väitnud, et käeraudade paigaldamisega oleks kaasnenud mingisugune hilisemat ravimist vajav vigastus, ei saa asuda seisukohale, et politseiametnik ei arvestanud käeraudade paigaldamisel olulise kaebaja 2 terviseseisundist tuleneva asjaoluga ning põhjustas kaebajale tarbetult valu rohkem kui see põhjendatud juhtudel käeraudade paigaldamisega seoses paratamatult kaasneb. Siinkohal tuleb jälle kord silmas pidada seda, et vahetult enne käeraudade paigaldamist oli kaebaja teda territooriumilt välja toimetanud politseiametnikele osutanud vastupanu. Seega võisid politseiametnikud kaebajate puhul eeldada muuhulgas füüsiliselt agressiivse käitumise jätkamist, millest tulenevalt ei oleks olnud mõeldav käeraudade paigaldamisel
mingisuguste kaebajate suhtes ehk küll leebemate, ent turvataktika kaalutlustel mitte ette nähtud võtete kasutamine.
14.Mis puudutab seda, et kaebajad pandi istuma maapinnale, mitte politseisõidukisse, siis selles osas tuleb märkida, et videosalvestistelt nähtuva kohaselt ei olnud ilmastikutingimused sündmuse aset leidmise ajal sellised, et kaebajate maapinnale istuma panemine oleks olnud nende tervist ohustav või muul põhjusel ilmselgelt ülemäärane. Isegi kui sündmuskohale saabunud patrullpolitseinikel oli isikute kinnipidamiseks kohandatud sõiduk, tuleb arvestada ka sellega, et sõidukisse sulgemine võib isikus tekitada täiendavat hirmutunnet. Lisaks sellele kaasnevad isiku sõidukisse sulgemisega täiendavad füüsilised ohutegurid juhul kui isik osutab vastupanu. Seega olukorras, kus politseiametnikud mõistsid, et kaebajate transportimine ilmselt ei osutu vajalikuks ning kus kaebajad olid end eelnevalt näidanud väga agressiivsete ja emotsionaalsetena, oli mõistlik jätta nad välja, kuna ilmastiku olud ei olnud sellised, et maapinnal istumine oleks võinud kaebajatele mingisugust tõsist kahju põhjustada. Videosalvestistelt nähtuvalt olid kaebajad aastaajale ja ilmastikule kohaselt riides. PPA poolt esitatud patrullpolitseiametnike teenistuslehelt nähtub, et kaebajad olid raudus kätega umbes tund aega. Tegemist ei ole sedavõrd pika ajaga, et käeraudade kasutamisest tingitud vajadus istuda ühe koha peal maapinnal oleks olnud ülemäärane või saanud põhjustada kaebajatele sellist valu või füüsilisi ebameeldivusi, mis saaksid olla käsitatavad hüvitamisele kuuluva tervisekahjuna. Kaebajad ei ole ka ise väitnud, et nad oleksid politseiametnikele avaldanud, et kummalgi neist on kas külm või märg. Kaebajad ei ole väitnud, et kõnealuse tunni aja jooksul käeraudades istumise tõttu oleks neil tekkinud mingisugune meditsiinilist sekkumist vajav tervisekahjustus. Neil asjaoludel saab nõustuda PPA seisukohaga, et käeraudade kasutamine, sh nii, et kaebajad pandi raudus kätega istuma õue, tõi kaasa kaebajatele sellise füüsiliselt tajutava ebameeldivustunde, mis ei olnud ülemäära intensiivne ning mis oli tegelikult tingitud kaebajate enda agressiivsest käitumisest ja politseiametnike antud sõnaselgete korralduste eiramisest.
15.Eeltoodust tulenevalt oli käeraudade paigaldamine põhjendatud ning käeraudade paigaldamine ja sellega kaasnev kaebajate vabaduse piiramine umbes tunni aja jooksul selliselt, et nad olid sunnitud istuma õues maapinnal, ei olnud nende ohjeldamiseks ja nende edasisest tegevusest lähtuvate võimalike ohtude ennetamiseks ülemäärane, see ei saanud neile põhjustada rohkem füüsilist valu või ebamugavust kui paratamatu ega olnud vastuolus inimväärikuse põhimõttega. Käeraudade kasutamiseks andsid põhjust kaebajad ise, keeldudes politsei korduvatele korraldustele allumast ja käitudes agressiivselt. Seega ei ole hüvitamisnõue põhjendatud.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuste rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuna vastustajad ei ole taotlenud endi kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 09.09.2024 kohtuotsusega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.