Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 20. oktoober 2023, Tallinn Haldusasja number
3-22-1265
Haldusasi
OÜ Neugrund kaebused Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korralduse nr 145 tühistamise ja Vabariigi Valitsusele hoonestusloa menetluse algatamise uuesti otsustamiseks ettekirjutuse tegemise ning Vabariigi Valitsuse 16.02.2023 määruse nr 11 tühistamise nõuetes.
Kohtuasja läbivaatamise viis
Kohtuistungil 20.09.2023
Menetlusosalised
Kaebaja: OÜ Neugrund Esindajad: v.adv. Olavi-Jüri Luik, JJ ja MP Vastustaja: Vabariigi Valitsus Esindajad: IS, PK, DA, MV, MP, NS ja KK
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Neugrund kaebused rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 20. novembril 2023 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja esitas 10.03.2010 hoonestusloa taotluse 36–38 umbes 80-meetrise tornikõrgusega tuulikuga tuulepargi rajamiseks Neugrundi madalale. Sama aasta juulis tegid nii Kaitseministeerium kui Keskkonnaministeerium ettepaneku keelduda hoonestusloa menetluse algatamisest. Järgnevate aastate jooksul toimusid kaebaja ja Kaitseministeeriumi vahel läbirääkimised, kus otsiti võimalusi tuulepargi rajamiseks, ent 2020. ja 2021. aastal kordas Kaitseministeerium ettepanekut hoonestusloa menetlust mitte algatada.
2.Vabariigi Valitsus andis 12.05.2022 korralduse nr 145 (edaspidi „vaidlustatud korraldus“), millega keeldus eelnimetatud hoonestusloa taotluse esitamise ajal kehtinud veeseaduse (edaspidi VeeSv.r.) § 228 lg 1 alusel hoonestusloa menetluse algatamisest, leides, et hoonestusloa andmine on ilmselgelt võimatu, kuna see oleks vastuolus riigi julgeolekuhuvidega ning kaebaja taotlus ei vasta nõuetele. Vaidlustatud korralduse põhjendused on kokkuvõttes järgmised: ▪ Kaitseministeeriumi 21.04.2010, 16.06.2010, 20.11.2013, 6.03.2019, 20.05.2020 ja 9.09.2021 seisukohtadest tulenevalt ei ole meretuulepargi rajamine võimalik, sest see takistaks tuulepargi alaga kattuvate Kaitseväe harjutusalade sihtotstarbelist kasutamist; õhutõrje seisukohast oleks tuulepargi rajamine osaliselt võimalik, ent olemasoleva suurusega harjutusala on vajalik liitlastega õppuste pidamiseks, kuna eelkõige laevastiku väljaõppeks ei ole Eesti territoriaalmeres alternatiivseid asukohti, mis oleks samas piisava suuruse ja sügavusega ning muust laevaliiklusest eraldatavad, samuti ei asu Neugrundi piirkond lennuliikluseks avatud lennukoridoride vahetus lähetuses, võimaldades korraldada erinevaid laskeharjutusi; tuulepargi rajamine harjutusala piirkonda või selleks harjutusala suuruse vähendamine või killustamine vähendaks olulisel määral ka merel opereerivate üksuste väljaõppe korraldamise võimalusi, sealhulgas taktikalist väljaõpet ja laevade manööverdamist; ▪ tuulikud takistavad riigikaitseliste radarite töövõimet, hakates eelkõige mõjutama Ämaris paikneva õhuseireradari tööd; ▪ hoonestusloa andmine kaebajale ei oleks võimalik, kuna ta ei vasta elektrituruseaduse (edaspidi „ELTS“) §-s 922 sätestatud nõudele, mille kohaselt peab isik olema elektriettevõtja või kuuluma elektriettevõtjaga samasse kontserni juba vähemalt hoonestusloa vormistamisest alates.
3.Kaebaja esitas 08.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud korralduse tühistamist ning vastustaja kohustamist hoonestusloa menetluse algatamise uuesti otsustamiseks.
4.Vabariigi Valitsus võttis 16.02.2023 vastu määruse nr 11 „Neugrundi looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi „vaidlustatud määrus“), millega moodustati Neugrundi looduskaitseala eesmärgiga esiteks kaitsta Soome lahes paiknevat ainulaadset geoloogilist objekti Neugrundi meteoriidikraatrit ning tagada piirkonna mereelustiku ja linnustiku elupaiga terviklikkus, teiseks kaitsta karisid, kolmandaks kaitsta kaitsealuseid linnuliike järvekauri ja punakurk-kauri ning neljandaks kaitsta alal regulaarselt peatuvaid rändlinnuliike auli ja hahka. Vaidlustatud määruse § 5 punkti 5 kohaselt on kaitsealal muuhulgas lubatud sõjaline väljaõpe, samas § 6 punktide 1 ja 3 kohaselt on seal keelatud majandustegevus ja uute ehitiste püstitamine. Kõnealune looduskaitseala hõlmab ala, kuhu kaebaja soovis eelnimetatud hoonestusloa taotluse kohaselt paigutada enamiku tuulikutest. Vaidlustatud määruse põhjendused on määruse seletuskirja kohaselt kokkuvõttes järgmised:
▪
▪
▪ ▪
▪ ▪
▪ ▪
▪
▪
Neugrundi meteoriidikraater on maailmamere teadaolevalt kõige paremini säilinud meteoriidikraater, millel on rahvusvaheline teaduslik ja elustiku mitmekesisuse säilimist toetav väärtus, mistõttu on vajalik ala säilitamine looduslikus seisundis; karid on Eesti rannikumeres levinud suhteliselt väikesel pindalal, nende elustik on väga mitmekesine ja seda iseloomustab suur bioloogiline produktiivsus, rannakarbipopulatsioonid on lindudele hea toidubaas, mistõttu on elupaigatüübi soodsa seisundi säilitamiseks vajalik tagada selle puutumatus ja areng üksnes loodusliku protsessina; järvekaur ning punakurk-kaur on linnudirektiivi I lisas nimetatud liigid; aul on linnudirektiivi II lisas nimetatud väheneva arvukusega liik, kusjuures linnustiku-uuringute järgi jääb Neugrundi madalikul peatuvate aulide koguarvukus vahemikku 36 000–42 000, mis teeb piirkonnast rahvusvaheliselt olulise koondumispaiga; Eesti vetes asuvatel auli peatuspaikadel on väga suur tähtsus selle linnuliigi Lääne-Siberi/Põhja-Euroopa populatsiooni jaoks tervikuna; koos Osmussaart ja Põõsaspea neeme ümbritsevate meremadalatega moodustab piirkond rahvusvaheliselt tähtsa peatumiskoha aulide rändeteel; hahk on ohulähedane liik, kelle arvukus on kiirelt langev ja kelle jaoks on Neugrundi madal üleeestilise tähtsusega peatumisala; Neugrundi madala piirkonnas on loenduse käigus registreeritud linnudirektiivi I lisa liigid väikekajakas, jõgitiir ja randtiir, samuti on alal registreeritud ohualtid liigid alk ja krüüsel, aga ka tõmmukajakas, tõmmuvaeras ja hallpõsk-pütt; kaitsealal säilitatakse Neugrundi madala mereala elupaikade puutumatus ja tagatakse nende areng peamiselt loodusliku protsessina; kaitseala kasutamisel riigikaitse eripiirkonnana ei saa täielikult välistada häiringuid kaitseala kaitse-eesmärgiks olevatele linnuliikidele, tõenäosus olulise mõju esinemiseks on siiski väike ning ebasoodsa mõju täielik välistamine looduskaitsega samaväärse avaliku huviga seotud riigikaitselise tegevuse läbi ei ole võimalik; kaitsealale ehitiste rajamine võib tekitada unikaalse geoloogilise objekti ehituses pöördumatuid füüsilisi muutusi, hävitab loodusliku elupaiga, vähendab elupaigatüübi karide pindala ning võib kahjustada kogu piirkonnaga seotud elustikku, mille kaitseks on kaitseala moodustatud; töötava tuulepargi müra, vibratsioon ja kaablite elektromagnetväli mõjutab mereelustikku negatiivselt; kokkupõrked tuulikute labadega põhjustavad lindude hukkumist ning tuulepargi ala hakatakse vältima rändeteel ja peatuskohana; eelkõige auli puhul peetakse tuuleparkide arendamist avamerel keskmiseks ohuteguriks ning nende kõige olulisem mõju on lindude tõrjumine nende poolt eelistatud toitumisaladelt;
5.Kaebaja esitas 17.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse vaidlustatud määruse tühistamiseks või alternatiivselt selle tühistamiseks osas, milles see keelab moodustatud looduskaitsealal uute ehitiste püstitamise ja tuulepargi opereerimise.
6.20.03.2023 kohtumäärusega eespool punktides 3 ja 5 nimetatud kaebused liideti ühte menetlusse.
7.Kaebaja põhiseisukohad on kokkuvõttes järgmised:
7.1.hoonestusloa menetluse algatamisest keeldumine on formaalselt õigusvastane, sest lähtudes analoogiast ehitusseadustiku § 1134 lõikega 2 oleks vastav otsus tulnud teha 90 või 120 päeva
jooksul taotluse esitamisest, ent antud juhul kulus selleks enam kui 12 aastat; menetluse ebamõistlik kestus võis mõjutada otsustamist, kuna vahepeal asjaolud muutusid ning näiteks Kaitseväe harjutusalade asukohad määrati kindlaks oluliselt pärast taotluse esitamist;
7.2.VeeSv.r. § 228 lg 1 kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna enam kui 12 aastat kestnud menetluse tulemusel ei saa põhimõtteliselt asuda taotlust sisuliselt läbi vaatamata seisukohale, et hoonestusloa andmine on ilmselgelt võimatu, pidades ka silmas, et eelviidatud aja jooksul on kaebaja kokkuleppel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga tellinud ka rajatava tuulepargi keskkonnamõju hindamise ning pidanud Kaitseministeeriumiga läbirääkimisi võimalike kompromisslahenduste leidmiseks;
7.3.vaidlustatud korraldus on nõuetekohaselt põhjendamata ning üksnes viitab teiste asutuste, eelkõige Kaitseministeeriumi arvamustele, samuti on vastustaja põhjendamatult jätnud kaalumata võimaluse anda haldusakt kõrvaltingimusega;
7.4.vastustaja ei ole mõistlikult arvesse võtnud tuulikute olemasolust õhuseireradarite tööle tekkivate takistuste leevendamiseks olemas olevaid tehnilisi lahendusi (kompenseerivate lisaradariseadmete paigaldamine, stealth-tehnoloogia) ja eelkõige selles valdkonnas pärast taotluse esitamist toimunud tehnilist arengut, seejuures on vastustaja teiste tuulikuparkide (nt. Pakri, Aidu) puhul selliseid arenguid silmas pidanud;
7.5.vastustajal puuduvad mistahes täpsed arvutused selle kohta, kas või mil määral kaebaja soovitud tuulikud radari tööd üldse mõjutaksid, samas kui mistahes mõju radari tööle ei saa olla piisav hoonestusloa andmata jätmiseks; vastustaja ei ole arvesse võtnud ka seda, et Eestis paiknevate radarite pildi puudusi saab kompenseerida Soomes ja Rootsis asuvate radarite pildi abil;
7.6.tuulepargi rajamine ei välistaks Kaitseväe harjutusalade sihipärast kasutamist: õhutõrje ja suurtükiväe merele orienteeritud harjutusalade ja mereväe harjutusalade asukohtade valimise arendusprogrammis määratletud mereväe harjutusalal 001 ei ole määratud kindlaid laskesektoreid, mistõttu on võimalik seal laskmisi korraldada nii, et need ei kattuks tuulikute ohualadega, üksuste põhiseid harjutusi koos lahinglaskmistega saaks lisaks alale 001 teha ka alal 002; pealegi on soovitud tuulepargi alaga osaliselt kattuvate harjutusala 001, aga ka Keibu ja Peraküla laskepaikade kasutamisel olulised hooajalised piirangud, mistõttu ei ole tegemist Kaitseväe jaoks iseäranis sobilike aladega; samadest relvadest, millest lastakse eelkõige Peraküla laskepaigas, on samavõrd võimalik laskeharjutusi teha ka muudel aladel, eelkõige Rutjal, samuti toimub Rutjal ka reaalselt laskmine õhusihtmärkide pihta, mistõttu ei ole ka selleks tingimata vaja kasutada seda ala, kuhu kaebaja soovib tuulikud püstitada;
7.7.kaebaja mittevastavus ELTS nõuetele ei saa olla põhjuseks menetluse algatamisest keeldumisel;
7.8.vastustaja ei ole kaalumisel mõistlikult arvesse võtnud energiamajanduse arengukava aastani 2030 ega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 04.07.2019. aasta kirjas väljendatud seisukohta, et kergekäeliselt ei tohiks Neugrundi alale tuuleparkide rajamist takistada;
7.9.vaidlustatud määruse andmisel on oluliselt rikutud kaebaja ärakuulamisõigust: toimunud avaliku arutelu ja määruse andmise vahele jäi 8 aastat, mistõttu oleks kaebaja tulnud enne määruse vastuvõtmist uuesti ära kuulata, millisel juhul kaebaja oleks saanud esitada oma peamised vastuväited, mis puudutavad seda, et looduskaitseala moodustamisel aluseks võetud andmed ja eksperthinnangud on vananenud; lisaks sellele muutusid kaitseala moodustamise menetluse ajal ka
loodusobjekti kaitse alla võtmise põhiseisukohad (võimalikuks peeti ala kasutamist Kaitseväe harjutusalana), mistõttu oleks huvitatud isikud tulnud uuesti ära kuulata vastavalt looduskaitseseaduse § 9 lõikele 10.
7.10.vaidlustatud määruse andmisel on tuginetud kas vananenud andmetele ja ekspertarvamustele: näiteks uusim määruse seletuskirjas viidatud linnustiku-uuring pärineb 2013. aastast ja tugineb veelgi vanematele andmetele, ent olukorras, kus näiteks auli populatsioon on aastatel 1995—2000 vähenenud ligi 65% võrra, ei saa usaldusväärseks pidada enam kui 10 aasta vanuseid andmeid selle linnuliigi esinemise kohta teataval alal;
7.11.vaidlustatud määruse andmisel on tehtud olulisi kaalutlusvigu, jättes arvestamata kõigi oluliste asjaoludega kompleksselt ja hindamata, kas või mil määral oleks kaitse-eesmärgid võimalik saavutada ka tuulepargi olemasolu korral; kaebaja osutab seejuures mitmele teistes riikides olevale konkreetsele tuulepargile, mis jäävad looduskaitsealadele ning mille puhul on looduskaitsealal kaitstavateks väärtusteks needsamad, mis Neugrundi looduskaitse ala puhul;
7.12.moodustatud looduskaitseala sihtkaitsevööndis lubatud ja keelatud tegevused on vasturääkivad, kuna eelkõige kaitseväe laskeharjutused kujutavad endast ohtu geoloogilisele objektile ja elupaigale, ning laskeharjutusega kaasneb võrreldav või suuremgi müra kui ehitustegevuse ja tuulikute käitamisega;
7.13.looduskaitseala moodustamisel on põhjendamatult arvestamata jäetud fossiilkütustelt taastuvenergiale ülemineku ning Eesti energiasõltumatusega seotud argumendid;
7.14.vastustajal puudusid veenvad argumendid tuulepargi negatiivse mõju kohta kaitstavatele loodusväärtustele, samas kui kaebaja poolt tellitud Neugrundi tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruandest tuleneb selgelt, et sellised negatiivsed mõjud kas puuduvad või on teatavate meetmetega leevendatavad; vastustaja ei ole esitanud veenvaid andmeid tuulikute negatiivsest mõjust meteoriidikraatrile, samas kui geoloogidest asjatundjad on tuulikute rajamist pidanud tervitatavaks; karide kui elupaiga puhul on jäetud arvestamata see, et karidega sisuliselt samasugust elupaika pakuvad ka tuulikute veealused osad; 7.15 vaidlustatud määruse seletuskirjas viidatud teadusuuringud ei luba teha järeldust tuulikute negatiivse mõju kohta Neugrundi madalal;
7.16.vastustaja on oluliselt rikkunud hea halduse põhimõtet, võttes vaidlustatud määruse vastu pärast seda, kui kaebaja oli kohtus vaidlustanud vastustaja korralduse, mis käsitles hoonestusloa menetluse algatamisest keeldumist; ka see, et kaitse alla võtmise ettepaneku tegemisest möödunud 13 aasta jooksul ei ole varem kaitse alla võtmist otsustatud ning Neugrundi ala ei ole senini arvatud ka Natura-alade hulka viitab sellele, et vastustaja tegelik tahe ei ole suunatud looduskaitsele vaid hoonestusloa menetluse takistamisele.
8.Vastustaja vaidleb kaebustele vastu ning tema põhiseisukohad on järgmised:
8.1.vaidlustatud korralduse andmisele eelnenud menetlus oli ebamõistlikult pikk, ent see ei muuda vaidlustatud otsust õigusvastaseks;
8.2.Nõva piirkond oli juba enne kaebaja hoonestusloa taotluse esitamist kasutusel Kaitseväe harjutusalana ning tänaseks ei ole leitud alternatiivseid asupaiku, kus oleks saavutatud vähemalt
sama head tingimused ja kokkulepped harjutuste teostamiseks kui Nõva piirkonnas, mistõttu ei ole harjutusalade suurust võimalik vähendada ega nende kasutust piirata;
8.3.tuulikutest õhuseireradarite tööle lähtuvad takistused tuleb täielikult välistada, ent isegi kui kaebaja pakutud meetmed leevendaksid neid mõjutusi, ei välista need neid täielikult;
8.4.VeeSv.r. § 228 lõikes 1 nimetatud hoonestusloa andmise ilmselge võimatus ei pea ilmnema kohe taotluse esitamisel ning asjaolu, et täiendavate andmete kogumine või läbirääkimiste pidamine ei välista sel alusel menetluse algatamisest keeldumist; kõrvaltingimuse seadmine oleks saanud kõne alla tulla loomult kõrvaldatava takistuse esinemisel, ent antud juhul ei olnud tegu kõrvaldatavate takistustega; praegu kasutusel olev radaritehnoloogia ei võimalda vähendada tuulepargi negatiivset mõju radari töövõimele selliselt, et antud mõju oleks täielikult kõrvaldatud ent isegi kui tuulikute kõrguse vähendamine võiks kõrvaldada negatiivsed mõjud radarile, ei saaks tuulepargi rajamisega ikka nõustuda, kuna Neugrundi madala piirkonda kasutatakse Kaitseväe üksuste väljaõppeks, sealhulgas liitlaste ühisõppuste korraldamiseks.
8.5.hoonestusloa andmine on ilmselgelt välistatud, kuna piirkonna kasutamise tõttu Kaitseväe harjutusalana ei ole tuulikute ohutust võimalik tagada või kitsendaks tuulikute olemasolu piirkonnas oluliselt väljaõppe võimalusi; õhusihtmärkide laskmine on seejuures lubatav üksnes vaadeldavasse piirkonda jääval harjutusalal 001, kuna vastava suurusega ohutusala ei ole mujal võimalik tagada; Neugrundi madalaga hõlmatud alal saab läbi viia ühisharjutusi (sh õhutõrje harjutusi) erinevatele väeliikidele (eelkõige merevägi ja maavägi) kuuluvate üksuste vahel ja harjutada nendevahelist koostööd; kolmel laskeharjutusalal (Keibu, Pereküla ja Rutja) on lubatud kokku vaid 15 laskepäeva aastas, mis tähendab, et ühel neist laskmise välistamine vähendaks laskepäevade arvu kolmandiku võrra ehk vähendaks oluliselt väljaõppe kvaliteeti;
8.6.kaebajal saab looduskaitseala moodustamist käsitleva määruse vaidlustamiseks olla kaebeõigus üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks, kusjuures ainsaks selliseks subjektiivseks õiguseks saab olla õigus hoonestusloa taotluse lahendamisele õiglases menetluses; kaitseala moodustamise menetluse kestus ei ole seevastu kaebaja õigusi kuidagi rikkunud;
8.7.vastustaja on 12.05.2022 korraldusega nr 146 kinnitanud Eesti mereala planeeringu, mis ei näe ette Neugrundi piirkonnas tuulepargi rajamise võimalust, kuna see piirkond ei ole tuuleenergeetika arendamiseks sobilik ala;
8.8.kaebaja etteheide vananenud andmete kasutamise kohta on põhjendamatu, kuna asjassepuutuvad andmed ei vanane nii kiiresti ning puudub mistahes alus arvata, et kaitset väärivate loodusväärtuste seisund oleks vahepealsel ajal oluliselt muutunud; pealegi on vastustaja vaidlustatud määruse andmisel arvesse võtnud ka Eesti mereala planeeringu menetluse käigus koostatud uuringuid ja määruse seletuskirjas on eelnimetatud planeeringule sõnaselgelt viidatud;
8.9.Neugrundi looduskaitseala moodustamine on kooskõlas Eesti rahvusvaheliste kohustustega looduskaitse valdkonnas;
8.10.kaebajale oli menetluse käigus tagatud ärakuulamisõigus ning tema poolt esitatud vastuväidetele on ka vastatud; kaitsealal sõjalise väljaõppe lubamise näol ei ole tegemist loodusobjekti kaitse alla võtmise põhiseisukohtade muutumisega;
8.11.puuduvad veenvad teadusandmed, mis lubaks järeldada, et tuulikute rajamine ja sellega kaasnevad puurtööd ei saa rikkuda väärtuslikku meteoriidikraatrit;
8.12.loodusdirektiivis nimetatud elupaigatüübi „karid (1170)“ esinemine on tuvastatud Eesti Mereinstituudi 2007. aastal tehtud põhjaelustiku ja -elupaikade uuringuga ning kuna ala on sestpeale olnud looduslikus seisundis ja mingisugust looduskaitselist väärtust kahjustada võivat tegevust pole seal olnud, ei saa järeldada, et varasemad andmed ei näita tegelikku olukorda või et ala ei oma enam looduskaitselist väärtust;
8.13.kogu Eesti mereala linnustikuandmed ja uuringud on kokku võetud Eesti mereala planeeringu raames koostatud alusuuringutes, mis lubavad järeldada, et vaidlustatud määruses esitatud seisukohad Neugrundi ala kasutavate kaitset väärivate liikide kohta on endiselt asjassepuutuvad; Eesti asub lindude kahe suure rändetee ristumiskohas – esimene toob siia suure osa Venemaa tundrates pesitsevatest ning arktilistest ranniku- ja veelindudest, teine Soomes ja põhjapool pesitsevad linnud; üheks rände koondumiskohaks on Neugrundi madaliku lähedal Põõsaspea poolsaare ja Osmussaare vaheline väin, kusjuures Põõsaspea poolsaare ja Osmussaare vahelise väina tähtsus rändekoridorina, ehk niinimetatud pudelikaelana ei ole ajas muutunud;
8.14.kuna Neugrundi madal on väheneva arvukusega linnuliikide auli ja haha oluline toitumis- ja talvitumisala, on vaja säilitada selle ala kvaliteet;
8.15.kaebaja etteheited, mis puudutavad vaidlustatud määruses nimetatud uuringuid on põhjendamatud ja rajanevad kaebaja poolt uuringudokumentidest selektiivselt valitud lausetel;
8.16.vastustaja on kaalunud asjassepuutuvaid huve, sh huvi tuulepargi rajamiseks ja leidnud, et loodusväärtuste kaitse on esmatähtis: meteoriidikraatritel on teaduslik ja elustiku mitmekesisuse säilimist toetav väärtus, seega on vajalik ala säilitamine looduslikus seisundis, Neugrundi madal on rändlindude rahvusvahelise tähtsusega peatumisala ja rändekoridor, kusjuures aulile rahvusvaheliselt oluline sügisene rändepeatus- ja talvitusala ning kaitseala moodustamine selle ala looduslikuna hoidmiseks on põhjendatud;
8.17.kaitseala kasutamisel riigikaitsega seotud eesmärkidel ei saa täielikult välistada häiringuid kaitseala kaitse-eesmärgiks olevatele linnuliikidele, kuid nende minimiseerimiseks on läbiviidud harjutusalade keskkonnamõju strateegiline hindamine ning tõenäosus olulise mõju esinemiseks on väike;
8.18.kaebaja esitatud näited olukordadest, kus tuulepark paikneb looduskaitsealal, ei ole Neugrundi alaga võrreldavad kas põhjusel, et tuulepark hõlmab näitena nimetatud kaitsealast väga väikese osa või põhjusel, et näitena toodud aladel ei esine Neugrundi alal paikneva meteoriidikraatriga sarnanevat objekti või põhjusel, et näitena toodud alad ei oma Neugrundi alaga võrreldavat tähtsust lindude rändepeatuspaiga ja rändekoridorina;
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebus tuleb rahuldamata jätta, kuna vastustaja on vaidlustatud korralduses kaalutlusvigu tegemata asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja esitatud hoonestusloa taotluse esemeks oleva tuulepargi rajamine on võimatu ilmse vastuolu tõttu riigi julgeolekuhuviga tagada Neugrundi madalaga hõlmatud ala sihipärane ja tõhus kasutatavus Kaitseväe harjutusalana. Vaidlustatud korralduses on riigikaitsehuvi piisavalt ja adekvaatselt selgitatud. Vastustaja pädevuses on määratleda riigi julgeolekuhuvi sisu ja ulatus osas, mis puudutab seda, milliseid või kui ulatuslikke alasid on Kaitseväel kaitsevõime tagamisele suunatud väljaõppeks vaja. Vastustaja ei ole selle huvi
sisustamisel ega sellele kaebaja huviga võrreldes selge ja vääramatu ülekaalu omistamisel teinud ilmseid hindamisvigu. Seejuures võis vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel lähtuda korralduses refereeritud Kaitseministeeriumi kirjades esitatud seisukohtadest ja neis väljendatuga nõustuda. Refereeritud kirjades esitatud põhjendused on käsitatavad vastustaja põhjendustena, mitte pelgalt teiste asutuste arvamuse refereerimisena, nagu leiab ekslikult kaebaja.
10.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud korraldus on menetlustähtaja rikkumise tõttu formaalselt õigusvastane. Isegi kui tõdeda, et hoonestusloa menetluse algatamise otsustamine võttis vastustajal ebamõistlikult kaua aega, ei näe ükski asjassepuutuv õigusnorm sellise mõistliku menetlusaja rikkumise tagajärjena ette kohustust menetluse algatamiseks ega välista menetluse algatamisest keeldumist. Käesolevas asjas kohaldamisele kuuluva VeeSv.r. §-dest 227 ja § 228 tuleneb üheselt, et nii hoonestusloa menetluse algatamise kui ka sellest keeldumise kohta teeb Vabariigi Valitsus otsuse. Nimetatud sätted ei piira mitte kuidagi vastustaja otsustuspädevust sõltuvalt sellest, kui kaua on otsuse tegemise ajaks möödunud taotluse esitamisest. See, kui lähtuda kaebaja tõlgendusest, et menetluse algatamise otsustamisega ebamõistliku viivituse korral tuleks vähemalt eelduslikult menetlus algatada, oleks selges vastuolus VeeSv.r. § 22 lõike 1 eesmärgiga vältida mistahes edasiste menetlustoimingute tegemist, kui on ilmne, et hoonestusloa andmine ei ole võimalik. Teisisõnu kaasneks sel juhul menetluse algatamisega viivitamise tagajärjena täiendav viivitus lõpliku otsuse tegemisel, kuigi selle lõpliku otsuse sisu on juba ilmne. On iseenesest võimalik, et ebamõistliku pikkusega menetlus rikub taotluse esitaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest ent sellise õiguste rikkumise korral ei saa kohaseks õiguskaitsevahendiks olla viivituse lõpetanud negatiivse otsuse tühistamise nõude esitamine. Viivitus hoonestusloa menetluse algatamise otsustamisel ei piiranud niisiis vastustaja õigust otsustada menetlus algatamata jätta.
11.Iseenesest õige on kaebaja väide, et mitmed asjaolud, millele tuginedes vastustaja hoonestusloa andmisest keeldus – eelkõige Kaitseväe harjutusalade ulatuse kindlaks määramine – on hoonestusloa taotluse esitamisega võrreldes hilisemad. See aga ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks, kuna menetluse algatamise või algatamisest keeldumise otsustamiseks vajalikud asjaolud pidi vastustaja igal juhul kindlaks tegema otsuse tegemise aja seisuga. Isegi kui menetluse algatamisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid varem ei esinenud, ei saanud see mõjutada hoonestusloa menetluse algatamise või sellest keeldumise kohta tehtavat otsust selle otsuse tegemise ajal.
12.Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et VeeSv.r. § 228 lõike 1 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud. Nimetatud sätte kohaselt keeldub Vabariigi Valitsus hoonestusloa menetluse algatamisest, kui hoonestusloa andmine on ilmselgelt võimatu. Nimetatud sätet tuleb mõista selliselt, et hoonestusloa menetluse algatamisest võib keelduda, kui enne sama seaduse § 227 lõikes 1 sätestatud menetluse algatamise otsuse tegemist saab vastustaja kahtluseta asuda seisukohale, et esineb mõni VeeSv.r. §.s 2210 sätestatud hoonestusloa andmisest keeldumise alustest. VeeSv.r. § 2210 lg 1 punkti 4 kohaselt on üheks selliseks keeldumise aluseks hoonestusloa tingimuste vastuolu riigi julgeolekuhuvidega. Sellest tulenevalt võib Vabariigi Valitsus VeeSv.r. § 228 lg 1 alusel hoonestusloa andmisest keelduda, kui ta pole veel teinud sama seaduse § 22 7 lõikes 1 nimetatud menetluse algatamise otsust ning kui ta saab ilma täiendavaid uuringuid ja põhjalikumat kaalumist läbi viimata asuda seisukohale, et hoonestusloa esemeks oleva ehitis(t)e püstitamine oleks ilmselgelt vastuolus ülekaaluka riigi julgeolekuhuviga. Selline ühene vastuolu esineb, kui asjassepuutuva ehitise püstitamine hakkaks takistama mõistlikult määratletud riigi julgeoleku tagamiseks vajalikke tegevusi
ning hoonestusloa taotleja huvi ei saa ilmselgelt olla sedavõrd kaalukas, et oleks üldse otstarbekas tõsisemalt analüüsida või kaaluda riigi julgeoleku tagamiseks vajalike tegevuste piiramist või ümber kujundamist selleks, et leida kompromisslahendus riigi julgeolekuhuvide ja hoonestusloa taotleja erahuvide vahel.
13.Vaidlustatud korralduses esitatud põhjendused, mis puudutavad eelkõige Kaitseväe vajadust kasutada kaitseministri 14.03.2014 käskkirjaga nr 14 kinnitatud õhutõrje ja suurtükiväe merele orienteeritud harjutusalade ja mereväe harjutusalade asukohtade valimise arenguprogrammis (edaspidi „ÕSMAAP“, 08.06.2022 esitatud kaebuse lisa 15) määratletud mereväe harjutusala nr 001 erinevat liiki õppuste, sh liitlastega koostöös läbi viidavate mereväeõppuste ning erinevate väeliikide koostegevust puudutavate õppuste läbi viimiseks, on veenvad ning kaebaja vastuargumendid ei sea neid kahtluse alla. Kaebaja ega kohtu pädevuses ei ole määratleda kaitseväe väljaõppevajaduse sisu ega ulatust, sh seda mitut ja millise suurusega ala vajab Kaitsevägi mereväe väljaõppealadena, millist liiki ja kui suuri õppusi on otstarbekas läbi viia, mitut ja millistele tingimustele vastavat laskepaika on tõhusa riigikaitse tagamiseks vajaliku piisava väljaõppe läbi viimiseks vaja jne. Vastustaja seisukohta, et kaebaja esitatud hoonestusloa taotluse esemeks oleva tuulepargi püstitamine pärsiks riigi julgeolekuhuve ilmselgelt ebamõistlikult kahjustaval viisil eelkõige ÕSMAAP-is määratletud mereväe harjutusala 001 kasutatavust nii eraldiseisvana kui erinevate üksuste koostöö harjutamiseks koos Keibu ja Peraküla laskealadega, saaks vääraks pidada siis, kui see oleks ilmselgelt meelevaldne. Vaidlustatud korralduses esitatud põhjendusi silmas pidades see nii ei ole. Isegi kui nõustuda kaebaja väidetega, et teatavatest relvadest oleks võimalik lasta (ja lastaksegi) ka teistel Kaitseväe harjutusaladel või et Neugrundi madalat hõlmavatel harjutus- ja laskealadel oleks võimalik tulesektorid piiritleda selliselt, et laskeharjutused seal paiknevaid tuulikuid ei ohustaks, ei lükka see ikkagi ümber vastustaja seisukohta, et asjaomastel harjutusaladel tuleb tagada võimalused võimalikult mitmesuguste harjutuste sooritamiseks, sh taktikaliste manöövrite läbi viimiseks ning õppuste käigus võimalikult mitmekülgsete ootamatute olukordade loomiseks. Seega ei pidanud vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel ära näitama seda, et hoonestusloa esemeks olevad tuulikud välistaksid Neugrundi madalat hõlmavate Kaitseväe harjutusalade kasutamise täielikult või et tegevusi, mida tuulikute olemasolu seal takistaks, ei oleks ühelgi juhul võimalik läbi viia mõnes muus kohas. Selle, kui palju häid ja kui võimalusterohkeid harjutusalasid Kaitsevägi riigi julgeoleku tagamise seisukohast piisavaks ja otstarbekaks peetava väljaõppe tagamiseks vajab, saab määratleda üksnes vastustaja. Kaitseväe harjutusaladega seotud kaebaja vastuväited on aga nimelt seotud kaebaja hinnanguga et puudub tegelik vajadus (ehk riigi julgeolekuhuvi) Neugrundi madalat hõlmavate harjutus- ja laskealade kasutamiseks selliselt, et tuulikute olemasolu seda kasutamist ei piiraks. Kuna kaebaja argumendid ei ole veenvad selles, et vastustaja hinnang kaitseväe vajaduste ehk riigikaitsehuvi ulatuse osas oleks ilmselgelt meelevaldne, ei saa neile argumentidele tuginedes väita, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane.
14.Seejuures tuleb silmas pidada, et kõnealuste Kaitseväe harjutusalade asukohad ja piirid on kindlaks määratud ÕSMAAP-is, kus on kirjeldatud nii harjutusalade vajadust, nõudeid harjutusaladele kui ka alade valikuprotsessi. ÕSMAAP koostamise käigus on koostatud ka keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne (08.06.2022 kaebuse lisa 16), kus on hinnatud erinevate harjutusalade kasutusele võtuga seotud keskkonnamõjusid ja tehtud ettepanekuid negatiivsete mõjude piiramiseks. Neist ettepanekutest lähtudes on ÕSMAAPis näiteks piiratud erinevatel harjutus- ja laskealadel tegutsemise ajalist kestust nii kalendriaasta lõikes kui ka lubatud
tegevuspäevade arvu kaudu. Harjutusala 001 keskkonnamõju hindamisel on seejuures võetud arvesse ka Neugrundi madalale tuulepargi rajamise võimalust ning tõdetud – nagu kaebaja isegi esile toob – et tuulikute ohustamise vältimise meetmeks saab olla harjutusala 001 lõunapiiri nihutamine põhja poole. Kaebaja järeldab sellest aga ekslikult, et harjutusala 001 eesmärgipärane kasutamine oleks võimalik ka vähendatud piirides. ÕSMAAP keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk ei olnud hinnata Kaitseväe väljaõppevajadusi, vaid eelnevalt ÕSMAAP koostajate poolt määratletud väljaõppevajadustele vastavate alade kasutuselevõtu keskkonnamõjusid. Selles, et mereväe harjutusala 001 väiksema pindala või teistsuguse kujul korral võiks kaebaja taotletud tuulepargi ala sellest välja jääda, ei saa olla mõistlikku kahtlust. Küll aga ei saa ei eelviidatud keskkonnamõju hindamise aruande ega ühegi kaebaja argumendi pinnalt järeldada, et selline väiksem või teistsuguse kujuga ala tagaks piisavaks ja otstarbekaks peetavad väljaõppe vajadused Kaitseväele.
15.Vaidlustatud korralduses on Kaitseministeeriumi arvamusele tuginedes selgelt esile toodud, et Kaitsevägi ei ole valmis vähendama merel paikneva harjutusala ulatust Neugrundi madala ümbruses, sest sellise suurusega harjutusala on vajalik liitlastega õppuste pidamiseks (vaidlustatud korralduse punkti 2.4.3 teine lõik). Puudub mistahes veenev põhjus asuda seisukohale, et sellise (ehk ÕSMAAPis määratletud suurusega) harjutusala ei ole õppuste pidamiseks vajalik. Ükski kaebaja argument sellisele seisukohale asuda ei luba ning seda juba pelgalt põhjusel, et selliste argumentidega nõustumine eeldaks Kaitseväe vajaduste ümber defineerimist, milleks puudub aga nii kaebajal kui kohtul pädevus. Vaidlustatud korralduses on seejuures täpsustatud, et Kaitseväe seisukohalt ei ole laevastiku, sealhulgas sõjalise koostöö raames Eestis viibivate välisriikide sõjalaevade, väljaõppeks Eesti territoriaalmeres alternatiivseid asukohti, mis oleks samas piisava suuruse ja sügavusega ning muust laevaliiklusest eraldatav. Lisaks sellele on vaidlustatud korralduses osutatud sellele, et Neugrundi madala piirkond ei asu lennuliikluseks avatud lennukoridoride vahetus lähetuses, võimaldades korraldada erinevaid laskeharjutusi. Seejuures tuleb tähele panna, et ÕSMAAPi kohaselt on harjutusala nr 001 ainus mereväe harjutusala, kus on võimalik harjutada õhusihtmärkide pihta laskmist. Arusaadavalt on seejuures jutt mereväe poolt õhusihtmärkide laskmisest, mitte maalt õhutõrjerelvadest laskmisest. Muuhulgas sel põhjusel ei saa asjakohaseks pidada kaebaja väiteid ja tõendeid selle kohta, millistest relvadest saab lasta (ja lastaksegi) näiteks Rutjal. ÕSMAAPist tuleneb üheselt, et mereväe väljaõppes õhusihtmärkide laskmist on võimalik harjutada üksnes harjutusalal nr 001.
16.Lisaks eeltoodule on vaidlustatud korralduses Kaitseministeeriumi arvamustele tuginedes esile toodud see, et Kaitseväe harjutusala valikul on ka oluline võimalus harjutada samal ajal mitme erineva üksuse koostööd ning üksuste koostöö käigus peab väljaõppe ala suurus tagama üksuste liikmete ohutuse, ent harjutusala suuruse vähendamisel väheneb kui mitte lõppeb ka üksuste koostööharjutuste tegemise võimalus. Viidatud on ka sellele, et harjutusala vähendamine või killustamine vähendab ka üksuste manööverdamise võimalusi ning et ehitiste rajamine vähendab võimalusi valida laskeharjutuste tegemiseks erinevaid paiknemis- ja sihtmärgialasid. Need põhjendused on loogilised ja usutavad ning kaebaja ei ole neid mõistlikult ümber lükanud. Sisuliselt väidab kaebaja, et vastustaja on Kaitseväe väljaõppevajadust, sealhulgas mereväe harjutusalade arvu või suuruse vajadust üle hinnanud. Sellise hinnangu andmine on aga üksnes vastustaja pädevuses ning seejuures on suuresti tegemist küsimusega, kui võimalusterohked harjutusalad on Kaitseväele otstarbekas tagada. Vastustaja on vaidlustatud korralduses esile toodud asjalikele
põhjendustele ja Kaitseministeeriumi kui valdkonnapädeva asutuse hinnangutele tuginedes leidnud, et riigi julgeoleku tagamiseks piisavad väljaõppe võimaluste tagamine eeldab mereväe harjutusala nr 001 kasutatavust sellises ulatuses nagu see ÕSMAAPis määratletud on ning ilma, et selle kasutamise võimalusi piiraksid sellele alal paiknevad tuulikud.
17.Selles, et tuulikute olemasolu Neugrundi madalal piiraks harjutusala nr 001 kasutatavust ja pärsiks seeläbi Kaitseväe väljaõppevõimalusi, ei saa kahtlust olla. Sellise võimaluste pärssimisena on käsitatavad näiteks piirangud manöövrite tegemisel, aga ka laskeharjutuste sihtmärkide ja positsioonide valikul. Iseenesest on usutav, et tänapäevased relvad on väga täpsed ning puhtalt tehnilised laskeharjutused on võimalik viia võrdlemisi piiratud alale, ent Kaitseväe harjutusala, mis on muuhulgas vajalik taktikaliste harjutuste ja mereväemanöövrite läbi viimiseks, eeldab ilmselgelt enamat kui kitsalt piiritletud laskepositsioonide olemasolu. See, et harjutusalal nr 001 ei ole kindlaks määratud laskesektorit ongi ilmselgelt üks selle ala põhitunnus ehk tegemist on alaga, kus on võimalik mitmekülgsete harjutuste läbi viimine. Kaebaja järeldus, et laskesektori täpsustamisega oleks võimalik tuulikute tabamist vältida, on sellise laiaotstarbelise harjutusala loomisega niisiis põhimõtteliselt vastuolus.
18.Mis puudutab kaebaja argumenti, et nii mereväe harjutusalal 001 kui ka Keibu ja Peraküla laskealadel on laskeharjutusteks lubatud päevade arv aastas väga piiratud, siis see mitte ei lükka ümber vastustaja väidet Neugrundi madalat hõlmavate harjutusalade vältimatu vajalikkuse kohta, vaid pigem kinnitab seda. Nagu näha, on päevade arv, mil laskeharjutuste tegemine lubatud on, ka teistel ÕSMAAPis määratletud aladel väga piiratud. See on ka ilmselgelt üks põhjustest, miks on vaja erinevaid alasid erinevates asukohtades – laskeharjutuste lubatud maht igal alal on omakorda olnud teatav kompromiss vältimaks konkreetsel alal ülemäärast mürareostust või muid keskkonnale kahjulikke tagajärgi.
19.Eeltoodut silmas pidades võis vastustaja kokkuvõttes asuda seisukohale, et kaebaja soovitud tuulepargi püstitamine piirkonda, mis jääb mereväe harjutusalale nr 001, ei võimalda seda harjutusala ettenähtud eesmärgil piisavalt otstarbekalt kasutada. Samuti võis vastustaja asuda seisukohale, et avarate kasutusvõimalustega ning meres paiknevatest tuulikutest tingitud piiranguteta harjutusala olemasolu on riigi julgeoleku tagamiseks vältimatu, mistõttu on sellele alale tuulepargi rajamiseks hoonestusloa andmine ilmselgelt võimatu. Nagu eespool öeldud, et tähenda VeeSv.r. § 228 lõikes 1 nimetatud ilmselge võimatus seda, et hoonestusloa andmine ei ole mitte ühelgi tingimusel võimalik. Hoonestusloa andmist saab ilmselgelt võimatuks pidada ka siis, kui on kahtluseta selge, et asjaomaste ehitiste püstitamine eeldaks ülekaaluka avaliku huviga – antud juhul riigi julgeolekuhuviga – selliste kompromisside tegemist, mis ei ole viimati nimetatud huvi olulisust arvestades mõeldav. Kaitseväe harjutusala nr 001 ulatuse või selle kasutamise tingimuste piiramine tähendaks just sedalaadi kompromissi ning selle kohta võis vastustaja asuda seisukohale, et mistahes selline kompromiss ei oleks riigi julgeoleku huvides mõeldav. Riigi julgeolekuhuvile sellise ülekaaluka väärtuse omistamisel ei ole vastustaja toiminud meelevaldselt. Antud juhul ei põrku kõnealune julgeolekuhuvi kaebaja omandõiguse ega ühegi teise samaväärse subjektiivse õigusega, vaid kaebaja huviga saada enda kasutusse teatav avalik ressurss (mereala). Kaebaja sellekohane huvi on ilmselgelt väikese kaaluga võrreldes vaidlustatud korralduses kirjeldatud riigi julgeolekuhuviga.
20.Kuna vaidlustatud otsuses esitatud riigi julgeolekuhuviga seotud põhjused on ilmselgelt alternatiivsed, mitte kumulatiivsed, piisab kaebuse rahuldamata jätmiseks üksnes sellest, kui üks
neist põhjustest on adekvaatne ja üksi piisav hoonestusloa menetluse algatamisest keeldumiseks. Põhjus, et hoonestusloa esemeks olevad tuulikud takistaksid mereväe harjutusala nr 001 eesmärgipärast kasutamist selleks, et tagada riigi julgeoleku seisukohast piisav ja otstarbekas väljaõppevõimaluste olemasolu, on selline adekvaatne ja piisav põhjus. Sel põhjusel tuleb vaidlustatud korralduse tühistamise nõue rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja käsitleda vaidlustatud otsuse neid põhjendusi, mis puudutavad tuulikutest lähtuvaid võimalikke piiranguid õhuseireradarite tööle ega põhjendusi, mis puudutavad kaebaja vastavust ELTS nõuetele. Viimaste osas olgu siiski märgitud, et käesolevas kohtumenetluses tõdes vastustaja, et kaebaja vastavus neile nõuetele ei ole hoonestusloa menetluse algatamise või sellest keeldumise otsustamisel asjassepuutuv.
21.Vaidlustatud korralduse tühistamise nõude rahuldamata jätmine toob vääramatult kaasa ka vaidlustatud määruse tühistamise nõude (sh alternatiivselt selle osalise tühistamise nõude) rahuldamata jätmise, kuna vaidlustatud korralduse jõusse jäämisel ei saa vaidlustatud määrus kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Ainus kaebaja subjektiivne õigus, mida vaidlustatud määrus rikkuda saaks, on õigus hoonestusloa taotluse õiguspärasele menetlusele. Kuna see subjektiivne õigus on vaidlustatud korralduse andmisega ammendunud, ei saa Neugrundi looduskaitseala moodustamine kaebaja õigusi rikkuda.
22.Märgin siiski, et kaebaja sisulised etteheited looduskaitse ala moodustamisele ei annaks alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Looduskaitseseaduse (edaspidi „LKS“) § 7 lõikest 1 tulenevalt on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajalooliskultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Vaidlustatud määruse § 1 lg 2 punktide 1 ja 2 kohaselt on kaitseala kaitse-eesmärk kaitsta muuhulgas ainulaadset geoloogilist objekti Neugrundi meteoriidikraatrit ja karisid. Kaebaja ei ole esitanud ühtki vastuväidet sellele, et alal, kuhu kaebaja soovis saada hoonestusõigust tuulikute püstitamiseks, paikneb eelnimetatud meteoriidikraater. Selle meteoriidikraatri haruldust ja teaduslikku väärtust kinnitab nii vaidlustatud määruse seletuskirjas osundatud TL ekspertiis (punkti 2.1. alapunkt 1) kui ka kaebaja poolt tellitud Neugrundi tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne (punkt 3.8. teine lõik). Mõistlikku kahtlust ei saa niisiis olla selles, et kõnealuse meteoriidikraatri puhul on LKS § 7 lõikes 1 sätestatud kaitse alla võtmise eeldus täidetud. Samamoodi ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja soovitud tuulikud tuleks paigaldada vähemalt osaliselt alale, kus paikneb loodusdirektiivi lisas I nimetatud elupaigatüüp karid (1170), mida kinnitavad ka nii TL ekspertiis kui ka Neugrundi tuulepargi keskkonnamõju hindamise aruanne. Ka selle vastu, et karide puhul on LKS § 7 lõikes 1 sätestatud kaitse alla võtmise eeldused täidetud, ei ole kaebaja ühtki tõsiselt võetavat argumenti esitanud. LKS § 7 lõikes 1 sätestatud eelduste olemasolul on kaitse alla võtmine või mitte võtmine ning kaitsekorra kindlaks määramine aga üksnes otstarbekuse küsimus. Kohtulik kontroll pädeva haldusorgani kaalutlusõiguse otstarbekuse üle on piiratud ning piirdub üksnes selle kontrollimisega, kas otsustus ei olnud ilmselgelt meelevaldne. Otsustus, et maailmas unikaalse geoloogilise objekti ning väärtusliku elupaigatüübi puhul, mis paiknevad seni inimtegevusest oluliselt puutumata alal, on otstarbekas välistada kaitsekorraga vähemalt nende füüsiline lõhkumine (mis ehitamisega paratamatult kaasneb), ei ole ilmselgelt meelevaldne. Seega sõltumata sellest, kas vastustaja on piisavalt põhjendanud looduskaitseala moodustamist ja ehitiste püstitamise keelamist linnustiku kaitseks, on need otsustused piisavalt põhjendatud meteoriidikraatri ja elupaigatüübi „karid“ kaitseks. Kuna tuulikute püstitamine põhjustaks eelnimetatud kaitstavatele loodusväärtustele
inimtekkelisi mõjutusi, mida ehitamise keelamisega samas kaasneda ei saaks, ei olnud uute ehitiste püstitamist välistava kaitsekorra kehtestamine meelevaldne. Viimaks ei ole kaebajal subjektiivset õigust kasutada asjaomast mereala tuulikute püstitamiseks või nende käitamiseks ning tema huvi sellisel otstarbel mereala kasutamist võimaldava hoonestusloa saamise vastu ei olnud ilmselgelt sedavõrd kaalukas, et see oleks sundinud vastustajat otsima ja põhjalikumalt kaaluma võimalusi ühitada loodusväärtuste kaitse tuulepargi käitamisega. Vastustaja on ka õigesti märkinud, et kaebaja ei saa looduskaitseala moodustamist käsitlevat määrust vaidlustada argumentidega, mis puudutavad taastuvenergiale ülemineku vajadust ja Eesti energiajulgeoleku tagamist, kuna need argumendid ei ole seotud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitsega, vaid seonduvad avaliku huviga. Avalikes huvides ei ole aga kaebajal looduskaitseala moodustamist õigus vaidlustada isegi siis kui need avalikud huvid konkreetsel juhul kaebaja huvidega kokku langevad.
23.Lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikest 1 ning asjaolust, et vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude välja mõistmist taotlenud, tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.