Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 29. september 2023, Tallinn Haldusasja number
3-23-1052
Haldusasi
X kaebus Kaitseressursside Ameti 26.10.2022 ettekirjutuse 1112.1/2022/2476 tühistamise, selle täitmata jätmise eest sunniraha rakendamise keelamise ja sunniraha rakendamise tagajärgede kõrvaldamiseks kohustamise nõuetes.
Kohtuasja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: X Esindaja: Olga Väina-Kesler Vastustaja: Kaitseressursside Esindaja: Kerli Metsaste
Amet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus osaliselt ning kohustada Kaitseressursside Ametit esitama kohtutäiturile avalduse 26.04.2023 täitmisavalduse alusel algatatud täitemenetluse (täiteasi 182/2023/1446) lõpetamiseks.
2.Mõista Kaitseressursside Ametilt X kasuks välja menetluskulu 10 eurot.
SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 30. oktoobril 2023 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaitseressursside Amet (edaspidi „KRA“) tegi 26.10.2022 ettekirjutuse nr 11-12.1/2022/2476 (dtl. 7, edaspidi „vaidlusalune ettekirjutus“), millega kohustas kaebajat ilmuma 18.01.2023 kell 10:20 arstlikku komisjoni. Vaidlusaluses ettekirjutuses on märgitud, et eelmisel korral, st. 21.09.2022 ei ilmunud kaebaja arstlikku komisjoni ega esitanud nõuetekohast tõendit sinna ilmumist takistava asjaolu kohta. Vaidlusalune ettekirjutus sisaldas 200 euro suuruse sunniraha rakendamise hoiatust ettekirjutuse täitmata jätmise korral. Kaebaja vaidlusaluses ettekirjutuses näidatud ajal arstlikku komisjoni ei ilmunud ning vastustaja esitas sunniraha rakendamiseks 26.04.2023 täitmisavalduse kohtutäiturile. Samal päeval edastas kohtutäitur kaebajale täitmisteate (dtl. 10).
2.Kaebaja esitas 11.05.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille see kohus andis 12.05.2023 kohtumäärusega (dtl. 73) kohtualluvuse järgi üle Tallinna Halduskohtule. Kaebaja taotleb vaidlusaluse ettekirjutuse tühistamist, selle täitmata jätmise eest sunniraha rakendamise keelamist ja sunniraha rakendamise tagajärgede kõrvaldamiseks kohustamist. Kõigepealt selgitab kaebaja, et 21.09.2022 ei olnud tal võimalik arstlikku komisjoni ilmuda haiguse tõttu, mille kohta esitas ta KRA-le ka tõendid. Teiseks märgib kaebaja sisuliselt, et KRA ei ole talle saatnud vaidlustatud ettekirjutust. Kaebaja hinnangul oleks vastustaja pidanud selle saatma posti teel kaebaja elukohta. Kaebaja leiab, et vastustaja on tema suhtes käitunud pahauskselt ja ebaõiglaselt.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Esiteks märgib vastustaja, et 21.09.2022 arstlikku komisjoni ilmumiseks ei ole kaebajale tehtud sunnirahahoiatust sisaldavat ettekirjutust, vaid talle saadeti kutse, ent kuna kaebaja kutse peale ei ilmunud, tehti talle 26.10.2022 kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi „KVTS“) § 226 lg 1 p 3 alusel ettekirjutus arstlikku komisjoni ilmumiseks. Vastustaja nõustub, et kaebaja esitas 20.09.2022 KRA-le haiguslehe, ent ei esitanud ka KRA nõudmisel dokumente, millest nähtuks diagnoos. Järgnevalt selgitab vastustaja, et vaidlustatud ettekirjutus toimetati kaebajale kätte KVTS § 15 lõike 1 sätestatud viisil ning vaidlustatud ettekirjutus sisaldas nõuetekohast sunniraha hoiatust. Vastustaja leiab, et sellega oli täidetud haldusmenetluse seaduse (edaspidi „HMS“) § 35 lg 1 punktis 2 sätestatud tingimus, et menetlusosalist tuleb teavitada sunnivahendi rakendamise menetluse algatamisest ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse (edaspidi „ATSRS“) § 7 lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud kohustus hoiatada sunniraha adressaati sunniraha võimalikust rakendamisest. Vastustaja märgib sisuliselt, et vaidlustatud korraldusest tuleneb selgelt, et arstlikku komisjoni mitteilmumise ja 14 päeva jooksul oma arvamuse või vastuväidete esitamata jätmise korral asub KRA sunniraha sisse nõudma. Vastustaja möönab, et ei ole võimaldanud kaebajal tasuda sunniraha vabatahtlikult, mida ei saa aga pidada oluliseks menetlusveaks, mis muudaks tervikuna sunniraha rakendamise õigusvastaseks. Siinkohal leiab vastustaja, et haldusasjas nr 3-3-1-72-14 tehtud Riigikohtu otsuses võetud seisukohti ei saa mõista selliselt, et sunniraha vabatahtliku tasumise võimaldamine on sunniraha rakendamise õiguspärasuse eelduseks, kuna seadusest sunniraha vabatahtliku tasumise võimaldamise kohustust haldusorganile ei tulene. Vastustaja on seisukohal, et jättes ettekirjutuse täitmata, käitub ettekirjutuse adressaat õigusvastaselt ja peab arvestama sunniraha rakendamise võimalusega kohtutäituri vahendusel. Seejuures toob vastustaja esile, et kaebaja on järjekindlalt vältinud KRA dokumentide vastuvõtmist nii e-posti vahendusel kui ka kaitseväeteenistuse veebis.
Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebaja ei võta KRA edastatud dokumente vastu, ei ole teatanud KRA-le ühtegi kehtivat kontaktaadressi, millelt oleks ametil võimalik temaga kontakti saada, siis ei ole põhjust eeldada, et kogu protsess ei oleks lõppenud ikkagi kohtutäituri poole pöördumisega.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kuna vastustaja on oluliselt rikkunud sunniraha rakendamise korda, tuleb talle panna kohustus täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamiseks vastavalt täitemenetluse seaduse § 48 lg 1 punktile 1. Vaidlusaluse ettekirjutuse tühistamise nõue on põhjendamatu, samuti ei ole alust keelata vastustajal sunniraha rakendamist edaspidi, kuna vajaduse korral vastustaja võib sunniraha rakendamise menetlust nõuetekohaselt alustades uuesti asuda vaidlusaluse ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha rakendama.
5.Esiteks ei ole käesoleva vaidluse seisukohast mingisugust tähtsust sellele, kas kaebajal oli mõjuv põhjus arstlikku komisjoni ilmumata jätmiseks 21.09.2022. Nimetatud kuupäeval arstlikku komisjoni ilmumata jätmise tõttu ei ole kaebaja suhtes sunniraha rakendatud. Sunniraha rakendamise tingis see, et kaebaja ei ilmunud arstlikku komisjoni vaidlustatud ettekirjutuses määratud ajal ehk 18.01.2023. Vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasus seevastu ei sõltu kuidagi sellest, mis põhjustel ei ilmunud kaebaja arstlikku komisjoni varasemal korral ehk 21.09.2022. Terviseseisundi hindamisele ilmumise kohustuse panemine ettekirjutusega on KVTS § 226 lg 1 punkti 3 kohaselt lubatav sõltumata sellest, kas kutsealusel oli varasemates kutsetes või ettekirjutustes määratud aegadel terviseseisundi hindamisele ilmumata jätmiseks mõjuv põhjus või mitte. Kohustava ettekirjutuse tegemine on lubatav, kui vähemalt ühel korral on kutsealusele saadetud kutse ning ta ei ole kutses näidatud ajal terviseseisundi hindamisele ilmunud, olenemata ilmumata jätmise põhjusest. Vaidlust ei ole selles, et KRA oli saatnud kaebajale kutse ilmuda arstlikku komisjoni 21.09.2022 ega ka selles, et kaebaja kutses määratud ajal komisjoni ei ilmunud. Selles olukorras võis KRA määrata uue arstlikku komisjoni ilmumise aja ettekirjutusega. Samuti tuleneb KVTS § 226 lõikest 2, et sellise ettekirjutuse täitmata jätmisel võib KRA rakendada sunniraha, mis omakorda tähendab, et ettekirjutus võib sisaldada sunnirahahoiatust. Ettekirjutuse, nagu igasuguse haldusakti õiguslikult siduv osa on resolutsioon. Haldusakti põhjendustel eraldi õiguslikku tähendust ei ole. Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooniga on kaebajale pandud kohustus ilmuda terviseseisundi hindamisele 18.01.2023. Vaidlustatud ettekirjutuse põhjendavas osas märgitu, et kaebajal puudus mõjuv põhjus ilmumata jätmiseks terviseseisundi hindamisele 21.09.2022, ei tekita, muuda ega lõpeta ühtki kaebaja õigust ega kohustust. Seega, isegi kui asuda seisukohale, et kaebajal oli 21.09.2022 arstlikku komisjoni ilmumata jätmiseks mõjuv põhjus, ei muuda see õigusvastaseks vaidlustatud ettekirjutust ega välista vaidlustatud ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha rakendamist.
6.Kaebaja etteheide, mis puudutab vaidlustatud ettekirjutuse kätte toimetamist, on põhjendamatu. KVTS § 15 lõikes 1 on sätestatud, et KVTS alusel kaitseväekohustuslase kohta tehtud otsused ja muud dokumendid toimetatakse kaitseväekohustuslasele üldjuhul kätte elektrooniliselt Eesti teabevärava teenuse kaudu ja saadetakse elektronposti aadressil [email protected]. Sama paragrahvi lõikes 3 on sätestatud, et sel viisil saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks 30 päeva möödumisel dokumendi kättesaadavaks tegemisest arvates, kui pole tõendatud dokumendi varasem kättetoimetamine. Vastustaja on selgitanud, et kaebajale toimetati vaidlustatud ettekirjutus kätte KVTS § 15 lõikes 1 sätestatud korras. Vastustaja on esitanud andmed oma dokumendihaldussüsteemist (dtl. 101), kust nähtub, et vaidlustatud ettekirjutus on kaebajale saadetud 26.10.2022 kell 11:24, ent
kaebaja seda avanud ei ole. Puudub mõistlik põhjus kahelda, et vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuse kaebajale KVTS § 15 lõikes 1 sätestatud viisil edastanud. KVTS § 15 lõige 2 annab küll võimaluse toimetada dokumente kätte ka muul viisil, ent ei pane vastustajale kohustust neid teisi viise kasutada. Vastustaja ei pea ka enne ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha rakendamist veenduma, et kaitseväekohustuslane on talle saadetud dokumendi tegelikult kätte saanud. KVTS § 15 lõikes 1 sätestatud eriline kättetoimetamise kord on põhjendatav sellega, et kutsealustena on kaitseväeteenistuskohustuslasteks kõik 17—27-aastased Eesti kodanikest mehed. Kohustus osaleda riigikaitses peab olema teada igaühele ning sellest tulenevalt peab iga kutsealune hoolitsema selle eest, et ta oleks riigikaitset korraldavatele asutustele vajadusel kättesaadav. See hõlmab põhimõtteliselt kohustust teha endale selgeks, kuidas Kaitseressursside Amet oma dokumente edastab ning jälgida Eesti teabevärava (www.eesti.ee) kaudu talle saadetud dokumente ja/või suunata aadressile [email protected] saadetud kirjad edasi otse oma igapäevases kasutuses olevale e-posti aadressile. Kuivõrd vaidlusalune ettekirjutus tuleb lugeda kaebajale kättetoimetatuks 25.11.2022, on tegemist kehtiva ettekirjutusega. Ettekirjutus sisaldab sunniraha hoiatust. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ettekirjutust ei täitnud ning seega võis vastustaja asuda sunniraha rakendama. On küll tõsi, et konkreetselt vaidlustatud ettekirjutuse täitmine ei olnud pärast seal märgitud arstliku komisjoni toimumisaega enam võimalik, ent arstlikku komisjoni ilmumise kohustus kui selline ei lõppenud. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on sunniraha rakendamine lubatav ka selleks, et motiveerida kutsealust ilmuma arstlikku komisjoni järgmise kutse peale.
7.Eeltoodule vaatamata on vastustaja oluliselt rikkunud sunniraha rakendamise korda, pöördudes sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole ilma, et oleks sunniraha rakendamisest kaebajat teavitanud. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-72-14 selgitanud, et sunniraha rakendamine on eriliigiline haldusmenetlus, mille läbi viimisel tuleb siiski täita haldusmenetluse seaduse (edaspidi „HMS“) § 53 lg 1 punktist 2 ning § 40 lõikest 2 sätestatud kohustused, kuna asendustäitmise ja sunniraha seadus ei sätesta neist kohustustest erandit. Riigikohus märkis eelviidatud kohtuotsuses, et „[t]ulenevalt HMS § 35 lg 1 p-st 2 ja § 40 lg-st 2 peab haldusorgan teavitama isikut sunniraha rakendamisest pärast ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist, kuid enne sunniraha AtSS § 15 lg-s 1 sätestatud korras sissenõudmise alustamist“. Ka KVTS ei sätesta erandit, mis lubaks vastustajal asuda sunniraha sisse nõudma ilma sellest isikut eelnevalt teavitamata. Sellest järeldub, et juhul kui ettekirjutuse adressaat ettekirjutust ei täida, ei või ettekirjutuse teinud haldusorgan vahetult pöörduda sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole, vaid peab eelnevalt ettekirjutuse adressaati teavitama sunniraha rakendamise menetluse alustamisest. See on vajalik muuhulgas selleks, et ettekirjutuse adressaadil oleks võimalik vajadusel taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist (AtSS § 8 lg 2) või esitada oma arvamus sunniraha rakendamise proportsionaalsuse kohta. Riigikohus tõdes eelviidatud lahendis samuti, et isiku teavitamine sunniraha rakendamise menetlusest enne seda, kui vastustaja kohtutäituri poole pöördub, annab isikule sunnirahaga mittenõustumise korral tõhusa võimaluse selle vaidlustamiseks kohtus ning samuti annab see talle sunnirahaga nõustumise korral võimaluse tasuda sunniraha ilma sissenõudmiseta ja kohtutäituri tasuta.
8.Käesoleval juhul ei teavitanud vastustaja kaebajat sunniraha rakendamise menetluse alustamisest, vaid tuvastades, et kaebaja ei ole ettekirjutust täitnud, pöördus kohtutäituri poole. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et sunniraha rakendamisest teavitamise nõue oli täidetud vaidlustatud ettekirjutuses sisalduva sunniraha hoiatusega. Kõnealuse hoiatuse sisaldumine ettekirjutuses on sunniraha rakendamise eeldus (AtSS § 7), ent see ei asenda sunniraha rakendamisest
teatamist. Hoiatus tuleb teha enne ettekirjutuse täitmise tähtaja lõppu, sunniraha rakendamisest teatamine peab aga eelviidatud kohtupraktika kohaselt toimuma pärast ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist ja enne sunniraha rakendamisele (sissenõudmisele) asumist. Seetõttu ei ole võimalik sunniraha rakendamisest teatamine juba ettekirjutuses endas. Oluline on, et sunniraha rakendamine on haldusorgani kaalutlusotsus – ka juhul kui adressaat ettekirjutust ilma mõjuva põhjuseta ei täida, on haldusorganil võimalik valida, kas rakendada sunniraha või mitte, hinnates eelkõige sunniraha rakendamise otstarbekust. Ettekirjutuse tegemise ajal ei ole haldusorganil põhimõtteliselt võimalik võtta lõpliku seisukohta, et kui adressaat arstlikku komisjoni ei ilmu, rakendatakse sunniraha, seda kasvõi põhjusel, et juhul kui adressaat peaks esile tooma mõne ilmumist takistava asjaolu, peab haldusorgan igal juhul hindama, kas see asjaolu õigustab ettekirjutusega pandud kohustuse täitmata jätmist. Teiseks ei saa õigeks pidada ka seda, et sunniraha rakendamise korral ei jäeta adressaadile põhimõtteliselt võimalust tasuda sunniraha ilma, et see tingiks vääramatult ka täitemenetlusega seotud kulude kandmise.
9.Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et haldusasjas nr 3-3-1-72-14 tehtud Riigikohtu otsusest ei järeldada, nagu peaks adressaat igal juhul saama võimaluse sunniraha vabatahtlikult tasuda. Viidatud lahendis on Riigikohus vabatahtliku tasumise võimalusele sõnaselgelt viidanud ning see on ka loogiline – rahaliste nõuete sissenõudmisel on täitemenetluse eesmärk sunnimeetmete rakendamine neil juhtudel, kui isik oma võlgu vabatahtlikult ei tasu. Iseäranis avalik-õiguslikus suhtes, kus haldusorgan on isikuga võrreldes tugevamal positsioonil ning kus enne sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole pöördumist adressaadile sunniraha rakendamisest teatamine ja vabatahtlikuks tasumiseks tähtaja andmine ei kujuta endast mingisugust märkimisväärset täiendavat halduskoormust, on sunniraha rakendamiseks kohene kohtutäituri poole pöördumine ja sellega isikule lisakulutuste põhjustamine mittevajalik. Tallinna Ringkonnakohus on käesoleva asjaga sarnastes asjades esialgse õiguskaitse kohaldamist puudutavates kohtumäärustes samuti küsitavaks pidanud Riigikohtu eelviidatud kohtuotsuses sisalduva seisukoha kohaldatavust (vt eelkõige Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2023 määrus haldusasjas 3-23-1327 ja 21.07.2023 kohtumäärus haldusasjas 323-1468). On tõsi, et Riigikohtu poolt eelviidatud otsuses käsitletud juhtum erines käesolevast selle poolest, et käesoleva asja puhul ei ole mingisugust mõistlikku vaidlust selles, et kaebaja ei ole vaidlustatud ettekirjutust täitnud. Küll aga ei tulene Riigikohtu seisukohast minu arvates kuidagi, et sunniraha rakendamise menetluse alustamise olulisus saaks sõltuda sellest, kas adressaat on (või võib olla) ettekirjutuses täitnud kohustuse täitnud või mitte. Seetõttu leian jätkuvalt, et Riigikohus pidas oluliseks ka seda, et isikule oleks antud võimalus sunniraha tasuda ilma et ta peaks kandma selle sundtäitmisega seotud kulusid. Asjaolu, et ATSRS näeb ette sunniraha täitmisele pööramise täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, ei luba mõistlikult järeldada, et nende täitemenetlusega seotud kulude tasumine on sunniraha rakendamisel paratamatu. Mis puudutab vastustaja argumenti, et kuivõrd kaebaja ei ole reageerinud muudele KRA poolt talle saadetud dokumentidele, oleks ebausutav, et sunniraha rakendamisest teatamine oleks midagi muutnud, siis on see pelgalt oletus. Mõistagi on vähemalt tõenäoline, et kaebaja ei oleks sunniraha vabatahtlikult tasunud, ent vähemalt on võimalik, et saades vastava teate, oleks ta selle tasunud. Seetõttu leian, et hoolimata ringkonnakohtu eelviidatud määruses esitatud kahtlustest, on sunniraha rakendamise menetlusest teavitamata jätmine oluline menetlusviga, mille tõttu on sunniraha rakendamine õigusvastane. Selles olukorras tuleb vastustajal sunniraha õigusvastase rakendamise tagajärgede kõrvaldamiseks esitada kohtutäiturile avaldus täitemenetluse lõpetamiseks.
10.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist, olles tõendanud 40 euro suuruse riigilõivu tasumise. Kuna pool riigilõivu kuulus tasumisele esialgse õiguskaitse taotluselt, mis jäi rahuldamata, ei ole menetluskulu välja mõistmine selles osas põhjendatud. Kaebuse saab lugeda rahuldatuks umbes poole ulatuses, mistõttu tuleb kaebuse esitamisel tasutud 20 euro suurusest riigilõivust välja mõista pool ehk 10 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.