Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.09.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1056
Haldusasi
X kaebus Tallinna linna kohustamiseks eraldada munitsipaaleluruum
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja – X (ik XXXXXXXXXXX) Vastustaja – Tallinna linn, esindaja AR Kaasatud haldusorgan – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja MK
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25.01.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada X apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 25.01.2023 otsus. Teha asjas uus otsus, millega kohustada Tallinna linna lahendama uuesti X taotlus eluruumi üürile andmiseks.
Mõista Tallinna linnalt välja X kasuks esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulude katteks 1311,20 eurot.
Avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja ees- ja perekonnanimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.10.2023. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
3-22-1056 tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 03.11.2020 Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna.
võtta ta arvele
Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjoni 07.12.2020 protokolli nr 12 kohaselt võeti X arvele alates 07.12.2020 munitsipaaleluruumi üürimist taotlejana Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 lisa 3 punkti nr 3.1.4 järgi kui elluastuja. 10.12.2020 kirjaga saadeti see otsus X-le. 14.12.2021 edastas X Tallinna Kesklinna Valitsusele kirja, milles palus selgitust, miks ei ole talle munitsipaalkorterit veel eraldatud. Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjon arutas 07.02.2022 e-koosolekul X-le munitsipaaleluruumi üürile andmist. Arvestades Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna korraldatud abivajaduse hindamise tulemust (dtl 34–36), ei pidanud linnaosa valitsus munitsipaalkorteri üürile andmist põhjendatuks ning otsustas, et kõige sobivam on kasutada toetatud elamise teenust Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Pelguranna üksuse tugikodus. 09.02.2022 kirjaga teatati X-le eluasemekomisjoni otsusest. X esitas 15.03.2022 eluasemekomisjoni otsuse vaidlustamiseks kaebuse. 06.04.2022 edastas Tallinna Kesklinna Valitsus X-le täiendava selgituse, kus märkis, et seoses vanematelt hooldusõiguse äravõtmisega on X olnud perioodil 14.06.2012 kuni 31.03.2022 Tallinna linna eestkostel. Tallinna linn täitis ajutise eestkostja ülesandeid esialgse õiguskaitse korras ka X täisealiseks saades kuni 07.03.2022. Alates 08.07.2011 oli X suunatud asendushooldusteenusele Tallinna Lastekodusse, kus oli tagatud kõik igapäevaseks eluks vajalik. See teenus lõppes 31.03.2022. X pole enamuse ajast asendushooldusteenust kasutanud, kuna on eelistanud elada oma isa Y juures, kellelt on hooldusõigus täielikult ära võetud. SKA 31.05.2021 järjekorrateate nr J00009174 alusel võeti X igapäevaelu toetamise teenuse järjekorda, järjekorrateate nr J00009172 alusel kogukonnas elamise teenuse järjekorda ning järjekorrateate nr J00009173 alusel toetatud elamise teenuse järjekorda (dtl 56–62). Mitme teenuse järjekorda võtmine otsustati lähtuvalt sellest, et ei ole teada, milline teenus X-le kõige paremini sobida võiks. SKA 26.10.2021 otsusega nr P26O-2021-83066 (dtl 63–65) on X-l tuvastatud keskmine puue kestusega 19.11.2021–18.11.2026. Eesti Töötukassa 25.10.2021 otsuse nr TVH/21/042843 (dtl 66–69) alusel on X-l puuduv töövõime kestusega 19.11.2021– 18.11.2026.
2.X esitas 09.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tallinna linna eraldama X-le munitsipaaleluruum. Kaebaja on alates 19.11.2021 täisealine. Tallinna linn esitas 15.11.2021 (4 päeva enne X täisealiseks saamist) uue avalduse eestkostja määramiseks, mille maakohus rahuldas esialgse õiguskaitse korras 18.11.2021 määrusega. 18.02.2022 määrusega (dtl 2–6) tühistas maakohus esialgse õiguskaitse ja jättis Tallinna linna avalduse eestkoste määramiseks rahuldamata. Kaebaja saab hakkama iseseisvalt. Kaebaja õpib XXX. Kooli kõrvalt käib ta ka tööl C AS-is. Kaebaja elukorraldus näitab, et ta ei vaja toetatud teenust. Tsiviilasjas nr 2-19-8222 andis psühholoog MV kohtule teada, et peamine küsimus on selles, et lapsel pole kuhugi minna. Seega oli juba 2020. a-l Tallinna linnale kui alaealise lapse eestkostjale teada, et küsimus on turvalise elukoha puudumises, mitte X toimetulekus. Kaebaja vajab stabiilset ja rahulikku elukeskkonda, mitte ajutist elamispinda erivajadustega inimeste kollektiivis. 2(11)
3-22-1056 Tallinna linn on keeldunud kaebajale munitsipaalkorteri andmisest, toetudes ühele aegunud dokumendile (31.05.2021 koostatud toetusvajaduse hindamine). See dokument oli koostatud siis, kui kaebaja oli alaealine ning kogu info kaebaja X tervisliku seisundi hindamiseks esitas tema eest eestkostja. Dokumendi sisu ei ole asjakohane. See pole ka võrdväärne 29.11.2021 tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga nr 7.1-3/680 (dtl 142–145). Alates kaebaja 18aastaseks saamisest pole Tallinna linn kaebaja vastu huvi tundnud. Kaebaja pole avaldanud soovi saada toetatud elamise teenust. X otsene juht hindab seisuga 21.12.2022 X hea ja kohusetundliku töötajana, kes ei vaja kõrvalabi oma tööülesannete täitmisel ega teiste inimeste abi tööalaste dokumentide täitmisel ja tööandjaga suhtlemisel. Klassijuhataja ja psühholoog TA hinnangul tuleb X oma eluga ise toime ega vaja toetatud või kogukonnas elamise teenust. Pigem vajab ta rahulikku ja privaatset elamist. X õpib ka YYY.
3.Tallinna linn (vastustaja) kaebusega ei nõustunud. X ei ole Tallinna Kesklinna eluasemekomisjonile esitanud ühtegi avaldust konkreetse asutamata munitsipaaleluruumi üürile saamiseks, mistõttu ei ole asjakohane kaebaja väide, et talle ei ole terve aasta jooksul antud munitsipaaleluruumi. SKA hindab, kas inimene vajab erihoolekandeteenust või saab teda aidata ka teiste sotsiaalhoolekande abimeetmetega, sh kohaliku omavalitsuse pakutavate teenustega. Eluasemekomisjoni otsuse tegemisel on eelnevalt uuritud kaebaja ja tema taotlusega seotud asjaolusid ning neid hinnates on komisjon jõudnud järeldusele, et kaebaja ei ole võimeline iseseisvalt hakkama saama. Kaebaja ei ole eluasemeteenuse raames võimeline iseseisvalt eluruumi nõuetekohaselt kasutama ega täitma sellest tulenevaid lepingulisi kohustusi. Kaebaja suutmatust iseseisvalt toime tulla ilmestab tema suhtes SKA 2021. aastal koostatud toetusvajaduse hindamise plaan ja otsused puude raskusastmete määramise kohta, millest nähtub, et kaebaja ei tule toime elukohaga seotud arvete maksmisel. Kaebaja vajab teenusekohta, kus on tagatud juhendamine kõikides igapäevaelu toimingutes. Tugikodus aidatakse iseseisvust toetavas keskkonnas haigusest taastuda ning arendada igapäevaeluks vajalikke oskusi. Igal isikul on olemas oma tegevusjuhendaja, kellega koos koostatakse tegevusplaan ja kes aitab soovitud eesmärkide poole liikuda. Erihoolekandeteenuse puhul lisandub inimese toetamise ja juhendamise komponent, mille eest tasub riik, s.o erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku puhul võtab riik üle kohustuse tasuda juhendamise, nõustamise ja toetamise eest. See teenus on inimesele tasuta. Seega on erihoolekandeteenuse saamiseks õigustatud isik soodsamas seisus kui isik, kelle puhul on otsustatud, et tal ei ole õigust erihoolekandeteenust saada. Kui isik on võetud erihoolekandeteenuse järjekorda (mida X puhul on tehtud), siis pakub SKA koha vabanemisel isikule võimalust asuda teenusele. Tallinna Kesklinna Valitsusele teadaolevalt on SKA pakkunud X-le toetatud elamise teenust ajal, mil ta on olnud täisealine ja eestkoste on jäetud seadmata (nt 28.03.2022), kuid X ei ole seda teenust kasutama asunud. X-le pakuti 2021. a suvel (mil ta oli veel eestkostel) võimalust osaleda ISTE-projektis, millest ta samuti korduvalt keeldus ja seetõttu projekti ei sisenenud. Sotsiaaltöötajad on püüdnud saada X-ga kontakti tema enda antud kontaktandmete kaudu talle helistades, SMS-e ja e-kirju saates, kuid X kõnedele, SMS-ile ega e-kirjale ei vasta ning sellisel juhul ei ole temaga koostöö tegemine võimalik.
4.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) selgitas, et kui ei ole võimalik pakkuda sobivat teenuskohta inimesele, kellel on tuvastatud erihoolekandeteenuste vajadus, siis lisatakse inimene talle vajaliku teenuse järjekorda. X lisati 31.05.2021 kogukonnas elamise (KE), igapäevaelu toetamise (IET) ja toetatud elamise (TE) teenuste järjekorda. IET ja TE on teenused, mida osutatakse inimesele tema enda eluruumis. Kogukonnateenust osutatakse teenuseosutaja elupinnal. SKA pakkus telefoni teel X-le 28.03.2022 KE teenusekohta Lõuna-Eesti Erihooldusteenuste Keskuses. Antud pakkumisest X loobus. 08.10.2021 esitas X eestkostja Tallinna linn SKAle ja Eesti Töötukassale ühistaotluse puude raskusastme tuvastamiseks ja töövõime hindamiseks. Eesti Töötukassa tuvastas X-l puuduva töövõime. 26.10.2021 tegi SKA Eesti Töötukassa otsusele ja ekspertiisile tuginedes otsuse tuvastada X-l keskmine puude 3(11)
3-22-1056 raskusaste muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas. SKA hinnangut ei mõjuta 18.02.2022 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-21-17969 ja psühhiaatri arvamus eestkoste asjas, kuna SKA on 31.05.2021 teinud erihoolekandeteenuse osutamise otsused ja neid ei ole vaidlustatud.
5.Tallinna Halduskohus jättis 21.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Vastustaja pole olnud kaebajale eluruumi pakkumisel õigusvastaselt tegevusetu. Kohalikul omavalitsusel tuleb isiku abivajaduse väljaselgitamisel jälgida, et abivajadus saaks kaetud mõistlikus mahus võimalikult kiirelt ja efektiivselt. Asjaolu, et isik on arvele võetud munitsipaaleluruumi taotlejana, ei välista, et isik võib olla sotsiaalkorteri vajaja. Sarnasest põhimõttest tuleb lähtuda ka siinses asjas, kus oli tuvastatud kaebaja kõrvalabi vajadus ja talle pakuti erihoolekande teenusena toetatud elamise teenust. SKA on hinnanud kaebaja toimetulekut ja tervislikku seisundit erihoolekandeteenuse määramise otsustamiseks (dtl 174– 176) ning leidnud, et kaebajal on kõrge toetusvajadus ja ta vajab igapäevast abi ja toetust. Samuti on Töötukassa teinud kaebajale terviseekspertiisi ja tuvastanud tal töövõime puudumise (dtl 67–69) seoses kaebaja psüühika- ja käitumishäiretega. SKA on kaebajale määranud keskmise puude (dtl 64–65). Neid dokumente on vastustaja eluasemekomisjon arvestanud, pakkudes kaebajale munitsipaalkorteri asemel toetatud elamise teenust. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et neid dokumente ei saa arvestada. Harju Maakohus tuvastas asjas nr 2-21-17969, et kaebajal puudub eestkoste vajadus, kuid eestkostevajadust ei saa samastada erihoolekande teenuse vajadusega. Eluasemekomisjon on otsuse tegemisel lähtunud kohastest kaalutlustest, leides, et kaebajale oleks munitsipaalkorteri asemel kohasem toetatud elamise teenus. Määruse nr 56 lisa 3 p 3.1.4 kohaselt ei kaota kaebaja oma järjekorda munitsipaaleluruumi taotlejate seas. Vastustaja on kinnitanud, et kui peaks selguma, et teenus kaebajale ei sobi, vaatab vastustaja kaebaja taotluse uuesti läbi. Kaebaja ei ole soostunud talle pakutud teenust proovima, viidates, et vajab privaatsust. Samas on vastustaja selgitanud, et tugikodu teenust saades on inimesel oma tuba, ühiskasutuses on köök, duširuum ja puhketuba. Tugikodus on kaebajal privaatne tuba, mis on parem lahendus kui praegu, kus kaebaja elab isa ja tema elukaaslase juures 2-toalises korteris. Kohalikul omavalitsusel on teenuse valikul kohustus oma kaalutlusotsust põhjendada, arvestades inimese abivajadust, kohaliku omavalitsuse majanduslikke võimalusi ning õigusaktides sätestatud norme ja põhimõtteid. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 15 lg-s 2 sätestatud tervikliku lähenemise põhimõte tähendab, et isikule tuleb anda abi, mis on vajalik, mitte tingimata aga abi, mida taotleja soovib. Kohtumenetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid tõendeid põhistamaks oma seisukohta, et kaebaja tervis on viimase 1,5 aasta jooksul oluliselt paranenud. Neid tõendeid ei olnud vastustajal võimalik otsuste tegemisel hinnata, mistõttu ei saa nende tõenditele tuginedes väita, et vastustaja otsused ei ole õiguspärased. Juhul kui kaebaja tervis on nüüdseks oluliselt parem, ning arvestades, et kaebaja on loobunud kõigist erihoolekande teenustest (dtl 169), on kaebajal võimalik esitada mõne munitsipaaleluruumi vabanedes vastustajale taotlus selle üürimiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Halduskohus ei võtnud otsuse tegemisel arvesse kaebajaga kokku puutunud inimeste ning teda nõustanud ja hinnanud spetsialistide arvamusi. Klassijuhataja ja tööandja peavad võimalikuks, et kaebaja tuleb iseseisvalt toime. Vastustaja ei soovinud kohtumenetlust kompromissiga 4(11)
3-22-1056 lõpetada. SKA hindas kaebaja teenuste vajadust valesti ning seadis ta 24/7 toetatud tugiisikute kodu järjekorra nimistusse. Kaebaja on palunud end sellest nimekirjast eemaldada. Kaebaja arvamusega ei ole arvestatud. Kaebaja iseseisvat toimetulemist kinnitab ka ajutise eestkoste pikendamata jätmine. Kaebaja ei ole nõus, et temalt nõutakse konkreetse munitsipaaleluruumi taotlemist. Linn omab infot selle kohta, millistele pindadele on ruumid vabanemas ning peaks seetõttu pakkuma kaebajale vabanevat kohta.
7.Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohalik omavalitsus ei sea kahtluse alla SKA ja Töötukassa hindamisi ja hindamismetoodikat. SKA on hindamise käigus tuvastanud, et X-l on õigus saada erihoolekandeteenust, s.o tema vajadustele vastab erihoolekandeteenus ja tema abi vajadust ei ole võimalik katta muude abimeetmetega. Erihoolekandeteenused on sotsiaalteenused psüühikahäirega inimestele, kuid mitte kõik psüühikahäirega inimesed ei vaja alati oma igapäevaelu toimetuleku tagamiseks, elukvaliteedi hoidmiseks või -tõstmiseks erihoolekandeteenuseid. X on arvamusel, et nii kohalik omavalitsus kui ka riik on tema suhtes ebaõiglased. Samas, nagu selgus 05.10.2022 kohtuistungil, ei olnud kaebaja teadlik, mida kujutab endast toetatud eluaseme teenus. Kohtuistungil selgitati talle, et tugikodu teenust saades on inimesel oma tuba, ühiskasutuses köök, duširuum ja puhketuba. Kaebajale on tugikodus tagatud privaatsus, aga ühtlasi on vajadusel võimalik saada abi. Eestkostevajadust ei saa samastada erihoolekande teenuse vajadusega. Linnaosa valitsus on kaebajale selgitanud, milline on protsess eluruumi üürile saamiseks. Eluruumi taotlemine toimub Tallinnas kahes etapis ning isikul on kohustus esitada taotlus konkreetse asustamata eluruumi üürile saamiseks. Kohtuistungil X kinnitas, et tal on pangakontol raha. 07.03.2022 kohtule esitatud eestkostja aruandest nähtuvalt on X-l pangakontodel enam kui 14 000 eurot. Tegemist ei ole abitus seisundis oleva isikuga. Kaebaja on võimeline oma rahaliste vahendite arvelt üürima enda vajadustele ja soovidele vastava elamispinna ka üüriturult. Tallinna Kesklinna Valitsus ei ole keeldunud kaebajale abi andmisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Asjaoludest nähtub, et X võeti 27.11.2020 otsusega munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna arvele kui elluastuja (dtl 26–27). 14.12.2021 esitas X eluasemekomisjonile avalduse, milles palus selgitada, miks ei ole talle veel munitsipaaleluruumi eraldatud (dtl 30). Tallinna Kesklinna eluasemekomisjon tegi e-kirja vahendusel vahemikus 01.02.2022– 07.02.2022 toimunud koosolekul (dtl 32–33) järgmise otsuse: „Arvestades asjaoluga, et X ei suuda abivajadusest tulenevalt iseseisvalt talle üürile antavas korteris toime tulla, siis pole antud hetkel talle eluruumi üürile andmine põhjendatud. Ka ei soovi X teha koostööd linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnaga. Informeerida X, et hetkel ei pea Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond talle munitsipaalkorteri üürileandmist põhjendatuks, kuna abivajaduse hindamise tulemusel on jõutud järeldusele, et X-le sobivaim on toetatud elamise teenus Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Pelguranna üksuse tugikodus. Soovitame X-l teha koostööd linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnaga ja kaaluda veelkord elama asumist Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Pelguranna üksuse tugikodusse.“ 09.02.2022 vastas Tallinna Kesklinna Valitsus X pöördumisele järgmist (dtl 38): „Lähtudes eeltoodust otsustas Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjon Teile munitsipaalkorterit
5(11)
3-22-1056 üürile mitte anda. Kinnitame, et olete jätkuvalt linnaosas arvel munitsipaalkorteri üürimist taotleva isikuna.“. 15.03.2022 esitas Tallinna Kesklinna Valitsus X-le täiendava vastuse (dtl 48–49), milles selgitas järgmist: „Varasemate hinnangute kohaselt on Teil jätkuvalt raskusi iseseisvalt elamisega ja vajate juhendamist eluasemega seotud tegevustes ning arvete maksmisel. Seetõttu oleme veendunud, et hetkel vajate elamiseks eluruumi, kus on tagatud Teie juhendamine kõikides igapäevaelu toimingutes. Teie abivajaduse hindamise käigus on jõutud järeldusele, et käesoleval ajal on Teile kõige sobivamaks toetatud elamise teenus, kus toimub Teie regulaarne juhendamine igapäeva toimetamistes. Oleme veendunud, et jätkuva nõustamise puhul suudate tulevikus iseseisvalt toime tulla, kuid tänasel päeval ei ole Teie veel valmis iseseisvalt elama ja igapäevast elu korraldama. Lähtudes eeltoodust otsustas Tallinna Kesklinna Valitsus jätta Teie taotluse munitsipaaleluruumi üürimiseks rahuldamata. Oleme jätkuvalt seisukohal, et hetkel on Teile kõige sobivaim kasutada toetatud elamise teenust Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Pelguranna üksuse tugikodus.“. 06.04.2022 esitas X uue avalduse eluruumi saamiseks (dtl 70). Tallinna Kesklinna Valitsus vastas X-le 12.05.2022 järgmiselt: „Oleme jätkuvalt seisukohal, et hetkel on Teile kõige sobivam kasutada toetatud elamise teenust Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Pelguranna üksuse tugikodus.“. (dtl 79) 02.05.2022–09.05.2022 toimunud eluasemekomisjoni koosolekul (dtl 81–82) otsustati mh järgmist: „Võtta teadmiseks, et X elamispinna probleemi arutati Tallinna Kesklinna linnaosa 7. veebruari 2022 eluasemekomisjoni e-koosolekul. Eluasemekomisjon arvestas Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna ettepanekuga ja ei pidanud X-le esialgu munitsipaalkorteri üürile andmist põhjendatuks. X olukorra hindamisel jõuti järeldusele, et hetkel on tal kõige sobivam kasutada toetatud elamise teenust Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Pelguranna üksuse tugikodus.“
9.Eelnevast nähtub, et Tallinna linn on lahendanud kaebaja taotluse(d) sisuliselt, mistõttu on vastustaja protokolliline otsus1 haldusakt (HMS § 54 lg 1). Selle haldusaktiga otsustas Tallinna linn mitte anda kaebajale üürile munitsipaaleluruumi. Ringkonnakohus analüüsib esmalt kohalduvaid õigusnorme (I) ning seejärel hindab vastustaja tegevuse õiguspärasust (II). Viimaseks teeb ringkonnakohus menetluslikud otsustused (III). I Normistik
10.Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) jagab sotsiaalabi andmise kohustuse kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel. SHS 2. peatüki „Kohaliku omavalitsuse korraldatav abi“ 2. jaos on sätestatud sotsiaalteenused, mille osutamise korraldamise kohustus on kohaliku omavalitsuse üksustel. Eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mida reguleerivad SHS §-d 41–43. Teenuse eesmärgiks on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lg 1). Puudega inimese puhul võib see seisneda abistamises eluruumi sobivaks kohandamisel (SHS § 42 lg 1 esimene alternatiiv) või sobivama eluruumi saamisel (SHS § 42 lg 1 teine alternatiiv). SHS § 42 lg 2 kohaselt tuleb eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamisel lähtuda põhimõttest, et puudega isik saaks võimalikult kaua elada koduses keskkonnas.
Tallinna kesklinna eluasemekomisjoni 7. veebruari 2022 e-koosoleku protokolliline otsus nr 1 (2. päevakorrapunkt), dtl 32–33; Samasulised otsused tegi Tallinna kesklinna eluasemekomisjon 9. mail 2022 ekoosoleku protokollilises otsuses nr 5 (7. päevakorrapunkt), dtl 81-82 ja 26. juulil 2022 protokollilises otsuses nr 7 (11. päevakorrapunkt), dtl 108-109.
6(11)
3-22-1056
11.Seadus kohustab omavalitsusüksust kindlustama abivajajale eluruumi kasutamise võimaluse. Seadus ei täpsusta viisi, kuidas seda kohustust tuleb täita. Sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu seletuskirjas2 on märgitud, et omavalitsusüksus võib anda abivajaja kasutusse omavalitsusüksusele kuuluva eluruumi, vahendada talle korteri üüriturult, abistada esimese sissemakse tegemisel. Seega võib omavalitsusüksus valida, kuidas ta eluruumi tagamise teenust osutab, kuid asudes teenuse osutamist reguleerima, tuleb tagada teenuse kättesaadavus abivajajale. Seaduse seletuskirja kohaselt on seaduses viidatud sotsiaalmajandusliku olukorra all mõeldud olukorda, kus sotsiaalsete ja majanduslike tegurite koosmõju tõttu ei ole inimene suuteline ise eluaset ostma või vabaturult üürima. Sotsiaalseteks teguriteks võivad olla näiteks inimese enda või temaga koos elava leibkonnaliikme füüsiline või psüühiline erivajadus, mis takistab tööl käimist või võimaldab töötada ainult osalise koormusega.
12.Juhul kui omavalitsusüksus korraldab eluruumi tagamise teenuse osutamise talle kuuluvate eluruumide üürile andmise teel, saab teenuse osutamiseks üürile anda üksnes eluruume, mis on tema omandis ja vabad. Vabade eluruumide puudumine ei tohi aga olla põhjuseks, mis välistab eluruumi tagamise teenuse osutamise inimesele, kellel on seadusest tulenevalt õigus teenust saada (tuvastatud abivajadus, vt ka Riigikohtu 09.12.2019 otsus asjas nr 5-18-7, p 224).
13.Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõike 1 punkti 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lõige 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse sotsiaalhoolekande seaduse 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 13 lg 2, § 10).
14.Tallinna linnas reguleerib eluruumide üürile andmist ning linna ja linnaosa eluasemekomisjonide tööd Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrus nr 563 ning selle lisad, Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määrus nr 394 ning selle lisad ja Tallinna Linnavalitsuse 20.04.2022 määrus nr 185. Nendest õigusaktidest nähtub, et eluruumi üürile andmine toimub kahes etapis. Esmalt võetakse isik arvele eluruumi üürimise taotlejana ning seejärel tuleb isikul taotleda konkreetse munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürimist. Kaebaja nõuab, et linn pakuks talle üürimiseks välja eluruumi, st looks võimaluse eluruumi üürimise taotlemiseks.
15.Selleks et esitada SHS § 41 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse loomiseks, piisab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvele võtmise taotluse esitamisest. Sellise avalduse esitaja tahteks on ilmselgelt eluruumi saamine, mitte pelgalt tema kui taotleja üle arvestuse pidamine (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-191-13, p 20). Riigikohus on selgitanud, et sellises olukorras tuleb kohtul selgitada, kas kaebaja on SHS § 41 lg-s 1 nimetatud isik ning kas linn on sellest sättest tuleneva kohustuse täitnud (vt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-13). SHS § 41 lg-s 1 sätestatud kohustus ei ole täidetud ainuüksi sellega, et taotleja registreeritakse ja linn avalikustab asustamata munitsipaal- ja
3-22-1056 sotsiaaleluruumide andmed internetis. SHS § 41 lg 1 kohustab linna andma sotsiaalkorteri vajajale reaalse võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks.
16.Asjaolu, et kaebaja on arvele võetud munitsipaaleluruumi taotlejana, ei välista, et kaebaja on siiski sotsiaalkorteri vajaja. Eluruumide taotlejate üle arvestuse pidamine ning seejuures munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide taotlejate eristamine kujutab endast haldusesisest andmete töötlemist ega saa seaduses sätestatud tingimustele vastavat isikut jätta ilma seadusega ette nähtud hüvest (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-13, p 21).
17.Juhul kui isik ei vasta SHS § 41 lg 1 tingimustele, ei saa ta nõuda, et linn tingimata annaks talle eluruumi. Nende isikute taotlused võib linn lahendada selle järgi, kui palju on tema käsutuses vabu eluruume. Kaebeõigus on mainitud isikul siis, kui linn on eluruumi andmisel eelistanud tema taotluse lahendamisel mõnda teist taotlejat meelevaldselt (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-13, p 23). II
18.Eespool toodud sätetest nähtub, et isiku arvele võtmise eesmärk ei ole ainult isiku üle arvestuse pidamine, vaid abivajavale isikule eluruumi üürile andmine. Isikul on õigus saada seaduses sätestatud hüve kohe või mõistliku aja jooksul, kui hüve saamise eeldused on täidetud ja seadus ei sätesta teisiti. Praegusel juhul on kaebaja taotlenud linnalt eluruumi, kuid ei ole seda saanud.
19.Vastustaja on X-le eluruumi andmisest keeldunud, sest kaebaja vajab igapäevastes toimingutes abi. Vastustaja hinnangul vastab X vajadustele kõige rohkem erihoolekande (toetatud elamise) teenus Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Pelguranna üksuse tugikodus. Vastustaja on korduvalt, sh halduskohtu 05.10.2022 istungil selgitanud, et ei pea praegu X-le eluruumi üürile andmist mõistlikuks, kuid juhul kui X tervis paraneb, saab kohalik omavalitsus olukorda uuesti hinnata (vt ka dtl-d 19, 48–49, 103, 109). Halduskohus nõustus vastustaja arvamusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole haldusakti selline põhjendus kooskõlas kehtiva õigusega, mistõttu on haldusakt õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi.
20.X esitas Tallinna Kesklinna Valitsusele 03.11.2020 avalduse, milles palus end elluastujana arvele võtta eluruumi taotleva isikuna (dtl 21). Ta võeti arvele alates 07.12.2020 vastavalt Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruse nr 56 lisa nr 3 p-le 3.1.4 (dtl 23–24). Viidatud õigusakti p-d 3.1 ja 3.1.4 sätestavad, et eluruumi mitteomavatena võetakse arvele orvud ja vanemliku hoolitsuseta isikud, kes pöörduvad tagasi endisesse elukohta lasteasutustest, sugulaste, eestkostjate või hooldajate juurest, samuti pärast õppimist õppeasutuses, kui endisesse eluruumi asumine on võimatu. Orvud ja vanemliku hoolitsuseta isikud, kes võetakse arvele munitsipaaleluruumi taotlejana, kuid kellele antakse üürile sotsiaaleluruum, jäävad sotsiaaleluruumi üürile saamisel arvele munitsipaaleluruumi taotlejana esialgse arvelevõtmise kuupäevaga.
21.Linn on kaebaja arvele võtmisega tuvastanud, et tegemist võib olla abi vajava inimesega. Olukorras, kus inimene on võetud arvele eluruumi üürimist taotleva isikuna, tuleb kohalikul omavalitsusel kindlustada abivajajale eluruumi kasutamise võimalus. Praegusel juhul on kaebaja võetud arvele munitsipaaleluruumi taotlejana, kuid see ei välista, et kaebaja võib olla sotsiaaleluruumi vajaja. Igal juhul on kaebaja õigustatud tulenevalt määruse nr 56 lisa nr 3 pdes 3.1 ja 3.1.4 sätestatust taotlema linnalt munitsipaaleluruumi.
22.Kaebaja vanematelt on hooldusõigus ära võetud. Ta õppis kinnises lasteasutuses (XXX) kuni 17.08.2021 (dtl 26). Kaebaja on täisealine isik, kelle teovõimet ei ole piiratud. Kaebajal on tuvastatud keskmine puue (dtl 63–65) ning puuduv töövõime (dtl 66–69). Need ei ole asjaolud, mis välistaksid isiku õiguse SHS § 41 lg-s 1 toodud hüvele (sotsiaalkorterile) või piiraksid tema õigust võtta üürile munitsipaalkorterit. 8(11)
3-22-1056
23.Sotsiaalteenuste osutamisel, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel arvestatakse isiku tahet, välja arvatud SHS §-des 105, 106 ja 107 sätestatud juhtudel. Ringkonnakohus nõustub, et eestkoste vajadus ei ole samastatav erihoolekande teenuse vajadusega, kuid erihoolekandeteenused on reeglina vabatahtlikud ning neid osutatakse isiku sooviavalduse alusel. Kaebaja teovõimet ei ole piiratud. Vaba eneseteostuse ja enesemääratluse põhiõigustest lähtuvalt on igaühel õigus otsustada temale kuuluvate õiguste üle ning avalik võim ei saa inimesele abi jõuga peale sundida. X on loobunud erihoolekandeteenustest ning ta on erihoolekandeteenuste järjekordadest maha võetud (dtl 164). Seda ei saa isikule tulenevalt eespool märgitud põhiõigustest ette heita, keeldudes muu abi osutamisest.
24.Tallinna linna õigusaktidest tulenevalt toimub nii munitsipaal- kui ka sotsiaalkorteri üürimise taotlemine kahes osas. Esmalt otsustab linnaosa eluasemekomisjon isiku arvele võtmise. Arvele võtmisel tuvastatakse, kas isik vastab määruse nr 56 p-s 3.1 toodud tingimustele. Seejärel tuleb inimesel esitada avaldus konkreetse sotsiaal- või munitsipaaleluruumi üürimiseks ning linnaosa eluasemekomisjon otsustab siis ettepaneku tegemise üürilepingu sõlmimiseks. Otsus anda eluruum isiku kasutusse on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus. Kaalutlusotsuseid tuleb põhjendada. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Sotsiaal- ja munitsipaaleluruumid ning nende üürimine on piiratud avalik ressurss, mille jagamine peab olema läbipaistev ja kontrollitav.
25.Praegusel juhul on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus sündinud olukorras, kus hinnatud on kaebajale munitsipaaleluruumi üürile andmise võimalust. Kaebaja ei ole esitanud avaldust konkreetse asutamata eluruumi üürile saamiseks, kuid on korduvalt pöördunud haldusorgani poole üldise palvega anda talle üürile Tallinna kesklinnas munitsipaaleluruum. Tallinna linna õigusaktidest nähtub, et linna poolt välja pakutud munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks peab isik esitama täiendava taotluse lisaks eluruumi taotlejana arvele võtmise taotlusele. Riigikohus on selgitanud, et linna kohustus on sellises olukorras tagada, et isik, kellele eluruumi üürile võtmiseks pakutakse, saaks aru, et ta peab sellise (täiendava) taotluse esitama (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-91-13, p 18). Haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu üksnes vältimatult vajaliku menetluse toimetamine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et õigusteadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-91-13, p 16 ja selles viidatud 15.02.2005 otsus asjas nr 3-3-1-90-04, p 16).
26.Kaebaja avaldust lahendades ei ole vastustaja kõrvutanud X taotlust teiste munitsipaaleluruumi üürimist soovivate isikute taotlustega, vaid on üldistavalt järeldanud, et avaldus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole haldusaktist üheselt arusaadav, kas haldusorgan on sisuliselt keeldunud kaebaja avalduse eelisjärjekorras6 rahuldamast, selgitades, et isik on endiselt munitsipaaleluruumi järjekorras, või pidas haldusorgan võimalikuks X taotluse lahendamist esitatud kujul. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 54 lg 1). Põhjendused, millest tulenevalt haldusorgani kaalutlusõiguse alusel haldusakti annab, peavad nähtuma haldusaktist (HMS § 56 lg 3). HMS § 56 lg 2 nõuab haldusakti põhjendustes õigusliku aluse näitamist. Haldusaktis peab olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta (HMS § 57 lg 1). Vastustaja otsus nendele tingimustele ei vasta.
Vastustaja on 10.12.2020 teatanud L. Armile, et Tallinna Kesklinna Valitsuses on arvel munitsipaaleluruumi üürimist taotlejatena 250 leibkonda (dtl 29).
9(11)
3-22-1056
27.Lisaks ei nähtu, et haldusorgan oleks kontrollinud, kas X võib olla sotsiaaleluruumi vajaja ning selgitanud kaebajale kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenuste taotlemise võimalusi. Kuigi kaebaja on märkinud, et ei soovi erihoolekandeteenuseid, võib kaebaja nõus olla muude sotsiaalteenustega, mida kohalik omavalitsus saab kaebaja pakkuda, arvestades tema tervislikku seisundit.
28.Ringkonnakohtu hinnangul võib kaebaja vastata SHS § 41 lg-s 1 toodud tingimustele. Sotsiaalsete ja majanduslike tegurite koosmõju tõttu ei ole kaebaja suuteline ilmselt ise eluaset ostma või vabaturult üürima. Kaebajal on tuvastatud keskmine puue ja puuduv töövõime. See tähendab, et kaebaja igapäevased sissetulekud on piiratud ning tema võimalused vabaturult elamispinda üürida on perspektiivis pigem puudulikud. Vastustaja on kohtumenetluses märkinud, et kaebajal on kogunenud säästudena 10 000 – 14 000 eurot. Seda tuleb haldusorganil haldusmenetluses kontrollida ning anda kaebajale võimalus oma rahalise olukorra, sh raha päritolu selgitamiseks. Ringkonnakohtule nähtavatest asjaoludest oli see summa kaebajal siis, kui vastustaja oli kaebaja eestkostja ja võttis kaebaja arvele abi (eluruumi) vajajana.
29.Kohaliku omavalitsuse omandis olevate ruumide kasutusse andmise küsimuste üle otsustamisel on kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigus. Seetõttu ei saa kohus kohustada vastustajat kaebajale soodsa haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks. Küll aga saab kohus kohustada vastustajat lahendama kaebaja taotluse eluruumi üürile andmiseks (vt RVastS § 6 lg-d 4 ja 5 ja HKMS § 41 lg 3). Kohustamiskaebuse rahuldamise viisi valib HKMS § 41 lg 3 kohaselt kohus.
30.Tulenevalt eespool märgitust rahuldab ringkonnakohus kaebuse. Kuna vastustaja peab kaebaja taotluse uuesti lahendamisel kohaldama kaalutlusõigust ja kohus ei saa seda teha haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3), siis kohustab kolleegium vastustajat kaebaja taotlust eluruumi üürile andmiseks uuesti lahendama (HKMS § 41 lg 3). Vastustajal tuleb enne uue haldusakti andmist kaebajale selgitada, milliseid munitsipaal- või sotsiaaleluruume on kaebajal võimalik taotleda ning X-l tuleb vajadusel esitada vastustajale täpsustatud taotlus. III
31.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuna kaebus rahuldatakse, peab kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kandma vastustaja. Esimese astme kohtus taotles kaebaja menetluskulude väljamõistmist kokku 1291,20 eurot. Õigusabikulude kandmise kohustus on HKMS § 109 lgte 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud.
32.Apellatsiooniastmes on kaebaja tasunud riigilõivu 20 eurot. Muid menetluskulusid ei ole kaebajal apellatsioonimenetluses tekkinud. Seega on kaebaja arvesse minevad menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 1311,20 eurot.
33.Ringkonnakohus mõistab kaebaja esindajakulude katteks Tallinna linnalt välja 1271,20 eurot, mis vastab esindaja 12 töötunnile koos käibemaksuga (1200 eurot) ning sõidu- ja parkimiskuludele kokku 71,20 eurot koos käibemaksuga. Lisaks tuleb kaebuse rahuldamise tõttu mõista tervikuna välja riigilõiv kahes kohtuastmes kokku 40 eurot. Menetluskulud kogusummas 1311,20 eurot (1271,20 + 40) tuleb mõista välja Tallinna linnalt.
34.Kuna otsus kajastab kaebaja eraelulisi andmeid, siis tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
10(11)
3-22-1056 (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.