Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.10.2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-22-2605 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X (kaebaja) saabus Eestisse XX.XX.XXXX ning esitas samal päeval Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.PPA luges 31.10.2022 otsusega nr 12205150001-1 kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (resolutsiooni p 1), tegi talle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale vabatahtliku täitmise tähtajaga seitse päeva, mis kuulub täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (resolutsiooni p 2), ning kohaldas VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumiskohustuse täitmisest alates (resolutsiooni p 3). Kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks (VRKS § 4 lg 1). Kaebaja on väljendanud hirmu Venemaale tagasipöördumise ees, sest teda ootab seal kutse ajateenistusse, mille järel võidakse ta saata Ukrainasse sõdima. Kaebaja väitel on tal olnud konflikt sõjakomissariaadi ametnikuga ja sõjakomissariaat otsib teda taga. Kaebaja subjektiivse tagakiusukartuse aluseks on eelneva põhjal poliitiline meelsus (tema vaated ei ühti Venemaa riigivõimu vaadetega) ning kuulumine sotsiaalsesse gruppi (sõjaväeteenistuse ealine mees, kes ei soovi täita sõjaväekohustust). On vähetõenäoline, et Venemaa ametivõimud kiusaks kaebajat tema vaadete tõttu taga või võiks seda teha tulevikus. Kaebaja on osalenud ühel meeleavaldusel ja väljendanud meelsust sotsiaalvõrgustike kommentaariumites. Kaebaja ütlustest ei nähtu, et ta oleks olnud Venemaa võimude huviorbiidis või teda oleks süüdi mõistetud. Kaebaja väidab, et kui Venemaa ei oleks alustanud sõda Ukrainas, poleks ta koduriigist lahkunud ega taotlenud rahvusvahelist kaitset. Venemaal ei ole välja kuulutatud üldmobilisatsiooni ja kaebajal puudub oht võtta osa soovimatust sõjategevusest. Üldmobilisatsiooni asemel proovitakse leida sõdureid muul viisil, nt meelitatakse sõjaveterane, ajateenijaid ja vaeseid noori. Sõtta ei saadeta sunniviisiliselt etnilisi venelasi, vaid muudest piirkondadest pärit mehi. Kaebaja ei ole läbinud Venemaal kohustuslikku sõjaväeteenistust, tal puudub sõjaväepilet ja seetõttu ei kuulu ta võimaliku üldmobilisatsiooni alla. Kaebaja taotlus on kantud eesmärgist mitte läbida kohustuslikku sõjaväeteenistust. Kaebaja hirm, et tema suhtes võidakse alustada sõjaväeteenistusest või mobilisatsioonist kõrvale hoidmise tõttu kriminaalmenetlust, ei ole samuti objektiivselt põhjendatud. Päritoluriigi info ei kinnita, et kõik Venemaal kohustuslikku sõjaväeteenistust läbivad mehed saadetakse väljaõppe ajal Ukrainasse. Puuduvad tõendid, et kaebajat oleks kohustatud ilmuma sõjaväeteenistusse. Venemaa seadused näevad ette võimaluse lükata kohustuslik sõjaväeteenistus edasi. Pole eluliselt usutav, et keegi oleks kaebajat Venemaal sotsiaalmeedias avaldatud kommentaaride tõttu nii suurel määral mõjutanud kui kaebaja väidab. Kaebaja ütlustest kumab läbi, et opositsiooniline tegevus ei olnud tema põhitegevus või oluline osa tema igapäevaelust. Osalemine ühel Aleksei Navalnõid toetaval miitingul ei ole nii märkimisväärne, et kaebaja poliitiline tegevus võiks Venemaa ametivõimudele huvi pakkuda. Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mille tõttu võiks kaebaja elu seal ohus olla. Puudub teave, et tagasipöördunud Venemaa kodanikke võiks ohustada tagakius või tõsine oht põhjusel, et nad on taotlenud Euroopas varjupaika. 2(9)
3-22-2605 Kaebajale tuleb teha vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus. Kaebaja tegi PPA-ga koostööd, ta ei esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ning ta pole muul moel takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Kaebaja ütles vestlusel, et on nõus lahkuma Venemaale. Puuduvad lahkumisettekirjutuse tegemist takistavad asjaolud. Kaebajal ei ole Eestis sugulasi ning Poolas elab tema onupoeg, kellega suheldakse interneti vahendusel. Ka tervislik seisund ei takista lahkumist. Sihtriigiks tuleb määrata Venemaa, kus kaebaja ei ole ohus ning kuhu väljasaatmine ei ole vastuolus VSS §-s 171 nimetatud põhimõtetega. Kaebaja selgitas, et saab lahkuda 7 päeva jooksul. Sissesõidukeeldu tuleb kohaldada 3 aastaks. Puuduvad asjaolud, mille tõttu tuleks jätta sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata. 3-aastane sissesõidukeeld on proportsionaalne ja puuduvad selle kestuse vähendamist tingivad kergendavad asjaolud.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 31.10.2022 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Kaebajat hakatakse Venemaale naastes tõenäoliselt oma poliitiliste veendumuste tõttu taga kiusama ning teda võidakse saata Ukrainasse sõtta. Kaebaja kardab, et sõjaväeteenistusest hoidumisel võetakse ta kinni, teda koheldakse ebainimlikult ning võidakse karistada ebaõiglase karistusega. Rahvusvahelise kaitse andmine on võimalik, kui isik keeldub sõjaväeteenistusse minemast olukorras, kus teda võidakse sundida osalema sõjalises konfliktis, mille rahvusvaheline üldsus on hukka mõistnud. Kaebaja peaks sõdima oma Ukrainas elavate sugulaste vastu. Kaebaja on Ukraina sõja vastu, ta on avaldanud riigivastaseid sõnavõtte sotsiaalmeedias ning osalenud meeleavaldusel „Navalnõi 2018“. Venemaa jõustruktuurid võivad otsida kaebaja suhtlusvõrgustike arhiivist välja riigivastased sõnavõtud, mille alusel võidakse ta võtta kriminaalvastutusele. Venemaa uurimisasutustel on kõrgendatud huvi peatada teisitimõtlejate ja sõjavastaste tegevus, karistada võimalikult paljusid ja hirmutada sellega teisi kodanikke. Kaebaja ei pea tõendama, et teda kiusati taga või päritoluriigi ametiisikud olid temaga seotud asjaoludest teadlikud juba enne tema riigist lahkumist. Venemaa seadused annavad õiguse karistada isikuid kuni 15-aastase vanglakaristusega, kui diskrediteeritakse Venemaa relvajõude või levitatakse nende kohta „valeteavet“. Kaebaja on sõjaväekohustuslasena arvel alates 2015. a-st ning talle anti ajapikendus õppeperioodiks kuni 2020. a suveni. 2020. a kutseperioodil kutsuti kaebaja meditsiinilisele läbivaatusele ja kutsekomisjoni istungile, kus talle omistati meditsiinilistel põhjustel sõjaväeteenistuse kõlblikkuse tase „B-3“ – kõlblik väheste piirangutega. Kaebaja vaidlustas selle otsuse kohtus, kuid kohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. Tol perioodil kaebajat enam sõjaväeteenistusse ei kutsutud, kuid nüüd on ta saanud uue kutse. Venemaa asendab mobilisatsiooni korralise väeteenistusse kutsumisega. Kutsealused võidakse saata sõjaväeteenistuse käigus Ukrainasse lahingutegevuse tsooni. Venemaa kutsealused juba sõdivad Ukraina territooriumil. Sel aastal kuulutatakse Venemaal välja mobilisatsioon, sõjaolukord ja suletakse piirid. Kutsealused võidakse saata Ukraina piiriäärsetesse piirkondadesse, Ukraina võib alustada pealetungi ja konflikt võib eskaleeruda ning piiriäärsed alad võivad jääda Ukraina raketilöökide alla. Seetõttu kujutab sõjaväeteenistus Venemaa sõjaväes aastatel 2022–2023 reaalset ohtu kaebaja elule ja tervisele. Kui Venemaal kuulutatakse välja mobilisatsioon, langeksid tõenäoliselt mobilisatsiooni alla just kaitseväelased, sest nad juba asuvad komplekteeritud väeosades. Militaarkohustusest kõrvalehoidmise eest on karistus 10 aastat vanglat. Kaebaja suhtes võidakse Venemaal alustada kriminaalmenetlust sõjaväeteenistusest või mobilisatsioonist kõrvalehoidmise tõttu. Kaebaja võib olla sõjaväekomissariaadi poolt tagaotsitav – seda kinnitavad iga-aastased sõjaväekutsed, lisaks on sõjaväekomissariaadist helistatud kaebaja emale ning käidud kaebaja kodus. 3(9)
3-22-2605 Kaebajale tuleks anda vähemalt täiendav kaitse, sest tema suhtes võidakse fabritseerida kriminaalsüüdistus. Venemaa riigivõimu strateegiaks on massiline hirmutamine. Selle tulemusel aitavad riigipoolset vaimset ja füüsilist vägivalda ellu viia ka tavalised inimesed, sest kardetakse, et ka neid seostatakse riigivastase tegevusega, kui nad ei väljenda aktiivselt vastupidist või ei reageeri teisitimõtlejate väljaütlemistele. Viimase aja kriminaalpoliitika on ebainimlikult range nende suhtes, kes ei täida militaarkohustust. Ukrainasse sõdima saadetakse just ajateenijaid. Oht kaebaja õiguste rikkumiseks on reaalne. 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamine ei ole proportsionaalne. PPA lähtub eeldusest, et sissesõidukeeldu tuleb kohaldada, mistõttu on ka äraspidised otsuse põhjendused. VSS § 7 4 lg 4 võimaldab jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Venemaa kodanike tuleviku suhtes puudub kindlus ja prognoositavus. Ei ole teada, mil määral mõjutab sõjategevus edaspidi inimeste igapäevaelu. Kaebaja on menetluse läbiviimisele kaasa aidanud, ta ei ole viibinud Eestis seadusliku aluseta, ei ole käitunud pahatahtlikult. Seega tuleks kaebajale tagada võimalus, et kui Venemaale tagasi saates muutuks tagakius väljakannatamatuks, saaks ta uuesti taotleda rahvusvahelist kaitset ja turvaliselt emigreeruda oma päritoluriigist.
4.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.
5.Tallinna Halduskohus jättis 21.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning menetlusabiga seotud menetluskulud riigi ja muud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2). Kaebaja ei soovi minna Venemaal sõjaväeteenistusse ja tal on olnud kohtuvaidlus kutsekomisjoni otsuse õiguspärasuse üle. Samuti on kaebaja vahetanud sotsiaalmeedia kommentaariumis arvamusi tundmatute inimestega ning neid vestlusi ei saa pidada kuigi sõbralikeks. Need asjaolud ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Kaebaja isikuline profiil ei ole selline, et pakuks Venemaa võimudele huvi sellisel määral, et teda hakatakse Venemaal taga kiusama rassi, usu, rahvuse, poliitilise meelsuse või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu. VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Tagakiusu jaatamiseks peaks olema isikule saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse. Hinnata tuleks, kas ja millised on isiku keeldumise võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada, samuti milliseid teenistusülesandeid isik peaks täitma (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26). Rahvusvahelise kaitse saamise välistab see, kui sõjaväekohustusest pääsemiseks on olemas seaduslik alus (Euroopa Kohtu otsus C-280/21, p 35; C-238/19, p-d 27–32). Euroopa Kohus selgitas otsuses C-472/13 direktiivi asjakohaste sätete kohta järgmist: a) sätetega on hõlmatud kõik sõjaväelased, sh logistiline ja abipersonal; b) sättes peetakse silmas olukordi, kus läbitav sõjaväeteenistus iseenesest eeldab konkreetses konfliktis sõjakuritegude toimepanemist, sh olukorrad, kus pagulasseisundi taotleja osaleb vaid kaudselt nende kuritegude toimepanemises, kuna oma teenistusülesandeid täites pakub ta mõistliku usutavusega vältimatut abi nende kuritegude ettevalmistamisel või täideviimisel; c) silmas ei peeta eranditult neid olukordi, kus on tõendatud, et sõjakuriteod on juba toime pandud või võivad kuuluda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, vaid ka neid, kus pagulasseisundi taotleja suudab tõendada, et niisuguste kuritegude toimepanemine on väga tõenäoline; d) faktide hindamine peab tuginema tõendite kogumile, mis kõiki kõnealuseid asjaolusid arvesse võttes saab tõendada, et see teenistusolukord võib usutavalt viia väidetavate sõjakuritegude toimepanemiseni; e) hindamisel tuleb arvesse võtta, et sõjaline sekkumine põhineb ÜRO mandaadil või rahvusvahelise üldsuse konsensusel, ning et sõjalisi operatsioone läbiviivas riigis või riikides on sõjakuriteod karistatavad; f) teenistusest keeldumine peab olema ainus vahend, mille abil pagulasseisundi taotleja saab vältida väidetavates sõjakuritegudes osalemist, ning järelikult asjaolu, et ta hoidus kasutamast menetlust, mis andnuks talle 4(9)
3-22-2605 sõjaväeteenistusest keelduja staatuse, välistab igasuguse kaitse andmise direktiivi alusel, välja arvatud siis, kui nimetatud taotleja tõendab, et ühtki seda laadi menetlust ei olnud tema konkreetses olukorras võimalik kasutada. Euroopa Kohus märkis asjades C-238/19 ja C-472/13, et pelgalt süüdimõistmine või karistamine ei ole piisav, vaid see peab olema seotud ühega viiest tagakiusu alusest ning karistus peab olema ebaproportsionaalne või diskrimineeriv. Pole vaidlust, et kaebaja võeti kaitseväekohustuslasena arvele 2015. a-l; seoses ülikooliõpingutega vabastati ta sõjaväekohustusest 2020. a suveni; 2020. a kutseperioodil kutsuti kaebaja meditsiinilisele läbivaatusele ja kutsekomisjoni istungile, kuhu ta ilmus ning kus talle määrati kõlblikkuse tase B-3 (kõlblik väheste piirangutega); kaebaja vaidlustas kohtus komisjoni otsuse keelduda tema saatmisest meditsiinilisele läbivaatusele seoses kaebusega kaitseväeteenistuse läbimist takistava kroonilise haiguse ägenemisele, kuid kaebus jäi rahuldamata. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle on sisepassi löödud tempel sõjaväekohustuse kohta ja antud sõjaväepilet. Kaebaja ei ole veenvalt ära näidanud, et Venemaal puuduks tal võimalus keelduda sõjaväeteenistusest, taotleda sõjaväekõlblikkuse kordushindamist või asendada sõjaväeteenistus tsiviilteenistusega. Nt selgitati Venemaal tehtud kohtuotsuses, et kui kodaniku meditsiinilisel läbivaatusel enne tema suunamist kaitseväeteenistusse või kontrollläbivaatusel tuvastatakse tema tervislikus seisundis kõrvalekaldumised, mis muudavad tema kaitseväeteenistuse kõlblikkuse kategooriat, tühistatakse kutsekomisjoni otsus. Seega kui kaebaja tervislik seisund on pärast 2020. a hindamist muutunud, siis on tal võimalik taotleda kordushindamist ja vältida sõjaväeteenistust. 2020. a-l, kui kaebaja seda tegi, siis ei värvatud teda kohtuvaidluse ajal sõjaväeteenistusse. Tõenditest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud 2020. a-l sõjaväeteenistuse läbimisega seoses sisemine vastuolu. Ta ei vältinud komisjoni ega otsinud aktiivselt võimalust sõjaväeteenistusest keeldumiseks. Pole tõendatud, et kaebajale oleks üldse 2022. a-l sõjaväekutse kätte toimetatud. Kaebaja väitel on teda alates 2020. a-st püütud sõjaväeteenistusse kutsuda kahel korral, kuid kummalgi korral ei ole kutset õnnestunud kätte toimetada, mistõttu ei ole ta pidanud sõjaväeteenistusse ilmuma. Kaebaja väitel toimub uus sõjaväeteenistusse värbamine 2023. a sügisel ning ei ole välistatud, et kaebajal oleks võimalik see asendada nt tsiviilteenistusega või taotleda tervisliku seisundi kordushindamist. Kokkuvõttes on kaebaja hirm rindele saatmise ees hüpoteetiline. Lisaks ei nähtu, et see hirm oleks seotud ühega viiest VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud tagakiusamise alusest. Puudub teave, et Venemaa eelistaks rindele saata neid ajateenijaid, kes on poliitilise võimuga opositsioonis või kes on tugevalt sõjavastased. 2023. a sügiseni, mil kaebaja sõnul toimub uus värbamiste laine, on veel aega ning pole välistatud, et selleks ajaks on sõda juba Ukraina võiduga lõppenud. Kaebaja väited võimalikust üldmobilisatsioonist ja mobilisatsiooni korras Ukrainasse sõdima saatmisest ei ole tõenäolised, sest kaebaja ei ole läbinud sõjaväeteenistust ning tal puudub igasugune sõjaline väljaõpe ja kogemus. Kaebaja väide, et ta võib olla sõjaväekomissariaadi poolt tagaotsitav, on hüpoteetiline. Mõistet „poliitilised vaated“ tuleb tõlgendada laialt ning see hõlmab mis tahes vaadet, mis puudutab riigiaparaati, valitsust, ühiskonda või poliitikat. Inimeselt ei saa oodata, et ta taganeks oma poliitilistest veendumustest või varjaks eelnimetatuid selleks, et vältida tagakiusu oma päritoluriigis (Euroopa Kohtu lahendid asjades C-199-201/12, C-71/11 ja C-99/11; C-56/17). Kaebaja on osalenud sotsiaalmeedia vestlustes, kuid ei ole teinud seal võimu- või sõjavastaseid üleskutseid. Kommentaariumis vestlemist ei saa pidada poliitilise meelsuse väljendamiseks viisil, mille tulemuseks võiks olla rahvusvahelise kaitse saamine. Tegemist ei ole süstemaatilise ja pideva poliitilise meelsuse avaldamisega. Ehkki Venemaal elavad inimesed on mõjutatud kohalikust propagandast ning sellest, mida võimumeelne meedia neile räägib, on Venemaal palju inimesi, kes ei toeta praegust poliitilist olukorda ja Ukraina sõda ning on võimuga opositsioonis. Samuti on Venemaal inimesi, kes postitavad sotsiaalmeedias, kuid päritoluriigi info alusel ei ole tõenäoline, et mõne üksiku postituse alusel võidakse kaebajat hakata süsteemselt taga kiusama. 5(9)
3-22-2605 Kuigi pärast laiaulatusliku agressioonisõja algust on Venemaal õigusakte muudetud ning selle tulemusel võiks kriminaalkorras karistada iga isikut, kes ei poolda Ukraina sõda ning Venemaa võimuladvikut ja poliitikat, tuleb hinnata, milline on tõenäosus, et kaebajat võidakse karistada. PPA leidis õigesti, et selline tõenäosus on väike. PPA leidis õigesti, et kaebajal ei ole alust saada täiendavat kaitset. Ka lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased. Neis küsimustes puudub vajadus korrata vaidlustatud haldusakti põhjendusi. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaks aluse kahelda sissesõidukeelu proportsionaalsuses. Rahvusvahelise kaitse menetlus on salajane ja pole alust arvata, et Venemaa riigivõim saab sellest teada. Kui olukord päritoluriigis muutub, saab kaebaja uuesti sealt lahkuda ja taotleda rahvusvahelist kaitset, sõltumata sissesõidukeelust. Samuti on kaebajal õigus asjaolude muutumise korral taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või selle kehtivusaja peatamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja jääb varem avaldatud seisukohtade juurde. Halduskohus eksis tõendite hindamisel ega arvestanud kaebaja isikliku olukorraga. Venemaal on muudetud õigusakte selliselt, et ajateenistusse kutsumine on veel lihtsam. Sõjaväekutsete kättetoimetamine on muutunud formaalsuseks ja sõjaväekohustuse vältimine on sisuliselt võimatu. Kaebaja on 24-aastane ning talle on saadetud kutse ilmuda sõjaväelisele registreerimisele ja arstlikule läbivaatusele. Ajateenistusse kutsutud isikud saadetakse Ukrainasse sõtta. Kaebajat on oma poliitiliste vaadete tõttu solvatud ja ähvardatud ning tema poliitiline meelsus on tõsiseltvõetav. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne.
7.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Venemaal on muudetud seadusi selliselt, et sõjaväeteenistuse kutse kättetoimetamine on lihtsam, kuid kaebaja puhul ei ole sõjaväeteenistusse kutsumine tõendatud. Kaebaja on saanud 2022. a-l kutse arstlikule läbivaatusele ja värbamiskomisjoni, kuid sõjaväeteenistuse läbimise kutse kättetoimetamine pole tõendatud. Kui lugeda kutse saamine tõendatuks, on kaebajal võimalik taotleda asendusteenistust (kuigi see võib olla keeruline) või oma terviseseisundi korduvat hindamist. Kui kaebaja siiski kutsutakse ajateenistusse, on oht, et ta saadetakse Ukraina vastu sõdima, hüpoteetiline.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.HKMS § 158 lg 31 esimene lause sätestab, et rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust hindab halduskohus kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid ja tõendeid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (vt Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud lahendid). Seepärast võtab ringkonnakohus asja juurde apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid (apellatsioonkaebuse p-s 1.5 viidatud artiklid, PPA 01.06.2023 ja 25.08.2023 menetlusdokumentide lisad). Tõendeid puudutavad olukorda Venemaal seoses ajateenistusse kutsumise ja mobilisatsiooniga. Ringkonnakohus peab arvestama uute arengutega päritoluriigis, mis võivad mõjutada kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamist.
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
10.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja 6(9)
3-22-2605 eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Halduskohus määratles kaebaja tagakiusukartuse alustena õigesti poliitilise meelsuse ja kuulumise sotsiaalsesse gruppi, lähtus asja lahendamisel asjakohastest õigusnormidest ja kohtupraktikast ning jõudis kaebajaga seotud asjaolusid ja kogutud tõendeid hinnates õigele järeldusele, et kaebajat ei saa tunnustada pagulasena. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
11.VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Halduskohus selgitas õigesti, et kaebaja pagulasena tunnustamise eeldused (vt halduskohtu otsuse p 13) ei ole täidetud: kaebajale ajateenistuse kutse kättetoimetamine ei ole tõendatud, kuid ka sellise kutse kättetoimetamist eeldades pole alust arvata, et kaebajal puuduks võimalus taotleda oma sõjaväekõlbulikkuse korduvat hindamist, kui tema tervislik seisund on halvenenud, või võimalust läbida asendusteenistus. Kui kaebaja siiski võetakse ajateenistusse, siis ei suurenda tema isikuline profiil tõenäosust, et ta saadetakse Ukrainasse sõdima. Ajateenistust on võimalik läbida ka muid ülesandeid täites. Seepärast ei ole kaebaja subjektiivne hirm, et ta võetakse ajateenistusse ja saadetakse Ukrainasse sõdima, objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Halduskohtu otsuse tegemise aluseks olnud päritoluriigi teavet arvestades ei saanud pidada tõenäoliseks ka kaebaja profiiliga isiku mobiliseerimist ilma eelnevat ajateenistust läbimata.
12.Apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Apellatsioonkaebuse p-s 1.5 viidatud artiklitest saab järeldada, et 2023. a aprillis vastu võetud seadusemuudatusega lihtsustati Venemaal ajateenistusse kutsumise süsteemi selliselt, et kutseid hakatakse laiali saatma elektrooniliselt riigiteenuste portaali kaudu; ajateenistusest kõrvalehoidjatel ei lubata Venemaalt lahkuda ja riigisiseselt piiratakse nende õigusi. Eeltoodu põhjal saab eeldada, et kui kaebajale saadetakse kutse ajateenistusse, siis loetakse see kätte toimetatuks ka siis, kui seda ei saa kaebajale isiklikult üle anda. Samas ei ole pelgalt võimalus, et kaebaja kutsutakse ajateenistusse või sellest kõrvale hoidmise tõttu võidakse piirata tema õigusi või määrata rahatrahv, piisav, et anda talle rahvusvahelist kaitset (vt halduskohtu otsuse p-s 13 viidatud Riigikohtu ja Euroopa Kohtu lahendites nimetatud kriteeriumid). Vastustaja esitatud tõenditest selgub ka, et ajateenistusele on jätkuvalt olemas alternatiiv tsiviilteenistuse näol, kuigi asendusteenistuse taotlemine on bürokraatlik ja võib olla keerukas (dtl 635 jj). Puuduvad andmed, et kaebaja oleks esitanud Venemaa asjaomasele haldusorganile taotluse läbida asendusteenistus.
13.Vastustaja on viidanud 2022. a artiklile, mille kohaselt ei ole Venemaal oodata massilisi mobilisatsioone, sest eeskätt värvatakse relvajõududesse lepingulisi sõdureid (dtl 642 jj). Apellatsioonkaebuse p-s 1.5 viidatud artiklitest selgub, et 2023. a aprilli seisuga oli Venemaa poliitika jätkuvalt selline, et eelkõige proovitakse meelitada mehi sõlmima lepinguid relvajõududesse teenima astumiseks. Suuremat mobiliseerimislainet ei pidanud eksperdid 2023. a aprillis tõenäoliseks. Puuduvad andmed, et kohtuotsuse tegemise aja seisuga oleks olukord Venemaal oluliselt muutunud ja toimunud oleks üldine mobilisatsioon, mis mh hõlmaks kaebaja profiiliga mehi, kes ei ole läbinud ajateenistust ja kellel puudub igasugune sõjaväeline väljaõpe ja kogemus. Kui siiski eeldada, et välja kuulutatakse üldmobilisatsioon ja ka kaebaja mobiliseeritakse, sõltuks kaebaja tunnustamine pagulasena mh sellest, millised ülesandeid ta peaks mobiliseerimise korral täitma (vt halduskohtu otsuse p-s 13 viidatud Riigikohtu ja Euroopa Kohtu lahendites nimetatud kriteeriumid).
14.Kokkuvõttes on kohtuotsuse tegemise aja seisuga jätkuvalt hüpoteetiline kaebaja kartus, et ta peab osalema sõjategevuses Ukrainas ja panema seal toime VRKS §-s 22 nimetatud tegusid, sh rahu- või inimsusvastaseid või sõjakuritegusid.
7(9)
3-22-2605
15.Halduskohus ei seadnud kahtluse alla, et kaebaja on avaldanud sotsiaalmeedia kommentaarides Venemaa riigivõimu suhtes kriitilisi seisukohti ja osalenud 2018. a-l ühel poliitilisel meeleavaldusel. Õige on aga halduskohtu järeldus, et tegemist ei ole süstemaatilise ja pideva meelsuse avaldamisega, mida saaks pidada kaebaja jaoks oluliseks. Pole tõenäoline, et kaebaja on sattunud oma poliitilise meelsuse või sõjaväekomissariaadiga aset leidnud erimeelsuste tõttu Venemaa riigivõimu huviorbiiti või satuks sinna Venemaale tagasipöördumise korral. Apellatsioonimenetluses ei ole esitatud selle tagakiusamise aluse kohta uusi asjaolusid või tõendeid, mida halduskohus poleks juba hinnanud.
16.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).
17.Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajat ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega leidis halduskohus õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks.
18.Kuna kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks, on õiguspärane ka lahkumisettekirjutus (VSS § 72 lg-d 1, 11 ja 4). Kaebaja ei ole selle kohta apellatsioonimenetluses mingeid vastuväiteid esitanud, mistõttu ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
19.Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärane (VSS § 74 lg 1). Sissesõidukeelu tähtaja määramine on kaalutlusotsus (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja pole esile toonud erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui kolm aastat. Kaebajal puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid Eestis ja teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis toonuks kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise humaansetel kaalutlustel. Väite, et kaebajat ähvardab Venemaale tagasipöördumise korral karistamine, lükkab ümber halduskohtu otsuses tuvastatud asjaolu, et kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitsele ning tema hirm tagakiusamise ees ei ole põhjendatud. Kohaldatud sissesõidukeeld ei takista kaebajal päritoluriigist emigreerumist. Kaebajal on võimalik siirduda väljapoole Schengeni ala jäävatesse riikidesse ja seda ka otse Eestist, sest kaebajale on tehtud ettekirjutus lahkumiseks vabatahtliku täitmistähtajaga. Sissesõidukeeld ei takista hädavajaduse tekkimisel kaebajal Schengeni riikide piirile saabumisel taotleda rahvusvahelist kaitset (vt VSS § 28 lg 4). Asjaolude muutumise korral saab taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või peatamist (VSS §-d 32 ja 321).
20.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kaebajale on antud menetlusabi riigilõivu tasumiseks ning tõlkimise kulude kandmiseks (vt halduskohtu 06.01.2023 määrus), samuti riigi õigusabi kohtus esindamiseks. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Esindaja 8(9)
3-22-2605 tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Muud võimalikud menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
21.Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.