Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.03.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-840
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2023 otsuse nr 12210040033-1 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindajad UP ja KT Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja RL
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.07.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ning Politseiapellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
ja
Piirivalveameti
RESOLUTSIOON
Võtta asja juurde apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid.
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
4.Tühistada Tallinna Halduskohtu 14.07.2023 otsuse resolutsiooni punkt 1 ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 2 jätta muutmata, kuid muuta selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
6.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi, sünniaeg ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärkidega.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
29.04.2024
Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-23-840 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X (sündinud XX.XX.XXXX, kaebaja) saabus Eestisse XX.XX.XXXX töötamise eesmärgil ja esitas 04.10.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 16.03.2023 otsusega nr 12210040033-1 kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20), tegi kaebajale ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva (väljasaatmiskohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-d 1, 11 ja 4) ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (VSS § 74 lg-d 1 ja 3). 1) Kaebajat ei ole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1). Kaebaja selgituse järgi on ta alates 2015. a-st elanud koos isaga Ukrainas. Ta tuli Eestisse tööle, kuid siis algas Ukrainas sõda. Venemaale tagasi pöördumise korral võidakse ta mobiliseerida ja saata Ukrainasse, kus ta peaks sõdima oma sugulaste vastu. Kui kaebaja keelduks sõdimast, siis pannakse ta vangi. Kaebaja on sõjas Ukraina poolt ja Venemaa vastu. PPA hinnangul ei ole kaebaja profiil selline, et ta võiks oma poliitilise meelsuse tõttu sattuda Venemaa ametiasutuste erilise tähelepanu alla. Kaebaja ei kuulu ühessegi liikumisse või ühingusse. Ta ei ole Venemaal tagaotsitav, teda pole seal kinni peetud või karistatud. Ta ei ole olnud Venemaal poliitiliselt aktiivne. Tal ei ole olnud probleeme oma poliitilise meelsuse või rahvuse tõttu. Rahvusvahelise kaitse saamiseks ei piisa sellest, et kaebajal on Venemaa riigivõimust erinev poliitiline meelsus. Kaebajaga seotud asjaolusid ja päritoluriigi teavet arvestades pole tõenäoline, et ta võidakse Venemaal mobiliseerida. Kaebaja väitel ei ole ta läbinud kohustuslikku ajateenistust, kuid talle saadeti üldise mobilisatsiooni raames kutse ilmuda 26.09.2022 sõjaväekomissariaati. Kaebaja ütlused on selles osas vastuolulised ja ebausutavad. Kaebaja ei ole andnud vastuolude kohta mõistlikku selgitust. PPA-l on kahtlus, et mobilisatsioonikutse on kunstlikult tekitatud tõend, et suurendada rahvusvahelise kaitse saamise tõenäosust. Mobiliseerimine üksi poleks ka alus anda kaebajale rahvusvaheline kaitse. 2) Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset, sest Venemaale tagasi pöördudes ei ähvardaks teda tõsine ja vahetu oht (VRKS § 4 lg 3). 3) Lahkumisettekirjutuse tegemisel tuleb arvestada järgmisi asjaolusid: kaebaja tegi PPA-ga koostööd; kaebaja andis nõusoleku lahkuda Eestist, kui tema rahvusvahelise kaitse taotlus jääb rahuldamata; puuduvad majanduslikud, sotsiaalsed või tervislikud põhjused, mille tõttu tuleks jätta lahkumisettekirjutus tegemata; kaebajal on Eestis poolvend, kellel puudub alus siin viibida; kaebaja on Venemaa kodanik ja tal on kehtiv pass; väljasaatmine ei ole vastuolus VSS §-s 171 sätestatud põhimõtetega. Sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvestada sarnaste asjaoludega. Puuduvad põhjused jätta sissesõidukeeld kohaldamata. 2(10)
3-23-840
3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16.03.2023 otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi või alternatiivselt kaaluda sissesõidukeelu mittekohaldamist või lühendamist. PPA oleks pidanud arvestama kogumis kõiki tagakiusamise aluseid ja kaebajaga seotud asjaolusid, sh kaebaja Ukraina tausta. PPA on vääralt leidnud, et kaebaja ei ole usaldusväärne. Ebakõlad vestluste protokollides on tekkinud tõlgi ja protokollija tõttu. Võimalik, et tõlk ei saanud kaebajast piisavalt hästi aru, sest kaebaja räägib läbisegi vene ja ukraina keelt. PPA otsuses on mitmeid faktivigu. Kaebaja läks koos isaga Ukrainasse elama 2013. a-l alaealisena ning lahkus sealt 2021. a-l, kui tuli Eestisse tööle. PPA väited mobilisatsioonikutse võltsimisest on alusetud. Kaebaja ema edastas kaebajale kutse koopia alles 03.02.2023 ja kaebaja esitas selle kohe PPA-le. 2022. a novembris PPA-le seletusi andes ei teadnud kaebaja kutse olemasolust. Kaebaja suhted emaga ei ole lähedased ja nad ei suhtle tihti. PPA ei soovinud küsitleda telefoni teel kaebaja ema, et asjaolusid täpsemalt selgitada, kuigi kaebaja pakkus seda võimalust. PPA on meelestatud kaebaja vastu, sest kaebaja ema töötab Venemaal politseis. Kaebaja on 25-aastane Venemaa kodanik, kes ei ole läbinud ajateenistust. Tema sisepassis on 09.06.2017 seisuga märge, et ta on sõjaväekohustuslane. Sisepass on väljastatud Ukrainas. Kaebaja räägib vene keelt tugeva ukraina aktsendiga. Kaebaja on saanud mobilisatsioonikutse. Need asjaolud tekitavad Venemaa ametiasutustes huvi kaebaja vastu juba piiriületusel ja ta võidakse viia piirilt otse sõjaväekomissariaati. Pole tähtsust, kas kaebaja saadetakse rindele ajateenija või mobiliseerituna. PPA ei ole asja lahendamisel lähtunud aja- ja asjakohasest päritoluriigi teabest. 2023. a aprillis tuli uudis, et Venemaal mobiliseeritakse veel 500 000 inimest. 2023. a-l jõustub seadus, mille kohaselt võidakse sõjaväelastele ja reservväelastele väljastada elektroonilisi kutseid, mille puhul pole oluline, kas adressaat kutse ka tegelikult kätte saab. Mobiliseeritakse ka neid, kes ei ole läbinud ajateenistust. Karistused sõjaväeteenistusest hoidumise eest muutuvad järjest karmimaks. Kaebajat võib mobilisatsioonist kõrvale hoidmise eest ähvardada ebaproportsionaalne karistus. Kui eeldada, et kaebaja pole saanud mobilisatsioonikutset, peab ta tõenäoliselt minema ajateenistusse ja võib ikkagi sattuda Ukrainasse sõdima. PPA pole arvestanud kaebaja Ukraina taustaga ega hinnanud tagakiusamise alusena kaebaja rahvust. Kaebaja läks Ukrainasse elama lapsena ja peab end ukrainlaseks Kaebaja teised pereliikmed peale ema elavad Ukrainas ja toetavad Ukrainat. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ka juhul, kui kaebajale ei anta rahvusvahelist kaitset, sest sissesõidukeelu kehtimise ajal ei ole tal võimalik turvaliselt Ukrainasse tagasi pöörduda.
4.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuse põhjenduste juurde. Tõlkeprobleemide tõttu oli kaebaja ja vastustaja vahel möödarääkimisi, kuid see ei lükka ümber PPA järeldust, et kaebaja väited ei ole usaldusväärsed. Päritoluriigi teabest ei tulene, et Ukrainasse sõdima saadetakse sõjalise väljaõppeta inimesi vastu nende tahtmist. Kaebajal oleks võimalik ajateenistuse asemel taotleda võimalust läbida alternatiivne tsiviilteenistus. Teave Ukraina päritolu Venemaa kodanike piiriületuse kohta on piiratud, kuid PPA-le teadaolevalt on nt Ukraina sõjapõgenikud Venemaad külastanud ja tulnud suuremate probleemideta Eestisse tagasi. Piiril küsitlemine ei oleks käsitatav tagakiusamisena. Sõjaväekohustus on seotud kodakondsuse, mitte rahvusega. Kaebaja ei väljendanud haldusmenetluses hirmu, et teda hakatakse rahvuse tõttu taga kiusama. Päritoluriigi teabe järgi on see kartus alusetu.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 14.07.2023 otsusega kaebuse, tühistas PPA 16.03.2023 otsuse ja kohustas PPA-d kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama (resolutsiooni p 1) ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 2). 3(10)
3-23-840 PPA rikkus uurimispõhimõtet, sest jättis kogumata ja hindamata asjakohased tõendid ning päritoluriigi teabe. Pagulase staatuse saamiseks ei ole vaja, et kaebajat oleks juba taga kiusatud, vaid piisab kahtlusest, et see võib juhtuda päritoluriiki tagasi pöördudes. PPA ei arvestanud kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid (ta on mobilisatsioonikohustuslikus eas, tema passis on sõjaväekohustuslase märge, ta on rahvuselt ukrainlane, tema isa elab Ukrainas, sõjaväekomissariaat on kaebajat juba otsinud, kaebajale on edastatud mobilisatsioonikutse). Jääb arusaamatuks, kuidas saab PPA välja toodud päritoluriigi info valguses pidada kaebaja mobiliseerimist ebatõenäoliseks. Sõjalise väljaõppeta sõjategevuses osalemise kohustus on käsitatav tagakiusamisena. Venemaal on vastu võetud seadused, mille järgi tuleb mobilisatsioonile alluda ka elektroonilise teate saamisel (personaalset kutset väljastamata) ning sellise teate saajatele rakendub automaatselt riigist lahkumise keeld. Neile, kes ei ilmu sõjaväekomissariaati, kohaldatakse erinevaid piiranguid (nt keelatakse tehingud kinnisavaraga või pangateenused). Venemaal on plaanis mobiliseerida veel 500 000 inimest. Seega ei ole kaebaja sõjaväeteenistusse värbamine ja sõjategevusse kaasamine ebatõenäoline. Kaebaja on tõendanud, et talle on saadetud mobilisatsioonikutse, ning põhjendanud, miks ta ei esitanud kutset ega rääkinud sellest 04.11.2022 vestlusel. PPA kahtlus, et kutse ei ole ehtne, on alusetu. Isegi kui kutse pole ehtne, võidakse kaebaja ikkagi mobiliseerida. Päritoluriigi teabe järgi on saadetud rindele ka väljaõppeta isikuid ja ajateenistujaid ning sõjaväeteenistusest keeldujatele kaasnevad tõsised tagajärjed, nt peetakse neid kinni inimväärikust alandavates tingimustes ja neile määratakse ebaproportsionaalseid karistusi. Venemaa ametiasutused kasutavad vaimset ja füüsilist vägivalda, et sundida kinni peetud isikuid Ukrainasse rindele. PPA pole kogunud ja analüüsinud päritoluriigi teavet, millest saaks järeldada, et kaebajal on reaalne võimalus keelduda sõjaväeteenistusest ja läbida alternatiivne tsiviilteenistus. Keeldumist saab käsitada poliitilise meelsuse avaldamisena, mis saab Venemaa ametiasutustele teatavaks ja mis toob kaasa tagakiusamise. Kui kaebaja saadetakse Ukrainasse sõdima, saab eeldada, et ta peab otseselt või kaudselt osalema sõjakuritegude toimepanemises. Tagakiusamise ohtu suurendab kaebaja Ukraina taust, mis tõenäoliselt saab Venemaa ametiasutustele teatavaks juba piiriületusel. PPA ei ole kogunud ja hinnanud teavet selle kohta, kuidas koheldakse Venemaale tagasi pöördumisel Venemaa kodanikke, kes on rahvuselt ukrainlased ja elanud pikka aega Ukrainas. Kaebaja on esitanud päritoluriigi teavet, mille kohaselt on ukrainlased Venemaa ametiasutuste kõrgendatud tähelepanu all ning nende seast otsitakse Venemaa suhtes vaenulikult meelestatud inimesi, selliseid inimesi küsitletakse, nende sidevahendeid otsitakse läbi, mõnikord ka ähvardatakse ja kasutatakse füüsilist vägivalda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.PPA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 ja teha uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata. Halduskohus hindas tõendeid ühekülgselt ja rajas otsuse peamiselt kaebaja seisukohtadele, jättes vastustaja seisukohad ja tõendid tähelepanuta. Halduskohus kasutas päritoluriigi teavet valikuliselt ja osaliselt tugines vananenud teabele. Kaebaja saatmine n-ö eesliinile ei ole tõenäoline, arvestades aja- ja asjakohast päritoluriigi teavet (vt ülevaade apellatsioonkaebuse lisas). Venemaal vastu võetud mobilisatsiooni ettevalmistamise seadus ja osalise mobilisatsiooni määrus on tõepoolest väga laia sõnastusega ning teoreetiliselt võimaldab mobiliseerida kõiki kodanikke, keda peetakse vajalikuks. Siiski tuleb neid õigusakte ja selle rakendamist hinnata kriitiliselt, võttes arvesse konkreetse varjupaigataotleja olukorda. Kõiki Venemaa kodanikke, keda teoreetiliselt võidakse mobiliseerida, ei saa käsitada pagulastena. Päritoluriigi teabe järgi on Venemaa praegu huvitatud eeskätt lepingulistest sõduritest, mitte väljaõppeta ajateenijatest. Venemaal ei toimu 4(10)
3-23-840 praegu ulatuslikku ja aktiivset mobilisatsiooni. Kaebaja hirm mobiliseerimise ees on seega abstraktne. Venemaa allikate puhul tuleb arvestada nende kallutatust, kuid neid ei ole põhjust jätta ka tähelepanuta. Mobilisatsiooni puudutav info on kooskõlas muu teabega, mille kohaselt proovib Venemaa keskvalitsus kontrollida ja maandada pingeid ühiskonnas. Päritoluriigi teabe järgi on Venemaal võimalik läbida alternatiivne tsiviilteenistus, kuigi selle taotlemine on bürokraatlik ja keerukas. 2023. a-l on suurendatud asendusteenistuse ametikohtade arvu ja tegutsevad organisatsioonid, kes abistavad alternatiivteenistuse taotlemisel. Halduskohtu otsuses viidatud artikkel väärkohtlemise kohta puudutab mobiliseeritud reserviste ja lepingulisi sõdureid, mitte ajateenijaid. On tõsi, et sõjaväeteenistus on Venemaal üles ehitatud hirmutamisele ja ähvardamisele ning seda võib esineda ka asendusteenistuses. Pagulase staatust ei saa aga anda põhjendusega, et alternatiivteenistuse taotlemine või läbimine võib olla emotsionaalselt raske. Kokkuvõttes pole tõendatud, et kaebaja suhtes kehtib sõjaväeteenistuse kohustus ilma võimaluseta läbida alternatiivne tsiviilteenistus. Kohus ei pidanud veenvaks PPA põhjendusi, mis puudutavad kaebajale mobilisatsioonikutse saatmise asjaolusid, kuid ei selgitanud, miks kaebaja üldsõnalised ütlused olid veenvamad. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et tema suhted emaga ei ole lähedased, kuid emaga peetud kirjavahetus ei kinnita seda (nt on ema korduvalt uurinud, kas „poja“ käis politseis ära jms). Kaebaja ema töötab Venemaal politseis ja pidi teadma, et kutse on oluline. Seega pole loogiline, et kaebaja ema rääkis talle esialgu sõjaväekomissariaadi ametnike külaskäigust, kuid ei maininud kutset ega edastanud seda kaebajale esimesel võimalusel. Pole ka tõenäoline, et mobilisatsioonikutse saab inimene, kes ei ole läbinud ajateenistust või muud relvaõpet, arvestades mh, et Venemaal on reservis ca 2 miljonit endist ajateenijat ja lepingulist sõjaväelast. Halduskohus heitis ette, et PPA ei arvestanud kaebaja rahvust. Venemaal elab palju inimesi, kellel on Ukrainas sugulasi. Puudub info, et pärast täiemahulise sõja algust oleks hakatud taga kiusama inimesi, kellel on sugulasi või tihedaid sidemeid Ukrainaga ning kes keelduvad sõjaväeteenistusest. Seega ei pidanud PPA vajalikuks seda teemat vaidlustatud haldusaktis kajastada. Ka uuemas päritoluriigi teabes ei ole viiteid, et ukraina rahvusest Venemaa kodanikud oleksid sõjaväeteenistusest keeldumisel halvemas olukorras kui vene rahvusest kodanikud. Kohus jättis tähelepanuta PPA väited, mis puudutasid Venemaa piiri ületamist. Ukraina kodanikud ületavad regulaarselt Eesti ja Venemaa vahelist maismaapiiri. Päritoluriigi teabe järgi ei too Venemaal tagakiusamist kaasa üksnes see, et inimene on varem elanud Ukrainas või on ukraina rahvusest. Seda, et piiril võidakse uurida kaebaja ajateenistuse läbimise kohta, ei saa pidada tagakiusamiseks. Kõrgendatud tähelepanu all on ukrainlased, kes liiguvad Venemaale okupeeritud aladelt, kuid see päritoluriigi teave ei puuduta kaebajat. Puudub teave, et Eestist saabunud isikuid suunatakse n-ö filtratsioonilaagrisse.
7.X palub jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. PPA jättis asjakohase päritoluriigi teabe kogumata ja hindamata. Halduskohus tegi õiged järeldused sellest päritoluriigi teabest, millele oli viidatud PPA otsuses või täiendavalt kohtule esitatud. Väär on PPA väide, et ajateenijaid ei saadeta Ukrainasse sõdima. PPA selgitab õigesti, et Venemaa allikaid tuleb hinnata kriitiliselt ja arvestada tuleb kaebaja individuaalset olukorda, kuid just sellega seotud puudusi halduskohus PPA-le ette heitiski. PPA pole arvestanud, et kaebaja on Ukraina päritolu, elas aastaid Ukrainas ning seal elavad kaebaja isa ja laps. Kaebaja lahkus Venemaalt lapsena ja tal puudub side selle riigiga. Kaebaja räägib vene keelt segamini ukraina keelega. Arvestada tuleb Euroopa Kohtu seisukohti asjades C-238/19 (p 36) ja C472/13 (p 37) ning seda, et Venemaa sõjavägi paneb süstemaatiliselt toime sõjakuritegusid, milles mobiliseerimise korral sunnitaks otseselt või kaudselt osalema ka kaebajat. Venemaa 5(10)
3-23-840 valmistub praegu uueks mobilisatsiooni laineks. Mobilisatsioonikutsete saatmist on 2023. a-l lihtsustatud. Kaebaja profiili arvestades puudub tal reaalne võimalus keelduda sõjaväeteenistusest ja läbida alternatiivne tsiviilteenistus ning ainuüksi alternatiivteenistuse taotlemine tooks kaasa kaebaja tagakiusamise. Kaebaja on tõendanud, et temale saadetud mobilisatsioonikutse on autentne. PPA möönis halduskohtu istungil, et on selles osas teinud vigu. PPA menetles asja pealiskaudselt ega huvitunud kaebaja ütlustest. Päritoluriigi teabe järgi tehakse Venemaale tagasi pöördujatele piiril üha sagedamini lisakontrolle ja kui sidevahenditest leitakse midagi ebasobivat, võidakse alustada kriminaalmenetlust. Ukrainast põgenenud inimesed on teravdatud tähelepanu all.
8.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja uue otsusega mõista PPA-lt välja kaebaja menetluskulud. Halduskohus leidis, et kaebaja ei taotlenud menetluskulude hüvitamist, kuid tegelikult palus kaebaja vastustajalt välja mõista riigilõivu 20 eurot ja tõlkekulud 259,20 eurot, mille kohta oli esitatud arve ja maksekorraldus.
9.PPA märkis, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks teeb kohus otsuse. Siinses asjas tuleks rahuldada PPA apellatsioonkaebus ning uue otsusega jätta kaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Apellatsioonimenetluses on vaidluse all halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2, millega halduskohus rahuldas kaebuse ja jaotas menetluskulud.
11.PPA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. PPA on kokkuvõttes õigesti kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi lükanud, teinud talle lahkumisettekirjutuse ja kohaldanud sissesõidukeeldu. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1, millega halduskohus rahuldas kaebuse, ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
12.Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid PPA ei taotlenud halduskohtus kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, on õige halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega menetluskulud halduskohtus jäid poolt endi kanda, kuid selles osas tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Rahvusvaheline kaitse
13.HKMS § 158 lg 31 esimene lause näeb ette, et rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust hindab halduskohus kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab kohustust võtta arvesse uusi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 12). Seepärast tuleb võtta asja juurde apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 3).
14.Riigikohtu 12.12.2023 otsuses nr 3-22-2509 (p-d 14–16) antud juhiste kohaselt peavad kohtud PPA‐le taotluse uueks läbivaatamiseks tagasisaatmise asemel ise andma hinnangu kohtuotsuse tegemise hetkeks ilmnenud asjaoludele ja sellest lähtuvalt PPA otsuse jõusse jätma või pagulasstaatuses veendumise korral kohustama PPA‐d andma kaebajale rahvusvaheline kaitse. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA 16.03.2023 otsuse lõppjäreldus õige ja selle tühistamiseks ei ole alust.
15.Asja materjalide järgi on kaebaja 1997. a-l sündinud Venemaa kodanik, kes elas 2013. ast kuni 2021. a-l Eestisse saabumiseni Ukrainas, peab end rahvuselt ukrainlaseks ja räägib vene keelt ukraina keele aktsendiga. Kaebaja välispass on väljastatud Ukrainas. Kaebaja isa ja laps elavad Ukrainas (isa on Ukraina kodanik) ning ema Venemaal (ema on Venemaa kodanik). Kaebaja toetab Venemaa algatatud agressioonisõjas Ukrainat ning kardab, et Venemaale tagasi pöördumise korral võidakse ta saata Ukrainasse sõdima või sõjaväeteenistusest keeldumise korral teda karistada.
6(10)
3-23-840
16.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). VRKS § 19 lg 2 p 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise (vt Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 26 ning Euroopa Kohtu otsused C-280/21, p 35, C-238/19 ja
C-472/13).
17.Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13). Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18).
18.Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et kaebajat ei saa tunnustada pagulasena üksnes selle tõttu, et ta on rahvuselt ukrainlane, elanud 2013. a-st alates Ukrainas ja tal on Ukrainas sugulased, kes toetavad sõjas Ukrainat (vt vastustaja 22.05.2023 seisukoha p 3.6 ja apellatsioonkaebuse p 2.28 jj). Ringkonnakohus on varem leidnud, et ukrainlasi või Ukraina kodanikke koheldakse Venemaal halvemini kui venelasi, sh on eriti keeruline nende olukord, kes on Venemaale saabunud pärast 24.02.2022. See ei ulatu aga tagakiusamiseni VRKS § 4 lg 1 tähenduses, mille tõttu kõik Venemaal elavad ukrainlased või Ukraina kodanikud kvalifitseeruks pagulaseks pelgalt oma rahvuse või kodakondsuse tõttu (nt 22.09.2023 otsus nr 3-23-56, p 18). Siinse asja materjalides ei ole uuemat päritoluriigi teavet, mis annaks aluse asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja viidatud n-ö filtratsioonilaagrid puudutavad päritoluriigi teabe kohaselt Ukrainast sunniviisiliselt Venemaale asustatud või Ukrainast sõja eest Venemaale põgenenud ukrainlasi (vt vastustaja apellatsioonkaebuse p 2.30). Kaebaja ei kuulu selliste isikute hulka ning temaga seotud isiklikud asjaolud ei anna alust arvata, et ta võiks pelgalt oma Ukraina tausta tõttu pakkuda Venemaa ametivõimudele erilist huvi. Kaebaja Ukraina tausta tuleb sellegipoolest arvestada kaebaja poliitiliste veendumuste hindamisel.
19.Kaebaja kardab, et Venemaale tagasi pöördudes saadetakse ta Ukrainasse sõdima. Pole vaidlust, et kaebaja ei ole läbinud Venemaal ajateenistust, kuid tema sisepassis oli 09.06.2017 märge sõjaväekohustuse kohta. Kaebaja väitel on talle saadetud Venemaal elava ema kodusele aadressile kutse ilmuda üldise mobilisatsiooni raames 26.09.2022 sõjaväekomissariaati (dtl 153, 157). PPA on seadnud kutse ehtsuse kahtluse alla, sest kaebaja ei rääkinud sellest esimesel (04.11.2022) vestlusel, vaid alles pärast seda, kui PPA oli saatnud kaebajale kirja koos seisukohtadega kavandatava haldusakti kohta.
20.Ringkonnakohus jagab PPA kahtlusi. Kaebaja väitel rääkis ema talle kutsest ja edastas selle kaebajale alles 03.02.2023, kui kaebaja oli temalt küsinud, kas emal on veel mingeid tõendeid. Kaebaja on ka selgitanud, et ta suhtleb emaga harva ja nende suhted ei ole väga head. Need kaebaja väited võivad põhimõtteliselt olla õiged, kuid need ei lükka ümber kahtlust, et kõnealune kutse ilmuda 26.09.2022 sõjaväekomissariaati on kunstlikult loodud selleks, et suurendada kaebaja võimalust saada Eestis rahvusvaheline kaitse. 7(10)
3-23-840
21.Asja materjalide järgi suhtles kaebaja oma emaga viimase algatusel kaebaja sõjaväekohustuse teemal. Nimelt selgitas kaebaja esialgu 04.11.2022 vestlusel, et ta pole seni saanud kutset ajateenistusse, kuid ema helistas talle 05.09.2022 või 06.09.2022 ja soovitas mitte tulla Venemaale, sest sõjaväekomissariaadist oli kaebaja kohta küsitud. Kaebaja 04.11.2022 ütlustest on aru saada, et sõjaväekomissariaadist tunti kaebaja vastu huvi põhjusel, et kaebaja hakkas jõudma vanusesse, mille saabumisel ei ole enam ajateenistuse kohustust (2022. a-l oli ajateenistusse kutsumise vanuse ülempiiriks 27 aastat). Kaebaja selgituste kohaselt ei olnud tal emaga 2022. a septembri alguses juttu kutsest ilmuda 26.09.2022 sõjaväekomissariaati. Kaebaja ütluste põhjal ei ole aga selge, millal tema ema kõnealuse kutse väidetavalt kätte sai. Kaebaja selgitas 08.03.2023 vestlusel (p 5), et ema sai kutse kätte siis, kui Venemaal algas mobilisatsioon. Päritoluriigi teabe järgi kuulutati osaline mobilisatsioon Venemaal välja 21.09.2022 ning kutsel on märgitud, et kaebajat oodatakse sõjaväekomissariaati mobilisatsiooni raames. Teisalt selgitas kaebaja 08.03.2023 vestlusel ka seda, et sõjaväekomissariaadi esindaja soovis seda kutset kaebaja emale isiklikult üle anda juba siis, kui nad käisid kaebajat otsimas (järelikult enne seda, kui kaebaja ema talle 05.09.2022 või 06.09.2022 helistas), kuid kaebaja ema keeldus kutset allkirjastamast, mistõttu saadeti see kolm nädalat hiljem postiga ema kodusele aadressile (p 4). Sellisel juhul ei ole loogiline, et emale püüti juba 2022. a septembri alguses üle anda kutset, millega kaebajat kohustati ilmuma sõjaväekomissariaati seoses 21.09.2022 välja kuulutatud osalise mobilisatsiooniga. Pole ka usutav, et kaebaja ema oleks jätnud kaebajale nii olulisest asjast rääkimata, kui ta sai kaebajale mõeldud kutse kätte juba 2022. a septembris. Kaebaja 04.11.2022 ütluste kohaselt töötab tema ema Venemaa politseis ja on sõjaväekomissariaati puudutavate teemadega kursis. Seega pole kahtlust, et ema sai mobilisatsiooni raames sõjaväekomissariaati ilmumise kutse tähendusest aru. Asja materjalide järgi oli kaebaja ema 2022. a septembris huvitatud sellest, et kaebaja ei satuks Venemaal sõjaväeteenistusse, sest soovitas kaebajal Venemaale mitte tulla. Kaebaja 08.03.2023 selgituste järgi suhtles ta emaga umbes kord kuus. Kaebaja ema tundis 2023. a veebruaris jätkuvalt huvi, kuidas kaebajal PPA-s on läinud. Seega pole usutav, et kutse tuli juba 2022. a septembris, kuid ema ei maininud seda kaebajale kordagi, enne kui kaebaja küsis emalt 03.02.2023 täiendavate tõendite järele. Lisaks on kutsel nimetatud kaebajat reameheks, kuigi tal puudub Venemaal igasugune sõjaväeline auaste ja väljaõpe. Samuti tekitab kahtlust asjaolu, et kaebajale saadeti kohe mobilisatsioonikutse, mitte kutse ajateenistusse, kuigi kaebajal puudub sõjaline väljaõpe ja ta pole läbinud ajateenistust. Kuigi PPA ei võtnud haldusmenetluses vastu kaebaja pakkumist küsitleda kaebaja ema kutse saamise asjaolude kohta, ei ole ka kaebaja ise (sh kohtumenetluses) palunud oma emal täpsustada kutse saamise asjaolusid, et kõrvaldada eespool toodud vastuolud.
22.Eeltoodut arvestades on põhjendatud PPA kahtlus, et kõnealune kutse on vormistatud tagantjärgi, kui kaebajale sai 01.02.2023 selgeks, et PPA-l on kavas tema rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi lükata. Ka sellisel juhul on võimalik, et kaebaja ja tema ema suhtlesid sel teemal mh 03.02.2023, ema saatis kaebajale samal päeval foto nimetatud kutsest ja kaebaja edastas selle PPA-le. Seega kokkuvõttes pole praegu veenvaid tõendeid selle kohta, et kaebajale oleks juba saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse.
23.Kaebaja vanust arvestades võidakse ta Venemaale tagasi pöördumisel edaspidi siiski kutsuda ajateenistusse. Kaebaja seisukohtadest ei saa järeldada, et ta oleks patsifist ja mistahes viisil ajateenistuse läbimine oleks talle sellisest fundamentaalsest veendumusest tulenevalt vastuvõetamatu. Pelgalt võimalus, et kaebaja kutsutakse Venemaal ajateenistusse või sellest kõrvale hoidmise tõttu võidakse piirata tema õigusi või määrata rahatrahv, ei ole seetõttu piisav, et anda talle rahvusvahelist kaitset. Venemaal on ajateenistusele põhimõtteliselt olemas ka alternatiiv tsiviilteenistuse näol, kuigi asendusteenistuse taotlemine on bürokraatlik ja võib olla keerukas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2023 otsus nr 3-22-2275, p 14 ja 15.09.2023 otsus nr 3-22-2605, p 12; vt ka vastustaja apellatsioonkaebuse p 2.14 jj).
8(10)
3-23-840
24.Kaebaja on väljendanud vastuseisu sellele, et ta peaks sõdima Ukraina vastu. Ringkonnakohus ei kahtle, et selles osas on kaebaja veendumused siirad, arvestades mh tema Ukraina tausta ja seal elavaid lähedasi. Praegu puudub siiski piisavalt suur tõenäosus, et Venemaale tagasi pöördumisel peab kaebaja osalema sõjategevuses Ukraina vastu. Ringkonnakohus selgitas 30.10.2023 otsuses nr 3-22-2275, et uus mobilisatsioon ei ole tõenäoline ning ka kohustusliku sõjaväeteenistuse ajateenijaid ei saadeta enam teenima Ukraina territooriumile ega sõjategevusest osa võtma (vt p-d 14 ja 18 ning seal viidatud allikad1). Siinse otsuse tegemise aja seisuga ei ole Venemaal uut osalist või täielikku mobilisatsiooni välja kuulutatud ning puudub uuem päritoluriigi teave, mille järgi oleks olukord ajateenijate Ukrainasse sõdima saatmise osas muutunud (vt ka PPA 08.03.2024 seisukoht ja seal viidatud allikad). Praegu pole ka alust arvata, et pelgalt kaebaja Ukraina taust ja sõjas Ukraina toetamine suurendaks oluliselt tõenäosust, et kaebaja saadetakse Ukrainasse sõdima ning sellest keeldumise korral järgneb karistus, mida saaks käsitada tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses.
25.Pole välistatud, et kaebajat võidakse Venemaa piiril põhjalikumalt küsitleda, sh uurida tema Venemaalt eemal viibimise põhjuseid, sõjaväeteenistuse kohustuse täitmist ja vaateid sõjategevusele Ukrainas (vt kaebaja 04.10.2023 seisukoha p 2.16). Pelgalt küsitlemist, kinnipidamist ja asjade läbivaatamist ei saa aga käsitada tagakiusamisena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 26). Kaebaja väide, et küsitlemise tulemusel võidakse ta otse piirilt saata sõjaväekomissariaati ja sealt edasi Ukrainasse sõdima, on aga eespool toodud põhjendusi ja kaebaja profiili arvestades selgelt liialdatud (vt ka vastustaja 22.05.2023 seisukoha p 3.3).
26.Kokkuvõttes ei ole tõenäosus, et kaebajat võidakse hakata tema sõjavastaste vaadete ja Ukraina tausta tõttu Venemaal taga kiusama, piisavalt suur, et anda talle rahvusvaheline kaitse (vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2024 otsus nr 3-23-576, p 13 ja 30.10.2023 otsus nr 322-2275, p 16).
27.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).
28.Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajat ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega järeldas PPA õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru täiendava kaitse saajaks. Lahkumisettekirjutus
29.Kuna kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks, on õiguspärane ka lahkumisettekirjutus, milles kaebajale määrati vabatahtliku täitmise tähtajaks 7 päeva (VSS § Vt eeskätt https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2023_10_EUAA_COI_Query_Response_Q47_Russian_Fed eration_Military_service.pdf (25.03.2024).
9(10)
3-23-840 72 lg-d 1, 11 ja 4). Kaebaja ei ole esitanud kohtumenetluses lahkumisettekirjutusele eraldi vastuväiteid, mistõttu ringkonnakohus nõustub selles osas PPA 16.03.2023 otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 165 lg 2).
30.Lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvestada ka pärast selle tegemist tekkinud või muutunud asjaoludega, mis võivad mõjutada tagasisaatmise lubatavust (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 32). Ringkonnakohtule ei ole teada uusi asjaolusid lisaks neile, mida on eespool rahvusvahelise kaitse kontekstis juba hinnatud. Sissesõidukeeld
31.VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 alusel võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18).
32.Kaebaja peab sissesõidukeelu kohaldamist ebaproportsionaalseks, sest tema isa elab Ukrainas ja kaebajal võib tulevikus tekkida võimalus taastada oma Ukraina elamisluba. Kaebaja selgitab, et kui ta soovib minna tagasi Ukrainasse, saab ta seda turvaliselt teha üksnes mõne Euroopa Liidu riigi kaudu, sest Venemaa kaudu ei ole tal võimalik turvaliselt Ukrainasse tagasi pöörduda (vt kaebuse p 2.48). Need asjaolud ei anna alust sissesõidukeelu tühistamiseks. Kaebaja selgitas 04.11.2022 PPA-le, et tema Ukraina elamisluba on kehtetu ja tal pole muud õiguslikku alust Ukrainas viibimiseks. Kaebaja on teadlik, et alates täiemahulise sõja algusest on tal kui Venemaa kodanikul vaja Ukrainasse sissesõitmiseks viisat. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et kaebaja võimalus saada Ukraina viisa või elamisluba on praegusel hetkel liialt hüpoteetiline.2 Kaebajal on võimalik siirduda Eestist väljapoole Schengeni ala jäävatesse riikidesse ning taotleda seal soovi korral Ukraina viisat, sest kaebajale on tehtud ettekirjutus lahkumiseks vabatahtliku täitmistähtajaga. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32). Menetluskulud ja avaldamispiirangud
33.Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
34.Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi, sünniaasta ning Eestisse saabumise kuupäev tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)