Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 24.05.2023 Setomaa vallas kinni kaks Venemaa Föderatsioonist ebaseaduslikult Eestisse saabunud meessoost isikut, kellest üks tuvastati kaasas olnud rahvuspassi alusel kui Afganistani Islamiemiraadi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX). Passi kohaselt on isik viibinud Venemaal alates 08.11.2022 ja omab viisat seal õppimiseks. PPA pidas isiku väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 alusel kinni ning isik esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse, märkides, et ta vajab kaitset, sest kodumaal käib sõda ja seal pole turvaline ning on probleeme töö leidmisega. Isik võttis 24.05.2023 õhtul rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ning PPA kohustas 24.05.2023 ettekirjutusega nr 1052268227 isikut Eestist kohe lahkuma Afganistani ja kohaldas tema suhtes
3-23-1235 Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks. Tartu Halduskohus andis 25.05.2023 määrusega nr 323-1152 VSS § 23 lg 1 p 1 alusel PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) mitte kauemaks kui 25.07.2023.
2.X esitas PPA-le 05.06.2023 uue rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Halduskohus andis 07.06.2023 määrusega nr 3-23-1235 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le loa isiku paigutamiseks KPK-sse mitte kauemaks kui 07.08.2023. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.08.2023 määrusega X määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.
3.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 31.07.2023 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 362 lg 5 alusel X KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Ebaseadusliku piiriületuse tõttu esineb isiku puhul VSS § 68 p 8 kohane põgenemisoht (VRKS § 361 lg 2 p 4). Isikuga viidi rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks 28.06.2023 läbi intervjuu, kuid seniste kohati erinevate ja segaste ning üldiseks jäävate ütluste pinnalt ei saa vaieldamatult väita, et isik vajab rahvusvahelist kaitset. PPA-l tuleb analüüsida ka päritoluriigi infot ja isiku mobiiltelefoni sisu ning korraldada seejärel uus intervjuu. Pärast Eesti välispiiri ületamist liikus isik sisemaa suunas ning varjas ennast paari tunni jooksul metsas, kuigi tema läheduses oli patrull, kelle poole saanuks pöörduda abi saamiseks. Isiku väide, et ta kartis PPA poole pöörduda, kuna oli öö ja pime, on paljasõnaline. Samal ajal, kui isik end PPA eest varjas, pidas patrull samas piirkonnas kinni Eesti registreerimismärgiga sõiduauto, kus olid kaks isikut – juhiks Portugali ID-kaardiga Q ja kaasreisijaks Itaalia ID-kaardiga afgaani rahvusest Z. Kuigi X enda sõnul neid isikuid ei tunne, on väheusutav, et Eesti välispiiri lähedusse sattusid juhuslikult samal ajal kaks riiki ebaseaduslikult sisenenud afgaani ning sõiduauto, mille kaasreisijaks oli samuti afgaan, kelle perekonnanimi oli sama mis ühel riiki sisenenud isikul. PPA hinnangul olid sõiduautoga isikud tulnud vastu kahele riiki sisenenud afgaanile ning nende plaan oli liikuda edasi kas Portugali või Itaaliasse. X ütlused kinnitavad samuti PPA järeldust, et isikul ei olnud plaani Eestisse jääda ja siin rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid ta soovis liikuda edasi Saksamaale ja esitada seal rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku 28.06.2023 ütluste kohaselt maksis ta vahendajale 5000 USD, et ta viidaks autoga Saksamaale, kus on tema lähisugulased (vend, onupojad). Eluliselt on usutav, et isik soovis jõuda nt Saksamaale, kus on suur afgaanide kogukond ja kus isikul on lihtsam lõimuda. Isiku käitumist ja tema ütlusi arvestades on tuvastatav ka VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, sest tema hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ei soovi lahkumiskohustust täita, samuti võib järeldada, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). PPA hinnangul loobus isik esmasest rahvusvahelise kaitse taotlusest, kuna arvas, et sel juhul lastakse ta vabaks ning võimaldatakse tal liikuda edasi Euroopasse. Isik küsis 25.05.2023 PPA ametnikult mh, kas ta võib rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamise korral Eestist lahkuda. See näitab isiku soovi lahkuda mujale Euroopasse ja mitte täita kohustust lahkuda Schengeni alalt. Isik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui talle uuesti selgitati, et seadusliku viibimisaluse puudumise tõttu on tal kohustus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. Samuti viibis isik pikalt tema jaoks turvalises riigis (Venemaal), kuid ei teinud midagi, et saabuda Eestisse seaduslikult. Asjaolude kogumi põhjal on alust arvata, et isik ei tulnud Eestisse taotlema rahvusvahelist kaitset ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise takistamiseks. Samuti on usutav, et vabadusse jäädes oleks isik valmis kasutama kõiki vahendeid, tegemaks teoks oma algne eesmärk jõuda sugulaste juurde Saksamaale. Isikust lähtuva põgenemisohu tõttu ei ole tema suhtes võimalik kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. 2(6)
3-23-1235
4.X palus halduskohtu 04.08.2023 istungil jätta PPA taotlus rahuldamata. Isik tahab jääda Eestisse ning tuua siia oma abikaasa ja lapsed. Isikul ei olnud algusest peale plaani jääda Venemaale, sest tema sugulased on Euroopas. Isiku abikaasa töötas arstina USA firmas, mistõttu on tema elu Afganistanis ohus. Esimese varjupaigataotluse võttis isik tagasi, sest kartis ja ei teadnud, kuidas toimida. Isik ei ole Afganistanis töötanud sõjaväes, kuid on lühikest aega töötanud mitteametlikult politseis.
5.Tallinna Halduskohus pikendas 07.08.2023 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le antud luba X KPK-s kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluste ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 08.12.2023 (resolutsiooni p 2). Põhjendatud on isiku kinnipidamise pikendamine nii VRKS § 361 lg 2 p 4 kui ka p 5 alusel. Rahvusvahelise kaitse menetlus on pooleli ning PPA ei ole menetluses ebamõistlikult viivitanud. Isikuga on toimunud üks intervjuu ning käimas on isiku väidete ja päritolumaa info analüüs. Oluline on, et isik oleks kättesaadav asjaolude selgitamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 4). Pärast isiku loobumist esmasest rahvusvahelise kaitse taotlusest tegi PPA temale 24.05.2023 ettekirjutuse Eestist lahkuda. Uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik alles 05.06.2023. On alust arvata, et isik esitas uue taotluse eesmärgiga vältida enda väljasaatmist (VRKS § 361 lg 2 p 5). Sellele viitavad nii esimese taotluse tagasivõtmine kui ka ebakõlad isiku ütlustes. Näiteks põhjendas isik algsel küsitlemisel Venemaalt lahkumist kõrge õppemaksuga, kuid 04.05.2023 istungil väitis aga, et tal ei olnud algusest peale plaani Venemaale jääda. Seega on põhjendatud kahtlus, et isik võis tulla Euroopasse pigem elujärje parandamise eesmärgil, mitte selle pärast, et tema ja ta perekonna elu oleks olnud tõsises ohus. Vabaduses viibides võib isik põgeneda ja liikuda edasi Saksamaale või Belgiasse, kus elavad tema sugulased. Isiku väide, et tal on pere, keda ta sooviks Eestisse tuua, seda võimalust ei kõrvalda. Eestisse saabudes varjas isik end PPA eest, lootes tõenäoliselt jõuda auto peale, mis oleks ta Saksamaale edasi toimetanud. Isik võttis pärast kinnipidamist algse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, lootes tõenäoliselt vabaneda ja oma teekonda jätkata. Seega, isegi kui isiku põhieesmärk oli põgeneda kodumaal valitseva ohu eest, ei pruugi ta ikkagi jääda PPA-le rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni kättesaadavaks. Isiku põgenemisohu saab tuvastada VSS § 68 p 8 alusel ning arvestades isiku ütlusi ja käitumist kogumis. VRKS §-s 29 toodud leebemad järelevalvemeetmed põgenemisohtu ei kõrvaldaks. Ka isiku reisidokumentide hoiule võtmine ei pruugi takistada tema edasiliikumist, arvestades isiku kontakte ja teadmisi ebaseaduslikuks reisimiseks. Isiku jätkuvat kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks ning isik ei ole välja toonud ühtegi asjaolu (nt terviseseisund), mis välistaks tema KPK-s kinnipidamise.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X palub 18.08.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 07.08.2023 määruse resolutsiooni p 2 ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st. Isiku põgenemise ohtu ei esine ja ta oleks PPA-le kättesaadav ka siis, kui teda kohustataks elama kindlaksmääratud kohas. Isik ei esitanud 05.06.2023 uut rahvusvahelise kaitse taotlust eesmärgiga vältida enda väljasaatmist. Isik oli algselt segaduses ega saanud aru menetluse käigus avaldatud infost. Isiku ütlustes ei esine ebakõlasid ning ta on selgitanud, miks ta oli sunnitud Venemaalt lahkuma. VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise osas ei ole halduskohus arvestanud Riigikohtu praktikaga. Isiku põgenemise ohtu ei saa tuvastada VSS § 68 p 8 alusel, sest isik on selgitanud, miks ta oli sunnitud ületama piiri ebaseaduslikult. Isiku põgenemisohu puudumist saab järeldada ka sellest, et ta on menetluses igati kaasa aidanud ja ei ole esitanud valeandmeid. Isiku kinnipidamine KPK-s ei ole proportsionaalne ning PPA ei ole põhjendanud, millised uued asjaolud õigustavad kinnipidamise pikendamist. Kuivõrd rahvusvahelise kaitse taotlust ei ole esitatud väljasaatmise vältimise eesmärgil, tulnuks kaaluda VRKS §-s 29 toodud meetmete kasutamist. Kohus ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimatust 3(6)
3-23-1235 piisavalt põhjendanud. Puudutatud isiku põgenemise ohu ebaõige hindamine on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus määruskaebuse kiiremaks lahendamiseks vajalikuks küsida PPA-lt selle kohta täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.
8.PPA 31.07.2023 taotlus tugines VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5 ning § 362 lg-le 5 ning põgenemisohu osas VSS § 68 p-dele 6 ja 8. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel peab esinema vältimatu vajadus pidada isikut kinni rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Sätte eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le kättesaadav vajalike menetlustoimingute tegemiseks (sh isiku ärakuulamiseks). Kinnipidamiseks esineb vältimatu vajadus eelkõige siis, kui on põhjendatud alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama (nt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.5). Kinnipidamine ei ole VRKS § 361 lg 1 kohaselt lubatud, kui soovitud eesmärki on tõhusalt võimalik saavutada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti kui kinnipidamine oleks rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.
9.VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse mh VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). PPA seostas puudutatud isiku põgenemise ohtu Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamisega (VSS § 68 p 8) ning puudutatud isiku ütluste ja hoiakutega, mis annavad põhjust järeldada, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6).
10.Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse vajadus ei ole selge, vaid seda tuleb põhjalikumalt hinnata. Isiku sõnul on tal Afganistanis alust karta tagakiusamist, sest tegi koostööd Afganistani eelmise valitsusega (töötas mitteametlikult politseis). Samas ei ole isik rahvusvahelise kaitse taotluses ja 28.06.2023 vestlusel toonud välja ühtegi juhtumit, kus teda oleks sellise koostöö eest ähvardatud või taga kiusatud, ning puuduvad andmed, et isiku selline koostöö oleks üldse Talibanile teada. Samuti on isik märkinud, et tema abikaasa töötas tervisekorralduse alal IMC-s (International Medical Corps) ning mitmeid IMC arste on pärast Talibani võimuletulekut tapetud, kuid pole ka sellega seoses viidanud ühelegi juhtumile, mis võimaldaks järeldada, et puudutatud isiku ja tema perekonna elu on Afganistanis ohus. Üldine humanitaarne olukord on Afganistanis pärast Talibani võimuletulekut 2021. a-l muutunud kahtlemata oluliselt halvemaks, kuid üksnes see tõdemus ei ole piisav, et tuvastada konkreetse isiku puhul põhjendatud tagakiusukartus. Pärast võimuletulekut kuulutas Taliban välja üldise amnestia neile, kes töötasid eelmise valitsuse heaks, kuid Talibani liikmed ei ole seda vähemasti endistesse politseijõududesse kuulunud isikutega seoses sugugi alati järginud. Seetõttu võib sellistel isikutel iseenesest olla põhjendatud tagakiusukartus (nt European Union Agency for Asylum. Country Guidance: Afghanistan, January 2023, p 3.1, lk 54–55). Samas vajavad puudutatud isikuga seotud asjaolud siiski täpsustamist. Eelviidatud raporti kohaselt (p 4(6)
3-23-1235 3.10, lk 70–72) võivad tõsises ohus olla mh naissoost humanitaartöötajad (sõltuvalt, millised on nende täidetavad ülesanded), kuid puuduvad andmed, et tagakiusamise oht võiks laieneda ka nende pereliikmetele. X ei saa taotleda rahvusvahelist kaitset oma abikaasa eest. Seniste materjalide põhjal on ilmne, et PPA-l tuleb isiku rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamiseks kontrollida põhjalikumalt temaga seotud konkreetseid asjaolusid ja kõrvutada neid Afganistanis praegusel ajal valitseva olukorraga. Põhjendatud on korraldada isikuga täiendav vestlus. PPA ei ole lisaks ületanud VRKS § 181 lg-s 1 sätestatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise 6-kuulist tähtaega ning puudub alus järeldada, et PPA oleks täiendava intervjuu vm toimingute tegemisega põhjendamatult viivitanud. KPK-s kinnipidamise pikendamiseks ei pea tingimata esinema uusi asjaolusid, vaid oluline on see, et jätkuvalt peavad esinema asjaolud, mis isiku kinnipidamist õigustavad.
11.Ringkonnakohus nõustus 16.08.2023 määruses (p 17) hinnanguga, et isiku puhul esineb VSS § 68 p 8 kohane põgenemise oht. Ringkonnakohus jääb ka praeguses määruses varasema seisukoha juurde. Põgenemisohule viitavad lisaks ebaseadusliku piiriületuse faktile ka isiku käitumine pärast piiriületust (enda varjamine politsei eest) ning tema antud selgitused. Isik on tunnistanud, et maksis agendile 5000 USD, mille eest lubati korraldada tema liikumine autoga Venemaalt Saksamaale, kus elavad tema sugulased ja kus tal oli plaan taotleda rahvusvahelist kaitset (vt 24.05.2023 küsitluse protokoll; 28.06.2023 vestluse protokoll, p-d 18–21, 54). Isiku ütlusi toetab ka PPA selgitus, et patrull pidas 24.05.2023 samas piirkonnas ja samal ajal kinni auto, mis ilmselt pidanukski X ja temaga koos liikunud teise afgaani toimetama edasi Saksamaale. Erinevalt määruskaebuses väidetust ei ole isik esitanud mingit selgitust, miks tal ei olnud võimalik Venemaalt lahkuda seaduslikult ja taotleda rahvusvahelist kaitset nt piiril, vaid on märkinud üksnes seda, et kogu liikumise korraldas agent. Asjaolusid arvestades esineb põhjendatud kahtlus, et KPK-st vabastamise korral teeks isik teoks oma esialgse plaani liikuda edasi Saksamaale või mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki, kus tal on sugulasi.
12.VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel on rahvusvahelisse kaitse taotleja kinnipidamine vältimatu vajaduse korral lubatud, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kohtupraktikas on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-le d ja Euroopa Kohtu lahenditele tuginedes selgitatud, et nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS-i alusel ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist, nt kui isikul on juba olnud võimalus varjupaigamenetluseks (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 320-2119, p-d 12–15; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 12–17; Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2023 määrus nr 3-23-246, p 11).
13.Praegusel juhul tegi PPA isikule pärast tema poolt esialgse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasivõtmist 24.05.2023 lahkumisettekirjutuse nr 1052268227 (koheselt sundtäidetav) ja Tartu Halduskohus andis 25.05.2023 määrusega nr 3-23-1152 loa paigutada isik lahkumiskohustuse täideviimise tagamiseks KPK-sse. Järelikult oli isik enne 05.06.2023 uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist peetud kinni VSS-i alusel Eestist lahkuma kohustamise menetluses ning on tõenäoline, et isik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga takistada enda Eestist väljasaatmist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 16.08.2023 määruse p 18). Eeltoodud järeldust ei mõjuta asjaolu, et isik võis ekslikult arvata, et kui ta loobub rahvusvahelise kaitse taotlusest, siis vabastatakse ta KPK-st ja võib liikuda Eestist edasi nt Saksamaale. Igal juhul esitas isik uue rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui talle oli tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks 5(6)
3-23-1235 ja ta oli lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks paigutatud KPK-sse. Kuna isik on 28.06.2023 vestlusel (vt vastus küsimusele nr 54) väljendanud jätkuvalt soovi minna Saksamaale, kus on tema pereliikmed, on põhjendatud alus arvata, et 05.06.2023 rahvusvahelise kaitse taotlus oli esitatud Eestist (ja Schengeni alalt) väljasaatmise vältimiseks.
14.Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi konkreetset põhjendust, mille alusel saaks isiku kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise või turvalisuse kaalutlustel). Isiku kinnipidamine kokku kuni kuueks kuuks kujutab endast kahtlemata tema põhiõiguste olulist piiramist, kuid VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on lubatud isikut pidada kinni kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p-d 10-11). Seetõttu ei saa ainuüksi kinnipidamise kestusest tulenevalt hinnata isiku jätkuvat kinnipidamist praegusel juhul ülemääraseks. VRKS § 29 lg-s 1 loetletud leebemate meetmete kohaldamine eeldab prognoosi, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid X suhtes tuvastatud põgenemisoht ei anna selliseks hinnanguks alust.
15.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.08.2023 määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
16.Tallinna Ringkonnakohus andis 16.08.2023 määrusega X-le menetlusabi asjas tehtud kohtulahendi riigi kulul tõlkimiseks puštu keelde. Menetlusabi jätkuvuse põhimõtet arvestades tuleb ka käesoleva määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused tõlkida puštu keelde (HKMS § 114 lg 2).
17.VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel füüsiliste isikute nimed ja sünniajad asendada tähemärgiga.
18.X-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.