Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2023. a määruse peale haldusasjas nr 3-23-1285.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2023. a määrus haldusasjas nr 3-23-1285 muutmata.
Määruse avaldamisel asendada taotleja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg 1; RÕS § 15 lg 8).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Tallinna Halduskohtule 07.06.2023 riigi õigusabi taotluse, mille kohaselt vajab taotleja advokaadi abi õigusdokumentide koostamiseks ja Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) pöördumiseks. Taotleja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsuse peale haldusasjas nr 3-20-573 kassatsioonkaebuse, kuid Riigikohus ei võtnud seda menetlusse ning seega jõustus ringkonnakohtu otsus. Haldusasjas nr 3-20-573 oli X esitanud kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 25.02.2019 käskkirja nr 1.9-2.5/66p ja 10.12.2019 käskkirja nr 1.92.5/502p õigusvastasuse tuvastamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks.
2.Tallinna Halduskohus jättis 12.06.2023 määrusega X riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kui isik taotleb riigi õigusabi haldusasjast võrsunud vaidlusega seoses EIK-le kaebuse esitamiseks, lahendab riigi õigusabi taotluse halduskohus (vt Riigikohtu 21.04.2022 määrus nr 2-22-2054, p 4; 28.02.2022 määrus nr 3-21-3011, p 4). Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 37 lg 3 kohaselt keeldub kohus riigi õigusabi andmisest EIK-sse pöördumiseks, kui esitatav kaebus ei oleks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 35 kohaselt vastuvõetav. EIÕK art 35 lg 3 p-i a kohaselt on kaebus vastuvõetamatu, kui see ei ole kooskõlas konventsiooni või selle protokollidega, on selgelt põhjendamatu või sellega
3-23-1285 kuritarvitatakse kaebeõigust. Teisisõnu tuleb kohtul hinnata, kas kaebuses toodud asjaoludel võiks tegemist olla EIÕK mõne artikli rikkumisega. RÕS § 12 lg 1 p 2 kohaselt peab taotleja selgitama, mida ta peab enda õiguste rikkumiseks. Selliste asjaolude esiletoomine ei eelda õiguslikke eriteadmisi, vaid kirjeldust elulistest ja faktilistest asjaoludest, s.o taotleja enda arusaama, milliseid tema õigusi või vabadusi ja millisel viisil on rikutud. Taotleja ei ole välja toonud, milliseid inimõigusi ja põhivabadusi on tema hinnangul haldusasjas nr 3-20-573 rikutud. Ka kohtule ei ole äratuntav, et taotleja suhtes oleks rikutud mõnda EIÕK artiklit. Võib aru saada, et taotleja ei ole rahul Eesti kohtute lahenditega, kuid sellest ei saa järeldada, et kohtumenetluses oleks rikutud EIÕK-ga tagatud õigusi (nt art-st 6 tulenevat õigust õiglasele kohtumenetlusele). EIK ei ole täiendavaks edasikaebevõimaluseks Eesti kohtute lahendite peale, vaid EIK kontrollib üksnes seda, kas riik on kohtumenetluse läbiviimisel pidanud kinni EIÕK-st ja taganud kohtumenetluse kestel konventsioonis ja selle protokollides loetletud põhiõigused. Lisaks ei ole EIK-l õigust sekkuda otseselt konventsiooniosaliste õigussüsteemidesse ning ta peab austama selliste õigussüsteemide autonoomiat. Seetõttu ei või EIK üldjuhul seada kahtluse alla riigisiseste kohtute järeldusi mh järgmistes küsimustes: a) juhtumi asjaolude kindlakstegemine; b) riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine; c) tõendite vastuvõetavus ja hindamine kohtumenetluses (vastuvõetavuse kriteeriumite praktiline käsiraamat, lk 81). Seega ei saa taotleja jaoks negatiivne kohtumenetluse tulem iseenesest rikkuda EIÕK-ga tagatud õigusi ainuüksi seetõttu, et ta ei ole nõus kohtu järelmitega (nt Tartu Maakohtu 15.01.2021 määrus nr 2-20-18896, p 12). Ka see, et Riigikohus ei võtnud taotleja kassatsioonkaebust menetlusse, viitab, et asja lahendamisel ei tuvastatud (olulisi) rikkumisi. Riigi õigusabi taotlus jääb RÕS § 37 lg 3 alusel rahuldamata, sest asja materjalidest nähtuvalt ei oleks tema EIK-le esitatav kaebus EIÕK art 35 lg 3 p-i a kohaselt vastuvõetav.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3.X palub 27.06.2023 täiendatud taotluses, mida tuleb käsitada halduskohtu 12.06.2023 määruse peale esitatud määruskaebusena, määrata riigi õigusabi korras advokaat õigusdokumentide koostamiseks ja esindamiseks EIK-s. Taotleja vaidlustas haldusasjas nr 320-573 käskkirjad, millega ta viidi üle tähtajalisele osalise töökoormusega ametikohale ning vabastati teenistusest teenistustähtaja möödumise tõttu. Samas ei esinenud taotleja suhtes politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 44 lg-s 3 nimetatud tähtajalisele ametikohale nimetamise aluseid, mistõttu oleks PPA pidanud teisele ametikohale üleviimise tähtaja lõppemisel avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 33 lg 6 kohaselt tagama taotlejale endise ametikoha koos varasema või ametikohale ettenähtud põhipalgaga. PPA on kasutanud ära taotleja teadmatust ja rikkunud taotleja õigust võrdsele kohtlemisele teenistussuhtes. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et taotleja üleviimise aluseks oli ATS § 98. PPA 25.02.2019 käskkiri oli õiguspärane ja kuna PPA 10.12.2019 käskkiri tugines varasemale õigusvastasele haldusaktile, on ka see õigusvastane. Mõlema käskkirja andmisel lähtus PPA pahausklikult ja hea halduse tava vastaselt soovist leida alternatiiv taotleja koondamisele (ATS § 90). Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus. Taotleja teavitas PPA-d enda terviseseisundist (tuvastatud keskmine puue), mille tõttu vajas ta ajutiselt osalise koormusega töötamise võimalust, et saaks käia taastusravis. Pärast 31.12.2019 soovis taotleja naasta endisele tähtajatule ametikohale täiskoormusega, kuid selle asemel kasutas PPA võimalust taotlejast kui puudega inimesest vabaneda. Kui PPA-l ei olnud pakkuda taotleja tervislikule seisundile vastavat tööd, tulnuks taotleja koondada või maksma teenistusest vabastamisel hüvitist, kuid seda ei tehtud. Tegemist on puudega inimese ebaõiglase kohtlemisega ja tema juriidiliste teadmiste puudumise ärakasutamisega ning sellega seoses on taotleja tervis veelgi halvenenud. Kohtuotsus on ebaõiglane. Taotleja majanduslik seisund ei võimalda tal advokaadi teenuse eest tasuda. Samuti puuduvad taotlejal õiguslikud teadmised ning advokaadi abita jääksid tema õigused ja olulised huvid kaitseta. 2(4)
3-23-1285
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus käsitab Xu 27.06.2023 täiendatud taotlust määruskaebusena, milles on taotletud Tallinna Halduskohtu 12.06.2023 määruse tühistamist ja uue määrusega riigi õigusabi taotluse rahuldamist. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1; RÕS § 15 lg 8), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
5.Kui kohtule on esitatud RÕS § 37 lg 1 alusel taotlus riigi õigusabi andmiseks EIK-le kaebuse esitamiseks, peab kohus RÕS § 37 lg-st 3 tulenevalt tegema muu hulgas kindlaks, kas esitatav kaebus oleks EIÕK art 35 kohaselt vastuvõetav. Olemuselt on tegemist kaebuse perspektiivi hindamisega, mida kohus peab hindama ka riigi õigusabi andmisel riigisisesesse kohtusse pöördumiseks. Tuvastamine, et kaebus ei ole selgelt põhjendamatu EIÕK art 35 lg 3 p-i a tähenduses, nõuab EIÕK kohaldamise praktika alusel hinnangu andmist sellele, kas kaebuses toodud konkreetsetel asjaoludel võiks olla tegemist EIÕK mõne artikli rikkumisega. Vastuvõetavuse hindamiseks peab kohtul olema selgus selles, mille üle inimene täpselt soovib EIK-le kaevata (nt Riigikohtu 18.12.2017 määrus nr 5-17-31, p-d 13, 16 ja 19). Kohus ei saa taotleja eest sisustada, milliste EIÕK-st tulenevate õiguste ja vabaduste rikkumisele ta tugineda soovib (nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.08.2020 määrus nr 2-19-18696, p 15).
6.Täiendatud riigi õigusabi taotlusest nähtuvalt on X sisuliselt väitnud üksnes seda, et tema hinnangul on kohtud haldusasjas nr 3-20-573 tõlgendanud ja kohaldanud asjaomaseid riigisiseseid õigusnorme vääralt ning seega ei ole olnud tagatud taotleja kaitse PPA väidetavalt õigusvastase ja diskrimineeriva tegevuse eest. Haldusasjas nr 3-20-573 olid vaidluse all PPA 25.02.2019 käskkiri nr 1.9-2.5/66p, millega X viidi ATS § 98 lg 1 p 4 alusel alates 01.03.2019 üle ja nimetati 75% koormusega ametikohale määratud ajaks kuni 31.12.2019, ning PPA 10.12.2019 käskkiri nr 1.9-2.5/502p, millega X vabastati ATS § 88 lg 1 alusel alates 31.12.2019 teenistusest teenistustähtaja möödumise tõttu. Tallinna Halduskohus jättis 13.04.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.01.2023 otsusega halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus jättis 26.05.2023 määrusega Xu kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, millega jõustusid haldus- ja ringkonnakohtu otsused kaebuse rahuldamata jätmise kohta.
7.Halduskohus on taotlejale õigesti selgitanud, et EIK-le esitatav kaebus, milles väidetakse üksnes asjaolu, et Eesti kohtud on tõlgendanud ja kohaldanud riigisisest õigust vääralt, ei oleks EIÕK art 35 lg 3 p-i a kohaselt vastuvõetav ning jääks EIÕK art 35 lg 4 alusel läbi vaatamata. EIK pädevuses oleks kontrollida üksnes seda, kas Eesti kohtud on haldusasja nr 3-20-573 läbivaatamisel taganud kaebajale EIÕK-st ja selle protokollidest tulenevate inimõiguste ja põhivabaduste kaitse (vt EIÕK art 32 lg 1 ja art 34). Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mille põhjal võiks tekkida kahtlus, et haldusasjas nr 3-20-573 oleks rikutud näiteks tema õigust õiglasele kohtumenetlusele (EIÕK art 6) või tal oleks puudunud tõhus õiguskaitsevahend PPA vastu nõuete esitamiseks (EIÕK art 13). Määruskaebusest saab järeldada, et kaebaja on eelkõige seisukohal, et kohtud ei ole haldusasjas nr 3-20-573 temale taganud kaitset terviseseisundist (puudest) tuleneva diskrimineerimise eest. See argument on seostatav EIÕK art-s 14 sätestatud inimõigusega (st diskrimineerimiskeeld).
8.EIK praktika kohaselt hõlmab EIÕK art 14 iseenesest mh keeldu diskrimineerida isikuid puude või terviseprobleemide tõttu (EIK 30.04.2009 otsus nr 13444/04, Glor vs. Šveits, p 80; 3(4)
3-23-1285 10.03.2011 otsus nr 2700/10, Kiyutin vs. Venemaa, p 57). Haldusasja nr 3-20-573 materjalide pinnalt ei ole samas võimalik tuvastada ühtegi asjaolu, mis toetaks taotleja väidet, et PPA on teda kui terviseprobleemidega (puudega) isikut diskrimineerinud. Seejuures ei ole kaebaja haldusasjas nr 3-20-573 kordagi väitnud enda diskrimineerimist, kuigi teda on kohtumenetluses kogu aeg esindanud Tallinna Halduskohtu 26.03.2020 määrusega nr 3-20-552 riigi õigusabi korras määratud advokaat. Taotleja väitis haldusasjas nr 3-20-573 küll PPA ebaausat käitumist, kuid see ei ole samastatav diskrimineerimise etteheitega. Kohtud tuvastasid, et taotleja nimetati alates 01.03.2019 tähtajalisele ametikohale tema enda avalduse alusel ja teda ei ole seejuures eksitatud ning taotleja vabastamine alates 31.12.2019 toimus teenistustähtaja möödumise tõttu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsus nr 3-20-573, p-d 17.4–17.6 ja 20–22), mis ei saa samuti kuidagi seonduda tema diskrimineerimisega, sest puuduvad igasugused andmed selle kohta, et mõnel samuti tähtaegsel ametikohal olnud tervel inimesel oleks tähtaja möödumisele vaatamata võimaldatud PPA-s teenistust jätkata. Samuti ei nähtu, et PPA oleks jätnud taotlejale tema terviseseisundi tõttu pakkumata võimaluse asuda või kandideerida PPA-s mõnele teisele (tähtajatule või tähtajalisele) ametikohale, vaid vastustajal ei olnud üksnes selliseid ametikohti pakkuda (vt PPA 14.01.2020 vastus nr 1.9-9/1609-2 – haldusasjas nr 3-20-573 esitatud kaebuse 03.04.2020 täienduse lisa).
9.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et Xu taotlus riigi õigusabi saamiseks EIK-sse pöördumiseks tuleb jätta RÕS § 37 lg 3 alusel rahuldamata, sest esitatav kaebus oleks EIÕK art 35 lg 3 p-i a kohaselt ilmselt vastuvõetamatu.
10.Eelneva põhjal jääb Xu määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.06.2023 määrus muutmata.
11.Kuna määrus kajastab andmeid taotleja terviseseisundi kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada taotleja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.