Muud

3-23-1285 kuritarvitatakse kaebeõigust. Teisisõnu tuleb kohtul hinnata, kas kaebuses toodud asjaoludel võiks tegemist olla EIÕK mõne artikli rikkumisega. RÕS § 12 lg 1 p 2 kohaselt peab taotleja selgitama, mida ta peab enda õiguste rikkumiseks. Selliste asjaolude esiletoomine ei eelda õiguslikke eriteadmisi, vaid kirjeldust elulistest ja faktilistest asjaoludest, s.o taotleja enda arusaama, milliseid tema õigusi või vabadusi ja millisel viisil on rikutud. Taotleja ei ole välja toonud, milliseid inimõigusi ja põhivabadusi on tema hinnangul haldusasjas nr 3-20-573 rikutud. Ka kohtule ei ole äratuntav, et taotleja suhtes oleks rikutud mõnda EIÕK artiklit. Võib aru saada, et taotleja ei ole rahul Eesti kohtute lahenditega, kuid sellest ei saa järeldada, et kohtumenetluses oleks rikutud EIÕK-ga tagatud õigusi (nt art-st 6 tulenevat õigust õiglasele kohtumenetlusele). EIK ei ole täiendavaks edasikaebevõimaluseks Eesti kohtute lahendite peale, vaid EIK kontrollib üksnes seda, kas riik on kohtumenetluse läbiviimisel pidanud kinni EIÕK-st ja taganud kohtumenetluse kestel konventsioonis ja selle protokollides loetletud põhiõigused. Lisaks ei ole EIK-l õigust sekkuda otseselt konventsiooniosaliste õigussüsteemidesse ning ta peab austama selliste õigussüsteemide autonoomiat. Seetõttu ei või EIK üldjuhul seada kahtluse alla riigisiseste kohtute järeldusi mh järgmistes küsimustes: a) juhtumi asjaolude kindlakstegemine; b) riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine; c) tõendite vastuvõetavus ja hindamine kohtumenetluses (vastuvõetavuse kriteeriumite praktiline käsiraamat, lk 81). Seega ei saa taotleja jaoks negatiivne kohtumenetluse tulem iseenesest rikkuda EIÕK-ga tagatud õigusi ainuüksi seetõttu, et ta ei ole nõus kohtu järelmitega (nt Tartu Maakohtu 15.01.2021 määrus nr 2-20-18896, p 12). Ka see, et Riigikohus ei võtnud taotleja kassatsioonkaebust menetlusse, viitab, et asja lahendamisel ei tuvastatud (olulisi) rikkumisi. Riigi õigusabi taotlus jääb RÕS § 37 lg 3 alusel rahuldamata, sest asja materjalidest nähtuvalt ei oleks tema EIK-le esitatav kaebus EIÕK art 35 lg 3 p-i a kohaselt vastuvõetav.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-23-1285

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-1285 10.03.2011 otsus nr 2700/10, Kiyutin vs. Venemaa, p 57). Haldusasja nr 3-20-573 materjalide pinnalt ei ole samas võimalik tuvastada ühtegi asjaolu, mis toetaks taotleja väidet, et PPA on teda kui terviseprobleemidega (puudega) isikut diskrimineerinud. Seejuures ei ole kaebaja haldusasjas nr 3-20-573 kordagi väitnud enda diskrimineerimist, kuigi teda on kohtumenetluses kogu aeg esindanud Tallinna Halduskohtu 26.03.2020 määrusega nr 3-20-552 riigi õigusabi korras määratud advokaat. Taotleja väitis haldusasjas nr 3-20-573 küll PPA ebaausat käitumist, kuid see ei ole samastatav diskrimineerimise etteheitega. Kohtud tuvastasid, et taotleja nimetati alates 01.03.2019 tähtajalisele ametikohale tema enda avalduse alusel ja teda ei ole seejuures eksitatud ning taotleja vabastamine alates 31.12.2019 toimus teenistustähtaja möödumise tõttu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsus nr 3-20-573, p-d 17.4–17.6 ja 20–22), mis ei saa samuti kuidagi seonduda tema diskrimineerimisega, sest puuduvad igasugused andmed selle kohta, et mõnel samuti tähtaegsel ametikohal olnud tervel inimesel oleks tähtaja möödumisele vaatamata võimaldatud PPA-s teenistust jätkata. Samuti ei nähtu, et PPA oleks jätnud taotlejale tema terviseseisundi tõttu pakkumata võimaluse asuda või kandideerida PPA-s mõnele teisele (tähtajatule või tähtajalisele) ametikohale, vaid vastustajal ei olnud üksnes selliseid ametikohti pakkuda (vt PPA 14.01.2020 vastus nr 1.9-9/1609-2 – haldusasjas nr 3-20-573 esitatud kaebuse 03.04.2020 täienduse lisa).

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.