lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-21-2722/16

Korrakaitse › Muu korrakaitse

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 07.08.2023

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-21-2722/16
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Muu korrakaitse
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
07.08.2023
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3154
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. august 2023; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-21-2722

Haldusasi

M. S., J. L., M. J., A. V., M. P., K. K.-J., V. V., M. S., T. V., A. A., D. K., K. W., M. A., T. H., K. L., K. A., A. O., M. Ü., T.L., A. M., M. L., T. H., K. P., V. L., P. T., R. B., H. T., A.-D. K., M. T., V. E., H. L., M. L., M. N., S. V., T. K., K. A., E. R., J. R., L. S., E. K., S. P., I. S., P. T., A. N., E. M. ja R. L. kaebus Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021 korralduse nr 305 punkti 14 õigusvastasuse tuvastamise nõudes

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebajad – M. S., J. L., M. J., A. V., M. P., K. K.-J., V. V., M. S., T. V., A. A., D. K., K. W., M. A., T. H., K. L., K. A., A. O., M. Ü., T. L., A. M., M. L., T. H., K. P., V. L., P. T., R. B., H. T., A.-D. K., M. T., V. E., H. L., M. L., M. N., S. V., T. K., K. A., E. R., J. R., L. S., E. K., S. P., I. S., P. T., A. N., E. M. ja R. L., kaebajate ühine esindaja Katrin Paulus;

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv. Ants Nõmper ja v.adv. abi Kairi Kilgi Jätta kaebajate kaebus rahuldamata Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 07.08.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.M. S., J. L., M. J., A. V., M. P., K. K.-J., V. V., M. S., T. V., A. A., D. K., K. W., M. A., T. H., K.L., K. A., A. O., M. Ü., T. L., A. M., M. L., T. H., K. P., V.L., P. T., R. B., H. T., A.-D. K., M.T., V. E., H. L., M. L., M. N., S. V., T. K., K. A., E. R., J. R., L. S., E. K., S. P., I. S., P. T., A. N., E. M. ning R. L. esitasid oma ühise esindaja vandeadvokaat Robert Sarve vahendusel 22.11.2021 Tallinna

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.06.20263-26-1937/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 30.06.20263-26-1937/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1819/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1307/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 14 tühistamiseks. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust.

2.Tallinna Halduskohtu 08.12.2021 määrusega jäeti kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata. Eelnimetatud määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2021 määrusega.
3.Tallinna Halduskohtu 15.03.2022 määrusega jäeti ühiskaebus eesmärkide ja nõude täpsustamiseks käiguta, sest vaidlustatud korralduse punkt 14 oli alates 15.03.2022 kehtetuks tunnistatud.
4.Kaebajad teatasid oma eelmise esindaja asendumise järgselt 08.04.2022, et piirangud võivad ka naasta ja õiguste riive korduda, mistõttu võiks olla põhjendatud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 14 õigusvastasuse tuvastamise nõue tulenevalt Riigikohtu praktikast ning preventiivsel eesmärgil.
5.Tallinna Halduskohus võttis 21.06.2022 määrusega kaebuse menetlusse. Vabariigi Valitsus esitas oma seisukoha kaebusele 22.07.2022.
6.Tallinna Halduskohus määras 17.05.2023 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses
7.Kaebajad esitasid 22.06.2023 menetluskulude nimekirja. Vastustaja on esitanud oma täiendava seisukoha samuti 22.06.2023, millele kaebajad on omakorda veel vastanud 19.07.2023.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

8.Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021 korralduse nr 305 punkt 14 sätestab suletud nimekirja isikutest, kellele meetmed ei laiene ning sätestab seega, et kõigi teiste isikute (sh kaebajate) õigused on piiratud. Kaebajad aga ei soovi end vaktsineerida ning vastustajal puudub mistahes legitiimne ja õiguslikult proportsionaalne eesmärk neid selleks survestada. Kaebajate arvates on vastustaja tegevuste põhimotiiv mitte nakkuse leviku vähendamine (kuna seda oleks võimalik saavutada ka palju vähem inimeste ellu sekkuvate ning rohkem suunatud meetmetega), vaid võimalikult paljude inimeste vaktsineerimine sõltumata sellest, kas see ka kuidagi nakkuse levikut aitab vähendada. Taoline eesmärk ei ole õiguspärane ega lubatav. Kuna piirangud on kehtestatud vaid inimeste vaktsineerima sundimiseks – olgugi et kaebajatel puudub objektiivne vajadus end vaktsineerida –, siis on piirangud õigusvastased, kuivõrd piirang ei ole proportsionaalne ning täitevvõim sekkub põhiseadusvastaselt inimeste õigusesse otsustada ise enda tervise üle. Puudub igasugune mõistlik eesmärk, miks negatiivse koroonatesti teinud inimeste suhtes peaksid vastustaja kehtestatud piirangud kehtima – aga samal ajal vaktsineeritute suhtes need ei kehti.
9.Kaebajad taotlevad Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punkti 14 õigusvastasuse tuvastamist.
10.Kaebajad on seisukohal, et vastustaja kui täidesaatva võimu esindaja ei saa kohaldada ühiskonnale niivõrd laiaulatuslikke meetmeid, kuna parlamentaarses riigis kuulub taoline võim üksnes seadusandlikule võimule. Volitusnorm on liiga laialivalguv ja rikub selgelt võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning annab sisuliselt seaduse tasandil piirangute kehtestamise õiguse valitsusele.
11.Kaebajate hinnangul esineb väga suur tõenäosus, et nende õiguste riive võib korduda. On üldteada asjaolu, et COVID-19 haigus on sarnaselt paljude muude viirushaigustega muutunud endeemiliseks, st külmadel aegadel selle levik tõuseb ning soojadel aegadel selle levik väheneb. Nii 2020. kui ka 2021. aastal esines olukord, kus sügisel-talvel olid isikute õigused piiratud ning suveperioodil piirangud kaotati. Kaebajate hinnangul on mõistlikult võimalik eeldada, et see trend jätkub ning ka 2022. aasta sügisel võivad piirangud naasta. Arvestades COVID-19 leviku (ja sellest tulenevalt ka COVID-19 piirangute) eelmainitud tsüklilisust, on äärmiselt ebatõenäoline, et mõni siinse kaebusega analoogne kaebus jõuks otsuse jõustumiseni enne seda, kui piirangud kaotatakse. Kui isikute õiguseid hakatakse piirama sügisel ning piirangud kaotatakse kevadel, siis ei ole selle aja jooksul võimalik menetlust kolmes astmes läbi viia. Kui kaebajad peaksid igal kevadel oma kaebusest loobuma ning igal sügisel uue kaebuse esitama, siis tekiks olukord, kus kaebajate õigused oleksid poole osa aastast piiratud, kuid ükski nende kaebus ei jõuaks kunagi lõpplahendini, sest enne seda piirangud (ajutiselt) kaotatakse. Tegemist on aga ühiskondlikult aktuaalse teemaga, mis võib suure tõenäosusega meid mõjutama jääda pikaks ajaks.
12.Täiendavas 19.07.2023 seisukohas märgivad kaebajad, et vaidlus on eelkõige selle üle, kas vastustaja poolt seoses COVID-19 nakkuse levikuga kehtestatud meetmed olid proportsionaalsed või mitte. Kaebajad on seisukohal, et piirangute eesmärk oli õigusvastaselt survestada isikuid vaktsineerima ning piirangud riivasid ebaproportsionaalselt intensiivselt kaebajate põhiõigusi. Kuigi Riigikohus on leidnud, et NETS-is toodud volitusnormid on põhiseadusega kooskõlas, siis ei tähenda see tingimata, et ka nende volitusnormide alusel kehtestatud piirangud, mille kaebajad on siinses menetluses vaidlustanud, on õiguspärased või proportsionaalsed. Sellele on Riigikohus ka otsesõnu viidanud. Vastustaja on küll väitnud, et kaebajate õiguste riive oli proportsionaalne, kuid ei ole seda tõendanud. Isegi kui vastustaja meetmed täitsid mingil määral vastustaja väidetavat eesmärki, siis oli see ulatus niivõrd marginaalne, et ei õigusta kaebajate õigustele ja ühiskonnale laiemalt tekitatud ulatuslikku kahju.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13.Vastustaja kaebusega ei nõustu ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Vastustaja hinnangul olid vaidlusaluses korralduses kehtestatud meetmed ja piirangud kaebuse esitamise ajal COVID-19 leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ning proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat avalikku huvi. Vastustaja on seisukohal, et riive kaebajate õigustele oli õiguspärane ning kooskõlas põhiseaduse ning muude seadustega. Vastustaja hinnangul puudus varem igasugune alus korralduse nr 305 vaidlustatud punkti tühistamiseks. Tulenevalt kaebajate muudetud kaebuse nõuetest on vastustaja seisukohal, et puudub alus ka korralduse nr 305 p 14 õigusvastaseks tunnistamiseks.
14.Tulenevalt vaidlustatud korraldusega seotud muudatustest, on vastustaja hinnangul kaebajad tänaseks sisuliselt oma põhilise eesmärgi – vaktsineerimata ja läbipõdemata isikute ning vaktsineeritud ja läbipõdenud isikute võrdse kohtlemise – saavutanud.
15.Vastustaja hinnagul oli tegemist õiguspäraste eesmärkidega ning kehtestatud piirangud olid efektiivsed. Korralduses nr 305 kehtestatud piirangute ja meetmete eesmärgiks oli piirata COVID-19 haiguse levikut, isikute viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida meditsiinisüsteemi ülekoormust ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidevus. Meetmete eesmärgiks oli kaitsta inimeste elu ja tervist COVID-19 haiguse eest, samuti hoida ühiskond võimalikult avatuna ja võimaldada teenuste tarbimist nii, et hoitakse ära oht tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu.
16.Vastustaja hinnangul ei nähtu kaebajate argumentatsioonist, miks on vaidlustatud korralduste sätete õigusvastasuse tuvastamise nõue preventiivsel eesmärgil kaebajate õiguste kaitseks vajalik ning kuidas aitaks see kaasa kaebajate olukorra parandamisele või kaebajate õiguste kaitsele tulevikus. Vaidlustatud korraldused ja vaidlustatud piirangud olid kehtestatud erakordse COVID-19 pandeemia leviku tõkestamiseks, seega on kaebajate põhjendatud huvi sel moel keeruline jaatada, kuivõrd puudub alus eeldada, et vastustaja kehtestab taaskord vaidlustatud meetmetega võrdväärsed meetmed, mis kaebajate hinnangul võiks tähendada vastustaja korduvat õigusvastast tegevust kaebajate suhtes. Ei saa pidada tõenäoliseks, et järgmise laine korral saaks vastustaja piirangute kehtestamisel lähtuda täpselt samadest kaalutlustest, millest lähtuti korralduse nr 305 kehtestamisel, mistõttu ei saa vastustaja hinnangul õigusvastasuse tuvastamise kaebusel olla mistahes eesmärki. Kaebajate õiguste riive kordumise juures peab vastustaja oluliseks ka märkida, et piirangutega ei ole kaebajatelt kunagi võetud võimalust rahuldada kõiki oma elulisi vajadusi. Korraldusega nr 305 ei olnud piiratud kaebajate ligipääsu esmatarbekaupadele, vaid eelkõige mugavus- ja meelelahutusteenustele.
17.Vastustaja ei nõustu ka kaebajate esialgses kaebuses esitatud seisukohtadega ja vaidleb neile vastu. Vastustaja hinnangul olid vaidlusaluses korralduses kehtestatud meetmed ja piirangud kaebuse esitamise ajal COVID-19 leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ning proportsionaalsed arvestades ülekaalukat avalikku huvi. Vastustaja on seisukohal, et riive kaebajate õigustele on olnud õiguspärane ning kooskõlas põhiseaduse ja muude seadustega. Vastustaja hinnangul puudub põhjus korralduste vaidlustatud osa õigusvastasuse tuvastamiseks ehk kohtul puudub põhjus kaebust rahuldada
18.Täiendavas 22.06.2023 esitatud seisukohas jäi vastustaja kõigi senises kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium (edaspidi „PSJV kolleegium“) tegi 31.10.2022 kohtuotsuse asjas nr 5-22-4. Vastustaja hinnangul on Riigikohtu PSJV kolleegiumi suunised kaebuse lahendamisel olulise tähtsusega, mis selgitavad vaidlusaluste korralduste aluseks olevate volitusnormide ulatust, piirangute õiguspärasust ning vajalikkust inimeste elu ja tervise kaitsmiseks. Riigikohtu PSJV kolleegiumi otsusest järeldub, et NETS normid, mis võimaldasid Vabariigi Valitsusel koroonaepideemia ajal kehtestada piiranguid, ei ole põhiseadusega vastuolus. Piirangud, sh COVID-tõendi nõue, piirasid küll mitmeid inimeste põhiõigusi, kuid sedalaadi piirangud võisid olla vajalikud, et täita põhiseadusega riigile pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist ohtliku nakkushaiguse eest. Riigikohus otsustas, et NETS-i normid ei piiranud kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt, NETS polnud liialt ebaselge ja Vabariigi Valitsus ei ületanud talle seadusega antud volitusi. Vastustaja hinnangul olid vaidlusaluses korralduses kehtestatud meetmed ja piirangud kaebuse esitamise ajal COVID-19 leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ning proportsionaalsed arvestades ülekaalukat avalikku huvi. Vastustaja on seisukohal, et riive kaebajate õigustele on olnud õiguspärane ning kooskõlas põhiseaduse ja muude seadustega. COVID-19 vastu vaktsineerimisega kaasnev oht elule ja tervisele oli minimaalne ning piirangud kaitsesid kõikide inimeste, sh kaebajate, elu ja tervist. Põhiseadus kohustab riiki oma kodanike elu kaitsma ning kohaldama meetmeid/piiranguid, et tagada oma kodanike tervise kaitse ja ohutu elukeskkond, et vältida inimeste haigestumist nakkushaigustesse. COVID-19 haiguse vastu immuunkaitseta isikute (nagu vaktsineerimata kaebajate) ebavõrdne kohtlemine võrreldes vaktsineeritud isikutega oli põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas SARS-CoV-2 viirusest tingitud COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimimist ega kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Ühiskonnaliikmetes vaktsineerimiseks motivatsiooni tekitamine on lähtunud eesmärgist tõsta ühiskonnaliikmete immuunsust – vastustaja lähtus eeldusest, et vaktsineerimise propageerimine aitab suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu ja seeläbi haiguse levikut piirata ja avalike

teenuste, sh meditsiiniteenuste, toimepidevust ja jätkusuutlikkust tagada. Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, oli vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus, mistõttu ei saanud avalikule võimule ette heita vaktsineerimise propageerimist.

KOHTU PÕHJENDUSED

19.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punkti 14 ja taotletud (kaebajaid puudutavas osas) selle õigusvastasuse tuvastamist. Selliselt on kaebajate nõue, arvestades ka nende 08.04.2022 menetlusdokumendis antud selgitusi, Tallinna Halduskohtu 21.06.2022 määrusega menetlusse võetud. Siinkohal kohus esialgselt tühistamisnõudelt õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekuga seonduvaid protsessuaalseid aspekte ega kaebajate vastavasisulisi põhjendusi enam eraldi välja ei too. Vastava kohtupraktika käigus on asutud seisukohale, et taoliste ehk COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud meetmete vaidlustamisel läbi õigusvastasuse tuvastamise nõude on preventiivne huvi aktsepteeritav.
20.Kaebuse esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punktiga 14 olid sätestatud kõik need eeldused, millest vähemalt ühe eelduse (kaebajate etteheited seostuvad peamiselt alapunktiga 4, mille kohaselt peaks isik olema COVID-19 haiguse punktis 5 sätestatud tingimustel läbi põdenud, vaktsineeritud, s.h täiendava vaktsiinidoosiga vaktsineeritud või olema vaktsineerituga võrdsustatav isik ning esitama enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi) täidetavuse korral võis isik sama korralduse punktis 13 sätestatud tingimustel vastavas tegevuses osaleda. Korralduse nr 305 punktiga 5 sätestati tingimused, mille puhul 10kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse testimise nõudeid ei pidanud rakendama. Korralduse nr 305 p 13 kohaselt võis aga tegevuse eest vastutav isik punktis 10 (sportimine ja mitmesugused muud avaliku iseloomuga tegevused) nimetatud tegevusi läbi viia kui osalejate arv siseruumides ei ületa 1000 ja välitingimustes 2000 isikut, kusjuures tegevus oli lubatud kui oli tagatud teiste asjakohaste (vt p 10) ning tegevuse eest vastutava isiku või tegevuses osaleva isiku punktides 14, 151, 16 ja 17 sätestatud nõuete täitmine.
21.Kaebajad leiavad, arvestades korralduse nr 305 punktis 10 toodud tegevuste loetelu väga laiapindset olemust, et nende isikute, kes ei olnud haigust hiljuti läbi põdenud ega ka haiguse vastu vaktsineeritud, ühiskondlikus elus osalemise õigust on oluliselt piiratud. Kaebajad märgivad, et nad ei olnud viimase 180 päeva jooksul COVID-19 haigust läbi põdenud ega COVID-19 vastu vaktsineeritud ja end vaktsineerida ka ei soovi. Kaebajad leiavad, et vastustaja kehtestatud meetmed on õigusvastased, piirangute seadmine ebaproportsionaalne ning vaidlustatav korraldus oli liigselt laialivalguva volitusnormi tõttu ka vastuolus võimude lahususe põhimõttega.
22.Vastustaja ei nõustunud kaebajate seisukohtadega. Vastustaja hinnangul olid vaidlusaluses korralduses kehtestatud meetmed ja piirangud kaebuse esitamise ajal COVID-19 leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ning proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat avalikku huvi ning et riive kaebajate õigustele oli põhiseaduse ning muude seadustega kooskõlas. Eelnimetatuga seonduvalt osundab vastustaja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 lahendile asjas nr 5-22-4, milles selgitati vaidlusaluste korralduste aluseks olevate volitusnormide ulatust ning piirangute vajalikkust inimeste elu ja tervise kaitsmiseks ning millest järeldub, et NETS normid, mis võimaldasid Vabariigi Valitsusel koroonaepideemia ajal piiranguid kehtestada, ei olnud põhiseadusega vastuolus. Piirati küll mitmeid inimeste põhiõigusi, kuid need piirangud võisid olla

vajalikud, et täita põhiseadusega riigile pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist ohtliku nakkushaiguse eest.

23.Lähtuvalt eeltoodust tuleb menetlusosaliste vastandlikku positsiooni hinnata. Kaebajate põhiseisukohad väljenduvad kokkuvõtlikult peamiselt selles, et olukorras, kus nad end vaktsineerida ei soovinud, oli vastavate nõuete või tingimuste kehtestamisega nende osalemist ühiskondlikus elus takistatud ja õigusi põhjendamatult piiratud. Seega olid vastustaja kehtestatud meetmed kaebajate arvates õigusvastased, piirangute seadmine ebaproportsionaalne, kusjuures vaidlustatav korraldus võis olla liigselt laialivalguva volitusnormi tõttu ka võimude lahususe põhimõttega vastuolus. Arvestades eelneva menetluse käigus ilmnenud kaebajate kokkuvõtlikku positsiooni, on käesoleva vaidluse puhul rõhuasetus kõigepealt küsimusel asjassepuutuvate NETS-i sätete põhiseaduspärasuses, seejärel haldusakti õiguspärasuses ning selle raames ka vastava piirangu proportsionaalsuses.
24.Menetlusosaliste seisukohti ja nende esitatud materjali hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud.
25.Haldusakti või haldusakti muutmise õiguspärasuse küsimust hinnatakse üldreeglina haldusakti andmise või vastava muudatuse tegemise ajahetke seisuga. Vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 54 on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
26.Vaidlusega seonduva korralduse andmisel on Vabariigi Valitsus kohaldanud muu hulgas NETS § 27 lõiget 3 ja §-i 28. NETS § 27 lg 3 ja § 28 lõigete 2, 5-6 ja 8 põhiseaduspärasuse küsimust hinnati Riigikohtu 31.10.2022 lahendiga kohtuasjas nr 5-22-4 ning põhiseadusevastaseks neid pidada ei saanud. Eelnimetatud lahendi punktidest 91 ja 92 järeldub, et viidatud normid kehtestati nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ja selle kaudu inimeste elu ning tervise kaitsmise tagamiseks ja et piiranguid kui selliseid ei olnud alust pidada ebavajalikeks või ebamõõdukateks, küll aga ei pruugi see tagada iseenesest seda, et nende normide alusel ja kaalutlusõigust kasutades antud haldusakt ise oleks alati proportsionaalne. Lähtuvalt eeltoodust võib asuda seisukohale, et vastustaja lähtus talle antud volitustest ning pädevusest, mis oli põhiseadusega kooskõlas ja et kogu vaidlus taandub antud juhul edaspidiselt veel ainult küsimusele sellest kas haldusakt nr 305 või siis iseäranis selle neljateistkümnes punkt vastas HMS §-s 54 sätestatule, kas vastavad piirangud olid proportsionaalsed ning kas taoliste piirangute kehtestamise puhul võis täheldada ilmselgeid kaalutlusvigu.
27.Mis puutub piirangute kehtestamisse, siis märgib vastustaja, et vastavad meetmed ja piirangud olid kaebuse esitamise ajal COVID-19 leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ning proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat avalikku huvi. Vastustaja on seisukohal, et riive oli õiguspärane ning kooskõlas põhiseaduse ning muude seadustega. Seonduvalt eelnimetatuga on vaja arvestada ka sellega, et vastustajal oli kohustus tagada inimeste elu ja tervise kaitse laiemalt ehk tagamist vajas ka tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine. Korraldusega nr 305 kehtestatud piirangutel ja kohustustel oli mitu eesmärki – kaitsta isikute elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine. Vastustaja on märkinud, et COVID-19 raviks ei oldud seni teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit ning et isegi pärast kaheaastast kogemust ei olnud jätkuvalt teada millistest konkreetsetest inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem vorm sõltuda, mistõttu ei olnud mõeldav rahvatervise kaitse seisukohast soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbipõdemise arvelt, vaid vaktsineerimise teel. Vastustaja eelnimetatud seisukoht põhineb vastavatel uuringutel ja artiklitel, kusjuures see seisukoht võib olla

ka vaieldav ning jäädagi vaieldavaks. Kohtu roll taoliste spetsiifiliste meditsiinialaste uuringute või küsimuste puhul on tegelikult mõnevõrra piiratud ning taoliste kaasuste puhul saab kohus hinnata peamiselt seda kas korralduse andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu, mis käesoleva vaidluse kontekstis taanduks pigem küsimusele sellest kas piirangute kehtestamine ei ole olnud üldse ilmselgelt põhjendamatu. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saaks neid siiski ilmselgelt põhjendamatuteks pidada.

28.Vaidlustatud haldusakti väljatöötamisel ning ka kaebajate kaebuse esitamisele eelneval perioodil oli arvestatud haigestumiste kõrge intensiivsusega. Selles ei saa ilmselt ka sisulist vaidlust olla. Nakkuse leviku tõkestamisega seonduv omakorda oli aga vastustaja pädevuses ning vastavate meemete valiku üle võib alati vaielda, kuid antud juhul ei saa asuda sellisele seisukohale, et ohtude hindamisel oleks olnud tegemist ilmselgete kaalutlusvigadega. Uudse ja ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel ongi asjakohane lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mis omakorda seostub ka haiglate ravivõimekuse säilitamisega. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja öelda, et korralduse nr 305 punkti 14 alapunktis 4 sätestatud tingimust või mõnes muud alapunktis sätestatud tingimust ei oleks kindlasti tohtinud rakendada. Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et kaebajad ei ole toonud välja ülekaalukaid huvisid või ülemäärast õiguste rikkumist, mis kehtestatud piirangu järgimisega kaasnes ning mis kaaluks üles avalikud huvid ja kolmandate isikute elu ning tervise kaitse, sest mõnelt spordi- või kultuuriüritustest ajutiselt eemalejäämist ei saaks käsitada niivõrd olulise põhiõiguste riivena. Taolisi võimalikke riiveid ilma konkreetseid näiteid ja sellekohast individuaalset mõju esile toomata võiks hinnata väheintensiivsetena, kusjuures need ei tingiks korralduse tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist kui Vabariigi Valitsusel oli haldusakti andmiseks olemas vastav volitusnorm ning piirangute kehtestamist ei saa ilmselgelt põhjendamatuks pidada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsuse punktis 91 on näiteks märgitud, et (taolistes situatsioonides) on inimese elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse. Lähtuvalt eeltoodust ei saa asuda seisukohale, et vastustajal ei oleks olnud volitusi ja pädevust korralduse nr 305 punktis 14 sätestatud tingimusi kehtestada. Samuti ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud korralduse vaidlustatud punkt ei vastaks haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud põhimõtetele, ei oleks proportsionaalne või ei vastaks vorminõuetele. Uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel ongi asjakohane lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mis omakorda seostub ka haiglate ravivõimekuse säilitamisega. Seega ei ole Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 14 alapunktide 1-6 puhul tegemist õigusvastaste sätetega ning kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
29.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on see kaebajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.06.20263-26-1637/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1245/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium