Kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 âCOVID-19 haiguse leviku tĂ”kestamiseks vajalikud meetmed ja piirangudâ peale
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad MS, JL, MJ, AV, MP, KJ, VV, MS, TV, AA,
DK, KW, MA, TH, KL, KA, AO, MĂ, TL, AM, ML,
TH, KP, VL, PT, RB, HT, AK, MT, VE, HL, ML, MN,
SV, TK, KA, ER, JR,
LS, EK, SP, IS, PT, AN, EM ja RL, esindajad v.adv Robert Sarv ja adv Severinas Jakubauskas Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants NÔmper ja adv Kairi Kilgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.12.2021 mÀÀrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kaebajate mÀÀruskaebus
Asja lÀbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.VÔtta kaebajate mÀÀruskaebus menetlusse.
2.JÀtta Tallinna Halduskohtu 08.12.2021 mÀÀrus muutmata ja mÀÀruskaebus rahuldamata. Selgitus MÀÀruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
1.Vabariigi Valitsus vĂ”ttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 âCOVID-19 haiguse leviku tĂ”kestamiseks vajalikud meetmed ja piirangudâ. Korralduse p 10 kohaselt on COVID-19 haigust pĂ”hjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tĂ”kestamise eesmĂ€rgil piiratud mitmed tegevused, nt sportimine, treenimine, noorsootöö, huvitegevus, huviharidus, tĂ€ienduskoolitus, tĂ€iendusĂ”pe, spordivĂ”istlustel ning spordi- ja liikumisĂŒritustel osalemine, avalikuks kasutamiseks mĂ”eldud saunade, spaade, basseinide jms kĂŒlastamine, avalikel koosolekutel, avalikel ĂŒritustel, konverentsidel, teatrietendustel jms osalemine. Korralduse p 13 kohaselt on tegevus lubatud, kui on tagatud korralduse p-des 14, 151, 16 ja 17 sĂ€testatud nĂ”uete tĂ€itmine. Korralduse p 14 alap-de 3 ja 4 kohaselt vĂ”ib isik p-s 13 sĂ€testatud tingimustel tegevuses osaleda, kui tĂ€idetud on mh ĂŒks jĂ€rgmistest tingimustest: a) tema vaktsineerimine ei ole arsti otsusel vĂ”imalik tema tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tĂ”endi; b) ta on p-s 5 sĂ€testatud tingimustel COVID-19 haiguse lĂ€bi pĂ”denud, vaktsineeritud, sealhulgas tĂ€iendava vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, vĂ”i vaktsineerituga vĂ”rdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tĂ”endi (COVID-tĂ”end). Korralduse p 15 algse redaktsiooni kohaselt vĂ”is isik lisaks p-s 14 nimetatud alustele tegevuses osaleda, kui ta esitas tĂ”endi samas punktis mĂ€rgitud tingimustele vastava SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne, samuti oli vĂ”imalik testida vĂ”imaluse korral tegevuse asukohas. Vabariigi Valitsus tunnistas 21.10.2021 korralduse nr 362 p 1 ap-ga 7 korralduse nr 305 p 15 kehtetuks, muudatus jĂ”ustus 25.10.2021.
2.MS, JL, MJ, AV, MP, KJ, VV, MS, TV, AA, DK, KW, MA, TH, KL, KA, AO, MĂ, TL, AM, ML, TH, KP, VL, PT, RB, HT, AK, MT, VE, HL, ML, MN, SV, TK, KA, ER, JR, LS, EK, SP, IS, PT, AN, EM ja RL (kaebajad) esitasid 22.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nad paluvad tĂŒhistada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 14. Kaebuse pĂ”hjenduste kohaselt ei ole kaebajad COVID-19 haigust lĂ€bi pĂ”denud, samuti pole nad viiruse vastu vaktsineeritud ning nad ei soovi seda ka teha. Valitsuse kehtestatud meetmed on Ă”igusvastased ja nendest saadav potentsiaalne kasu ei kaalu ĂŒles ulatuslikku kahju, mis tekib kaebajate Ă”igustele ning ĂŒhiskonnale laiemalt. Piirangute tegelikuks eesmĂ€rgiks on survestada inimesi vaktsineerima, mis on lubamatu. Vaktsineerimisega kaasneb risk inimeste tervisele. Rahvusvaheline Ă”igus keelab kohustusliku vaktsineerimise. Arusaamatu on, miks valitsuse korralduse nr 305 p-s 10 loetletud tegevustes osalemiseks ei piisa alates 25.10.2021 enam negatiivsest testitulemusest, mis kinnitab inimese nakkusohutust. Ulatuslikke piiranguid ei tohi pĂ”hiseaduse kohaselt kehtestada valitsuse korraldusega.
3.Kaebuses sisaldus esialgse Ă”iguskaitse taotlus peatada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 14 kehtivus kaebajate suhtes vĂ”i kohaldada muud abinĂ”u, mida kohus peab sobivaks. Kaebajatel on esialgse Ă”iguskaitse vajadus, kuna kaevatav korraldus piirab juba kohtumenetluse ajal kaebajate vĂ”imalust osaleda ĂŒhiskondlikes tegevustes (nt treenimine, kultuuriĂŒrituste vĂ€isamine, sotsiaalse elu elamine, elatise teenimine jne). Kaebajatel pole vĂ”imalik osaleda jĂ”uluĂŒritustel. Kaebajate seas on ettevĂ”tjaid ja loomeinimesi, kes jÀÀvad esialgse Ă”iguskaitse kohaldamata jĂ€tmise korral sissetulekuta. Piirangute tĂŒhistamine kohtuotsusega ei ole kaebajate Ă”iguste kaitseks piisav, kuna kaotatud aega ja vĂ”imalusi tagasi ei saa. Kui vastustaja ei suuda
2(8)
3-21-2722 esitada mingeid mÔjuvaid tÔendeid, millest nÀhtuks, et kaebajad on teistele nakkusohtlikumad (sh vÔivad haigestudes suurema tÔenÀosusega teisi nakatada kui vaktsineeritud isikud), siis on kaebajate Ôiguste piiramine kohtumenetluse ajal pÔhjendamatu. Kaebajad soovivad taastada oma pÔhiseaduslikud Ôigused.
4.Vabariigi Valitsus palus jĂ€tta esialgse Ă”iguskaitse taotluse rahuldamata. Riik on kohustatud looma Ă”iglase tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese (pĂ”hi)Ă”iguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine lubatav (teatud juhtudel isegi kohustuslik). Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave tĂ€ieneb ja muutub pidevalt. Lisaks inimeste elu ja tervise kaitsele COVID-19 eest on kehtestatud piirangute eesmĂ€rgiks hoida ka ĂŒhiskond vĂ”imalikult avatuna, tagada kĂ”igi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ĂŒlesannete tĂ€itmine (politsei, pÀÀste, kohtusĂŒsteem, haridussĂŒsteem) ning vĂ”imaldada teenuste tarbimist nii, et samas hoitakse vĂ”imalikult madalal oht tervisele ja suremuse tĂ”us viiruse tĂ”ttu. Vastustaja on korralduse nr 305 kehtestamisel tuginenud teaduslikule konsensusele ja lĂ€htunud teadusnĂ”ukoja soovitustest. TeadusnĂ”ukoda on pandeemia vĂ€ltel kogunud ja analĂŒĂŒsinud parimat ekspertinfot ning esitanud vastustajale oma pĂ”hjendatud seisukohad ja soovitused. TeadusnĂ”ukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine vĂ€ga efektiivne just raske haiguse Ă€ra hoidmisel, sellest on vastustaja ka jĂ€rjepidevalt lĂ€htunud ega ole taganud vaktsineerimata inimestele niivĂ”rd laiapĂ”hjalisi Ă”igusi kui vaktsineeritutele. Vaktsineerimise korral on vĂ”imalik minimeerida inimeste haiglasse sattumise vĂ”imalust ning vĂ€hendada tervishoiusĂŒsteemi koormust. Valitsus lĂ€htub sellest, et ĂŒhiskondlikult on vĂ”imalikult laialdane vaktsineerimine tĂ”enĂ€oliselt ainus toimiv lahendus tavapĂ€rase elukorralduse juurde tagasi pöördumiseks. NĂ”ustuda ei saa kaebajate vĂ€itega, et testi tegemise vĂ”imaluse kaotamine on viinud selleni, et ĂŒhiskondlikus elus osalemiseks on inimesed sunnitud ennast vaktsineerima. Kaebuses toodud artiklid, kontekstist vĂ€ljarebitud peaministri sĂ”navĂ”tud ja muu teave ei toeta kaebajate positsiooni. Vastustaja eesmĂ€rk ei ole sundida inimesi vaktsineerima. KĂŒll aga on negatiivse testi ettenĂ€itamise vĂ”imaluse kaotamine pĂ”hjendatud, kuna negatiivne test ei kaitse â iseĂ€ranis vaktsineerimata ja lĂ€bipĂ”demata inimesi â nakatumise vĂ”i raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse leviku takistamisel. Vaktsineerimata inimesed on suuremas nakatumisohus kui vaktsineeritud vĂ”i haiguse lĂ€bipĂ”denud isikud. Ăhtlasi ei pruugi negatiivse testi andnud inimene ise olla nakkusohutu. Tulenevalt tervishoiusĂŒsteemi ĂŒlekoormatusest on vajalik vĂ€ltida vaktsineerimata inimeste rasket haigestumist, et tagada sĂŒsteemi toimepidevus ning taastada haiglate normaalne toimimine ja plaaniline ravi. Sellest eesmĂ€rgist tulenevalt on lĂ€bipĂ”demata vaktsineerimata inimeste suhtes kehtestatud tĂ€iendav liikumispiirang negatiivse testi vĂ”imaluse kaotamise nĂ€ol sobiv ja vajalik. Kaebuse viited rahvusvahelisele Ă”igusele on asjakohatud. Vaktsineerimise korral ei osale isik teadusuuringus, vaid selle nĂ€ol on tegemist tavapĂ€rase meditsiinilise protseduuriga. Seejuures ei pidanud Riigikohus vaktsineerimisnĂ”uet iseenesest inimvÀÀrikust alandavaks (PS § 10, vt ka Euroopa InimĂ”iguste Kohtu otsus asjas nr 41994/21 Zambrano vs. Prantsusmaa), kuna tegemist ei ole tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Eestis kasutatavad COVID-19 vaktsiinid on ohutud ning reeglina kĂ”rvalnĂ€htudeta. Nende ohutust kinnitab ka piisav kontroll ja pidev jĂ€relevalve. Pealegi on vaktsineerimisega seotud vĂ€idetavad riskid kĂ”igi jaoks ĂŒldjoontes ĂŒhesugused, kuid need, kes on selle âriskiâ vĂ”tnud, toetavad seelĂ€bi ĂŒldist huvi haiguse leviku tĂ”kestamiseks ning ĂŒldise kasu nimel. Korralduse pĂ”hiseaduspĂ€rase kĂŒsimus ja volitusnormi piisavus on pĂ”hivaidluse esemeks ning seda ei saa lahendada esialgse Ă”iguskaitse menetluse raames. Vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimestele erinevate tingimuste kehtestamine on pĂ”hjendatud, kuna esimeste puhul on teiste inimestega kokkupuutumise korral nakkuse leviku oht suurem. Teadusuuringud 3(8)
3-21-2722 nĂ€itavad, et vaktsineerimine vĂ€hendab nakatumise tĂ”enĂ€osust suures ulatuses ja vaktsineeritud nakatunud inimestelt viiruse edasikandumise tĂ”enĂ€osus on tunduvalt vĂ€iksem. Tartu Ălikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi professor JS sĂ”nul pĂ”evad haiglaravi vajanud vaktsineeritud inimesed haigust vĂ”rreldes vaktsineerimata patsientidega kergemalt ja lĂŒhemalt. Nagu selgitas prof JS, on vaktsineerimata isikute haiguse kulg sama keeruline ja raske kui pandeemia esimese ja teise laine ajal. Samuti vajavad COVID-19 haiged raviks oluliselt rohkem ressurssi kui teised haiged. Kuna vaktsineerimata inimesed on haiglas kauem intensiivravil, hĂ”ivavad nad ka suurema osa voodikohtadest, mis omakorda tĂ€hendab, et teiste patsientide ravivĂ”imalused vĂ€henevad ja vĂ€hem on vĂ”imalik osutada plaanilist ravi. Riigikohus leidis 25.11.2021 mÀÀruses asjas nr 3-21-2241, et COVID-19 vastu vaktsineeritud inimesed haigestuvad elanikkonnas ĂŒldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed ning neid jĂ€reldusi toetavad sĂŒsteemselt kogutud, analĂŒĂŒsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiĂŒlesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid. Riigikohus rĂ”hutas, et teadusandmete pĂ”hjal metoodiliselt tehtud jĂ€reldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Kuna teadusuuringute kvaliteet on erinev ning need vĂ”ivad olla omavahel vasturÀÀkivad, samuti kuna kohtutel puuduvad eelduslikult erialateadmised asjaomastes teadusvaldkondades korraldatud uuringute iseseisvaks hindamiseks, on pĂ”hjendatud lĂ€htuda asjatundjate poolt koostatud koondĂŒlevaadetest ja tervikraportitest, samuti Eesti teadlaste ametlikest seisukohtadest. Kaebajad ei ole toonud esile ĂŒlekaalukaid huvisid vĂ”i oma Ă”iguste ĂŒlemÀÀrast rikkumist, mis kaasneks piirangute jĂ€rgimisega ning mis kaaluks ĂŒles avalikud huvid ja kolmandate isikute Ă”iguse elu ja tervise kaitsele. Kaebajad ei ole esitanud ĂŒhtegi elulist argumenti ega selgitust, millest oleks nĂ€ha, et piirangutega on rikutud kaebajate Ă”igusi ja tekitatud neile pöördumatuid tagajĂ€rgi. Kaebajatel on tĂ€napĂ€evaste mugandustega vĂ”imalik oma tavapĂ€rast elu jĂ€tkata ning soovitud tegevusi nautida. Esialgset Ă”iguskaitset Ă”igustaksid ĂŒksnes erandlikud asjaolud, kuid kaebajad ei ole neid esile toonud. On selge, et avalikud huvid pĂ”rkuvad esialgset Ă”iguskaitset taotlenud ĂŒksikisikute huvidega ning kaaluvad need ĂŒles. Pidades silmas seisukohti, mida on vĂ€ljendanud Tallinna Ringkonnakohus praeguse vaidlusega sarnastes olukordades 02.12.2021 asjades nr 3-21-2473, 3-21-2432 ja 3-21-2412 tehtud mÀÀrustes, rÀÀgib esialgse Ă”iguskaitse kohaldamise vastu kaalukas avalik huvi tĂ”kestada haiguse levikut ja tagada meditsiinisĂŒsteemi toimepidevus. Nende eesmĂ€rkide saavutamiseks on kehtestatud piirangumeetmete tĂ”husa ja jĂ€rjepideva rakendamise vajadus kaalukam kui kaebajate esialgse Ă”iguskaitse vajadus. Esialgse Ă”iguskaitse kohaldamine takistaks piirangute sĂŒsteemi jĂ€rjepidevat toimimist ja töötaks seega vastu avalikule huvile saavutada vĂ”imalikult kiiresti elanikkonnas selline immuunsete inimeste osakaal, mis vĂ”imaldaks tagada eeskĂ€tt tervishoiusĂŒsteemi toimepidevuse ning piirata COVID19 haiguse levikut.
5.Tallinna Halduskohus jĂ€ttis 08.12.2021 mÀÀrusega kaebajate esialgse Ă”iguskaitse taotluse rahuldamata. Vabariigi Valitsuse vastuvĂ€ited esialgse Ă”iguskaitse kohaldamisele on pĂ”hjendatud. Kohus saab esialgse Ă”iguskaitse taotluse lahendamisel hinnata, ega haldusaktide andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu, mis vĂ”iksid viidata kaebuse mĂ€rkimisvÀÀrsetele eduvĂ€ljavaadetele, kas kaebajatel on olemas Ă”iguskaitse vajadus ja kas Ă”iguskaitse kohaldamata jĂ€tmisel vĂ”iksid kaebajate jaoks vahepealsel perioodil tekkida pöördumatud tagajĂ€rjed, mida hiljem kaebuse rahuldamisega enam ĂŒhelgi moel heastada ei saaks. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Piirangute jĂ€rgimise vĂ”i teatud tegevusest loobumise tĂ”ttu ei saa kaebajate jaoks tekkida pöördumatuid tagajĂ€rgi. MĂ”ne sotsiaalse iseloomuga tegevuse Ă€ra jÀÀmisega ei kaasne neile pöördumatuid tagajĂ€rgi HKMS § 249 lg 1 tĂ€henduses, vaatamata sellele, et olukord ei ole 4(8)
3-21-2722 tagantjÀrgi taastatav. Avalik huvi sÀilitada COVID-19 leviku tingimustes haiglate ravivÔimekus on tunduvalt kaalukam kui kaebajate Ôiguste vÔimalik riive. Kaebajate Ôiguste riive on pigem vÀheintensiivne.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebajad paluvad mÀÀruskaebuses tĂŒhistada halduskohtu 08.12.2021 mÀÀrus ja teha uus mÀÀrus, millega rahuldada nende esialgse Ă”iguskaitse taotlus. Kaebajatel on esialgse Ă”iguskaitse vajadus. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Kaebajad soovivad taastada oma pĂ”hiseaduslikud Ă”igused vabale liikumisele ja eneseteostusele. EbaĂ”ige on halduskohtu seisukoht, et avalik huvi on kaalukam kaebajate Ă”igustest. Vaktsiinidel, nagu ka kĂ”igil teistel ravimitel, on kĂ”rvaltoimed. COVID-19 vaktsiini tagajĂ€rjel on tekkinud mĂ”nel inimesel tervisekahjustused ja see vĂ”ib olla pĂ”hjustanud ka surmasid. Inimestel, kellel tekivad kĂ”rvaltoimed, on vĂ€he lohutust sellest, et nende tekkimise risk on vĂ€ike. Puudub alus saada hĂŒvitist vaktsiini tekitatud tervisekahju korral. Ka ei korvaks rahaline hĂŒvitis tekkinud kahju. Valitsus ei peaks survestama ennast vaktsineerima neid inimesi, kes seda teha ei soovi. Inimese tervist puudutavate meetmete pealesurumine on vastuolus pĂ”hiseadusega. Piirangud vĂ”isid olla arusaadavad olukorras, kus COVID-19 haiguse vastu puudusid veel meetmed, kuid praeguseks saab iga soovija ennast vaktsineerida. Kui vastustaja arvab, et kaebajad vĂ”tavad vaktsineerimata jĂ€tmisega endale riski, siis leiavad kaebajad, et demokraatlikus ĂŒhiskonnas peab neil olema selleks Ă”igus. TĂ€itevvĂ”im ei saa inimeste elusid mikromanageerida ja kohustada neid tegema ĂŒksnes asju, mis on valitsuse hinnangul nende parimates huvides. TĂ€itevvĂ”im ei saa mÀÀramata ajaks piirata kaebajate pĂ”hiseaduslikke Ă”igusi.
RINGKONNAKOHTU PĂHJENDUSED
7.MÀÀruskaebus tuleb vĂ”tta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. MÀÀruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), mÀÀruskaebus on tĂ€htaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52â54 ja 205 toodud nĂ”uetele.
8.MÀÀruskaebuse vĂ€ited ei anna alust tĂŒhistada halduskohtu mÀÀrust ning uue mÀÀrusega rahuldada kaebajate esialgse Ă”iguskaitse taotlusi.
9.Kaebajad ei ole vaktsineeritud ega COVID-19 haigust lĂ€bi pĂ”denud. SeetĂ”ttu ei saa nad juba kohtumenetluse ajal osaleda korralduse nr 305 p-s 10 loetletud tegevustes, milliste piirangute kĂ”rvaldamine ongi nende kaebuse eesmĂ€rgiks. Seega on kaebajatel iseenesest olemas esialgse Ă”iguskaitse vajadus (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu mÀÀrust tervikuna vaadates vĂ”ib jĂ€reldada, et kaebajatele pöördumatute tagajĂ€rgede tekkimist eitades soovis halduskohus vĂ€ljendada seda, et kaebajad pole esile toonud oma Ă”iguste mitteheastatavat riivet, mis kaaluks ĂŒles avaliku huvi, mitte seda, et kaebajatel puudub ĂŒleĂŒldse esialgse Ă”iguskaitse vajadus. Asjaolu, et kaebajad on jÀÀnud oma Ă”iguste ja huvide riive kirjeldamisel ĂŒsna ĂŒldsĂ”naliseks, ei tĂ€henda seda, et eitada tuleks ĂŒldse vaidlustatud korralduse faktilist mĂ”ju kaebajate elukorraldusele ja pĂ”hiseaduslikele Ă”igustele. Selline riive on kaevatava ĂŒldkorralduse olemust arvestades ilmselge. Piirangud riivavad vĂ€hemalt inimese Ă”igust vabale eneseteostusele ning mida kauem need kestavad, seda suurem on nende kumuleeruv mĂ”ju inimese heaolule ja vabadustele. Ei saa nĂ”uda, et kaebajad peaksid oma riivete tĂ€psustamiseks tooma vĂ€lja konkreetsed plaanid, mis asjaoludel ja mis ajal nad plaanivad mĂ”nda korralduse p-s 10 5(8)
3-21-2722 loetletud ettevĂ”tet vĂ”i asutust kĂŒlastada vĂ”i mĂ”nes seal toodud tegevuses osaleda. Need tegevused kĂ€ivad inimese normaalse elu juurde ning Ă”iguste riive olemasolu kontekstis ei pea kaebajad vĂ€lja tooma erilisi pĂ”hjusi, miks nad nendes osaleda soovivad.
10.Esialgse Ă”iguskaitse vajaduse olemasolu tuvastamine ei tĂ€henda sellegipoolest, et esialgset Ă”iguskaitset tuleb tingimata kohaldada. Nimelt peab kohus taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku Ă”igusi, samuti hindama kaebuse eduvĂ€ljavaateid ja esialgse Ă”iguskaitse mÀÀruse ettenĂ€htavaid tagajĂ€rgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). Vastustaja ja halduskohus on piisavalt pĂ”hjendanud, miks ei ole esialgse Ă”iguskaitse kohaldamine sisuliselt Ă”igustatud. Osundatud pĂ”hjendused on kooskĂ”las ringkonnakohtu vĂ€ljakujunenud praktikaga sarnastes asjades1. KokkuvĂ”tvalt on nĂŒĂŒdseks kujunenud kohtupraktikas asutud seisukohale, et kaebuste eduvĂ€ljavaated ei ole suured ning avalik huvi uudse ohtliku nakkushaiguse tĂ”rjeks ja leviku ennetamiseks on kaalukam kohtusse pöörduja Ă”iguste riivest. Seejuures on varasemates asjades enamik kaebajaid olnud siiski haiguse lĂ€bi pĂ”denud, s.o nende immuunsus on mĂ€rksa tugevam kui kaebajatel, kes pole COVID-19 haigust lĂ€bi pĂ”denud ega vaktsineeritud, nagu nad kaebuses kinnitavad. Nende oht ise COVID-19 haigusesse nakatuda ja seda ka teistele inimestele edasi anda on seega tunduvalt suurem kui inimestel, kes on haiguse lĂ€bi pĂ”denud vĂ”i vaktsineeritud. See vĂ€hendab veelgi kaebuse ja esialgse Ă”iguskaitse taotluse perspektiivikust.
12.KĂ”igepealt kaebaja Ă”iguste riive intensiivsusest. Ăige on kaebajate vĂ€ide, et vaidlustatud korraldusega kehtestatud piirangud riivavad nende pĂ”hiseaduslikku vaba eneseteostuse Ă”igust. Vaatamata sellele, et uudse ohtliku nakkushaiguse laialdase leviku tĂ”ttu tekkinud enneolematus olukorras peavad kĂ”ik ĂŒhiskonnaliikmed oma senistes harjumustes ja elulaadis tegema sotsiaalse solidaarsuse huvides kompromisse, tuleb kohtul sellegipoolest veenduda, et kaebaja Ă”igust oma elu vabalt korraldada ja valikuid teha ei piirataks ebaproportsionaalselt. Ăldjuhul pole epideemiaolukorras siiski alust pidada piirangut ebaproportsionaalseks, kui inimesel on oma tegevusi veidi muutes ja kohandades vĂ”imalik soovitud tegevust jĂ€tkata muul moel. NĂ€iteks on vĂ”imalik sportida ajutiselt vĂ€litingimustes, vĂ€ljas söömise asemel tellida toit kaasa, asendada kultuuri- ja meelelahutusasutuste kĂŒlastamine koduste tegevustega, nt nautida kultuurisĂŒndmusi veebi teel jne. Kuna kaebajad pole oma huvide riivet lĂ€hemalt pĂ”histanud, on kohtul raske teha kontrolli, kui suur riive tegelikkuses esineb. VĂ€ide, et âmitmed kaebajatest on ettevĂ”tjad ja loomeinimesed, kes jÀÀvad sissetulekuta, kui kohus neile esialgset Ă”iguskaitset ei annaâ, on liialt ĂŒldsĂ”naline. Kohtul puuduvad andmed, mis liiki ettevĂ”tluse ja loometegevusega nad tegelevad ja kuidas piirangud neid reaalselt mĂ”jutavad. Siinkohal tuleb pidada silmas, et korralduse nr 305 p 14 alapunktid 3 ja 4 kĂ€ivad ĂŒksnes tegevuses osalejate ehk selles kontekstis kĂŒlastajate/klientide kohta, muude isikute (sh nt esinejad, mĂŒĂŒjad jne) puhul kohalduvad p 14 alapunktid 5 ja 6, kelle alal viibimise tingimuste ĂŒle otsustab tegevuse eest vastutav isik riskianalĂŒĂŒsi alusel. Mis puudutab pĂŒhadega seotud ĂŒritustel kĂ€imata jÀÀmist, siis need on siiski ĂŒhekordsed sĂŒndmused ehk riive on kaebajate jaoks vĂ€heldase mĂ”juga.
13.Kaebajad on mĂ€rkinud, et ei soovi ennast vaktsineerida, kuid pole tĂ€psustanud, millistel pĂ”hjustel. Kaebusest on siiski vĂ€lja loetav mh kartus, et vaktsineerimine ei pruugi olla nende tervisele ohutu. Ringkonnakohus mĂ€rgib, et meditsiinilist vastunĂ€idustust vaktsineerimisele saab ĂŒksikjuhtumil kĂ”ige adekvaatsemalt hinnata arst meditsiinilisi erialateadmisi kasutades ja patsiendi haiguslugu arvestades. Vaidlustatud korralduse nr 305 p 14 ap-st 3 tuleneb, et kui vaktsineerimine ei ole arsti otsusel vĂ”imalik inimese tervislikku seisundit arvestades,
6(8)
3-21-2722 saab ta osaleda soovitud tegevustes COVID-19 tÔendi asemel arsti vÀljastatava tÔendi alusel. TÔendi vÀljastamise korral ei oleks kaebajatel enam ka esialgse Ôiguskaitse vajadust.
14.Kaebajate pÔhjendustest nÀhtub, et isegi kui arst ei tuvastaks nende puhul vaktsineerimise vastunÀidustuse olemasolu, ei nÔustuks nad ikkagi vaktsineerimisega, kuna pole tÀielikult vÀlistatud, et vaktsiinil tekivad kÔrvaltoimed. Ringkonnakohus nÔustub, et tÀnapÀeva meditsiin ei suuda tÔepoolest anda garantiid, et ravim, sh vaktsiin on alati efektiivne ja kÔrvaltoimeteta. Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 mÀÀrused haldusasjades nr 3-21-2412, 3-21-2432, 3-21-2473; 03.12.2021 mÀÀrused haldusasjades nr 3-21-2413, 3-21-2472, 3-21-2550, 3-21-2685; 06.12.2021 mÀÀrus nr 3-21-2503; 10.12.2021 mÀÀrus nr 3-21-2555; 21.12.2021 mÀÀrus nr 3-21-2663; 23.12.2021 mÀÀrus nr 3-21-2554, 30.12.2021 mÀÀrused nr 3-21-2555, 3-21-2719, 3-21-27210). Avalikult kÀttesaadavad Riigi Teataja veebilehel kohtulahendite otsingu vahendusel.
Samas on vaktsiinide kasutusele vĂ”tmise heaks kiitnud riiklikud regulaatorid selle riskiga arvestanud ja kaalumise tulemusena jĂ”udnud jĂ€relduseni, et vĂ”imalikud negatiivsed mĂ”jud vĂ€ga vĂ€hestel inimestel ei kaalu ĂŒles vaktsiiniga kaasnevat ĂŒldist kasu nii ĂŒksikisikule kui ka ĂŒhiskonnale (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2021 mÀÀrus asjas nr 3-21-2732, p 13). See tĂ€hendab, et parima teadusliku teadmise kohaselt on ka kaebajatel nende tervist ohustavaid kĂ”ikvĂ”imalikke riske kogumis arvestades lĂ”ppkokkuvĂ”ttes siiski kasulik ja ratsionaalne ennast vaktsineerida, kui arst ei nĂ€e selleks vastunĂ€idustust. TeisisĂ”nu, vaktsineerimata jĂ€tmine pigem suurendab riski, et kaebaja saab tervisekahjustuse, mida ta loodab vaktsineerimata jĂ€tmisega vĂ€ltida. 15. Isegi kui vĂ”imalike vaktsiinikahjude nĂ”udmine ravimi (vaktsiini) valmistajalt vĂ”i turustajalt vĂ”iks osutuda praktikas keeruliseks, ei saa vĂ€ita, et see poleks Ă”iguslikult tagatud (vt vĂ”laĂ”igusseaduse §-d 1061â1067; Euroopa Kohtu 21.06.2017 otsus kohtuasjas C-621/15, W jt). Samuti vĂ”ib riigile tuleneda tĂ€iendav vastutus COVID-19 vaktsiinide ĂŒhistest ostulepingutest (vt Euroopa Komisjoni 18.06.2020 otsuse C(2020)4192 lisa art 6). Lisaks valmistab riik ette vaktsiinikahjude hĂŒvitamise sĂŒsteemi, et toetada inimesi, kellel on vaktsineerimisega seoses tekkinud mĂ”ni tĂ”sine kĂ”rvaltoime. Sotsiaalministeerium esitas 16.12.2021 kooskĂ”lastamiseks tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnĂ”u, millega lisatakse ravimiseadusesse sĂ€tted vaktsiinikahjude hĂŒvitamise ja vaktsiinikahjude sundkindlustuse kohta (EIS toimik 19-0548). EelnĂ”u kohaselt saab vaktsiinikahjude hĂŒvitamist tagasiulatuvalt nĂ”uda alates COVID-19 vaktsiinide manustamise algusest. Ravimiseaduse muudatuste kavandatavaks jĂ”ustumisajaks on 01.05.2022. Ehkki Ă”ige on see, et rahaline hĂŒvitis ei teeks tervisekahjustust olematuks, on selge, et uudse ohtliku nakkushaiguse pandeemia tingimustes ei saa kellelgi olla garantiid, et nende tervisega midagi ei juhtu, nagu selgitatud mÀÀruse p-s 14. Vaktsineerimine vĂ€hendaks aga nii ĂŒksikisiku kui ka ĂŒldpopulatsiooni tasandil tuntavalt riski saada tervisekahjustusi.
16.Riik peab siiski aktsepteerima kaebajate vaba tahte avaldust mitte lasta ennast vaktsineerida. Kehtiv Ă”igus ei kohusta sunnijĂ”u Ă€hvardusel inimest kĂ€ituma ratsionaalselt ega keela inimesel langetada oma tervisele kahjulikke valikuid. Eestis ei ole kehtestatud ĂŒldist sundvaktsineerimist COVID-19 vastu, mis oleks tagatud riigi sunniga. Vaid mĂ”ningatel hĂ€davajalikel juhtudel kehtib tingimuslik vaktsineerimise kohustus töö- vĂ”i ametikoha eeldusena. Kaebajad nende erandite hulka ei kuulu. Neid ei Ă€hvarda vaktsineerimata jĂ€tmisel Ă”iguslik vastutus.
17.Eelnev ei tÀhenda samas seda, et kaebajate valikul mitte ennast vaktsineerida ei saa olla mistahes faktilisi tagajÀrgi. Kaebajad kujutavad teiste inimestega kokku puutudes objektiivselt suuremat ohtu kui need inimesed, kellel on kujunenud COVID-19 viiruse vastu teatud mÀÀral
7(8)
3-21-2722 immuunsus. Viimatinimetatud inimesed haigestuvad harvem, samuti on vaktsineeritud inimestel teadusandmete kohaselt nakatumise korral vĂ€iksem viiruskoormus ning nad annavad seetĂ”ttu nakkust vĂ€hem edasi. Kaebajate objektiivne tervislik olukord ka legitiimseks pĂ”hjuseks, mis Ă”igustab korralduse p-s 10 loetletud asutuste ja ettevĂ”tete kĂŒlastamisel ja tegevustes osalemisel soodsamate tingimuste kehtestamist nendele, kellest lĂ€htuv oht ei ole nii suur. Valitsusel oli ettevĂ”tete ja asutuste tegevuse piiramisel pandeemia olukorras laialdane kaalutlusĂ”igus. Igal juhul on Ă”ige ĂŒhiskonna kui terviku ja kĂ”igi inimeste huve arvestavalt eelistada lahendust, mille kohaselt teatud ettevĂ”tete ja asutuste, kus on inimeste kokkupuutumisel suurem nakkushaiguse leviku oht, tegevusi ei piirata tĂ€ielikult, vaid nii vĂ€he kui vĂ”imalik, s.o vĂ”imaldada tegevustes osaleda inimestel, kellest lĂ€htuv oht nakatada teisi inimesi ja oht ise nakatuda on praeguste parimate teaduslike teadmiste pinnalt vĂ€ikseim. Selline lahendus vĂ”imaldab minimeerida negatiivseid majanduslikke mĂ”jusid ning hoida ĂŒhiskonda avatuna vĂ”imalikult paljude inimeste jaoks. Kaebajate soovitud olukord, kus vaktsineerimata inimestel poleks mistahes piiranguid, poleks ĂŒhiskondlikult tasakaalustatud lahendus, kĂ€tkedes endas suurt ohtu, et vÔÔrastega hakkavad kokku puutuma suur hulk inimesi, kelle immuunsus COVID-19 vastu on madal ning sellele jĂ€rgneb nakatumise oluline kasv. Nagu eelpooltoodud mÀÀrustes ja valitsuse esitatud seisukohas on kirjeldatud, seaks see tervishoiusĂŒsteemi senisest veelgi suurema surve alla ja hakkaks ohustama inimeste pĂ”hiĂ”igust saada Ă”igel ajal arstiabi.
18.EbaĂ”ige on kaebaja vĂ€ide, et valitsuse kehtestatud piirangud vĂ”isid olla Ă”igustatud vaid kuni selle ajani, mil soovijad said ennast vaktsineerima hakata. TeadupĂ€rast vĂ”ivad ka vaktsineeritud inimesed nakatuda ja haiguse lĂ€bi pĂ”denud inimesed taashaigestuda (ehkki selle tĂ”enĂ€osus on pĂ€rast teatud immuunsuse saavutamist mĂ€rksa madalam). SeetĂ”ttu on valitsusel jĂ€tkuvalt alust vĂ”tta ennetavaid meetmeid nende inimeste tervise kaitseks ja tervishoiusĂŒsteemi ĂŒlekoormuse vĂ€ltimiseks.
19.Eeltoodu tĂ”ttu on kujunenud olukorras paratamatu ja proportsionaalne, et inimene, kes jÀÀb kindlaks oma otsusele ennast mitte vaktsineerida ja kujutab seetĂ”ttu suuremat nakkusohtu kui teised, peab teatud piiratud aja jooksul tegema jĂ€releandmisi selles, milliseid spordi-, kultuuri- meelelahutus- jm selliseid asutusi ta kĂŒlastada saab. Ăks inimene saab oma Ă”igusi ja vabadusi kasutada niivĂ”rd, kuivĂ”rd see ei ohusta teise inimese Ă”igusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Kaebajatel on jĂ€tkuvalt vĂ”imalik ennast vaktsineerida, aidates sellega kaasa ka viiruse leviku tĂ”kestamisele laiemalt. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. FĂŒĂŒsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonĂŒmiseeritud. Andmed on informatiivsed.