XXi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17. oktoobri 2022. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
XXi määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta määruskaebus menetlusse.
Jätta XXi määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 2022. a määruse resolutsiooni punkt 1 muutmata.
17.oktoobri
Selgitus Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1 ls 3, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipidamiskeskuses (KPK) kinni peetav Venemaa Föderatsiooni kodanik XX esitas Tallinna Halduskohtule 29.08.2022 kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poolt dokumentide vargusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot. Kaebuse kohaselt takistas KPK kaebajal kaebuse esitamist Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK), olles seejuures teadlik kaebaja kinnipidamise seadusvastasusest. Selle peale kuulutas kaebaja välja näljastreigi, mille tulemusena väljastati talle EIK-le esitatavale kaebusele lisatavate dokumentide koopiad. Kuna KPK takistas endiselt kaebuse edastamist, lõikas kaebaja protesti märgiks endale kõhtu, pärast mida olid PPA ametnikud lõpuks sunnitud kaebuse EIK-sse ära saatma. PPA ametnikud (KPK juriidilise osakonna töötajad V. Kuusk ja K. Bergman) varastasid ära kaebaja poolt EIK-le esitatud kaebusele lisatud dokumendid (Tartu Halduskohtu määruse, ringkonnakohtu määruse, Riigikohtu määruse, kaebuse õiguskantslerile jm dokumendid), olles teadlikud, et EIK ei võtta sellist (ilma tõenditeta) kaebust läbivaatamisele. Seejärel nii juhtuski. Kaebaja andis PPA töötajale kaamera silme all üle paksu ümbriku ja ta saab esitada tõendid selle kohta, et ta nõudis EIK-le esitatud kaebuse koos ümbriku ja lisadega talle tagastamist.
3-22-1836 PPA töötaja kinnitas kaebajale, et sealt ümbrikust ei lähe midagi kaduma, kuid tegelikult varastati sealt kõik ära. Eelnevast tulenevalt ei saavuta kaebaja oma õiguste kaitset ning peab jätkuvalt viibima KPK-s, mis tekitab talle füüsilisi ja hingelisi piinasid. Seetõttu nõuab kaebaja talle dokumentide varastamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Kaebaja taotles ühtlasi enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest.
2.Politsei- ja Piirivalveamet selgitas 21.09.2022 vastuses kohtunõudele (täiendatud 29.09.2022), et XX on KPK-s viibides palunud korduvalt teha koopiaid erinevatest dokumentidest, mida talle on alati võimaldatud. Samas ei ole kaebaja alati KPK ametnikele avaldanud, millisel eesmärgil või kuhu saatmiseks ta koopiaid vajab (selleks puudub tal kohustus). XX vigastas end 04.07.2022, tõmmates kirjaklambriga kõhule haavu ning deklareeris, et Eesti kohtud on ta tembeldanud kurjategijaks ja määranud talle surmanuhtluse. Kaebajale anti arstiabi ning ta toimetati haiglasse. Kaebusest võib aru saada, et kaebaja peab silmas paksu kinnist ümbrikut, mille ta andis 11.07.2022 KPK ametnikule ja palus saata ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) esindajale Rootsis. KPK ametnik V. Kuusk selgitas kaebajale, et kui kiri saata skaneerituna interneti vahendusel, jõuab see kindlasti kohale, samas kui paberkandjale saatmine võtab kauem aega ning sellisel juhul ei saa olla kindel, et kiri jõuab adressaadini. Kaebaja jäi kindlaks, et kiri tuleb saata postiga, mida ka tehti. Samaaegselt saatis PPA kaebaja 11.07.2022 kirja UNHCR-le ka elektrooniliselt, kuid ilma lisadeta, ning see on tõendatud dokumendisüsteemi Delta väljavõttega. Kirja originaali koos lisadega andis KPK ametnik V. Kuusk üle Omnivale samal kuupäeval kinnises ümbrikus. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 2611 lg 1 kohaselt võimaldatakse väljasaadetaval pidada kirjavahetust oma raha eest. Kuna kaebajal puudusid margid ja talle ei olnud teada saatmiskulude suurus, siis andis KPK ametnik Omnivale üle ilma markideta ümbriku koos märgukirjaga vormistada XXile saatmiskulude arve ja esitada see PPA-le, kes tasub Omnivale teenuse eest XXi kontol oleva rahaga. Omniva ei ole palutud arvet PPA-le esitanud. PPA valduses ei ole praegu rohkem tõendeid kõnealuse ümbriku vastuvõtmise ja postiasutusele üleandmise kohta. Küll aga jõudis XXi 11.07.2022 kiri adressaadini elektrooniliselt (ilma lisadeta), mida kinnitab UNHCR-i 20.07.2022 vastus.
3.XX selgitas 03.10.2022 menetlusdokumendis täiendavalt, et dokumentide vargusena peab ta silmas EIK-le esitamiseks ette nähtud dokumente, mille ta andis KPK ametnikule V. Kuusele üle 06.07.2022. Mingit ümbrikku kaebaja 11.07.2022 üle ei andnud ning seda kinnitavad ka turvakaamerad. 11.07.2022 kuupäevaga tähistatud dokument (väljavõte kirjavahetusest) on võltsitud ja vale ning sellest nähtub, justkui oleks 11.07.2022 saadetud kaebus EIK-le Strasbourgi. PPA poolt 26.09.2022 kohtule esitatud võltsdokument on koopia kaebaja 500-leheküljelisest 11.07.2022 kaebusest. Kaebaja on dokumentide varastamise peale kaevanud prokuratuuri ja erinevatele ministritele, kuid ei ole vastust saanud.
4.Tallinna Halduskohus jättis 17.10.2022 määrusega XXi menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale 600 euro suuruse riigilõivu tasumiseks aega 15 päeva määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 2) ning hoiatas teda puuduste kõrvaldamata jätmisel kaebuse tagastamise eest (resolutsiooni p 3). HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 kohaselt tuleb kaebajal 20 000 euro suuruselt kahjunõudelt tasuda riigilõivu 600 eurot. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi, kui selle taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Praegu on kaebaja nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist väidetavalt 06.07.2022 KPK ametnikule V. Kuusele üle antud EIK-le esitatud dokumentide väidetava varguse eest. Kuigi sellise sündmuse tõendatuse korral võib kaebajal olla õigus saada tekitatud kahju eest rahalist hüvitist, on siiski küsitav sellega seonduvalt kaebajale 20 000 euro ulatuses kahju tekitamine. 2(6)
3-22-1836 Samuti ei ole mittevaralise kahju rahas hüvitamine isikule iseäranis kaalukas vajadus, mis õigustaks tema vabastamist riigilõivu tasumisest. Isiku jaoks olulise küsimusena saab vaadelda eelkõige selliseid küsimusi, millest arvestataval määral võib sõltuda isiku jaoks oluliste huvide realiseerumine või tema elukorraldus. Ka riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-s 6 sätestatakse, et riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Nii nagu seadusandja ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõuet pidanud isiku jaoks oluliseks küsimuseks riigi õigusabi saamise seisukohast, ei pea kohus seda oluliseks ka riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatavalt kaebuselt oleks riigilõivu tasumisest vabastamine põhjendatud eelkõige juhul, kui kahju seisneks püsivates või vähemalt pikaajalistes negatiivsetes tagajärgedes inimese tervisele, väärikusele või heale nimele. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga.
5.XX palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 17.10.2022 määruse resolutsiooni p 1 ning tunnistada HKMS § 104 lg 1 ning § 110 lg 1 p-d 1 ja 2 põhiseadusega vastuolus olevaks. Praegune haldusasi puudutab kaebaja olulist huvi ehk tema vabadusi ja elukorraldust. Vaidlustatud määrus tehti selleks, et jätta kaebaja ilma võimalusest esitada internetist kättesaadavad tõendid tema rahvusvahelise kaitse taotluse tarbeks. Kõige sellega kaasneb kaebaja Venemaale väljasaatmine ja kindel surm või parimal juhul vanglasse sattumine. Asjas avaliku huvi olemasolu kinnitab kaebaja pöördumine peaministri poole ning Roman Romanovski poolt Tallinna kesklinnas kaebaja pildiga T-särkide jagamine. Pikaajalisteks negatiivseteks tagajärgedeks on mõjud kaebaja tervisele, väärikusele ja heale nimele. Tallinna haiglas tuvastati kaebajal ravimatud haigused, mille kaebaja sai KPK-s viibides. Kuna kaebaja viibib KPK-s ja tal ei ole raha, siis ei saa ta tasuda riigilõivu. Seetõttu on HKMS § 104 lg 1 ja § 121 lg 1 vastuolus põhiseaduse §-dega 13–15 ja 25.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1 ls 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle läbi vaadata. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
7.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuigi kaebuses on viidatud, et dokumentide varastamisega on tekitatud kaebajale moraalset kahju (s.o välja võib lugeda etteheite seoses kaebaja inimväärikuse alandamisega), on kaebuses ja teistes menetlusdokumentides viidatud justkui ka tervise kahjustamise ja vabaduse võtmisega tekitatud kahjule. Kahjunõude tegeliku aluse väljaselgitamine on oluline, sest kui kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema tervise kahjustamisega, siis on selline kaebus RLS § 22 lg 1 p 12 järgi riigilõivuvaba. Tegemist ei ole siiski tingimusteta ja piiramatu riigilõivuvabastusega ning kui kaebuses ei ole kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendatud, on tegemist ilmselgelt sisutühja väitega ning sellisele kaebusele lõivuvabastust ei kohaldata. Kui esitatakse kaebus, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja nõutakse kahju hüvitamist, saab kohus hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on kaebuses põhjendatud määral, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud
3(6)
3-22-1836 terviseriket (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2010 määrus asjas nr 3-3-1-75-10, p 6; 12.05.2010 määrus asjas nr 3-3-1-8-10, p 10; 12.05.2010 määrus asjas nr 3-3-1-12-10, p 9).
8.Kuna XX on oma kaebuses selgelt väljendanud, et tema mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse aluseks on temalt dokumentide varastamine, siis leiab ringkonnakohus, et kaebuses esitatud muudest väidetest hoolimata ei kujuta kaebus endast kehavigastuse või terviserikkega või alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebust, vaid sellega soovitakse kaitsta muid õigushüvesid. Kirja äravõtmise ja saatmata jätmisega võimalikult tekkinud hingelised üleelamised ja valu seonduvad inimväärikuse ja muude põhiõigustega. Kaebuses kirjeldatud asjaolud ei võimalda mõistlikult eeldada, et kaebajale võis intsidendi tagajärjel tekkida meditsiinilist sekkumist vajav terviserike vms, rääkimata selle kohta tõendite olemasolust. Tervisekahjustuse tekitas hiljem kaebaja endale ise ja sellel puudub põhjuslik seos PPA tegevusega. Praegune kahjunõue pole esitatud alusel, et riigivõim ei taganud kinni peetud isikule vaimse ja füüsilise turvalisuse. Kaebaja on oma tervisekahju seondanud ka abstraktselt tema hoidmisega KPK-s, kuid kaebaja KPK-sse paigutamisel puudub igasugune põhjuslik seoses kaebajalt väidetavalt varastatud dokumentidega. Kaebaja on ise õigesti viidanud, et tema kaebuse esitamise hetkel oli temalt vabadus võetud Tallinna Halduskohtu 25.08.2022 määruse asjas nr 3-22-1030 alusel, mille peale esitatud määruskaebus on ringkonnakohtu menetluses. Eelnevast tulenevalt ei laiene praeguses haldusasjas kaebajale RLS § 22 lg 1 p-st 12 tulenev riigilõivuvabastus.
9.HKMS §-st 111 tulenevalt ei ole kaebaja majanduslik seisund ainus asjaolu, mida kohtul tuleb hinnata menetlusabi taotluse lahendamisel. Menetluskulude riigi kanda jätmine (sh menetlusabi andmine) peaks alati olema sisuliselt põhjendatud. HKMS § 111 lg 1 kohaselt ei oleks menetlusabi andmine põhjendatud mh siis, kui pole piisavat alust eeldada, et taotleja kavandatav menetluses osalemine võiks olla edukas. Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse ka asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2).
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja väidete ja PPA selgitustes toodud asjaolude pinnalt pidada kaebust perspektiivikaks ning vaidlust kaebajale sedavõrd oluliseks, et seda tuleks võimaldada kaebajal ajada avalike vahendite arvel. Esmalt on kaheldav, kuidas kaebajalt väidetavalt dokumentide varastamine või EIK-ile edastamata jätmine sai tekitada talle RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatavat mittevaralist kahju. See norm ei näe ette võimalust hüvitada mittevaralist kahju omandiõiguse rikkumise või EIK-i pöördumise õiguse takistamise korral. Küll on võimalik nõuda varalise kahju hüvitamist, kuid kaebaja pole siinses asjas seda teinud. Kaebajast võib aru saada, et tema eriline huvi seoses nimetatud dokumentide „varastamisega“ seisnes selles, et nimetatud dokumentide eemaldamisel EIK-le esitatavalt kaebuselt muutus kaebus EIK-le vastuvõetamatuks. Samas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kaebaja oleks esitanud kaebuse EIK-le või et EIK oleks tema kaebuse tagastanud vms. PPA dokumendisüsteemi Delta väljavõttest (PPA 29.09.2022 vastuse lisa 1, dtl 26–28) ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud kaebuse EIK-le, vaid sellest nähtub 11.07.2022 kaebuse esitamine UNHCR-le. Seda, et kaebaja on tegelikult esitanud kaebuse Stockholmis tegutsevale UNHCR esindusele ja mitte Strasbourgis tegutsevale EIK-le, kinnitab ka kaebaja 11.07.2022 kaebuse päis (vt PPA 29.09.2022 vastuse lisa 2, dtl 29–30). Kaebaja on vastuoluliselt väitnud, et PPA vastuse lisa 2 on koopia (skaneering) tema 11.07.2022 kaebusest, kuid et samas on tegemist võltsinguga, täpsustamata, milles võltsimine seisneb. Eelnevast loeb ringkonnakohus välja, et kaebaja peab praeguses asjas silmas ikkagi UNHCR-le esitatud kaebusele (PPA 29.09.2022 vastuse lisa 2) lisatud dokumentide „varastamist“. Ringkonnakohus selgitab, et UNHCR ei ole osaline Eestis rahvusvahelise kaitse andmise ja rahvusvahelise kaitse taotlejate kinnipidamise menetluses (seda on UNHCR selgitanud ka 20.07.2022 vastuses, vt PPA 29.09.2022 vastuse lisas 5, dtl 33), mistõttu ei aitaks UNHCR-i poole pöördumine saavutada kaebaja soovitud 4(6)
3-22-1836 eesmärki saada Eestis rahvusvahelist kaitset ja vabaneda KPK-st. Kaebuses nimetatud dokumentide (erinevatele kohtutele ja ametiasutustele esitatud kaebused ja pöördumised jms dokumendid) kaotsiminekut ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada kaebajale oluliseks ehk raskeks tagajärjeks ka seetõttu, et isegi kui tegemist oli dokumentide originaalidega, siis on eelduslikult erinevatele riigiasutustele esitatud dokumendid ja saadud vastused asjaomaste asutuste poolt salvestatud (sh paberil esitatud dokumendid on skaneeritud) ning seega on need tagantjärgi taastatavad. Kaebaja ei ole nimetanud selliste dokumentide kaotsiminekut, mille taastamine ei ole võimalik.
11.Kaebust ei saa pidada perspektiivikaks ka põhjusel, et kaebaja seni esitatud väidete ja asjaolude pinnalt saab dokumentide väidetavat vargust pidada äärmiselt ebatõenäoliseks ja väheusutavaks. PPA on selgitanud, et saatis kaebaja 11.07.2022 kaebuse (kaebaja väitel 06.07.2022 kaebuse) UNCHR-le postiga ning et UNHCR ei ole senini kinnitanud kaebuse ja selle lisade postiga kättesaamist (küll aga kinnitas UNHCR elektrooniliselt saadetud kaebuse kättesaamist). Kaebaja väide, et PPA eemaldas kaebuse ümbrikust selle lisad, on läbinisti oletuslik ja ka tõendamata. Kaebaja ei ole väitnud, et PPA andis talle tagasi postiga saadetud kaebuse ja selle ümbriku ilma kaebuse lisadeta. Dokumentide vargust ei saa järeldada asjaolust, et PPA ei saanud neid kaebaja väidetava palumise peale talle tagastada, kuna pärast kaebuse postiga saatmist ei saagi dokumendid enam olla PPA valduses. Pärast kaebuse ümbriku üleandmist postiteenuse osutajale (praegusel juhul Omnivale) ei ole PPA selle kadumise eest vastutav. Seda, et kaebuse saatmisel postiga võtab see rohkem aega ning esineb tõenäosus posti kaotsiminekuks, on PPA ametnikud kaebajale selgitanud. Asjaolu, et UNHCR pole kinnitanud lisaks elektroonilisele saadetisele postisaadetise kättesaamist, võib olla seletatav ka muude asjaoludega (sh küsimuse ebaolulisus UNHCR jaoks) ega ole veenev tõend selle kohta, et saadetis adressaadini ei jõudnud.
12.Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et kuna kaebust ei saa pidada perspektiivikaks ega ka kaebajale eriliselt oluliseks, siis keeldus halduskohus õigesti HKMS § 111 lg-te 1 ja 2 alusel menetlusabi andmisest. Seega tuleb XXil tasuda 20 000 eurot suuruselt kahjunõudelt riigilõivu RLS § 60 lg-s 2 sätestatud määras ehk kokku 600 eurot halduskohtu määruse resolutsiooni p-s 2 sätestatud tähtajaks ehk 15 päeva jooksul halduskohtu määruse jõustumisest arvates.
13.HKMS § 104 lg-st 1 tulenev riigilõivu tasumise kohustus ei ole põhiseadusvastane, kuna riigilõivu üheks legitiimseks eesmärgiks on tagada menetlusökonoomia, s.o vältida kergekäelistelt esitatud, põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, mis võiks tuua kaasa kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Samuti on riigilõivu tasumise nõude üheks põhiseaduspäraseks eesmärgiks, et ka menetlusosaline võtaks vähemasti teatud määral osa kohtumenetluse kulude kandmisest (nt Riigikohtu 12.04.2016 otsus nr 3-3-1-35-15, p-d 30–33 ja 35; 12.04.2011 otsus nr 3-2-1-62-10, p-d 38, 45). Euroopa Inimõiguste Kohus on kohtuasjas Julin vs Eesti 29.05.2012 tehtud otsuses (nr 16563/08, 40841/08, 8192/10 ja 18656/10) leidnud, et maksujõuetu inimese riigilõivust vabastamata jätmine ei riku kohtusse pöördumise õigust, kui kohus on kaebuse perspektiivitust kohaselt põhjendanud (p 166). Ringkonnakohus märgib, et kaebaja on 2022. aasta lõpus KPKst vabanenud ning omab nüüd veelgi rohkem võimalusi riigilõivu tasumiseks vahendeid leida.
14.HKMS § 110 lg 1 p-d 1 ja 2 ning HKMS § 121 lg 1 ei ole praegusel juhul menetlusabi andmisest keeldumisel asjasse puutuvad sätted ning puudub alus nende põhiseaduslikkuse kontrollimiseks.
15.Eelneva põhjal jääb XXi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.10.2022 määruse resolutsiooni p 1 muutmata. 5(6)
3-22-1836 (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.