X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kambrite ebapiisava põrandapinnaga
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Edvard Remsel
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tagastada X 30. mail 2023 kohtule esitatud vastuse lisad. Jätta X kaebus osas, mis puudutab kambris olnud lahtist mööblit, läbi vaatamata. Jätta ülejäänud osas X kaebus rahuldamata. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 350 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
5.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. juulil 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-22-1639 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 28. märtsil 2022 Tartu Vanglale hiljem täiendatud kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/86-1, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses kambrites olnud ebapiisava isikliku ruumiga (dtl-d 22-25, 30-31).
2.Tartu Vangla jättis 15. juuli 2022. a otsusega nr 1-13/86-3 X kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata osas, mis puudutab X väärikuse alandamist seoses ebapiisava põrandapinna ja kambrikaaslase olemasoluga perioodil 11. veebruar 2011 – 6. detsember 2021 ja X tervise kahjustamist seoses ebapiisava põrandapinna ja kambrikaaslase olemasoluga perioodil 11. veebruar 2011 – 27. märts 2019 ning ülejäänud osas jättis X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl-d 13-20).
3.X esitas 1. augustil 2022 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel seoses asjaoluga, et Tartu Vangla kambri põrandapind oli ebapiisav ning lisaks raskendasid kaebaja olukorda vanglas esinenud muud puudused. Ka esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi õigusabi taotluse (dtl-d 1-7, 52-61).
4.Tartu Halduskohus lõpetas 31. augusti 2022. a määrusega menetluse osas, milles X nõudis kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 6. detsember 2018 – 6. detsember 2021, tagastas kaebuse osas, milles X nõudis kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 11. veebruar 2011 – 5. detsember 2018 ja tervise kahjustamise eest ajavahemikul 2015. a – 27. märts 2019 ning vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest. Seejuures võttis kohus menetlusse X kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 7. detsember 2021 – 28. märts 2022 ja tervise kahjustamise eest ajavahemikul 28. märts 2019 – 28. märts 2022, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama. Lisaks jättis kohus X taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata (dtl-d 75-82).
5.Tartu Vangla esitas 3. oktoobril 2022 vastuse kaebusele (dtl-d 107-111) ja 5. mail 2023 täiendavad selgitused (dtl-d 135-136).
6.Kaebaja esitas 30. mail 2023 täiendavad selgitused (dtl-d 137-141).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1) Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 näeb ette, et kamber peab olema inimesele ohutu ja tervisliku keskkonnaga. Nimetatud sätte kohta käiv kommentaar märgib, et kambris peab iga kinnipeetava kohta olema vabaks liikumiseks 3 m2 põrandapinda. Põrandapind on ala, kus inimene saab reaalselt jalutada, mitte ühele kinnipeetavale kuuluv kambri üldpinna mõtteline osa.
3-22-1639 2) Praegusel juhul tuleb arvestada mh kambrist väljaspool veedetud aega, mõtestatud tegevuse puudumist ja sportimise piiratust. 3) Eestlasele ei ole Tartu Vangla raadioprogrammis midagi valida ega kuulata. Tartu Vanglas olevad kanalid Raadio 4, Vikerraadio, Raadio 2 ja Retro FM ei ole mõtestatud. 4) Tartu Vanglas piiratakse igal võimalusel spordisaali ja -väljaku kasutamist. Vanglal puudub jõusaal, keelatud on erinevad spordivahendid ja eluosakonnas puudub trenažöör. Kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab sealset õhukvaliteeti. 5) Lisaks on kaebajal etteheited kambri nr 3050 tingimuste osas – kambri põrandal värv kulunud, seintelt värv maha koorumas, akna raam katki, pesuruumi laes hallitus ning kamber haises hallituse ja seisva vee järele. Kambris puudus ukse ülemine piit koos külgedel asuvate veerandi puuduvate uksepõskedega, kahhelplaadid olid puru ning mööbel oli lahti. Akna ees on raudplaadid ja terasvõrk, mis on looduslik radiaator. Sama seis on kaebaja praeguse kambriga. 6) Ka ei vastanud ventilatsioon nõuetele. Ventilatsioon on välja ehitatud 500 kinnipeetavale. Sissepuhkel on ette pandud raudplaat. Väljatõmbe ava on tualettruumis kinnise ukse taga ning seal on samamoodi takistuseks raudplaat. Sellises olukorras sundventilatsioon ei toimi. Ka on koridori vahelistele trellidele paigaldatud detailplaneeringu välised pleksiklaasist seinad, mis takistavad veelgi õhuringlust. Õhuringlus peab olema 30 m3 tunnis, kuid seda vanglas ei ole. 7) Kõikide arstide sõnul peab kaebaja palju liikuma, kuid kaebajal ei ole kambris ja koridoris oleva ruumivähesuse tõttu võimalik seda teha. Kambri ebapiisava põrandapinna ja kambris kahekesi viibimise tõttu on kaebaja jalgadel artroosi tunnused, vähene liikumine ja alakoormus. Kaebaja tervise kahjustamist kinnitab tema tervisekaardi väljavõte. Kaebaja kukkus 16. aprillil 2022 duširuumis ja ei talle ei tuldud kohe arstiabi andma, vaid alles neli päeva hiljem.
8.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist. 1) Perioodil 28. märts 2019 – 28. märts 2022 paiknes kaebaja tavapärastes/standardmõõtudega kambrites ning enamuse ajast on ta kambris paiknenud tõesti koos teise kinnipeetavaga, kuid seda ei saa pidada õigusvastaseks. 2) Tartu Vanglas on kinnipeetavate paigutamiseks mõeldud kambri pindala 10 m2 ning kambris on kaks voodikohta. Isegi kui arvestada põrandapinna hulgast välja tualettruumi pindala, on kambri pindala umbes 8 m2. Järelikult on ühele kinnipeetavale ette nähtud põrandapinda vähemalt 4 m2, mis on justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg 6 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika valguses piisav. 3) Vaidlusalusel perioodil on kaebaja paiknenud peamiselt avatud eluosakonnas. See tähendab, et lisaks võimalusele viibida iga päev tund aega värskes õhus, oli kinnipeetaval igapäevaselt enam kui nelja tunni vältel võimalik liikuda ka eluosakonnas. Perioodil 18. veebruar – 11. märts 2022 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid Tartu Vangla 18. veebruari 2022. a käskkirja nr 2-22/1-2/56 alusel, mistõttu sel perioodil oli kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus piiratud ja kambrist väljaspool oli tal võimalik liikuda üksnes värskes õhus viibimise ajal või vanglasiseste saatmiste ajal.
3-22-1639 4) Tartu Vanglas on sundventilatsioon, mis tagab kõikides kambrites elutegevuseks vajaliku õhuhulga. Tartu Vanglale teadaolevalt on ventilatsioonisüsteem projekteeritud ning ehitatud vastavalt Eesti Vabariigis kehtinud normidele. Vastupidises olukorras ei oleks vanglale kui hoonele antud kasutusluba. Sundventilatsioon töötab ööpäevaringselt ja sellega on vanglas tagatud kambrite piisav ventileeritus. Õhuringluses kasutatakse välisõhku, mida soojematel perioodidel enne kambrisse paiskamist ei jahutata. Kehtivast õigusest ei tulene ka imperatiivse iseloomuga kohustust tagada õhuringluses kasutatava õhu jahutamine või kliimaseadme olemasolu. Nimetatud põhjusel võib õhuringlus suvisel perioodil olla mõnevõrra raskemini tajutav, mis ei tähenda siiski seda, et õhuvahetust ei toimuks. Vanglale ei ole teada, et ventilatsiooni töös oleks esinenud tõrkeid või rikkeid, mis oleks takistanud õhuringlust. Lisaks sundventilatsioonile on kinnipeetaval võimalik avada kambris akna tuulutusava. 5) Vastab tõele, et eluosakonda ülejäänud hoonest eraldavatele trellustele on paigaldatud läbipaistev ning helikindel pleksiklaasist kate, et takistada keelatud esemete jõudmist sektorisse. Kuivõrd Tartu Vangla hoonetes on õhuringlus tagatud mehaanilise sissepuhkeväljatõmbe ventilatsiooniga, ei saa eluosakondade trelluksele pleksiklaasi paigaldamist pidada õhuringluse seisukohast õigusvastaseks. 6) Sektori E-10 koridoris on õhuringluse tagamiseks neli ventilatsiooni sissepuhke ava ja kolm väljatõmbe ava. Sissepuhke avad on ilma plafoonideta ning väljatõmbe avad plafoonidega. Kinnipeetavate kambrites, köögiruumis ning telekaga olmeruumis on ventilatsiooni sissepuhke- ja väljatõmbe avad tõepoolest kaetud metallist turvakatetega. Ventilatsiooniavade katteplaadid vähendavad tuleohtlikkust, kuna takistavad tuleohtlike materjalide ventilatsioonitorustikku sattumist. Õhuringluse tagamiseks on katteplaatidesse puuritud augud. Ventilatsiooniava ja katteplaadi vahele on jäetud vahe, mis võimaldab õhuvahetust, kuid takistab kinnipeetavate juurdepääsu ventilatsioonitorustikule. 7) Igas elukambris on aken, mis tagab loomuliku valguse juurdepääsu kambrisse. Akna alumises osas on avatav ja suletav tuulutusava. Akna ülemine osa on tuulutusavast oluliselt suuremate mõõtmetega klaaspakett, mis ei ole sellise võrgu ega metallplaatidega kaetud. Klaaspaketi ees on nii seespool kui ka väljaspool metallist trellid, kuid need ei takista loomuliku valguse pääsu kambrisse. 8) Ventilatsioonisüsteemi abil on kambrite piisav ventileeritus tagatud ka suletud akende korral, mistõttu ei tähenda metallplaatide olemasolu akna õhutusluukidel automaatselt ventileerimata kambreid. Metallplaatide paigaldamise eesmärk on takistada varasemalt probleemiks olnud õigusvastaste asjade vahetamist kambrite ning eluosakondade vahel. Seejuures ei tulene VangS § 45 lg-st 1, et kambri aken peaks olema täielikult avatav. 9) Tartu Vanglale avalikust e-toimikust kättesaadavate dokumentide hulgast ei nähtunud tõendeid, mis kinnitaksid kaebajal tervise kahjustuse tekkimist ega põhjuslikku seost ebapiisava isikliku ruumiga.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Esmalt märgib kohus, et kaebaja on 30. mail 2023 kohtule pöördumise esitamisel ületanud kaebajale antud tähtaega. Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2023. a määrusest (dtl-d 127-129) tulenevalt oli menetlusosalistel õigus esitada kohtule täiendavaid menetlusdokumente hiljemalt
16.mail 2023 ja vastuväiteid täiendavatele menetlusdokumentidele hiljemalt 25. mail 2023.
3-22-1639
10.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 51 lg 4 kohaselt kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või HKMS § 51 lg-tes 1-3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.
11.Kuna kaebaja ei ole põhistanud, miks ta kohtule esitatud avaldusega hilines, ning kohtu hinnangul põhjustab hilinenult esitatud avalduse menetlemine asja menetluse viibimist võttes arvesse selles välja toodud uusi väited ja põhjendusi ning kohtuotsuse tegemise aega, jätab kohus kaebaja 30. mai 2023. a pöördumise arvesse võtmata. Sellest tulenevalt tagastab kohus mh kaebajale 30. mail 2023 esitatud pöördumise lisad.
12.Kohtu menetluses on X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 7. detsember 2021 – 28. märts 2022 ja tervise kahjustamise eest ajavahemikul 28. märts 2019 – 28. märts 2022. Täpsemalt peab kaebaja õigusvastaseks kambri ebapiisavat põrandapinda ning muid puudusi, mis tema olukorda veelgi raskendasid (väljaspool kambrit ei ole võimalik veeta kaheksa tundi päevas; mõtestatud tegevuse puudumine; halb ventilatsioon, küte ja valgustus; olmeruumis istekohtade puudumine; sportimisvõimalused on viidud miinimumini; lisaks eraldi etteheited kambri nr 3050 tingimuste kohta).
13.Kohus on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
14.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
15.Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
16.Kaebaja heidab praegusel juhul Tartu Vanglale ette seda, et talle ei olnud alates 28. märtsist 2019 – 28. märtsini 2022 kambris tagatud piisavalt liikumisruumi. Kaebaja viitab sellele, et ta viibis kambris teise kinnipeetavaga ning ühele kinnipeetavale jäi kambris vaba liikumisruumi alla 3 m2.
17.VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
3-22-1639
18.Kinnises vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse kambrisse (VangS § 7 lg 2, § 11 lg 2, VSKE § 6 lg-d 1 ja 2). Vastavalt VangS § 45 lg-le 1 peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suurus ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestatakse vangla sisekorraeeskirjas. Vastavalt VSKE § 6 lg-le 6 on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda.
19.Tartu Vangla selgituste kohaselt viibis kaebaja ajavahemikul 28. märts 2019 – 28. märts 2022 tavapärastes, s.o standardmõõtudega kambrites, mille pindala on 10 m2, millest tulenevalt on tualettruumi pindala välja arvamisel selle pindala umbes 8 m2. Tartu Vangla poolt kohtule edastatud tüüpilise kambri joonisest koos mõõtmetega (dtl 92) kui ka kaebaja enda poolt visandatud joonisest kambri kohta (dtl 62) on nähtav, et kambri mõõtmed (s.t pikkus ja laius) on 2,42 m ja 4,33 m ning tualettruumi mõõtmed on 1,79 m ja 1,25 m. Eeltoodud andmetest tulenevalt oli seega kahekesi ühes kambris viibimisel ühele kinnipeetavale ette nähtud põrandapinda 4,12 m2 (s.o ((2,42×4,33)-(1,79×1,25))÷2), mille hulgas on kambris paikneva mööbli alla jääv pind.
20.Riigikohus on oma praktikas korduvalt viidanud EIK praktikast tulenevatele põhimõtetele kinnipeetavatele piisava kambripinna tagatuse hindamisel. Vastavalt Riigikohtu viidatud EIK
20.oktoobri 2016. a otsuses asjas Muršić vs Horvaatia toodud seisukohtadele tuleks riigil tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks (EIK Suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 7334/13, Muršić vs Horvaatia, p-d 110 ja 124). Viidatud otsuses selgitas EIK ka seda, et kambri üldpinna hulka ei tuleks arvestada kambrisisest sanitaarsõlme, samas ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata mööblialust pinda, kuid seejuures on oluline hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (sama EIK otsuse p 114) (vt nt Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-95-16, p-d 12 ja 14; 12. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-98-16, p 13).
21.Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et kambris ühele inimesele tagatud kambripinna suuruse arvestamisel tuleks põrandapinnast maha arvata mööblialune pind (vt Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 12 ja seal viidatud praktika). Ühtlasi ei ilmne kohtule esitatud tõenditest ega poolte seisukohtadest, et kaebajal oleks olnud kambris mööbli tõttu piiratud seal tavalisel viisil liikumine. Kaebaja enda koostatud jooniselt (dtl 62) nähtub, et kambris paiknenud nari, kapid, laud ning üks tool olid paigutatud kambri seinte äärde, üksnes laua taga istumiseks kasutatav tool paiknes laua ja nari vahel. Seega on kohtu hinnangul mööbel paigutatud nii, et see hõlmaks võimalikult vähe ruumi. Miski ei viita sellele, et mööbliesemete maht või paigutus takistaks ebamõistlikult kaebaja tavapärast ja ohutut liikumist kambris.
22.Nii EIK kui ka siseriiklik kohtupraktika (nt viidatud EIK lahend, p 139, Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15, p-d 14-15; Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-16, p 11) on leidnud, et olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m2 , saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või kohaste sanitaarja hügieeninõuetega. EIK on ka rõhutanud, et kui isiklikku ruumi on üle 4 m2 , siis kambripinna vähesus probleeme ei tekita ning kinnipidamistingimuste kohasust tuleb hinnata lähtuvalt ülejäänud asjaoludest (viidatud EIK lahend p 140).
3-22-1639
23.Kuivõrd otsuse p 15 kohaselt oli ajavahemikul 28. märtsist 2019 – 28. märtsini 2022 kaebajale tagatud 4,12 m2 põrandapinda, siis ei ole kambripinna vähesus tõendatud, mistõttu hindab kohus inimväärikuse alandamisega seonduvalt muid kaebaja poolt välja toodud puudusi.
24.Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus vanglas vangistust kandev süüdimõistetu on nõudnud inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist kõigi kirjeldatud asjaolude eest kogumis, ei tohi sellist kahjunõuet jagada osadeks, vaadeldes eraldi iga piirangu või kambritingimuse õiguspärasust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. veebruari 2020. a otsus asjas nr 3-17-1503). Seega hindab kohus kaebaja poolt välja tood muid puudusi kogumis.
25.Esmalt märgib kohus, et kuna menetluses on kaebaja nõue inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 7. detsember 2021 – 28. märts 2022, jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited, mis ei ole mainitud perioodiga hõlmatud (sh kaebaja väited, mis seonduvad kaebaja praeguse kambriga, aprillis 2022 arstiabi saamata jätmisega, suvisel ajal valitsenud kuumusega), kuna need ei oma lahendamisel tähtsust.
26.Kohtule arusaadavalt peab kaebaja õigusvastaseks mh väljaspool kambrit veedetud aja ja sportimise piiratust ning mõtestatud tegevuse puudumist.
27.VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Nimetatud sättest tulenevalt on vanglal üksnes kohustus tagada võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Kaebaja selgitustest nähtuvalt oli tal võimalik küll tegeleda spordiga, kuid mitte kaebajale soovitud viisil. Et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist või kehakultuuriga tegelemist endale sobival ajal, kohas ja viisil, ei saa vangla tegevust kehakuulutuuriga tegelemise võimaldamise osas pidada õigusvastaseks.
28.Tartu Vangla vastusest ilmneb, et kaebaja viibis perioodil 7. detsember 2021 – 28. märts 2022, mil kaebaja heidab ette enda inimväärikuse alandamist, E6 ja E10 osakonna kambrites. Tartu Vangla kodukorra lisa 1.5 kohaselt oli osakonnas E-6 ettenähtud vaba aega osakonna piires liikumiseks 6 tundi ja osakonnas E-10 ettenähtud vaba aega osakonna piires liikumiseks 8 tundi 25 minutit (dtl 134). Koos VangS § 55 lg-s 2 ettenähtud tunniajalise jalutuskäiguga värskes õhus oli kaebajal seega kambrivälist liikumisaega E6 osakonnas viibides 7 tundi ja E10 osakonnas viibides 9 tundi 25 minutit. Vaatamata sellele, et perioodil 18. veebruar – 11. märts 2022 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid Tartu Vangla 18. augusti 2022. a käskkirja nr 2-22/1-2/56 (dtl-d 94-95) alusel, kinnitas vangla, et kaebajal oli siiski võimalik liikuda värskes õhus viibimise ajal või vanglasiseste saatmiste ajal. VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval võimalus liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal. VSKE § 8 lg 1 sätestab, et väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras sätestatud vabal ajal, oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aeg peab olema vähemalt neli tundi. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et kaebajale ei võimaldatud vaba aega, sh tunniajast jalutuskäiku vastavalt päevakavas ettenähtule, on kaebajale võimaldatud väljaspool kambrit vaba aega vastavalt VangS-s, VSKE-s ja Tartu Vangla kodukorras ettenähtud korrale.
29.Kaebaja heidab ette mõtestatud tegevuse puudumist, täpsustades, et eestlast raadiokuulajale ei ole Tartu Vangla raadioprogrammis midagi valida ega kuulata. Kuna käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebajal oli võimalik kuulata nelja raadiokanalit ning lisaks sellele sai kaebaja
3-22-1639 mõtestatud tegevusena lugeda raamatuid, ajalehti ja ajakirju, leiab kohus, et kaebaja väited mõtestatud tegevuse puuduse kohta on alusetud.
30.Kohus selgitab, et vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi; vangistust ei ole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna, vaid kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga – tema vabadus allutatakse VangS 2. ja 3. peatükist tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks (Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p 30). Seega ei saa isiku subjektiivseid õigusi rikkuda kinnipeetavana vangistuses viibimine ning sellega kaasnev vaba eneseteostuse piiramine. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja inimväärikust oleks alandatud või kaebajale oleks põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
31.Ka ei olnud kaebaja rahul kambri nr 3050 tingimustega ning ventilatsiooni, valgustuse ja küttega. Kaebaja sõnul oli kambri põrandal värv kulunud, seintelt värv maha koorumas, akna raam katki, pesuruumi laes hallitus, kamber haises hallituse ja seisva vee järele, puudus ukse ülemine piit koos külgedel asuvate veerandi puuduvate uksepõskedega, kahhelplaadid olid puru ning mööbel oli lahti. Ka olid akna ees raudplaadid ja terasvõrk ning eluosakondade trelluksele oli paigaldatud pleksiklaas.
32.Kuna kaebaja märkis esmakordselt kohtule esitatud kaebuses mööbli lahtiselt olemist, siis ei ole kaebajal selles osas läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 8, HKMS § 47 lg 1). Seega ei saa kaebaja kohtumenetluses sellisele asjaolule tugineda. Kohus jätab kaebuse selles osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
33.VangS § 45 lg 1 alusel peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.
34.Eluruumile esitatavad nõuded on kehtestatud majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määrusega nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ (määrus nr 85). Nimetatud määrus näeb muuhulgas ette, et eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valguse; eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse; siseõhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele, eluruum peab olema varustatud tualetiga või selle puudumisel tualeti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal; eluruumis või samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal peab olema tagatud vähemalt külma vee saamise võimalus.
35.Riigikohus on 21. aprilli 2010. a otsuse nr 3-3-1-14-10 p-s 8 asunud seisukohale, et VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldised nõuded.
36.Vangla poolt kohtule esitatud fotolt nähtub (dtl 101), et kambri nr 3050 aknal on tuulutusava, mille kaudu on võimalik kambrisse sisse lasta värsket õhku. See, et kaebaja ei saa
3-22-1639 täiendavalt mingil ajal kambrit tuulutada (nt seda avades) on ebameeldivus, mis kaasneb vangistuses viibimisega, kuid samas ei too kaasa kaebaja õiguste rikkumist (nt Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-15-193, p 4 ja Tallinna Halduskohtu
21.aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-17-189, p 11). Ka see, kui tuulutusaken on osaliselt kaetud, ei muuda seda kasutuskõlbmatuks. Kaebaja on välja toonud, et akna katmise tõttu oli takistatud loomuliku valguse sissepääsemine, kuid Tartu Vangla poolt 5. mail 2023 esitatud selgituste ja sellele lisatud fotodest nähtuvalt (dtl-d 132-133) oli siiski kambrisse loomuliku valguse juurdepääs tagatud.
37.Tartu Vangla selgituste kohaselt tagab ööpäevaringselt töötav sundventilatsioon kõikides kambrites elutegevuseks vajaliku õhuhulga ning Tartu Vanglas ventilatsiooni õhuvahetuse mõõdistusi teostanud Majatehnik OÜ 22. juuli 2020. a mõõtmistulemused (dtl-d 105-106) kinnitavad, et sundventilatsioon töötab ja tagab värske õhu sissepuhke kambrisse enam kui magamisruumidele minimaalselt ette nähtud (6 l/s). Kuivõrd eeltoodust tulenevalt puudub ventilatsiooni osas esitatud kaebaja etteheidetel alus, leiab kohus, et kambris akna katmist ega ka eluosakondade trelluksele pleksiklaasi paigaldamist ei saa õhuringluse seisukohast pidada õigusvastaseks.
38.Vangistusõiguse normides ei sätestata detailselt, millistele nõuetele peab kinnipeetava kamber tingimuste üksikute elementide osas vastama, mistõttu saab kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel lähtuda määruse nr 85 sätetest. Määruse nr 85 § 1 lg 2 järgi on eluruumile esitatavate nõuete kehtestamise eesmärk inimesele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine ning eluruumis peab inimesel olema võimalik viibida ööpäevaringselt.
39.Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kamber nr 3050 vajas remonti. Samas ei saanud kohtu hinnangul kaebaja poolt välja toodud esteetilised puudused ja ka kambris valitsenud hais olla sellised, mis välistaksid kambris viibimise võimaluse. Tartu Vangla IV üksuse juhi Kristina Heeringu 25. mai 2022. a selgituste (dtl 131) kohaselt ei olnud ta loenduste käigus kaebaja poolt etteheidetavat haisu tundnud ning ka ukse katkiolek ja hallitus ei ole kinnitust leidnud. Kuna K. Heeringu selgituste järgi ei hõlmanud 29. märtsil 2022 alustatud remonttööd akende vahetamist ning K. Heeringu sõnutsi oli 25. mai 2022. a seisuga kambri nr 3050 akna pakett terve, pole samamoodi tõendamist leidnud kaebaja väide katkise aknaraami kohta. Seega leiab kohus, et on vähetõenäoline, et kamber nr 3050 oleks olnud elamiskõlbmatu.
40.Täiendavalt peab kohus oluliseks märkida, et arvestab asja lahendamisel asjaolu, et kaebaja viibis vaidlusalusest ajavahemikust, s.o 7. detsember 2021 – 28. märts 2022, kambris nr 3050 perioodil 7. detsember 2021 – 18. veebruar 2022 ehk 2 kuud ja 11 päeva. Seega isegi, kui kaebaja tundis end kambris nr 3050 valitsenud puuduste tõttu ebamugavalt, pidi ta seda taluma lühikest aega. Lisaks arvestab kohus inimväärikuse alandamise aspektist lähtuvalt asjaolusid kogumis hinnates seda, et kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kambrites, milles kaebaja viibis perioodil 7. detsember 2021 – 28. märts 2022, paikneb ülejäänud kambrist seintega eraldatud WC-ruum ja kraanikauss. Seda arvestades puudub kohtul alus arvata, et kaebajal ei oleks olnud juurdepääsu puhtale veele ning võimalust enda hügieeni eest hoolt kanda. Kaebajal on olnud etteheited ka kütte osas, kuid võttes arvesse, et kaebaja ei ole selgitanud, milles mainitud puudus seisnes ning samuti ei ole kaebaja selgitanud, et vaidlusalusel talvisel perioodil oleks kaebajal olnud külm või liiga soe, peab kohus kaebaja väiteid halva kütte osas põhjendamatuks. Seonduvalt olmeruumis valitsenud istekohtade puudumisega märgib kohus, et vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale olmeruumis oma istekoht ning tegemist on paratamatult vanglas kinnipidamisega kaasneva ebameeldivusega.
3-22-1639
41.Eelnevat arvestades leiab kohus, et kinnipidamistingimuste kogumi mõttes ei olnud tegemist ebamugavusega, mis piisava isikliku ruumi puhul saaks kinnipidamistingimuste kvaliteeti märkimisväärselt halvendada ja anda neile väärikust alandava mõõtme. Ka oli kaebajale tagatud piisavalt põrandapinda. Seega on kohus seisukohal, et kaebajale ei tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele. Seetõttu jääb rahuldamata X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.
42.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 350 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja
31.augusti 2022. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
43.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.