Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 23. veebruar 2023, Tartu 3-22-1639 Vello Kase kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest Vello Kase määruskaebus Tartu Halduskohtu
31.augusti 2022. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja Vello Kask Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vello Kase määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. augusti 2022. a määrus muutmata.
2.Jätta Vello Kase taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik Vello Kask esitas 1. augustil 2022 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel seoses kaebaja inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Kaebaja leidis, et Tartu Vangla kambri põrandapind oli ebapiisav ja esines muid puudusi, mis tema olukorda veelgi raskendasid (väljaspool kambrit ei ole võimalik veeta 8 tundi päevas; mõttestatud tegevuse puudumine; halb ventilatsioon, küte ja valgustus; olmeruumis istekohtade puudumine; sportimisvõimalused on viidud miinimumini; kambri nr 3050 tingimused ebarahuldavad).
Tartu Halduskohus lõpetas 31. augusti 2022. a määrusega menetluse osas, milles V. Kask nõuab kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 6. detsember 2018 – 6. detsember 2021 ja tagastas kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 11. veebruar 2011 – 5. detsember 2018 ja tervise kahjustamise eest ajavahemikul 2015 – 27. märts 2019. Kohus jättis V. Kase taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
2.1.Tartu Halduskohus leidis, et vangla jättis 15. juuli 2022. a otsusega nr 1-13/86-3 õiguspäraselt läbi vaatamata kaebaja 28. märtsi 2022. a kahju hüvitamise taotluse osas, mis
puudutab V. Kase väärikuse alandamist seoses ebapiisava põrandapinnaga perioodil 11. veebruar 2011 – 6. detsember 2021, kuna kaebaja oli varasemalt (6. detsembril 2021) esitanud samasisulise kahjunõude ja vangla selle lahendanud 4. veebruari 2022. a otsusega nr 1-13/376-2. Kaebaja ei esitanud vanglale menetluse uuendamise taotlust ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-s 1 sätestatud aluseid ei esine. Halduskohus leidis, et vangla jättis 4. veebruari 2022. a otsusega nr 1-13/376-2 õiguspäraselt läbi vaatamata V. Kase kahju hüvitamise taotluse osas, mis puudutas kinnipidamistingimusi perioodil 11. veebruar 2011 – 5. detsember 2018, kuna taotlus esitati tähtaega ületades ning menetlustähtaeg ei kuulu ennistamisele. Asjaoludest nähtuvalt ei ole ilmnenud ühtegi mõjuvat põhjust, mis võinuks tingida Tartu Vangla poolt kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamise. Praegusel juhul kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et kaebaja sai Tartu Vangla puudustest ja muudest rikkumistest teada alles 2019. aastal teise kinnipeetavaga vesteldes, ei saa pidada tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Kaebaja pidi mõistma talle tekitatud kahju kinnipidamistingimuste muutumisel, mitte aga siis, kui kaaskinnipeetav andis kaebajale informatsiooni väidetavate rikkumiste kohta. Seega ei läbinud kaebaja nõuetekohaselt kohustuslikku kohtueelset menetlust, kuna Tartu Vangla on 4. veebruari 2022. a otsusega nr 113/376-2 ja 15. juuli 2022. a otsusega nr 1-13/86-3 õiguspäraselt kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise eest perioodide 11. veebruar 2011 – 5. detsember 2018 ja 11. veebruar 2011 – 6. detsember 2021 osas jätnud läbi vaatamata. Eeltoodud põhjendustele tuginedes tagastas kohus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja taotleb hüvitist inimväärikuse alandamise eest perioodil 11. veebruar 2011 – 5. detsember 2018.
2.2.Kaebaja on hüvitamisnõude osas, mis puudutab inimväärikuse alandamist perioodil 6. detsember 2018 – 6. detsember 2021 juba varasemalt läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, saades vanglalt vastuse 4. veebruaril 2022. Kohus leidis, et kaebaja hüvitamisnõudes, mis puudutab ajavahemikul 6. detsember 2018 – 6. detsember 2021 inimväärikuse alandamist seoses kambri ebapiisava põrandapinnaga, tuleb menetlus lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 ja 124 lg 2 alusel. Kaebajal oli võimalus esitada inimväärikuse alandamisega seonduv kahju hüvitamise kaebus kohtule tähtaegselt ning ta ka tegi seda haldusasjas nr 3-22-399, kuid kohus tagastas kaebuse riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Kaebajal ei saa esineda mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks, samuti ei oleks kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse HKMS §71 lg 2 alusel lubatav. Kaebaja pöördus juunis 2022 halduskohtu poole mitmete kaebustega, mistõttu ei saanud olla takistustatud ka käesolevas asjas esitatud kaebuse esitamine õigeaegselt.
2.3.Tartu Vangla jättis kaebaja 28. märtsi 2022. a kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata osas, mis puudutab kaebaja tervise kahjustamist seoses ebapiisava põrandapinna ja kambrikaaslase olemasoluga perioodil 11. veebruar 2011 – 27. märts 2019, põhjusel, et see on esitatud tähtaega ületades ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kohus ei nõustu vangla otsuses toodud seisukohaga, mille järgi pidi kaebaja esmakordselt Tartu Vanglast lahkudes mõistma talle tekitatud kahju ja taotleb kahju hüvitamist alates 11. veebruar 2011. Kaebaja seisukohtadest saab järeldada, et tema tervis sai kahjustada 2015 narilt kukkumise järgselt ning kaebaja pidi mõistma talle tekitatud kahju kas aastal 2015 või sellest järgmisena 19. mail 2017, mil ta kurtis paremas reies tuimust. Seega ei saa väidetav tervisekahju olla tekkinud aastal 2011. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale 28. märtsil 2022, on kaebaja ületanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, mistõttu oli vangla poolt kaebaja kahju hüvitamise taotluse tagastamine perioodi 2015 – 27. märts 2019 osas õiguspärane. Seega on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus perioodil 2015. a – 27. märts 2019 Tartu Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud tervise kahju hüvitamise osas nõuetekohaselt läbimata. Kohus tagastas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja taotleb tervise kahjustamise eest hüvitist perioodi 2015. a – 27. märts 2019 eest.
2.4.Halduskohus võttis menetlusse V. Kase kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 7. detsember 2021 – 28. märts 2022 ja tervise kahjustamise eest ajavahemikul 28. märts 2019 – 28. märts 2022.
2.5.Kohus leidis, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu jättis V. Kase taotluse riigi õigusabi saamiseks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
3.V. Kask esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 31. augusti 2022. a määruse peale. Kaebaja tõi välja mitmed kohtupraktika lahendid ja leidis, et kambri pinna hüvitise nõudmiseks ei pea tõendama valu ja kannatusi, inimene peab saama mööbli vahel vabalt liikuda. Vangla tõlgendab ebaõigesti vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-t 6. Põrandapind on ala, kus inimene saab reaalselt jalutada, mitte ühele kinnipeetavale kuuluv kambri üldpinna mõtteline osa. Kahjunõude esitamise maksimaalne tähtaeg on 10 aastat. Kaebajal on probleem enda kaitsmise osas, kuna tal ei ole vara, rahalist ressurssi ja ta on töövõimetu. Kaebaja palub saada riigi õigusabi ringkonnakohtusse, Riigikohtusse ja Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumisteks kõigi kohtulahendite suhtes, mis on tal tekkinud alates 2021. aastast.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Ringkonnakohus asub seisukohale, et määruskaebus ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel neid siinkohal ei korda. Määruskaebuses sisalduvad väited ei anna alust vaidlustatud halduskohtu määruse tühistamiseks.
5.Kaebaja esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotlused 6. detsembril 2021, 28. märtsil 2022 ja 16. mail 2022, taotledes vangla kinnipidamistingimustega tekitatud tervise kahju ja mittevaralise kahju hüvitamist. Tartu Vangla lahendas nimetatud kahju hüvitamise taotlused
4.veebruari 2022. a otsusega nr 1-13/376-2 ja 15. juuli 2022. a otsusega nr 1-13/86-3. Asja materjalidest selgub, et kaebaja paigutati Tartu Vanglasse 11. veebruaril 2011, kuid 2011. aasta jooksul viibis ta periooditi Lõuna prefektuuri Viljandi arestimajas. Samuti viibis kaebaja Tartu Vanglas 2013., 2014., 2017. ja 2018. aastal lühikesi perioode kambris üksinda. Vangla kinnipidamistingimustest ei ole kaebaja rahul eelkõige kambri pinna suurusega ja leiab, et kambris peaks paiknema üks kinnipeetav ning kinnipidamistingimused tekitavad kahju tema tervisele.
6.Halduskohus tagastas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja taotleb hüvitist inimväärikuse alandamise eest perioodil 11. veebruar 2011 – 5. detsember 2018. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sellest sättest tuleneb, et kui kahju ja selle tekitaja on isikule, kes kahju hüvitamise taotluse esitas, teada, tuleb lähtuda kolmeaastasest tähtajast. Sättes mainitud 10aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil nõude esitamine üldse lubatav on (Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus nr 3-3-1-95-16 p 9). Ringkonnakohus nõustub Tartu Vangla 4. veebruari 2022. a otsuses nr 1-13/376-2 toodud seisukohaga, et kaebaja kinnipidamistingimused muutusid teise kinnipidamisasutusse etapeerimisega ja samuti üksinda kambris paiknemisel. Kaebaja esitas esimese kahju hüvitamise taotluse 6. detsembril 2021 ja taotles kahju hüvitamist Tartu Vanglas viibitud aja eest, mil ta pidi olema ühes kambris koos teise kinnipeetavaga, kuigi kambrid on mõeldud kaebaja arvates ühekohalistena. Kaebaja pidi kahju tekkimisest aru saama varem kui 5. detsembril 2018, kuna tema kinnipidamistingimused muutusid 2011. aastal periooditi arestimajas viibimise tõttu ja edasistel aastatel periooditi ka üksinda kambris viibimise ajal.
Kaebaja ei ole põhjendanud, et tal oleks esinenud mõjuvaid takistusi vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamiseks varasemalt kui 6. detsembril 2021. Seega on põhjendatud lugeda vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus perioodi 11. veebruar 2011 – 5. detsember 2018 osas mittetähtaegseks ning taotluse läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane. Eeltoodu alusel leidis halduskohus õigesti, et nimetatud perioodi osas on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ja esineb alus kaebaja kaebuse tagastamiseks.
7.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles, et perioodil 6. detsember 2018 – 6. detsember 2021 inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks sai kaebaja kohtule hüvitamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul vangla 4. veebruari 2022. a otsuse nr 1-13/376-2 tegemisest. Hüvitamiskaebus tuli kohtule esitada märtsis 2022 ning 1. augustil 2022 esitatud kaebus on kohtule jõudnud hilinenult. Samas ei nähtu asjaolusid, mis oleksid aluseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebuse teatud osas hilinenult esitamisele ei ole kaebaja ka määruskaebuses viidanud ega tekkinud olukorda põhjendanud. Halduskohtu viide haldusasjale nr 3-22-399 näitab, et kaebaja vaidlustas vangla 4. veebruari 2022. a otsust kohtus ka õigeaegselt, kuid on antud juhul esitanud samasisulise kaebuse uuesti ületades kaebuse esitamise tähtaega. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus lõpetas õigesti HKMS § 152 lg 1 p 2 ja 124 lg 2 alusel menetluse perioodil 6. detsember 2018 – 6. detsember 2021 inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju väljamõistmiseks.
8.Halduskohus tagastas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja taotleb tervise kahjustamise eest hüvitist perioodi 2015. a – 27. märts 2019 eest. Ringkonnakohus sellele järeldusele vastuväiteid ei oma, kuna Tartu Vangla jättis perioodi 11. veebruar 2011 – 27. märts 2019 osas kahju hüvitamise taotluse õigesti läbi vaatamata ja selgitused sellele olukorrale kattuvad käesoleva määruse punkti 6 selgitustega taotluse esitamise tähtaja ja RVastS § 17 lg-s 3 seatud ajalise piirangu kohta. Kaebaja tugineb ka tervisele kahju tekkimise põhjendamise osas eelkõige kinnipidamistingimustele ja sellele, et kambris ei ole piisavalt ruumi liikumiseks. Määruskaebuses ei ole kaebaja täpsustanud, millal ta hakkas tundma, et kinnipidamistingimused mõjuvad tervisele pärssivalt ning tekitavad kahju, mille hüvitamist ta vanglalt soovib. Kaebaja viitas tervisele tekitatud kahjule 28. märtsil 2021 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, mistõttu ei kuulunud 27. märtsile 2019 eelneva perioodi osas kahju hüvitamise taotlus RVastS § 17 lg 3 alusel läbivaatamisele. Arvestades vaidluse asjaolusid, tagastas halduskohus õiguspäraselt kaebaja kaebuse perioodil 2015. a – 27. märts 2019 tervisele tekitatud kahju väljamõistmiseks kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.
9.Eelnevale tuginedes jätab ringkonnakohus V. Kase määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. augusti 2022. a määruse muutmata.
10.Määruskaebus sisaldab kaebaja taotlust riigi õigusabi saamiseks kõigis alates 2021 kaebaja poolt algatatud kohtuasjades. Ringkonnakohus selgitab, et RÕS § 10 lg 1 alusel tuleb taotlus riigi õigusabi saamiseks haldusasjas menetlusosalisena kohtumenetluses esitada kohtule, kes asja menetleb või kelle pädevuses oleks asja menetleda. Seega saab ringkonnakohus lahendada kaebaja taotlust riigi õigusabi saamiseks ainult ringkonnakohtu menetluses olevas käesolevas kohtuasjas. Riigi õigusabi taotlus tuleb esitada igas kohtuasjas eraldi ja kohtule, kes parasjagu asja menetleb. Kuna kaebaja esitas iseseisvalt halduskohtu vaidlustatava määruse peale määruskaebuse ringkonnakohtule, leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotlust saab käsitleda taotlusena saada riigi õigusabi enda esindamiseks määruskaebemenetluses (RÕS § 4 lg 3 p 5). RÕS § 7 lg 1 p-i 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning sama paragrahvi p 6 alusel ei anta riigi õigusabi kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-des 1 ja 6 nimetatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. V. Kask esitas iseseisvalt halduskohtule kaebuse, kaebuse täienduse ja ringkonnakohtule määruskaebuse, kus on suutnud enda seisukohad ja
põhjendused kohtule vajalikul määral arusaadavaks teha. V. Kask ei esitanud ringkonnakohtule asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et ta ei ole enam määruskaebemenetluses võimeline enda õigusi kaitsma. Samuti taotleb kaebaja halduskohtule esitatud kaebusega mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmist, mis on riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise aluseks. Kuna vaidlus puudutab kaebaja kinnipidamistingimusi ja seeläbi temale tekitatud tervisekahju ja mittevaralist kahju, ei esine asjas tungivat avalikku huvi, et kaebajale oleks vajalik määrata riigi õigusabi. Halduskohus võttis menetlusse V. Kase kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 7. detsember 2021 – 28. märts 2022 ja tervise kahjustamise eest ajavahemikul 28. märts 2019 – 28. märts 2022. Halduskohtu uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab haldusasja lahendav kohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks ajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika, mistõttu ei ole põhjendatud osutada kaebajale riigi kulul õigusteenust. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohtus V. Kase riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.