Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 13.06.2023, Tartu 3-21-1923 S.G.i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 24.08.2022. a otsus S.G.i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja S.G. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Kuulutada haldusasja menetlus S.G.i terviseandmeid sisaldavaid tõendeid (tl 10-11p, 12-12p, 35, 36, 37, 75 ja 118-121p) puudutavas osas kinniseks.
2.Tagastada S.G.ile apellatsioonkaebuse lisa 1-l lehel.
3.Jätta S.G.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.08.2022. a otsuse resolutsiooni p 1 muutmata.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses S.G.i nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 13.07.2023 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Tartu Vangla 24.05.2021. a ettekande nr 6-38/815 kohaselt ei allunud vahistatu S.G. 24.05.2021 kl 18.10 paiku korraldustele lõpetada peksmine vastu kambriust, panna särk selga ja minna kambrisse nr 1192. S.G.i paigutamiseks kambrisse nr 1192 pandi talle käerauad selja taha, võeti eest päikeseprillid ja kasutati füüsilist jõudu. S.G. lasi jalad nõrgaks, misjärel tõstsid ametnikud ta füüsilist jõudu kasutades üles ja toimetasid kambrisse nr 1192.
2.Tartu Vangla tunnistas 21.06.2021. a käskkirjaga nr 6-2/221 S.G.i süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 süülises rikkumises ja määras distsiplinaarkaristuseks noomituse. Käskkirja
kohaselt ei täitnud S.G. vanglateenistujate seaduslikke korraldusi lõpetada peksmine vastu kambriust, panna särk selga ja minna kambrisse nr 1192. S.G. lasi jalad nõrgaks ja jalgu alla ei võtnud, mille peale tõstsid ametnikud teda füüsilist jõudu kasutades üles ja toimetasid kambrisse nr 1192.
3.S.G. esitas 27.05.2021 kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles 300 euro väljamõistmist tervise kahjustamise, valu ja piinamise eest. Taotluse kohaselt lõi ta 24.05.2021 jalaga vastu ust. Tema suhtes kasutati 24.05.2021 ülemäärast jõudu – kanti käeraudades, mis põhjustas valu õlgades ja randmetes, löödi peaga vastu põrandat ja põlvega pähe, väänati jalgu ja käsi. Võeti ära päikeseprillid, mis kaitsesid silmi valguse eest. S.G. ei osutanud vastupanu. Vasaku käe ranne oli vigastatud (pandi kipsi), ka parem õlg ja käsivars ning näo vasak pool oli valulik.
4.Tartu Vangla jättis 27.07.2021. a otsusega nr 1-13/158-2 S.G.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Kuna S.G. tekitas eluosakonnas lärmi, mis häiris teiste kinnipeetavate rahu, segas ametnike tööd ega allunud korraldustele lõhkumine lõpetada, panna särk selga, tulla kambrist välja, siis otsustasid ametnikud põhjendatult toimetada vahistatu eluosakonnast eemal asuvasse kambrisse nr 1192 rahunema. Vahistatu otsustas lasta enda keha lõdvaks ja mitte iseseisvalt liikuda, seega ei jäänud ametnikel muud üle, kui füüsiliselt tõstes viia S.G. teise kambrisse. Ametnikud ei kasutanud S.G.i suhtes rohkem jõudu, kui see oli tema enese käitumist arvestades vältimatult vajalik ümberpaigutamise lõpuleviimiseks ja selle ajal ametnike ohutuse tagamiseks. S.G.i prillid võeti ära teise kambrisse transportimise ajaks nende purunemise vältimiseks.
5.S.G. esitas 11.11.2021 kahju hüvitamise taotluse seoses 24.05.2021. a kambrisse nr 1192 paigutamisega, psühhiaatrilise abi võimaldamata jätmisega ja sellega, et ta sai psühhiaatri vastuvõtule alles 25.06.2021. S.G. taotles kahju hüvitamist summas 2000 eurot.
6.Tartu Vangla jättis 13.01.2022. a otsusega nr 1-13/350-2 S.G.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt paigutati S.G. kambrisse nr 1192, mille sisustus on lõhkumiskindel ja kus ta ei saanud teisi kinnipeetavaid häirida. Selleks ei olnud psühhiaatri nõusolek vajalik. Psühhiaatri hinnangul ei esinenud S.G.il erakorralise abi vajadust.
7.S.G. esitas haldusasjades nr 3-21-1667, 3-21-1923 ja 3-22-142 Tartu Halduskohtule kaebused ja täiendavad seisukohad. Halduskohus, liites kohtuasjad ja lubades kaebajal täiendada mittevaralise kahju hüvitamise nõude alust, menetles kaebust nõudes hüvitada kaebajale järgmiste toimingutega tekitatud mittevaraline kahju: 24.05.2021 kasutati ülemäärast jõudu; 24.05.2021 võeti ära päikeseprillid; 24.05.2021 paigutati kambrisse nr 1192; kambrisse nr 1992 paigutamisel ei antud psühhiaatrilist abi ning võimaldati psühhiaatri vastuvõtt alles 25.06.2021. Kaebaja väitel tekkis kahju inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise tõttu. Kaebaja põhjendused: 1) Kaebajal tekkis 24.05.2021 terviserike – agressiivsus- ja paanikahoog, mistõttu ta lõhkus jalaga vastu kambriust. Kaebajal pandi käed selja taha raudu ja teda tassiti kätest, mis põhjustas õlgades ja randmetes väga tugevat valu. Vastustaja väidetud rabelemine oli tingitud sellest, et kaebaja jalgu ei lastud lahti. Kui kaebaja palus panna ennast põrandale, siis paisati ta peaga vastu põrandat ja löödi põlvega pähe. Pärast juhtumit paigaldati kaebajale kipslahas, mis oli peal ca 2 nädalat. Ametnikud kasutasid üleliigset jõudu. Kaebaja sai tema suhtes jõu kasutamisel vigastusi randmetele ja peale. 2) Kaebajalt võeti eest päikseprillid, mis on arsti poolt näidustatud. Kaebaja tundis silmades kipitust ning tal tekkis silmakoopa- ja peavalu. 3) Kaebaja paigutati kambrisse nr 1192 valvurite otsusega, kuid tulnuks kutsuda psühhiaater. Kambri tingimused ei vasta elukambri nõuetele. Kaebajat hoiti selles kambris mitu tundi.
4) Kaebaja sai psühhiaatri vastuvõtule alles juuni lõpus 2021.
8.Tartu Halduskohus jättis 24.08.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1); jättis menetluskulud kaebaja kanda ja jättis menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata (resolutsiooni p 2); jättis rahuldamata kaebaja taotluse edastada vastus kaebusele tema e-posti aadressile (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja suhtes käeraudade ja füüsilise jõu kasutamist ei saa pidada põhjendamatuks või ebaproportsionaalseks. Kaebaja kinnitas, et ta oli agressiivne ja lõhkus jalaga vastu kambri ust. Selline tegevus on ohtlik kaebajale endale ja häirib teisi kinnipeetavaid (VangS § 67 p 2), ka võib see olla ohtlik vangla julgeolekule. Vanglal oli põhjendatud vajadus paigutada kaebaja kambrisse, mille sisustus on lõhkumiskindlam ja kus kaebaja tegevus ei ole teistele isikutele kuuldav. Kaebaja ei täitnud korduvalt antud korraldust liikuda teise kambrisse ja osutas vastupanu, mis seisnes selles, et ta lasi jalad nõrgaks ja jalgu alla ei võtnud. Seda kinnitavad ettekanne (tl 13), jõu ja käeraudade kasutamise kohta koostatud protokoll (tl 67) ning vanglaametnike seletused (tl 69-72, 114). Eeltooduga ühilduvad videosalvestistelt nähtuvad andmed. Kambrist väljumisel kaebaja ei kõnni, tema jalad lohisevad maas. Ka teekonna kestel (videofail 4), kui alustati edasiliikumist pärast kaebaja põrandale asetamist, ei hoitud kaebaja jalgu, vaid alguses need lohisesid maas. Seega kaebaja tahtlikult ei liikunud omal jalal. Sel juhul ei olnud kaebaja teise kambrisse paigutamiseks muud viisi kui kaebaja kandmine. Kaebaja väitel palus ta ennast põrandale asetada (seda teekonna kestel ka tehti), kuid see ei võrdu sooviga liikuda edasi kõndides. 2) Vanglateenistuse ametniku volituste piires on anda vahistatule korraldus liikuda teise ruumi või kambrisse ning vajadusel kasutada korralduse täitmise saavutamiseks füüsilist jõudu. Kaebaja suhtes kasutati jõudu ja käeraudu vähimal võimalikul määral. Kaebaja suhtes füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine kestis kl 18.21-18.27 ehk 6 minutit. Käerauad eemaldati kohe pärast seda, kui kaebaja paigutati kambrisse nr 1192. 3) Videosalvestistelt ei nähtu, et ametnikud oleksid löönud kaebaja peaga vastu põrandat, löönud talle põlvega pähe või muul viisil põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui oli vältimatu. Vangla ei saa jätta vajaduse esinemisel jõudu kasutamata põhjusel, et jõu kasutamine enamasti põhjustab valu ja võib põhjustada tervisehäireid. Kohus ei seadnud kahtluse alla kaebaja väidet, et teise kambrisse kandmine põhjustas talle valu. Tõendite põhjal tehti kaebajal kindlaks marrastus parema käe küünarvarrel ja punetav ala parema õla piirkonnas ning diagnoositi vasaku käe randme täpsustamata vigastus (tl 11, fotod tl 73-74). Kaebaja transportimine toimus nii kiiresti ja otstarbekalt kui võimalik ning eeltoodud tagajärjed olid selle juures paratamatud. 4) Kaebajal diagnoositud segatüüpi isiksusehäire ja uimastisõltuvus (tl 37, 118-121) ei tähenda, et ta võib käituda mistahes viisil ja jätta täitmata vanglaametnike korraldused või et tema suhtes ei tohi vajadusel kasutada jõudu või seda võib teha vaid arsti nõusolekul. Ekspertiisiaktis nr 21E-AOK0003 (tl 118-121) leiti, et kaebaja on võimeline osalema kohtuistungil ja kandma vabadusekaotuslikku karistust. Eksperdid ei toonud välja erisusi, mida kaebaja oleks vajanud tulenevalt psüühikahäiretest. Psüühikahäire ei saanud takistada kaebajal püsti tõusta ja teise kambrisse kõndida. 5) Kaebaja viibis kambris nr 1192 kl 18.10-19.15 ehk 1 tund 5 minutit ning paigutati seejärel elukambrisse. Ruum, kus vahistatu viibib sedavõrd lühikest aega, ei pea vastama VangS § 45 nõuetele. Videosalvestise põhjal oli kambris kunstlik valgustus. Salvestiselt ei nähtu, et kamber oleks koristamata või must. Ei ole usutav, et kambris olnuks sedavõrd külm, et inimene ei võiks seal ligikaudu tund aega viibida. 6) Õiguspärane oli päikeseprillide äravõtmine kaebaja transportimise ajaks. Tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud pärast juhtumit arsti poole kaebustega, et silmad põhjustasid talle vaevusi.
7) Ei ole põhjust seada kahtluse alla arsti otsustust, et kaebaja pääseb vastuvõtule üldises järjekorras. Psühhiaatri visiidil 25.06.2021 ei avaldanud kaebaja, et tema vaimset tervist oleks kuidagi eriliselt kahjustanud kohtuasjas vaidluse all olev juhtum. 9) Kahju hüvitamise eeldused on täitmata. Vastustaja tegevus kaebaja suhtes füüsilise jõu ja käeraudade kasutamisel, päikeseprillide ajutisel äravõtmisel, kaebaja paigutamisel kambrisse nr 1192 ja kaebajale arstiabi osutamisel oli õiguspärane.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.S.G. esitas 08.09.2022 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 24.08.2022. a otsuse peale. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Terviserikkeks oli agressiivsus- ja paanikahoog, kuid ametnikud pidasid seda korrarikkumiseks ning kasutasid jõudu ja käeraudasid. Passiivse vastupanu osutamine tähendab, et vastupanu ei osutata. Käeraudade kasutamine kestis 6 minutit. Kummaline on asjaolu, et kaebaja tervist rikuti 6 minuti jooksul nii rängalt, et vasak käsi pandi kipsi. 2) Kaebaja teavitas ametnikke, et ta vajab psühhiaatrit. Kaebajale võimaldati abi alles 25.06.2021.
10.S.G. teatas 25.09.2022. a puuduste kõrvaldamise avalduses, et ta jääb nõude juurde, mis puudutab tervise kahjustamist ning nõuab hüvitisena 1000 eurot. Kaebaja teatas, et ta loobub nõudest väärikuse alandamise eest.
11.Tartu Vangla palub 21.10.2022. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.08.2022. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: Eluosakonnas müra tekitamise lõpetamiseks oli põhjendatud ja vajalik kaebaja ajutiselt teise kambrisse paigutada ning sellist paigutust ei saa pidada õigusvastaseks. Ka passiivse vastupanu osutamine on käsitletav vastupanuna, kuna isiku passiivsus ja allumatus ei võimalda vajalikke toiminguid läbi viia ja seetõttu ei ole toimingute eesmärki võimalik saavutada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Apellatsiooniastmes vaidlustab kaebaja Tartu Halduskohtu 24.08.2022. a otsust kaebuse rahuldamata jätmise kohta kahju hüvitamise nõudes üksnes tervise kahjustamise osas seoses kaebaja suhtes 24.05.2021 ülemäärase jõu kasutamisega kambrisse nr 1192 toimetamisel, mil kaebaja väitel sai ta vigastused randmetele ja peale.
14.Halduskohus asus kohtuotsuses kokkuvõttes seisukohale, et vastustaja tegevus oli õiguspärane, seega on kahju hüvitamise eeldused täitmata, mistõttu ei ole kaebuse rahuldamine võimalik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.Kuna kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks on kaebaja tervise kahjustamine, siis vastav nõudeõigus tuleneb riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 koosmõjus RVastS § 9 lg-ga 1. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4
ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega peab mittevaralise kahju nõudmiseks esinema lisaks kahjule ka haldusorgani õigusvastane tegu, süü teo toimepanemises ning põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekitatud kahju vahel. Kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui kahju tekkis avaliku võimu kandja õigusvastase teo tagajärjel. Teo õigusvastasus on üheks kahju hüvitamise eelduseks, mistõttu tuleb iga kahjunõude läbivaatamisel määratleda kahju põhjustanud õigusvastane tegevus (Riigivastutus, E. Andresen, Tartu 2009, lk 31-32). Käesolevas haldusasjas ei leidnud tuvastamist, et vastustaja tegevus kaebaja suhtes füüsilise jõu ja käeraudade kasutamisel oleks olnud õigusvastane, seega ei ole kahju hüvitamise nõude esmane obligatoorne eeldus täidetud. Eeltoodut arvestades jättis halduskohus põhjendatult ülalmärgitud nõudes kaebaja kaebuse rahuldamata.
16.Kaebaja väitel tähendab passiivse vastupanu osutamine, et vastupanu ei osutata. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga. Ringkonnakohus leiab, et ka passiivse vastupanu osutamine on vastupanu osutamine. Haldusasja materjalidest nähtuvalt seisnes kaebaja poolt passiivse vastupanu osutamine selles, et ta lasi jalad lõdvaks ja jalgu alla ei võtnud, jättes täitmata talle vanglaametnike poolt korduvalt antud korralduse liikuda kambrisse nr 1192 (kohtuotsuse põhjenduste p-d 12 ja 13). Ringkonnakohus nõustub vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele (p 9, tl 143-143p) märgituga, et passiivse vastupanu osutamine on käsitletav vastupanuna, kuna isiku passiivsus ja allumatus ei võimalda vajalikke toiminguid läbi viia ja seetõttu ei ole toimingute eesmärki võimalik saavutada. VangS § 67 p-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval kohustus alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele ning korralduse täitmisest ei või keelduda, sõltumata sellest, kas kinnipeetav peab seda korraldust õigusvastaseks või mitte. Seega olukorras, kus kaebaja ei tõusnud toolilt ega hakanud kõndima teise kambrisse, vaid lasi jalad lõdvaks, on tegemist vastupanu osutamisega vanglaametniku poolt antud korralduse täitmisele.
17.Kaebaja väitel on kummaline, et tema tervist rikuti 6 minuti jooksul nii rängalt, et vasak käsi pandi kipsi. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks välja tuua, et haldusasja materjalidest nähtuvalt 24.05.2021 diagnoositi kaebajal vasaku käe randme täpsustamata vigastus ning vasaku käe küünarvarrele asetati kipslangett (24.05.2021. a anamnees, tl 11-11p). Kaebaja käel murdu ei tuvastatud ja sedastati, et kipsi ta ei vaja (02.06.2021. a anamnees, tl 11p). Seega kipslahasesse kaebaja kätt 24.05.2021. a intsidendi järel ei pandud. Ringkonnakohtu arusaamise kohaselt soovib kaebaja eeltoodud väitega põhistada, miks ta ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tema suhtes kasutati jõudu ja käeraudu vähimal võimalikul määral (kohtuotsuse põhjenduste p 14). Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei täitnud talle vanglaametnike poolt korduvalt antud korraldust liikuda teise kambrisse. Halduskohus ei seadnud kahtluse alla kaebaja väidet, et teise kambrisse kandmine põhjustas talle valu. Siiski tuleb tõdeda, et füüsilist jõudu rakendamata ei oleks kaebaja teise kambrisse liikumine õnnestunud, sest kaebaja ei täitnud talle vanglaametnike poolt antud korraldust liikuda ise teise kambrisse. Ringkonnakohtule ei nähtu ühestki esitatud tõendist, et vanglaametnikud oleksid kasutanud kaebaja suhtes liigset füüsilist jõudu või tekitanud talle rohkem kannatusi, kui oli tema enese käitumist arvestades vältimatult vajalik. Kaebaja suhtes kasutatud füüsiline jõud ei olnud ringkonnakohtu hinnangul ülemäärane, olles selgelt suunatud sellele, et kaebaja saaks viidud teise kambrisse, kuhu kaebaja ise liikuma ei soostunud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja transportimine toimus nii kiiresti ja otstarbekalt kui võimalik ning kaebajal tekkinud tagajärjed oli selle juures paratamatud. Kuna kaebaja suhtes
jõu kasutamine ei olnud põhjendamatu ning tegemist ei olnud ka ülemäärase jõu kasutamisega, siis jättis halduskohus õigesti rahuldamata kaebaja hüvitamiskaebuse tervise kahjustamise eest.
18.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.08.2022. a otsuse resolutsiooni p 1 muutmata.
19.Kuna kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 alusel ning vastustaja ei ole apellatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis puudub ringkonnakohtul vajadus apellatsiooniastmes menetluskulude jaotamiseks.
20.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana psühholoogise uuringu kokkuvõtte. Ringkonnakohus, arvestades käesoleva vaidluse eset, ei pea eelnimetatud lisa asjassepuutuvaks, mistõttu tagastab selle kaebajale.
21.HKMS § 77 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kohus kuulutab menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Halduskohtule on esitatud S.G.i tervisekaardi ja haigusjuhtude väljavõtted (tl 10-11p, 35, 36, 37 ja 75) ning ekspertiisiakt ja sellest väljavõte (vastavalt tl 118-121p ja 12-12p). Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja eraelu kaitseks vajalik kuulutada menetlus terviseandmete osas kinniseks. Huvi asja avaliku arutelu vastu puudub. Eelnevat arvestades kuulutab ringkonnakohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel eelmärgitud osas kinniseks.
22.Kuna kohtuotsus sisaldab kaebaja tervist puudutavaid andmeid, tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.