SG kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses 24.05.2021 toimunud sündmusega ja psühhiaatri vastuvõtu võimaldamisega alles 25.06.2021
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – SG Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Edvard Remsel
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
3.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus edastada vastus kaebusele tema e-posti aadressile.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 23.09.2022. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
5.Kaebajal on õigus esitada enne otsuse jõustumist taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 26).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Tartu Vangla vanemvalvuri 24.05.2021.a ettekande nr 2-21-2265 (tl 13) kohaselt toimus 24.05.2021 kella 18.10 paiku järgmine sündmus. Vahistatu SG (edaspidi kaebaja) ei allunud korraldustele lõpetada peksmine vastu kambriust, panna särk selga ja minna vabatahtlikult kambrisse 1192. Kaebaja paigutamiseks kambrisse 1192 pandi talle käerauad, võeti eest päikeseprillid ja kasutati füüsilist jõudu.
2.Tartu Vangla 21.06.2021.a käskkirjaga nr 6-2/221 (tl 22-24) tunnistati kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 süülises rikkumises ja talle määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus. Kaebajale heideti ette seda, et ta ei täitnud 24.05.2021 valvuri korraldusi.
3.Kaebaja esitas 27.05.2021 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/158-1 (tl 25). Kaebaja taotles hüvitist 300 eurot tervise kahjustamise, valu ja piinamise eest. Tervise kahjustamine seisneb selles, et kaebaja vasaku käe ranne oli vigastatud (pandi kipsi), parem õlg ja käsivars oli vigastatud, näo vasakul pool oli valulik koht. Nõude alusena tõi kaebaja välja, et tema suhtes kasutati 24.05.2021 ülemäärast jõudu - teda kanti käeraudades nii, et see põhjustas valu õlgades ja randmetes, löödi peaga vastu põrandat ja põlvega pähe, väänati jalgu ja käsi ning võeti ära päikeseprillid, mis kaitsesid kaebaja silmi valguse eest. Kaebaja leidis, et ta ei osutanud vastupanu. Tartu Vangla jättis 27.07.2021.a otsusega nr 1-13/158-2 (tl 27-28) taotluse rahuldamata, kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja prillid võeti ära teise kambrisse transportimise ajaks nende purunemise vältimiseks, seda ei saa pidada õigusvastaseks. Kaebaja osutas vastupanu ning tema suhtes ei kasutatud rohkem jõudu kui ümberpaigutamiseks vältimatult vajalik. Kaebajal oli võimalus füüsilise jõu kasutamist vältida.
4.Kaebaja esitas 11.11.2021 kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/350-1 (tl 96) seoses 24.05.2021 kambrisse 1192 paigutamisega, psühhiaatrilise abi võimaldamata jätmisega ja sellega, et kaebaja sai psühhiaatri vastuvõtule alles 25.06.2021. Tartu Vangla jättis 13.01.2022.a otsusega nr 1-13/350-2 (tl 97-98) taotluse rahuldamata. Kaebaja paigutati kambrisse, mille sisustus on lõhkumiskindel ja kus ta ei saanud teisi kinnipeetavaid häirida. Kaebaja viibis selles kambris lühikest aega. Kambris puudub aken, kuid on piisav kunstlik valgustus. Kambri temperatuur vastab eluruumile kehtestatud nõuetele. Kambrit koristatakse regulaarselt. Kaebaja paigutamiseks teise kambrisse ei ole psühhiaatri nõusolek vajalik. Psühhiaatri hinnangul ei esinenud kaebajal erakorralise abi vajadust.
5.Kaebaja esitas erinevates kohtuasjades Tartu Halduskohtule kaebused ning menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Menetlustoimingute (s.h kohtuasjade liitmine, nõuete tagastamine) tulemusena on kaebus praeguse seisuga menetluses nõudes hüvitada kaebajale järgmiste toimingutega tekitatud mittevaraline kahju: - kaebaja suhtes kasutati 24.05.2021 ülemäärast jõudu; - kaebajalt võeti 24.05.2021 ära päikeseprillid; - kaebaja paigutati 24.05.2021 kambrisse 1192 (rahunemiskambrisse); - kaebajale ei antud sellesse kambrisse paigutamisel psühhiaatrilist abi; - kaebajale võimaldati psühhiaatri vastuvõtt alles 25.06.2021.
6.Kaebaja seisukohad on kokkuvõttes järgmised. Kaebajal tekkis 24.05.2021 terviserike - agressiivsus- ja paanikahoog - mistõttu ta lõhkus jalaga vastu kambriust. Selle põhjustas pikk üksikvangistuses viibimine (juhtumi seisuga 1,1 aastat). Kaebajal pandi käed selja taha raudu ja teda tassiti kätest, nii et see põhjustas õlgades ja randmetes väga tugevat valu. Ametnikud tõmbasid kaebaja käsi kahele poole laiali, aga randmetest olid need käeraudadega fikseeritud. Seetõttu kandus kogu surve randmetele. Vastustaja väidetud rabelemine oli tingitud sellest, et kaebaja jalgu ei lastud lahti. Kaebaja palus panna ennast põrandale, kuid seda ei tehtud. Kui kaebaja palus panna ennast põrandale, siis paisati ta peaga vastu põrandat ja löödi põlvega pähe. Kaebaja ranne ja õlg olid varem olnud
vigastatud ja vanglaametnikud pidid seda teadma. Kaebaja ei osutanud vastupanu, vaid siples jalgadega selleks, et neid maha panna ja koormust randmetele vähendada. 24.05.2021 diagnoositi kaebajal randme ja labakäe vigastused. Pärast juhtumit paigaldati kaebajale kipslahas, mis oli peal ligikaudu 2 nädalat. Kaebaja peab kandma ortoosi. Kaebajal ei võimaldatud kasutada päikseprille, mis on talle arsti poolt näidustatud, kaebaja tundis silmades kipitust ning tal tekkis silmakoopa- ja peavalu. Kaebaja paigutati rahunemiskambrisse (kamber 1192) tavaliste valvurite otsusega. Kambri tingimused ei vasta elukambri nõuetele, kuna selles on ainult katteta metallvoodi, väike laud ja tool. Kambris on videovalve ning akent ei ole. Kamber on külm, pime ja haiseb uriini järgi. Vangla peaks tõestama, et selline kamber tõesti rahustab kinnipeetavaid. Kaebaja on psühhiaatri patsient, tal on diagnoositud segatüüpi isiksushäired ja pandud narkosõltlase diagnoos. Kaebajat ei oleks tohtinud paigutada sinna ilma psühhiaatri otsuseta. Kaebajat hoiti selles kambris mitu tundi. Pärast juhtumit palus kaebaja kutsuda psühhiaatri, kuid seda ei tehtud. Kaebaja sai psühhiaatri vastuvõtule alles kuu aega hiljem, juuni lõpus 2021. Kahju on tekkinud väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise tõttu. Toimunu šokeeris kaebajat, ta tundis valu ja hirmu. Ilma ühegi katteta külmal metallvoodil pikutada oli alandav. Kaebaja kannatas vaimselt kuni psühhiaatri vastuvõtuni. Tervise kahjustamine seisneb selles, et kaebaja sai tema suhtes jõu kasutamisel vigastusi randmetele ja peale. Valu tundis kaebaja ka nädalaid hiljem. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist kohtu äranägemisel.
7.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja viitas kohtueelses menetluses avaldatud seisukohtadele. Kamber 1192 asub eluosakondadest eemal ja on lõhkumiskindla sisustusega. Sinna paigutatakse kinnipeetav lühiajaliselt, kaebaja viibis seal kell 18.10 - 19.15. Sel juhul ei pea kamber vastama elukambri nõuetele. Kaebaja paigutamine kambrisse 1192 oli tingitud tema enda tegevusest. Väärikuse alandamiseks ei saa pidada iga ebameeldivust või üleelamist. Kaebaja suhtes kasutati jõudu ja käeraudu õiguspäraselt. Kaebaja peksis jalaga tugevalt vastu kambri ust ja ei allunud korraldusele tegevus lõpetada. See häiris teisi kinnipeetavaid ja ametnikke ning kujutas ohtu vangla julgeolekule. Tegemist oli kinnise eluosakonnaga ning ühe kinnipeetava selline käitumine võib põhjustada ahelreaktsiooni. Kuna kaebaja oli vaja eluosakonnast ära toimetada, kuid ta ei allunud ametnike korraldusele panna särk selga ja tulla kambrist välja, oli nii õiguslik alus kui põhjus jõu kasutamiseks. Kaebaja ei allunud korraldusele ka pärast jõu ja erivahendite kasutamise hoiatust ning osutas teise kambrisse viimisel passiivset vastupanu oma keha lõdvaks lastes. Vaatamata korduvatele korraldustele iseseisvalt liikuda kaebaja seda ei teinud. Kaebaja suhtes ei kasutatud jõudu rohkem kui seda oli vaja tema toimetamiseks teise kambrisse. Videosalvestistelt ei nähtu, et kaebajat oleks peaga vastu põrandat löödud. Kaebajale osutati jõu kasutamise järgselt arstiabi, mille käigus ei ole tuvastatud vigastusi, mis viitaks peaga vastu maad löömisele. Vastab tõele, et kaebajale on näidustatud toonklaasidega prillide kasutamine, samuti see, et enne kaebaja kambrisse 1192 toimetamist võeti kaebajalt prillid eest. Seda tehti eesmärgiga vältida prillide purunemist ning sellist tegevust ei saa pidada õigusvastaseks. Kaebajat
transporditi nii, et valgustite valgus ei langenud näole ning ta ei ole arsti vastuvõttudel silmade kipitusele ja valule viidanud. Prillide ajutine äravõtmine ei saanud tekitada kannatusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Ekslik on kaebaja arusaam, et kambrisse 1192 võib paigutada vaid psühhiaatri otsusel. Kaebajat ei ohjeldatud psühhiaatrilise abi seaduse mõttes. Pärast 24.05.2021.a juhtumit kontrollis valvemeedik kaebaja terviseseisundit kambris 1192. Meedik teavitas psühhiaatrit kaebaja soovist, kuid psühhiaater ei näinud vajadust erakorraliseks vastuvõtuks. Ravivajaduse otsustab tervishoiutöötaja ja isiku soov saada vastuvõtule ei tähenda, et kohese abi andmata jätmine on õigusvastane. Vastustaja ei ole eriarstiabi ambulatoorse ravijärjekorra maksimumpikkust ületanud. Kohtu seisukoht
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisilõiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral. Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Kohus hindab esmalt seda, kas esines vastustaja õigusvastane tegu. Kui vastustaja tegevus oli õiguspärane, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik.
9.Kaebaja oli vaidlusaluse juhtumi toimumise ajal vahistatu. Kaebaja suhtes tehti 10.06.2021 kohtuasjas 1-20-6533 süüdimõistev kohtuotsus, kuid see ei olnud ja ei ole ka praegu jõustunud. VangS § 90 lg 1 alusel kohaldatakse vahistatule selle seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid eelvangistuse täideviimist reguleerivas 5. peatükis sätestatud erisustega. Käesolevas otsuses viidatud sätete puhul sellised erisused puuduvad. VangS § 103 ütleb, et julgeoleku tagamiseks eelvangistuse täideviimisel võib vanglateenistuse ametnik kohaldada vahistatu suhtes VangS § 66 - 72 sätestatud julgeolekuabinõusid. Füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine
10.VangS 2. peatüki 8. jaos „Julgeoleku tagamine vanglas“ paiknevad muuhulgas järgmised sätted: - VangS § 67 p 1: kinnipeetav on kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele; - VangS § 70 lg 1: kinnipeetava saatmisel võib kasutada ohjeldusmeetmeid, nende hulka kuuluvad ka käerauad; - VangS § 71 lg 2: vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu;
- VangS § 71 lg 1: erivahendi kasutamise korral tuleb hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud juhul vältimatu. Haldusmenetluse seaduse § 3 lg 2 alusel peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes.
11.Kaebaja toob vastustaja õigusvastase tegevusena esmalt välja selle, et kaebaja toimetati kambrisse 1192 füüsilist jõudu kasutades ja käeraudade kohaldamisega. Vastustaja põhjendas neid toiminguid sellega, et - kaebaja oli agressiivne ning häiris teisi kinnipeetavaid ja vanglaametnikke (peksis tugevalt vastu oma kambri ust); - kaebaja tegevus kujutas endast ohtu vangla julgeolekule, kuna ühe kinnipeetava selline käitumine võib vallandada ahelreaktsiooni; - kaebaja ei allunud korraldusele minna kambrisse 1192; - pärast kaebajale käeraudade paigaldamist ei liikunud kaebaja omal jõul, vaid osutas passiivset vastupanu. Vastupanu seisnes selles, et kaebaja ei tõusnud püsti ja kui ta püsti tõsteti, siis lasi jalad lõdvaks.
12.Kohtu hinnangul ei saa eeltoodud asjaoludel pidada kaebaja suhtes käeraudade ja füüsilise jõu kasutamist põhjendamatuks või ebaproportsionaalseks. Kaebaja kinnitab, et ta oli agressiivne ning lõhkus jalaga vastu kambri ust. Selline tegevus on ohtlik kaebajale endale ja häirib teisi kinnipeetavaid (VangS § 67 p 2), samuti võib see olla vastustaja toodud põhjendusel ohtlik vangla julgeolekule. Vanglal oli põhjendatud vajadus paigutada kaebaja kambrisse, mille sisustus on lõhkumiskindlam ja kus kaebaja tegevus ei ole teistele isikutele kuuldav. Asjas on tõendatud, et kaebaja ei täitnud korduvalt antud korraldust liikuda teise kambrisse ning osutas vastupanu, mis seisnes selles, et kaebaja lasi oma jalad nõrgaks ja jalgu alla ei võtnud. Seda kinnitavad toimunud sündmuse kohta koostatud ettekanne (tl 13), jõu ja käeraudade kasutamise kohta koostatud protokoll, millele on alla kirjutanud viis vanglaametnikku (tl 67) ning kahju hüvitamise taotluse menetlemisel kogutud vanglaametnike seletused (tl 69-72, 114). Eeltooduga ühilduvad videosalvestistelt nähtuvad andmed. Kohus esitas 30.03.2022.a määruses videosalvestiste põhjaliku kirjelduse. Sellest muuhulgas nähtub, et kambrist väljumisel kaebaja ei kõnni, tema jalad lohisevad maas. Vastustaja juhtis tähelepanu, et ka teekonna kestel (videofail 4), kui alustati edasiliikumist pärast kaebaja põrandale asetamist, ei hoitud kaebaja jalgu, vaid alguses need lohisesid maas. See näitab, et kaebaja tahtlikult ei liikunud omal jalal.
13.Kaebaja avalduse põhjal (tl 25) hoiatasid ametnikud teda, et kui ta korraldust ei täida, siis kasutatakse tema suhtes jõudu, ning ta ei pannud särki selga, sest ei pidanud vajalikuks seda teha. Kohtu hinnangul ühilduvad kaebaja seletused vastustaja väitega, et kaebaja ei liikunud vabatahtlikult teise kambrisse, vaid osutas vastupanu (lasi jalad lõdvaks). Sel juhul ei olnud kaebaja teise kambrisse paigutamiseks muud viisi kui kaebaja kandmine. Kaebaja ei väida, et tema kandmise ajal avaldas ta selge sõnaga nõusolekut liikuda edasi omal jalal. Kaebaja väitel ta ütles korduvalt, et tunneb valu. Ka ametnike selgituste põhjal ütles kaebaja, et tal on valus, ning ametnikud seepeale selgitasid talle võimalust liikuda omal jalal, mida kaebaja ei teinud. Kaebaja väitel palus ta ennast põrandale asetada (seda teekonna kestel ka tehti), kuid see ei võrdu sooviga liikuda edasi kõndides. Kohtu hinnangul on usutav, et kui kaebaja oleks tema kandmise ajal teatanud, et ta on nõus kõndima ise, siis oleks seda võimaldatud. Kohtule ei ole äratuntav, mis huvi võiks ametnikel olla kanda kaebajat olukorras, kus ta on nõus kõndima.
14.Kohus nõustub sellega, et kaebaja suhtes kasutati jõudu ja käeraudu vähimal võimalikul määral. Protokolli põhjal kestis kaebaja suhtes füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine kell 18.21 - 18.27 ehk kuus minutit. Videosalvestiselt nähtub, et käerauad eemaldati kohe pärast seda, kui kaebaja paigutati kambrisse 1192. Videosalvestistelt ei nähtu, et ametnikud oleksid löönud kaebaja peaga vastu põrandat, löönud talle põlvega pähe või muul viisil põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui oli vältimatu. Vangla ei saa jätta sellekohase vajaduse esinemise korral jõudu kasutamata põhjusel, et jõu kasutamine enamasti põhjustab valu ja võib põhjustada tervisehäireid. Kohus ei sea kahtluse alla kaebaja väidet, et teise kambrisse kandmine põhjustas talle valu. Tõendite põhjal tehti kaebajal kindlaks marrastus parema käe küünarvarrel ja punetav ala parema õla piirkonnas ning diagnoositi vasaku käe randme täpsustamata vigastus (tl 11, fotod tl 73-74). Kuid kohtu hinnangul toimus kaebaja transportimine nii kiiresti ja otstarbekalt kui võimalik ning eeltoodud tagajärjed olid selle juures paratamatud.
15.Kaebaja viitab sellele, et tal on diagnoositud psüühikahäire. Kaebajal on tõepoolest diagnoositud segatüüpi isiksusehäire ja uimastisõltuvus märkusega, et praegu on kaebaja kaine ja kontrollitud keskkonnas (tl 37, 118-121). Kohtu hinnangul ei tähenda see, et kaebaja võib käituda mistahes viisil ja jätta täitmata vanglaametnike korraldused. Samuti ei tähenda see, et kaebaja suhtes ei tohi vajadusel kasutada jõudu või et seda võib teha vaid arsti nõusolekul. Kohtuasjas 1-20-6533 viidi kaebaja suhtes läbi kohtuarstlik komisjoniekspertiis, mille tulemused on ära toodud 22.02.2021.a ekspertiisiaktis nr 21E-AOK0003 (tl 118-121). Ekspertiisi taotles kaebaja kaitsja muuhulgas põhjendusel, et kaebajal on psüühikahäired. Eksperdid leidsid, et kaebajal on diagnoositud segatüüpi isiksusehäired ja uimastite sõltuvus. Need haigused võivad põhjustada käitumuslikke muutusi, mis kaebajal on väljendunud tahtlike enesevigastamistena. Ekspertide järeldus oli, et kaebaja on võimeline osalema kohtuistungil ja kandma vabadusekaotuslikku karistust. Eksperdid ei toonud välja mingeid erisusi, mida kaebaja oleks seejuures vajanud tulenevalt psüühikahäiretest. Kohtu hinnangul saab eeltoodust järeldada, et kaebaja jaoks võib oma käitumise kontrollimine olla küll raskem ja nõuda rohkem pingutust kui terve psüühikaga inimese puhul, kuid kaebaja on siiski võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja oma käitumist kontrollima. Kohus märgib lisaks, et psüühikahäire ei saanud kuidagi takistada kaebajal püsti tõusta ja teise kambrisse kõndida. Kambrisse 1192 paigutamine, päikeseprillide äravõtmine
16.Kaebaja omistab suurt tähtsust sellele, et kambrit 1192 nimetatakse rahunemiskambriks ja kaebaja paigutati sinna selleks, et ta rahuneks. Kohtu hinnangul ei ole oluline, kuidas kambrit või kaebaja sinna paigutamise eesmärki nimetatakse, vaid oluline on see, mis tegelikult toimus. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja käitus agressiivselt, tekitas müra ja lõhkus vangla vara. Vastustaja selgitas, et kaebaja üleviimine kambrisse 1192 kujutas endast vanglasisest paigutamist ning kambri 1192 eripära seisneb muuhulgas selles, et kambris on vahetrellid ja seal ei ole kaebajal võimalust lõhkuda ust (tl 60) ning kamber paikneb eluosakonnast eemal (tl 62). Kohus nõustub vastustajaga. Tegemist ei olnud ohjeldusmeetmete rakendamisega tervishoiuteenuse osutaja poolt psühhiaatrilise abi seaduse § 14 alusel. Asjasse ei puutu selleteemaline õiguskirjandus ja kohtupraktika, mida kaebaja tsiteerib. Tegemist oli vangla kui kinnipidamisasutuse toiminguga eelvangistuse täideviimise raames. Vanglateenistuse ametniku
volituste piires on anda vahistatule korraldus liikuda teise ruumi või kambrisse ning vajadusel kasutada korralduse täitmise saavutamiseks füüsilist jõudu.
17.Kaebaja viibis kambris 1192 kell 18.10 - 19.15 ehk 1 tund 5 minutit ning paigutati seejärel elukambrisse. Ruum, kus vahistatu viibib sedavõrd lühikest aega, ei pea vastama VangS § 45 nõuetele, s.h ei pidanud kambris olema loomulikku valgust, elukambrile ette nähtud tugevusega kunstlikku valgust või elukambris ette nähtud sisustust. Videosalvestise põhjal oli kambris kunstlik valgustus, kuna kaebaja ja kamber on salvestisel vaadeldavad. Salvestiselt ei nähtu, et kamber oleks koristamata või must - põrand, seinad ja lamamisase on vaadeldavas osas puhtad. Kohtule ei ole usutav, et kambris oleks olnud sedavõrd külm, et inimene ei võiks seal ligikaudu tund aega viibida.
18.Kohtu hinnangul oli õiguspärane päikeseprillide äravõtmine kaebaja transportimise ajaks. On õige, et jõu kasutamisel oleksid prillid võinud puruneda. Päikeseprillide puudumine ligikaudu ühe tunni jooksul kambris 1192 ei saanud kaebaja õigusi oluliselt rikkuda. Kaebaja ise kinnitab, et kambri valgustus ei olnud kuigi tugev (kaebaja sõnul oli tegemist pimeda kambriga). Arst on kaebajale päikeseprillide näidustamisel märkinud, et prillid on soovitavad ning tumeduse aste ei pea olema väga kõrge (tl 10). Seda arvestades ei olnud päikeseprillide tagastamine kaebajale sedavõrd kiireloomuline, et see oleks pidanud toimuma lühiajalise kambris 1192 viibimise aja jooksul. Kaebaja esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud pärast vaidlusalust juhtumit arsti poole kaebustega seoses sellega, et silmad põhjustasid talle vaevusi. Arstiabi osutamine
19.Asjas on tõendatud, et vahetult pärast füüsilise jõu ja käeraudade kasutamist kontrollis kaebaja tervist meditsiinitöötaja, õde D. Šramov (tl 11, 35, 68). Meditsiinitöötaja tegi kindlaks, et kaebaja mõlema käe randmetel on surumisjäljed käeraudadest. Parema käe küünarvarrel on 10 cm marrastus, verejooksu ei ole. Parema õla piirkonnas on ca 5x5 cm punetav ala. Kinnipeetava sõnul ei saa vasaku käe sõrmedega liigutada. Vigastused fikseeritud fotoga. Vasaku käe küünarvarrele asetatud kipslangett. Ühekordselt manustatud t Diklofenak 100 mg. 02.06.2021 tehti kindlaks, et murdu käes pole. Seob elastiksidemega ja määrib NSAID geeliga edasi. Kipsi ei vaja. Turset pole, randmes liigutamisel valulikkus. Randmest liikumine vähesel määral piiratud valu tõttu. Kohtule esitatud tõendite põhjal kasutas kaebaja valuvaigisteid nii enne kui pärast vaidlusalust juhtumit, kuna kaebaja tervisehäirete hulka kuulub ka seljavalu (tl 11, 121).
20.Õde D. Šramov on tervisekaarti märkinud, et tervisekontrolli ajal nõudis kaebaja psühhiaatrit, kuna väidetavalt valvur provotseeris teda, ning nõustus ootama sellega järgmise päevani. Vastustaja selgituse põhjal edastas õde teabe psühhiaatrile, kes erakorraliseks vastuvõtuks vajadust ei näinud. Eeltoodu tähendab, et kaebaja edastas oma soovi pääseda psühhiaatri vastuvõtule otse meditsiinitöötajale ning vanglal kui kinnipidamisasutusel puudus igasugune roll selle taotluse edastamisel või lahendamisel. Tegemist oli tervishoiuteenuse osutaja hinnanguga sellele, kui kiiresti kaebaja arsti (psühhiaatri) visiiti vajab. Kohus ei näe otsuse punktis 15 toodut arvestades põhjust seada kahtluse alla arsti otsustust, et kaebaja pääseb vastuvõtule üldises järjekorras.
21.Psühhiaatri visiidil 25.06.2021 ei avaldanud kaebaja, et tema vaimset tervist oleks kuidagi eriliselt kahjustanud praeguses kohtuasjas vaidluse all olev juhtum. Tervisekaardi andmete
põhjal pöördus kaebaja psühhiaatri poole seetõttu, et enesetunne üksikkambris on läinud halvemaks ja üksikvangistus mõjub psüühikale halvasti (tl 37). Kaebaja kui vahistatu viibimine pikema aja jooksul üksikvangistuses ei kuulu käesolevas kohtuasjas esitatud nõude aluste hulka.
22.Kokkuvõttes tähendab eeltoodu, et kahju hüvitamise eeldused on täitmata. Vastustaja tegevus kaebaja suhtes füüsilise jõu ja käeraudade kasutamisel, päikeseprillide ajutisel äravõtmisel, kaebaja paigutamisel kambrisse 1192 ja kaebajale arstiabi osutamisel oli õiguspärane. Füüsilise jõu ja käeraudade kasutamist ning päikeseprillide äravõtmist oleks kaebaja saanud vältida talle antud teise kambrisse liikumise korraldust täites. Kui vähemalt üks kahju hüvitamise eeldus on täitmata, siis ei ole kaebuse rahuldamine võimalik. Seetõttu kohus ei käsitle muude eelduste täidetust või küsimust, kas kahju hüvitamise eelduste täidetuse korral oleks põhjendatud olnud kaebajale rahalise hüvitise määramine. Menetluskulud, muud taotlused. Selgitused
23.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
24.Kohus vabastas kaebaja 05.11.2021.a määrusega (tl 39) lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest 210 euro ulatuses. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses. S.h puudub reaalne nõue või kulu, mille menetlusosaliste või riigi kanda jätmise üle otsustada.
25.Kaebaja esitas taotluse saata vastustaja vastus kaebusele ja selle lisad kaebaja e-posti aadressile. Kohus jätab taotluse rahuldamata. Vastus on kaebajale juba kätte toimetatud paberil ning õigusaktid ei näe ette selle korduvat kättetoimetamist muul viisil. Kohus selgitab kaebajale, et pärast vabanemist on tal võimalus tutvuda kohtuasja dokumentidega e-toimiku vahendusel (välja arvatud videosalvestised, millega kaebajal on 30.03.2022.a kohtumääruse alusel keelatud tutvuda).
26.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.