X ja Y kaebus Sotsiaalkindlustusameti 01.11.2022 otsuse nr P6-2022-412479 "Perehüvitise maksmise lõpetamine: Lapsetoetus" ning 14.12.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/50716-2 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X ja Y, esindaja Aivar Keskpaik Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 01.11.2022 otsus nr P6-2022412479 "Perehüvitise maksmise lõpetamine: Lapsetoetus" ning 14.12.2022 vaideotsus nr 5.2-3/50716-2.
2.Mõista Sotsiaalkindlustusametilt kaebajate kasuks välja menetluskulud kokku summas 1137,50 eurot.
3.Kaebajatel teatada vastustajale andmed, kuhu menetluskulud tuleb kanda 5 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13.07.2023. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tegi 01.11.2022 otsuse nr P6-2022-412479 "Perehüvitise maksmise lõpetamine: Lapsetoetus", millega lõpetati alates 01.11.2022 lapse Y kasvatamiseks määratud perehüvitise (lapsetoetuse) maksmine (dtl 9-10). X ja Y esitasid 23.11.2022 vaide SKA 01.11.2022 otsusele, milles palusid lähtudes esmatähtsast lapse parimast huvist tühistada otsuse ja jätkata lapse Y hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks määratud perehüvitise (lapsetoetuse) maksmist (dtl 1113). SKA tegi 14.12.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/50716-2 üksnes kaebaja Xi esitatud vaide osas, millega otsustas jätta vaide rahuldamata (dtl 14-18).
2.13.01.2023 saabus Tallinna Halduskohtule X ja Y kaebus Sotsiaalkindlustusameti 01.11.2022 otsuse nr P6-2022-412479 "Perehüvitise maksmise lõpetamine: Lapsetoetus" ning 14.12.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/50716-2 tühistamiseks.
3.Kohus võttis kaebuse oma 16.01.2022 määrusega menetlusse. 02.05.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
4.1.Kaebuse esitajad toovad esmalt välja, et Z ja X on ühist täielikku isiku- ja varahooldusõigust omavad 15-aastase lapse Yi vanemad (isa ja ema), kes on omavahel kokku leppinud, et Yi lapsetoetus laekub ema Xile. Xi rahvastikuregistris (RR) registreeritud elukoha aadressiks on Eesti, Aaaaaaaaaa ning Zi ja lapse Yi RR-is registreeritud elukoha aadressiks on Eesti, Bbbbbbbbbb. Pere peamine ühine elukoht ja kodu on Eesti, Bbbbbbbbbb. Nimetatud aadressil asuv kinnistu kuulub omandiõiguse alusel lapse vanematele Zile ja Xile ühiselt. Z ja X omavad ühiselt 100% Eesti äriühingu Ccccccc OÜ osakutest ning nimetatud äriühingu kaudu ka 50% Eesti äriühingu Ddddddd OÜ osakutest. Z on mõlema eelnimetatud äriühingu juhatuse liige ning mõlemad äriühingud on aktiivse majandustegevusega (töötajatega ja käibega). X töötab tasuta Ccccccc OÜ-s turundusjuhina (tasuta töötamine on registreeritud Eesti Maksu- ja Tolliameti töötamise registris).
4.2.Kaebajad leiavad, et vastustaja Sotsiaalkindlustusamet on eiranud haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud haldusmenetluse põhimõtteid, rikkunud lapse Yi kasvatamiseks määratud perehüvitise (lapsetoetuse) maksmise lõpetamisega kaebajate õigusi ning otsus on vastuolus kehtiva õigusega. Vastustaja on lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsuse tegemisel jätnud arvestamata olulised asjaolud, teinud meelevaldselt tema käsutuses olevatest andmetest ja tõenditest vastuolulised järeldused, aga samuti jätnud olulised asjaolud vajadusel välja selgitamata, sealjuures küsimata kaebajatelt täiendavaid andmeid või tegemata ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks, ja jätnud kaebajatele selgitamata täiendavate andmete või tõendite esitamata jätmise negatiivsed tagajärjed.
4.3.Õigus saada oma elu- või töökohariigis erinevaid hüvitisi, sh peretoetusi, on tagatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrustega (EÜ) 883/2004 ja (EÜ) 987/2009. Nende määruste järgi kehtib põhimõte, et perehüvitiste maksmise eest vastutab riik, kus inimene (või tema pereliige) töötab või elab. Perehüvitiste saamiseks ei ole oluline, mis riigi kodakondsus inimesel on.
Selgitamaks, milline riik peab perele hüvitisi maksma, lähtutakse Euroopa Liidus (EL) prioriteetsuse määramise eeskirjadest. Kõige olulisem roll hüvitise maksmisel on asjaolu, kus riigis lapsevanemad töötavad. Esmane perehüvitiste maksja on EL-is alati see riik, kus lapsevanem töötab (või on töötamisega võrdsustatud olukorras). Kui mõlemad vanemad töötavad ja nende töökohad on erinevates riikides, maksab esmasena perehüvitisi see riik, kus elavad laps või lapsed. Kui esmase riigi perehüvitiste summa on teise riigi perehüvitiste summast väiksem, maksab teine riik lisahüvitist. Teises riigis töötamise alla ei kuulu lähetused. Kui näiteks Eesti tööandja on lapsevanema teise riiki tööle lähetanud, siis maksab hüvitisi ainult Eesti riik. Lähetuse sihtkohariigil ei ole sel juhul ka lisahüvitise maksmise kohustust.
4.4.Kaebajad viitavad RRS § 65 lg 1 ja 2 ja märgivad, et kaebaja I on määratlenud oma õigusliku tähendusega elukoha aadressiks talle kuuluva kinnistu Aaaaaaaaaa, kus faktiliselt elab tema abivajav 77-aastane isa. Kaebaja II RR-is registreeritud elukoha aadressiks on Eesti, Bbbbbbbbbb. Pere peamine ühine elukoht ja kodu on Eesti, Bbbbbbbbbb.
4.5.Nii Zi kui Xi sotsiaal- ja ärihuvide kese asub Eestis. Mõlema ülenejad (isad) ja alanejad (teised lapsed) sugulased elavad Eestis. Nii vanemate kui lapse perearst, teised eriarstid ja hambaravi asuvad Eestis. Lapse vanematele kuulub otseselt või kaudselt kaks aktiivse majandustegevusega (töötajatega ja käibega) Eesti ettevõtet: Ddddddd OÜ ja Ccccccc OÜ, millesse nad erinevate projektide läbi panustavad. Lapse isa Z on mõlema äriühingu juhatuse liige (äriühingu juhtimine on töötamisega võrdsustatav tegevus) ja lisaks saab dividende börsil noteeritud aktsiatest, millelt maksab tulumaksuseaduse § 6 lg 1 kohaselt tulumaksu.
4.6.Lapse vanemad Z ja X ning laps Y ei saa mittemingisuguseid tulusid väljaspool Eestit, nad ei oma ühegi teise riigi isikukoodi ega sotsiaalkindlustuse numbrit ega saa ühegi teise riigi perehüvitisega samaliigilist ega ka muud liiki hüvitist (PHS § 4 lg 4). PHS ei sätesta lapsetoetuse saamise tingimusena tulu- ja sotsiaalmaksu maksmist, mistõttu vastupidine Sotsiaalkindlustusameti põhjendus lapsetoetuse maksmise lõpetamisel vanemale ei vasta seadusele. Kaebaja Y töötas 2022 suvevaheajal Eestis Ddddddd OÜ-s.
4.7.Vaideotsusega on Sotsiaalkindlustusamet üllatanud kaebajat X osas, et viimane ei ole esitanud andmeid, mis kinnitaksid pere reaalset/alalist elamist Eestis (nt arstide vastuvõttudel käimine, lennupiletid jne) olukorras, kus nende andmete või tõendite esitamist ei ole Xilt kunagi nõutud. Samuti on vaideotsus täielikult põhjendamata osas, miks kaebajate vaides esitatud andmed, et Zile ja Xile kuulub kaks aktiivse majandustegevusega ettevõtet, nende sotsiaal- ja ärihuvide kese asub Eestis, töötamine on registreeritud tasuta töötamisena ja Eeeee Vallavalitsus on 10.11.2020 teatanud, et lapse vanemate ettevõtted on registreeritud Eestis, kuid nad viibivad töölähetuste tõttu palju mujal Euroopa riikides, ei kinnita asjaolu, et lapse vanemad elavad alaliselt Eestis. Yi vaie on vastustaja poolt käesoleva ajani läbi vaatamata ja kuna seda ei ole tehtud koos Xi I vaide läbivaatamisega, eeldab laps, et vastustaja on jätnud teatamata põhjusel tema vaide tähelepanuta ja vaiet läbi ei vaatagi.
4.8.Vastustaja on otsust põhjendanud kahe asjaoluga: X ei tööta Eestis ja Y ei õpi Eestis ning teinud nendest asjaoludest järelduse, et tegemist ei ole Eestis elava perekonnaga, kes oleks PHS-i järgi õigustatud saama perehüvitisi. Samas on vastustaja otsuse põhjendustes teinud faktilise asjaoluna kindlaks, et töötamise registri andmetel on Xi töötamine registreeritud tasuta töötamisena, millest lähtuvalt puudub sotsiaalkindlustus. Otsusest aga ei nähtu, kuidas on vastustaja selle enda poolt kindlaks tehtud faktilise asjaolu pinnalt, et X töötamine on registreeritud Eesti Maksu- ja Tolliameti töötamise registris tasuta töötamisena, jõudnud järeldusele, et see ei ole Eestis töötamine ja milline on seos Xi sotsiaalkindlustuse puudumisel
PHS § 17 lg 1 järgse lapsetoetuse maksmisega Yile. Kaebajad leiavad, et vastustaja on põhjendamatult ja seadusliku aluseta jõudnud järeldusele, et kaebuse esitajad ei ole Eesti perekond, kellel oleks õigus PHS-i järgi lapsetoetuse saamisele Eesti Vabariigis.
4.9.Ebaõige ja seadusliku aluseta on vaidlustatavas otsuses vastustaja tuginemine lapsetoetuse maksmise lõpetamisel alates 01.11.2022 Xi 30.10.2022 teavitusele, et Y õpib Hispaanias ja Yi õppimise faktile välismaal. X teavitas juba 02.10.2020 kirjaga Sotsiaalkindlustusametit, et alates 2020/2021 õppeaastast õpib Y The English International College Marbellas. Tõele ei vasta vastustaja vaideotsuse faktilistes asjaoludes toodu, nagu oleks X vastustaja järelepärimisele 30.10.2022 vastanud, et Y õpib Hispaanias. Kaebaja vastas vastustaja eeltoodud järelepärimisele samamoodi nagu 2022. aasta vastustaja täiendavatele küsimustele, et laps õpib nii Hispaanias kui Eestis (distantsõpe) ja selles osas mingeid muudatusi võrreldes varasema ajaga toimunud ei ole, millest vanem oleks vastustajat pidanud täiendavalt teavitama. PHS § 4 lg 2 kohaselt on perehüvitise saamise õigus välismaal õppimise tõttu perest eemal viibival lapsel ja tuginemine lapse välismaal õppimisele alusena perehüvitise maksmise lõpetamisel ei ole seadusega kooskõlas. X selgitab, et vastavalt töölähetusele viibivad lapse vanemad Euroopa Liidu erinevates riikides, sh ka Hispaanias, kuid seda ajutiselt, ning selle on tinginud nii sotsiaalne kui majanduslik olukord Eestis (COVID, sõda Ukrainas, ettevõtlustavade erinevus, energiahindade tõus).
4.10.Vastustaja on vaideotsuse seisukohas viidanud, et PHS § 8 lg 3 annab Sotsiaalkindlustusametile lisaks RRS-s sätestatud andmetele õiguse lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine. Kaebajad eeltoodud seadusega vastustajale tagatud õigust kuidagi ei vaidlusta, kuid vastustaja ei ole vaideotsuses välja toonud, kuidas ta nimetatud andmete kogumise õigust on kasutanud ning millised need lisaks RRS-s sätestatud andmetele lisaks kogutud andmed on, millele tuginedes on vastustaja otsustanud lapsetoetuse maksmise lõpetamise Yi hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks. Kaebajad kordavad, et vastustaja neile otsuse tegemise hetkeks 01.11.2022 ega ka pärast seda täiendavate andmete ja tõendite esitamise vajadust ei selgitanud ega nõudnud.
4.11.Kaebajad esitasid tõendid, millega soovivad tõendada, et nende sotsiaalsete ja majanduslike huvide kese asub jätkuvalt Eesti Vabariigis, kuna nende perearst, teised eriarstid, hambaravi ja muud teenusepakkujad asuvad Eestis. Siinjuures selgitavad kaebajad, et tegemist on isiku delikaatsete terviseandmetega, millised ei kuulu avalikustamisele menetlusvälistele isikutele. FIE Helen Traks esitatud kuus arvet, Füsiopesa OÜ esitatud kaks arvet, Maxilla AS esitatud kaks arvet (lisad 12-13), arst Maike Parve visiidi kaart ja OÜ Eeeee Perearstikeskuse visiidi kaart (vt dtl 22-35). Synlab Eesti OÜ analüüsi kaart, Maxilla AS esitatud arve, Füsiopesa OÜ esitatud arve ja AS Ida-Tallinna Keskhaigla visiidi kaart. (dtl 36-39) Kaebajad esitasid tõendamiseks, et nende peamine elukoht ja kodu on jätkuvalt Eestimaal, järgmised tõendid: Tööandja Ddddddd OÜ ja töötaja Y vahel 18.07.2022 sõlmitud tööleping (dtl 40-41) tõendab, et kaebaja II Y elab ja töötab koolivaheajal Eestis. Elektrilevi esitatud 12 arvet (dtl 42-66) ja 220 Energia OÜ esitatud 12 arvet (dtl 67-91) tõendavad, et pere elab alaliselt Bbbbbbbbbb ning on igakuiselt tarbinud nimetatud elukohas elamiseks vajalikku elektrienergiat.
4.12.Kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohaga nagu oleks haldusmenetluses peretoetuste määramisel, saamisel, maksmisel ning tagasinõudmisel, samuti vaidemenetluses, menetlusosaliseks ainult vanem, mitte aga laps. Kuna perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 1 järgi makstakse vaidluse all olevat lapsetoetust lapsele ning arvestades Yi vanust 15-aastat ja sellele eale kohast kaalutlus- ja otsusevõimet, tuleb teda käsitada nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses teovõimelise menetlusosalisena kõrvuti oma seadusjärgse esindajaga Xiga. Kaebaja Y märgib, et Sotsiaalkindlustusameti kui Eesti Vabariigi valitsusasutuse poolt on tema kui lapse eiramise jätkamine menetlusosalisena (tegevusetus) pretsedenditu ning täielikult ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK, ratifitseeriti 1991) ja siseriiklike protsessinormidega vastuolus. Y kinnitab, et on koolivaheaegadel ise töise tegevusega Eestis teeninud omale töötasu ehk raha, saab aru raha sisulisest väärtusest ja ka lapsetoetuse maksmise eesmärgist, et seda peaks tegema tema kodukoha riik tema kasvatamise ja õppimise toetamiseks, millist raha kasutab ta vastutustundlikult valdavalt iseseisvalt.
4.13.Vastustaja tsiteerib oma 16.02.2023 seisukohas PHS § 2 lg 4 ja märgib kaebajate endi poolt 13.01.2023 kaebusele lisatud arstikülastuste ja erinevate teenuste tarbimise kohta Eestis, et need jäävad ajavahemikesse, mil oli koolivaheaeg ning tehes järelduse, et pere ei viibi Eestis vähemalt 183 päeva 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul. Esiteks ei olnud vastustaja valduses kaebajate poolt 13.01.2023 halduskohtule esitatud tõendeid 01.11.2022 otsuse „Perehüvitise maksmise lõpetamine: Lapsetoetus” tegemise ajal, et tagantjärele anda hinnangut nende tõendite põhjal juba tehtud otsusele. Eeltoodu kinnitab ka asjaolu, et vastustaja käsutuses ei olnud 01.11.2022 seisuga mittemingisuguseid faktilisi andmeid, et pakkuda välja, kas X viibib Eesti Vabariigis 183 päeva või vähem. Teiseks ei ole võimalik pereliikmete poolt ainuüksi tervishoiuteenuste tarbimise põhjal teha muud järeldust, kui et pereliikmete perearst, hambaarst ja naistearst asuvad nende kodukoha riigis ehk Eesti Vabariigis. Vastustaja on meelevaldselt perioodid väljaspool koolivaheaegasid arvanud Eestis mitteviibimise 183 päeva hulka. X ei olegi väitnud, et tema või lapse isa Z väljaspool Eestit teatud perioodidel ei viibi, kuid seda töölähetusena, mida tõendab vastustaja enda esitatud TÖR väljavõte ja Eeeee Vallavalitsuse 2020 vastus. Samas on vastustaja jätnud vastuväited esitamata kaebajate poolt esitatud elektrienergia arvetele, millised on kaebajad esitanud tõendamaks elamu Bbbbbbbbbb soojaenergiaga varustatust aastaringselt.
4.14.Vastustaja hinnang, et perel võib põhimääruse alusel olla tekkinud õigus perehüvitistele põhjusel, et Zil on tööleping OÜ-ga Ccccccc alates 27.12.2022 ning ta on kindlustatud isikuks alates 10.01.2023, on irooniline. Vastustaja väitel oleks vaja selle üle otsustamiseks aga uuendada menetlus ning vajalikud asjaolud välja selgitada, sh vahetada informatsiooni Hispaania riigi pädeva asutusega. Kaebajad kordavad kaebuses toodud faktilist asjaolu, et kaebaja I ja Z on kaebaja II täieliku varahooldusõigust teostavad lapsevanemad, kelle äritegevus osanikena toimubki läbi Ccccccc OÜ ja Ddddddd OÜ, millisest äritegevusest muuhulgas saavad nad rahalisi vahendeid lapse kasvatamise, õpetamise ja hariduse toetamiseks. Siinjuures ei omagi tähtsust õiguslik suhe, st kas see toimub osaniku, juhtorgani liikme või/ja töösuhte alusel. Kuna haldusmenetluses kehtib uurimisprintsiip (vastustaja on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel), siis vastustaja väide, et tuleks menetlus uuendada ja vahetada informatsiooni Hispaania pädeva asutusega, tõendab, et vastustaja praeguses haldusmenetluses seda printsiipi küll rakendanud ei ole. Kahetsusväärne, et see on toimunud lapse esmatähtsaid ja parimaid huve eirates.
4.14.Kaebajad taotlevad enda menetluskulude jätmist vastustaja kanda ja paluvad kohtul mõista vastustajalt välja kaebajate menetluskulud 1137,50 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on õiguspärased ning põhjendab seda alljärgnevalt.
5.1.PHS kohaselt on perehüvitiste määramise ja maksmise üheks eelduseks tingimus, et nii vanem kui ka laps elavad alaliselt Eestis, va perest eemal viibiv ja välismaal õppiv laps (st et laps õpib välismaal ilma vanemata ning vanem/vanemad elavad Eestis). PHS § 8 lg 3 annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse lähtuda lisaks rahvastikuregistri seaduses sätestatule ka teistest andmetest, mis tähendab, et rahvastikuregistri andmed ei ole elukoha kindlaks tegemisel perehüvitiste seisukohalt määravad. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas (lg 2). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaandes (Juura, Tallinn 2010, koostajad Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi) on leitud, et „elukoht on inimese elu ruumiline keskpunkt“ (lk 44, 3.2.1) ja et „alaline elamine tähendab seda kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Elukoht ei pea olema peamise vara asukoht.“.
5.2.Kaebaja on 30.10.2022 vastanud, et tema laps õpib Hispaanias ja Eestis (dtl 110). Eesti hariduse infosüsteemi andmetel ei õpi Y enam Eestis (dtl 111-115), kuigi ta on koolikohustuslik. Eesti hariduse infosüsteem on andmeandjaks õppimise andmete saamiseks perehüvitiste määramisel ja maksmisel (Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus § 17 lg 3). Alus-, põhi-, üldkesk- ja huviharidust omandavate õpilaste kohta kantakse andmed Eesti hariduse infosüsteemi (Eesti hariduse infosüsteemi asutamine ning põhimäärus, § 24 lg 1). Vastustaja hinnangul õpib Y siiski vaid Hispaanias ning seega on ta suurema osa aastast seal. Kaebusele on lisatud dokumendid Xi ja Yi arstikülastuste ja erinevate teenuste tarbimise kohta Eestis ning need jäävad ajavahemikesse, millal oli koolivaheaeg – 04.04. – 12.04.2022 (Semana Santa, kevadine koolivaheaeg), 12.07.2022 – 01.09.2022 ja 22.12.2022 – 05.01.2023. Töölepingu kohaselt töötas Y Eestis 18.07. – 02.08.2022. Arvestades, et nende tõendite kohaselt viibis kaebaja koos lapsega Eestis koolivaheaegadel ja mitte õppetöö ajal, siis need tõendid pigem kinnitavad seda, et kooli õppetööajal on pere Hispaanias ning koolivaheajad veedetakse (vähemalt mingis osas) Eestis. Seega ei viibi pere Eestis vähemalt 183 päeva 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul. Dividendide saamine või kinnisvara, aktsiate või osaluse omamine äriühingutes iseenesest ei anna õigust saada perehüvitisi PHS-i alusel. PHS-i kohaselt on eelduseks Eestis alaline elamine. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse juhul kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis perehüvitiste määramisele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2001 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (edaspidi põhimäärus). Riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimisnormid mahuvad isikute vaba liikumise raamesse ja peaksid kaasa aitama nende elustandardi ja tööhõive tingimuste paranemisele (põhimääruse preambuli p 1). Põhimääruse preambuli punkt 35 kohaselt on vaja selleks, et vältida hüvitiste lubamatut kattumist, kehtestada prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui perehüvitist on õigus saada nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete elukoha liikmesriigi õigusaktide alusel. See tähendab, et perel ei ole õigust saada sama lapse eest perehüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt.
Põhimääruse artikkel 68 sätestab prioriteetsuse määramise eeskirjad hüvitiste kattumise puhul. Eeskirjade kohaselt on Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Kui töötavad mõlemad vanemad on esmaseks maksjaks, laste elukoha riik. Seejuures ei ole lapsevanematele jäetud õigust valida, millisest riigist nad soovivad perehüvitisi saada, vaid see otsustatakse vastavalt põhimääruses sätestatud reeglitele. Määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte (põhimääruse artikkel 11 lg 1).
5.4.Töötamise registris on kanne Xi tasuta töötamise kohta turundusosakonna juhatajana OÜs Ccccccc (dtl 116-118). Samuti oli tasuta töötamise kanne kuni 26.12.2022 töötamise registris Zi kohta (dtl 119-122), st vaidlustatud otsuse tegemise ajal. Kumbki neist ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal kindlustatud isikuks (dtl 123-124) ehk nende eest sotsiaalmaksu ei makstud. Äriregistri andmetel oli OÜ-s Ccccccc 2022. aasta IV kvartalis 2 töötajat ning tööjõumakse äriühing ei maksnud. Arvestades, et äriühingus oli vaid 2 töötajat on lisaks ka küsitav, kas osaühingus oli tõesti turundusosakond, mille juhatajana kaebaja oleks saanud töötada ning lisaks töötas ta tasuta. Ravikindlustusseaduse alusel on kindlustatud isikuks isik, kelle eest sotsiaalmaksumaksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, sh juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige tulumaksuseaduse § 9 tähenduses, kelle eest juriidiline isik maksab sotsiaalmaksu vähemalt vastavas miinimumsummas (RaKS § 5 lg 2 p 4). Seega juhul kui isik on küll juhatuse liige, kuid tema eest sotsiaalmaksu ei maksta, ei ole ta ravikindlustatud isikuks juhatuse liikmena. Maksukorralduse seaduse kohaselt kantakse töötamine juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmena töötamise registrisse (MKS § 25 1 lg 4 p 3). Zi puhul selline kanne puudub. Põhimääruse (millele tuginetakse ka kaebuses) kohaldamiseks ei piisa tasuta töötamise kande olemasolust töötamise registris, vaid isikud peavad ka kuuluma vastava riigi sotsiaalkindlustuse alla. Kaebaja ei vastanud küsimusele, millisele riigile ta makse maksab. Arvestades, et töötamise registri andmetel on Zil tööleping OÜ-ga Ccccccc alates 27.12.2022 ning ta on kindlustatud isikuks alates 10.01.2023, siis võib perel põhimääruse alusel olla tekkinud õigus perehüvitistele. Selle üle otsustamiseks on vaja uuendada menetlus ning vajalikud asjaolud välja selgitada, sh vahetada informatsiooni Hispaania riigi pädeva asutusega. Kuid see ei mõjuta ega muuda vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
5.5.Vastustaja ei nõustu etteheidetega haldusmenetluse läbiviimise ning otsuse ja vaideotsuse põhjendatuse osas. Kõik otsuse tegemiseks vajalikud asjaolud on välja selgitatud ning asjaolusid, mistõttu oleks pidanud otsuse tegemise hetkel tegema teistsuguse otsuse ei ole selgunud ka kohtumenetluses. Antud asjas oli eelkõige oluline, kas pere elab Eestis ning kas vanemad töötavad Eestis ja kuuluvad Eestis sotsiaalkindlustussüsteemi, st kas läbi töötamise võiks perel tekkida õigus saada Eestist hüvitisi isegi kui pere Eestis ei ela.
5.6.Lisaks märgib vastustaja, et alaealine ei või haldusmenetluses iseseisvalt menetlustoiminguid teha (HMS § 12 lg 2). Peretoetusi saab taotleda last kasvatav vanem mitte aga laps (PHS § 25 lg 1). Seega on haldusmenetluses peretoetuste määramisel, saamisel, maksmisel ning ka tagasinõudmisel, samuti ka vaidemenetluses, menetlusosaliseks vanem, aga mitte laps. Erandi sellest kehtestab PHS § 25 lg 1 p 4, mis antud juhul ei ole veel kohaldatav.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3).
7.Õiguslik regulatsioon ja tuvastatud faktilised asjaolud
7.1.Perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lg 1 kohaselt perehüvitisi määratakse ja makstakse käesolevas seaduses sätestatud tingimustel sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lõikes 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 sätestab, et sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. PHS § 4 lg 2 kohaselt on perehüvitise saamise õigus PHS § 4 lg-s 1 nimetatud isiku Eestis elaval pereliikmel ja välismaal õppimise tõttu perest eemal viibival lapsel. PHS § 4 lg 3 sätestab, et Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus perehüvitistele, kui ta on resident tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg 1 tähenduses. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg 1 kohaselt on füüsiline isik resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Perehüvitiste saamise õigust ei ole Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi samaliigilist hüvitist (PHS § 2 lg 4). Järelikult on PHS kohaselt perehüvitiste määramise ja maksmise üheks eelduseks tingimus, et nii vanem kui ka laps elavad alaliselt Eestis, va perest eemal viibiv ja välismaal õppiv laps (st et laps õpib välismaal ilma vanemata ning vanem/vanemad elavad Eestis). PHS § 8 lg 3 annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse lähtuda lisaks rahvastikuregistri seaduses sätestatule ka teistest andmetest, mis tähendab, et rahvastikuregistri andmed ei ole elukoha kindlaks tegemisel perehüvitiste seisukohalt määravad. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas (lg 2).
7.2.PHS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse juhul kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis perehüvitiste määramisele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2001 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ( põhimäärus). Põhimääruse preambuli punkt 35 kohaselt on vaja selleks, et vältida hüvitiste lubamatut kattumist, kehtestada prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui perehüvitist on õigus saada nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete elukoha liikmesriigi
õigusaktide alusel. See tähendab, et perel ei ole õigust saada sama lapse eest perehüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt. Põhimääruse artikkel 68 sätestab prioriteetsuse määramise eeskirjad hüvitiste kattumise puhul. Eeskirjade kohaselt on Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Kui töötavad mõlemad vanemad, on esmaseks maksjaks, laste elukoha riik. Seejuures ei ole lapsevanematele jäetud õigust valida, millisest riigist nad soovivad perehüvitisi saada, vaid see otsustatakse vastavalt põhimääruses sätestatud reeglitele. Määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte (põhimääruse artikkel 11 lg 1).
7.3.HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab haldusorgan enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.
7.4.Vaidlust ei ole selles, et kuni 31.10.2022 maksti Xile tema lapse Yi kasvatamiseks määratud perehüvitist (lapsetoetust).
7.5.Vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti 01.11.2022 otsusega nr P6-2022-412479 vaadati läbi Xile perehüvitiste maksmise asjaolud ning otsustati lõpetada alates 01.11.2022 perehüvitise (lapsetoetuse) maksmine. Otsuse põhjenduseks on märgitud, et: „Rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt on Xi ja Yi elukoht registreeritud küll Eestis, kuid see ei kinnita pere alalist elamist Eesti Vabariigi territooriumil. X ei tööta Eestis, Y ei õpi Eestis. Sotsiaalkindlustusamet on seisukohal, et kuna perehüvitisi on õigustatud saama käesoleva seaduse põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad, siis sellest tulenevalt on perehüvitiste saamise eelduseks tingimus, et nii vanem kui ka lapsed peavad elama alaliselt Eestis. Arvestades eeltoodud asjaolusid ei ole vastustaja arvates tõendatud pere alaline elamine Eestis. Seetõttu puudub ülaltoodud perehüvitise maksmiseks õiguslik alus.“. Otsuse õigusliku alusena on märgitud PHS § 4 lg 3, SÜS § 19 lg 1 p 2 ja SÜS § 21 lg 1 p 2. (vt dtl 9-10).
6.Kohus leiab, et vaidlustatud otsus on esiteks oluliste põhjendamispuudustega. Otsusest ei ole võimalik aru saada, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes leidis vastustaja, et ei ole tõendatud pere alaline elamine Eestis. Ühelegi konkreetsele tõendile ei ole otsuses viidatud. Samuti ei nähtu otsusest, et vastustaja oleks vastavaid tõendeid kogunud või teinud nende esitamise kohustuslikuks perehüvitise saajale. Otsuses märgitakse üksnes seda, et X ei tööta Eestis ja Y ei õpi Eestis. Millistele andmetele/tõenditele tuginedes on vastav otsus tehtud seda otsusest ei selgu. Vastustaja saatis kaebajale Xle haldusmenetluse materjalidest nähtuvalt 21.10.2022 teate, milles palus vastata küsimustele (vt dtl 107-109), kaebaja X vastas küsimustele 30.10.2022 (dtl 110). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et vastustaja oleks vaidlustatud otsuse tegemisel tuginenud muudele andmetele kui esitatud küsimustele ja neile saadud vastustele. Kohus leiab,
et üksnes nimetatud küsimuste ja vastuste põhjal ei ole võimalik teha kindlaks, kas perehüvitise (lapsetoetuse) saamise eeldused on täidetud või mitte. Ka vaidemenetlusest ei nähtu, et kogutud oleks täiendavaid tõendeid või tehtud nende esitamist kohustuslikuks kaebajatele. Vastustaja märgib vaides üksnes, et: „X pole esitanud andmeid, mis kinnitaksid pere reaalset/alalist elamist Eestis (nt arstide vastuvõttudel käimine, lennupiletid jne). Eeltoodud andmete alusel ei ole võimalik kindaks teha, et X, Z ja Y elavad reaalselt/alaliselt Eestis.“ Seega on vaideotsuses on tehtud kaebajale etteheide, et X ei ole esitanud andmeid, mis kinnitaksid pere reaalset/alalist elamist Eestis (nt arstide vastuvõttudel käimine, lennupiletid jne). Samas nähtub kohtule esitatud materjalidest, et vastustaja ei ole neid andmeid ega ka mitte mingeid muid täiendavaid andmeid ega tõendeid kaebajalt küsinud. Samuti ei ole vastustaja täitnud oma uurimiskohustust kogudes andmeid iseseisvalt rikkudes sellega HMS § 6. Kohus leiab, et vastustajal ei olnud olemas olevate andmete pinnalt võimalik otsust õiguspäraselt langetada, kuivõrd nende põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kas X või Z vastavad TuMS § 6 lg 1 nõuetele või mitte, kuivõrd Yi osas ei pea vastav nõue olema täidetud lähtudes PHS § 4 lg 2 ja § 26 lg 4. Lisaks toob kohus välja, et vaidlustatud otsuses on viidatud üksnes Xa ja Yle, kuid lapse isa osas pole märgitud ühtegi sõna vaatamata sellele, vastustaja on ise vastuses kaebuses selgitanud, et PHS kohaselt perehüvitiste määramise ja maksmise üheks eelduseks tingimus, et nii vanem kui ka laps elavad alaliselt Eestis, va perest eemal viibiv ja välismaal õppiv laps (st et laps õpib välismaal ilma vanemata ning vanem/vanemad elavad Eestis). Ehk teisisõnu piisab ka kui üks vanem elab alaliselt Eestis. Ya isa ehk Zi kohta puuduvad otsuses igasugused andmed. Vaideotsuses ei ole samuti vastavaid asjaolusid käsitletud. Seega rikkus haldusorgan olulisel määral uurimispõhimõtet (HMS § 6), jättes välja selgitamata otsustamisel olulised asjaolud. Otsuse tegemise eelduseks olevad asjaolud peavad olema selged otsuse tegemise ajal ning nende väljaselgitamine alles vaidemenetluses või ka hiljem kohtumenetluses ei ole kohane. Samuti ei ole vastustaja täitnud haldusmenetluses oma selgitamiskohustust küsimuses, milliseid andmeid tuleb kaebajatel vastustajale esitada. Kohus leiab, et sellest tulenevalt on vastustaja vastavad vaideotsuses tehtud etteheited asjakohatud ja põhjendamatud. Kohus leiab, et vastustaja on oluliselt rikkunud menetlusnorme. Vastustajal oleks tulnud kaebajatele anda enne vaidlustatud otsuse tegemist võimalus avaldada otsuse eelnõu suhtes omapoolset seisukohta ning selgitada kaebajatele, et kõiki oma väiteid tuleb ka tõendada (märkides ära, milliseid tõendeid vastustaja silmas peab). Vastustaja eeltoodud kohustust ei täitnud ja rikkus sellega oluliselt HMS § 38 lg 1 ja § 40 lg 1 ja lg 2. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule, et oleks esinenud ka mõni HMS § 40 lg 3 sätestatud erand, millisel juhul oleks võinud jätta isiku ära kuulamata. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-52-13 selgitanud, et: „Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34).“ Vastustaja eeltoodud põhimõtteid käesoleval juhul järginud ei ole, mis toob aga kaasa haldusakti ja ka selle suhtes tehtud vaideotsuse tühistamise.
7.Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et vastustaja on 15.02.2023 (so peale vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemist) kontrollinud Ya õppimist Eestis (dtl 11-115) ja andmetest nähtub, et isik ei õpi otsuse tegemise ajal Eestis. Selle üle puudus vaidlus ka otsuse tegemise ajal. Samuti on vastustaja teinud 15.02.2023 päringu töötamise registrile (TÖR), kust nähtub, et Xa töötab tasuta alates 14.01.2019 Ccccccc OÜ-s. Zi kohta 15.02.2023 TÖR tehtud päringust nähtub, et isik töötas Ccccccc OÜ-s tasuta alates 28.05.2018 -26.12.2022. Alates 27.12.2022 töötab Z Cccccccc OÜ-s töölepingu alusel. Vastustaja märkis veel, et kumbki neist ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal kindlustatud isikuks (dtl 123-124) ehk nende eest sotsiaalmaksu ei makstud. Vastustaja tõi veel välja, et Äriregistri andmetel oli OÜ-s Ccccccc 2022. aasta IV kvartalis 2 töötajat ning tööjõumakse äriühing ei maksnud. Arvestades, et äriühingus oli vaid 2 töötajat on lisaks ka küsitav, kas osaühingus oli tõesti turundusosakond, mille juhatajana kaebaja oleks saanud töötada ning lisaks töötas ta tasuta. Ravikindlustusseaduse alusel on kindlustatud isikuks isik, kelle eest sotsiaalmaksumaksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, sh juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige tulumaksuseaduse § 9 tähenduses, kelle eest juriidiline isik maksab sotsiaalmaksu vähemalt vastavas miinimumsummas (RaKS § 5 lg 2 p 4). Seega juhul kui isik on küll juhatuse liige, kuid tema eest sotsiaalmaksu ei maksta, ei ole ta ravikindlustatud isikuks juhatuse liikmena. Maksukorralduse seaduse kohaselt kantakse töötamine juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmena töötamise registrisse (MKS § 25 1 lg 4 p 3). Zi puhul selline kanne puudub. Põhimääruse (millele tuginetakse ka kaebuses) kohaldamiseks ei piisa tasuta töötamise kande olemasolust töötamise registris, vaid isikud peavad ka kuuluma vastava riigi sotsiaalkindlustuse alla. Kaebaja ei vastanud küsimusele, millisele riigile ta makse maksab. Kohus märgib esiteks, et antud juhul ei ole vaidluse all küsimus Põhimääruse art 68 (Prioriteetsuse määramise eeskirjad kattumise puhul) kohaldamisest, kuivõrd vastustaja ei ole väitnud ega tõendanud, et perehüvitise maksmine lõpetatakse, kuna isik saab samaliigilist hüvitist teisest riigist, millisel juhul on määravaks lapsevanema töötamise riik. Vastustaja ei ole otsuses ega vaideotsuses samuti tuginenud Põhimäärusele. Perehüvitise seadus (vt ülal õiguslik regulatsioon) ei sea peretoetuse (lapsetoetuse) maksmise eelduseks mitte lapsevanema töötamist, vaid antud olukorras tuli vastustajal kontrollida üksnes seda, kas täidetud on vähemalt ühe vanema puhul TuMS § 6 lg 1 sätestatud nõue ehk kas vähemalt üks vanem viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Kohus leiab, et vastustaja ei ole haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses vastavat asjaolu välja selgitanud ega ka tõendanud, et see nõue täidetud ei ole. Samuti ei ole õige vastustaja seisukoht, et kaebaja ei ole vastanud vastustaja küsimusele nr 4 – kas töötate tegelikult Eestis ja millisele riigile maksate makse. Kaebaja on vastanud küsimusele nr 4 – töötan Eestis, tasuta töötamine (vt dtl 110). Kui vastustajale jäi vastav vastus ebaselgeks, siis oleks tulnud tal kaebajalt vastavad asjaolud täiendavalt üle küsida. Kui isik töötab üksnes tasuta ja Eestis, siis ta ei maksa loogiliselt võttes makse ka ju üheski teises riigis. Samuti oleks vastustajal, kui tal oli kahtlus, et isik maksab makse Hispaanias, tulnud vastustajal vastav asjaolu välja selgitada (sh vajadusel vahetada informatsiooni Hispaania pädeva asutusega nagu vastustaja ka ise vastuseks kaebusele märgib seoses uute asjaolude ilmnemisega). Kohus märgib siinkohal ka kaebajatele, kaasaaitamiskohutus (SÜS § 5, 21 ja 22).
et
neil
on
asjaolude
väljaselgitamisel
8.Pooled vaidlevad veel selle üle, kas Yal oli õigus esitada Sotsiaalkindlustusameti 01.11.2022 otsusele nr P6-2022-412479 vaie ning kas tal on kohtule kaebuse esitamiseks teovõime.
Kohus nõustub vastustajaga selles, et lähtudes HMS § 12 lg 2 ei või alaealine haldusmenetluses iseseisvalt menetlustoiminguid teha. Peretoetusi saab vastavalt seadusele taotleda last kasvatav vanem mitte aga laps (PHS § 25 lg 1). Seega on haldusmenetluses peretoetuste määramisel, saamisel, maksmisel ning ka tagasinõudmisel, samuti ka vaidemenetluses, menetlusosaliseks üldjuhul vanem, aga mitte laps. Erandi sellest kehtestab PHS § 25 lg 1 p 4, mis antud juhul ei olnud kohaldatav. Samas ei välista HMS § 12 lg 2 seda, et alaealine ei või menetlustoiminguid teha koos seadusliku esindajaga nagu ka käesoleval juhul. Juhul kui vastustaja leidis, et Yal puudub vaide esitamise õigus, oleks vastustajal tulnud Ya vaie tagastada (HMS § 79 lg 1 p 1), mitte aga jätta lihtsalt tähelepanuta. HKMS § 26 lg 3 sätestab, et vähemalt 15-aastasel alaealisel on halduskohtumenetluses teovõime, kui ta saab kohtu hinnangul oma toimingutest halduskohtumenetluses aru ning ei kahjusta enda ega oma lähedaste huve. Arvestades kaebuse asjaolusid leiab kohus, et Yal on halduskohtule kaebuse esitamiseks teovõime olemas. Samuti leiab kohus, et Yal on olemas kaebeõigus, kuivõrd peretoetuse (lapsetoetuse) maksmise lõpetamine rikub mh ka tema subjektiivseid õigusi. Mis puudutab aga seda, et vastustaja vastates kaebusele vastas samuti üksnes Xi kaebusele, siis arvestades, et kaebajad esitasid ühise kaebuse täpselt samade väidetega ja et vastustaja vastas kaebusele kui Xi kaebusele, ei muuda asja sisulise lahendi seisukohast midagi.
9.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb tervikuna rahuldada ja Sotsiaalkindlustusameti 01.11.2022 otsus nr P6-2022-412479 "Perehüvitise maksmise lõpetamine: Lapsetoetus" ning 14.12.2022 vaideotsus nr 5.2-3/50716-2 tühistada. Menetluskulud
10.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebajad on palunud vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1137,50 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (dtl 132-135). Menetluskulud on välja mõistetavad (vt HKMS § 109 lg 1 ja 11). HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtupraktikas on leitud, et menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Kohus leiab, et kaebuse koostamise ja sellega seotud toimingud olid vajalikud ning põhjendatud. Kaebajatele kohaldatud tunnihind jääb kohtupraktikas aktsepteeritud tunnihinna piiresse. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulud on tervikuna põhjendatud ning tuleb vastustajalt kaebajate kasuks täies ulatuses välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.