Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
13.04.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-647
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla 23.02.2021 otsuse nr 5-37/20158-2 tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja v.adv Indrek Västrik Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja MR
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18.03.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.03.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-647 muutmata.
2.Jätta X apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda ja Tallinna Vangla kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.05.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-21-647 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X viibis ajavahemikul 06.07.2017‒09.11.2018 vahistatuna Tallinna Vanglas. X esitas 18.04.2018 Tallinna Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise lubamiseks poja ja perega. Tallinna Vangla jättis 17.05.2018 kirjaga nr 5-8/18/8557-3 taotluse rahuldamata. X esitas 23.05.2018 vaide, mille Tallinna Vangla jättis 22.06.2018 vaideotsusega nr 5-15/18/117-2 rahuldamata. X esitas 12.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus kohustaks vanglat uuesti läbi vaatama tema 17.04.2018 taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks ning algataks sellega seonduvalt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (haldusasi nr 3-181388). Tallinna Halduskohtu 02.11.2018 otsusega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja jäeti kohaldamata vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 5, mis kaalutlusõiguseta sätestab, et vahistatule ei kohaldata sama seaduse §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist, tühistati Tallinna Vangla 15.05.20218 kiri ja 22.06.20218 vaideotsus ning kohustati Tallinna Vanglat uuesti lahendama kaebaja taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Riigikohtu üldkogu 11.06.2019 otsusega asjas nr 5-18-8 tunnistati VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.
2.X esitas 21.12.2020 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude, milles taotles vahistatuna pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot või alternatiivselt menetleja poolt määratud summas.
3.Tallinna Vangla 23.02.2021 otsusega nr 5-37/20/158-2 rahuldati alternatiivtaotlus ja määrati X-le pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitis 100 eurot.
4.X esitas 25.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 23.02.2021 otsuse nr 5-37/20/158-2 tühistamiseks ja mittevaralise kahju väljamõistmiseks summas 5000 eurot või alternatiivselt kohtu äranägemisel. Kohtumiste mittevõimaldamisega tekitatud hingelise valu hüvitamine 100 euroga ei vasta tekitatud kahju suurusele. Arvestades Eesti üldist elatustaset, ei ole rahalise hüvitise suurus piisav. Pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega rikuti kaebaja perekonnaelu puutumatust. Juhul kui riigivastutuse seadus (RVastS) ei võimalda mittevaralise kahju hüvitamist seoses perekonnaelu puutumatusega ja eraellu sekkumisega, on RVastS § 9 lg 1 vastuolus põhiseaduse §-dega 25, 26 ja 27.
Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.
Vastustaja on 23.02.2021 otsuses hüvitise kujunemist selgitanud ja jääb toodud põhjenduste juurde. Kaebaja taotles pikaajalist kokkusaamist vaid 18.04.2018 pöördumises, s.o ühel korral. Vangla jättis taotluse VangS § 94 lg 5 alusel rahuldamata. Taotluses puudusid nii soovitav kokkusaamise aeg kui andmed isikute kohta, kellega kokkusaamist sooviti, mistõttu ei oleks vangla saanud taotlust läbi vaadata. Isegi kui vangla oleks kaebajale pikaajalist kokkusaamist lubanud, oleks kaebajal pärast vangla 17.05.2018 vastuse saamist tulnud esitada taotlus konkreetsel kuupäeval pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ning ka positiivse vastuse korral ei oleks kokkusaamist toimunud enne 2018. a juulikuud, kuna justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 42 lg 2 kohaselt tuleb pikaajalise kokkusaamise taotlus esitada vähemalt üks kuu enne taotletavat kokkusaamist. Seega oli kaebaja õigust tema perekonnaelule piiratud maksimaalselt nelja kuu jooksul. Arvestades, et vangla 2(5)
3-21-647 sisekorraeeskirja § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul, jäi kaebajal potentsiaalselt saamata vaid üks kokkusaamine. Pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega kaasnevat võimalikku negatiivset mõju vähendasid kaebajal suhtlemine tema lähedastega kirja, telefoni ja lühiajaliste kokkusaamiste teel, samuti pakkide saamise võimalus. Kaebajale võimaldati Tallinna Vanglas lähedastega lühiajalisi kokkusaamisi 15-l päeval, nendest 12-l päeval kokkusaamised ka toimusid. Vaidlusalusel perioodil toimusid vanglas lühiajalised kokkusaamised üldjuhul kestvusega 70 minutit. Vangla on kaebajale lapsega kokkusaamist lühiajalise kokkusaamise vormis võimaldanud, kuid last kokkusaamisele ei toodud. Kaebaja on lapsega lühiajaliseks kokkusaamiseks esitanud vaid ühe taotluse. Lisaks ei ole kaebajal pärast 22.12.2017, 10.01.2018 ja 19.01.2018 kokkusaamisi toimunud enam lühiajalisi kokkusaamisi oma emaga. Kaebajal oli võimalik taotleda ka klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalisi kokkusaamisi (vangla sisekorraeeskirja § 31), kuid kaebaja seda ei teinud. Eeltoodud olukorras on küsitav kaebaja pereelu põhiõiguse riive ulatus. Ei ole usutav, et isik, kes soovib tungivalt lähedastega suhelda, kuid kellele pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata, jätab kasutamata võimaluse lähedastega lühiajalise kokkusaamise raames kohtuda. Lähtudes kahjunõude menetlemisel tuvastatud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest, ja võttes arvesse sarnastes asjades väljamõistetud hüvitise suurust (Tartu Ringkonnakohtu 05.09.2019 otsus nr 3-16-2015, Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2020 otsus nr 3-19-1455), on mõistlik ja piisav hüvitis 100 eurot.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 18.03.2022 otsusega kaebuse osaliselt, mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 600 eurot ning jättis menetlusabi andmisega kaasnenud kulud riigi kanda. Kohus jättis kaevatava otsuse tühistamise nõude sisuliselt läbi vaatamata, sest tegemist on kaebaja suhtes tehtud positiivse haldusaktiga, millega mõisteti kaebajale välja kahjuhüvitis. Sisuline vaidlus haldusakti üle puudub. Tallinna Vangla rahuldas 23.02.2021 otsusega nr 537/20/158-2 kaebaja alternatiivnõude (hüvitise määramine menetleja poolt määratud suuruses) ning kaebajale hüvitati mittevaraline kahju summas 100 eurot, mida PPA pidas piisavaks hüvitise suuruseks. Hüvitis peaks olema suurem, arvestades väljakujunenud kohtupraktikat sarnastes vaidlustes (nt 3-19-1416). Hüvitise suurust määrates arvestas kohus juba kaebajale välja mõistetud hüvitist summas 100 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.X palub 18.04.2022 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 18.03.2022 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Halduskohtu otsus ei ole väljamõistetud summa suurust põhjendatud. Põhjendatud oleks suurema hüvitise väljamõistmine. Kohus ei ole piisavalt arvestanud kohtupraktikaga sarnastes vaidlustes ja kohtu kaalutlused ei ole piisavad. Praeguse vaidluse asjaolud on sarnased haldusasjale nr 3-19-1416.
Tallinna Vangla palub 02.06.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Vastustaja jääb halduskohtus esitatud seisukoha juurde. Haldusasja nr 3-19-1416 asjaolud on praeguse vaidluse asjaoludest oluliselt erinevad. Lisaks tuleb arvestada, et vastutaja ei teinud kaebajale takistusi lühiajaliseks kokkusaamiseks lapse, ema ja õega. Kaebaja vabanes vanglast 09.11.2018. Seega olenemata tema pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamata jätmisest 3(5)
3-21-647 17.05.2018 sai kaebaja vähem kui pool aastat hiljem ilma igasuguste piirangutega kõigi soovitud isikutega suhelda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsust muuta ega tühistada.
10.Kaebaja palus halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Tallinna Vangla 23.02.2021 otsus (dtl 75), millega vastustaja jättis tema kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, ja mõista mittevaralise kahju eest välja hüvitis 5000 eurot või alternatiivselt määrata hüvitise suurus kohtu äranägemisel. RVastS § 18 lg 2 järgi võib kannatanu juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei võimalda seadus esitada kahju hüvitamise taotluse kohta kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõuet, vaid see nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. Seetõttu tuleb kaebaja esitatud nõudeid tõlgendada ühe nõudena, milleks on Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamise nõue (Riigikohtu 17.06.2021 otsus nr 3-19-1416, p 17).
11.Vastustaja 17.05.2018 otsus (dtl 177), millega jäeti kaebaja taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks rahuldamata, oli õigusvastane, sest selle aluseks olnud VangS § 94 lg 5 tunnistati Riigikohtu üldkogu 11.06.2019 otsusega nr 5-18-8 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks. Kaebaja kasutas RVastS §-des 3 ja 6 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid, kui esitas vangla keeldumisele vaide ja hiljem kaebuse halduskohtule. Praeguses menetlusetapis ei ole enam vaidlust selles, kas kaebaja õigusi rikuti, kas kaebajale tekkis RVastS § 9 alusel hüvitatav kahju, kas vangla tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos, kas kahju tekitati süüliselt ning kas kahju tuleks hüvitada rahas, arvestades muu hulgas vastutust piiravaid asjaolusid. Vaidlus on üksnes kaebaja kasuks välja mõistetava hüvitise suuruses. Vangla ja halduskohtu otsuste koosmõjus on kaebajale väljamõistetavaks summaks 700 eurot (100 + 600). Kaebaja leiab, et seda on vähe ja palub välja mõista kas 5000 eurot või kahjusumma kohtu äranägemisel, mis oleks suurem, kui vangla ja halduskohtu poolt mõistetud summa.
12.Praegune vaidlus on sarnane haldusasjaga nr 3-19-1416, kus Riigikohus pidas õiglaseks kahjuhüvitiseks 1500 euro suurust summat. Selles asjas ei võimaldatud kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi pojaga, samuti tema ema ja õega enam kui 2 aasta ja 6 kuu jooksul. Praegusel juhul oli kaebaja vahistatu staatuses 1 aasta ja 4 kuud, mil tal ei olnud võimalik saada oma lähedastega pikaajalisi kokkusaamisi. Samas jättis kaebaja kasutamata võimaluse taotleda vangla sisekorraeeskirja § 31 lg 21 p 3 järgi klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist. Kaebajal oleks olnud võimalik esitada vanglale vangla sisekorraeeskirja § 31 lg 21 p 3 kohase kokkusaamise taotlus, märkides ära, et ta soovib ka füüsilise kontakti võimaldamist lapsega. Kui vangla oleks keeldunud, oleks kaebajal olnud võimalik kaitsta oma õigusi kohtu poole pöördudes. Seega jättis kaebaja kasutamata ühe võimaluse lapsega suhete hoidmiseks. Tegu on asjaoluga, mida saab arvestada hüvitise suuruse üle otsustades (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja võlaõigusseaduse § 139 lg 1, vt ka Riigikohtu 17.06.2021 otsus nr 319-1416, p 32). Võttes arvesse, et periood, mil kaebajale ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi, oli oluliselt lühem, kui haldusasjas nr 3-19-1416, ja asjaolu, et kaebaja ei kasutanud võimalust taotleda klaasiga eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist lapsega, on 700 euro suurune kahjuhüvitis (vangla poolt mõistetud 100 eurot, millele lisandub halduskohtu poolt lisaks mõistetud 600 eurot) ringkonnakohtu hinnangul õiglases suuruses ja kooskõlas Riigikohtu antud juhistega asjas nr 3-19-1416 ja seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.
4(5)
3-21-647
13.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda ja vastustaja kulud vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 vastustaja enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.