lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-19-1455/20

Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 30.09.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-19-1455/20
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
30.09.2020
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3006
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
RVastS § 9 lg 1, 2Mittevaralise kahju hüvitamineHKMS § 116 lg 5, 6Menetlusabi taotluse lahendamineKarS § 255 lg 1Kuritegelik ühendusRVastS § 7 lg 1Vastutuse alusedVangS § 25 lg 1Vanglavälise ja -sisese suhtlemise õiguse piiramineHKMS § 108 lg 1Menetluskulude jaotusHKMS § 215 lg 3Vastukassatsioonkaebuse esitamineKrMS § 1431

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (3)

lahend.ee
3-21-1411/41Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium05.11.20243-21-647/35Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium13.04.20233-19-1416/43Riigikohtu halduskolleegium17.06.2021

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1455

Haldusasi

XX kaebus Tallinna Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2020. a otsus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja XX, esindaja advokaat Raiko Paas Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada XX apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2020. a otsus. Teha uus otsus ja rahuldada kaebus. Mõista Tallinna Vanglalt XX kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest 200 eurot.
2.Mõista Tallinna Vanglalt XX kasuks välja menetluskulud 500 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. oktoobril 2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva ( lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ( lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse ( lg 6).

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 17.07.20263-26-2046/9Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 10.07.20263-24-3487/28Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-2041/4Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 08.07.20263-25-3889/9Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Põhiseaduse § 26
VangS § 90Eelvangistuse üldtingimused
VangS § 93 lg 5Eelvangistuse kandmine
VangS § 94 lg 5Vahistatu kokkusaamised
HKMS § 215
HKMS § 116
HKMS § 116

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-19-1455

1.XX vahistati 2. augustil 2017 ning ta viibis kuni 21. veebruarini 2018 Põhja prefektuuri arestimajas. XX viibis vahistatuna alates 21. veebruarist 2018 Tallinna vanglas.
2.Vahistatu XX esitas 2. mail 2019 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude, milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist. Taotleja väitis, et tal pole lubatud kasutada vangla spordisaali ega koridoris olevaid spordivahendeid. Samuti pole talle lubatud pikaajalisi kokkusaamisi. Pikaajaline kinnipidamine 23 tundi päevas kinnises kambris umbes kaks aastat on mõjunud halvasti tervisele ja perekondlikele suhetele.
3.Tallinna Vangla jättis 30. juuni 2019. a vastusega nr 5-37/19/71-4 XX kahju hüvitamise nõude rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vangla pole õigusvastaselt tegutsenud. Taotleja viibib vahistatuna kambris vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 alusel. Talle on tagatud tunniajaline jalutuskäik vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Kuna taotleja on vahistatu staatuses, pole tal võimalik kasutada spordisaali. XX saab kehakultuuriga tegeleda nt kambris või värskes õhus (jalutusboksis on lõuatõmbekang). Samuti ei nähtu, et kaebajale oleks kahju tekkinud; 2) taotleja on taotlenud pikaajalist kokkusaamist kolmel korral (26. juunil 2018 elukaaslasega,
21.septembril 2018 emaga ning 3. detsembril 2018 elukaaslase ja emaga). Vangla tagastas taotlused VangS § 94 lg 5 alusel. Taotluste lahendamise ajal kehtis VangS § 94 lg 5, mis keelas pikaajalised kokkusaamised. Vangla tegutses seega õiguspäraselt; 3) pikaajalistest kokkusaamistest tekkinud võimalikku kahju tuleb hakata lugema alates hetkest, millal taotleja nõudis pikaajalisi kokkusaamisi. Taotleja pidi tunnetama väidetavat mõju keeldumistest alates. Taotlejal puudus subjektiivne õigus pikaajalisele kokkusaamisele. Vahistamine kui meede piirab isiku õigust elada perekonnaelu. Taotleja pole tõendanud kahju tekkimist. Taotlejale oli läbi erinevate suhtlusvõimaluste kogumi (nt lühiajaline kokkusaamine kord kuus, pakkide saamise võimalus, helistamine ja kirjavahetus) tagatud õigus vanglavälisele suhtlusele. Taotleja elukaaslane on käinud regulaarselt peaaegu iga kuu kaks korda lühiajalisel kokkusaamisel. Taotleja elukaaslane on saatnud taotlejale pakke. Taotleja on viimase kolme kuu jooksul umbes 60 korda helistanud enda elukaaslasele. Kaebaja ja tema elukaaslase suhtlus ei kinnita väidet, et suhted elukaaslasega oleksid halvenenud; 4) taotleja pole kasutanud kõiki võimalusi enda peresuhete hoidmiseks. Kehtiv õigus võimaldab lühiajalisi kokkusaamisi ka ilma klaasist vaheseinata. Taotleja pole taotlenud kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata, kuigi vangla on seda pikaaegsetele vahistatutele lubanud; 5) taotleja on kahju hüvitamise nõude esitamise ajaks viibinud Tallinna Vanglas aasta ja kolm kuud. Vahi all on ta olnud kokku aasta ja üheksa kuud. Kaebajat süüdistatakse kuritegelikku ühendusse kuulumises. Taotleja on vahistatu olnud pigem lühemat kui pikemat aega. Seejuures leidis Harju Maakohus 12. juuni 2019. a määruses, et aasta ja kümne kuu pikkust vahi all viibimist ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Vahistatuid ja kinnipeetavaid ei kohelda ebavõrdselt; 6) taotleja on tervisekaardi väljavõtte kohaselt käinud psühhiaatri vastuvõtul kahel korral (28. veebruaril 2018 ja 15. veebruaril 2019). Taotleja pole 28. veebruari 2018. a tervisekaardi väljavõtte kohaselt tervise üle kurtnud. Taoleja on 15. veebruari 2019. a tervisekaardi väljavõtte kohaselt kurtnud närvilisuse üle, mille kohta tegi arst järgmise märke: „meeleolu suht. normotüümne“. Kuigi taotleja on külastanud psühhiaatrit, ei kinnita tervisekaardi väljavõtted tema vaimse tervise halvenemist; 7) vangla pole tegutsenud õigusvastaselt, taotlejale pole tekkinud kahju ning tegevuse ja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos; 8) kuna VangS § 94 lg 5 on alates 11. juunist 2019 kehtetu, on taotlejal võimalus taotleda pikaajalist kokkusaamist.

2(7)

3-19-1455

4.XX taotleb 30. juuli 2019. a-l Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses Tallinna Vanglalt õiglase hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja viibib vahistatuna Tallinna Vanglas. Riigikohus tunnistas VangS § 94 lg 5 tagasiulatuvalt põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega on vangla keeldumised mitte võimaldada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi õigusvastased. Keeldumised ei ole õiguspärased põhjusel, et Riigikohus tegi oma lahendi pärast keelduvate otsuste andmist. Vangla oleks saanud ka ilma Riigikohtu seisukohata asuda seisukohale, et keelunorm on põhiseadusega vastuolus ja lubada pikaajalisi kokkusaamisi; 2) kuna kaebaja ei saanud lähedastega kokku, tekkis tal meeleolulangus ja hirm selle ees, et tema suhted võivad laguneda; 3) vastustaja peab sprordisaali kasutamisel kohtlema vahistatuid ja kinnipeetavaid ühtemoodi. Kaebajal on õigus treeningule, kuna see on vajalik tervise kaitse eesmärgil. Spordisaali ja sportimisvõimaluste mittevõimaldamine rikub kaebaja inimväärikust, kuna see piirang pole vangla režiimi tagamiseks vajalik.
5.Tallinna Vangla taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vangla jääb oma 30. juuni 2019. a vastuses esitatud seisukohtade juurde; 2) vanglal puudus õigus jätta kehtinud VangS § 94 lg 5 kohaldamata; 3) lisaks elukaaslasele on kaebajat regulaarselt külastanud ka tema ema (2018. a märts, august, november, detsember; 2019. a aprill, juuni, juuli, oktoober). Kaebaja on lisaks elukaaslasele helistanud emale umbes 20 korda. Kaebaja sai elukaaslaselt pakke 2018. a märtsis, augustis, novembris ja detsembris ning 2019. a aprillis, juunis, juulis ja oktoobris. Kaebaja ema ega elukaaslane pole hakanud kaebajaga vähem suhtlema. Vanglale ei nähtu, et suhted lähedastega oleksid halvenenud; 4) kaebajale võimaldati elukaaslasega 31. augustist – 1. septembrini 2019 pikaajaline kokkusaamine; 5) kaebaja pole vahi all olnud ebamõistlikult kaua; 6) kuna kaebaja on vahistatu, ei saa ta spordisaali kasutada (VangS § 90 lg-d 3 ja 5). Spordisaalis ei viibita üksi, vaid koos suurema grupiga. Kaebaja saab spordiga tegeleda kambris või jalutusboksis. Jalutusboksis on pink, kuid mitte lõuatõmbekang. Kaebaja saanuks sportimisel kasutada enda keharaskust. Vahistatute ja kinnipeetavate erinevaks kohtlemiseks esineb mõistlik põhjus. Välistada tuleb kriminaalmenetluse ajal uute kuritegude toimepanemine. Kaebaja seisukoht, et temast lähtub üksnes abstraktne oht, ei ole õige. Kaebajat süüdistati karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 1 järgi (s.o kuritegelikku ühendusse kuulumises). Kriminaalasjas nr 1-18-437 on 10 süüdistatavat. Tallinna Ringkonnakohus leidis 22. augusti 2019. a määruses, et kaebajat tuleb jätkuvalt vahi all hoida, kuna ta võib jätkata kuritegude toimepanemist. Ka teised süüdistatavad samas kriminaalasjas viibivad Tallinna Vanglas.
6.Tallinna Halduskohus jättis 30. aprilli 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vangla keeld mitte lubada kaebajale pikaajalist kokkusaamist enda elukaaslasega oli õiguspärane. Kaebaja pole tõendanud, et tema elukaaslane vastas VangS § 25 lg 1 tingimustele. Kaebuses pole väidetud, et keeld oleks reaalselt ohustanud kaebaja peresuhteid. Objektiivsed asjaolud ei viita sellele, et kaebaja peresuhted oleksid halvenenud. Kaebaja elukaaslane on järjepidevalt käinud lühiajalistel kokkusaamistel. Lühiajalisi kokkusaamisi on lubatud tavapärasest rohkem. Kaebaja on elukaaslasega tihedalt suhelnud telefoni teel (nt taotlusele eelneva kolme kuu jooksul 60 kõnet). Kaebajale on jätkuvalt saadetud pakke. Kaebajat süüdistati KarS § 255 lg 1 järgi, mis on raskuselt lähedane asjas nr 3-4-1-2-16 aluseks olnud kriminaalasjades esitatud süüdistustele. Tegemist on seetõttu proportsionaalse riivega. Kaebaja

3(7)

3-19-1455 oleks pikaajalist kokkusaamist pidanud taotlema kriminaalmenetluses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-14-51567, p 31); 2) vangla on õiguspäraselt keelanud spordisaali kasutamise (VangS § 90 lg-d 3 ja 5). Vahistatuid ei kohelda kinnipeetavatega võrreldes ebavõrdselt. Tegemist on erinevate gruppidega. Kaebajalt pole võetud võimalust tegeleda spordiga. Näiteks saab ka kambris või jalutusboksis teha keharaskusega jõutreeningut. Arvestades kaebajale esitatud süüdistuse raskust, on piirang proportsionaalne; 3) kuna kaebaja õigusi pole rikutud, puudub kahjunõudel alus (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Apellant on kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal: 1) kaebaja taotles kahju hüvitamist RVastS § 9 lg 1 alusel, kuid kohus ei märkinud, millise eelduse alusel ta kaebuse rahuldamata jättis. Kohus pole RVastS § 9 lg-t 1 otsuse põhjendustes kasutanud; 2) pooled pole vaidlustanud asjaolu, et kaebaja elukaaslane on tema faktiline abikaasa. Kohtuotsusest pole arusaadav, miks kohus käsitleb seda asjaolu pooltest erinevalt; 3) kas pikaajaliste kokkusaamiste keeld ohustas kaebaja pereelu või mitte, see asjaolu ei oma tähendust. Pikaaegse kokkusaamise eesmärgiks on hoida pereelu ja seda riivati. Alternatiivsed meetmed ei asenda pikaajalist kokkusaamist. Pikaajalisest kokkusaamisest ei saanud keelduda KarS § 255 alusel. Vastustaja keeldus pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest põhjusel, et seda piirab seadus, mitte aga kaebaja isik või talle esitatud süüdistus. Kaebajale polnud kokkusaamiste taotlemiste hetkel seatud suhtlemispiirangut; 4) kohus pole põhjendanud, miks vahistatud ja süüdimõistetud pole võrreldavad grupid ning miks on nende erinev kohtlemine põhjendatud. Sportimisvõimaluste ebaproportsionaalne piiramine kujutab inimväärikuse rikkumist.
8.Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus leidis põhjendatult, et kaebajale pole kahju tekkinud ja tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 jättis kaebuse õigesti rahuldamata; 2) kaebaja peresuhteid pole ohustatud. Kaebaja elukaaslane on jätkanud lühiajalistel kokkusaamistel käimistega, pakkide saatmisega ja telefonikõnedega. Lisaks on planeeritud veel üks pikaajaline kokkusaamine detsembris 2020 Halduskohtu seisukoht, et kaebajale kahjuliku tagajärje saabumine pole tõendatud, on õige; 3) pikaajaline kokkusaamine on ainult üks meede, võimaldamaks vanglavälist suhtlust. Kaebajale oli suhtlus tagatud teiste meetmete kogumi kaudu ja ta kasutas neid. Kahju hüvitamise alus RVastS § 9 lg 1 mõttes puudus, kuna kaebaja pereelu pole rikutud; 4) kuigi vangla möönab, et kaebaja elukaaslane on faktiline abikaasa VangS § 25 lg 1 mõttes ja neile lubati 31. augustil 2019 pikaajaline kokkusaamine, ei järeldu sellest halduskohtu seisukohtade ekslikkus; 5) halduskohus hindas õigesti kaebaja perekonnaelu riive proportsionaalsust, kui ta tugines KarS §-le 255; 6) kohus pole eksinud, kui ta ei põhjendanud, miks vahistatuid ei saa võrrelda kinnipeetavatega. Ka õiguskantsler pole võrdsusõiguse rikkumist tuvastanud; 7) vanglal ei ole kohustust tagada kõigile kinni peetavatele isikutele sellist sportimisvõimalust, mida nad soovivad (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-95-08, p 9; otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p-d 18 ja 19). Spordiga on võimalik tegeleda nii kambris kui ka jalutusboksis. 4(7)

3-19-1455

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9.Kaebaja nõuab mittevaralise kahju eest õiglast hüvitist kohtu äranägemisel eeskätt põhjusel, et talle kui pikaaegsele vahistatule ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi elukaaslase ja emaga ning spordisaalis sportimist.
10.Isik võib avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse korral nõuda kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik kõrvaldada esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutades (RVastS § 7 lg 1). Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1).
11.Kaebaja on seisukohal, et talle on tekitatud mittevaralist kahju eeskätt kahel alusel. Pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega rikuti tema eraelu puutumatust. Spordisaalis sportimisvõimaluste keelamisega rikuti tema inimväärikust. Mõlema õigushüve rikkumise korral saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada.
12.Kaebaja viibis vahistatuna Tallinna Vanglas alates 21. veebruarist 2018. Kaebaja taotles esimest korda pikaajalist kokkusaamist 26. juunil 2018, millest vangla keeldus 4. juuli 2018. a otsusega (dtl 34–36). Kaebaja esitas vahi all olles vanglale kahju hüvitamise nõude 2. mail 2019. Kahju hüvitise taotlemise hetkeks oli kaebaja Tallinna Vanglas viibinud umbes üks aasta ja kolm kuud. Kaebaja taotles Tallinna Vanglalt pikaajalisi kokkusaamisi kolme korral (s.o
26.juunil 2018 elukaaslasega, 21. septembril 2018 emaga ning 3. detsembril 2018 elukaaslase ja emaga), millest Tallinna Vangla keeldus, kuna kaebaja oli vahistatu ja VangS § 94 lg 5 ei näinud kaalumist ette.
13.Riigikohtu üldkogu tunnistas 11. juuni 2019. a otsusega asjas nr 5-18-8 VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt, omistades otsuse tagasiulatuva mõju muu hulgas isikutele, kes Riigikohtu otsuse jõustumise ajaks on seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise või seadusega ette nähtud korras taotlenud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohtu otsuse jõustumise ajaks 11. juuniks 2019 oli kaebaja taotlenud talle pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja taotles vanglalt kahju hüvitamist 2. mail 2019, millest vangla keeldus 30. juuni 2019. a otsusega. Seejärel pöördus kaebaja 30. juulil 2019 halduskohtusse. Kuna kaebaja kahju hüvitamise taotlust menetleti Riigikohtu otsuse jõustumise ajal, laienevad kaebajale Riigikohtu viidatud otsusest tulenevad tagajärjed.
14.Põhiseaduse § 26 kaitseb sidemeid ka faktilise abikaasa ja emaga, mida pikaajaliste kokkusaamiste keelamistega VangS § 94 lg 5 alusel riivatakse. Viidatud kohtuasjas oli isik olnud vahi all ligikaudu aasta ja viis kuud ning Riigikohus ei pidanud VangS § 94 lg 5 alusel kaasnevat perekonnaõiguse riivet põhiseaduspäraseks (vt Riigikohtu üldkogu 11. juuni 2019. a otsus asjas nr 5-18-8, p-d 58 ja 70).
15.Viidatud põhiseadusevastaseks tunnistatud õigusnormi alusel ei võimaldatud kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi nii faktilise abikaasa kui ka emaga, mistõttu tuleb jaatada kaebaja

5(7)

3-19-1455 eraelu rikkumist RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2015, p-d 24 ja 27). Halduskohtu seisukoht, et tõendatud pole kaebaja elukaaslase vastavus VangS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustele, ei ole asjakohane. VangS § 94 lg 5 nägi ette absoluutse keeldumise aluse. Vastustaja ei võta apellatsioonkaebuses omaks asjaolu, et kaebajale oleks pikaajalisest kokkusaamisest keeldutud selle tõttu, et tema elukaaslane ei vastanud VangS § 25 lg 1 tingimustele. Vastupidi, vastustaja märgib, et ta võimaldas kaebajale pärast normi põhiseadusevastaseks tunnistamist pikaajalist kokkusaamist elukaaslasega 31. augustil 2019, millest järeldub, et vastustaja hinnangul vastas kaebaja elukaaslane VangS § 25 lg 1 tingimustele. Seejuures pole kaebajale kriminaalmenetluses kohaldatud KrMS § 1431 alusel suhtlemist piiravaid meetmeid. Kuna ta sai nt telefoni teel korduvalt suhelda elukaaslase ja emaga, ei olnud eelduslikult vajadust piirata kaebaja suhtlemist nende isikutega.

16.Vastustaja on pikaajaliste kokkusaamiste keelamisel tegutsenud riigi kui avaliku võimu kandja nimel. Avaliku võimu kandja nimel tegutses ka seadusandja, kui ta võttis vastu põhiseadusevastase seaduse. Avaliku võimu kandja süülist tegevust võib eeldada, kuna ta lõi põhiseadusevastase normi ja selle alusel keelduti pikaajaliste kokkusaamiste lubamisest. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ei saa kaebajale praegusel juhul ette heita, kuna see poleks kahju tekkimist ilmselt vältinud. Tõenäoline pole, et esmased õiguskaitsevahendid oleksid praegusel juhul taganud kokkusaamised taotletud päevadel (Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2015, p 28). Taotluste esitamise hetkel oli vahistatule pikaajalised kokkusaamised VangS § 94 lg 5 alusel keelatud. Riigikohus tunnistas asjas nr 5-18-8 VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks 11. juunil 2019. Tõenäoliselt poleks taotluste rahuldamata jätmiste otsuste vaidlustamine halduskohtus taganud kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi nendel kuupäevadel, mida ta taotles. Kui pikaajalise kokkusaamise hetkel poleks põhiseadusevastane norm kehtinud, poleks vastustaja sellel alusel saanud kaebajale keelduda pikaajalise kokkusaamise lubamisest. Seetõttu tuleb põhjuslikku seost keelduva tegevuse ja mittevaralise kahju vahel jaatada. Teisi keelduvaid aluseid pole kohtumenetluses väidetud.
17.Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et spordisaalis sportimisvõimaluse puudumine rikkus kaebaja inimväärikust. VangS § 90 lg-d 3 ja 5 pole tunnistatud põhiseadusevastaseks osas, milles need keelavad vahistatul spordisaalis sportimise. Spordisaalis sportimisvõimaluste puudumist ei saa käsitada sedavõrd intensiivse eelvangistusega kaasneva kannatuse ja ebamugavusena, et jaatada inimväärikuse rikkumist. Vastustaja on õigesti juhtinud tähelepanu asjaolule, et spordisaali kasutatakse reeglina mitmekesi. Samas on eelvangistuse üheks eesmärgiks hoiduda kinni peetavate isikute omavahelisest suhtlusest. Viimati märgitut tuleb eriti järgida olukorras, kui samas vanglas viibivad ka teised kinni peetavad isikud, kellele on esitatud kahtlustus või süüdistus samas kriminaalasjas. Kaebajal oli võimalik sportida kambris või jalutusboksis, kasutades selleks enda keharaskust (nt kätekõverdused, kükid, venitused jm). Kuigi vahistatuid võib võrrelda kinnipeetavatega, esineb nende erinevaks kohtlemiseks mõjuv põhjus. Kinnipeetavate puhul ei esine ohtu, et nende kriminaalmenetluses võidakse mõjutada tunnistajaid või muud moodi toime panna kuritegusid.
18.Kohtuasjas pole tõendamist leidnud asjaolu, et vahistamisega oleks kaebajale tekitatud tervisekahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. 6(7)

3-19-1455

19.Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, see oleneb õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid asjades nr 3-16-1903, p 34; nr 3-3-1-43-11, p 18; nr 3-3-1-70-14, p 24 ja seal viidatud praktika). Mittevaraline kahju hüvitatakse rahas, kui seda õigustab kehaline ja hingeline valu (Riigikohtu halduskolleegiumi
5.märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2).
20.Kaebaja oli vahistatu Tallinna Vanglas umbes üks aasta ja kolm kuud ning enne seda viibis ta vahistatuna arestimajas umbes 6,5 kuud. Kuigi arestimajas viibitud perioodil ei saanud vangla pikaajalisi kokkusaamisi võimaldada, on tegemist asjaoluga, millega vangla pidanuks hilisemate taotluste lahendamisel samuti arvestama, kui VangS § 94 lg 5 oleks olnud põhiseaduspärane. Sellel ajavahemikult taotles ta pikaajalisi kokkusaamisi kolmel korral nii oma elukaaslase kui ka emaga. Seejuures polnud kaebaja elukaaslane ega tema ema kohtu all kaebajaga samas kriminaalasjas (selle kohta vt Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2015, p 30 ja seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika). Kahju hüvitamise taotlemise hetkeks oli esimese pikaaegse kokkusaamise taotluse esitamisest ja sellest keeldumisest möödunud umbes 11 kuud. Eeldada võib, et elukaaslase ja emaga pikemat aega lähedalt suhtlemise võimaluse takistamine võib põhjustada sellist hingelist valu ja kannatust, et õigustada selle hüvitamist rahas. Asjaoludest nähtuvalt on kaebaja oma ema ja elukaaslasega intensiivselt suhelnud, mis lubab järeldada suuremat suhtlemisvajadust üksteisega (vt käesolev otsus, p 3 alap 4 ja p 5 alap 3). Teiselt poolt tuleb rahalise hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada asjaoluga, et kaebajal oli kompleksmeetmete abil tagatud suhtlemine enda elukaaslase ja emaga, mis omakorda eelduslikult vähendab pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega kaasnevat negatiivset mõju. Kaebajale võimaldati oma lähedastega tavapärasest rohkem lühiajalisi kokkusaamisi ja ta suhtles nendega intensiivselt telefoni teel, samuti sai kaebaja pakke. Ringkonnakohus võtab hüvitise määramisel arvesse ka sarnases asjas välja mõistetud hüvitiste suurust. Analoogses asjas mõistis Tartu Ringkonnakohus isikule välja hüvitise 250 eurot. Viidatud asjas keeldus vangla isikule pikaajalistest kokkusaamistest kahe aasta ja kuue kuu jooksul. Viidatud asjas võttis ringkonnakohus arvesse asjaolu, et isikule keelduti kahel korral pikaajalisest kokkusaamisest oma lapsega. Eelnevate asjaolude valguses on ringkonnakohtu hinnangul õiglane hüvitis 200 eurot.
21.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ja rahuldab kaebuse ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja õiglase hüvitise 200 eurot.
22.Kaebaja tasus kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 500 eurot (dtl 19 ja 107). Kaebaja pole halduskohtule õigusabikulude nimekirja ega kuludokumente esitanud. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks seega välja mõista 500 eurot (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja võimalikud menetluslukud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 07.07.20263-25-4732/11Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 07.07.20263-26-1939/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja